Merle ja Mavis Fossum - AVASTADES TEINETEIST
Nõuandeid ja meditatsioone paaridele

Jagame mõned oma mured.

Päeval, mil ta isa suri, tundus talle, et tema maailm on purunenud, miski ei ole enam endine. Valu, mida ta esimesel aastal pärast isa surma tundis, oli piinav. Ta oli vihane, et isa ta niimoodi maha jättis, et ta ei jõudnud teda tundma õppida ja süüdistas selles oma isa. Pärast oma siseheitluse, mis ta isale andestamisega läbi tegema pidi, abikaasaga jagamist, muutus nende suhe palju lähedasemaks.
Me kõik oleme pidanud kogema lähedaste kaotust: mõnikord surma läbi, mõnikord lahutuse või ametiredelil tõusu läbi ja ka paljudel muudel viiside. Kuidas saame edasi elada, kui peame hüvasti jätma suhtega, mis meile nii palju tähendas? Osa tõmbuvad endasse, osa püüavad endist olukorda taastada ja mõned püüavad unustust leida mingile tegevusele pühendumisega.
Mälestused saavad meie olukorda kergendada. Keegi meist pole vigadeta. Kadunut meenutades ning temast kõneldes pöördume tema vaimuannete poole - nii heade kui ka halbade poole. Ei elus ega ka surmas suuda inimestevahelist sidet miski hävitada.

Tuleta meelde kellegi vaimuandeid, kellest sa puudust tunned.

... teise inimese kaastundlik puudutus.

Kui meid on tabanud õnnetus, teeme me kõik, et mõista selle põhjust. Kuskilt tuleb miski ning keerab meie elu pea peale. Me tahame uskuda, et sellele tragöödiale on ka mingi seletus. Meile tundub, et kui me suudaksime selle endale ära seletada, siis saame end kuidagi kaitsta. Me juurdleme selle üle, kas see on meile karistuseks. Kas hoolimatu Jumal on meid maha jätnud? Me võime arvata, et kui Jumal meist hooliks, siis ei oleks mingit õnnetust juhtunudki?
Maailm, kus me elame ei ole alati õiglane. Kuid kui me lubame Jumala oma mure juurde, kuulama meie raevutsemist õigluse puudumise pärast ja kuivatama meie pisaraid, suudame me jalule tõusta, edasi liikuda ja mõista, et me ei ole üksi. Jumal on meiega teise inimese sõnades ja kaastundlikus puudutuses. Kui meid tabab õnnetus, sooviksime me iseendasse tõmbuda. Sellises tundes ei ole midagi halba või valet, kuid siiski on oluline, et lubaksime teistel end aidata. Aeg, mille veedame koos sõprade ja sugulastega ning palvehetked koos oma Kõrgema Jõuga, aitavad meid jõuda arusaamisele, et mei ei ole oma mures üksinda.

Meenuta mõnd valusat läbielamist ning räägi oma kaasale, mis aitas sind sellest üle saada.

Me probleem on kindlustunde eeldamine kõiges.

Paljud meist on minevikus kriise ja raskusi läbi elanud ja kannavad siiski ka olevikus endas neid muresid ja änge. Me arvame, et meie hirme põhjustab meie praegune olukord ning lausume: "Ma oleksin rahulik, kui ainult asjaolud seda võimaldaksid." Ja siiski, isegi siis, kui kõik asjad laabuvad, tunneme me ängistust, et midagi on valesti. Kui me laseme end hirmul haarata ja pole võimelised oma elu rõõmuga võtma, eemaldume me emotsionaalselt oma armastatutest.
Asi ei ole selles, et meie elu on ebakindel. Loomulikult on ta seda. Asi on selles, et me eeldame, et peaksime end kindlalt tundma. Me teeme suuri jõupingutusi, et kõike oma kontrolli alla saada ning kõik "korda seada", kuid lõpptulemusena pole üpris kindlasti midagi kontrolli all. Siis arvame me, et midagi on valesti. Selle asemel võiksime me oma hirmud Kõrgema Jõu hoolde usaldada. Me saame seda teha oma hirmudest rääkides, võttes ette neid samme, mis on meie võimuses ning jätte lõpptulemuse Kõrgema Jõu hooleks. Siis leiame ka oma suhetes emotsionaalse kontakti.

Räägi oma kaasale mõnest oma hirmust ning usalda see siis oma Kõrgemale Jõule.

... meie igapäevaelu muutub mehiseks.

Mehisus tähendab seda, et me ei raiska oma väärtuslikku jõudu enesehaletsuseks. Selle asemel alustame elamist. Me võime soovida, et meie elu kulgeks pidevalt kindlates rööbastes või, et me peaksime seda suutma. Kuna me sellega hakkama ei saa, siis arvame, et viga peitub meis. Võime mõtiskleda oma raske saatuse üle või selles teisi süüdistada. Mõeldes oma naabrite või inimeste elu üle, keda me imetleme, võime öelda: "Kui kerge on nende elu. Nad teevad kõik õigesti. Miks mina nende sarnane olla ei võiks?".
Paljud mehised inimesed on oma tagasivaates kõige mehisemale hetkele öelnud: "Ma tegin, mida tegema pidin." Kui anname tõele au, siis ei möödu kellegi elu ilma probleemide ja tõsiste väljakutseteta. Me ei saa valida hetke, millal probleemid tekivad ega seda, kuidas nad tekivad. Kuid kuidas me neid vastu võtame, on meie endi teha. Ja kui me oma aega hinnates ei hakka iseennast haletsema, muutub meie igapäevaelu mehiseks. Siis kasutame oma teele sattunud raskusi uute tõdede tundmaõppimiseks, oma parimate omaduste ja tugevaimate külgede väljaarendamiseks.

Mõtiskle oma tänase elu probleemi üle. Kas sa oskad leida moodust, kuidas seda oma edasiarenemiseks ära kasutada?

... võta see aruka õpetaja sarnaselt vastu.

Abielupaaril oli laps, keda nad kogu aeg hoidnud ja kaitsnud olid ja siiski jäi laps väga ohtlikult haigeks. Keegi naine pühendab end karjääritegemisele, siis saabuvad majanduslikud raskused ning naine kaotab töö. Pühendumine millelegi juhib inimese tema teelt ning ta kaotab kõik, millest ta hoolib. Elu kannab endaga kaasas ka katsumisi ja lüüasaamisi. Me ei otsusta kunagi kaotuse kasuks ja me ei suuda vältida selle põhjustatud valu, kuid me suudame selle aruka õpetaja sarnaselt vastu võtta. Lüüasaamine sünnitab uue jõu.
Abielupaarina vajame me arukust, et lüüasaamiste ning muredega hakkama saada. Nad saavad meile mõlemale korduvalt osaks. Enesehaletsemine ning -süüdistamine võib meid meie valus näivalt lohutada, kuid see röövib meilt palju rohkem kui vastu anda suudab. Kriisiolukordades mõistame me selgelt, mis meie elus tähtis on ning me oleme paremini ettevalmistatud õnnehetkede nautimiseks, kui need kord käes on.

Tuleta meelde mingi lüüasaamine, mille te koos läbi elanud olete.

... me ei ole kunagi üksi.

Me teame, et keegi ei jää õnnetuste poolt puutumata. Me teame, et nad meid muudavad. Küsimus on selles, kuidas me muutume. Kui me alla jääme, kas oleme siis kibestunud ning tunneme end alaväärtuslikena või muutume me arukamaks ning armastavamaks? Õnnetuse ees oleme me kõik võrdsed. Me võime õnnetuse läbi koos kasvada ja teineteisele läheneda või muutuda kurnatuks ja kramplikuks. Milliseks me muutume, see on meie valida.
Me loodame, et saatus hoiab meid. Me loodame, et torm, mis meile läheneb on kerge ning lühiajaline. Kuid kui me langeme stressi ja raskuste alla, ei ole me kunagi üksi. Meie Kõrgem Jõud juhib ja kaitseb meid. Vahest on raskused ühe jaoks keerulisemad kui teise jaoks. Kuid kui me oma mõtetest ja tunnetest ikka ja jälle teineteisele avameelselt kõneleme, muutume me mõlemad vastupidavamaks kui omaette vaikides istudes.

Mõtle oma praegusele probleemile ning räägi, mida sa sellega seoses tunned.

... meie probleemid on meie õpetajad.

Paljud üliandekad geeniused on rääkinud, et nad on oma avastusteni jõudnud siis, kui nende loogika on ummikusse jooksnud. Nad pingutasid kogu oma jõu probleemi tavapäraseks lahendamiseks, kuid ei saavutanud midagi. See on hädatarvilik algus. Siis valgustas nende mõistust mingi ootamatu sähvatus. Mõned on rääkinud, et see on tulnud magamise ajal unenäo kujul, teised on kirjeldanud visuaalseid nägemus, mis puhkehetkedel nende pähe kerkisid.
Oma abielu ajal satume me mõnikord kokku eluprobleemidega, millel puuduvad lahendused. Me sooviksime, et meil oleks rohkem raha maksude maksmiseks, et meie lapsel ei oleks probleeme ja, et meie elu midagi ei häiriks. Kuid elu ei ole meie vastu alati õiglane ning me võime kokku puutuda julma ebaõigluse või pettumust põhjustava arusaamatusega, mida me ei suuda lahendada ega ka olematuks muuta. Nii peamegi me koos sellega edasi elama. Kuigi me ei ole suutelised seda olukorda lahendama, muudab see aja jooksul meid ennast ning õpetab meile midagi. Meie intuitsioon areneb ning juhib meid arusaamise ja omaksvõtu aladele, kuhu meid loogilised vastused viia ei suuda.

Puhkamise, lõõgastumise ja mänguga teed sa oma elus ruumi ka intuitsioonile.

Me peame julgema oma puudusi ja vigu tunnistada.

Oma vigade ja puuduste tunnistamisega rajame me viljaka pinnase uueks arenguks ja muutumiseks. Kuid kui me hellitame alusetut lootust, et meie puuduse kujutavadki meie tegelikku loomust, jäämegi nende orjaks. Siit selgub, milline erinevus on jõuetusel ja abituse. Kui me lepime sellega, et meil ei jätku jõudu kõige kontrollimiseks, jõuame sügavama tõe mõistmiseni: jonnakas põikpäisus viib ainult lüüasaamisteni. Teatud vajaduste rahuldamine ning osa meie arengust saab toimuda ainult välise abi tervistaval toimel.
Kuid kui me endale oma jõuetusest aru ei anna ja sellega ei lepi, sunnib meie jäärapäisus meid üha visamalt neile tegudele, milleks me üksipäini võimelised ei ole. Lõpptulemusena tunneme end lüüasaanu ja abituna. Teise valiku puhul tunneksime nii valulikkust kui lootust. Me võime oma puudusi ja vigu tunnistada. Sellega muutuksime avatuks oma kaasa, teiste inimeste ja meie Kõrgema Jõu abile ja heakskiidule.

Räägi oma abikaasale ühest oma puudusest, millega võitlemisest sa oled nõus loobuma.

... andes endast parima...

