sisestamise eest eriline tänu Helenile

---

1. 
   Ekslevad suvelinnud tulevad mu aknale, et
   laulda, ja lendavad ära.
   Ja kollased sügislehed, millel laule ei ole,
   lipendavad ja langevad ohates sinna.
   

   

2. 
   Väikeste maailmarändurite rühm, jäta oma
   jalajäljed mu sõnadesse.

   

3. 
   Oma armsama ees võtab maailm ära ääretusemaski.
   Ta muutub väikseks kui üks laul, kui
   üks igaviku suudlus.

   

4. 
   Need on maa pisarad,
   mis hoiavad ta naeratuse õilmetes.

   

5. 
   Võimas kõrb põleb armastusest rohulible vastu,
   kes aga raputab pead ja naerab ja lendab ära.

   

6. 
   Kui valad pisaraid, et oled päikseta,
   siis jääd ka tähtedeta.

   

7. 
   Tantsisklev vesi, liivaterad Su teel paluvad
   Su liikumist ja laulu. Tahad Sa kanda nende
   mannetuse koormat?

   

8. 
   Ta igatsev nägu kummitab mu unenägudes nagu vihm öös.

   

9. 
   Kord kujutlesime, et oleme võõrad.
   Ärkame üles, leidamaks, et olime teineteisele kallid.

   

10. 
    Kurbus vaigistatakse rahuks mu südames
    nagu õhtuks vaikivate puude vahel.

    

11. 
    Nähtamatud sõrmed mängivad nagu laisk
    tuulevinu mu südamel säbarlaine muusikat.

    

12. 
    "Oo meri, mis keeles sa räägid?"
    "Igavese küsimuse keeles."
    "Oo taevas, mis keeles sa vastad?"
    

    

13. 
    Kuula, mu süda, maailma sosistusi - ta
    avaldab Sulle armastust.

    

14. 
    Loomise saladus on suur nagu ööpimedus.
    Teadmiste eksikujutlused on nagu hommikune udu.

    

15. 
    Ära sea oma armastust kaljujärsaku peale,
    ehkki see on kõrge.

    

16. 
    Istun täna hommikul akna all, mille
    taga maailm nagu mööduja peatub hetkeks,
    noogutab mulle ja läheb.

    

17. 
    Need väikesed mõtted on lehtede sabin;
    nad sosistavad rõõmsalt mu meeles.

    

18. 
    Mis Sa oled, seda Sa ei näe;
    Mida Sa näed, see on Su vari.

    

19. 
    Mu soovid on narrid, nad kisendavad üle
    Su laulude, mu Isand.
    Lase mul vaid kuulata.

    

20. 
    Ma ei saa valida parimat.
    Parim valib minu.

    

21. 
    Kes kannavad oma laternat seljas,
    need heidavad oma varju enda ette.

    

22. 
    See, et mina olen, on alaline üllatus - see
    on elu.

    

23. 
    "Meil, sahisevatel lehtedel, on hääl, mis vastab
    tormidele, kuid kes oled sina, nii vaikne?"
    "Olen ainult õis."

    

24. 
    Puhkus kuulub töö juurde,
    nagu laud silmade juurde.

    

25. 
    Oma loomult on inimene laps,
    ta jõud on kasvamisjõud.

    

26. 
    Jumal ootab vastuseid õite eest,
    mida ta saadab meile,
    mitte aga päikese ja maa eest.

    

27. 
    Valgus, mis mängib alasti lapsena roheliste lehtede vahel,
    õnneks ei tea, et inimene võib valetada.

    

28. 
    Oo, Ilu, leia ennast armastuses, mitte aga
    oma peegli meelituses.

    

29. 
    Mu süda lööb oma laineid maailmaranna vastu ja kirjutab
    oma pisarasignatuuri sellele sõnadega "Ma Armastan Sind."

    

30. 
    "Kuu, miks Sa ootad?"
    "Et tervitada päikest, kellele pean andma teed."

    

31. 
    Puud ulatuvad üles mu aknani nagu tumma maa igatsev hääl.

    

32. 
    Omaenda hommikud on Jumalale aina uued üllatused.

    

33. 
    Elu leiab oma rikkuse maailma nõudmiste abil
    ja väärtuse armastuse nõudmiste abil.

    

34. 
    Kuiva jõesängi ei tänata üldse ta mineviku eest.

    

35. 
    Lind sooviks olla pilv.
    Pilv sooviks olla lind.

    

36. 
    Kosk laulab: "Leian oma laulu siis, kui saan vabaks."

    

37. 
    Ma ei oska öelda, miks vaevleb see süda vaikuses.
    See on väikestest soovidest, mille pärast ta iial
    ei palu, mida ei tea ega mäleta.

    

38. 
    Naine, kui Sa liigud oma kodutoimetusi toimetades,
    siis laulab Su keha nagu mägioja kivikeste keskel.

    

39. 
    Päike läheb ületama merd Läänes ja jätab oma
    viimase tervituse Idale.

    

40. 
    Ära laida oma toitu sellepärast, et Sul pole isu.

