Koostaja, väljaandja ja intervjuud: Anu Tammemäe Toimetulekust tänases Eestis. 21 intervjuud vaeste, edukate inimeste ja psühholoogidega. Tallinn, 1998 Kõikide asjade ajamise eelduseks on, et inimesed saaksid üksteist kätte. Inimese seisund ühiskonnas seostub tema edasijõudmisega. Tugevust iseloomustab see, kui vaatamata ebaõnnestumistele tõustakse ikka jalule. Probleemid tuleb ära lahendada, kui võimalik. Need, mida ei suudeta lahendada, tuleb kõrvale heita, püüda kuidagi teisiti hakkama saada. Vaba on see, kes ei toetu eelarvamustele ega otseselt ka tõekspidamistele. On hea, kui saad olla nii, nagu tahad olla. Inimesed võiksid rohkem nautida elu ja usaldada end, siis on nad õnnelikumad ja edukamad. Kõige tähtsam on, et inimene teeks seda, mida ta peab õigeks enda jaoks, mitte seda, mida peavad õigeks teised. Selle läbi ollakse ka edukamad. Kui oled ise saavutanud sisemise tasakaalu ja mingi nägemuse ning suudad seda millegi läbi väljendada, suudad imesid korda saata. Kui tahad midagi väga teha, siis tee. Nii nagu tervislik seisund peegeldub meie näos ja nahal, nii peegeldub meie sisemine mina välises olekus. Just virisemisest on vaja lahti saada, see tapab loovust. Negatiivne mõtlemine on nagu võrgu pealeviskamine võimalustele, et midagi korda saata. Vabadus tähendab teha seda, mida hing ihaldab - olla iseenda peremees. Kui sa iseennast ei hinda, ei hinda teised sind iialgi. See ei tohi aga muutuda kõrkuseks (, sest inimestele see ei meeldi). Tunnene end vabana kui saan olla mina ise. Kindlustunne tuleb ikkagi kogemustega, entusiasmist üksi jääb väheseks. Eesmärk on olla oma klientidele mingi asja unikaalsem pakkuja, kui on konkurendid. Himude rahuldamine inimest targemaks ei tee. Pole tähtis olla karmikäeline, aga pead teadma, mida nõuad ja olema oma tegemistes järjepidev. Kus järjepidevus puudub, kohe kõik ka laguneb. Mida vähem on inimesel sidemeid ja asju, seda vabam ta on. ..kui oled noor, siis on õige aeg õppida ja armastada, hiljem aga teha tööd. Igal asjal on oma aeg, millal peaks midagi läbi tegema, et hiljem ei oleks kahjutunnet kasutamata võimaluste pärast. Rikas on see, kes vähe kulutab. Kes tahab, otsib võimalusi, kes ei taha, otsib põhjusi. Et end hästi tunda, pole vaja raha, vaid on vaja olla iseendaga tasakaalus. Inimene ise, see on kõige parem toetuspunkt. Iseendaga läbisaamine on primaarne. Et inimest hävitada, tuleb temalt ära võtta enesehinnang. (inimese välimusest - ) Ega inimene pole sajakroonine, et ta igaühele meeldima peab. Vabadus on see, kui inimene teeb, mis tahab, aga tahab, mis tohib.Vabadus on oskus arvestada objektiivse reaalsusega. Kui valida, kas saada läbi iseenda või teistega, siis primaarne on inimene ise. Mis saab olla teistest, kui iseendaga halb on. Naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega. Olenemata, kas oleme sündinud mehe või naisena, peaksime julgema välja elada endas nii mehelikku kui naiselikku poolt. Kui lõhe selle vahel. mida keegi tahab saada ja saanud on on omavahel sobivas kauguses, on ta rahul. Kui inimene peab endast lugu, hoiab ta end hoolitsetuna. Meid vihastab teise juures see, mida me enda juures näha ei taha. Kui inimene endast lugu peab, on talle ükskõik, mida öeldakse. Inimene kipub tavaliselt asju nägema endale kasulikumas valguses, tundes enese süüd toimunus väiksemana. Nõrk ei julge seda, et ta vajab abi, tunnistada. Tähtis on emotsionaalne lähedus kellegagi, et ei oldaks hingeliselt üksi.Hingerahu saabub siis, kui ollakse tasakaalus, rahul, suudetakse endaga leppida niisugusena, nagu ollakse. Kui ollakse kurb, tuleb nutta. Tunnetest möödavaatamine ei aita. Tavaliselt on mures inimesel kogu aeg "üks ja sama plaat peal", rääkides kellegagi aga saadakse ka uut infot. Meie elu on protsess ja selle jaoks ongi hea, et mõned asjad jäävad veel tulevikku. Väga paljud probleemid ja ka depressioon tulevad sellest, et inimene ei tea, mis on tema jaoks tähtis. Toimetulek on üsna palju seotud