Uku Masing Budismist Tartu, 1995 Ainult suur mõistab suuremat. Pessimistlik suhtumine inimesse ja tema saatusesse toodab paratamatult mistahes materialistliku maailmavaate. Lootus kuidagi püsida pärast surma mistahes indiviidina, annab paratamatult mingi idealismi. Materialismi ja idealismi kitsaskohad Materialism - kui kõik kulgenuks materialistlikku rada pidi, kerkib küsimus, kuidas on (mateeriast endast lähtunud) mõistusel tekkinud väär arusaamine (nt. usu näol) mateeriast - ise on ta ju mateeria produkt?! Idealism - kui kõik on vaid idee ja pettekujutlus iseenesest, siis kuis on võimalik, et selle idee produkt (mateeria!) võib ideele vastu hakata? Idealismi õnnetuseks on see, et mõistus ei ole mõistlikult defineeritav (ei saa defineerida iseennast?). Ilma hingeta liiguks mateeria sihitult ja ilma mateeria liikumiseta (mateeriata?) oleks hing tegevuseta. Kuna Jeesus on mingis mõttes ikka veel tulus, nagu vana tööloom, siis ei ole teda praktiline ega humaanne visata kõrvale, - aga seda ei öelda iialgi selgelt. Inimene saab olevaks ainult seetõttu, et tal üldse mingisugune huvi on (huvi = janu, kirg, iha mõistmise järele?). Kui muutub inimese mentaliteet surma või ellu suhtumises või mõtetes nende üle, siis muutub sellega ka inimene ise ja tal on vabadus teha midagi muud, sest oma tõelust saab inimene ainuüksi ise muuta, siis, kui ta ise on muutunud. Kirjatäht suretab vaimu (kuna ta ei suuda kunagi täiuslikult edasi anda autori poolt kogetut?). Inimene, et inimene olla, kopeerib (sageli) müüti [sest ta ei oska oma eluga midagi pääle hakata]. Ilma usuta ei loe teadmine midagi. Inimesele on vaja vähemalt hädavajalikku, et tal tekiks võimalus (tingimused) mõelda maailmast laiemalt kui endast. St. kui hädavajadused (toit, peavari, puhkus) pole piisavalt rahuldatud, tegeleb inimene võimaluste leidmisega nende rahuldamiseks ja ei taha (ei suuda?, ei saa?) mõelda millegile muule. Maailm peaks rahuldama inimest, aga maailm ei saa rahulda. Seepärast, et kõik on mööduv. Inimene peaks suutma nautida iseennast, aga ta ei saa, sest ta ise on voolav suurus. Tõde ei vaja kaitsmist (ta selgub ajaloo käigus pikema v. lühema aja jooksul iseenesest?). Ei iseendast, ei teistest, ei mõlemast, ei põhjuseta, ole tekkinud tõesti kõik asjad, mis on olemas kustahes, mistahes (snk. Na svato napi parato na dvabhyam napi ahetutah utpanna jatu vidyante bhavah kvacana kecana).(Nagarjuna) Kui te ükskõik mistahes eepost loete, mitu korda olen öelnud, teie ei leia muud kui naiste ja lehmade varastamist. Et rahulolematus on kannatus, seepärast võib öelda, et inimese kogu olemine on kannatus. Elamine tulevaste põlvede jaoks, et neid oleks parem. Hõlpsasti seda tõrjuda saab. Kui meie esivanemad elasid 1000 a. tagasi ja lootsid sama, siis meie oleme ju nende järeltulevad põlved. Kas elasid nemad meist halvemini? On meie elu kvaliteet tõesti nüüd tunduvalt muutunud? Koos naudingute hulga (oletatava) kasvuga on ju kasvanud ka inimeste vajadused ja soovid. St. õnneni viib sama pikk (kui mitte pikem) tee kui enne. Ei ole me esivanemate vastavad lootused (laste paremale elule) vilja kandnud, miks peaks nüüd äkki meie omad kandma. Mõistuse antud mõistuslik rahu ei ole muud midagi, kui rahulolek rahulolematuse paratamatusega. Nn. tegelikul reaalsusel on vaid niipalju väärtust, kui inimene on sellele omistanud (st. maailm oleks hoopis teine, kui inimene ei tunneks teiste inimeste poolt loodud mõisteid, seisukohti, abstraktsioone?). Normaalse inimese tervemõistuslik maailm koosneb osalt meele andmeist [kusjuurest meeled on iseenesest puudulikud], päämiselt aga arvamusist, vaateist `maailma` kohta, mis omakorda on abstraktsioonid tõelusest. Samas on see tervemõistuslik reaalsus indiviidide abstraktsioonide summa. Kui inimesel on võimalik kuidagi vahetult ühest teisest dimensioonist kogeda Tõelust, siis on see enamasti väljendamatu. Loomadest erinevalt inimene võib muuta oma maailmapilti ja ainus võimalus Tõeluse lähemaks