HENRY G. BIELER - TOIT ON TEIE PARIM RAVIM


7. SISENÕRENÄÄRMED - KOLMAS KAITSELIIN HAIGUSTE VASTU

Maks etendab olulist osa jääkproduktide eemaldamisest organismist. Kui maks ei filtreeri verd, siis satuvad toksilised ained verre. Toksiliste ainete olemasolu veres stimuleerib hüperaktiivsusele endokriin- ehk sisenõrenäärmeid - kolmandat kaitseliini haiguste vastu -aidates organismil neutraliseerida ja välistada ärritajaid, mis on tekkinud ebaõigest valkude, suhkrute, tärklise ja rasvade seedimisest.
Selleks, et aru saada, kuidas endokriinnäärmed tegutsevad organismi kaitsmisel haiguste vastu, peame teadma üht-teist nende struktuurist ja funktsioonist. Neid väikesi koetükikesi, sisenõrenäärmeid ehk juhata näärmeid nimetatakse endokriinseteks. Nad erinevad välisnõrenäärmetest (nagu higi- ja pisarnäärmed) selle poolest, et nad suunavad oma toodangu otse verre. Aineid, mida endokriinnäärmed toodavad, nimetatakse hormoonideks. Hormoonid, isegi väikestes hulkades, on uskumatult võimsad, nad juhivad ja reguleerivad elu biokeemiat.
Kuigi on ka teisi sisenõrenäärmeid, tegeleme siin kolmega:
neerupealsed,
kilpnääre
hüpofüüs.
Hämmastav on asjaolu, et need äärmiselt võimsad näärmed on nii imeväiksed. Kilpnääre, mõõtmeilt suurim, kaalub umbes 28g, neerupealsed on umbes oa suurused ja hüpofüüs on umbes 2,5cm pikk.
Kuigi need näärmed on imepisikesed, mõjutavad nad inimese kasvu, näokuju, käte ja jalgade pikkust, vaagna kuju, nahavärvust, nahaaluse rasvkoe hulka, keha karvkatte tihedust, lihaste toonust, häälekõla, kõri mõõtmeid ja isegi emotsioone juba varasest arenguperioodist alates.
Neerupealsed on näärmed, mis teevad võimalikuks oksüdatsiooni. Nad on eluks ja terviseks kõige olulisemad näärmed. Nad asuvad neerude peal ja koosnevad kahest osast: sisekiht e. säsiollus ja väliskiht e. koor.
Neerupealsete koor on sümpaatilise närvisüsteemi oluline osa, kontrollides ja reguleerides paljusid teadlikke ja mitteteadlikke funktsioone organismis ning omades arvukaid seoseid päikesepõimikuga (solaarpleksusega). Umbes seitsmendal lootekuul on neerupealsed suuruselt võrdsed neerudega . Sünnimomendil on nad veidi väiksemad, elu jooksul nende suurus väheneb ja elatanud inimese surma korral on neid lahangul raske eristada. Inimese elu on võimatu ilma neerupealsete sekretsioonita vereringesse. Arstid tunnevad paratamatut kollapsit, mis järgneb verejooksule neerupealsetest, ja kroonilist neerupealsete puudulikkust ehk Addisoni tõbe võib nimetada hiilivaks surmaks.
Oksüdatsioon on elu alus. Just neerupealsete hormoonid teevad võimalikuks rakusisese oksüdatsiooniprotsessi. Nad määravad, kas tuli sütib või ei. Teadlased ei tunne veel kaugeltki kõiki neerupealsete hormoonide (millest tuntuim on adrenaliin) funktsioone, kuid tähtsamad neist on järgmised:
1. Kõikide keharakkude oksüdatsiooni kontroll, mis reguleerib:
a) närvienergiat (fosfori oksüdatsiooni ajus ja närvides),
b) füüsilist energiat ja soojust (süsiniku oksüdatsiooni lihastes),
c) spetsiaalseid organite funktsioone (oksüdatsioon maksas ja neerudes),
d) organismi iga raku elu (mis on võimatu ilma oksüdatsioonita).
2. Toonuse kontroll:
a) tahtele alluvates lihastes (organismi tugevus),
b) südamelihastes (tsirkulatsioon, vererõhk),
c) tahtele allumatutes lihastes (peristaltika, emaka toonus).
3. Tsirkuleerivate punaste ja valgete vereliblede kontroll.
4. Vere hüübimise kontroll (tõenäoliselt võtavad sellest osa ka paratüreoidnäärmed).
5. Organismi immuunsuse kontroll.
6. Erütrotsüütide settimise kiiruse kontroll.

