Üha sagedamini tuleb ka Eesti arstidel ära tunda ja tegeleda terviseprobleemidega, mis on põhjustatud sõltuvust tekitavate ainete tarvitamisest. Iga mõnuaine tarvitamise episood aktiveerib spetsiifilisi ajustruktuure, jättes mälujälje, mis püsib kaua pärast seda, kui kasutatud aine on kehast jäljetult kadunud. Selline rohu “jälg” on seotud ümbritsevaga (inimesed, koht, asjad), millel on võime aktiveerida seda mälujälge ka ilma rohuta. Seega on tegemist mõnuainete kasutamisest tingitud kroonilise haigusega. Tüüpiline sõltlasest patsient kannatab kõige komplekssema kombinatsiooniga kehalistest, vaimsetest ja sotsiaalsetest probleemidest.

Sõltuvusele on alus pandud, kui inimene otsustab, et talle ei meeldi see, kuidas ta end tavaliselt tunneb, ja ta on leidnud viisi kuidas muuta meeleolu, kasutades mõnd ainet.

Tüüpiline on sellisele patsiendile ka deklareeriv väide:”Kõik on kontrolli all. Ma võin igal ajal lõpetada, kui vaid tahan”.

Meeleolu mõjutavaid aineid saab jagada kaheksasse rühma:

1. sedatiiv-hüpnootilised (alkohol, diazepam)
2. stimulandid (kokaiin, amfetamiinid, tubakas)
3. opiaadid (heroiin, morfiin)
4. kannabinoidid (marihuaana, hashish)
5. hallutsinogeenid (LSD)
6. inhalandid (atsetoon, benseen, eeter, bensiin, propaan)
7. anaboolsed steroidid
8. phencyclidine hydrochloride (PCP ehk “ingli tolm”)

Järgnevalt on puudutatud mõningate mõnuainete, nagu kannabinoididest marihuaana, stimulantidest kokaiini ja amfetamiini ning opiaatidest heroiini, kasutamist ja toimet arstidele olulistest vaatepunktidest lähtuvalt.

MARIHUAANA

Marihuaana on taimse päritoluga mõnuaine (Cannabis sativa), lääne meditsiinis tuntud 1839.a. kui kosutusvahend. Cannabis sativa sisaldab umbes 60 toimeainet, mida kutsutakse kannabinoidideks ja milledest psühhoaktiivseim on delta-9-tertrahüdrokannabinool (THC), mis metaboliseeritakse maksas. Aine on rasvlahustuv ja püsib kaua kehas. Eelistatuim viis manustamiseks on marihuaana sigarettide suitsetamine, kuid seda võib ka süüa. Suitsuna inhaleeritud marihuaana on 5-10 korda bioaktiivsem kui sisse võetud. Intoksikatsiooni annus THC on 0,035 mg/kg, seejuures juba kahe kõrgekvaliteedilise suitsu suitsetamisel võib saada annuse rohkem kui 40 mg THC. Efekt saabub mõne minuti jooksul ja püsib 2-3 tundi. Kasutajal tekib eufooria, ta on jutukas, võib tekkida depersonalisatsiooni tunne. Hiljem on iseloomulik letargia ja tugev näljatunne. Eriti esmakordsel ja harval kasutamisel on sagedasemateks nähtudeks paanika, hallutsinatsioonide ning viirastuste esinemine. Koordinatsioon ja reaktsiooniaeg on häiritud, samuti ka lühimälu ning seetõttu on 12-24 tundi pärast marihuaana manustamist autojuhtimine seotud kõrgenenud riskiga. Autojuhtidel tuleb ka arvestada, et marihuaana kasutamisel väheneb võime jälgida liikuvat objekti ja tunnetada auto asendit tee suhtes, hinnata distantsi, aeglustunud on reaktsioon valgusele. Psühhoneuroloogilised häired esinevad veel päev pärast viimast manustamist. Kannabinoidid on uriinis määratavad ühekordse kasutamise järel 3-10 päeva ja kuni 4 nädalat pikaajalisel tarvitamisel.

