Mitte MINU laps

” Tallinnas läbiviidud uuringu kohaselt on proovinud või pruugib narkootikume iga neljas keskkooliõpilane. Asjatundjate sõnul võib noorte uimastitarvitajate protsent olla märksa suurem. Iga ema tahaks rahustada end sõnadega: see ei puutu minusse! Psühhiaater Ellu Eik seevastu hoiatab: "Ära ole kindel, et sinu lapse ja sinu perega seda kunagi ei juhtu! Sa oled samasugune inimene nagu kõik teised ja sinuga juhtuvad täpselt samad asjad. Paljud narkosõltuvuses noored on pärit täiesti korralikest peredest."

• Mulle helistati Mustamäe haiglast ja öeldi, et poeg on reanimatsioonis. Ta oli kusklit üles korjatud, nuga kõhus. Kümme päeva rippus ta elu juuksekarva otsas: opereeriti mitu korda, tekkis kõhukelmepõletik. Raviarst ütles, et mu poeg on narkomaan, seetõttu on raske teada saada, mis tegelikult juhtus. Shokk oli selline, et... Ma ei oska kirjeldadagi, kui palju tundeid minus korraga oli. Kogu maailm langes äkki kokku. MILLE EEST TA MIND NIIMOODI KARISTAS? Kahju oli. Ja hirm, et mis saab edasi, kõneleb Jelena kolm aastat tagasi juhtunud loost. Tema poeg Juri oli siis kaheksateist.

• Kui ema saab teada lapse narkoprobleemidest, on esimesed tunded ängistus, hirm, mure, häbi.Tekib süütunne: ma olen olnud halb ema! Järgneb enesekaitse: mina muudkui raban tema heaks ja vaat mis tema teeb! "Enne kui teete suu lahti, küsige endalt, mida te rohkem tahate: kas elada välja ennast ja oma shokki või kontakti oma lapsega – kahte korraga ei saa," soovitab psühhiaater Eik.

• Meie Matiga hakkas asi minema allamäge siis, kui tal tekkisid arusaamatused klassjuhatajaga ja ta jäeti istuma. Ta ei läinudki enam kooli, jättis pool aastat vahele, läks siis teise kooli, aga ei püsinud pikalt sealgi. Nüüd ei käi ta enam kuskil, vaatab ainult, kust saaks varastada, ohkab 82aastane vanaema, kelle vähene varanatuke on kulunud 17aastase tütrepoja narkootikumide peale. Oleks mul talle iga päev kakssada krooni anda, jätaks ta mu rahule. Ta märatseb ja lõhub kodus, kui raha pole. Mati on viinud kodust kõik, mis kannatas maha müüa: video, kassetid, röstri, kohviaparaadi, ema lõhanõlid, huulepulgad, kalkulaatori, vaasid, isegi kunstlilled. Teada saime nii, et haiglast helistati. Ta oli kiirabiga sinna viidud. See oli hirmus pilt, mis meile avanes: tal oli väga paha, ta karjus, nuttis ja ütles, et igal pool on ussid. Vanainimese käed värisevad. Ta kardab oma lapselast.

Ega see mulle midagi tee
Esimest korda proovitakse narkootikume tavaliselt 14–16aastaselt, aga narkopolitseisse on jõudnud ka 12aastane poiss, kellel on seljataga viieaastane kogemus. "Kes juba proovima hakkab ja kellele see väga meeldib, see kipub uuesti proovima. Mida nooremalt alustatakse, seda kiiremini tekib sõltuvus, isegi kuudega," teab Wismari haigla psühhiaater Jaanus Mumma. Tema sõnul usuvad kõik noored, et narkootikumide ühekordne proovimine ei tee midagi. Paraku on nii, et saatuslikuks võib saada isegi esimene kord. "Tihti küsitakse, kui palju võib tarvitada, et sõltuvust ei tekiks. Ühest vastust pole, sest palju oleneb sellestki, mida ja kui tihti tarvitatakse, kas on eelsoodumus jne. Kindel on, et narkootikum laostab lapse tervise kiiresti: tarvitamine mõjub kahjustavalt kõigile elunditele, kõigepealt tekivad isiksusehäired, närvinõrkus. Lisaks ajule ja südamele saab suure lisakoormuse maks, häirub hormoonsüsteem ja sisenõrenäärmete töö, inimene sandistub kolme-nelja aastaga," teab psühhiaater.