    

41. 
    Nagu maa igatsused tõusevad puud kikivarvule,
    et piiluda taevasse.

    

42. 
    Sa naeratasid ja hakkasid minuga rääkima ei millestki,
    ja ma tundsin, et just seda ma olingi oodanud kaua.

    

43. 
    Kala vees on vait, loom maa peal on lärmikas,
    lind õhus laulab.
    Kuid Inimeses on koos mere vaikus,
    maa lärm ja õhu muusika.

    

44. 
    Maailm ruttab edasi üle viivleva südame keelte,
    mängides kurbusemuusikat.

    

45. 
    Oma relvadest on ta teinud endale jumalad.
    Ja kui võidavad ta relvad, siis ta ise saab lüüa.

    

46. 
    Jumal leiab end luues.

    

47. 
    Vari, loor tõmmatud ette, järgneb Valguse sala
    alandlikkuse tasastel armastusesammudel.

    

48. 
    Tähed ei karda jaanimardikaina näida.

    

49. 
    Tänan Sind, et ma pole üks võimurataste hulgast,
    vaid olen üks elavate olenditega, keda võim purustab.

    

50. 
    Meel, olles vahe, kuid mitte avar, jääb visalt igasse
    punkti kinni, kuid ei liigu.

    

51. 
    Su ebajumal on purunenult põrmus, tõestamaks, et Jumala
    põrm on Su ebajumalast suurem.

    

52. 
    Inimene ei avalda end oma ajaloos, ta heitleb sellest läbi ja üles.

    

53. 
    Ajal, mil kaaslane noomib savilampi, et see nimetas teda nõbuks,
    tõuseb kuu ja klaaslamp hüüab leebelt naeratades talle: "Mu kallis,
    kallis õde."

    

54. 
    Nii nagu kohtuvad kajakad ja meri, kohtume meiegi ja tuleme teineteise
    ligi. Kajakad lendavad ära, lained veerevad eemale ja meiegi lahkume.

    

55. 
    Olen teinud oma päeva, ja olen nagu rannale tõmmatud vene, mis
    kuulab loodete tantsumuusikat õhtul.

    

56. 
    Elu antakse meile, ja andes teda, teenime ta ära.

    

57. 
    Tuleme suurtele kõige lähemale, kui oleme suured alandlikkuses.

    

58. 
    Varblasel on kahju paabulinnust, et sel on nii raske saba.

    

59. 
    Ära iial karda hetki - nii laulab igavikuhääl.

    

60. 
    Orkaan otsib teetuse kaudu lühimat teed ja lõpetab äkki
    oma otsingu Eikusagil.

    

61. 
    Võta minu vein mu enda karikast, sõber.
    Valatuna teiste omadesse kaotab see oma vahupärja.

    

62. 
    Täiuslik ehib end iluga armastusest Ebatäiusliku vastu.

    

63. 
    Jumal ütleb inimesele: "Tervendan sind, seepärast haavangi,
    armastan sind, seepärast karistangi."

    

64. 
    Täna leeki ta valguse eest, aga ära unusta lampi, mis seisab
    katkematu kannatlikusega varjus.

    

65. 
    Tilluke rohi, su sammud on lühikesed, aga sinu oma on maa su astumise all.

    

66. 
    Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."

    

67. 
    Jumal väsib küll suurtest kuningriikidest,
    aga ei iial väikestest lilledest.

    

68. 
    Vale ei saa endale kaotust lubada, aga Õige saab.

    

69. 
    "Annan rõõmuga kogu oma vee," laulab kosk,
    "kuigi janusele jätkuks natukesestki."

    

70. 
    Kus on see allikas, mis lõppematus ekstaasipuhangus
    paiskab üles neid õisi?

    

71. 
    Puuraiuja kirves anus puult endale vart.
    Puu andiski endale selle.

    

72. 
    Oma südame üksinduses tunnen selle udu- ja vihmaloori
    mähkunud lesestunud õhtu ohet.

    

73. 
    Karskus on rikkus, mis tuleb armastuse küllusest.

    

74. 
    Nagu armastus mängib udus mägede südamel ning
    toob esile iluüllatusi.

    

75. 
    Loeme maailma valesti ja ütleme, et ta petab meid.

    

76. 
    Poeedist tuul on väljas metsa ja mere kohal, otsimas oma häält.

    

77. 
    Iga laps tuleb sõnumiga, et inimene pole Jumalat veel ära heidutanud.

    

78. 
    Rohi otsib endasarnaseid maast.
    Puu otsib oma taevaüksindust.

    

79. 
    Inimene ehitab iseenda vastu barrikaade.

    

80. 
    Su hääl, mu sõber, rändab mu südames nagu summutatud
    meremüha nende kuulatavate mändide vahel.

    

81. 
    Mida kujutab endast see nähtamatu pimeduseleek,
    mille sädemed on tähed?

    

82. 
    Olgu elu ilus nagu suvised õied
    ja surm nagu sügisesed lehed.

    

83. 
    Kes tahab teha head, see koputab väravale;
    kes armastab, see leiab, et värav on lahti.

    

84. 
    Surmas muutub palju üheks; elus muutub üks paljuks.
    Religioon on siis üks, kui Jumal on surnud.

    

85. 
    Kunstnik on Looduse armastaja, seepärast on ka tema
    ori ja valitseja.

    

86. 
    "Oo Vili, kui kaugel oled sa minust?"
    "Oo Õis, olen su südames peidus."