Kuna marihuaana sigaretid sisaldavad rohkem tõrva ja kantserogeenseid aineid kui tubakas, on leitud seos tavalisest kõrgema haigestumisega kopsuvähki. Krooniline marihuaana suitsetamine põhjustab ka bronhiiti ning astma ägenemist, samuti võib leida kopsude funktsionaalste näitajate olulist halvenemine.

Epileptikul võib marihuaana tarvitamine vallandada krambihoo, skisofreenikul psühhoosi. Marihuaana mõjub insuliini antagonistina, olles diabeedi korral ketoatsidoosi potensiaalne tekitaja. Pideval tarvitamisel on ta anovulatsiooni põhjustaja, samuti on leitud iseeneslike abortide sagedasemat esinemist; meestel on leitud sperma hulga ja kvaliteedi langust ning sageli esineb marihuaana tarvitajatel günekomastiat. Suurtes annustes on THC immuunsupressor.

Marihuaana sõltuvusega on seotud depressioon, suitsiidimõtted, õnnetused ja vigastused. Käitumuslikud muutused on seotud selliste intellektuaalsete võimete langusega nagu võime lahendada probleeme ja loetust aru saada.

Suurte annuste sagedal manustamisel tekib motiivituse sündroom, mis on iseloomulik kõikide sõltuvusainete liigtarvitamisele. Motiivituse sündroom seisneb üldises huvipuuduses, apaatias ja passiivsuses, väsimuses, tujutuses, kontsentratsioonihäiretes, lohakuses enda eest hoolitsemisel. Kogu tegevus on suunatud tarvitatava aine hankimisele.

Marihuaana intoksikatsiooni korral esineb südame löögisageduse tõus, konjunktiivide punetus, suu ja kurgu limaskestade kuivus, laienenud pupillid, unetus. Häiritud on ajatunnetus, õppimisvõime ja käitumine, esineb näljatunne. Psühhoosi esineb siiski suhteliselt harva, lühiaegne toksiline psühhoos sarnaneb kõrge palaviku deliiriumiga, esineb äge lühiaegne ärevusseisund ja äge depressiiivne reaktsioon. Võimalikud on ka ärevus, paanika, hallutsinatsioonid ja paranoia.

Koostoime: potenseerib alkoholi, diazepam, antihistamiinikumid, fenothiasiinide, barbituraatide ja narkootikumide sedatiivset toimet, potenseerib kokaiini ja amfetamiinide stimuleerivat toimet ning on antagonist propranolooli ja insuliiniga.

KOKAIIN ja AMFETAMIIN

Patsiendiga suhtlemine: Ägeda stimulant-intoksikatsiooniga patsiendi poole tuleb pöörduda väga “pehmel” viisil: ära räägi kunagi kõvahäälselt ega liiguta end kiiresti, kunagi ära lähene patsiendile selja tagant ning hoidu patsienti puudutamast kui pole absoluutselt veendunud selle toimingu ohutuses (ohutus aga tähendab sageli rohkem kui ühte väljaõppinud, heas füüsilises vormis olevat assistenti samas ruumis).

