Charles Baudelaire Väikesed poeemid proosas  Tlk. Marie Under, Europeia Poeedi suurim au on selles, et teostada just seda mida ta on kavatsenud (mitte seda, mis küll huvitav välja kukub, aga kavas polnud) Millelgi pole vahedamat tera, kui lõpmatusel. Naudingu jõulisus tekitab meelhärmi ja tõelist kannatust. Ilu harrastus on kahevõitlus, kus kunstnik kisendab piinades enne kui langeb võidetuna. Ajaga käib kaasas deemonlik saatjaskond mälestusi, kahetsusi, krampe, ahistust, painajaid, vihasööste ja närvivapustusi. Müstifikatsioonivaim on sageli inspiratsiooni tagajärg, mis tõukab meid vastupanuta paljudele ohtlikele ja sündsuseta tegudele. Mis on hukatuse igavik sellele kes on leidnud sekundis naudingu lõpmatuse? Peaaegu kõik meie õnnetused tulevad sellest, et me pole mõistnud jääda oma kambrisse. Milleks teostada kavatsusi, kui kavatsus iseenesest on juba piisav nauding? On suur õnnetus mitte võida üksi olla. Lõbust hämmastuda on suurem vaid see, et üllatada teisi. Parandamatuim pahedest - teha kurja rumalusest. Kalduvus igavusele - see on kõigi haiguste ja viletsa edu allikas. Tihti näib mulle, et minu lõbu oleks minna aina edasi, teadmata kuhu, ilma et keegi sellest hooliks, ja näha alati uusi maid. Ma pole vist kunagi päriselt kuskil ja alati usun ma, et oleksin meelsamini mujal, kui seal, kus olen. On`s sel tähtsust, milline on reaalsus väljaspool mind, kui see on mul aidanud elada, tunda, et olen ja mis ma olen. Aega saab unustada ainult teda tarvitades.