    

87. 
    See igatsus on tema järele, keda on tunda pimeduses, kuid
    pole näha päevavalguses.

    

88. 
    "Sina oled suur kastepiisk lootoslehe all,
    mina olen väiksem piisk selle lehe ülemisel poolel,"
    ütles kastepiisk järvele.

    

89. 
    Kaitstes mõõga teravust, on tupp nõus olema nüri.

    

90. 
    Pimeduses paistab üks samakujuline;
    valguses paistab üks paljukujuline.

    

91. 
    Suur maa muudab end külalislahkeks rohu abil.

    

92. 
    Lehtede sünd ja surm on selle keerise kiired ringid,
    mille avaramad ringid liiguvad aeglaselt tähtede seas.

    

93. 
    Võim ütles maailmale: "Sa oled minu oma."
    Maailm hoidis teda vangis oma troonil.
    Armastus ütles maailmale: "Ma olen sinu oma."
    Maailm andis talle õiguse elada vabalt oma majas.

    

94. 
    Udu on nagu maa soov.
    Ta varjab päikese, mille järele maa igatseb.

    

95. 
    Ole tasa, mu süda, need suured puud on palved.

    

96. 
    Hetkemüra pilkab Igavese muusikat.

    

97. 
    Mõtlen teiste aegade peale, mis kandusid ära mööda
    elu- ja armastuse- ja surmajõge ning on ununenud, ja
    ma tunnen ülemineku vabadust.

    

98. 
    Mu hinge kurbus on hinge pruudiloor.
    Ta ootab, et ta tõstetaks eest ära öösel.

    

99. 
    Surmapitser annab elumündile väärtuse;
    võimaldades eluga osta seda, mis on tõeliselt väärtuslik.

    

100. 
     Pilv seisis alandlikult taevanurgas.
     Hommik kroonis ta hiilgusega.

     

101. 
     Tolm saab solvanguid ja vastuseks pakub oma õisi.

     

102. 
     Ära viivita, et korjata hoidmiseks lilli, vaid mine edasi,
     sest lilled hoiavad end õitsemas kogu Su teel.

     

103. 
     Juured on oksad all maas.
     Oksad on juured õhus.

     

104. 
     Kauge suve muusika väreleb Sügise ümber,
     otsides oma endist pesa.

     

105. 
     Ära solva oma sõpra, laenates talle voorusi omaenda taskust.

     

106. 
     Nimetute päevade puudutus liibub mu südame külge
     nagu sammal vana puu ümber.

     

107. 
     Kaja osatab oma allikat, tõestamaks, et tema
     on algupärand.

     

108. 
     Jumalat häbistab, kui jõukas hoopleb Tema erilise soosinguga.

     

109. 
     Heidan omaenda varju oma teele, sest mul on lamp,
     mis pole läidetud.

     

110. 
     Inimene läheb lärmikasse rahvahulka, et summutada
     omaenda tungivat igatsust vaikuse järle.

     

111. 
     See, mis lõpeb ammendumises, on surm, täiuslik
     lõppemine aga toimub lõputuses.

     

112. 
     Päiksel on lihtne valguserüü.
     Pilved on ehitud hiilgusega.

     

113. 
     Mäed on otsekui nende laste hõiked,
     kes tõstavad käsi, et püüda tähti.

     

114. 
     Tee on üksildane oma rahvarohkuses,
     sest teda ei armastata.

     

115. 
     Võimu üle, mis uhkustab oma kuritegudega,
     naeravad langevad kollased lehed ja mööduvad pilved.

     

116. 
     Täna ümiseb Maa nagu ketrav naine mulle päikesepaistel
     üht vanaaegset ballaadi unustatud keeles.

     

117. 
     Rohulible väärib seda suurt maailma, milles ta kasvab.

     

118. 
     Unenägu on naine, kes peab rääkima.
     Uni on mees, kes sõnatult kannatab.

     

119. 
     Öö suudleb hääbuvat päeva, sosistades talle kõrva:
     "Olen surm, sinu ema. Mul tuleb sind sünnitada uuesti."

     

120. 
     Tunnetan Su ilu, pime öö, nagu armastatud naise ilu,
     kui ta on kustutanud lambi.

     

121. 
     Oma õitsvas maailmas kannan äpardunud maailmu.

     

122. 
     Kallis sõber, tunnen Sinu süvevneva õhtu suurte mõtete
     vaikust sellel rannal, kuulates neid laineid.

     

123. 
     Lind mõtleb, et see on heategu, kui ta teeb
     kalale priisõitu õhus.

     

124. 
     "Kuu kaudu saadad sa mulle oma armastuskirju,"
     ütles öö päikesele. "Oma vastused jätan ma pisaraina rohule."

     

125. 
     Suur on igavene laps; kui ta sureb siis jätab ta oma
     suure lapsepõlve maailmale.

     

126. 
     Mitte haamrilöögid, vaid vee tants laulab kivid täiuslikuks.

     

127. 
     Mesilased rüüpavad õitest mett ja lennates ära
     sumisevad oma tänu.
     Kirev liblikas on kindel, et õied võlgnevad
     temale tänu.