1862.a. isoleerisid saksa keemikus kokapuu lehtedest alkaloidi kokaiin. Juba 1890ndatel oli esimene kokaiini tarvitamise epideemia, kuivõrd seda peeti ohutuks stimulandiks. Kokaiin kuulus näiteks Coca-Cola originaalretsepti (1900.a. asendati kofeiiniga) ja kirjanduslik kuju Sherlock Holmes kasutas samuti kokaiini. Stimulandid kokaiin ja amfetamiin on nii struktuurilt kui toimelt sarnased. Peamine erinevus on vaid toime kestvuses: kokaiini poolestusaeg on umbes 45 minutit, amfetamiinidel aga 4 kuni 8 tundi. Manustamisel tekib heaolutunne, energia juurdevoolu tunne, väheneb sotsiaalse isoleerituse tunne, seksuaalse rahulolu tunne on kõrgenenud ja ärevus vähenenud. Enamikul kokaiini tarvitajatest sõltuvust ei teki. Nendel, kellel aga sõltuvus on tekkinud, ilmneb tolerants kokaiini suhtes ja ärajäämanähud. Kokaiini suured ja sagedased annused, enamasti intravenoossel manustamisel, tekitavad tugeva eufooria tunde, mida saab võrrelda orgasmiga. Kui kord seda tunnet on kord kogetud, püütakse seda kogeda uuesti ja uuesti. Kuna suur annus on kallis, siis sunnib see sõltlast uue annuse hankimiseks sageli kasutama kriminaalseid võtteid. Maailm on kogenud, et kokaiin sunnib sõltuvuses oleva inimese kokaiini-otsivale käitumisele nii tugevalt nagu mitte ükski teine psühhoaktiivne aine. Kokaiini on saadaval kahel kujul: kokaiin hüdrokloriid, mis on vesilahustuv pulber ja mida kasutatakse nii süstimiseks kui nuusutamiseks ning alkaloidina nimetusega “crack”, mida tavaliselt suitsetatakse. Kokaiini süstitakse ka koos heroiiniga, millest on tingitud sagenenud letaalsus.

Haavamatuse/vigastamatuse tunne, mis kaasneb kokaiini tarvitamisega, teeb tarvitaja aldiks teistele riskikäitumistele, kus pannakse ohtu oma tervis ja elu, samuti on see sageli seotud sellise käitumisega nagu prostitutsioon ja röövimised.

Äge kokaiini intoksikatsioon põhjustab deliiriumi, segasust ja paranoiat. Nagu iga teise stimulandi intoksikatsioonil esineb hüpertensioon ja tahhükardia, samuti ka müdriaas ja hüperpüreksia. Tahhüpnoele järgneb apnoe, võivad tekkida krambid, mis alluvad diazepamile. Võimalikud on ka südame arütmiad, müokardi isheemia ja infarkt. Kroonilised süsteemsed nähud kokaiini tarvitamisel on kaalulangus, letargia ja impotents.

Sarnase tüübiga stimulandid on ka amfetamiinid. Amfetamiinid on KNS stimulandid ja mõjuvad kui sümpatomimeetikumid. Peab teadma, et sageli levitatakse amfetamiini fenüülpropanoolamiidi, efedriini, kofeiini või lidokaiini nime all. Viimasel ajal on uueks laia kasutamist leidnud amfetamiiniks kristalne metamfetamiin nimega “ice”- tugevatoimeline ja kiiresti sõltuvust tekitav. Laia kasutuse on samuti leidnud sellised kergesti sünteesitavad amfetamiini analoogid nagu MDMA ehk ecstasy ja MDEA ehk inglise keelse nimetusega “eve”(“õhtu” eesti k.). MDMA sünteesimiseks piisab teise kursuse keemiatudengi teadmistest. Lihtne tootmine, pikem poolestusaeg kui kokaiinil ja kehaline heaolutunne tarvitamisel on teinud MDMA üha laiemalt tarvitatavaks aineks. Metüleendioksümetamfetamiin (MDMA) tuli kasutusele 1912.a. kui ohutu söögiisu langetav preparaat. MDMA, rohkem tuntud ecstasy nime all ka “armastuse rohuna”, oli 80-ndatel kasutusel ravimina paariteraapias kui empaatia ja kehalise ühtesulamistunde tekitaja. Tegelikult on amfetamiini derivaadid mürgisemad kui amfetamiin. Ecstasy ühekordne annus võib põhjustada raskeid temperatuuri regulatsiooni häireid, hüpertoonilist kriisi või ka serotoniinisündroomi, eriti kasutatuna koos antidepressantidega. Psühholoogilised mõjud on sarnased teistele amfetamiinidele ja ka üleannustamise ravi on sama amfetamiinidega. Kliiniliselt annab ecstasy mõõduka eufooria, mõjudes üle norepinefriin-dopamiin neurotransmitterite. Mõõdukas hallutsinogeenne toime tekib üle KNS serotoniinergiliste neuronite.