Me ei ole suutelised elu lõpuni mõistma. See, mis algul paistab olevat läbinisti halb, avab hiljem oma head küljed: oma jõu leiame me oma nõrkusest, murest leiame vabaduse, minnalaskmisest muretu meele. Me ei suuda selliseid paradokse lõpuni mõista, kuid nende abil võime aimu saada elu müsteeriumist.
Valu viib meid süütust lapsepõlvest teadlikku täisikka. Võib-olla oleme me oma süütuses arvanud, et kui oleme kõvasti töötanud ning tublilt elanud, siis peaks meie elu hästi kulgema. Kuid siis tabas meid mingi õnnetus, haigestumine või tõsine ebameeldivus, millest me omal jõul jagu ei saanud. Siis tundus elu meile valulik ja arusaamatu, ükskõik, kui tublisti me ka tööd poleks teinud. Läbi valu kostis meie sisemine hääl ja ärgitas meid ikka oma parimat andma, julgema kõige ihaldatuma poole püüelda, aidates märgata meie sidet kõigi teiste võitlejatega. Sel kombel kasvasime me suuremateks isiksusteks, kui me kunagi oma süütuses oleksime suutnud. Me vahetame oma lapseliku lihtsameelsuse täiskasvanulikuma arusaama vastu sellest, et elu on täis mõistatusi ning kogume julgust ja jõudu neile vastuastumiseks.

Tuleta meelde mõni probleem, mis lasi sinu parimatel omadustel esile tulla.

... pöörame tähelepanu enda arengule.

Oma partneri usaldamine sarnaneb paljuski iseenda usaldamisele. Kui me oleme segaduses, ebakindlad või kaotanud silmist sihi, võime me pöörduda ümbritsevate vastu. Isegi kui meie enesest lugupidamine on kõikuma löönud, võivad meie negatiivsed tunded kristalliseeruda süüdistusteks kellegi teise vastu.
Suhtudes sellise negatiivse hoiakuga ümbrusse ja jättes iseennast vastutusest kõrvale, muutume me valelikuks. Niimoodi käitudes ei pööra me tähelepanu enda arengule, ei püüdle tõe poole. Kui me konfliktis enda osa peale ei mõtle, ei suuda me ka oma kaasat usaldada. Me saame usaldust rajada ainult sellega, et jääme iseenda vastu ausaks ning ei varja oma kaasa eest oma tegelikku olemust ega haavatavust.

Räägi oma kaasale, mis tema juures kõige rohkem usaldust äratab.

... söandame end teineteisele avada...

Oma lihaste jõul oleme me võimelised suuri raskusi tõstma või kinnikiilunud ukse avama. Lähedases suhtes aitab meid teineteisele avada ja tundma õppida üks teistsugune jõud. Saades teineteisele lähedasemaks, muutume ühtlasi kergemini haavatavamaks, kuna loobume teatud kaitsebarjääridest.
Kui kaasa meid lähemalt tundma õpib, teab ta ära meie nõrgad kohad ning ka selle, mis teeb meid õnnelikuks, hellaks või vihaseks. Kui keegi meid mõistab, ei tunne me end nii üksikuna vaid rohkem teineteisega seotuna. Ja kui me teame oma kaasa helli kohti ja nõrkusi, näitab meie tugevust see, kuidas me seda usaldust õigustame ja oma kaasa usaldatud saladusi hoida oskame.

Mõtle välja mõni moodus, kuidas sa oma kaasa õnnelikuks saad teha ja mõnda, millega sa teda vihale ajada võid.

... konfliktijärgne eriline teineteisemõistmine...

Kõik paarid, kes koos elavad, astuvad vahetevahel teineteisele varba peale. Hoolimata sellest, kui suurt armastust me tunneme, või kui ilus kõik algul oli, peame me õppima teineteisega koos elama ning oma soove väljendama. Me peame jõudma kokkuleppele kui palju me teineteise asjadesse sekkuda võime ning jõudma selgusele, kui palju tohime anda ning teiselt oodata, ilma et muutuksime pealetükkivaks. Meie suhte algusaegade meeldivus ning põnevus peab üle elama pinged ning konfliktid kui meie ühiselu keerukusega kokku puutume. Kuid pärast konflikti võib ilmneda eriline, meie jaoks unikaalne teineteisemõistmine, mille allikaks on teineteise sügavam tundmaõppimine ja aktsepteerimine.

Uuri oma kaasa käest, kas ta on rahul sellega, kuidas teie vahel asjad korraldatud on.

Inimlik õigus tunda end halvasti.

Vanade prohvetite kirjad õpetavad tarkust koguma - mitte lihtsalt ühe targa isiku elu põhjal, vaid paljude inimpõlvede heitluste, õppetundide ja valgustatuse kaudu. Sealt võime me õppida, kuidas paremateks inimesteks saada. Me võime arvata, et peame selleks, et teised meid omaks võtaksid, olema veatud, täiuseni arenenud ja ilma ühegi plekita. Me võime mõelda, et nõrkus, küündimatus või suutmatus on halvad tunded, millest me lahti saama peame.
Paljud mütoloogia-, vaimse tarkuse- ja pühakirjakohad hoiatavad tõe vastu võitlemast. Nad soovitavad aktsepteerida kõiki meie tundeid, mis kuuluvad meie inimelu juurde ja teevad meid täiuslikumaks. See tähendab seismist oma inimliku õiguse eest tunda end halvasti selleks, et hakata end paremini tundma. See tähendab teadvustada endale, et eksisime selleks, et valmistuda viga parandama. Nõrkusest sünnib tõeline tugevus.

Räägi oma kaasale oma nõrkusest, mis sinu tugevaks küljeks on saanud.

... tunnista neid otsekohese aususega.

Kui me oleme hakkama saanud millegagi, mis on riivanud meie kaasat või ühiseid huvisid, tahaksime kõigepealt tunnistada, kui halvasti me end seetõttu tunneme. Kui me oma viga või süüd tunnistama hakkame, ei too kunagi mingit kasu see, kui hakkame end samastama kõige hullema türanni või kõige puhtama pühakuga. Tõeline alandlikkus tähendab endale aru anda, et oleme inimesed - ei läbinisti head, ega üdini halvad, vaid midagi nende vahepealset. Oma vigade ja eksimuste aus tunnistamine annab meile võimaluse tulevikus paremini käituda.
Tunnistades oma vigu ning kuulates ära oma kaasa ülestunnistuse, kui ta eksinud on, tunnetame me endi vahel tõde ning allutame end muutusele. See protsess võib tunduda hirmuäratav ja samal ajal ka värskendab. On fakt, et vead, mida peidetakse või ilustatakse, lõhuvad suhet palju rohkem. Kui me tunnistame neid otsekohese aususega, saame neist õppust võtta ja end muuta.

Vali mingi tänane tegu, mida hinnata otsekohese aususega ja mitte päti ja pühaku mõõdupuuga.

Kummaline paranemine.

Meil on paranemisest sageli arusaamine kui erilisest protsessist, mis toimub pärast mingit vigastust või suhte mõranemist. Tegelikult leiab paranemine meie elus aset kogu aeg. Et püsida terve ja tugevana, vajame me seda teatud määral iga päev. Täpselt samuti nagu me teame, et majapidamises ei saa midagi kunagi lõplikult valmis ja et kütusepaak paistab vajavat pidevat täitmist, mõjub alati nii kehale kui hingele kosutavalt tervistab ja enesetunnet tõstev kogemus. Lausuda oma kaasale paar sõna selle kohta, mis tema juures meeldivat on, valmistada ta lemmikrooga, veeta lõõgastudes ja muusikat kuulates koos rahulik õhtupoolik - need ja paljud sarnased tervistavad kogemused hoiavad meie suhte terve ja tugevana.
Paranemisprotsess vajab teatud aega ning oma tujukusega võime me selle peatada. Nõudes kannatamatusega vabandamist, kui me arvame selle kohase olevat, või algatades jutuajamise oma vajaduste üle või meie pingeline ajagraafik võivad igatsetud paranemise asemel esile kutsuda hoopis jõukatsumise. Loomulik paranemisprotsess jätkub vabalt jälle siis, kui me selle vastu usaldust üles näitame ning oma tujukuse kõrvale heidame.

Tuleta meelde oma hiljutine paranemiskogemus.

Reeglid, millega me üles kasvanud oleme.

Enamus meist astub abiellu teatud hulga hoiakutega, mis pärinevad meie vanematelt. Ka meie kaasa toob oma hoiakud ühes. Kui me need kokku asetame, seisame küsimuse ees - kelle reeglite ja vajaduste järgi me elama hakkame? Kui me mõnikord oma vanad "käsud" hülgame, võime me nende vastandeid looma hakata. Näiteks, kui vana reegel nõudis puhtust ja korda, siis võime me otsustada teadlikult asju lohakamalt hoidma hakata. Või arvame, et oma vanematele rõõmu valmistamise asemel peaksime nüüd oma kaasale rõõmu valmistama. Ja kui meie valik piirdubki ainult selliste "käskudega", puuduvad meil ikka veel sisemised väärtushinnangud ja otsustusvõime, mis aitaks meil targalt kaaluda ja otsustada.
Kui me teadvustame neid reegleid, millega me üles kasvanud oleme, leiame enda jaoks avarama valikuala. Kui me arendame oma sisemist häält ning suhtleme oma kaasaga nii, et kuuleme mõlemaid hääli, saab meie suhe jõudu ning puhkeb õitsele.

Räägi oma kaasale mõnedest "reeglitest", mis sind erinevatesse suundadesse tirivad.

Vaadates elule tagasi...

Suur osa meist on pidanud palju läbi elama, nii indiviidide kui kaasadena. Me teame, et oma elule tagasivaatamine võib vahel kergendust tuua. Mõnikord tundub meile, et me polegi mingeid edusamme teinud, kuna tegeleme ikka ja jälle samade küsimustega. Olgem realistid ja vaadakem, mida me õppinud oleme. Ilmselt muutume tähelepanelikumaks, kui oleme teelt kõrvale eksinud. See teadmine annab meile jõudu probleemi teadvustamiseks ning selle lahendamise kallale asumiseks.
Täiuse tagaajamine ei ole meid kunagi kuhugi viinud ja kindlasti ei aita see meid ka praegu. Meid on edasi aidanud meie vaim ja meie energia. Me peame hindama ja kiitma oma vaimu.

Vestle oma kaasaga ning räägi talle, milles sa teievahelises suhtes edusamme teinud oled.

Ühe eluea jooksul elame me mitmeid elusid.

Kohutavast unenäost ärgates tunneme me kõigepealt suurt kergendust ja täname Jumalat, et see kõigest uni oli. Kui me tegelikus elus suure vea teinud oleme, soovime me seda olematuks teha. Me ei saa neid olematuks teha, kuid elu pakub küllaldaselt teisi võimalusi…ja kolmandaid ja neljandaid. Ainsaks küsimuseks jääb - kas me oskame oma kogemustest õppust võtta?
Mitmes mõttes elame me ühe eluea jooksul mitmeid elusid ning oma suhte erinevaid faase. Täna on jälle üks uus päev, mis pakub kõiki võimalusi uueks alguseks. Me oleme minevikust õppust võtnud. Vastavalt meie kogemuste valulikkusele ja raskusele tunneme me end täna tugevamana, kuna oleme neist midagi õppinud. Ebaõiglus ja saatuslikud õnnetused võivad igaühte tabada. Ja siiski ei peaks paljud rasked ajad enam kunagi korduma. Täna peame olema tänulikud veel ühe päeva üle, millel on pakkuda kõik selle uudsed võimalused.

Tuleta meelde mõni asi, mille poolest sa muutunud oled, kuna oled oma kogemusi arvesse võtnud.

... õppides sammhaaval.

