Bentham

1. Kui te tahate hukutada vaimulike seisust, siis makske neile kõrget palka (Bentham)

2. Valitsus ei tegutse mitte (niivõrd) ühiskonna, vaid eeskätt omaenese huvides. Valitsus koosneb inimestest ja oleks hullumeelsus jääda lootma sellele, et saades valitsejaiks, kaovad inimestest nende egoism ja omakasupüüdlikus. Valitsus on miski, mis vajab ohjeldamist.

3. Inimene eelistab juba oma loomult omaenese huve kõigi teiste inimeste huvidele koosvõetuna.

4. Ükski tegu pole hea ega halb iseenesest, vaid saab selleks üksnes läbi meie hinnangu. (On olemas üldinimlikud moraaliprintsiibid. Kas pole meie teadvus ja hinnangud liialt mõjutatud nendest? Samas - kui teadvus pole millestki mõjutatud, kas on ta siis võimeline (üldse) hinnangut andma? Tegelikult on meie praegune hinnang (tegude v. asjade) hea ja halva olemuse kohta rohkem ühiskondlik kui isiklik. Milline oleks isiklik seisukoht?)

5. Pahe jääb meie poolt leidmata seni, kui me ei pööra pilku enesesse ja ei leia sealt hukkamõistu tunnet, mis peaks meil sellise teo suhtes (Hume) (hukkamõist on võimalik vaid siis, kui eristad asju heaks ja halvaks, näed maailma dualistlikult?)

6. (Kuriteo) karistuse eesmärgiks ei pea mitte olema kannatuste põhjustamine vaid ühiskonna (inimeste?, vara?) kaitse kuritegelike rünnete vastu.

7. Fiktiivsete (ideaalsust tähistavate?) mõistete käsitlemine "reaalsete" (materjaalsete?) olemuste kohta käivatena - läbib kogu Benthami filosoofia joont.

8. Tähelepanelikult tuleb suhtuda sõnadesse, mis peegeldavad (ebaselgeid) üldistusi --> õige, väär, hea, halb, õiglane, kohustus, loomulik, mõistlik jne. (demagoogia tööriistad?).

9. Kogemuslikult (empiiriliselt) on teada, et inimeste käitumises eksisteerivad teatavad ühisjooned, korduvad elemendid, mis teevad võimalikuks eetilis-juriidilise regulatsiooni...

10. Kõikvõimalike asjade ja tegude väärtus seisneb nende kasulikuses inimestele (Bentham)

11. Inimeste poolt loodava mistahes normatiivse süsteemi eesmärgiks peab olema maksimaalse hulga inimeste maksimaalne hinnang (õnn, nauding jne.) (Bentham)

12. Loodus on andnud inimese kahe isanda võimu alla - need on nauding ja kannatus. Ainuüksi nende määrata on see, mida me teeme ja mida me peaksime tegema. (Kas mõistus neid tõesti tõrjuda ei suuda?). See (utilitarismi) printsiip on ainus tõsikindel alus, et hinnata meie tegusid õigete või vääradena.

13. Kuidas me saame teada midagi Jumala soovidest? - Üksnes vaadeldes omaenese soove ja omistades need seejärel Jumalale. (Bentham).

14. See, mis on võimalik indiviidi puhul, pole alati võimalik ühiskonnas.

15. Jääb mulje, nagu oleks inimene loodud omandi, mitte aga omand inimese tarvis.

16. Õnn on küll väga kena, kui seda tunda, kuid midagi väga igavat, kui sellest kirjutada (Bentham).

17. Käitu nii, et sinu käitumise aluseks olev reegel võiks saada normiks kogu inimkonnale.

18. Väärmoraali saab alati arendada üksnes tõelise(!) moraali arvel.

19. Mõtleja (filosoofi) suurus ei pruugi väljenduda ilmtingimata selles, millest ta on kõige pikemalt kirjutanud.

20. Filantroop ja seaduseandja, mõistes inimlikke motiive, peavad suutma näidata igal konkreetsel juhul seda, kuidas üldine hinnang on kasulik ka antud indiviidile endale (Bentham)

21. Õigus ja moraal on normatiivse iseloomuga teadmised - teadmised olemapidavast (mis ja kuidas peaks olema).

22. Mille alusel töötavad õigusorganid (kelle tahtel)? Miks just sellisel kujul? Millest lähtudes on kehtestatud just sellised reeglid (seadused)?

23. See milline on õigus ja seadus on sõltuv seadusandjast.

24. Vastuolud selle vahel, mida kohtud väidavad ennast tegevat ja mida nad tegelikult teevad.

25. Sõnad on (ju) rõivas, millesse autor rüütab oma mõtted, et saaksime nendega tutvuda .