Veeni süstivatest narkomaanidest on 98 protsenti mitte-eestlased, eesti noorukid eelistavad tablette, nuusutamist ja kõikvõimaliku rohelise kraami suitsetamist: sageli alustataksegi kanepiproduktidega. Üsna tavaline on kasutada mitut ainet läbisegi. Paljud noored peavad narkootikume alkoholist süütumaks, eriti arvatakse seda nn kergete narkootikumide ehk stimulantide kohta, mida ei pea süstima: ecstasy, amfetamiin,kokaiin. Ecstasyt peetakse kahjutuks lõburohuks, mida tarvitab tõeliselt lahe noor: see näitaks justkui kuulumist "teatud ringkonda". Ent stimulaatorid on eriti ohtlikud varjatud südamepatoloogia puhul: süda hakkab pekslema, vererõhk tõuseb – on esinenud isegi surmajuhtumeid. Kõige ohtlikum on pruukida narkootikume koos alkoholiga. Teadlased on teinud kindlaks, et ecstasy mõjutab pöördumatult aju: tagajärg on ajukahjustus ja psüühikamuutused.

Nelli Kalikova aidsi ennetuskeskusest möönab, et kui mitte-eestlasi on mingilgi moel uuritud, siis eestlaste narkomaania on veel tume maa. Nad ei jõua nõustajani, kuna ei pea end narkomaaniks, sest mis need mõned tabletid nädalalõpul ikka tähendavad!

Kahjuks kasvab pidevalt tüdrukute arv, kes pruugivad narkootikume. Et saada raha uueks doosiks, lähevad poisid varastama, tüdrukud hakkavad oma keha müüma. "Neile ei mõju miski! Oli üks seitsmeteistaastane piltilus tüdruk, nad keetsid ühika köögis mingit segu, toimus plahvatus. Tüdruk hüppas kolmanda korruse aknast alla, sai selgroovigastuse, rikkus näo, lebas kuid haiglas... ja nüüd tarbib jälle!" ohkab Kalikova.

Eitamine pole lahendus
Emad tahavad kõigest hingest oma muret eitada: kuigi on kahtlusi, leiab otsestele märkidele tuhat vabandust. See on selge enesepettus, mis võib kesta kuni aasta, isegi rohkem, kuni lõpuks tuleb tunnistada: juhtunud on see, mida ma oma peres kunagi võimalikuks ei pidanud. Enesekaitse lemmikvorm on veeretada süü halbade sõprade kaela: meil on ju kõik nii hästi, aga need sõbrad! Ellu Eik soovitab järele mõelda, kas see ikka on nii. Kas see, et peres on ema-isa, raha ja asjad, tagab ka normaalsed peresuhted? Väliselt ilusa koore all võidakse tegelikult elada üksteisest täiesti mööda: lahendmata ja pingeliste peresuhete puhul võtab laps vastutuse alateadlikult enda peale. Ta hakkab halvasti käituma, mis on kui hüüe: tehke silmad lahti, vaadake mis ümberringi toimub, ärgake unest! Pärast esimest shokki püütakse asi summutada oma jõududega: laps viiakse vägisi vanavanemate juurde, suletakse korterisse vms. Viimases hädas minnakse Wismari haiglasse narkoloogi juurde. Ellu Eik toonitab, et oluline on psühhoteraapia, noorukite puhul tuleb töötada kogu perega.

• Olin sunnitud vahetama töökohta, sest mu pojast oli ajalehes juttu. Kui kolleegid küsisid, kuidas mul läheb, siis tundus mulle, et nad mõtlesid tegelikult poissi. Vanaemad ja sugulased muidugi teavad, ka mõnele väga heale sõbrannale olen rääkinud, kellegi rinna najal peab ju nutma, pihib Jelena.

• Jaanus Mumma arvates ei saagi pere ise eriti midagi ette võtta: "Emad tulevad siia ja arvavad, et meil on narkomaanide sundravi. Ravi on vabatahtlik, ta peab ISE tahtma sellest vabaneda. Ega kaaslased teda niisama lihtsalt silmist lase, nad tulevad ja toovad uimasteid haiglassegi. Narkomaanide ravi on väga raske, päris terveks saavad vähesed. Julgen öelda, et suurem osa neist on kadunud hinged." Pärast võõrutusnähtude ja tüsistuste ravi on oluline noore narkomaani enese tahtmine teha lõpparve. Ehk aitab selleks veidikegi kaasa taastusravitalu Virumaal, kus kahe töötaja silma all püüavad oma elu-oluga saada hakkama need, kes soovivad vabaneda narkosõltuvusest.