Paljud meist sooviksid oma mineviku unustada. Sooviksid unustada, et on eelnevalt abielus olnud, et neile on haiget tehtud või on nad ise korda saatnud tegusid, mida kahetsevad. Unustamist õigustatakse ütlusega: "Sa ei saa minevikus elada!" Rasked ajad on väärtuslikud õpetajad, kuid kui me ei soovi neid mäletada ega neist kõnelda, ei saa me neist ka õppust võtta. Selle asemel, et targemaks, tugevamaks ja arukamaks kasvada, katsetavad need, kes mäletamisest hoiduvad, üha uuesti ja uuesti ega võta minevikku arvesse.
Mineviku arvestamine ei pruugi kerge olla. Kuid me saame sellest õppida sammhaaval. Alustada võime näiteks mõnest minevikusündmusest kõnelemisega. Kellele oleme sellest sündmusest rääkinud? Mida see meile andis? Mida me sellest praegu mõtleme? Me saame rääkida kõigest, kui vaid leiame mooduse, kuidas alustada. Siis ei ole sellel enam meie üle võimu ning me saame sellest jõudu ammutada.

Räägi oma kaasale mingist mineviku mälestusest, ükskõik kas rõõmsast või kurvast, mis leidis aset enne teie kohtumist. Mis tähendus sellel mälestusel sinu jaoks on?

... osake suurest kellavärgist...

Parandamine on igapäevase vaimse elu kohta sobiv metafoor. Me oleme kõik ülemaailmse kellavärgi osakesed. Kui üks Aafrika abielupaar elab üksmeelselt ja rõõmsalt oma savist onnis, siis tänu neile on maailm natukene paremaks muutunud. Kuid oma suhet ja iseennast saavad kontrollida ainult nemad ise ja samamoodi kehtib see ka meie kõigi suhtes, ükskõik kus me siis ei elaks.
Iga päev tegeleme me - mitte täiustamise, vaid parandamisega. Me võtame oma tööriistakohvri ning asume parandama neid vigastusi ja kriime, mida me oma isekuse, mõtlematuse või ebaaususega ise põhjustanud oleme. Me oleme inimühiskonna väärtuslikud liikmed siis, kui asume oma moraalse pagasiga oma igapäevasele vigade heastamisele.

Räägi oma kaasale, mida sa täna heastada kavatsed.

Me õpime vigu tehes ja neid heastades.

Me ei usu täiusesse, me usume heastamisse. Me liigume eesmärgi poole, kuid väga harva teeme seda otsejoones ja ilma kõrvalekalleteta. Elu kujutab endast nagu sikk-sakk ketti, mis toob kõik, mida soovime kõigepealt kokku ning viib siis jälle laiali. Me soovime kõige paremat, kuid teeme paratamatult vigu. Seetõttu kulub suur osa meie igapäevasest elust millegi parandamisele.
Kui me võtame ebatäiust kui elu lahutamatut osa, võtame me omaks ka pideva parandamisevajaduse. Kunagi ei ole kerge tunnistada: "Ma eksisin ja võlgnen sulle vabanduse", kuid see teeb meid tugevamaks. Iga pettumine ja etteheide peidab enda taga mingit lootust või soovi. Me saame kasutada neid nii, et nad juhiksid meid vajalikele parandustele. Me ei õpi midagi uut, kui korrutame seda, mida me juba teame. Me õpime vigu tehes ja neid parandades.

Mõtle mingile etteheitele või eksimusele, mida sa heastada sooviksid ning sellest ka õppust võtta oskad.

... ainult nii saab armastus elujõulisena püsida.

Igal abielul on meenutada mingid valusad momendid ja mälestused. Paljude abielupaaride jaoks on praegu selge see, mis siis häguseks ja ebaselgeks jäi. Paljud soiuvad: "Me läksime paari hoopis valedel alustel," või "Liiga palju asju oli meie vastu!" Ja ometi koguneb aja jooksul kõigile abielupaaridele midagi, mida kahetseda. Tagantjärele tarkusega probleemide käsitlemine ei tähenda kuidagi suhte hülgamist. Ainult nii saab armastus elujõulisena püsida.
Meid võib heidutada see, kui näeme tagasi vaadates nii selgelt oma mineviku probleeme. Kuid tänase jaoks on oluline see, kas oskame neist õppust võtta. Kui oskame, oleme tugevamad, arukamad ja rõõmsameelsemad, nagu pingutusteta ja muretu elu puhul. Armistunud haav on valule tihti vastupidavam kui terve koht.

Tuleta meelde, millal sa pidid lahendama raske olukorra ning need head küljed, mida te suhe selle tulemusena võitis.

Ühest vastust ei ole.

Vaimse arenemise traditsioonilised meetodid on õppimine, lugemine. Inimest või abielupaari õpetab ka igapäevane elu. Tsivilisatsioon on püsima jäänud tänu sellele, et iga järgnev generatsioon on saanud aluseks võtta mineviku saavutused. Me ei pea uuesti ratast leiutama. Kui me oleme oma eelkäijate õppetunnid omandanud, võime sealt punktist, kus nemad lõpetasid, ka edasi minna ja midagi uut avastada. Kuid olles põikpäine ja trotsi täis, lausume: "Ma pean oma teed käima. Ma ei taha kelleltki teiselt õppida." Sellega muutub meie individualism ühekülgseks ja me mässime end tasapisi neisse probleemidesse, milles teised juba väljapääsu leidnud on.
Ühest vastust pole olemas - nagu ka täielikku vabadust - on ainult pidev arenemine. Lugemus, valmisolek õppida teiste eluvõitlustest ja uurimine, kuidas teised oma kõige põletavamad vaimsed probleemid lahendanud on - see arendab meid.

Tuleta meelde mõnd vaimset teksti, mis on sulle kergendust toonud.

Õpime oma abikaasat tänase päeva valguses nägema.

Paljud on pidanud kogema lahutuse valu. Kõigil meil on valusaid minevikumälestusi, kas siis lahutusest või muudest sündmustest, mis siiani meie usaldust ja lootust tumestavad. Paljud arvavad oma kaasa jutust kuulvat oma ise ülikriitilist ehk ema ülihoolitsevat häält. Või siis tulevad nad ette meie oma kõrgendatud hääletoonis. Ja me võime oma abikaasa suhtes kergesti ärrituvaks muutuda, sest tundub nagu kordaksime omavahel neid ammuseid stseene.
Kui võtame mõistuse häält kuulda, siis taipame, et abikaasa ei saa meie haavu olematuks teha, ega neid terveks ravida. Me peame aeg-ajalt endale meelde tuletama, et me abikaasa ei ole meie ise või ema või eksabikaasa. Meie mälestused kujutavad mineviku-, mitte praegust olukorda. Kui me ei hoia minevikust kinni, vabaneme me oma kaasa tundmaõppimiseks sellisena, nagu ta meie elu tänases päevas on.

Meenuta mõnd joont oma abikaasas, mille suhtes sa ülitundlik oled.

Mõtleme, enne kui ütleme.

Kui sõber puudutab mõnd hella kohta, võime me põlema minna ning lausuda asju, mida me tegelikult ei tahaks. Kui meie abikaasa ei hoolitse enda eest, võib see meid nii häirida, et jätame oma vajadused unarusse. Kellegi teise käitumine võib meid nii ärritada, et läheme kättemaksuhimus oma eetiliste tõekspidamistega pahuksisse.
Oma vahetute reaktsioonide kontrolli alla saamine ei ole kergete ülesannete killast. Need, kellel see ei õnnestu, jäävad oma reaktsioonide orjaks. Iga kord, kui meid miski ärritab, läheme endast välja ning ütleme, või teeme midagi, mis madaldab meie eneseväärikust. Et selliseid reaktsioone vältida, peaksime kõigepealt oma stressi vähendama igapäevase meditatsiooniga, leidma piisavalt aega puhkuseks, jääma iseenda suhtes ausaks, leidma sõpru, kellele saaksime südant puistata ning arendame teadlikku sidet oma Kõrgema Jõuga. Ka kauni pildi joonistamine nõuab aega ja pidevat enesearendamist. Selle tasuks on sisemise jõu ja enesest lugupidamisega täidetud elu.

Meenuta mõnd olukorda, mille tõttu sa end kontrollida ei suuda.

... alandlikkus teeb meid osavõtlikuks.

Paljud on vahest arvanud, et alandlikkus tähendab peaaegu sama, mis alandatus. Ainult armastav vahekord saab õpetada meile küpse alandlikkuse tähendust. See on hoiak, mis sõnab: "Ma olen endaga rahul ja pean endast lugu ning kuigi ma ei ole universumi keskpunkt, ootan samasugust suhtumist ka sinult. Ma olen Jumala perekonna üks liige, kuid ma ei ole iseenesest täiuslik. Ma ei suuda kõike, ma ei tea kõike, ma pean teisi kuulama ning vajan seda, et teised mind kuulaksid."
Ebatäiuslikkuses ja eksimises ei ole midagi ebaloomulikku. Kui me arvestame, et oleme ekslikud ning püüame oma eksimusi heastada, andestame ka teistele kergemini. Pidev mõtlemine sellest, kui halvad me oleme või kui väheväärtuslikud, kujutab endast üht enesekesksuse vormi. Küps alandlikkus vabastab meid sellistest köidikutest ning laseb meid üksteise suhtes osavõtlikud olla.

Meenuta mõnd oma puudust, mida sa oled aktsepteerima õppinud.

Igapäevaelu paneb aluse kestvale suhtele.

Tänane päev võib harilikuna paista, ta pole selline päev, mil sa kooli lõpetasid või esmakordselt oma tulevast elukaaslast kohtasid. proovi nüüd meenutada mõnd tavalist päeva minevikust. Meenuta ärkamist mõnel nädalalõpu hommikul koos kaasaga. Meenuta sõitu sugulaste poole. Tuleta meelde kinokülastust. Sellised tavalised igapäevased asjad loovadki kestva suhte. Ka tänane päev on osake sellest. Sa saad otsustada, millist külge sa oma suhtes täna tahad arendada. Sa võid ilutunde kasuks otsustada, kuulates mõnd lemmikpala või tuua esile lähedustunde, rääkides oma sisemistest mõtetest, või siis otsustada liikumise kasuks, mängides tennist või lihtsalt jalutada.
Meie suhte vaimset poolt vormib meie igapäevane elu. Elus leiab aset vaid paar otsustavat pöördepunkti. Tegelikult rajame me oma suhte just läbi igapäevaelu.

Ütle oma kaasale, mismoodi sa tänasel päeval tahad teie suhet kujundada.

Muudatused loovad teravdatud huvi.

Kui me toas mööblit ümber paigutame, tundub kogu tuba teistsugusena. Ta võib paista suurem, avaram, lähedasem. Mööbliesemed, mida me enne tähelegi ei pannud, torkavad nüüd silma. Sellised muudatused on värskendavad ning loovad teravdatud tähelepanu. Samal kombel, kui me vajame aeg-ajalt mööbli ümbertõstmist, vajame vastavaid ümberkorraldusi ka oma südames ja mõistuses.
Mõnikord sunnib muudatused meile peale uus töökoht, mõnikord haigus või kasvavate laste vajadused. Pärast seda, kui oleme üle saanud oma pahameelest selle üle, et olime millekski sunnitud, märkame selle häid külgi. Teinekord saame oma värskendamiseks uusi kogemusi ise valida. Näiteks, kui meil on kujunenud harjumus kodust suurpuhastust igal laupäeva hommikul ette võtta, võime otsustada laupäeva hommikul hoopis ühise väljasõidu kasuks. Või siis vahetada oma ülesandeid, kinkida oma kaasale midagi, ehkki tal pole sünnipäev. minna mõnele päevasele etendusele või lugeda talle luuletust.

