Albert Schweitzer Aukartus elu ees Tlk. Peeter Tulviste, LR 1972 (orig. Die Lehre Der Ehrfurcht Vor Dem Leben) Jumal avaldub vaid inimese tegudes ja kattub eetilise algega inimeses. Eetika probleem inimmõtte arengus Terve tundlikkuse säilitanud inimene peab loomulikuks vajadust suhtuda osavõtuga kõigi elusolendite saatusesse. Maailmas elutahe avaldub, meis ta ilmutab end Eetiline kultuur Tõeline eetika algab seal, kus lõpeb sõnadetegemine. Inimene ja inimene Palju kalkust inimeste vahel on tingitud sellest, et me ei julge esineda nii südamlikult, nagu me oleme. Igaüks meist peab, positsioonist ja elukutsest hoolimata, pidevalt hoolitsema selle eest, et tema tegude läbi leiaks kinnitust tõeline inimlikkus. Võta oma kohustuseks loomulikul kombel tänulik olla ja seda väljendada. Nii leiad ise õndsuse ja kingid seda teistele. Headuses jõuab edasi see, kel on julgust ise otsustada ja oma sammu seada. Õige mõtlemine laseb südamel kaasa rääkida. Kõik väärt teod tehakse hea usu peale. Nooruseidealismis tunnetab inimene tõde. See idealism on rikkus, mida ei ei tohi millegi vastu vahetada. Inimene ja loom Tõeliselt eetilisele inimesele on igasugune elu püha, ka see, mis inimese seisukohast vaadatuna näib meist kaugel allpool olevat. Keegi ei tohi end rahustada mõttega, et parem on mitte toppida nina teiste asjadesse.