     

128. 
     Avameelne olla on kerge, kui sa ei hoidu
     rääkimast kogu tõde.

     

129. 
     Võimalik küsib Võimatult: "Kus on su elukoht?"
     "Võimetu unistustes," tuleb vastuseks.

     

130. 
     Kui suled kõikide vigade ees oma ukse, siis
     jätad tõegi välja.

     

131. 
     Kuulen mingite asjade sahinat südame kurbuse taga, -
     kuid ma ei suuda neid näha.

     

132. 
     Tegutsev jõudeolek on töö.
     Mere tasasus liigutab end lainetena.

     

133. 
     Kui leht armastab, siis muutub ta õieks.
     Kui õis jumaldab, siis muutub ta viljaks.

     

134. 
     Maa all olevad juured ei nõua selle eest autasu,
     et muudavad oksad viljakandvaiks.

     

135. 
     Tänasel vihmasel õhtul on tuul rahutu.
     Vaatan õõtsuvaid oksi ja mõtlen kõikide asjade suuruse üle.

     

136. 
     Kesköine torm, nagu enneaegses pimeduses üles äratatud
     hiigellaps, on hakanud mängima ja karjuma.

     

137. 
     Asjata tõstad oma laineid, et järgneda armsamaile,
     oo meri, - sina tormi üksildane mõrsja.

     

138. 
     "Häbenen oma tühjust," ütles Sõna Tööle.
     "Nähes sind, tunnen, kui vaene ma olen,"
     ütles Töö Sõnale.

     

139. 
     Aeg on muutumise rikkus, kuid kell parodeerib ja teeb
     temast pelga muutumise, ilma rikkuseta.

     

140. 
     Tõde oma rüüs leiab, et faktid on liiga kitsad.
     Luules liigub ta kergesti.

     

141. 
     Kui rändasin siia ja sinna, siis olin ma sinust väsinud, oo Tee;
     nüüd, mil viid mind kõikjale, olen sinuga laulatatud armastuses.

     

142. 
     Lase mul arvata, et nonde tähtede seas on üks täht,
     mis juhib mul elu läbi pimeda tundmatuse.

     

143. 
     Naine, oma sõrmede graatsiaga puudutasid mu asju
     ja kord ilmus nagu muusika.

     

144. 
     Ühel kurval häälel on aastate varemetes pesa.
     Ta laulab mulle öösel: "Ma armastan sind."

     

145. 
     Leegitsev tuli peletab mind omaenda lõõmaga eemale.
     Päästa mind kustuvatest sütest, mis on tuha all peidus.

     

146. 
     Mul on oma tähed taevas.
     Aga ma igatsen oma väikese lambi järele,
     mis on läitmata mu majas.

     

147. 
     Surnud sõnade tolm liibub Su külge.
     Pese oma hinge vaikimisega.

     

148. 
     Ellu on jäetud praod, mille läbi tuleb kurb surmamuusika.

     

149. 
     Täna hommikul on maailm avanud oma valgusesüdame.
     Mu süda, tule talle vastu oma armastusega.

     

150. 
     Mu mõtted helgivad nendest helkivatest lehtedest
     ja mu süda laulab sellest päikesepaiste puudutusest;
     mu elu on rõõmus, kandudes kõikide asjadega
     maailmaruumi sinasse, aja pimedusse.

     

151. 
     Jumala suur jõud on õrnas tuulevinus, mitte aga tormis.

     

152. 
     See on unenägu, milles asjad on lodevad ja rõhuvad.
     Leian nad kõik kogutud Sinusse, siis kui ärkan ja olen vaba.

     

153. 
     "Kes siin võtaks mu kohustused enda peale?"
     küsis loojuv päike.
     "Teen, mida suudan, mu Isand," ütles savilamp.

     

154. 
     Kitkudes õielt lehti ei kogu Sa tema ilu.

     

155. 
     Vaikus kannab Su hääle nagu pesa, mis hoiab magavaid linde.

     

156. 
     Suur kõnnib kartmatult Väikese kõrval.
     Keskmine hoidub eemale.

     

157. 
     Öö avab salaja õied ja laseb päeval saada tänu.

     

158. 
     Võim peab oma ohvrite piinlemist tänamatuseks.

     

159. 
     Kui rõõmustame oma täiuses, siis suudame lahkuda
     rõõmuga oma viljadest.

     

160. 
     Vihmapiisad suudlesid maad ja sosistasid; "Ema, oleme su koju
     igatsevad lapsed, kes tulevad taevast tagasi su juurde."

     

161. 
     Ämblikuvõrk teeskleb, et püüab kastepiisku,
     kuid ise püüab kärbseid.

     

162. 
     Arm! Kui Sa tuled, põlev valulamp käes, siis saan näha
     Su nägu ja tunda Sind õndsusena.

     

163. 
     "Õpetlased ütlevad, et ühel päeval pole teie valgust enam,"
     ütles jaaniuss tähtedele.
     Tähed ei vastanud.

     

164. 
     Õhtuvidevikus tuleb mu vaikuse pesasse ühe varase koidiku lind.

     

165. 
     Mõtted lendavad läbi mu meele nagu partide pilved taevas.
     Kuulen nende tiibade häält.

     

166. 
     Kanal armastab mõelda, et jõed on ainult selleks,
     et varustada teda veega.

     

167. 
     Maailm on suudelnud mu hinge oma valuga,
     paludes sellelt vastust lauldes.

     

168. 
     See, mis rõhub mind - on see minu hing,
     mis püüab välja tulla avatusse, või maailma hing,
     mis koputab mu südamele, et saada sisse?