enesehinnanguga, kuidas ennast väärtustatakse ja ka sellega, kui palju raha küsitakse enda töö eest. Meie arvamus iseendast on otseses seoses sellega, mida me teeme. Enesehinnang on seotud lapsepõlvega, sellega, kuidas teised on meid peegeldanud. See näitab, kuivõrd keegi väärtustab iseennast. Tundub, et mida rohkem keskendutakse materiaalsusele ja sellele, et raha ei ole, seda vähem on raha. Keskendumine hirmule, et ei saa hakkama, loobki selle situatsiooni. Enesekehtestamine seisnebki oskuses olla mina ise, hoolitseda oma vajaduste eest, kuid teha seda nii, et ka teised oleksid rahul. Nõrk isiksus peab tavaliselt teisi süüdlaseks. Masendus on allasurutud viha, mida inimene pole saanud mingis situatsioonis adekvaatselt väljendada. Meie jaoks muutub miski probleemiks, kui kõik ei lähe nii, nagu me tahame. Kui panna kogu elu ühele kaardile, olgu selleks kas siis mõni guru, või keegi teine, on oht, et elu variseb selle ühe ja ainsa kaotamisel kokku. Ei tohiks mõelda must-valgelt - kõik või mitte midagi. Vabadus seostub kõigepealt valikutega. Ilma selleta pole ka vabadust.Valiuvõimalus on alati olemas. Näha valikuid ongi vabadus. Tõeline hingerahu ja tarkus ongi punkt, kus ei liiguta mingis suunas (mehaanilises ja ajalises mõttes). Meelerahu on see, kui energiad, erinevad tahtmised ja "minad" on koondunud ühte punkti ning kui iseendaga ollakse kooskõlas. Mida enam saadakse materiaalselt ja psühholoogiliselt hakkama, seda enam kerkib tervel inimesel küsimus: "Millises suunas edasi liikuda?" ...on kõige olulisem tasakaalustatud, mitte forseeritud areng - meelerahu ja tarkuse kasvatamine endas. Probleemidega ei peaks tegelema negatiivses seisundis, vaid ootama, kui tekib normaalne meeleolu. Liiga paljud inimesed on ülearu pessimistlikud ja kinnised.... Väga ebaedukad ja õnnetud on need, kes kõikides probleemides süüdistavad teisi, et keegi neid ei armasta jne. Edukas on see, kes ei jäta asju pooleli, suudab "surnud punktidest" üle saada, sest kui hakatakse millegagi tegelema, tulevad takistused nagunii.... Edukas saab olla see, kes ei räägi igal aastal uuesti, et ta tahab midagi, aga on ikka veel samas punktis, vaid liigub ikka edasi. Kui inimene ei peaks raha arvesse võtma, teeks ta võib-olla ainult neid asju, mis on talle kasulikud. Raha sunnib inimest kohanema teistega. Niipalju kui sina oled avatud maailmale, avab end sulle ka maailm. Mida mõistlikum on inimene, seda vähem hoiab ta kinni dogmadest või seisukohtadest. Seda paindlikum ta on ja seda suurem on tal võimalus saavutada tasakaalu nii sisemise kui ka välimise vahel. Mida rohkem on inimene kinni oma dogmades, seda paindumatum ja konfliktsem ta on. Kõik saab alguse otsusest. Inimkeskkonnas on piiranguteks eetika, moraal, traditsioonid, koolitus jms. Inimese tarkus seisneb selles, et ta on võimeline enesele soodsalt ja teadlikult muutma sõltuvust mällu salvestunud kogemusest. Mida sügavamalt armastad ennast ise, seda sügavamalt armastab sind maailm. Inimene kes mõistab ennast ja eneses toimuvaid protsesse, mõistab alati ka teisi. Koolitus peaks tähendama uute omaduste arnedamist, inimese sisemist muutumist.Kui inimesega toimub taoline muutumine, hakkab tal hästi minema. Öeldakse, et inimene on ainult siis õnnelik, kui ta on keskendunud. Inimene on alati piiratud, kui ta lähtub vihast. Tähtis on meeleseisund, millega sa teo teed. Kui õpitakse nägema teistes head, omandab maailm kirkamad toonid. (budismis) ei öeda hea ega halb, vaid oskuslik ja oskamatu seisund. Sisemine vabadus ja eelarvamustevabadus on suuresti seotud isetusega. Oma tunnete kuulamine, mida inimesed ei oska väärtustada, lubab elada oma elu, mitte olla niivõrd palju ühiskonna meeleloludes, neid peegeldades ja aitab ennast usaldada. Edukas inimene oskab kasutada seda, mis tal on, saavutamaks seda, mida ta vajab selles seltskonnas ja ajas, kus ta elab. Eduka tähtsaim onadus on teada, mida sa tahad. Sest "kui ma ei tea, kuhu ma tahan minna, siis kust ma tean, millal kohale jõuan?"