Nimeta mõni muudatus oma kaasas, mis sinus tema vastu huvi on elavdanud.

Kuidas sul läheb? Kuidas mul endal läheb?

Täpselt samuti kui aknalaual kasvav luuderohi vajab vett ja valgust, vajab ka meie sõprus hoolitsust ja toitu. Me võime soovida, et hea sõber oleks alati meie käsutuses. Kuid me oleme oma eluvajaduste rahuldamisega nii hõivatud, et kaotame kontakti oma sõprade ja isegi oma kaasaga. Me unustame isegi küsida, kuidas sul läheb? Kuidas mul endal läheb?
Kui meil on ka väga kiire, siis leides aega lühikeseks telefonikõneks, tunneme end värskemana ja vähem hõivatuna. Need pealtnäha tühised tähelepanuavaldused on sõpruse seisukohalt väga tähtsad ning lisavad meie ellu inimlikku soojust ja hoolitsust. See tuletab meile jälle meelde seda, mis on oluline ning teeb meid omavahelises suhtes tunnetele avatuks.

Helista oma sõbrale, kellega sa pole ammu kohtunud, et lihtsalt oma sidet uuendada.

... tähelepanu igale pisiasjale...

Meie elu ei kujunda mitte üksnes dramaatilised põhjalikud muudatused ja suured ettevõtmised, vaid ka meie harilik igapäevane elu. Sellise igapäevasuse kaudu rajame me järjepidevust, usaldust ja ustavust. Õhtusöögi jaoks selleri hakkimine, selle kuu veearve tasumine, peatumine vaikseks järelemõtlemiseks kujutavad endast neid hädavajalikke toiminguid, mis meie elu üldse võimalikuks teevad.
Sellistes ilmalikes toimingutes on peidus vaimsed tõed, mis meie elu värskendada saavad. Osates hinnata värvi ja lõhnadetaile, seda, et hingame värsket õhku, et oskame oma elu korraldada - kõik see aitab meid lähendada Kõrgemale Jõule ning temaga suhelda. Vaimne erksus ei tule välispidistest ergutustest. See tuleb meisse sisemise tähelepanuga iga pisiasja suhtes ning leiab igale momendile meie elus oma koha.

Proovi juba praegu oma erksust suurendada ning kirjelda oma kaasale, mida sa sel hetkel märkad.

... meie elu ei piirdu ühe tasandiga.

Iga päev ei paku suurt vaimset elamust - nad näivad lihtsalt tavaliste päevadena. Tegelikult tunduvad mõned igapäevaste tegemistega täidetud päevad tüütute ja kurnavatena. Kuid me oleme midagi enamat kui meie tegevus on. Me kanname endas oma looja sädet ning meie elu ei piirdu ainult ühe tasandiga. Ka igapäevase transpordiga tööle minnes või igapäevaste toimetustega läbi elu minnes oleme me pidevas seoses oma Kõrgema Jõuga.
Üks moodus palveks või meditatsiooniks võib olla oma igapäevaste tegemiste kasutamine selleks, et saada teadlikuks oma Kõrgemast Jõust ning olla talle avatud. Ka muru niites, aeroobikaga tegeledes või vanni võttes saame me olla teadlikus kontaktis Jumalaga. Siis ei tundu need hetked enam kurnavatena, sest teisel tasandil oleme me ühenduses oma olemuse sädemega.

Istu vaikselt. Sulge oma silmad. Püüa olla tegevusetult. Tunneta, kuidas elusäde sinusse ilmub.

Tee nii, et kogu päev asja ette läheks ja rahuldust pakuks.

Me soovime, et meie elul mingi mõte oleks, et endast mingi jälg maha jätta. Me soovime, et iga päev lõppeks mingi väärtuse kättevõitmisega. Sellepärast võib näida kummalisena, kui öeldakse: "Asja võlu on lihtsuses." Lihtsus ja suursugusus on sageli käsikäes käinud. Näiteks kreeka arhitektuuri ilu on inimesi üle kahekümne viie sajandi vaimustanud ja ometi põhineb see lihtsatel kujunditel. Või kuldse reegli lihtne lause: "Tee teistele seda, mida sa soovid, et nad sulle teeksid," mis sisaldub kõigis maailma suurimates religioonides.
Oma kooselus saame me lausuda või teha lihtsaid asju, mis elu rikkaks ja rahuldavaks muudavad. Pole mingit vajadust liialdusteks. Kui me sööme iga päev üheskoos, süütame söögiajaks võib-olla küünla, räägime mõne nalja, käime jalutamas, vaatame teineteisele hetkeks silma, võtame teineteist enne magamaheitmist kaissu, teeme koos majapidamistöid või lausume ühiselt oma palved, siis võivad meie igatsused millegi enama järele täidetud saada.

Räägi oma kaasale mingist lihtsast ettevõtmisest, mis sulle sinu igapäevastes toimingutes eriti meelejärgi on, või leidke mõni ühistegevus, mida teineteisega jagada saaksite.

... tundmata teineteise suhtes mingit muret...

Kui me ei suuda taluda oma eksimusi, ei ole ma ka võimelised sealt edasi liikuma. Kui me ei lähe koos pesapallikurikaga väljakule, saame me vanaks ilma, et saaksime teada, mida tähendab esimeses pesas olla.
Elu tähendab proovilepanekut. Usalduslik suhe tähendab proovilepanekut. Tundes end vabalt, avaldades oma seisukohti, rääkides oma sügavaimatest tunnetest, lõbutsedes vabas looduses, tundmata teineteise suhtes mingit muret ning vahel ka komistades - kõik need asjad teevad meie elu elamisväärseks. Kui me tahame mängida ohutult, ei saa me kunagi tunda mängu põnevust. Kui me millegagi riskida ei julge, muutub meie kooselu igavaks ja tühjaks. Meil on õigus olla nii nõrk kui tugev; õigus samasugusele lugupidamisele nii rumalana kui kõrge au osalisena; õigus oma arvamusele ka siis, kui see veel päris küps pole. Suurim viga oma elamisest kõrvalehoidmine.

Mõtle, mida sa sooviksid oma kaasaga ette võtta, kui saaksite kõik eelarvamused kõrvale jätta.

Võimalikud on ka teistsugused otsused.

Arusaamatus töökaaslastega, oma probleemidega hõivatud abikaasa, halvasti käituv laps - kõik see võib meid masendada ja ärritada. Me võime öelda: "Kui ta ainult saaks oma asjadega hakkama ega põhjustaks nii palju segadust, oleks palju rahulikum." Elu oleks alati palju rahulikum, kui keegi kõrval laineid ei tekitaks. Kuid midagi on alati segamas. Kui me laseme kõikvõimalikel asjaoludel oma sisemist rahu kõigutada, tunneksime end pidevalt viimase piiri peal olevat.
Kui meid vaevad teiste mõtted ja käitumine, siis see on meie enda valik. Kui me seda märgata ei soovi, võime ka teisiti otsustada. Teineteise kuulamine ja teineteisest hoolimine on lähedases suhtes hädavajalikud, kuid kui me oma meelerahu kõrvale heidame, ei ole me nii abivalmid. Heasoovlik mõte ja tähelepanu hoiavad meid siis, kui teised raskes olukorras on, omadega rappa minemast.

Räägi oma kaasaga stressidest, millega te mõlemad heitlete. Räägi, mil viisil sa oma vaimu ülal hoiad.

Unusta nõudmised ja häiritud meelerahu.

Hetked, mil kogu teadlikkus ajast kaob, on vaimsed hetked. Sellised hetked värskendavad meie suhte ja meie hinge. Selliseid hetki vajame me pidevalt, mitte ainult puhkuse ajal. Kasutada saame neid aga aega varudes. Piisab kümnest minutist või poolest tunnist vaikuses olemisest. Eraldades end kõrvalmõjudest, jättes kõrvale teised kohustused, vabastame oma mõistuse kogu taagast. Nende jaoks on ka hiljem aega.
Iidsete rütmide, mida me oma kaasaga jagame - hingamise rütm, ärkveloleku ja magamise-, näljatunde ja söömise-, armatsemise ja töö vaheldumine - teadlik jälgimine on üks mediteerimise vorme. Need rütmid juhivad meid rahumeelsesse liitu. Unusta selleks hetkeks meie elu nõudmised ja kohustused ning mõtle neile iidsetele rütmidele, mida me oma eelkäijatega jagame. Meie elu saab hoopis avarama perspektiivi ning me tunneme meelerahu.

Leia nüüd mõni minut, et oma sisemuses vaikusesse jõuda.

... ja ka siis saame me end rahulikuna tunda.

Stress võib olla kogu meie ümbruskonna täitnud, kuid me saame siiski rahu säilitada. Pinged, mis tuleneva omavahelistest probleemidest, rahapuudusest ja maksude rohkusest, probleemidest autoga, murest laste pärast, arusaamatused vanematega - need kõik on elu lahutamatud osad, kuid mitte meie olemuse osad. Meil ei ole täit meelerahu, kuid meie probleemid ei mata meid enese alla.
Selliste probleemide lahendus peitub eraldamises. Me tunneme end paremini, kui oskame meid ümbritsevatel ja oma sisemistel probleemidel vahet teha. Me saame nende kõikidega paremini võidelda, kui eraldame end väljaspool meid asuvatest probleemidest. Kui me end eraldada ei suuda, tekitame oma peas kaose. Kui me teeme selget vahet neil asjadel, mida me saame muuta ja mida ei saa, ei suurenda me selliste olukordade ebamäärasust, mis jäävad väljapoole meie kontrolli.

Nimeta mõni probleem, mille sa oma sisse oled võtnud, kuid oleksid väljapoole võinud jätta.

Tähelepanelikkus aitab meid tänasele keskenduda.

Tänane päev võib olla üks nendest päevadest, mis tunduvad eriti rasked olevat, isegi sel määral, et ei jõua selle lõppu ära oodata. Või oleme me nii hõivatud, et pole mahti seda päeva märgatagi. Võib olla peame liigselt silmas helget tulevikku või kahetsusväärset minevikku, et tänane tundub tühisena. Selline ajaga mängimine võib meie eluenergia välja kurnata.
Me ei pea aja ohvrid olema. Tähelepanelikkus aitab meid tänasele keskenduda ning sunnib oma meeltele tähelepanu pöörama: lõhnadele, vaadetele, puudutustele, kuulmisele ja maitsele. Kui oleme oma tajude suhtes tähelepanelikud, hakkame tasapisi tegelikult tajuma ning nautima seda, mis meid ümbritseb. Vestlustes hakkame kuulatama ning muutume oma vestluspartneri suhtes osavõtlikuks. Päev ei ole nagu ühekordne tops, mille pärast tarvitamist ära viskame. Iga päev peab olema nagu kingitus, nagu hiina portselantass. Kui me sellest joome, siis paneme tähele ja hindame seda. Ta ei pruugi veatu olla ja siiski naudime me seda kui unikaalset eset, mida keegi enam järgi teha ei saa ja mis on märkimisväärne ja väärtuslik just sellisena nagu ta on.

Peatu hetkeks. Pane tähele omahingamist, isegi seda hetke, mis jääb kahe hingetõmbe vahele.

... suurim võlu peitub lihtsuses.

