Erich Fromm

Armastuse kunst

LR 1989, tlk. Ann Alari (orig. The Art Of Loving) 1957.

Et olla armastatud - mehed püüdlevad rohkem edu ja rikkust, naised enam keha ja riietuse köitvust. Mõlemad --> head kombed, vestlusoskus, abivalmidus, tagasihoidlikus, sõbralikkus.

Tavaliselt armutakse selliste inimväärtuste kandjasse, kellele on omaltpoolt vahetuskaubana midagi pakkuda.

Meeletu armumine (mingisse isikusse) võib (sageli) näidata vaid inimeste eelnenud üksioleku ulatust.

Et millestki meisterlikkust saavutada, on vaja jäägitut pühendumist (antud objektile).

Eraldatus tähendab ümbrusest lõigatust, võimetust kasutada oma võimeid (otstarbekohaselt?).

Inimese sügavaim vajadus on üle saada eraldatusest, vabaneda üksilduse vanglast (?!)

(ka) Kaasaegses Lääne ühiskonnas on valitsevaks viisiks eraldusest ülesaamiseks grupiga (massiga?) kokkukuulumine.

Ükski inimene ei tohi olla teistele eesmärkide saavutamise vahendiks (Kant?)

Sugude vastandlikkus on kadumas, koos sellega ka erootiline armastus, mis ju põhinebki sellel vastandlikkusel.

Inimene, kes on püütud rutiinivõrku, unustab et ta on kordumatu isik kellele on antud võimalus elada - ta isiksus (erinevus grupist, massist) erineb teiste omast vaid tühiste pisiasjade poolest.

Loomingulise töö puhul muutuvad tegija ja tema objekt üheks, inimene ühineb maailmaga (eraldatus kaob.).

Ligimesega üheks saamise iha ongi kõige võimsam püüdlus.

Armastus tähendab peamiselt andmist, mitte saamist.

Kes iganes on võimeline andma, on rikas. Andmine ise on erakordne rõõm.

Tõelisele armastusele omased ühisjooned;

    1. hoolitsus ---> armastatakse seda mille kallal vaeva nähakse (hoolitsetakse) ja vastupidi
    2. vastutus --> teise inimese psüühiliste vajadustega arvestamine
    3. lugupidamine --> teadlikkus teise inimese kordumatust individuaalsusest, välistab ühe inimese kasutamise teise poolt, teise inimese (mitte enda arvamuse!) soovide mõistmine. Eeldab enda vabadust ja sõltumatust (et teine ei peaks mingil moel oolema sõltuv sinu piiratusest või võimetusest midagi teha - kuidas invaliididega?)
    4. teadmised (teisest isikust)--> võimalikud vaid siis, kui oleme üle iseenda muredest ja näeme teist inimest, nagu ta on.

Kokkukuulumise (ühinemisese teise hingegaarmastuse läbi) kogemusega vaid saab kõike elavat tundma õppida (kõige ühtsust ja Tõelist Olemust tunnetada?), mõttetööga selleni ei jõua (?). Vaid armastus ületab mõtte ja sõnade piiri, vaid see on tee täisteadmistele enesest ja teistest.

Armastades, iseennast andes ja teise inimese olemusse tungides leian iseenda, avastan meid mõlemaid, avastan inimese (andmine -sadism, saamine -masohhism?)

Igasugusele loovale tegevusele on aluseks endas oleva polaarsuse(naiseliku või meheliku) tunnetamine (?!).

Tunnetades teist inimest pealiskaudselt - tunnetan peamiselt erinevusi, kui tungin sisusse - tunnetan sarnasust.

Tõeline armastus avaneb vaid neile, kes ei teeni mingit eesmärki.

Kuna mehed on võimetud transtsedentsivajadust laste ilmaletoomisega rahuldama, siis väljendub nende tung materiaalse ja vaimumaailma loomisel (on naisi, kel on sama probleem -ometi pole enamus neist vaimuilmas miskit saavutanud? Või on see geneetiline lahend?)

Kedagi armastada ei tähenda ainult suurt tunnet - see on otsustus, otsus, tõotus. Tunne (ju) tuleb ja läheb. (kord tehtud otsus ja antud tõotus peaks selles vallas olema igavesed?)

Isekus ja enesearmastus on vastandid. Isekus (egoism) on lihtsalt kompenseerimaks inimese võimetust ennast armastada - seda egoistliku hoolitsuse kaudu oma keha või vaimu eest.

Enamiku inimeste usk Jumalasse on kui usk abistavasse isasse.

Inimene võib tunnetada ainult eitust (s e e pole miski), mitte kunagi aga lõplikku tegelikkust. Inimene ei suuda Jumalat (Kõiksust, Tühjust) tunnetada, kuigi ta võib lõpmata hästi teada, mida Jumal ei ole.