Algselt väideti, et ecstasy on ohutum kui alkohol. Siiski on tänaseks maailma kogemus selline, et 15-24-aastaste noorte hulgas on ecstasy ja heroiini üleannustamisest tingitud surmad sagedasemad kui liiklusõnnetustest. MDMA kasutamisel esineb hepatotoksilisust ja kirjanduses sageneb juhtude kirjeldus, kus ecstasy on valutu kollatõve etioloogiliseks teguriks. MDMA võib olla raskekujuliste hepatiitide põhjustajaks isegi ühe või tarvitamise järel.

Häired, mis on täheldatud seoses ecstasy kasutamisega - isu kadu, trism, bruksism, iiveldus, lihasvalu, ataksia, higistamine, tahhükardia, hüpertensioon, insomnia, kurnatus, hüperpüreksia, krambid, südame rütmihäired, hüponatreemia, rhabdomüeloos, hepatiit, äge neeru- ja maksapuudulikkus, ortostaatiline hüpotensioon, ajuinfarkt, tserebraalse venoosse siinuse tromboos, kopsuinfarkt, hüpofüüsi nekroos, spontaanne pneumomediastiinum, dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon, aplastiline aneemia. Lootena ecstasyle eksponeeritud imikutel on leitud oluliselt sagedamini kaasasündinud defekte, neist kõige enam südame-veresoonkonna anomaaliaid (26 juhtu 1000 elussünni kohta) ja lihas-skeleti anomaaliaid (38/1000).

Vabatahtlikult “eve” tarvitanud kirjeldasid emotsionaalset heaolu tunnet, lõdvestust, rahulikkust, rahuldustunnet ja lähedustunnet teiste inimestega. Objektiivselt leiti katsealustel seerumi kortisooli ja prolaktiini taseme tõus, müdriaas, vererõhu (40 mm Hg süstoolset vererõhku) ja südamelöögisageduse tõus (tõus 30 lööki minutis) ning oluline kehatemperatuuri tõus puhkeolekus.

See riukalik aine on kasutusel "kodupidudel" ja võib põhjustada raskeid tüsistusi kuni surmani, isegi suhteliselt väikeses annuses nagu seda on 1 või 2 tabletti.

Seda, keda me ette kujutame narkomaani prototüübina, on tavaliselt opiaatide tarvitaja. Oopium on taimse päritoluga (Papaver somniferum). Heroiin (diatsetüül morfiin hüdrokloriid) on poolsünteetiline morfiini analoog, mille mõju on aga tugevam ja saavutab kiiremini maksimaalse mõju. Heroiin põhjustab tugeva eufooria, intravenoossel manustamisel jõuab kiiresti ajju. Heroiin langetab ärevust, mis on seotud emotsionaalse või kehalise valuga. Kuna sellega kaasneb ka somnolentsus (“tukastus”), siis soporootilise mõju vältimiseks segatakse teda sageli mõne stimulandiga, näiteks kokaiiniga. Eufooria tekkimine pärast heroiini nuusutamist võtab aega 30 minutit, subkutaansel injektsioonil 14 minutit ja intravenoosselt tekib see praktiliselt kohe. Heaolu tunne püsib 3 kuni 4 tundi.

Kõik sellesse rühma kuuluvad ained võivad põhjustada hingamise pärssimist, meeleolu muutusi, iiveldust ja oksendamist. Samuti põhjustavad nad obstipatsiooni ja atropiinile alluvat mioosi, seejuures on mõju südameveresoonkonnale minimaalne. Kuna kõik need ained läbivad platsentaarbarjääri, on ohustatud ka loode.

