|
HENRY G. BIELER - TOIT
ON TEIE PARIM RAVIM
7. SISENÕRENÄÄRMED - KOLMAS
KAITSELIIN HAIGUSTE VASTU
Maks etendab olulist osa jääkproduktide eemaldamisest
organismist. Kui maks ei filtreeri verd, siis satuvad toksilised
ained verre. Toksiliste ainete olemasolu veres stimuleerib hüperaktiivsusele
endokriin- ehk sisenõrenäärmeid - kolmandat
kaitseliini haiguste vastu -aidates organismil neutraliseerida
ja välistada ärritajaid, mis on tekkinud ebaõigest
valkude, suhkrute, tärklise ja rasvade seedimisest.
Selleks, et aru saada, kuidas endokriinnäärmed tegutsevad
organismi kaitsmisel haiguste vastu, peame teadma üht-teist
nende struktuurist ja funktsioonist. Neid väikesi koetükikesi,
sisenõrenäärmeid ehk juhata näärmeid
nimetatakse endokriinseteks. Nad erinevad välisnõrenäärmetest
(nagu higi- ja pisarnäärmed) selle poolest, et nad
suunavad oma toodangu otse verre. Aineid, mida endokriinnäärmed
toodavad, nimetatakse hormoonideks. Hormoonid, isegi väikestes
hulkades, on uskumatult võimsad, nad juhivad ja reguleerivad
elu biokeemiat.
Kuigi on ka teisi sisenõrenäärmeid, tegeleme
siin kolmega:
neerupealsed,
kilpnääre
hüpofüüs.
Hämmastav on asjaolu, et need äärmiselt võimsad
näärmed on nii imeväiksed. Kilpnääre,
mõõtmeilt suurim, kaalub umbes 28g, neerupealsed
on umbes oa suurused ja hüpofüüs on umbes 2,5cm
pikk.
Kuigi need näärmed on imepisikesed, mõjutavad
nad inimese kasvu, näokuju, käte ja jalgade pikkust,
vaagna kuju, nahavärvust, nahaaluse rasvkoe hulka, keha
karvkatte tihedust, lihaste toonust, häälekõla,
kõri mõõtmeid ja isegi emotsioone juba varasest
arenguperioodist alates.
Neerupealsed on näärmed, mis teevad võimalikuks
oksüdatsiooni. Nad on eluks ja terviseks kõige olulisemad
näärmed. Nad asuvad neerude peal ja koosnevad kahest
osast: sisekiht e. säsiollus ja väliskiht e. koor.
Neerupealsete koor on sümpaatilise närvisüsteemi
oluline osa, kontrollides ja reguleerides paljusid teadlikke
ja mitteteadlikke funktsioone organismis ning omades arvukaid
seoseid päikesepõimikuga (solaarpleksusega). Umbes
seitsmendal lootekuul on neerupealsed suuruselt võrdsed
neerudega . Sünnimomendil on nad veidi väiksemad, elu
jooksul nende suurus väheneb ja elatanud inimese surma korral
on neid lahangul raske eristada. Inimese elu on võimatu
ilma neerupealsete sekretsioonita vereringesse. Arstid tunnevad
paratamatut kollapsit, mis järgneb verejooksule neerupealsetest,
ja kroonilist neerupealsete puudulikkust ehk Addisoni tõbe
võib nimetada hiilivaks surmaks.
Oksüdatsioon on elu alus. Just neerupealsete hormoonid teevad
võimalikuks rakusisese oksüdatsiooniprotsessi. Nad
määravad, kas tuli sütib või ei. Teadlased
ei tunne veel kaugeltki kõiki neerupealsete hormoonide
(millest tuntuim on adrenaliin) funktsioone, kuid tähtsamad
neist on järgmised:
1. Kõikide keharakkude oksüdatsiooni kontroll, mis
reguleerib:
a) närvienergiat (fosfori oksüdatsiooni ajus ja närvides),
b) füüsilist energiat ja soojust (süsiniku oksüdatsiooni
lihastes),
c) spetsiaalseid organite funktsioone (oksüdatsioon maksas
ja neerudes),
d) organismi iga raku elu (mis on võimatu ilma oksüdatsioonita).