Kilpnääre: looduse sammu jälgija.
"Johnny on elav ja energiline nagu mina", ütleb ema mulle uhkelt, "kuid Mary on aeglane ja rahulik nagu tema isa. Kas see kõik on tingitud näärmetest, doktor?"
Mitte just täpselt nii. Asjasse on segatud ka teisi tegureid, kuid peamiseks vastutajaks on kilpnääre. Kilpnääre paneb raku "mootorid" tööle kas normaalselt või siis liiga aeglaselt või ohtlikult kiiresti. Ta asetseb kaela alumises osas kõrisõlme all ja on liblikakujuline, koosnedes kahest osast, mis on omavahel ühendatud kitsa kanaliga. Kuigi teda mainiti juba 1656.a., on teda hakatud intensiivselt uurima alles viimastel aastakümnetel. Kilpnääre aitab kaasa raku paljunemisele, kuid ta omab ka muid tähtsaid funktsioone, reguleerides:
- oksüdatsiooni kõigis keha kudedes,
- haigestunud või hävinud keha kudede parandamist,
- suhkru vabastamist maksast verre,
- südame löögisagedust,
- aju ja mõistuse aktiivsust,
- normaalset rakukasvu.

Hüpofüüs: peanääre.
Hüpofüüs ehk ajuripats ripub nagu kirss väikeses luust koopas otse silmamunade taga ja juhib teiste endokriinnäärmete tegevust. Hüpofüüs koosneb kolmest osast. Esimesel osal on selgelt näärmeline funktsioon. Tema hormooni funktsioon ei ole tänapäeval veel täiesti tuntud, kuid arvatakse, et see reguleerib inimese kasvu, intelligentsi ja sugufunktsiooni.
Hüpofüüsi keskmises osas on ripsmetega närvirakud, mis reguleerivad vere keemilist koosseisu, reageerides näiteks toksiliste ainete olemasolule. Hüpofüüsi tagumine osa on tegelikult üks osa ajust, mis reguleerib silelihaste toonust ja kontraktsiooni tugevust.
Toksiliste ainete olemasolu puhul hüpofüüs aktiviseerib kilpnääret ja neerupealseid, et alustada toksiliste ainete väljaviimist verest. Kilpnääre ja neerupealsed vastavad toksiinide suunamisega ainult nendele teedele, milleks nad võimelised on. Äärmisel vajadusel võib kilpnääre eemaldada toksiine naha kaudu või limas- ja serooskestade kaudu, kuna neerupealsed võivad suunata mürke läbi neerude ja soole.
Toksiliste ainete kontsentreerumise tulemusena tekkivate haigusseisundite üheks näiteks on bronhiit. Sellele haigusele iseloomulik äge köha on abinõuks toksiliste ainete väljaheitmisel organismist.
Kõik on näinud inimesi, kelle nägu ja kõri näitavad struuma, st suurenenud kilpnäärme tun-nuseid. Kilpnäärme suurenemise põhjuseks on organismi ilmunud toksiinid, mis põhjustavad kilpnäärme üliaktiivsust. Tekib nõrkus, higistamine, südamepekslemine, unetus, jalgade turse ja muud sümptomid. Ravi on väga individuaalne ja kujutab endast ranget dieeti.
Kokku võttes rõhutan veel kord, et kui toksiinide vastu võitlemisel domineerib kilpnääre, võib arvata, et toksiinid viiakse välja läbi naha, olgu selleks siis välisnahk, sisenahk (limaskestad) või kesknahk (serooskestad). Kui aga domineerivad neerupealsed, viiakse mürgid välja soolte või neerude kaudu, ehk piltlikult öeldes põletatakse ära maksas, millega sageli kaasneb kehatemperatuuri tõus.
See, missugune sisenõrenääre domineerib kriisimomendil, sõltub pärilikkusest, näärmete keemilisest mõjutamisest inimese eluaja jooksul (st toitumisharjumustest) ja emotsionaalsest seisundist. Tuleb rõhutada, et samade teede pidev kasutamine organismi intoksikatsiooni korral viib nende teede atroofia ja degeneratsioonini, ehk teiste sõnadega näärmete efektiivsuse langemisele.