Me tunneme, mis võlu peitub lihtsates asjades. Jalutades metsasalus, järve kaldal või mägedes, tunneme aukartust. Me kuuleme üksiku linnu selget häält, kes oma kutset kordab; maapinnalt tärkab täna pehme hallikas kübarseen, ning homme toitub sellest koopaorav; tilluke sipelgas kannab rohuliblede vahel oma koormat. Kui me oskame selliseid asju märgata, saavutab meie elu uue perspektiivi, meie sisemised ressursid taastuvad ning me muutume paremaks kaaslaseks.
Lihtne on jälgida segamatult hommikust koitu; lihtne on uskuda päikesetõusu ja päikeseloojangu, soovi ja rahulduse, kurbuse ja rõõmu vaheldumisse; lihtne on loobuda möödunud taganutmisest ja hirmust tuleviku ees; lihtne on veeta tunnike oma hea sõbraga.

Veeda paar minutit paigas, kus sa lihtsuse leiad.

Vaikuse lõõgastav mõju.

Lähedased partnerid mõistavad teineteist ka sõnadeta. Lõõgastavas vaikuses pole sõnaohtruse segavat mõju. Selle maailma lõputu loba - kas siis meie suunamiseks, lõbustamiseks või tõe väänamiseks - matab aeg-ajalt meie mõtted enda alla. Sellest väljaspool asub vaikuse pelgupaik.
Ühes küljest võetuna võivad siirad sõnad asja olemust tabada, teisest küljest aga laseb vaikus tõel päevavalgele tõusta. Me vajame mõlemat. Vahel peame me rääkima, teinekord aga vajame vaikust. Vaikimise pinge võib varjata avaldamata tundeid ning kuni me vaikuse rahuga harjunud ei ole, võime end ebakindlana tunda nagu iga teisegi harjumatu olukorra puhul. Meil võib tekkida vastupandamatu soov vaikus sõnadega täita. Kui kaks inimest, kes end omavahel hästi tunnevad, rahustava vaikuse rõõmuga vastu võtavad, võtavad nad oma ellu ühtlasi ka ühe uudse siiruse vormi.

Leidke paar minutit koos vaikuses viibimiseks ning sellega harjumiseks.

Need lähendavad meid teineteisele.

Oma vaimset elu kujundame me oma tavapärasesse ellu meeldejäävaid hetki luues, tähtpäevi tähistades, leides aega muusika, huvitavate jutuajamiste ja tundeküllase sõpruse jaoks. Oma elu tähtsündmuste pidulike tähistamistega tugevdame oma vaimset baasi. Sünnipäevad, koolilõpetamised, aastapäevad, ärasaatmised, pulmad, matused, puhkused - neil kõigil on piisavad tähendused äramärkimiseks. Nad lähendavad meid teineteisele, meie juurtele, traditsioonidele ja eelkäijatele. Selliste sündmuste tähistamine võib hingepõhjani liigutada.
Me oleme minevikus võib-olla sellised tähtpäevad miinimumini viinud. Võib-olla oleme pidanud seda enda jaoks liiga sentimentaalseks, või pole osanud hinnata selle tähtsust meie sisemise maailma jaoks. Nüüd sooviksime iga hetke täielikult ära kasutada. Nüüd on kõik päevad märkimisväärsed. Me sooviksime koos oma elu pühitseda. Me saame koos einestada ja olla tänulikud selle eest, mis meil on. Leides aega tähtsündmuste äramärkimiseks annab see meile võimaluse järelemõtlemiseks ja tänutundeks.

Leia ka täna võimalus millegi äramärkimiseks.

Me saame koos aega veeta...

Vahel oleme tujutud sellepärast, et ei saa endale kõike lubada. Ükskõik, kas meil on kõik vajalik olemas või mitte, võib meid haarata asjade omandamise kirg ja me loodame sealt õnne leida.
Selline seisukoht võib viia meid tagasi kitsa ja kõleda ellusuhtumise juurde. Kuid me saame alati pöörduda meid ümbritseva vahetu elu juurde. Oravad ajavad teineteist kõigest hoolimata ikka mööda muru taga. Lapsed elavad ikka oma mängude maailmas. Muusika saab ikka meie elu rikastada. Meil on oma võimalus teineteisega aega veeta, meil on oma kujutlusmaailm. Kui me leiame aega oma läheduse nautimiseks ja armastuse väljendamiseks, avastame rikkused, mis ületavad kaugelt kogu materiaalsete asjade maailma.

Võta hetk aega ning vaata enda ümber. Pane tähele neid lihtsaid asju, mis nii palju rõõmu saavad pakkuda.

Hoia silmad loomuliku ilu jaoks lahti...

Meie elu on täis nõudmisi, kohustusi, ootusi, kohti, kus peame olema, inimesi, kellega peame kohtuma, asju, millega peame tegelema. Me võime saada oma järgmisest ülesandest nii haaratud, et ei pane praegust kuldset hetke tähelegi. Ükskõik, kus me ka poleks või millega parajasti tegeleks, kui me tõmbaksime hinge ning heidaksime pilgu enda ümber, paneksime alati midagi märkimisväärset tähele. See võib olla valguse peegeldus klaaspinnal, sõbra pilk või mingi pisiasi, mida oma kaasa juures tasub tähele panna.
Meie meeled ergutavad meie vaimset arengut. Meid ümbritsevad vaated, helid, maitsed, puudutused ja lõhnad juhivad meid aukartuse ning salapärasuse lävele. Kui me oskame märgata loomulikku ilu meie igapäevases elus, hakkab see osa meist, mis armastada suudab, kasvama, ulatudes nendeni, keda armastame.

Ole hetk vaikuses, hinga rahulikult ning keskendu millelegi, mida sa hindad.

Leides aega vaikseks imetluseks...

Kõik esteetilisse ellu puutuv on üldiselt vaimne elu. Abielupaarid saavad oma suhet ja igapäevast elu rikastada oma päevadesse esteetiliste kogemuste toomise teel. Leides aega meie elu heade külgede jaoks - suheldes teineteise ja sõpradega, mängides ning lõõgastudes, lugedes lastele raamatut, serveerides pidulikult maitsva roa - igapäevasesse ellu saab mitmeti ilu tuua. Me saame oma tuppa köitvaid pilte ning põnevaid esemeid paigutada, et meie kodu meile meeldiks ning rahuldust pakuks. Me võime huvitavaid raamatuid lugeda, uurida putukat taimel ronimas või imetleda täistaevast, võtta sooja vanni, vaadata head filmi, kuulata muusikat, kasvatada lilli.
Meie elu muutub vaimsemaks, kui leiame ilu jaoks aega ja peatume meid ümbritseva ilu nautimiseks. Võib-olla ei mõista me, mis head see meile võib teha, kuid sellised vaimsed pisiasjad lisavad väärtust kõigele muule meie elus.

Leia nüüd mõni minut millegi ilusa hindamiseks. Mõtle, mida kaunist sa tänasesse päeva võid tuua.

... vastutasuna rikastavad nad meie elu.

Meie vaimne elu on samasugune nagu meie igapäevane suhe teineteisega. See ei ole lihtsalt mingi asi meie mõistuses või tunnetes ja see pole ka midagi lihtsalt kõrget ega teispool pilvi asetsevat. Vaimsus on inimestevaheline ning olemas kõigis inimsuhetes. Selle kasv oleneb meie suhtumisest teineteisesse kui lähedastesse partneritesse. Vaimsus on leitav meie suhtumises kõige tavalisematesse asjadesse - nagu leivasse, mida sööme ja veesse, mida joome. Vaimsust võib näha selles, kuidas me oma keha eest hoolitseme, töötame ja puhkame ja kuidas me teisi arvestame.
Abielupaarina arendame me ühiselt oma vaimsust teistega suhtlemise kaudu. Kui me teistega seltsime ja inimesed meie kodus teretulnud on, kostitame neid külalislahkusega, mida iga Jumala laps väärib. Kui me teistest hoolime ning neid külalistena vastu võtame, siis vastutasuna rikastavad ning õnnistavad nad meie elu. Selline vaimse külalislahkuse ülesnäitamine on kogu maailmas ammusest ajast juurdunud. See õpetab kõiki külalisi, kes meie ukse taha satuvad, külalislahkelt vastu võtma.

Ole täna kellegi vastu suuremeelne.

... läheduse ja vastupidavuse kõrgemad tasemed.

Paljudel meist on seljataga minevik, mis on õpetanud meid kriise ja raskusi üle elama. Kuid nüüd peame leidma endas võimed elu loomiseks, mis selles kõrgemal asub. Me peame õppima oskusi ning kombeid, mis meievahelise suhte läheduse ja vastupidavuse poolest edasi viiks, meie rõõmusid rohkendaks ning vajadusel vaimu turgutaks.
Ilusad asjad värskendavad meie elu. Me saame oma kodu muuta turvaliseks varjupaigaks riputades seinale pilkuköitvaid pilte, asetades nähtavale kohale sõpru või häid aegu meenutavad asjad või siis paigutades mööbli nii, et tunneme end koduselt ja mõnusalt. Kui me hommikul ärkame, saame päeva alustada rahu- ja ilutundega südames. Kodu võib olla meie varjupaik, kus ammutada tervist ja jõudu.

Nimeta mõni lihtne moodus, kuidas oma kodu ilusamaks muuta.

Meie ellu lisandub salapära...

Elu vaim ja loovus tegutsevad läbi meie muutumiste. Paljud inimesed tänavad igal hommikul Jumalat uue päeva eest. Paljudel on kujunenud harjumuseks istuda vaikselt kohvitassi taga ning mõtiskleda eelseisva päeva üle. Meie pulma-aastapäeval, sünnipäeval, kolimisel uude korterisse või uude töökohta minekul - kõigil sellistel asjaoludel on oma vaimsed tähendused, mida me saame oma ühise varandusena jagada. Selliste sündmuste puhul on põhjust imetleda elu põhjalikke muudatusi.
Kui meie puhkehetki täidab televiisor ning iga tööpäeva sisuks on stress ja koha pärast võitlemine, võime oma elu unikaalsed pöördepunktid maha magada. Siis hakkame tundma, et meie elul paistab olevat ainult välispidine vorm ja sisemine substants on hoopis puudu. Kui me selliseid sündmusi tähistame, kas kingituse, ühise eine või tantsimisega, elame me oma elu inimsuse vaimsel poolel. Meie elu muutub rikkamaks ning sinna lisandub salapära ning tänutunne.

Meenuta mõnd päeva või sündmust, millel on sinu jaoks vaimne tähendus.

... meie suhte vood.
Kõik meie suhte eri nüansid on osad ühest tervikust. Päev, mil me esimest korda kohtusime, pulma-aastapäev, tülitsemine ja leppimine, haigestumine ja tervenemine, solvamine ja selle heastamine - kõik nad moodustavad ühe osa tervikpildist. Kui me koondame oma tähelepanu ainult sellele ühele osale, võime silmist kaotada terviku. Mõnikord tundub meile, et solvumine, mida oleme ise kannatanud või teisele põhjustanud, rikub ära terve meie suhte. Mõnikord tundub meile, et korda lähevad ainult erilised sündmused ja kõik ülejäänu on teisejärguline.
Kuid kahe inimese suhe sarnaneb jõevoolule. Antud hetkel ei suuda me näha kõiki käänakuid jõe kogu ulatuses, kuid ainult kõik see koos moodustab terviku. Ja see, mis me abikaasaga täna kogeme, on ainult üks osa meie suhte pikas voogamises.
Rääkige omavahelistest tähtsatest hetkedest, mis teil möödanikus aset leidnud on. Mis teile esimesel kohtamisel teises kõige rohkem meeldis?