2. Toonuse kontroll:
a) tahtele alluvates lihastes (organismi tugevus),
b) südamelihastes (tsirkulatsioon, vererõhk),
c) tahtele allumatutes lihastes (peristaltika, emaka toonus).
3. Tsirkuleerivate punaste ja valgete vereliblede kontroll.
4. Vere hüübimise kontroll (tõenäoliselt
võtavad sellest osa ka paratüreoidnäärmed).
5. Organismi immuunsuse kontroll.
6. Erütrotsüütide settimise kiiruse kontroll.
Kilpnääre: looduse sammu jälgija.
"Johnny on elav ja energiline nagu mina", ütleb
ema mulle uhkelt, "kuid Mary on aeglane ja rahulik nagu
tema isa. Kas see kõik on tingitud näärmetest,
doktor?"
Mitte just täpselt nii. Asjasse on segatud ka teisi tegureid,
kuid peamiseks vastutajaks on kilpnääre. Kilpnääre
paneb raku "mootorid" tööle kas normaalselt
või siis liiga aeglaselt või ohtlikult kiiresti.
Ta asetseb kaela alumises osas kõrisõlme all ja
on liblikakujuline, koosnedes kahest osast, mis on omavahel ühendatud
kitsa kanaliga. Kuigi teda mainiti juba 1656.a., on teda hakatud
intensiivselt uurima alles viimastel aastakümnetel. Kilpnääre
aitab kaasa raku paljunemisele, kuid ta omab ka muid tähtsaid
funktsioone, reguleerides:
- oksüdatsiooni kõigis keha kudedes,
- haigestunud või hävinud keha kudede parandamist,
- suhkru vabastamist maksast verre,
- südame löögisagedust,
- aju ja mõistuse aktiivsust,
- normaalset rakukasvu.
Hüpofüüs: peanääre.
Hüpofüüs ehk ajuripats ripub nagu kirss väikeses
luust koopas otse silmamunade taga ja juhib teiste endokriinnäärmete
tegevust. Hüpofüüs koosneb kolmest osast. Esimesel
osal on selgelt näärmeline funktsioon. Tema hormooni
funktsioon ei ole tänapäeval veel täiesti tuntud,
kuid arvatakse, et see reguleerib inimese kasvu, intelligentsi
ja sugufunktsiooni.
Hüpofüüsi keskmises osas on ripsmetega närvirakud,
mis reguleerivad vere keemilist koosseisu, reageerides näiteks
toksiliste ainete olemasolule. Hüpofüüsi tagumine
osa on tegelikult üks osa ajust, mis reguleerib silelihaste
toonust ja kontraktsiooni tugevust.
Toksiliste ainete olemasolu puhul hüpofüüs aktiviseerib
kilpnääret ja neerupealseid, et alustada toksiliste
ainete väljaviimist verest. Kilpnääre ja neerupealsed
vastavad toksiinide suunamisega ainult nendele teedele, milleks
nad võimelised on. Äärmisel vajadusel võib
kilpnääre eemaldada toksiine naha kaudu või
limas- ja serooskestade kaudu, kuna neerupealsed võivad
suunata mürke läbi neerude ja soole.
Toksiliste ainete kontsentreerumise tulemusena tekkivate haigusseisundite
üheks näiteks on bronhiit. Sellele haigusele iseloomulik
äge köha on abinõuks toksiliste ainete väljaheitmisel
organismist.
Kõik on näinud inimesi, kelle nägu ja kõri
näitavad struuma, st suurenenud kilpnäärme tun-nuseid.
Kilpnäärme suurenemise põhjuseks on organismi
ilmunud toksiinid, mis põhjustavad kilpnäärme
üliaktiivsust. Tekib nõrkus, higistamine, südamepekslemine,
unetus, jalgade turse ja muud sümptomid. Ravi on väga
individuaalne ja kujutab endast ranget dieeti.
Kokku võttes rõhutan veel kord, et kui toksiinide
vastu võitlemisel domineerib kilpnääre, võib
arvata, et toksiinid viiakse välja läbi naha, olgu
selleks siis välisnahk, sisenahk (limaskestad) või
kesknahk (serooskestad). Kui aga domineerivad neerupealsed, viiakse
mürgid välja soolte või neerude kaudu, ehk piltlikult
öeldes põletatakse ära maksas, millega sageli
kaasneb kehatemperatuuri tõus.