Abi vajavad ka vanemad
Narkomaani vanemaid vaevavad mure ja stress, lisanduvad häbi, süütunne ja oskamatus käituda oma lapsega. "Tuleks tulla omasuguste sekka, narkomaanide emade ühenduses saab rääkida kõigest, mis südamel. Siin leiab mõistmist ja hingejõudu, sest teistelgi on samasugused mured. Last suudab aidata ainult ema, kes saab iseendaga hakkama," teab Nelli Kalikova, kes käib tihti seesugustel kogunemistel. Ta on märganud, et nende emade ühisjoon on hellitada liigselt oma lapsi. Nad on nagu kanaemad, kes teevad kõik ette-taha ära: toit on alati laual, puhas pesu kapist võtta - lapsel pole mingeid kohustusi.

Isad paraku ei osale rühmatöös. "Minu mees ütleb, et see on minu mure, tema mure on peret toita," räägib üks ema. Teine lööb silmad maha ja tunnistab, et mees
hakkas pärast poja narkosõltuvuse ilmsikstulekut liiga sageli pudelipõhja vaatama... Küllalt tüüpiline on seegi, et peres on hoopis kasuisa.

• Ma ei tea, kas ta tunneb süüd. Ta ei vastanud, kui üritasin küsida, kas ta saab aru, mida mina pean läbi elama. Senikaua, kuni ta istub selle nõela otsas, pole oodata ühtegi inimlikku tunnet, ei häbi ega muud. Kui ta on oma doosi kätte saanud, siis tuleb ta koju, on heas tujus, mängib väiksemate õdedega, vaatab telekat, suhtleb meiega, aga ma ju näen silmi... NEED ON SURNUD SILMAD, kust vaatab vastu TÜHJUS. Kui mina hakkan temasse halvasti suhtuma, siis kuidas veel teised inimesed peaksid suhtuma? küsib Jelena otsekui iseendalt.

Vangla või surm
Narkomaanide emad tunnevad juba tänaval ära, kes on narkomaan. Nad on kahvatud, hallid, kõhnad, heitunud moega, vinnilise näonahaga. Tallinna politsei narkorühma komissar Kalev Mõtus ütleb, et politseisse satub noori narkomaane mitut moodi: nad jäävad vahele varastamise või narkootilise aine müümise, ostmise, pruukimisega. Esimesel korral koostatakse haldusrikkumise protokoll ja määratakse rahatrahv kuni 50 päevapalga ulatuses. Sama aasta jooksul teist korda politseisse sattudes vormistatakse juba kriminaalasi. Kui tegemist on alaealisega, kutsume tavaliselt kohale vanemad, et nad näeksid, mis toimub. Kust noored oma annuse saavad? Eesti koolide läheduses ei kohta seda Ameerika filmide mustas mantlis meest, kes pakub, et võtke nüüd. Eestis müüakse narkootikume tuttavate kaudu, ostja läheb ise müüja juurde." Politseikomissari sõnul pole iga varas narkomaan, aga iga narkomaan on varas. Nad müüvad varastatud kaupa taksojuhtidele, müügikioskitesse, kohvikutesse, juhuslikele vastutulijatele või viivad pandimajja. Kes süstib moonivedelikku, vajab päevas umbes 200 krooni, heroiinitarvitajal kulub päevas 500–600 krooni. Kalev Mõtus peab kõige tähtsamaks ennetustööd: kui noor on juba sattunud allakäiguteele, siis on väga raske teda sealt välja rebida.

• Me oleme kõike proovinud. Ma olen teda vihanud, teda kodust välja visanud, anunud ja palunud. Lõpuks jõudis minuni arusaam, et see on haigus. Narkootikumidega on kaks võimalust: vangla või surm. Kolmandat võimalust ei ole. Ja siis algab VÕITLUS OMA LAPSE EEST, sest kõige rohkem kardan teda lõplikult kaotada, tunnistab Jelena, kes ei häbene avaldada oma tõelisi tundeid. Seda ei saa sõnadega seletada. Alles oli ta süütu, roosa ja puhas lapsuke, aga nüüd on mu oma laps muutunud millekski TUMEDAKS, HIRMSAKS, MUSTAKS!