1. Iga inimene on ka kordumatu, sootuks eriline, alati tähtis ja oluline lõikepunkt, milles ristuvad maailma nähtused, sellisena vaid üks kord ja ei iial enam. .
2. Iga inimese elu on tee iseenda juurde, katse leida seda teed, osutamine ühele võimalikule rajale.
3. Me võime üksteist mõista, kuid ennast selgeks teha saab siiski vaid igaüks ise.
4. Neist elamustest, mida keegi ei näe, koosneb meie saatuse seesmine, oluline liin.
5. Paljud klammerduvad eluks ajaks valulikult mineviku külge, mida pole võimalik tagasi tuua, unistuste külge kaotatud paradiisist (lapsepõlv), mis on kõigist unistustest see kõige halvem ja hukutavam.
6. Kui loom või inimene suunab kogu tähelepanu ja tahte ühele kindlale asjale, siis selle ta ka saavutab.
7. Jälgi mõnda inimest piisavalt kaua ja sa tead temast rohkem, kui ta ise teabki..
8. Me räägime liialt palju. Tark jutt pole midagi väärt. Nii ainult eemaldutakse iseendast. (kuid peab suutma iseendasse peitu pugeda)
9. Meil on küll jumal, keda me austame, kuid ta kujutab vaid üht maailma meelevaldselt eraldatud poolt. Tuleb õppida austama aga kogu maailma.
10. Ainult ühte ma ei suutnud - sügavale endasse peidetud eesmärki välja rebida. Ehk tuli mul aina otsida ja otsida, palju aastaid, ja minust ei saanudki midagi.
11. Ma ei tahtnud ju muud, kui püüda elada nii, nagu mulle loomuomane oli. Miks oli see küll nii hirmus raske.
12. Kõik jumalad ja kuradid on meis peidus, on olemas võimaluste, soovide, väljapääsuteedena. Igaühes meist on varjul võimalused saada inimeseks, kuid need võimalused on tema päralt alles siis, kui ta saab aimu nende olemasolust, kui ta osalt koguni õpib neid endale teadvustama.
13. Kui me mõnd inimest vihkame [armastame, kadestame,haletseme jne.], siis vihkame tema kujul midagi, mis pesitseb meis endis. See, mida meis endis ei ole, jätab meid külmaks. Ei ole teist reaalsust peale selle, mis on meis.
14. Paljud elavad ebatõelist elu, kuna ei lase rääkida omaenese maailmal, vaid peavad reaalsuseks kõike, mis väljaspool neid endid kuju on võtnud.
15. Igaühel oli oma töö, kuid keegi ei saanud seda ise valida, muuta, ning oma tahet mööda teha.
16. Virgunud inimestele ei olnud ÜHTKI teist kohustust peale selle: otsida iseend, saada iseendas kindlaks, liikuda käsikaudu edasi omaenese teed mööda, ükskõik kuhu see ka ei viiks.... Tõeline töö on igaühele vaid üks - jõuda iseendani.... Kõik muu on poolik, on katse pääseda, pagemine tagasi massi kui ideaalsesse, on mugandumine ning hirm oma sisemaailma ees.
17. Midagi ei tohi valida, midagi ei tohi tahta, tohib tahta vaid iseennast, oma saatust
18. Kõikjal koosolemine, kõikjal üheskoos istumine, kõikjal saatuse kaelast äraveeretamine ja pagemine koldesoojuse lähedusse.
19. Inimesed, kes karja sabas ei jookse, on iga pool haruldased.
20. Kõikjal otsitakse "vabadust" ja "õnne" möödanikust, selgest hirmust, et keegi võiks neile meelde tuletada nende vastutust ja manitseda neid käima omaenese teed.
21. Paar aastat joodi ja hõisati, siis poeti peitu ja hakati tõsiseks härraks riigiteenistuses. (tudengielu kohta)
22. Ta oli armastanud ja leidnud seejuures iseenda. Enamik inimesi aga armastab, et end seejuures kaotada.