KÜMME HÄRGA
Allikas - Buddhakirjastuse
raamat "Mõtluse
liha ja kondid"
(algteos - Nyogen Zenzaki, Paul Reps - Zen Flesh, Zen Bones")
Virgumine, mille poole mõtlus püüdleb,
mille nimel mõtlus on olemas, tuleb iseenesest. See on
nagu teadvus, mida pole olemas, aga järgmisel hetkel ta
on olemas. Inimolend liigub ajas nagu poris, vedades järele
jalgu ja oma tõelist loomust. Ka mõtlus peab tegema
järeleandmisi ja tunnistama arengutee astmelisust. Sellest
meie raamat jutustabki.
Kaheteistkümnendal sajandil joonistas hiina kunstnik Kakuan
kümnest härjapildist koosneva sarja, võttes
aluseks varajasemad Tao härjapildid ja kirjutas sinna juurde
seletused nii proosas kui värssides, mis on siin tõlgitud.
1. HÄRJA OTSIMINE
Lõputult lükkan ma selle maailma karjamaadel
laiali kõrgeid rohupuhmakaid, otsides härga.
Järgides nimetuid jõgesid, ekseldes kaugetel mägedel,
on mu jõud lõppemas, elurõõm närbumas.
Ma ei suuda leida härga, kuulen õhtuti vaid rohutirtsude
sirinat.
Seletus:
Härg on kaduma läinud. Miks peaksin teda otsima? Ma
ei suuda teda leida sellepärast, et olen eemaldunud oma
tõelisest loomusest. Meelesegaduses kaotasin ma tema jäljed.
Kaugel kodust, näen paljusid ristuvaid teid, aga milline
neist on õige - ma ei tea. Himu ja hirm, headus ja kurjus
ängistavad mind.
2. JÄLGEDE AVASTAMINE
Jõekaldal puude all märkan jälgi,
lõhnavas rohus ja kaugel mägedes.
Tema jälgi ei saa peita
nagu ei taevasse vaadates nina.
Seletus:
Mõistes õpetust, märkan ma härja
jälgi. Ma mõistan: nagu ühest metallist saab
valmistada mitmesuguseid anumaid, nii tekib ka minasusest lõputu
hulk isikuid.
Kuidas saan ma ära tunda tõde valede hulgast, kui
ma ei mõista nende erinevust? Ma ei ole veel sisenenud
väravast aga juba märkasin rada.
3. HÄRJA LEIDMINE
Kuulan ööbikute laulu.
Päike soojendab, tuul on mahe,
pajud on rohelised,
siin ei saa varjule jääda ükski härg.
Missugune kunstnik suudab maalida seda võimsat pead,
neid kuninglikke sarvi?
Seletus:
Kui kuuldakse häält, võidakse aimata selle allikat.
Niipea kui kuus meelt on kokku sulanud, ollakse väravast
sees. Ükskõik kuhu minnakse, alati nähakse härja
pead. See ühesus on nagu sool vees, värvus värvaines.
Pisimgi asi ei ole minust lahus.
4. HÄRJA PÜÜDMINE
Meeletus võitluses haaran temast kinni.
Tema tugev tahe ja võim on raugematu.
Ta kargab kaugete väljadeni kõrgel pilveudu kohal
või seisab ligipääsmatus kuristikus.
Seletus:
Ta on kaua aega metsas uidanud, aga täna püüdisn
ma ta kinni. End kaua ümbrusest võluda lastes kaotas
ta sihid. Igatsedes maitsvamat rohtu, hulgub ta ringi. See meel
on ikka veel kangekaelne ja ohjeldamatu. Kui tahan teda alistada,
pean ähvardama piitsaga.
5. HÄRJA TALTSUTAMINE
Piits ja lõõg on vajalikud.
Muidu pöördub ta kõrvale mõnele tolmusele
teele.
Kui teda on korralikult taltsutatud, muutub ta tasaseks.