Viimasel aastakümnendil on heroiini keskmine hind illegaalsel maailmaturul langenud 2/3 võrra ja samas on tõusnud aine puhtus. Heroiin-hüdrokloriidile lisatakse alati kas laktoosi, mannitooli, dekstroosi, talki või hiniini sedavõrd, et sageli on pulbris vaid 6% heroiin-hüdrokloriidi. Ameerika noorte hulgas on viimasel aastakümnel tõusnud heroiini tarvitamine kahekordselt ning esmatarvitaja alustab heroiini nasaalse manustamisega, mitte süstides. Eelismeetod on heroiini fooliumil kuumutamisel tekkiva auru sissehingamine (seda meetodit nimetatakse “lohe püüdmiseks”).

Need, kes kasutavad heroiini harva, ei koge sõltuvust. Nii võib elada pikki aastaid, manustades heroiini kas intranasaalselt, inhalatsioonina või subkutaanselt, ilma et alustatakse intravenoosset heroiini manustamist. Sellised heroiini kasutajad, kaasa arvatud teismelised, käituvad ja näevad välja kui iga teine, käies probleemideta koolis või tööl ning sarnanemata meie stereotüübiga narkomaanist. Sage heroiini manustamine viib aga kiiresti tolerantsini ja tema järgi ihaluse tekkeni. Psühholoogiline sõltuvus heroiinist on raskesti ületatav. Aeg ja annus, mis viivad tõsiste kehalise ja psühholoogilise sõltuvuse tekkeni, on väga erinev. Umbes 40% esmakasutajatest võib algul esineda iiveldust ja oksendamist. Kasutamise jätkamisel tekib nendele kiiresti tolerants; vaid hästi tuntud kõrvalmõjudele nagu kõhukinnisus ja pupilli ahenemine tolerantsi ei teki. Seetõttu esineb enamikul sõltlastest raskekujulist kõhukinnisust. Regulaarse kasutamisega kaasneb ka limaskestade kuivus.

Tavaliselt pole “ärajääma” seisundi sündroom heroiinist raskekujuline. Samas on heroiini kasutajate keskmine suremus vähemalt 7 korda kõrgem kui tavapopulatsioonil, surmadest u. 30% on vägivaldsed ja 50% põhjustatud otseselt heroiinist.

Heroiini üleannustamine põhjustab hingamise pärssumist kuni respiratoorse kollapsini, bradükardiat ning kardiopulmonaalset puudulikkust kuni exitus letaliseni. Esineb vaimne hämarolek- stuupor või kooma, pupilli mioos, bradüpnoe, vastuse langus valuärritajale, külm nahk. Seejuures ongi kõige ohtlikum tsentraalse geneesiga hingamise pärssumine. Kui mioos on tüüpiline üledoosile, siis hüpoksiast võib kujuneda müdriaas.

Heroiini ärajääma sündroom algab keskmiselt 8 tundi pärast viimast manustamist. Ägeda ärajääma korral algavad sümptoomid aeglaselt, saavutades maksimumi 48 kuni 72 tunni jooksul ja kestes 4 kuni 7 päeva. Tekib agitatsioon, ärevus, piloerektsioon, tahhükardia, mõõdukas hüpertensioon, pupilli müdriaas (isegi hästivalgustatud ruumis). Varajaste sümptomite hulka kuuluvad haigutamine, nahasügelus, kõrgenenud ärrituvus, unetus. Sageli tekib ka rinorröa, pisaratevool, higistamine, oksendamine, diarröa ja sage urineerimine. 8 kuni 12 tundi pärast viimast manustamist tõusevad südame löögisagedus ja hingamissagedus. Lõpuks, tugevas ärevusseisundis on tüüpilised treemor, sile- ja seletilihaste krambid, liiges- ja luuvalud suuremal või vähemal määral. Kuigi heroiinsõltlased tunnevad suurt hirmu ärajääma nähtude ees, siis üldjuhul ei ole need sageli väga rasked taluda. Vähene kuni mõõdukas gastrointestinaalne sümptomatoloogia, unetus ja luu- ning lihasvalu on küll tüütud, kuid sageli mitte talumatud. Nii võib paljudel juhtudel kehalise sõltuvuse nähte ravida ka ilma narkootikumi lisaannuseta.