... painutame end vahel teise tahte järgi.
Terve ja armastav vahekord on paindlik. Sel kombel saavad mõlemad partnerid kasvada ja areneda ning aeg-ajalt teiselt tuge leida. Kui me osad on ebavõrdsed nagu vanema ja lapse, tugeva ja nõrga või isanda ja teenri omad, takistame oma arengut ning tunneme toe ja abi asemel end suhte poolt vangistatuna.
Ja siiski valitseb armastavas abielus vahel ebavõrdsus. Kui üks kaasa on haige, siis vajab ta hoolitsust ning teine pool on hoolitseja rollis. Kui ühel on tähtis töö käsil, saab teine talle abiliseks olla. Üks kaasadest võib olla suur asjatundja näiteks kana valmistamisel, nii jääb teisele abistaja osa. Väljakujunenud kohustused ja harjumused teevad elu mugavamaks ja lihtsamaks. Kuid kui need muutuvad "kohustuslikeks" nagu "sina teed süüa ja mina parandan autot" või jäikadeks seisukohtadeks nagu "nii on see alati olnud ja nii peab see jääma!", siis on vahekord paindumatuks ja elutuks muutumas.
Mõtle, mil moel sina oma vahekorras paindlikust üles näitad.

... meie unistused juhivad meid...
Tähtsate otsuste langetamine kuulub koos elamise juurde. Kas me peaksime elukohta vahetama või mitte? Kas me peaksime lapse muretsema? Kas me saaksime oma äriga hakkama? Leidmaks küsimustele vastuseid ja otsuseid langetades oleks hea pöörduda oma sisemiste ootuste ja lootuste poole. Pangem tähele, kuhu meie varjatud fantaasiad meid kannavad. Me peame iga varianti kaaludes tähelepanelikult jälgima, kas tunneme pinget või valdab meid soe ja meeldiv tunne.
Tuleviku suhtes otsuseid langetades saame arvestada seda, mida me väga ihaldame, mis aitaks täituda meie soovidel ja võimalustel täisväärtusliku elu jaoks. See ei tähenda sama, mis "tee, kui see sulle meeldib". Paljud asjad tunduvad hetkel ahvatlevad, kuid viivad tagajärgedeni, mis meid ei rahuldaks. Ja siiski, kui julgeme unistada sellest, kelleks me võime saada, mida teha, kuhu minna, siis juhivad meie unistused meid meie parema mina poole. Selliste unistuste täideminek nõuab aega. See võib nõuda aastaid, kuid see aeg tasub ootamist.
Meenuta oma unistusi, mida sa terve elu oled hellitanud.

Leiame oma muredele sobiva koha.
Lapsena oleme me kõik tasakaalumänge mänginud, kas plangul kõndides või siis puude otsas turnides. Liiga kaugele ühele poole kummardudes kaotasime tasakaalu, kiire teisele poole kummardumine viis meid samuti tasakaalust välja. Ka oma mured peame samal kombel ära tasakaalustama, et mitte nende alla mattuda.
Tasakaalu leidmiseks peame neid raskusi, mis elu meile peale surub, pidevalt hindama. Leiame oma muredele sobiva koha ning tegeleme siis teiste asjadega, millel ka meie elus kindel koht on. Me armastame oma last, kes täna haigestunud on, koheldes teda erilise hoolega, mida ta vajab ning samuti armastame oma tervet last, kes täna meiega parki jalutama saab tulla. Me võime otsustada pühendada täna kogu oma energia oma probleemide lahendamiseks, kuid arvatavasti käiks see üle jõu. Ameerika iidsed traditsioonid soovitavad vaadata tänastele otsustele seitsme põlve eest elanud isiku silmade läbi. Niimoodi saame oma tänased probleemid tasakaalustatud perspektiivi asetada.

Koosta oma kohustuste nimekiri ning mõtle järele, mis on täna sinu võimuses ja mis mitte.

Tõeline armastus seisab kahe jalaga maa peal.

Armumine võib tekitada meile eksliku arusaama, nagu tähendaks tõeline armastus pidevalt õnneuimas viibimist. Tegelikult kujutab romantiline armumine endast ajutist meeltesegadust. Tõeline armastus peab kahe jalaga maa peal seisma. Ta areneb välja koos veedetud tundidest, seksuaalsest veetlusest, teineteise tundmisest, ja lahendatud tülidest.
Kuid meie ettekujutused armastusest, mille me oma vahekorda kaasa toome, piirduvad vaid sellega, mis me kinos näinud või lauludest kuulnud oleme, siis võime me isegi lähedase suhte puhul tunda, et midagi on puudu. Suurema osa ajast ei tähenda lähedus uue ja meelierutava armuloo kaasahaaravust. Selle asemel leiate sellest kindlustunde, et keegi on alati teie kõrval, kui te seda vajate. Te tunnete rõõmu kaaslasest, kellele soovite meelejärgi olla ja kes seda teile olla soovib. Ja vahete-vahel paneb see meid proovile, kui meie usalduse võitnud sõber mõne erimeelsuse puhul oma seisukohale kindlaks jääb.

Mõtle, mis meeldiva joone sa oma kaasas oled leidnud pärast esimest koos veedetud aastat.

Avanevad uued väljavaated...

Kõigil meil on olemas ebameeldivaid läbielamisi -armsa inimese traagiline surm, vahekorra karilejooksmine, ootamatud muudatused töökohal. Vahest oleme kogenud omavahelises elus arusaamatusi ning mittemõistmist ja arvanud, et sellele enam lahendust leida pole võimalik. Isegi kõige sügavamas meeleheites on olemas võimalus uuesti alustada.
Sellistel hetkedel pöördume me lohutuse ja mõistmise leidmiseks oma Kõrgema Jõu, ustavate sõprade või oma kaasa poole. Kellelgi ei pruugi olla vastuseid meie küsimustele kuid siiski vähendab oma mure teistega jagamine meie meeleheidet ja lootusetuse tunnet. Nagu vikerkaar pärast äikest, kerkivad esile ka uued väljavaated. Teineteisega rääkimine taastab meie jõu ning aitab edasi elada. Me saame hea kaasa võtte ning selle oma elu uue mosaiigi loomisel ära kasutada.

Meenuta aega, mil sa oma kaasalt lohutust leidsid ning proovi lahti seletada, mil moel see sind aitas.

... tasakaalustades oma armastuse teineteise jaoks...

Meie üle saab keegi võimust võtta ainult siis, kui me enam iseennast ei armasta. Paljud poplaulud räägivad sellest, et kellegi armastamiseks peab end temaga täielikult samastama. Niimoodi toimides omandab teine inimene loomulikult meie üle võimu ning jõu meie isiksust oma huvides ära kasutada. Kuid me ei pruugiks armastuse tundmaõppimisel piirduda pop-muusikaga.
Tõeline armastus eeldab igaühe jaoks iseenda armastamist. Kunagi oleme võib-olla ennast kaotanud, arvates, et meie armastatu saab meid õnnelikuks teha ja et kogu õnn peitub temas. Kui me nüüd oma armastuse teineteise ja enda jaoks tasakaalu leiame, võime oma armastust rõõmu ja täiusega jagada. Sellise tasakaalu leiame me oma isiklike omaduste eest hoolitsemise ja teineteise abistamise kaudu. Meile võib näiteks muusika naudingut pakkuda. Kui leiame kosutust metsikus looduses, siis leiame ka aega seal viibimiseks. Kui meid värskendab lugemine, siis peame selle jaoks aega leidma. Kui me oma isiklike vajaduste eest hoolt kanname, armastame me ennast ning viime ka oma vahekorra uuele tasemele.

Leia mõni asi, mille sa iseendale kingituseks võid pakkuda.

... sellised hetked on vaimsed...

Läbi meie rahuliku, kahtleva või tuima väliskesta lõikuvad kummalised ja imetabased äratundmised. Need üllatavad ja jahmatavad meid. Me peaksime selliste hetkede üle õnnelikud olema - need on vaimsed hetked. millal on meid viimati kaunis meloodia liigutanud? Millal vaatasime viimati teineteisele silma ning naeratasime vandeseltslaslikult? Millal märkasime viimati liilia komplitseeritud ilu või pallimängija graatsilist sirutust palli poole?
Me ei saa selliseid sündmusi ise esile kutsuda, kuid me saame nende jaoks ärkvel olla. Kummastavad asjad kuuluvad igapäevase elu juurde. Me ei tohiks lihtsalt tuimaks muutuda ning peaksime oma silmad ümbritseva suhtes lahti hoidma. Me saame teravdad oma aistinguid, tunda rohkem huvi ning olla avatum kõige salapärase suhtes, olla oma läbielamiste suhtes tundlikum, tänulikum ja aupaklikum. Elu vaim pesitseb meie keskel.

Meenuta midagi, mille üle sa hiljuti imestust oled tundnud või mis sind liigutanud on.

Julge pealehakkamine on pool võitu.

Kuduma hakates paneme me uue kanga jaoks telgedele kõigepealt vertikaalsed niidid. Seejärel loome horisontaalseid niite edasi-tagasi põimides kanga. Kui riie meie silme all kuju hakkab võtma, avanevad meie ees uued võimalused. Kui me oleme üht värvi lõngaga lõpetanud, oskame ette kujutada, missuguseid värve veel kasutada. Kõige olulisem samm on alustamine.
Mõned uued võimalused avavad end meile ainult läbi tegutsemise. Kui me julgeme astuda esimese sammu ning hoiame oma silmad lahti, märkame, kuhu järgmine samm seada. Liigne ettemõtlemine, liigne ettevaatlikkus ning järelemõtlemine võib kogu ettevõtmise nurja ajada.
Ka oma kaasaga võime vahel tunda, et oleme rutiini laskunud. Olukord võib isegi lootusetuna näida. Selle asemel, et hakata pikalt aru pidama, võiksime pigem midagi ette võtta, nagu teevad inimesed, keda teame omavahel hästi läbi saavat. Me võime olla oma Kõrgema Jõu abiga valmis seda esimest sammu astuma. Kui me lootusrikkalt sammhaaval edasi liigume, aitab iga samm meil järgnevaks ette valmistuda.

Nimeta mõni huvitav asi, mille sa täna ette võtta saaksid. Ära püüa seda põhjendada, ega mõelda, mis see kaasa tuua võib. Võta asi lihtsalt ette.

... avatuna lootustele ja uutele väljavaadetele...

Me võime ärgata mõnel hommikul haaratuna neist mõtetest, mis meie elus kõik valesti on. Meid võivad vaevata mõtted oma möödalaskmistest või meie suhte kitsaskohtadest. Kui me enesesüüdistustesse langeme, eraldame end neist asjadest, mis meile lohutust ja rõõmu pakkuda saaksid.
Kui me hakkame märkama meie ümber pulbitsevat elu ja arengut, virgub ka meie vaim ning avab end lootusele ja uutele väljavaadetele. Jalutades päevinäinud kõnniteel või mahajäetud parkimisplatsil, näeme me, kuidas värsked rohulibled ajavad end läbi betooni või asfaldi. Seal, kus on seemne kinnihoidmiseks piisavalt mulda, seal võib kunagi puud kasvamas näha. Elu haarab kinni igast väiksemastki uuenemisvõimalusest. Ka meie vahekord saab uueneda, kui me oleme valmis seemneid külvama ja nende tärkamise eest hoolt kandma.

Meenuta mõnd juhtumit, kust oled leidnud seemne uue arengu jaoks.

... me ei kavanda oma teed üksinda.