8. INIMENE LÄBI ARSTI SILMADE

Kogenud arsti silmale pakub iga uue patsiendi välimus küllaldaselt andmeid tema tervise kohta. Inimene ei erine teisest mitte ainult väliselt, vaid ka biokeemiliselt. Isegi meie valgud ei oma täpseid dublikaate, nad on nagu ka meie koed, rakud ja veri vormitud pärilikkuse, haiguste, vere koostise ja paljude teiste faktorite poolt. Seega on iga inimese sisekeskkond radikaalselt erinev teise omast. Ja tema reaktsioonid väliskeskkonnale on samuti erinevad.
Arstina püüan minna kaugemale nähtavast haigusest ja eristada patsiendi haigust raamatus olevast tüüpilisest haigusest. Patsiendi seisund peab olema mulle arusaadav. Kui võimalik, peab patsient vabanema haiguse sümptomitest ja saama ravitud.
Seetõttu jääb see raamat üldiseks, ega ole retsept terveks saamiseks. Dieedid ja instruktsioonid on üldised. Paranemiseks on vaja patsiendi hoolikat uurimist, laboratoorseid teste jne. Kui uuringute tulemusena selgub, et patsiendi organism on toksiline, siis kirjutan talle spetsiaalse dieedi selle puhastamiseks ja alles seejärel ülesehitava dieedi. Et patsienti ravida, pean uurima teda kui indiviidi, määrama tema resistentsuse (vastupanuvõime) paljudele faktoritele; aru saama elust, mida ta elab praegu, ja ka tema minevikust. Patsient on indiviid ja tema ravi peab olema ainulaadne. Ühesuurust mantlit ei saa selga ajada eri suurusega inimestele.
Hea näide inimorganismi komplekssusest on aminohapete arv, mida ta saab toiduvalkudest. Sõnaraamatus on tuhandeid sõnu, kõik üles ehitatud 26-st tähest. Sarnaselt koosnevad ka valgud miljonitest aminohapete eri kombinatsioonidest. Koer leiab oma peremehe sadade inimeste seast ja emahüljes võib leida oma poja tuhandete sarnaselt väljanägevate hülgepoegade seast. Seega ei saa ühe inimese valk sarnaneda lõhnalt ja maitselt teise inimese kudede valguga. Lisaks sellele mõjutavad tema organismi haigused ja ravimid, mida ta on tarvitanud, pärilikkus jms faktorid. Just sellepärast reageerivad inimesed erinevalt haigusele, ravimitele ja toidule.
Inimene pöördub arsti poole alles siis, kui teda on tabanud haigus. Soovitakse vabaneda valust, unetusest, seedehäiretest, vms, ja võimalikult kiiresti. Kahjuks pole ühtegi teed kiireks vabanemiseks, välja arvatud stimulatsioon või mahasurumine. Niisugune ravi on endokriinnäärmete, tavaliselt neerupealsete, piitsutamine ja annab üksnes ajutise heaolu efekti. Unerohud öösel, ergutavad tabletid hommikul, rahustid päeval - see ei ole tervis.
Sageli ei ole patsiendid huvitatudki tervisest ega taha mõista, et organismi keemiline koostis on vigane. Kuuldes, et sümptomitest vabanemiseks tuleb seda koostist muuta, muutub patsient kärsituks. Inimesed topivad end pika aja vältel täis mürke ja siis loodavad, et arst teeb neid terveks mõne nädalaga. Organismi puhastamine tema ainevahetuse mürgistest saadustest on aeglane protsess.
Iga arst teab, et inimesed kalduvad maha vaikima haiguse teket. Tavaline inimene on liialt hõivatud oma eesmärkidega ja unustab tervisliku eluviisi. Isegi siis, kui haiguse sümptoomid tungivad inimese ellu, ei arva ta, et midagi tõsist on juhtunud. Ehkki inimesel on olemas kogemus säravast tervisest, mõistuse selgusest ja pulbitsevast energiast ei soovi ta vahetada seniseid toitumisharjumusi uute vastu. Aga kui ta alustab väikeste portsjonite keedetud liha, suurte hulkade aurutatud juurviljade, värskete puuviljade, roheliste salatite, täisteraleiva ja toore piima tarbimisega, siis ta märkab tervise paranemist. Ja kui ta on õppinud tundma uute toitude õrna maitset, siis ei tunne ta enam igatsust stimulatsiooni järele, mida saab soola, pipra, äädika ja sinepi doseerimisega ja nende makku uhamisega kokakoola, kohvi või teega.
Olen märganud, et enamusel inimestel on dieedist ähmane ettekujutus. Huvi tekitamiseks näitan neile pilti maksa seesmisest osast, kirjeldan selle tähtsa organi ja endokriinnäärmete funktsioone, et kutsuda patsienti koostööle ja anda talle mõista, et ta peab end ise ravima. Minu ülesanne on aidata tal kohaneda temale vajaliku toidu ja raviga.
Iga vastsündinu on ainulaadne. Vana aja arstid kasutasid klassifikatsiooni, mis põhines indiviidi kujul (kõhn või rasvunud) või temperamendil (koleerik, flegmaatik, sangviinik, melanhoolik). Hippokrates jaotas inimesed vastavalt verele, flegmale ja sapi värvile. Dr. Sheldon oma raamatus "Inimese atlas" jaotab keha tüübid kolme üldisesse klassi: tüse, lihaseline ja kõhn. Kuid selline jaotus ei räägi midagi pärilikul teelsaadud omadustest.
Endokrinoloogia annab uue võimaluse klassifitseerimiseks, kuna endokriinnäärmete sekreedid e. hormoonid määravad indiviidide füüsilisi ja neuroloogilisi tüüpe. Indiviidid ja perekonnad, isegi rassid ja rahvused omavad kindlaid sisesekretsiooni tüüpe, mis eristavad neid teistest.
Teame, et palju organismi salapäraseid seisundeid on põhjustatud mõnest endokriinsest tasakaaluhäirest. Vitaalsus sõltub endokriinnäärmete koguaktiivsusest, kuna nad vabastavad võimsaid hormoone ja ergutavad rakke. Organismi suurim endokriinnääre on maks ja paljud häired kaovad, kui haige maksa normaalne funktsioon taastatakse.
Endokrinoloogia arenedes leiti et näiteks gigandid, kääbused, kretiinid, müksodeemsed isikud (tugeva kilpnäärme alafunktsiooniga), akromegaalia (üksikute liikmete ebanormaalne suurus) ja mitmesugused rasvumised on tingitud endokriinnäärmetest. Selleks, et aidata diagnoosimisel ja haiguse ravis liigitati indiviidid näärmetüüpideks: adrenaalne, kilpnäärme- ja hüpofüsaarne tüüp.