tunnetamiseks peitub selles võimes. Inimene ei ole endas võimeline hindama v. defineerima seda osa, millega ta ennast (oma `mina` jt isiksuse omadusi) kirjeldab. Iga inimene on paratamatult ühe keele ja selle keele mõistete süsteemi vang. On palju sääraseid (tegusid, mõisteid, käitumisi), kus kogu paremus [või tegelikult halvemus] seisneb selles, et asja on teisiti nimetatud. Iga keel on omaette filosoofiasüsteem. Kui inimene suudaks kõiki mõisteid, tundeid ja nähtusi kirjeldada kõigile mõistetavas (nt. valemite) keeles, saavutaks ta sihi, mida ta on (paljudel juhtudel) taotlenud - määrab ükskord lõplikult, mida iga mõiste tähendab. Samas ei saa siis rääkida, et ühe või teise inimese teatav tunne erineb millegipoolset teise inimese samalaadsest tundest. Tulemuseks on see, et inimesed on kõik üheselt määratletavad ja nii kaotavad nad oma individuaalsuse, muutudes ühesugusteks - mida nad aga ise kõige enam pelgavad. Peab olema keegi kes inimest orjab, siis on alles (ta) süda rahul. (St. ühest küljest loob see võimaluse orjale midagi anda ja teisest küljest saadakse võimalus tunnetada end subjektina, kes annab teise elule mõtte?) Lause - tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle endale tehakse - siin kõik mis teile meeldib on kuulutatud õigeks, inimene paneb oma `mina` mõõdupuuks kogu universumi suhtes. Raske on loobuda mõttest, et kui ma seda või toda teen, siis ma midagi saavutan. See mõte on (suisa) kiusaja. Kui kõik soovid ja tahted on kadunud - ikka kuskil (sisemuses) keegi ütleb veel, et on olemas keegi, kes sihti taotleb. Peab kaduma nii see keegi kui lõpuks ka taotlemine. Rääkida võite muidugi: et oh jaa, kui mulle antakse, küll ma siis teeks! Kui saate need võimalused, siis ei tee te nendega mitte midagi! Paljusid huvitab vabaduse juures ainult võimalus orje pidada [ja neil enda eest tööd teha lasta]. On vähe inimesi, kes oma sissekasvanud süsteemist on nii tüdinenud, et nad tahaksid tast lahti saada. Kui keegi aru saab sellest, mis ma olen öelnud, siis ma olen tarbetu(ks muutunud?), sest mina olen ainult redel, mis visatakse kõrvale siis, kui ollakse üles roninud. (ja redeli loomise kogemus ning kunst jääb omandamata..?) Inimene potentsiaalselt on väärtus, kuid väärtusi tema sees pole. Millest ei saa kõnelda (väljendite või mõistete moonutava ja piiratud tähenduse tõttu), sellest tuleb vaikida [või anda oma tunnetust edasi teiste (mittekeeleliste) vahenditeda nagu muusika, kunst vms.]. Mitte kunagi ei tohi olla automatisme , alati tuleb teadlik olla oma tegevusest. Otsige alati iseendas oma saart, iseendas oma peidupaika. Tavaline (inimese) mõistus ei saa iial kogeda Tõelust teda moonutamata. Eurooplase kujutelm - tuli kustub, kui puud lõpevad. Hindu oma - tuli on igavene, puit ja süütamine teevad ta nähtavaks, puude kustudes säilib tuli ka nähtamatuna. Keha täiesti treenitud organismina on pädevam tunnetamisvahend kui diskursiivsesse (järelduslikku) mõtlemisesse uppuv mõistus. Et midagi on öeldamatu, see ei tõesta, et see, mida tahetakse öelda, oleks vigane ja puudulik, vaid näitab, et vigased ja puudulikud on sõnad. Kindlasti võib nähe olla "hää" ja "mittehää", summa ei tarvitse olla kumbki neist. Ei ole mingit mõõtu selle kohta, kes on läinud puhkele (nirvaanasse). Ükski süsteem ei saa teha inimest õndsaks, ega usk ühegi süsteemi sisse. Üks asi, mille inimene peab võitma, et tal üldse oleks lunastuse võimalust, on aeg. Pääsmine on ainult pääsemine meie tervemõistuslikust (dogmaatilisest, läbi mõistete tunnetatavast) süsteemist. Tähtis ja võimalik on ainult üksikisikute pääsemine. Ka kõige "altruistlikuma" teo võib hukka mõista "egoistlikuks". Abiellumises on üks suur ränk viga - kui mitte teiste ees, siis oma südames, inimene paratamatult kelgib:"Tema on mind väärt või tema ei ole mind väärt". (Paljude perekondade seisukoht on et) laps ei ole määratud tulevaseks põlveks ega rahvale vaid ainuüksi teatavale paarile pärisvaraks [ja näägutamiseks].