See, mida me saavutuseks peame, on harilikult pigem kingitus kui millegi kättevõitmine. Näiteks haigusest tervenemine tuleneb osaliselt Jumala armust. Seda ei saa me oma tahte või suure jõupingutusega läbi suruda. Me teeme kõik, et terveks saada - sellega valmistame end ette paranemise vastuvõtmiseks. Samuti võime me kogu hingest püüda endale elukaaslast leida ning igatsetud suhet luua ja siiski ei täida me seda ülesannet oma mõistuse keskendamisega. Loomulikult peame me tegema kõik endast oleneva ja me võime rakendada kogu oma jõu, kuid asjade loomulik käik viib meid alati selles suunas, mida me kunagi määrata ei saa. Meie ego ootab võimalust, et lausuda: "Kõik, mis mul on, olen ma raske tööga ise välja teeninud." Aga kui me kingituse puhul ei märka kunagi öelda: "Tänan, see on imetore!", siis ei oska me tunda end ei õnnelikuna ega tänulikuna.
Püüe edasi areneda ning elu õppetunde tundma õppida võib juhtida meie ego arvamisele, et võlgneme oma edusammude eest tänu ainult iseendale. Kuid me ei jõua alati soovitud tulemusteni. Vahel tundub, et oleme ebaõnnestunud, kuigi tegelikult oleme sisemiselt vastupidavamaks ja taiplikumaks muutunud. See peaks meile meenutama, et me ei kavanda oma teed üksinda

Nimeta mõned saavutused oma elus, mille nimel sa pingutanud oled, kuid mille kättevõitmist sa siiski enda teeneks ei saa pidada.

... kaasa, kes näitab koha, kuhu ronida.

Üks naisterahvas jõudis kord oma sõpradega mägedes ronides kohta, kust tema arvates polnud enam võimalik edasi ronida. Ta tahtis tagasi pöörata, kuid tema paariline julgustas teda uuesti katsetama. Ta oli vihane ja hirmunud ning ei saanud enam edasi ega tagasi. Ta võitles kaljuga, kuid oli ütlematagi selge, et kaljut ta teistsuguseks muuta ei saa. Soov, et kalju oleks teistsugune ning sinna tekiksid mõned kohad, kuhu käsi või  jalg toetada, ei viinud kusagile. Pärast tunnetele voli andmist mõistis ta, et sellest kimbatusest saab ta ainult kahel moel pääseda. Kas loobuda või proovida veelkord ning teistsuguse suhtumisega kui enne. Olles silmitsi sellise ülesandega ning oma hirmu ületades proovis ta kaljut sõbralikuna ette kujutada – kaaslasena, kes pakub võimaluse ronimiseks. Ta taipas, et ei pea seda sõbralikku kaljut ronimiseks mitte muutma hakkama. Ta sai ülesandele paremini keskenduda ning suutis mööda kaljut üles ronida.
Vahetevahel tundub ka meie kaasa kõigutamatu kaljuna. Ei ole kerge püüda loobuda oma kaasat muutmast ja iseendale keskenduda. Kui me seda teeme, avastame oma suhtes uue mõõtme, näeme oma kaasat uues valguses ja märkame oma edusamme.

Millal sinu kaasa sama kõigutamatuna kui kalju tundub?

Iga lootustandev küünal, mille me läidame.

Aeg-ajalt võime sattuda maailmas valitseva heitlikkuse ja ebaõigluse pärast meeleheitesse ja masendusse. Kuid asja saab muuta. Meie hoiakus, väärtushinnangud ja ettevõtmised avaldavad mõju meie vahekorrale. Iga küünal, mis lootussädet kannab, helgib lootusrikkalt meie lähedastele.
Kui me loeme või kuuleme, kuidas kusagil on kellelegi ülekohut tehtud, võime selle meeleheite endasse võtta, ning tunda kõige suhtes lootusetust. Selline hoiak ei lase meil pead püsti tõsta ning muutub meie sünguse üheks osaks. Kui me elame aga oma väärtushinnangute järgi ning väljendame oma hoolimist, näeme, et meie vahekorrast helgib uut valgust. Armastus ja hoolitsus, mida me jagame oma lähedaste ja võõrastega, kellega meie teed ristuvad, levib üle kogu inimühiskonna. Iga kord, kui me jagame kellelegi oma helgemat, hoolitsevat poolt, muutub ka maailm paremaks. See peaks äratama meis lootusrikkust ning muutma meie suhted positiivsemaks.

Leia mõni pisiasi, millega sa täna enda ümber lootust ja armastust süvendada saaksid.

... peame enda jaoks uued väljavaated leidma.

Tihti on, et oleme oma elutempost nii haaratud, et ei suuda enam peale oma Suure Mina midagi märgata. Ülepeakaela oma muredesse uppumine takistab suhtlemist oma kaasaga. See võib juhtuda siis, kui tunneme masendust. Sellistel puhkudel peame leidma enda jaoks mõne uue väljavaate.
Kui me keskendume teiste abistamisele või lohutamisele, saame enda olukorrale teistsuguse pilgu heita. Võib-olla tuleks kasuks just siis valida kapist mõned riideesemed, mida me ise enam ei vaja ning need puudustkannatavatele inimestele annetada või pakkuda oma abi kodutute varjupaigas. Me võime abivajajate toetamiseks ka muid mooduseid leida. Väljaspool abielu oleme me kõigi inimsoo liikmetega elukaaslased. Ulatades käe neile, kes abi vajavad, muudab see ka meid ning taastab meie tasakaalu.

Tee täna midagi, mis kedagi abistada võiks.

... uus elu, mida me igatseme...

Me unistame koos seiklustest, mida tahaksime ette võtta, uuest elust, mida alustada igatseme ning oma võimalustest, mida tahaksime järele proovida. Me proovime jõuda selgusele selles, millest me uuele rajale astumisel loobuma peaksime. Võib-olla tundub meile, et kogu ettevõtmine on liiga riskantne ja hirmutav, et seda järele proovida. Tean abielupaari, kes igatses puhtata mägedes, kuid ei olnud kunagi vabad, et seda järele proovida. Teine abielupaar rääkis aastaid Alaskasse kolimisest ja seal uue elu alustamisest, kuid alati hoidis hirm neid tagasi. 
Elu on riskeerimine ja riskeerimine tekitab hirmu. Võib-olla need, kes hoiduvad kõigest riskantsest, tunnevad end kindlana, kuid oma hirmu neil vähendada ei õnnestu. Nad nagu ei elakski täisväärtuslikku elu. Oma hirmu tõttu jääb neil kogemata järeleproovimise võlu ja edu tiivustus. Neil jäävad saamata need kogemused, mida me õpime oma eksimustest ning tundmata see rõõm, mida pakub elamine.

Nimeta mõni risk, millega sinu unistuse teostumine seotud on.

... pinnas, millelt me võrsume...

Aiatöö sobib suurepäraselt elu metafooriks. Me tuhnime mullas, kaevame välja taime eelmise aasta jäänused, lisame väetist ja komposti, et mulda viljakamaks muuta. Mõnikord leiame mõne lapse mänguauto roostes ratta või kadunud tööriista. Samal moel tuhnime me oma elus, paljastades vanu haavu, mälestusi ning rikkusi möödunud aegadest. Minevik ongi see pinnas, millel me praegu kasvame. Kui tahame edasi areneda, peame sellest teadlikud olema. Nii valu kui õnnetunne on arenemise suhtes väetise rollis. See viljakas must muld, millelt selle aasta taimed võrsuvad, kujutab endast paljudest taimegeneratsioonidest moodustunud huumust. Ilma minevikuta jääks olevik viljatuks.
Paneme nüüd siis oma kaasat rohkem tähele ning ütleme mõne lahke sõna või väljendame oma soovi tulevikuks. Tänased teod kujutavad endast seemneid, mida me külvame, et nad õitsele puhkeksid ja homse jaoks vilja kannaksid.

Meenuta midagi oma minevikust, mis sinu tänase päeva viljakaks on teinud.

... hoia midagi ka koduste jaoks...

“Ma kontoris juba andsin” on üldlevinud vastus heategevus-korjanduse läbiviijatele, kuid kahjuks tuleme me samasuguse hoiakuga ka koju oma kaasa juurde. Hommikuti suundume tööle, anname seal endast oma parima ning saabume siis koju tagasi ning oleme nii kurnatud, et meil pole isikliku elu jaoks enam eriti palju pakkuda. Mõnikord jääb mulje, et me ei tule koju mitte oma kaasa või perekonna juurde, vaid ainult järgmiseks tööpäevaks jõudu koguma. Sellise suhtumise korral toome me endaga kaasa vaid oma vajadused, ootused ning palga, aga mitte oma vaimuanded, energia või valmisoleku peresuhetes osalemiseks. Töö juures anname me endast parima, kuid isikliku elu jaoks, enda ja oma pere jaoks vaid selle, mis üle jääb. Sellise hoiaku tõttu tunneme end rahulolematuna ning ootame oma kaasalt hellust ja hoolitsust. Kui me ei hoia midagi ka kodustele, võime paista heasoovliku ja tööd rabava inimesena, kellel ainult pere-elu kuidagi ei laabu.

Nimeta kolm kohta, kus sa oma energiat ja vaimujõudu rakendad. Kas sa ka kodu jaoks midagi jätad?

Parima asja eest elus tasub pingutada.

Osa inimesi on arvamusel, et kui nad oma vahekorra pärast pingutama peavad, siis hakkab see vist lõpule jõudma. Nad on seisukohal, et vahekord peaks kerge ja lõbus olema. Kui selle nimel end pingutama peab või raskused ilmnevad, peavad nad seda selgeks märguandeks, et vahekord hakkab läbi saama.
Oleks parem, kui me võrdleks pingutust oma vahekorra heaks selle tööga, mida nõuab meie maja või auto korrashoidmine. Kui keegi ütleks, et maja, mis korrastamist vajab, pole mõtet pidada, saaksime kohe aru, kui rumal selline jutt on. Kõik, millest me hoolime, vajab tööd ja hoolitsust. Loomulikult igatseme me taga neid kiireltmöödunud muretuid ja rõõmsaid hetki oma kaasa embuses või oma vahekorra alguse romantikat, kui kõik nii lihtne tundus. Need hetked võivad tagasi pöörduda, kuid mitte kunagi meie käsu peale, ega neisse klammerdudes. Elu on vahel raske. Kuid osade heade asjade eest elus tasub vaeva näha.

Proovi oma partneriga vesteldes aru saada, missugust hoolitsemist teie vahekord võiks vajada.

Enda jälgimine annab meile jõudu.

Elurütmid pakuvad meie elus mugavust ja kindlustunnet. Mõned neist on igavesed. Mõned võivad ka tüütud, ehmatavad või kurvastavad olla. Uut päeva alustame me reipateina, kuid päeva lõppedes oleme jälle väsinud. Pidupäev ei ole mitte üks vabadest päevadest, see on pöördumine mingi meie elu sümboli juurde. Igas väljakujunenud elurütmis on uuenduse seeme.
Mõned elumustrid kurvastavad meid, kui näiteks seisame oma abielus silmitsi samade probleemidega, mis eelmisel aastal, või samadega, mis eelmiseski abielus või kui tunneme oma jutus ootamatult ära oma ema või isa ülikriitilised märkused või kui kaotame enesekontrolli ja teeme midagi, mida oleme tõotanud enam mitte kunagi korrata. Kuid enese jälgimisest sünnib uuenemine, isegi kui see meid heidutama peaks. Kohe, kui ütleme: “Näe, jälle juhtus!”, oleme me juba olukorrast üle, kuna oskasime seda tähele panna. Kui me ennast jälgime, leiame jõudu oma tüütutest käitumismallidest lahtisaamiseks ning uuele teele asumiseks.