Klassikaline adrenaaltüüp
Adrenaaltüübi iseloomustavad jooned on tuletatud nelja liiki uurimustest; Addisoni tõvega haiged; eemaldatud neerupealsetega inimesed ja loomad; neerupealsete kasvajatega; loomade selektiivne aretamine (veohobune, buldog ja lühikesesarveline pull).
Klassikalist adrenaaltüüpi iseloomustavad:
Karvad: juuksed - jämedad, sageli lokkis,
kehal - jämedad, tihedad, karvaderohke.
Näojooned: jämedad, laiad, tugevad.
Silmad: tumesinised, tumepruunid või mustad, pupill on väike ja reageerib otsekohe.
Laup: madal.
Nina: hästi arenenud, laiade ninasõõrmetega.
Huuled: paksud, tugeva värviga, soojad.
Hambad: laiad, eriti silmahambad, värvilt kollakad, tugevad.
Keel: lai, paks, puhas, papillid jämedad, paksud.
Suulagi: madala kaarega, lai.
Kolju: oimukohtadel lai, tugev alalõualuu, massiivne.
Kõrvad: paks, pikk ja suur kõrvalest.
Nahk: tihe, kuiv, soe.
Kael: jäme, lühike, iseloomulik "härjakael".
Rind: lai, tugev, sageli esileulatuv.
Genitaalid: laiad.
Jäsemed: tugevad, lühikesed,
Küüned: lühikesed, tugevad, väikeste kuudega või hoopis ilma.
Füüsilise energia poolest on adrenaaltüüp näivalt väsimatu, tema sümpaatiline närvisüsteem on vastupidav eeskujuliku fosfori oksüdatsiooni tõttu närvikoes. Süsiniku oksüdatsioon lihaskoes annab sellele tüübile tema suure soojuse: käed ja jalad on alati soojad. Kuna seedimine ja veres olevate mürkide kahjutuks muutmine sõltub tugevalt oksüdatsioonist maksas ja sooltes, siis sellele tüübile on omane täielik seedimine, kuna kusihape ja indoksüülühendid (valkude lagunemisel tekkivad ained) kahjutustatakse täielikult maksas ega kuhju veres; neid ei leidu ka uriinis.
Skeletilihased on hästi arenenud, hea toonusega. Väsimus on adrenaaltüübile praktiliselt tundmatu. Tahtele allumatute lihaste eeskujulikku toonust tõendab täielik ja kiire peristaltika, põhjustades soole korduvat tühjenemist päeva jooksul. Ta võib süüa kõige võimatumaid toiduühendeid ilma halbade tulemusteta, kuna tema maolihased toimivad nii hästi, et mõned toidud juhitakse kõrvale ja ainult osa juhitakse peensoolde. (Seda on tõestatud röntgeniuuringute ja maoloputusega.) Adrenaaltüüpi rase naine sünnitab kiiresti, sageli on tal vaid üks pikk püsiv valu.
Veres esineb kerge polütsüteemia (punaliblesid tavalisest rohkem), seejuures leukopeeniat e. valgeliblede arvu langust ei täheldata kunagi. Tugevalt punase värviga veri hüübib kiiresti. Surmavaid hemorraagiaid esineb harva. Immuunsus bakteriaalse nakkuse vastu on suurejooneline. Ta nakatub väga harva, isegi mitte suguhaigustesse.
Adrenaaltüüp on flegmaatilise iseloomuga - muretu, lõbus, ei vihastu kergesti, ei tunne unetust ega hirmu. Oma sooja südame tõttu on tal suur sõpradering ja tüli ärahoidmiseks on ta valmis loobuma oma seisukohtadest.
Hea vereringe annab talle soojad, magnetilised käed, siit ka edu masseerijana ja tervendajana. Kahjuks aga pole ta küllalt intelligentne, et õppida ülikoolis arstiteadust. Kuna selle tüübi liikmed on tugeva lihasejõuga, siis leidub neid rohkem talupoegade ja lihttööliste hulgas.