See, missugune sisenõrenääre domineerib kriisimomendil,
sõltub pärilikkusest, näärmete keemilisest
mõjutamisest inimese eluaja jooksul (st toitumisharjumustest)
ja emotsionaalsest seisundist. Tuleb rõhutada, et samade
teede pidev kasutamine organismi intoksikatsiooni korral viib
nende teede atroofia ja degeneratsioonini, ehk teiste sõnadega
näärmete efektiivsuse langemisele.
8. INIMENE LÄBI ARSTI SILMADE
Kogenud arsti silmale pakub iga uue patsiendi välimus
küllaldaselt andmeid tema tervise kohta. Inimene ei erine
teisest mitte ainult väliselt, vaid ka biokeemiliselt. Isegi
meie valgud ei oma täpseid dublikaate, nad on nagu ka meie
koed, rakud ja veri vormitud pärilikkuse, haiguste, vere
koostise ja paljude teiste faktorite poolt. Seega on iga inimese
sisekeskkond radikaalselt erinev teise omast. Ja tema reaktsioonid
väliskeskkonnale on samuti erinevad.
Arstina püüan minna kaugemale nähtavast haigusest
ja eristada patsiendi haigust raamatus olevast tüüpilisest
haigusest. Patsiendi seisund peab olema mulle arusaadav. Kui
võimalik, peab patsient vabanema haiguse sümptomitest
ja saama ravitud.
Seetõttu jääb see raamat üldiseks, ega
ole retsept terveks saamiseks. Dieedid ja instruktsioonid on
üldised. Paranemiseks on vaja patsiendi hoolikat uurimist,
laboratoorseid teste jne. Kui uuringute tulemusena selgub, et
patsiendi organism on toksiline, siis kirjutan talle spetsiaalse
dieedi selle puhastamiseks ja alles seejärel ülesehitava
dieedi. Et patsienti ravida, pean uurima teda kui indiviidi,
määrama tema resistentsuse (vastupanuvõime)
paljudele faktoritele; aru saama elust, mida ta elab praegu,
ja ka tema minevikust. Patsient on indiviid ja tema ravi peab
olema ainulaadne. Ühesuurust mantlit ei saa selga ajada
eri suurusega inimestele.
Hea näide inimorganismi komplekssusest on aminohapete arv,
mida ta saab toiduvalkudest. Sõnaraamatus on tuhandeid
sõnu, kõik üles ehitatud 26-st tähest.
Sarnaselt koosnevad ka valgud miljonitest aminohapete eri kombinatsioonidest.
Koer leiab oma peremehe sadade inimeste seast ja emahüljes
võib leida oma poja tuhandete sarnaselt väljanägevate
hülgepoegade seast. Seega ei saa ühe inimese valk sarnaneda
lõhnalt ja maitselt teise inimese kudede valguga. Lisaks
sellele mõjutavad tema organismi haigused ja ravimid,
mida ta on tarvitanud, pärilikkus jms faktorid. Just sellepärast
reageerivad inimesed erinevalt haigusele, ravimitele ja toidule.
Inimene pöördub arsti poole alles siis, kui teda on
tabanud haigus. Soovitakse vabaneda valust, unetusest, seedehäiretest,
vms, ja võimalikult kiiresti. Kahjuks pole ühtegi
teed kiireks vabanemiseks, välja arvatud stimulatsioon või
mahasurumine. Niisugune ravi on endokriinnäärmete,
tavaliselt neerupealsete, piitsutamine ja annab üksnes ajutise
heaolu efekti. Unerohud öösel, ergutavad tabletid hommikul,
rahustid päeval - see ei ole tervis.
Sageli ei ole patsiendid huvitatudki tervisest ega taha mõista,
et organismi keemiline koostis on vigane. Kuuldes, et sümptomitest
vabanemiseks tuleb seda koostist muuta, muutub patsient kärsituks.
Inimesed topivad end pika aja vältel täis mürke
ja siis loodavad, et arst teeb neid terveks mõne nädalaga.
Organismi puhastamine tema ainevahetuse mürgistest saadustest
on aeglane protsess.
Iga arst teab, et inimesed kalduvad maha vaikima haiguse teket.