     

169. 
     Mõte toidab ennast omaenda sõnadega ja kasvab.

     

170. 
     Olen sukeldunud oma südameanuma sellesse vaiksesse tundi;
     see on täitunud armastusega.

     

171. 
     Sul kas on töö või ei ole seda.
     Kui pead ütlema: "Tehkem midagi", siis siit
     häda algabki.

     

172. 
     Päevalill punastas mõtte juures pidada nimetut
     lillekest oma sugulaseks.
     Päike tõusis ja naeratas lillekesele, küsides:
     "Oled sa terve, mu kallis?"

     

173. 
     "Kes kihutab mind edasi nagu saatus?"
     "Mu Mina, kes istub mu seljas."

     

174. 
     Pilved täidavad jõe veepeekreid, peites end kaugetes mägedes.

     

175. 
     Pillan vett maha oma veekannust kõndides teel.
     Väga vähe jääb mu kodu jaoks järele.

     

176. 
     Anumas vesi sädeleb; meres on vesi tume.
     Väikesel tõel on selged sõnad; suurel tõel on suur vaikus.

     

177. 
     Sinu naeratus oli Su oma põldude õied,
     Sinu jutt oli Su oma mägimändide kohin;
     kuid Su süda oli see naine, keda me kõik tunneme.

     

178. 
     Need on väikesed asjad, mille jätan endast järele
     oma armsamale, - suured asjad on kõikidele.

     

179. 
     Naine, Sa oled maailma südame ümbritsenud oma pisarate
     sügavusega, nagu meri on ümbritsenud maa.

     

180. 
     Päikesepaiste tervitab mind naeratusega.
     Ta kurb õde, vihm, räägib mu südamega.

     

181. 
     Mu päevaõis langetas oma unustatud lehed.
     Õhtul valmib ta kuldseks mälestusteviljaks.

     

182. 
     Olen nagu öine tee, mis kuulab vaikuses oma
     mälestuste samme.

     

183. 
     Õhtutaevas on mulle nagu aken ja läidetud lamp
     ja keegi ootamas selle taga.

     

184. 
     Kes on hea tegemisest liialt hõivatud, see ei
     leia aega hea olla.

     

185. 
     Olen sügispilv, mis on vihmata, ja näen oma
     täiust valminud riisipõllul.

     

186. 
     Nad vihkasid ja tapsid ja inimesed kiitsid meid.
     Aga Jumal ruttab häbi pärast peitma selle mälestust
     rohelise rohu alla.

     

187. 
     Varbad on sõrmed, mis on hüljanud oma mineviku.

     

188. 
     Pimedus rändab vaikuse poole, aga nägemise puudumine
     rändab surma poole.

     

189. 
     Lemmikkoer kahtlustab kõiksust kavatsuses võtta endale tema koht.

     

190. 
     Istu tasa, mu süda, ära tõsta tolmu.
     Las maailm leiab tee Sinu juurde.

     

191. 
     Vibu sosistab noolele enne selle äralendu:
     "Sinu vabadus on minu vabadus."

     

192. 
     Naine, naerus on Sul eluallika muusika.

     

193. 
     Meel, mis on üleni loogika, on nagu nuga,
     mis on üleni tera.
     See paneb värisema käe, mis kasutab seda.

     

194. 
     Jumal armastab inimese lambitulesid rohkem
     kui omaenda suuri taevatähti.

     

195. 
     See maailm on metsikute marude maailm,
     mida taltsutab ilumuusika.

     

196. 
     "Mu süda on nagu su suudluse kuldne laegas,"
     ütles loojangupilv päikesele.

     

197. 
     Puudutades võid tappa, eemale hoidudes võid omada.

     

198. 
     Ritsikate sirin ja vihmaladin kanduvad läbi pimeduse
     minuni nagu unenägude sahin mu möödunud noorusest.

     

199. 
     "Olen kaotanud oma kastepiisa," hüüab õis
     hommikutaevale, mis on kaotanud kõik oma tähed.

     

200. 
     Põlev puuhalg lööb leegitsema ja hüüab: "See
     on mu õis, mu surm."

     

201. 
     Herilane peab naabruses olevate mesilaste taru liiga väikeseks.
     Naabrid paluvad tal ehitada kasvõi väiksemgi talu.

     

202. 
     "Ma ei suuda säilitada su laineid," ütleb kallas jõele.
     "Lase ma säilitan su jalajäljed oma südames."

     

203. 
     Selle väikese maa mürasse uputab päev kõikide maailmade vaikuse.

     

204. 
     Laul tunneb end lõpmatult õhus, pilt tunneb maas,
     luuletus tunneb õhus ja maas.
     Sest luuletuse sõnadel on tähendus, mis kõnnib, ja
     muusika, mis lendab kõrgele.

     

205. 
     Kui päike loojub Läände, siis ta hommiku Ida
     seisab vaikides ta ees.

     

206. 
     Kiirus teeb mulle häbi, sest ma salaja palun teda.

     

207. 
     Kui mul pole midagi teha, siis muutugu mu
     mittetegemine rahu sügavuses muretuks nagu õhtu
     mererannal, kui vesi on vaikne.