Tüüpiline kilpnäärmetüüp (türeoidtüüp)
Klassikalist türeoidtüüpi iseloomustavad:
Juuksed: peas - peenikesed, siidpehmed, kehal (väljaarvatud häbemel ja kaenla alustes) vaevaltmärgatavad.
Näojooned: peened, kenasti kujundatud, reeglina märgatav ilu.
Silmad: suured, "hingelised".
Hambad: kitsalt paiknevad, mõõduka laiusega, pärlmuttervalged, hambakaared pigem V- kui U-kujulised.
Keel: mõõdukalt õhuke ja pikk, peente papillidega ja tundlik.
Suulagi: kõrge, rohkem V-kujuline kui kaarjas.
Kael: graatsiline, peenike, pikk.
Rind: pikk ja peenike, süda normaalsest väiksem; naistel ovaalse kujuga rinnanäärmed; rinnanibud tundlikud.
Kõht: pikk ja tavaliselt õhuke.
Genitaalid: keskmised või väiksemad ja väiksuse tõttu suurenenud tundlikkusega.
Jäsemed: graatsilised käed, ilusad sõrmed.
Seda tüüpi iseloomustab pingulolev ja äärmiselt tundlik närvisüsteem. Kõhn, vastupidav, rahutu, kiire, alati tegutsemas, kuulamas, jälgimas, maitsmas. Tal on maitsmismeel kõrgelt arenenud. Tavaliselt on südame löögisagedus üle 72 ja pisimgi närvisüsteemi vapustus põhjustab pulsi kiirenemise. Koos südame löögisageduse kiirenemisega suureneb sülje- ja seedenäärmete, maksa, neerude ja higinäärmete sekretsioon. Maks eritab verre suhkrut ja kui pankreas ei täida oma veresuhkrut reguleerivat funktsiooni, siis tulemuseks on glükosüüria (suhkur uriinis). Kiire ainevahetuse tõttu organism piltlikult öeldes "põleb" ja kaotab kaalus. Türeoidtüübi aju töö on kõige huvitavam, tavaliselt keerleb seal mitu mõttelõnga korraga, mis tekitab kontsentreerumisraskusi. Sageli on ta väsinud, rahulolematu ümbruse, kodu, sõprade ja tööga.
Kilpnäärme ülestimulatsioonil võib naistel menstruatsioonitsükkel lüheneda 28-lt päevalt 14-le. ka raseduse kestvus võib 10-ne päeva võrra lüheneda. Nende lapsed on väiksed ja kõhnad, kuid tavaliselt terved. Rinnapiima on neil sageli ülearu.
Klassikaline türeoidtüüp kannatab unetuse ja väsimuse all, öö on unenäguderohke ja ta ärkab vara.
Seksuaalsed aistingud on peenelt arenenud. Orgasmiga, mis saabub kiirelt ja kordub sageli, kaasnevad tugevad tunded.