Tavaline inimene on liialt hõivatud oma eesmärkidega
ja unustab tervisliku eluviisi. Isegi siis, kui haiguse sümptoomid
tungivad inimese ellu, ei arva ta, et midagi tõsist on
juhtunud. Ehkki inimesel on olemas kogemus säravast tervisest,
mõistuse selgusest ja pulbitsevast energiast ei soovi
ta vahetada seniseid toitumisharjumusi uute vastu. Aga kui ta
alustab väikeste portsjonite keedetud liha, suurte hulkade
aurutatud juurviljade, värskete puuviljade, roheliste salatite,
täisteraleiva ja toore piima tarbimisega, siis ta märkab
tervise paranemist. Ja kui ta on õppinud tundma uute toitude
õrna maitset, siis ei tunne ta enam igatsust stimulatsiooni
järele, mida saab soola, pipra, äädika ja sinepi
doseerimisega ja nende makku uhamisega kokakoola, kohvi või
teega.
Olen märganud, et enamusel inimestel on dieedist ähmane
ettekujutus. Huvi tekitamiseks näitan neile pilti maksa
seesmisest osast, kirjeldan selle tähtsa organi ja endokriinnäärmete
funktsioone, et kutsuda patsienti koostööle ja anda
talle mõista, et ta peab end ise ravima. Minu ülesanne
on aidata tal kohaneda temale vajaliku toidu ja raviga.
Iga vastsündinu on ainulaadne. Vana aja arstid kasutasid
klassifikatsiooni, mis põhines indiviidi kujul (kõhn
või rasvunud) või temperamendil (koleerik, flegmaatik,
sangviinik, melanhoolik). Hippokrates jaotas inimesed vastavalt
verele, flegmale ja sapi värvile. Dr. Sheldon oma raamatus
"Inimese atlas" jaotab keha tüübid kolme
üldisesse klassi: tüse, lihaseline ja kõhn.
Kuid selline jaotus ei räägi midagi pärilikul
teelsaadud omadustest.
Endokrinoloogia annab uue võimaluse klassifitseerimiseks,
kuna endokriinnäärmete sekreedid e. hormoonid määravad
indiviidide füüsilisi ja neuroloogilisi tüüpe.
Indiviidid ja perekonnad, isegi rassid ja rahvused omavad kindlaid
sisesekretsiooni tüüpe, mis eristavad neid teistest.
Teame, et palju organismi salapäraseid seisundeid on põhjustatud
mõnest endokriinsest tasakaaluhäirest. Vitaalsus
sõltub endokriinnäärmete koguaktiivsusest, kuna
nad vabastavad võimsaid hormoone ja ergutavad rakke. Organismi
suurim endokriinnääre on maks ja paljud häired
kaovad, kui haige maksa normaalne funktsioon taastatakse.
Endokrinoloogia arenedes leiti et näiteks gigandid, kääbused,
kretiinid, müksodeemsed isikud (tugeva kilpnäärme
alafunktsiooniga), akromegaalia (üksikute liikmete ebanormaalne
suurus) ja mitmesugused rasvumised on tingitud endokriinnäärmetest.
Selleks, et aidata diagnoosimisel ja haiguse ravis liigitati
indiviidid näärmetüüpideks: adrenaalne, kilpnäärme-
ja hüpofüsaarne tüüp.
Klassikaline adrenaaltüüp
Adrenaaltüübi iseloomustavad jooned on tuletatud nelja
liiki uurimustest; Addisoni tõvega haiged; eemaldatud
neerupealsetega inimesed ja loomad; neerupealsete kasvajatega;
loomade selektiivne aretamine (veohobune, buldog ja lühikesesarveline
pull).
Klassikalist adrenaaltüüpi iseloomustavad:
Karvad: juuksed - jämedad, sageli lokkis,
kehal - jämedad, tihedad, karvaderohke.
Näojooned: jämedad, laiad, tugevad.
Silmad: tumesinised, tumepruunid või mustad, pupill on
väike ja reageerib otsekohe.
Laup: madal.
Nina: hästi arenenud, laiade ninasõõrmetega.
Huuled: paksud, tugeva värviga, soojad.
Hambad: laiad, eriti silmahambad, värvilt kollakad, tugevad.
Keel: lai, paks, puhas, papillid jämedad, paksud.
