KÕNTS

235

Sa oled nüüd kui koltunud leht, Jama saadikud on su kõrval. Surm on su silme ees, teemoona pole sul aga kaasa võtta.

236

Ehita endale saar, püüdle tarmukalt ja ole arukas. Kõntsast puhtana ja veatuna võid sa siseneda taevalikule õilsate maale.

237

Su päevad on lõpule jõudnud, sa oled tulnud Jama ette, sul pole aga puhkepaika ja ka teemoona pole sul kaasa võtta.

238

Ehita endale saar, püüdle tarmukalt ja ole arukas. Kõntsast puhtana ja veatuna pole sul vaja enam siseneda sündi ega vananemisse.

239

Tark peaks endalt nagu kullasepp hõbedalt kõntsa maha pesema järk-järgult, vähehaaval, aga pidevalt.

240

Nagu rooste sööb ära raua, kuigi sai tekkida ainult tänu rauale, nõnda ka tema enda teod toovad õnnetust sellele, kes ei täida juhiseid.

241

Pühi tekste määritakse kordamata jätmisega, maju määritakse korrastamata jätmisega, laiskus määrib ilu, ärgas määrib end hoolimatusega.

242

Naine määrib end halva eluviisiga, ohverdaja määrib end ihnsusega. Nii seda kui teist maailma määrivad pahelised seadmused.

243

Kõige rohkem aga määrib teadmatus: see on kõntsade kõnts. Kui te sellest vabanete, bhikšud, siis olete kõntsast täiesti vabad.

244

Kerge on elada häbitul, kaarnana jultunul, jõhkral, ülbel ja upsakal. Kerge on elada kõntsasel.

245

Raske on aga elada tagasihoidlikul, alati puhtust otsival, tarmukal, mõistval ja mahedal. Raske on elada puhtal.

246-247

Kes tapab ja räägib valet, kes võtab seda, mida talle pole antud, kes läheb võõra naise juurde, kes armastab joovastavaid jooke - see tõesti lõikab läbi oma juured siinilmas.

248

Tea seda, inimene, et pahelised seadmused hakkavad kergesti vohama. Ärgu aplus ja rikutus sind kauaks kannatustesse paisaku!

249

Inimesed annavad nii palju, kui suvatsevad ja nagu heaks arvavad. Kes teiste toitu ja jooki kadestab, see ei suuda süveneda ei päeval ega öösel.

250

Kes on aga endas kadeduse hävitanud ja koos juurtega välja kiskunud, see suudab süveneda nii päeval kui öösel.

251

Pole olemas kirega võrdset tuld, pole olemas vihkamisega võrdset palavikku, pole olemas meelesegadusega võrdset võrku, pole olemas ihaga võrdset jõge.

252

Hõlbus on näha teiste vigu, endi omi aga oh kui raske. Teiste vead puistatakse laiali nagu aganad, omi aga varjatakse, nagu valemängija varjab ebaõnnestunud heiteid.

253

Kes teiste vigu alati tähele paneb ja on pidevalt ärritatud, selle meel aiva mürgistub. Ta on kaugel mürkide kadumisest.

254

Taevas pole teed, väljaspool meid pole erakut. Meeleolud pole igavesed. Kirgastunud ei allu muutuvusele.