Klassikaline hüpofüsaarne tüüp.
Pea: suur, kolju kõrge, sageli kuplitaoline.
Näojooned: ülahuul normaalsest pikem.
Hambad: laiad, eriti keskmised lõikehambad.
Liigesed: nõrgad, x-jalad, lampjalgsus.
Jäsemed: pikad, siit ka pikk kasv, sõrmed on pikad ja peened, küüntel suured kuusirbid.
Hüpofüsaarset tüüpi pole piisavalt uuritud ja seetõttu on tabel kesine. Ühel nõul ollakse selles. et sekreedi üleküllus annab gigante ja vähesus kääbuseid.
Suurenenud hüpofüüsi eessagar võib põhjustada peavalusid ja rõhk nägemisnärvi ristmikule otse silmamunade taga võib põhjustada vaateväljade ahenemist või pimedaks jäämist. Arvatakse, et hüpofüüsi tüüpi inimene on rikas hingelistelt omadustelt - intuitsioon, loomisvõime, poeesia, näitlejameisterlikkus - ja tema seksuaalsus on tugevalt arenenud.

Kuna lugeja püüab end sobitada ühte või teise tüüpi, siis ta tõenäoliselt leiab, et ta ei sobi ühegi tüübiga. Enamus meist on nende kolme tüübi kombinatsioonid, kuid üks tüüp on alati teistest domineerivam. Ühed meist on "hommiku inimesed" ja teised "õhtu inimesed" ja see on tingitud meie ainevahetusest, ning erinevused võivad etendada laastavat osa me abielusidemetes - muidugi juhul, kui me seda lubame.
Siiski on olemas meetod avastamaks, missugune nääre on domineeriv. Näiteks, kui iga näärme normaalväärtuseks võetakse 100, siis normaalse inimese hüpofüüs, neerupealsed ja kilpnääre peaksid kõik olema 100. "Näärmevõrrand" on sel juhul:

Hüpofüüs 100
Kilpnääre 100
Neerupealsed 100

Hüpofüsaarsel tüübil on alati puudulik kas kilpnääre või neerupealsete osa ja siis on võrrand:
Hüpofüüs 150
Kilpnääre 50
Neerupealsed 150
See võrrand kujutaks laiska, ebapraktilist unistajat. Seevastu võrrand:
Hüpofüüs 150
Kilpnääre 100
Neerupealsed 50,
kujutab geeniust. Kuna tal on alanormaalsed neerupealsed, siis stimuleerib ta neid toiduga, tarbides liha, kohvi, teed, soola, alkoholi ja isegi narkootikume. Kui ta on neerupealsed 100-ni piitsutanud, siis tema hüpofüüs ja kilpnääre saavad üle stimuleeritud ja siis on võrrand:
Hüpofüüs 200
Kilpnääre 150
Neerupealsed 100
Selles seisundis loob ta meistriteoseid. Aga ülestimuleerimisele järgneb depressioon, mille jooksul ta ei ole võimeline midagi looma - tõeline suitsiidiseisund. Kui neid depressiooniperioode ei esineks ja loomingutuli oleks püsivalt lõõmamas, siis neerupealsed varem või hiljem kurnataks täielikult välja, mis lõpeb varajase surmaga.
Vähesed meist on geeniused, kuid kõiki huvitab, millised me siis ikkagi oleme. Arst võib näärmete järgi määrata meie eripära, soodumusi haigestumiseks, raviks vajalikke toite ja seda, millise dieediga hoida head tervist.
Kord tuli mu kabinetti patsient, kelle nägu oli punetav ja tursunud, silmad punased, suu ja kõri kaetud haavanditega. Vaatasin ta välimust ja märkasin, et tal on adrenaaltüübile iseloomulikud paksud, suured ja hästikujundatud kõrvalestad. See andis mulle aimu tema maksa puudulikust funktsioneerimisest. Tema kilpnääre ja hüpofüüs püüdsid vapralt töötada maksa heaks. Ta veri oli ülekoormatud punalibledest, mis polnud aga võimelised kandma hapnikku kudedesse. Nende küllastatus varem hulganisti manustatud ravimitega tegi vere raskeks. Kui mees seisis, siis punalibled vajusid jalgadesse ja põhjustasid jalgade muutumise mustjassinisteks. Maksa uurimine näitas selle suurenemist ja kroonilist verepaisu. Vererõhk oli tõusnud ja nahatest seljal näitas, et hormoonid piitsutasid ta südant, et alandada veenirõhku. Esmalt tuli ta vabastada ravimimürgistusest, et alustada suuhaavandi ravi.
Haavandid tekkisid suu, huulte ja kõri limaskestale kilpnäärme ületalitusest. Hormoonidest stimuleeritud neerupealsed surusid toksiine läbi neerude soolde ja maksa, mis omakorda põhjustas veenirõhu tõusu, mis omakorda laiendas südant. Mürgitus oli tekkinud ravimitest ja toiduga saadud mürkidest.
Ütlesin patsiendile: "Esiteks tuleb maksa koormat kergendada. Peate jääma voodisse ja loobuma oma tavalisest toidust. Saate vaid väikestes kogustes erinevaid juurviljasuppe. Kõik kasutud punalibled, mis on teie vereringe üle koormanud, peavad hävinema. Maksal ja põrnal on olnud selline koormus, et õige toiduseedimine ja assimilatsioon oli võimatu. Mürgitus väheneb dieediga, tulemust näeme roe ja uriini uuringutest."
Kuu aja möödudes olid kõige häirivamad sümptomid vähenenud ja dieedile lisandusid puuvili, puuviljamahl ja mõned teelusikatäied kitsepiima.
Nüüd oli aeg vähendada südameravimite doosi. See oli äärmiselt õrn ja ohtlik protseduur. Täielik loobumine ravimitest võttis mitu kuud. Pühvlituri ja kuunägu kadusid pikapeale. Aasta möödudes oli uriini happesus ja tume värvus kadunud, ka väljaheite halb lõhn kadus.
Dieeti täiendati järk-järgult ning selle koostis oli järgmine:
Hommikueine: üks tükeldatud nisujahukakk, kolmveerand klaasi rõõska kitsepiima, 4 hautatud kuivatatud ploomi.
Lõunaoode: üks klaas rõõska kitsepiima.
Lõuna ja õhtu: 200 g juurviljasuppi, 300 g keedetud oakaunu, 1viil valget leiba võiga, üks klaas rõõska kitsepiima.
Õhtuoode: üks klaas rõõska kitsepiima.
Sellel dieedil paranes ta täielikult. Analüüsid näitasid, et ta süda, vererõhk, endokriinne tasakaal kui ka uriini ja sapi keemia olid taastunud.
Aga ta jätkas ka edaspidi hoolikalt valitud dieediga.