Suulagi: madala kaarega, lai.
Kolju: oimukohtadel lai, tugev alalõualuu, massiivne.
Kõrvad: paks, pikk ja suur kõrvalest.
Nahk: tihe, kuiv, soe.
Kael: jäme, lühike, iseloomulik "härjakael".
Rind: lai, tugev, sageli esileulatuv.
Genitaalid: laiad.
Jäsemed: tugevad, lühikesed,
Küüned: lühikesed, tugevad, väikeste kuudega
või hoopis ilma.
Füüsilise energia poolest on adrenaaltüüp
näivalt väsimatu, tema sümpaatiline närvisüsteem
on vastupidav eeskujuliku fosfori oksüdatsiooni tõttu
närvikoes. Süsiniku oksüdatsioon lihaskoes annab
sellele tüübile tema suure soojuse: käed ja jalad
on alati soojad. Kuna seedimine ja veres olevate mürkide
kahjutuks muutmine sõltub tugevalt oksüdatsioonist
maksas ja sooltes, siis sellele tüübile on omane täielik
seedimine, kuna kusihape ja indoksüülühendid (valkude
lagunemisel tekkivad ained) kahjutustatakse täielikult maksas
ega kuhju veres; neid ei leidu ka uriinis.
Skeletilihased on hästi arenenud, hea toonusega. Väsimus
on adrenaaltüübile praktiliselt tundmatu. Tahtele allumatute
lihaste eeskujulikku toonust tõendab täielik ja kiire
peristaltika, põhjustades soole korduvat tühjenemist
päeva jooksul. Ta võib süüa kõige
võimatumaid toiduühendeid ilma halbade tulemusteta,
kuna tema maolihased toimivad nii hästi, et mõned
toidud juhitakse kõrvale ja ainult osa juhitakse peensoolde.
(Seda on tõestatud röntgeniuuringute ja maoloputusega.)
Adrenaaltüüpi rase naine sünnitab kiiresti, sageli
on tal vaid üks pikk püsiv valu.
Veres esineb kerge polütsüteemia (punaliblesid tavalisest
rohkem), seejuures leukopeeniat e. valgeliblede arvu langust
ei täheldata kunagi. Tugevalt punase värviga veri hüübib
kiiresti. Surmavaid hemorraagiaid esineb harva. Immuunsus bakteriaalse
nakkuse vastu on suurejooneline. Ta nakatub väga harva,
isegi mitte suguhaigustesse.
Adrenaaltüüp on flegmaatilise iseloomuga - muretu,
lõbus, ei vihastu kergesti, ei tunne unetust ega hirmu.
Oma sooja südame tõttu on tal suur sõpradering
ja tüli ärahoidmiseks on ta valmis loobuma oma seisukohtadest.
Hea vereringe annab talle soojad, magnetilised käed, siit
ka edu masseerijana ja tervendajana. Kahjuks aga pole ta küllalt
intelligentne, et õppida ülikoolis arstiteadust.
Kuna selle tüübi liikmed on tugeva lihasejõuga,
siis leidub neid rohkem talupoegade ja lihttööliste
hulgas.
Tüüpiline kilpnäärmetüüp
(türeoidtüüp)
Klassikalist türeoidtüüpi iseloomustavad:
Juuksed: peas - peenikesed, siidpehmed, kehal (väljaarvatud
häbemel ja kaenla alustes) vaevaltmärgatavad.
Näojooned: peened, kenasti kujundatud, reeglina märgatav
ilu.
Silmad: suured, "hingelised".
Hambad: kitsalt paiknevad, mõõduka laiusega, pärlmuttervalged,
hambakaared pigem V- kui U-kujulised.
Keel: mõõdukalt õhuke ja pikk, peente papillidega
ja tundlik.
Suulagi: kõrge, rohkem V-kujuline kui kaarjas.
Kael: graatsiline, peenike, pikk.
Rind: pikk ja peenike, süda normaalsest väiksem; naistel
ovaalse kujuga rinnanäärmed; rinnanibud tundlikud.
Kõht: pikk ja tavaliselt õhuke.
Genitaalid: keskmised või väiksemad ja väiksuse
tõttu suurenenud tundlikkusega.
Jäsemed: graatsilised käed, ilusad sõrmed.