Keda kahtlustada?

Kahtlustada tuleks neid, kel esinevad:

1. Psühhiaatrilised probleemid
2. Suured muutused käitumises
3. Suured muutused õppeedukuses ja koolis käimises
4. Seletamatul põhjusel toimunud õnnetused, traumad
5. Seletamatu valu hingamisel

Mida pane tähele läbivaatusel?

Vererõhk. Tõusnud amfetamiinidest ning ärajäämanähuna.

Pulss. Tõusnud hallutsinogeenide ja stimulantide mõjul ning ärajäämanähuna.

Hingamine. Depressioon barbituraatide, opiaatide, trankvillisaatorite mõjul.

Kehatemperatuur. Tõusnud amfetamiini mõjul, langenud morfiini või barbituraatide mõjul.

Silmad. Pupilli konstriktsioon (alla 3 mm) heroiinist; dilatatsioon (üle 6,5 mm) kokaiinist ja amfetamiinist; normaalne pupill, kuid reageerib aeglaselt või üldsegi mitte valgusele – marihuaana, alkohol, benzodiasepiinid.

Kaalulangus. Amfetamiinid ja kokaiin.

Oksendamine. Opiaadid.

Kõhukinnisus. Opiaadid.

Diarröa. Marihuaana või opiaatide ärajäämisel.

Kõhuvalu. Hallutsinogeenid või amfetamiinid, opiaatide ärajäämisel.

Treemor. Hallutsinogeenid või stimulandid, pikaajaline alkoholi tarvitamine, uinutid või opiaadid.

RAVI

Kuna Eestis veel suhteliselt harva ettetulevad sõltuvuse ja üleannustamise probleemid on rohkem psühhiaatrite ja kiirabi lahendada, on alljärgnev kirjas eeskätt perearsti silmaringi laiendamise eesmärgil.

Kokaiini ja marihuaana sõltuvuse raviks puudub seni mõjus farmakoteraapia, ravi piirdub sümptomaatilise ravi ja soovitavalt ka kognitiivse käitumisteraapia kasutamisega. Kuivõrd kokaiin on lühitoimeline, on harva vajalik ägeda intoksikatsiooni ravi, kui ehk siis ägeda psühhootilise reaktsiooni korral.

Ägeda amfetamiini intoksikatsiooni ravi seisneb per os ammoonium-kloriidi annuses kuni 4 g korraga, 4 korda päevas. Diazepam ja haloperidool sobivad psühhootiliste reaktsioonide kupeerimiseks.

Kauaaegse amfetamiinide kasutamise korral tuleks soovitada järsu katkestamise asemel järk-järgulist annuste vähendamist mõne päeva jooksul kui efektiivseimat moodust. Seni ei ole leitud üldaktsepteeritavat kokaiini sõltuvuse ravi. Hüpersomnia, tugev soov ainet saada ja anhedoonia sunnivad uuesti stimulante kasutama. Näidustatud on toetav psühhoteraapia aine uuesti kasutamise vältimiseks. Depressioon stimulantide kasutamise katkestamise järel väheneb järk-järgult mõne päeva jooksul.