     

208. 
     Neiu, Su lihtsus ilmutab nagu järvesina Su
     tõe sügavust.

     

209. 
     Parim ei tule üksinda.
     Ta tuleb Kõige seltis.

     

210. 
     Jumala parem käsi on õrn,
     kuid kohutav on ta vasak käsi.

     

211. 
     Mu õhtu tuli võõraste puude vahele ja hakkas
     rääkima keeles, mida mu hommikutähed ei osanud.

     

212. 
     Ööpimedus on kott, mis rebeneb koidikukullast.

     

213. 
     Meie soovid laenavad elu pelkadele ududele ja
     vinedele ajutiseks vikerkaarevärve.

     

214. 
     Jumal ootab, et võita tagasi omaenda õisi
     andidena inimese käest.

     

215. 
     Mu kurvad mõtted kiusavad mind, küsides
     minult omaenda nime.

     

216. 
     Vilja teenimine on hinnaline, õie teenimine
     on magus, aga olgu minu teenimine lehtede oma
     nende alandliku andumuse varjus.

     

217. 
     Mu süda on laotanud oma purjed laisas tuules,
     et purjetada varjulise saare poole Kusagil.

     

218. 
     Inimesed on julmad, aga Inimene on lahke.

     

219. 
     Tee minust oma karikas ja olgu mu täius Sinu
     ja Sinu omade jaoks.

     

220. 
     Torm on otsekui ühe valus vaevleva jumala
     karjumine, kelle armastust lükkab tagasi maa.

     

221. 
     Maailm ei leki, sest surm pole praegu.

     

222. 
     Elu on muutunud rikkamaks armastuse poolest,
     mis on kaotatud.

     

223. 
     Mu sõber, Sinu suur süda säras Ida päikesetõusust
     nagu üksildase mäe lumine tipp koidu ajal.

     

224. 
     Surma purskkaev paneb mänglema vaikse eluvee.

     

225. 
     Need, kellel on kõik peale Sinu, mu Jumal,
     naeravad nende üle, kellel pole midagi peale Sinu.

     

226. 
     Elu liikumine puhkab omaenda muusikas.

     

227. 
     Hoobid tõstavad ainult tolmu, mitte aga
     maa seest vilja.

     

228. 
     Meie nimi on valgus, mis helkleb merelainetena
     öösel ja sureb siis, jätmata jälgegi järele.

     

229. 
     Lase ainult sellel näha okkaid, kellel on silmad,
     et näha roosi.

     

230. 
     Pane linnu tiibadele kulda ja iial enam ei lenda ta
     kõrgele taevasse.

     

231. 
     Seesama meie maa lootos õitseb teise nime all
     võõras veeski sellesama magususega.

     

232. 
     Südame perspektiivis kangastub vahemaa pikana.

     

233. 
     Kuu saadab oma valguse üle kogu taeva,
     tumedad plekid hoiab aga endale.

     

234. 
     Ära ütle "On hommik," ega lase tal minna,
     nimetades teda eilse nimega. Näe teda esimest
     korda nagu äsjasündinud last, kellel polegi nime.

     

235. 
     Suits uhkustab taeva ees, ja Tuhk maa ees,
     et nemad on Tule vennad.

     

236. 
     Vihmapiisk sosistas jasmiiniõiele: "Hoia mind
     igavesti oma südames."
     Jasmiiniõis ohkas: "Paraku". Ja langetas lehed.

     

237. 
     Arglikud mõtted, ärge mind kartke.
     Olen poeet.

     

238. 
     Mu meele ähmane vaikus näib olevat täis
     ritsikate sirinat - heli halli hämarust.

     

239. 
     Raketid, teie tähtede solvang langeb teiega
     koos tagasi maale.

     

240. 
     Sina oled juhtinud mu läbi päeva rahvarikaste
     reiside õhtu üksindusse.
     Ootan selle tähendust läbi öö vaikuse.

     

241. 
     See elu on mere ületamine, kus me kohtume
     selsamal kitsal laeval.
     Surmas jõuame randa ja läheme oma
     erinevatesse maailmadesse.

     

242. 
     Tõe jõgi voolab läbi oma eksimuste kanalite.

     

243. 
     Täna igatseb mu süda üheks magusaks tunniks
     koju ajamere taha.

     

244. 
     Linnulaul on hommikuvalguse kaja maa pealt.

     

245. 
     "Oled sa liiga uhke, et mind suudelda?"
     küsib hommikuvalgus tulikalt.

     

246. 
     "Kuidas võin ma sulle laulda ja sind palveldada,
     oo Päike?" küsis väike õis.
     "Oma puhtuse lihtsa vaikimisega," vastas päike.

     

247. 
     Kui inimene on loom, siis on ta halvem kui loom.

     

248. 
     Tumedad pilved muutuvad taevaõiteks,
     kui neid suudleb valgus.

     

249. 
     Ärgu mõõgatera pilgaku oma käepidet, et
     see on nüri.

     

250. 
     Öövaikus põleb oma linnutee valgusega nagu sügav lamp.