Lõa otsast vabaks lastuna kuuletub ta peremehele.
Seletus:
Kui üks mõte ärkab, järgneb teine mõte.
Kui esimene mõte tärkab Virgumisest, on kõik
järgnevad mõtted õiged. Pettekujutluses inimene
muudab kõik valeks. Pettekujutluse põhjused ei
asu väljaspool, need tulevad endast. Hoia ninarõngas
pingul, ära luba isegi kahelda.
6. HÄRJAL RATSUTADES KODU POOLE
Härja turjal pöördun ma pikkamisi
tagasi koju.
Minu vilepilli hääl kõlab läbi õhtu.
Määrates sõrmelöökidega tukslevat
viisi,
juhatan ma lõputut rütmi.
Kes iganes seda viisi kuuleb, ühineb minuga.
Seletus:
Võitlus on lõppenud. Võit ja kaotus on omaks
võetud. Ma laulan külaviise ja laste laule. Härja
turjalt vaatan ma pilvi taevas. Ma liigun edasi, kutsugu mind
tagasi kestahes.
7. HÄRG ON ÜLETATUD
Ratsutades härja turjal, jõuan ma koju.
Olen rahulik. Ka härg saab puhata.
Koit on saabunud. Õndsas rahus, oma õlgkatusega
onnis, olen loobunud nii piitsast kui lõast.
Seletus:
Kõige üle valitseb üks seadus, mitte kaks. Härg
on vaid ajutine nähtus. Siin on sama vahekord kui jänesel
ja lõksul, kalal ja võrgul. Sama lugu on kulla
ja kullaliivaga, või pilvest väljailmuva kuuga.
Üksainus kirgas valguserada kulgeb läbi lõputu
aja.
8. HÄRG JA ISE - MÕLEMAD ON ÜLETATUD
Piits, lõõg, ise ja härg -
kõik on ühte sulanud eimiskisse.
See taevas on nii avar, et ükski teadmine ei saa seda määrida.
Siin asuvad peavaimulike jalajäljed.
Seletus:
Keskpärasus on kadunud. Mõistus on vaba piiratusest.
Ma ei püüa Virgumise poole. Samuti ei püsi ma
seal, kus Virgumine on võõras. Kuna ma ei viibi
kummaski seisundis, ei ole ma silmaga nähtav. Isegi kui
sajad linnud külvaksid mu teele õisi, oleks selline
ülistus tähendusetu.
9. ALLIKANI JÕUDMINE
Liiga palju samme on nõudnud juurte ja allikani
jõudmine.
Parem oleks olnud olla algusest peale pime ja kurt!
Asudes oma loomulikku sängi, hoolimata ümbritsevast,
voolab jõgi rahulikult edasi ja lilled on punased.
Seletus:
Algusest peale on tõde ilmne. Tardunud vaikusesse, jälgin
ma kujude ühtepõimumist ja eraldumist. Seda, kes
pole kuju kütkeis, pole vaja ümber kujundada. Vesi
on kalliskiviroheline, mägi tumesinine. Ma näen seda
mis loob ja seda mis hävitab.
10. LAIAS MAAILMAS
Paljajalu ja hõlmad valla kõnnin
ma tavaliste inimeste keskel.
Mu riided on räbalais ja tolmused
ja ma olen ikka heas tujus.
Ma ei kasuta elu pikendamiseks mingit nõiakunsti.
Nüüd puud minu ees hakkavad elama.
Seletus:
Minu väravatest seespool ei tunne mind ka tuhanded tarkpead.
Minu aia ilu on nähtamatu. Miks peaksin otsima peavaimulike
jalajälgi? Käin turul ja kõnnin oma jalutuskepiga.
Külastan poodi ja turgu, ja igaüks, kes mu pilku kohtab,
hakkab Virguma.
Mõtluse
liha ja kondid - sellest raamatust on eelnev tekst
võetud.
 al. 01.02.2003
|