Äge opiaadi üleannustamine põhjustab tugeva kesknärvisüsteemi pidurduse- komatoosse seisundi tugeva hingamisdepressiooniga ja atsidoosiga. Eluohtlik on hingamiskeskuse halvatus. Sellisel juhul kasutatakse spetsiifilisi narkootiliste analgeetikumide antagoniste – nalorfiini või naloksooni. Seega, kui heroiini sõltlasel tekib kahtlus opiaadi üleannustamisele, manustada 0,1 kuni 0,2 mg (3,0 ml) naloksoonvesinikkloriidi (Narcan) i/v. Suuremaid annuseid kasutatakse mittesõltlastel. Kui 1-2 minuti jooksul ei tule patsient koomast välja, siis manustada teistkordselt ja vajadusel ka kolmandat korda sama doos. Kui patsiendi seisundi paranemist ei teki ka siis, ei ole tegemist opiaadi üleannustamisega. Nalokseeni põhitoime on hingamise pärssumise vastane, mitte koomast väljatoomine. Maksimaalne annus, mida tohib kasutada, on 10-20 mg. Nalokseen mõju algab 2 minuti pärast ja kestab keskmiselt paar tundi. Ravides opiaadi intoksikatsiooni nalokseeniga, tuleks meeles pidada, et i/v manustatud nalokseeni mõju kestab 1-2 tundi, enamuse opiaatide oma aga 3-6 tundi, metadoonil 24 kuni 36 tundi. Seetõttu, patsient, kes hästi reageeris nalokseenravile, võib uuesti langeda koomasse. Samuti tuleb meeles pidada, et nalokseen kupeerib küll opiaadi üleannustamise nähud, kuid seejuures tekivad kroonilisele kasutajal tüüpilised ärajääma sümptoomid. Sõltlase täisteadvuse juurde tulekule võib kaasneda äge ärajääma sündroom koos vihapurske ja agressiivsusega asja koomas olnud patsiendi poolt. Samuti tuleb sellist patsienti jälgida pidevalt seetõttu, sest ta on disponeeritud oksendamisele ja oksemasside aspireerimisele. Kui patsient hakkab uuesti teadvust kaotama, tuleb uuesti nalokseeni manustada. Alternatiivselt võib manustada nalokseeni tilkinfusioonina (4 mg nalokseeni liitri 5% dekstroosi lahuse kohta). Ägeda opiaadi mürgistusega patsienti tuleb jälgida vähemalt 12-24 tunni jooksul, kontrollides 15 minuti tagant patsiendi seisundit (hingamine, pulss, vererõhk).

Kuna pikka aega opiaate kasutanul on tolerants tekkinud, esineb tal äge intoksikatsioon vaid väga suure üleannuse korral.

Opiaatide tarvitamise lõpetamine. Probleemiks võib osutuda äärmiselt tugev ärevusseisund järsul opiaadi manustamise lõpetamisel. Selle seisundi kupeerimiseks on näidustatud metadoonravi. Ägedaid ärajäämanähte vähendab Clonidiin, mis on alfa-2-retseptorite agonist, üksikannuses 0,1 mg per os või sublinguaalselt. Clonidiini võib kasutada ka koos nalokseeniga. Valusündroomi kupeerimiseks tuleks võimalusel kasutada vaid mittenarkootilisi valuvaigisteid.

Maailmas on kasutusele on võetud ka (näiteks Münchenis) ülilühike opiaadi detoksikatsiooni meetod. Üldnarkoosis, intubeeritud ja kunstlikul hingamisel patsient saab diureetikumi ja suurtes annustes nalokseeni. Narkoosijärgselt esinevad mõõdukad sõltuvusnähud 6 päeva jooksul võrreldes metadoonravi kasutamise tavalise 20 päeva asemel. Kuid selliseks raviks peab patsient olema heas tervislikus seisundis, et taluda nii üldnarkoosi kui psühholoogilist stressi. Ka vajab selline ravi eriväljaõppe saanud personali.

Mari Järvelaid

TÜ Polikliiniku ja perearstiteaduse doktorant