Mõte võib meid viia vaid teadmiseni, et me ei saa lõplikku vastust (olemisest). (See on ikkagi tunnetatav? Läbi mittemõtlemise? Nagu budismis?) Mõttemaailm jääb vasturääkivuste püünistesse. Ainus viis maailma mõista - (maailmaga)üheksolemise kogemus.

Enamuses ida uskudes pole eesmärk mitte õiges usus, vaid õiges teos. Pigem rõhuasetus õiges eluviisis, käitumises. Eelnevast lähtuvalt pole uskliku inimese ülesanne mitte õigesti mõelda vaid õigesti (tunnetuslikult?) tegutseda. (tegude aluseks - usk, teadmised, tahe?)

Lähedus on kahe inimese vaheline suhe, mis võimaldab inimeste väärtuste avaldumise.

Sageli on nii, et kui inimene jõuab arusaamisele, et ta elul pole mõtet, üritab ta viga parandada lastele elu andmisega.

Oma eksistentsiprobleemid saab lahendada vaid iga inimene ise . asendajad siin ei aita. (küll aga ehk teadmised sarnastest situatsioonidest ja olemasolevatest võimalustest)

Armastus on võimalik vaid siis, kui 2 inimest oma olemusest lähtuvalt teineteisega suhtlevad, kui kumbki iseennast kogeb. Oma olemuse kogemises peitubki inimese tõelus, ainult selles on elu, ainult selles on armastuse alus.

Inimesed on ahistatud, neil puuduvad põhimõtted ja usk, neil pole muid eesmärke kuid vaid edasipürgimine; nii jäävadki nad lasteks, kes loodavad et kui vaja, tuleb ema või isa appi.

Igapäevane elu on täiesti lahus religioossetest väärtustest. See on pühendatud materiaalse heaolu saavutamisele ja edu taotlemisele isiksuseturul. Samuti puuduvad püüdlused elu vastavalt Jumala (religioossetele) põhimõtetele muuta.

Tänapäeva inimene arvab, et ta kaotab aega, kui ta kõike kiiresti ei tee; ometi ei tea ta, mida (mõistlikku) peale hakata võidetud ajaga ja lööb selle surnuks.

Kui tahetakse saada mingi ala meistriks, peab kogu oma elu sellele pühendama või vähemalt sellega siduma.

Omandamaks (silmapaistvaid) praktilisi (või teoreetilisi) oskusi, peab isik omama distsipliini, keskendumisvõimet ja püsivust.

See mis on inimese(ihule ja hinge)le hea, peab olema ka meeldiv, isegi kui alguses peab üle saama mõningatest vastumeelsustest.

Irratsionaalne usk - millegi tõena võtmine selle tõttu, et keegi autoriteetidest või enamik inimestest arvab nii, loobumine omast jõust ja tugevusest.
Ratsionaalne (mõistuslik) usk - tuleneb rippumatust (sõltumatust) veendumusest, mis põhineb inimese looval vaatlemis ja mõtlemisvõimel, sõltumata sellest mida enamik asjast arvab.

Kui puudub usk enese püsivusse (endasse, enda vaadetesse), siis on ohus meie identsus, me saame sõltuvaks teistest inimestest, kelle arvamused saavad aluseks meie (subjektiivsele) enesehinnangule.

Eneseusk on igasuguse tõotamise eeltingimuseks.

Haridus tähendab aidata lapsel realiseerida oma võimeid.

Manipuleerimine - hariduse vastand, veendumus et lapsel (või teisel inimesel, haritaval) on hea, kui täiskasvanud (õpetajad vms.) istutavad temasse vaid seda, mida peavad soovitavaks ja eemaldavad ebasoovitava.

Ainult usk (oma vaadete õigsusesse, st. enesesse) ja julgus aitavad meil eluraskusi, tagasilööke ja muresid võtta kui mitte ebaõiglast karistust vaid kui väljakutset, millega toimetulek teeb meid endisest vastupidavamaks.

Vaatle end:

    1. kus eneseusk kaob
    2. millal eneseusk kaob
    3. millega me eneseusu puudumist varjame

Armastus on usk (endasse ja läbi selle kogu inimkonda või vastupidi) ja kellel on vähe usku, sellel on ka vähe armastust.

Korrektsuse (ausa mängu) eetika väljaarendamine on kapitalistliku ühiskonna eriline panus eetikasse tervikuna (rajaneb omakasutaotlusel ja mittearmastusel --> väldib küll konflikte, kuid ka teiste inimeste ja enda mõistmine jääb puudulikuks, pealiskaudseks).

Valitsev on toodangukeskse ja tarbimisahne ühiskonna vaim, mille vastu end edukalt kaitsta suudab vaid juurdunud tavasid eirav isiksus.

Elu eesmärk on selles, et täielikult sündida (ennast leida?) ja tema tragöödia on selles, et enamik sureb niimoodi sündimata.

Veel raamatutest