Seda tüüpi iseloomustab pingulolev ja äärmiselt
tundlik närvisüsteem. Kõhn, vastupidav, rahutu,
kiire, alati tegutsemas, kuulamas, jälgimas, maitsmas. Tal
on maitsmismeel kõrgelt arenenud. Tavaliselt on südame
löögisagedus üle 72 ja pisimgi närvisüsteemi
vapustus põhjustab pulsi kiirenemise. Koos südame
löögisageduse kiirenemisega suureneb sülje- ja
seedenäärmete, maksa, neerude ja higinäärmete
sekretsioon. Maks eritab verre suhkrut ja kui pankreas ei täida
oma veresuhkrut reguleerivat funktsiooni, siis tulemuseks on
glükosüüria (suhkur uriinis). Kiire ainevahetuse
tõttu organism piltlikult öeldes "põleb"
ja kaotab kaalus. Türeoidtüübi aju töö
on kõige huvitavam, tavaliselt keerleb seal mitu mõttelõnga
korraga, mis tekitab kontsentreerumisraskusi. Sageli on ta väsinud,
rahulolematu ümbruse, kodu, sõprade ja tööga.
Kilpnäärme ülestimulatsioonil võib naistel
menstruatsioonitsükkel lüheneda 28-lt päevalt
14-le. ka raseduse kestvus võib 10-ne päeva võrra
lüheneda. Nende lapsed on väiksed ja kõhnad,
kuid tavaliselt terved. Rinnapiima on neil sageli ülearu.
Klassikaline türeoidtüüp kannatab unetuse ja väsimuse
all, öö on unenäguderohke ja ta ärkab vara.
Seksuaalsed aistingud on peenelt arenenud. Orgasmiga, mis saabub
kiirelt ja kordub sageli, kaasnevad tugevad tunded.
Klassikaline hüpofüsaarne tüüp.
Pea: suur, kolju kõrge, sageli kuplitaoline.
Näojooned: ülahuul normaalsest pikem.
Hambad: laiad, eriti keskmised lõikehambad.
Liigesed: nõrgad, x-jalad, lampjalgsus.
Jäsemed: pikad, siit ka pikk kasv, sõrmed on pikad
ja peened, küüntel suured kuusirbid.
Hüpofüsaarset tüüpi pole piisavalt uuritud
ja seetõttu on tabel kesine. Ühel nõul ollakse
selles. et sekreedi üleküllus annab gigante ja vähesus
kääbuseid.
Suurenenud hüpofüüsi eessagar võib põhjustada
peavalusid ja rõhk nägemisnärvi ristmikule otse
silmamunade taga võib põhjustada vaateväljade
ahenemist või pimedaks jäämist. Arvatakse, et
hüpofüüsi tüüpi inimene on rikas hingelistelt
omadustelt - intuitsioon, loomisvõime, poeesia, näitlejameisterlikkus
- ja tema seksuaalsus on tugevalt arenenud.
Kuna lugeja püüab end sobitada ühte või
teise tüüpi, siis ta tõenäoliselt leiab,
et ta ei sobi ühegi tüübiga. Enamus meist on nende
kolme tüübi kombinatsioonid, kuid üks tüüp
on alati teistest domineerivam. Ühed meist on "hommiku
inimesed" ja teised "õhtu inimesed" ja
see on tingitud meie ainevahetusest, ning erinevused võivad
etendada laastavat osa me abielusidemetes - muidugi juhul, kui
me seda lubame.
Siiski on olemas meetod avastamaks, missugune nääre
on domineeriv. Näiteks, kui iga näärme normaalväärtuseks
võetakse 100, siis normaalse inimese hüpofüüs,
neerupealsed ja kilpnääre peaksid kõik olema
100. "Näärmevõrrand" on sel juhul:
Hüpofüüs 100
Kilpnääre 100
Neerupealsed 100
Hüpofüsaarsel tüübil on alati puudulik
kas kilpnääre või neerupealsete osa ja siis
on võrrand:
Hüpofüüs 150
Kilpnääre 50
Neerupealsed 150
See võrrand kujutaks laiska, ebapraktilist unistajat.