Arst, kes tunneb hästi endokrinoloogiat, võib sageli ette öelda haiguse kulu ja tulemuse. Tuberkuloosihaigete puhul on 3 klassikalist näärmetüüpi kergemini eristatavad.
Kõhn, sitke türeoidtüüp, kelle näärmevalem on: hüpofüüs 75, kilpnääre 100, neerupealsed 50 ( s.t., et hüpofüüs on nõrgenenud 25% ulatuses, kilpnääre on normaalne, neerupealsed on poole võimsusega). Kuna hüpofüüs ja neerupealsed on alanormaalsed, siis täisvõimsusel töötav kilpnääre kaldub liialdama kilpnäärmele iseloomulike tunnustega ja patsient on täis pinget, närviline, muudab alatasa oma arvamust (ja oma arsti arvamust), ei ole kunagi rahul haigla toidu ja hoolitsusega; tal on gaasid, seedehäired, kõhukinnisus. Isegi tugev toit ei kosuta teda. Ta on tõsiseks katsumuseks arstidele.
Kui tal tekivad "augud" kopsudes, siis need suurenevad hoolimata ravist. Pleura eksudaat on sellise patsiendi puhul tavaline. Kuna tal on peaaegu võimatu saavutada täielikku lõdvestust, siis haigus kulgeb oma teed.
Kui kilpnäärme-tüüpi tuberkuloosihaige on õdede hukatus, siis adrenaaltüüpi patsient on palati lemmik; alati rõõmsameelne, seltskondlik ja muretu. Ta pole kunagi pahur ja võtab huumoriga oma haiguse uusi tüsistusi. Ta seedimine on hea ja talle meeldib süüa. Ta talub ravi operatsioone ja kopsuverejookse rohkem kui teised patsiendid.
Tema näärmevalem oleks umbkaudu selline: hüpofüüs 50, kilpnääre 25,, neerupealsed 100. Ta vajab tervenemiseks voodirahu ja värsket õhku. Tema verevalem on SR normi piires.
Ja nüüd tuleme patsiendi juurde, kes kujutab kõige suuremat probleemi - hüpofüüsi tüüp, näärmevalemiga: hüpofüüs 100, kilpnääre 75, neerupealsed 25. Kurnatud neerupealsed annavad talle iseloomuliku nõrkuse, tsüanoosi (naha sinaka tooni), külmad jalad ja käed, halva seedimise ja kõhukinnisuse. Tema ülestimuleeritud hüpofüüs suurendab aju aktiivsust ja teeb talle raskeks vabaneda oma töömuredest, eriti kui tema tegevus on loomult vaimne. Ta mõtleb ja imestab ja arutleb kogu päeva ja oskab küsida rohkem kui kolm tarka vastata mõistavad. Tema vaibumatu seksuaalne energia kurnab veelgi tema nõrku neerupealseid. Teine tõsine komplikatsioon on tema iha kohvi, alkoholi või narkootikumide järele. Mida nooremalt tekib neil "auk" kopsu, seda kiiremini haigus kulgeb, ja seksuaalne erutuvus kestab neil surmatunnini. Sellesse gruppi on kuulunud paljud kuulsad näitlejad, kes surid tuberkuloosi. Siin on tõendus, et seksuaalsuse tsenter asub hüpofüüsis ja kilpnäärmel ning neerupealsetel on vaid tugevdav funktsioon.
Kas oskate näha end mõnes neist kolmest näärmetüübist? Arsti kogenud silm oskab teie emotsionaalsest seisundist märgata enam kui te ise ja suunata ravi vastavalt teie endokriinsüsteemile, mis määrab teie emotsionaalse seisundi.
Siit järeldub, et mida täielikum on arsti ja patsiendi vastastikune mõistmine, seda suurem on hea koostöö võimalus, millest sõltub ravi edukus.

 Jätkub siit... II KUI IMEPÄRANE INIMORGANISM HAIGESTUB Tagasi sisukorda


Veel raamatutest