     

251. 
     Päikselise Elusaare ümber tõuseb päeval ja
     ööl piiritu surmamere laul.

     

252. 
     Kas pole see mägi nagu õis oma küngastest
     lehtedega, mis joovad päikesevalgust?

     

253. 
     Tegelik, mille tähendust tõlgendatakse ja
     rõhutatakse valesti, on mittetegelik.

     

254. 
     Mu süda, leia oma ilu maailma liikumisest,
     nagu vene, millel on tuule ja vee graatsia.

     

255. 
     Silmad pole uhked mitte nägemise, vaid
     oma prillide üle.

     

256. 
     Elan selles oma väikeses maailmas ning kardan
     muuta seda natukenegi väiksemaks. Tõsta mind oma
     maailma ja anna mulle vabadus kaotada rõõmuga kõik,
     mis mul on.

     

257. 
     Kasvades võimu poolest, ei saa vale iial
     muutuda tõeks.

     

258. 
     Mu süda igatseb kallistada seda päikselise päeva
     rohelist maailma oma laksuvate laululainetega.

     

259. 
     Teeäärne rohi, armasta tähte, siis hakkavad
     su unistused õitsema.

     

260. 
     Tungigu su muusika nagu mõõk turulärmi südamesse.

     

261. 
     Selle puu värisevad lehed puudutavad mu
     südant nagu väikese lapse sõrmed.

     

262. 
     See mu hinge kurbus on ta pruudiloor.
     Ta ootab, et ta tõstetaks öösel eest.

     

263. 
     Väike õis lamab rohus.
     Ta püüdis minna liblika teed.

     

264. 
     Olen teede maailmas.
     Tuleb öö. Ava oma värav, Sina kodumaailm.

     

265. 
     Olen laulnud Su päevade laule.
     Lase mul õhtul kanda Su lampi mööd tormist
     teed.

     

266. 
     Ma ei palu Sind oma majja. Tule mu lõpmatusse
     üksindusse, mu Armsaim.

     

267. 
     Surm kuulub elule nii nagu sündki.
     Kõndimine seisneb niihästi jala tõstmises
     kui ka selle maha panemises.

     

268. 
     Olen õppinud mõistma Sinu sosistuste lihtsat
     tähendust õites ja päikesepaistes, - õpeta mind
     tundma Sinu sõnu valus ja surmas.

     

269. 
     Öö õis jäi sulgumisega hiljaks ja kui hommik
     suudles teda, ta võpatas ja ohkas ja pillas
     maha oma lehed.

     

270. 
     Läbi kõikide asjade kurbuse kuulen Igavese Ema lauluüminat.

     

271. 
     Tulin Su rannale nagu võõras, elasin Su majas
     nagu külaline, lahkun Su ukselt nagu sõber,
     mu maa.

     

272. 
     Kui ma olen läinud, siis tulgu mu mõtted
     Su juurde nagu päikeseloojangu järelkuma tähise
     vaikuse äärel.

     

273. 
     Läida mu südames õhtune puhkusetäht ja las
     siis öö sosistab mulle armastusest.

     

274. 
     Olen laps pimeduses.
     Sirutan läbi öökatte oma käed Su poole,
     Ema.

     

275. 
     Tööpäev on tehtud. Peida mu nägu oma käte
     vahele, Ema.
     Las ma näen und.

     

276. 
     Kohtumislamp põleb kaua; lahkumishetkel
     kustub see kohe.

     

277. 
     Oo Maailm, säilita minu jaoks, kui olen
     surnud, need kaks sõna oma vaikuses: "Olen armastanud."

     

278. 
     Elame selles maailmas, kui armastame teda.

     

279. 
     Olgu surnutel kuulsuse surematus, aga
     elavatel armastuse surematus.

     

280. 
     Olen näinud Sind nagu pooleldi ärganud laps
     näeb koiduhämaruses oma ema, ja naeratab
     siis ja uinub jälle.

     

281. 
     Suren ikka ja jälle, tundmaks ära, et elu on
     ammendamatu.

     

282. 
     Kui läksin rahvahulgas mööda teed, nägin
     Sind rõdul naeratamas ja hakkasin laulma ja
     unustasin kogu lärmi.

     

283. 
     Armastus on elu oma täiuses nagu karikas
     oma veiniga.

     

284. 
     Nad läidavad omaenda lambid ja laulavad
     endi sõnu oma templites.
     Aga linnud laulavad Sinu nime Sinu hommikuvalguses, -
     sest Sinu nimi on rõõm.

     

285. 
     Juhi mind oma vaikuse südamikku, et täita
     mu süda lauludega.

     

286. 
     Lase neil, kes selle valivad, elada nende endi
     sisisevas tulevärkide maailmas.
     Minu süda igatseb Sinu tähti, mu Jumal.

     

287. 
     Armastuse valu laulis mu elu ümber nagu
     põhjatu meri ja armastuse rõõmu laulis nagu
     linnud õitsvates metsasaludes.

     

288. 
     Kustuta lamp, millal sa soovid.
     Õpin tundma Su pimedust ja hakkan seda
     armastama.

     

289. 
     Kui seisan päeva lõpul Sinu ees, siis näed
     mu arme ja saad teada, et mul olid haavad ja
     ka paranemine.

     

290. 
     Kord ma laulan Sulle ühte teise maailma
     päikesetõusul: "Olen näinud Sind varem maa
     valguses, inimese armastuses."