Seevastu võrrand:
Hüpofüüs 150
Kilpnääre 100
Neerupealsed 50,
kujutab geeniust. Kuna tal on alanormaalsed neerupealsed, siis
stimuleerib ta neid toiduga, tarbides liha, kohvi, teed, soola,
alkoholi ja isegi narkootikume. Kui ta on neerupealsed 100-ni
piitsutanud, siis tema hüpofüüs ja kilpnääre
saavad üle stimuleeritud ja siis on võrrand:
Hüpofüüs 200
Kilpnääre 150
Neerupealsed 100
Selles seisundis loob ta meistriteoseid. Aga ülestimuleerimisele
järgneb depressioon, mille jooksul ta ei ole võimeline
midagi looma - tõeline suitsiidiseisund. Kui neid depressiooniperioode
ei esineks ja loomingutuli oleks püsivalt lõõmamas,
siis neerupealsed varem või hiljem kurnataks täielikult
välja, mis lõpeb varajase surmaga.
Vähesed meist on geeniused, kuid kõiki huvitab, millised
me siis ikkagi oleme. Arst võib näärmete järgi
määrata meie eripära, soodumusi haigestumiseks,
raviks vajalikke toite ja seda, millise dieediga hoida head tervist.
Kord tuli mu kabinetti patsient, kelle nägu oli punetav
ja tursunud, silmad punased, suu ja kõri kaetud haavanditega.
Vaatasin ta välimust ja märkasin, et tal on adrenaaltüübile
iseloomulikud paksud, suured ja hästikujundatud kõrvalestad.
See andis mulle aimu tema maksa puudulikust funktsioneerimisest.
Tema kilpnääre ja hüpofüüs püüdsid
vapralt töötada maksa heaks. Ta veri oli ülekoormatud
punalibledest, mis polnud aga võimelised kandma hapnikku
kudedesse. Nende küllastatus varem hulganisti manustatud
ravimitega tegi vere raskeks. Kui mees seisis, siis punalibled
vajusid jalgadesse ja põhjustasid jalgade muutumise mustjassinisteks.
Maksa uurimine näitas selle suurenemist ja kroonilist verepaisu.
Vererõhk oli tõusnud ja nahatest seljal näitas,
et hormoonid piitsutasid ta südant, et alandada veenirõhku.
Esmalt tuli ta vabastada ravimimürgistusest, et alustada
suuhaavandi ravi.
Haavandid tekkisid suu, huulte ja kõri limaskestale kilpnäärme
ületalitusest. Hormoonidest stimuleeritud neerupealsed surusid
toksiine läbi neerude soolde ja maksa, mis omakorda põhjustas
veenirõhu tõusu, mis omakorda laiendas südant.
Mürgitus oli tekkinud ravimitest ja toiduga saadud mürkidest.
Ütlesin patsiendile: "Esiteks tuleb maksa koormat kergendada.
Peate jääma voodisse ja loobuma oma tavalisest toidust.
Saate vaid väikestes kogustes erinevaid juurviljasuppe.
Kõik kasutud punalibled, mis on teie vereringe üle
koormanud, peavad hävinema. Maksal ja põrnal on olnud
selline koormus, et õige toiduseedimine ja assimilatsioon
oli võimatu. Mürgitus väheneb dieediga, tulemust
näeme roe ja uriini uuringutest."
Kuu aja möödudes olid kõige häirivamad
sümptomid vähenenud ja dieedile lisandusid puuvili,
puuviljamahl ja mõned teelusikatäied kitsepiima.
Nüüd oli aeg vähendada südameravimite doosi.
See oli äärmiselt õrn ja ohtlik protseduur.
Täielik loobumine ravimitest võttis mitu kuud. Pühvlituri
ja kuunägu kadusid pikapeale. Aasta möödudes oli
uriini happesus ja tume värvus kadunud, ka väljaheite
halb lõhn kadus.
Dieeti täiendati järk-järgult ning selle koostis
oli järgmine:
Hommikueine: üks tükeldatud nisujahukakk, kolmveerand
klaasi rõõska kitsepiima, 4 hautatud kuivatatud
ploomi.
Lõunaoode: üks klaas rõõska kitsepiima.
Lõuna ja õhtu: 200 g juurviljasuppi, 300 g keedetud
oakaunu, 1viil valget leiba võiga, üks klaas rõõska
kitsepiima.