Nimeta mõni oma käitumismall, millest sa praegu teadlik oled.

Me ei saa kunagi teiste asju korda seada.

Vahekord meie kaasa vanematega võib väga komplitseerituks ja raskeks osutuda. Me võime oma kaasa eest välja astudes takerduda nende vanadesse pereprobleemidesse või nendevahelistesse pingetesse kaasa kistud saada. Kui me mingites vanades pereasjades vahemeest mängima hakkame, võime me selles vanas tülis ise märklauaks saada. Kuna me ei ole oma kaasa perekonnasuhetes eriti vilunud, ei saa me ka teiste asju korda seada. Meie ja ämmade-äiade vaheline läbisaamine muutub palju paremaks, kui me tunnistame oma võimetust nende omavaheliste asjade suhtes.
Me saame oma arvamuse endale hoida. Me võime oma sugulaste elust osa saada, kui ei pürgi kellelegi lunastaja, õpetaja või päästja rolli ja jätame oma pere selgeksrääkimata asjad oma pere keskele.

Räägi oma kaasale, kuidas sa vanadesse pereasjadesse segatud oled.

Meie tegevused on omavahelises sõltuvuses.

Puu vajab kasvamiseks päikesevalgust, vihma ja pinnast. Kui puu sureb, väetab ta pinnast ning tema kohal saab päikese ja vihma abil uus taim kasvama hakata. Isegi oksa murdumine tormihoos mõjutab kõike elavat selles piirkonnas. Ka inimesed on sellise üleüldise võrgu osad. Ühe inimese rõõm või mure avaldab mõju teisele. Isegi, kui see jääb neile seletamatuks, tunnetavad ka nemad seda mingil tasemel. Kui keegi kannatab millegi pärast või on muud moodi hädas, mõjutab see ka meie elu.
Kuna abielupaari moodustavad kaks inimest, siis on meie toimingud üksteisega tihedalt läbipõimunud, ükskõik kas me seda soovime või mitte. Me vajame sellist sidet. Nagu juured või oksad puu küljes, sirutame end tervikust välja.

Mõtle, missugused sidemed inimeste vahel on sinu arvates kõige tähtsamad.

Kui me julgeme tõele näkku vaadata.

Igaühele, kes on kasvanud peres, kus tarvitati vägivalda, on jätnud see sügavad jäljed. Võib olla ei ole me otseselt kannatanud ei füüsilise, sõnalise või seksuaalse vägivalla tõttu. Võib olla oleme pidanud jälgima, kuidas meie vanemad on ennast alkoholi, töö või toiduga hävitanud. Igal perel on oma hädad. Thomas Fuller on öelnud: “See, kelle peres pole lolle, petiseid ega kerjuseid, on välgusähvatusest sündinud.” Tegelik elu sisaldab kõiki elulisi probleeme ja puudusi.
Aeg-ajalt soovime enese säästmiseks tõde ilustada. Kui meile on liiga tehtud, kui meie isa või ema on alkohoolik või muretseme me oma hättasattunud venna pärast, siis võime tunda alaväärsust ja häbi. Need on kõrvalnähud – tunded, mis meisse on jäänud liigategemise või narkomaania tagajärjel. Neil ei ole midagi ühist meie tegeliku olemusega. Kui me julgeme tõele näkku vaadata ega püüa tegelikkust ilustada, saame oma häbitundest välja kasvada.

Mõtle mõnele probleemile oma peres, mida sina või teised varjata on püüdnud.

Ühised eesmärgid juhivad meie ettevõtmisi.

Meie abielul võib olla kindel eesmärk ja suundumus, nagu see meeskonnal, kompaniil või koolil olemas on. Isiklikult võime olla pühendunud tunnustust vääriva karjääri tegemisele või laste eest hoolitsemisele. Abielupaarina ei ole meie ühised eesmärgid nii selgelt eristatavad, kuid nad suunavad meie ettevõtmisi ja otsustusi. Kas me oleme pühendunud ühise elu nautimisele, tervete ja tugevate laste üleskasvatamisele ja teiste suhtes kõigele heale kaasaaitamisele? Võie oleme pühendunud suure varanduse kokkuajamisele, seksuaalse rahulduse otsimisele ja teiste abile lootmisele?
Kui me järgime passiivselt meid ümbritsevaid säravaid ja sisutühje reklaame, võime pühendada end selliste petlike eesmärkide tagaajamisele. Kuid oma eesmärkide pideva valimise ning nende juurde jäämise puhul leiame ühenduse oma Kõrgema Jõuga. Püüdlemine eesmärkide poole, mis ületavad meie mina ja tunnustusevajaduse, tõstab meid oma egost kõrgemale. See tõstab meie abielu moraali ning aitab meil otsustada arukate ettevõtmiste kasuks.

Meenuta mõnda oma abielu ühist eesmärki.

…. on punutud mitmetest niitidest.

See, mis ühel päeval meie abielus selgemast selgem tundub, paistab mõnel teisel päeval ilmvõimatuna. Mõnikord mõtleme: “Mind ei kuula ta kunagi,” või “Me oleme nii erinevad, et ei saa aru, kuidas me üldse kokku sobisime.” Mõnel teisel päeval ja teistel asjaoludel tundub see kõik tühisena. Siis paistavad meie suhte negatiivsed aspektid nii ebaolulistena, kuna meievaheline side nii paljutõotav tundub olevat.
Vastupidav köis on punutud paljudest niitidest. Uurides köit lähemalt võime me keskenduda ka ühele niidile. Kuid vaadates ainult üht niiti, ei näe me enam tervikpilti. Täpselt samuti muutuvad meie vaatevälja muutudes ka meie mõtted ja tunded oma abielust, nii olulised kui nad ka on. Keskendudes täna ühele tundele, võime me oma suhte kohta teatud järeldused teha – järeldused, mis edaspidi muutuda võivad. Kui me üheskoos edasi areneme, seguneb tänase päeva detail kõigi teiste niitidega, mis terviku seisukohalt kõik tähtsad.

Mõtle, mismoodi tunduvad sulle täna teie abielu üksikasjad ja siis mõtle, kuidas sinu arvates tervikpilt välja näeb.

…peame oma armastust kinnitama ja elustama….

Me kõik muutume koos ajaga. Meist saavad kunagisega võrreldes teistsugused inimesed ning see sunnib ka meie abielu muutuma. Ka asjaolud meie ümber muutuvad ning suruvad meile peale ootamatuid sündmusi. Vastupidavad abielud suudavad end mitmel moel alal hoida, ainult romantikast ei piisa selle jaoks. Ka vajadustest ja teineteisest sõltumisest ei piisa. Ka lastest ei piisa. Seaduslik abiellumine ning tseremoonial antud vormiline lubadus võivad meie suhet alal hoida, kuid me kõik teame, et ka sellest ei piisa.
Me peame pidevalt oma armastust kinnitama ning seda elustama, eriti kriitilistel perioodidel. Me vajame ühiseid sõpru, kes meid mõlemaid tunnevad ja armastavad, kellega saame läbi käia. Aitavad ka sarnased väärtushinnangud. Ühised eesmärgid ja sihid aitavad. Ühisesse klubisse, sünagoogi, kirikusse või ühingusse kuulumine aitab. Sugulaste toetamine aitab. Ühine töö või mäng aitab. Sugulaste toetamine aitab. Ühine töö või mäng aitab. Peale romantika aitavad kõik sellised praktilised ja elulised tegurid meie suhtel kestma jääda.

Rääkige abikaasaga neist asjadest, mis on aidanud teie abielul püsima jääda.

Enese sidumine teeb meid vabamaks.

Kui jutu sees puudutada enese sidumist, hakkavad mõned nihelema. Meid ärritab see väljend, kuna peame enese sidumist piiravaks nagu rakmeid hobusel. Kes tahaks end selliselt siduda lasta? Mõned vaid selleks, et pääseda oma sisemisest ebakindlusest ja üksindusest. Kuid me teame, et enese sidumist ei peeta heaks.
Enese sidumine tähendab teatud piiride seadmist. Kuid me langetame otsuse selle kasuks seetõttu, et enese sidumine pakub meile rohkem vabadust kui piirab meid. Enese sidumine avab ukse jõulisema, vabama elu maailma. Ning astudes sealt uksest sisse, tõotame me olla teineteise vastu ausad ja truud ning toeks rasketel aegadel. Me lubame ka enese eest hoolt kanda, et saaksime võrdväärsed partnerid olla. Selline sidumine teeb meid vabamaks, kuna meil on siis võimalusi rohkem, meie elu on kindlam ning me saame end vabamalt proovile panna ning oskame helgeid momente täiuslikumalt nautida.

Räägi, milliseid kohustusi olete teie teineteise ees võtnud.

…oleme valmis rohkem oma energiat kulutama.

Pärast raskeid üleelamisi muutuvad paljud endistest erksamaks – hindavad sügavamalt tõelist armastust, tunnevad suuremat naudingut ilusast laulust, oskavad rohkem hinnata sõbra seltskonda. Kui oleme kellelegi liiga teinud või on meie kaasa meie vastu ülekohtune olnud, võime me oma vahekorra eest rohkem hoolt kandma hakata. Ükskõik, kas haavad on vanad või värsked, oleme me pärast seda, kui oleme abieluraskuste valu tundma õppinud, valmis selle ennetamiseks rohkem oma energiat kulutama.
Me otsustame teadlikult pühenduda heale läbisaamisele, kuna see tundub palju parem kui otsustusvõimetusega kaasnev abitustunne ja talumatu emotsionaalne piin. Kui me otsustame raskustest hoolimata midagi ette võtta, aitab see meil oma suhte heaks energiat leida. Siis ütlemegi seda, mida kerge öelda ei ole, murrame usaldamatuse piirid ning toome abiellu kaasa oma ideed. Jah, see on tõesti vahel raske, kuid otsustame pigem erksuse kui tuimuse kasuks, omad raskused on mõlemal.

Mõtle, kuidas oled sa oma abielu teadlikult rikastanud.

Kellelegi kuulumine on kingitus.

Tunne, et kuulud kellelegi – teadmine, et sul on keegi – on üks kõige olulisematest kingitustest, mida kaks inimest teineteisele anda saavad. Kui me oleme otsustanud end kooselule pühendada, lubame me teise oma eraellu. Me laseme oma kaasa enda ellu sellisel viisil, mida me kellelgi teisel ei lubaks. See tähendab, et võime loota, et meil on olemas koht, mille üle me ei pea iga päev uuesti läbirääkimisi pidama hakkama. See kellelegi kuulumine on kingitus, kuid selle peab ära teenima. Tegelikult lausume me oma kaasale: “Ma asun nüüd tänu meie suhtele sinu kõrvale elama. Ma tunnen ennast vabalt. Ma ei seisatu ukse taga ega koputa. Me oleme teineteisele juba öelnud, et kuulume teineteise ellu.”
See oma koha teadmine on teravas kontrastis tõrjutuse ja võõrandumise tunnetega, mida me paljudel puhkudel tunda võime. See ei tähenda sugugi, et üks on teise omand või mingit piiri ja eraldatust polegi. Ainult rõõm oma seotusest teeb inimese vabaks ja lubab tal ennast teostada ning elus edasi jõuda jäädes oma armastatuga lähedasse suhtesse.

Räägi oma kaasale, millest sa järeldad, et sul on olemas koht tema elus.

TAGASI SISUKORDA

Raamatutest veel.....