... Edukas inimene teab, mida tahab ja kuidas seda saavutada, minemata vastuollu iseenda ja teistega. Ta oskab oma vigu ja äpardusi võtta kui õppetundi ega lähe iga ebaõnnestumise pärast endast välja. Tugevad julgevad valida ja otsustada, julgevad tahta ja ära öelda. Mõnede käskude täitmine või mittetäitmine määrab, kes on kangelane ja kes kurjategija. (ühiskonna silmis?) Nõrgad sõltuvad teiste hinnangutest ja tunnustusest, selle nimel teevad nad sageli endale ebameeldivaid asju. Tugev julgeb ja oskab ka abi küsida, kuid ei jää sellest sõltuma ega võta abi kui ainuvõimalikku lahendust. Tuleks kuulata oma sisetunnet, panna tähele, mis kurvastab, mis rõõmustab, mis ajab vihale, mis tekitab vastumeelsust. Siit tulebki välja, mida ma tegelikult tahan. Abistamisel on oluline jälgida, kas abistatava poolt vaadates on see ikka abi või sekkumine tema ellu. ... Liigne abistamine toob vahel kaasa õpitud abituse. Kui inimene teab, mida ta tahab, on võimalik oma võimeid, võimalusi, tugevaid ja nõrku omadusi, keskkonna soosivaid ja takistavaid faktoreid arvestades leida mitu varianti, kuidas see saavutada. Teadvustamine, teadlik olemine on väga oluline eesmärgi, tasakaalu, rahulolu saavutamisel. Kes ei taha (hakkama saada?), leiab probleemi (põhjenduse, seletuse), kes tahab, see väljapääsu (lahenduse). Tegemise eesmärk on sageli parem olemine. Tihti aga see, mille jaoks me midagi teeme, läheb tegemise tuhinas meelest ära. Teiste inimeste arvamustesse tuleks suhtuda valikuliselt. Iga õnnetust saab võtta, kui õppetundi millegi jaoks. Piirideta poleks ka vabadust, ta kaotaks oma mõtte. (?) Eelkõige on arenemiseks ja kooskõlaks vaja teisi inimesi. Elus tekib palju probleeme ja tülisid tihti mitte sellepärast, et midagi oleks valesti, vaid seetõttu, et ei osata oma seisukohti esitada nii, et need oleks teistele vastuvõetavad. Elu ummikute võitmise ainsaks universaalseks retseptiks võib soovitada: võtke kätte ja õppige midagi uut. Niikaua kui ollakse võimelised vastu võtma midagi uut, ollakse värske ja tullakse probleemidega toime. Aitamisega tulebki oodata niikaua, kui inimene ise abi küsib. Nõuannetest tuleks reeglina hoiduda, sest siis pannakse vastutus abiandjale. Ummikseis tekib siis, kui eesmärk on, aga ei näe lahendust selle teostamiseks. Rahulolu oleneb headest sõpradest, huvitavast ja tasuvast tööst ning ka armastusest. Vaene on see, kellel on piisavalt, aga kes kogu aeg juurde ihkab, mitte see, kellel on vähe, kuid kes peab seda piisavaks. Kui tegeleme antud hetkel nii hästi kui oskame sellega, mida teeme ja mõtleme vaid sellele tegevusele, leiab meie juurde tee see, mille oleme ära teeninud. Põhjusi tuleb alati otsida enesest. Miinimum, mida inimene vajab, on väiksem, kui arvatakse. Raha ei tee õnnelikuks, kuid loob õnneks hulga eeldusi. Raha on eriti vastik, kui seda ei ole. Raha ei tohiks muutuda eesmärgiks vaid jääma abivahendiks elueesmärgi saavutamisel. Ära osta seda, mida on tarvis, osta seda, ilma milleta ei saa hakkama. Elus tuleks välja valida enda jaoks kõige olulisem ja vaid selles suunas tegutseda, sest kõike ei jõua. Sageli ju oleme valiku ees, kas jääda aumeheks või saada materiaalset kasu. Inimese edukus sõltub oskusest ära kasutada oma parimaid, tugevamaid külgi, rakendada oma võimeid. Ükskõik, millisel alal, olgu see raha või armastus, on edu saavutamisel takistuseks madal enesehinnnang, sügaval alateadvuses olev tunne, et mina (ja just mina) niikuinii midagi ei saavuta Tõepoolest, teised inimesed takistavad meid, aga me ise laseme sellel sündida. Et enesehinnangut tõsta, tuleb õppida ennast armastama sellisena, nagu sa oled ja ennast usaldama. Kõige rohkem saame me mistahes unistuse elluviimiseks teha, elades täiuslikult hetkes, tehes kõike nii hästi kui oskame. Unistuste täitumiseks tuleks neist mitte loobuda. Vabadus on valikuvõimalus. Suhtumine millesegi on vabaduse loovutamine. Vaba on inimene, kes pole sunnitud tegema midagi, mida ta teha ei taha.