Õhtuoode: üks klaas rõõska kitsepiima.
Sellel dieedil paranes ta täielikult. Analüüsid
näitasid, et ta süda, vererõhk, endokriinne
tasakaal kui ka uriini ja sapi keemia olid taastunud.
Aga ta jätkas ka edaspidi hoolikalt valitud dieediga.
Arst, kes tunneb hästi endokrinoloogiat, võib
sageli ette öelda haiguse kulu ja tulemuse. Tuberkuloosihaigete
puhul on 3 klassikalist näärmetüüpi kergemini
eristatavad.
Kõhn, sitke türeoidtüüp, kelle näärmevalem
on: hüpofüüs 75, kilpnääre 100, neerupealsed
50 ( s.t., et hüpofüüs on nõrgenenud 25%
ulatuses, kilpnääre on normaalne, neerupealsed on poole
võimsusega). Kuna hüpofüüs ja neerupealsed
on alanormaalsed, siis täisvõimsusel töötav
kilpnääre kaldub liialdama kilpnäärmele iseloomulike
tunnustega ja patsient on täis pinget, närviline, muudab
alatasa oma arvamust (ja oma arsti arvamust), ei ole kunagi rahul
haigla toidu ja hoolitsusega; tal on gaasid, seedehäired,
kõhukinnisus. Isegi tugev toit ei kosuta teda. Ta on tõsiseks
katsumuseks arstidele.
Kui tal tekivad "augud" kopsudes, siis need suurenevad
hoolimata ravist. Pleura eksudaat on sellise patsiendi puhul
tavaline. Kuna tal on peaaegu võimatu saavutada täielikku
lõdvestust, siis haigus kulgeb oma teed.
Kui kilpnäärme-tüüpi tuberkuloosihaige on
õdede hukatus, siis adrenaaltüüpi patsient on
palati lemmik; alati rõõmsameelne, seltskondlik
ja muretu. Ta pole kunagi pahur ja võtab huumoriga oma
haiguse uusi tüsistusi. Ta seedimine on hea ja talle meeldib
süüa. Ta talub ravi operatsioone ja kopsuverejookse
rohkem kui teised patsiendid.
Tema näärmevalem oleks umbkaudu selline: hüpofüüs
50, kilpnääre 25,, neerupealsed 100. Ta vajab tervenemiseks
voodirahu ja värsket õhku. Tema verevalem on SR normi
piires.
Ja nüüd tuleme patsiendi juurde, kes kujutab kõige
suuremat probleemi - hüpofüüsi tüüp,
näärmevalemiga: hüpofüüs 100, kilpnääre
75, neerupealsed 25. Kurnatud neerupealsed annavad talle iseloomuliku
nõrkuse, tsüanoosi (naha sinaka tooni), külmad
jalad ja käed, halva seedimise ja kõhukinnisuse.
Tema ülestimuleeritud hüpofüüs suurendab
aju aktiivsust ja teeb talle raskeks vabaneda oma töömuredest,
eriti kui tema tegevus on loomult vaimne. Ta mõtleb ja
imestab ja arutleb kogu päeva ja oskab küsida rohkem
kui kolm tarka vastata mõistavad. Tema vaibumatu seksuaalne
energia kurnab veelgi tema nõrku neerupealseid. Teine
tõsine komplikatsioon on tema iha kohvi, alkoholi või
narkootikumide järele. Mida nooremalt tekib neil "auk"
kopsu, seda kiiremini haigus kulgeb, ja seksuaalne erutuvus kestab
neil surmatunnini. Sellesse gruppi on kuulunud paljud kuulsad
näitlejad, kes surid tuberkuloosi. Siin on tõendus,
et seksuaalsuse tsenter asub hüpofüüsis ja kilpnäärmel
ning neerupealsetel on vaid tugevdav funktsioon.
Kas oskate näha end mõnes neist kolmest näärmetüübist?
Arsti kogenud silm oskab teie emotsionaalsest seisundist märgata
enam kui te ise ja suunata ravi vastavalt teie endokriinsüsteemile,
mis määrab teie emotsionaalse seisundi.
Siit järeldub, et mida täielikum on arsti ja patsiendi
vastastikune mõistmine, seda suurem on hea koostöö
võimalus, millest sõltub ravi edukus.
|