     

291. 
     Pilved ujuvad mu ellu möödunud päevadest,
     mitte enam et valada vihma või vallandada tormi,
     vaid et värvida mu loojangutaevast.

     

292. 
     Tõde tõstab enda vastu tormi, mis külvab
     laiali ka seemneid.

     

293. 
     Möödunud öö torm on tänase hommiku krooninud
     kuldse rahuga.

     

294. 
     Tõde näib tulevat oma viimase sõnaga;
     viimane sõna sünnitab aga järgmise.

     

295. 
     Õnnistatud on inimene, kelle kuulsus ei
     sära kirkamalt kui ta tõde.

     

296. 
     Kui unustan oma nime, siis täidab mu
     südame Sinu nime magusus - nagu Su
     hommikupäike, siis kui udu on hajunud.

     

297. 
     Vaiksel ööl on ema ilu ja kärarikkal lapse ilu.

     

298. 
     Maailm armastas inimest, kui inimene naeratas.
     Maailm hakkas kartma teda, kui ta naeris.

     

299. 
     Jumal ootab, et inimene saaks tarkuses tagasi
     oma lapsepõlve.

     

300. 
     Lase mul tunda seda maailma kui Sinu kujustuvat
     armastust, siis minu armastus hakkab teda abistama.

     

301. 
     Sinu päikesepaist naeratab mu südame
     talvepäevadele, kordagi kahtlema ta kevadõites.

     

302. 
     Armastades suudleb Jumal lõplikku ja
     inimene lõpmatut.

     

303. 
     Sa läbid viljatute aastate kõrbesed maad,
     et jõuda täitumishetke.

     

304. 
     Jumala vaikus laseb inimese mõtteil
     kõneks küpseda.

     

305. 
     Igavene Rändur, Sa leiad oma sammude jäljed
     mu lauludes.

     

306. 
     Ära lase mul häbistada Sind, Isa, kes Sa tood
     oma lastes esile oma kirkust.

     

307. 
     Rõõmutu on päev, valgus süngete pilvede all
     on nagu karistada saanud laps, pisarajäljed
     kahvatutel põskedel, ja tuul halab nagu haavatud
     maailm.
     Aga mina tean, et olen teel kohtuma oma sõbraga.

     

308. 
     Täna öösel liiguvad palmilehed, voogab meri.
     Täiskuu on nagu maailma südametuksumine.
     Millisest tundmatust taevast oled sa toonud oma
     vaikusesse armastuse valuliku saladuse?

     

309. 
     Unistan tähest, valgusesaarest, kuhu ma sünnin ja
     mille elustava jõudeaja sügavuses laseb mu elu
     nagu riisipõld sügispäikeses küpseda oma töödel.

     

310. 
     Vihmast märja maa lõhn tõuseb nagu suur
     kiidulaul tähtsusetute hääletult hulgalt.

     

311. 
     Et armastus võiks iial kaotada,
     seda ei saa me pidada tõeks.

     

312. 
     Ühel päeval saame teada, et surm ei suuda
     iial röövida meilt seda, mille on saavutanud hing,
     sest hinge saavutused on hingega üks.

     

313. 
     Mu õhtuvidevikus tuleb Jumal mu juurde mu minevikuõitega,
     mis on hoitud Ta korvis värskeina.

     

314. 
     Kui on häälestatud mu elu kõik keeled, mu Isand,
     siis igal Su puudutusel hakkab kõlama armastuse muusika.

     

315. 
     Las ma elan tõeliselt, mu Isand,
     nii et surmgi muutuks mulle tõeliseks.

     

316. 
     Inimese ajalugu ootab kannatlikult solvatud
     inimese triumfi.

     

317. 
     Praegusel hetkel tunnen oma südamel Su pilku
     nagu hommiku päikeseküllast vaikust üksildase
     põllu kohal, millelt saak on koristatud.

     

318. 
     Igatsen Laulude Saart selle voogava
     Karjumise Mere taga.

     

319. 
     Öö prelüüd algab loojangumuusikana - selle
     pühaliku hümnina sõnulväljendamatule pimedusele.

     

320. 
     Olen roninud tippu ega ole leidnud ulualust
     kuulsuse kõledas ja viljatus kõrguses. Vii mind,
     mu Juht, enne kui kustub valgus, rahuorgu, kus
     elu viljalõikus maheneb kuldseks tarkuseks.

     

321. 
     Asjad näivad viirastuslikud selles ähmases
     hämaruses - tornitipud, mille alused on kadunud
     pimedusse, ja puuladvad, mis tunduvad tindiplekkidena.
     Ootan hommikut ning ärkan siis üles, et näha Su
     linna valguse käes.

     

322. 
     Olen kannatanud ning tundnud meeleheidet ja surma,
     ja olen õnnelik, et elan selles suures maailmas.

     

323. 
     Mu elus on radu, mis on tühjad ja vaiksed.
     Need on avatud paigad, kus mu töörohketel
     päevadel oli oma valgus ja õhk.

     

324. 
     Vabasta mind mu täitumata minevikust, mis
     liibub mulle tagantpoolt ligi, muutes suremise
     raskeks.

     

325. 
     Olgu see viimane sõna, et ma usun kindlalt
     Sinu armastusse.

al. 01.02.2003