|
Kuhu pean ma nüüd minema?
Ja kuhu nüüd siis? - Kuhu soovid.
Sa väikest kui ka suurt maailma proovid.
Tea, kui sa enda silmas maksad,
ka elust läbi lüüa jaksad.
J. W. von Goethe "Faust"
Nüüd olin ma selles punktis. Ja mis tuleb nüüd?
Kuidas läheb siit edasi, kuhu pean minema? Mida pakub maailm
mulle veel?
Võib-olla tuli mul kõik läbi elada vaid selleks,
et oma koge-musi teistele edasi anda? Mis oli õieti minu
ülesanne selles maailmas, mispärast olin ma siin?
Mulle oli selge, et ma ei tohi tavalisse, väljakujunenud
ja harjumuspärasesse elukorraldusse tagasi langeda - minevik
tuli jätta minevikuks. Mul polnud veel õiget ideed,
samuti ei olnud ma leidnud vastust kõigile küsimustele.
Ka raamatukirjutamise idee tõrjusin ma endast kaugemale.
U., kelle juures ma viimati sügisel olin, jättis tookord
minuga jumalaga öeldes: "See oli sinu viimane istung
minu juures, ma lõpetan sellega ja kingin sulle selle
viimase raviseansi. Ma leian, et sa oled nüüd küps,
sest sa oled midagi väga olulist hästi tugevasti endale
sisendanud. Sa oled nimelt pääsenud elu paratamatusest
elu võimalusteni; täna pole sinu jaoks ainult üht
vastust ühele küsimusele, täna on sul võimalik
anda palju vastuseid." Mul oli tunne, nagu toimuks mu elus
murrang, justnagu ootaks ma midagi uut ja erutavat. Et mul ei
olnud seni mitte mingit ideed, tõrjusin aga kõik
mõtted sellest teemast eemale. Ma nautisin järgnevatel
kuudel oma tagasikingitud elu.
Mees ja lapsed, puhkus, sisseosturetked, töö, oma sõbratariga
kohtumine, oma mehega väljaskäimine, kõik need
asjad täitsid mu elu niivõrd, et ma endas kasvavat
tühjust esialgu sugugi ei märganud. Alles siis, kui
endas tõelise ostupalaviku avastasin, sain ma aru, et
minuga on midagi juhtunud.
Mulle sai samal hetkel, kui seda taipasin, selgeks, et minuga
on tõesti midagi lahti. Ma puhkasin loorberitel, mina
olin tavapärasele päevakorrale üle läinud
ja mõtlesin üksnes iseendale. Ma ei mõelnud
oma mehe seisukorrale, kes pidi iga esmaspäeva hommikul
Zürichi poole lendama ja alles reede õhtul koju tagasi
tuli, kes kogu nädala nagu poissmees elama pidi, kuigi tal
oli naine ja kaks last, keda ta armastas ja keda ta meelsasti
sagedamini oleks enda lähedal näinud ja hoidnud, ma
ei arvestanud ka oma lastega, kes oleksid tahtnud rohkem oma
isaga koos viibida.
Pärast paranemist loobusin ma igasugusest tööst
iseendaga, samuti visiitidest U. ja D. juurde, sest minu meelest
polnud kõik see enam vajalik. U. suhtes oli see ju õige,
sest ta lõpetas ise minuga edasi töötamise.
D. helistas aga sageli ja meenutas mulle, et mul tema arvates
on oma eluülesanne ja et ma sel põhjusel siin maailmas
olen ning et ma mitte ainult selleks maa peal ei ela, et mul
mees ja lapsed on - eriti pärast neid katsumusi, mis mul
läbi oli tulnud teha.
Tema arvates valitseb meis igaühes mingil ajal korralagedus,
ilmneb võimetus orienteeruda, endale selgeks teha põhjus,
miks me üldse siin oleme. Meil kõigil on oma eluülesanne.
Mis on siis minu ülesanne? Kuna minus ikka veel püsis
n.-ö. emotsionaalne tardumus, võtsin osa ühest
tema Kölnis korraldatud workshop'ist, mis endast isiksusekujundamise
stuudiumit kujutas. See meistriklass, mille koos teistega läbi
tegin, oli üks erutavamaid minu elus. Ma ei hakka seda siin
üksikasjalikult selgitama, sest igaüks elas seda läbi
isemoodi ja võttis sealt enda jaoks kaasa erinevaid asju.
Viimasel päeval teatas D. mulle resümeerivalt, et minu
ülesanne selles maailmas on inimeste hulgas armastust levitada.
"Sa oled armastusjumalate käskjalg," ütles
ta, "ja sa pead siit alates armastust maailma saatma."
Nende mõtetega läksin ma koju tagasi. Kuigi ma järgmistel
nädalatel ikka ja jälle armastust külvasin ning
ise sellest ka rahuldust leidsin, oli mul millestki puudus. Mul
oli tunne, et mu ülesanne peitub kusagil mujal. Ja ma keerlesin
nagu kass palava pudru ümber, kaaludes ideed oma lugu üles
kirjutada. Sisimas teadsin, et kord avaldan ma selle kindlasti.
Vahepeal olin ma pärast mõningast siia-sinna kõikumist
siiski lõpuks langetanud otsuse Šveitsi kolida. Millalgi
oli mulle selgeks saanud, et ma selle kartusesõlme elukoha
muutuse pärast ikkagi lahti harutama ning lõplikult
kas Müncheni või ümberkolimise käsuks otsustama
pean.
Selles asjas olen ma kahjuks tüüpiline Kaksik - täna
nii ja homme naa. Ühel päeval otsustasin ma jääda,
teisel päeval taas ümber kolida.
Kord surus mu sõbranna mulle kätte paki tarokaarte
ja nende juurde kuuluva käsiraamatu. Ta ütles mulle,
et on pannud tähele mu otsustamisvõimetust - vahest
peaksin ma lihtsalt kaarte laduma. Samas hoiatas ta mind, et
kui ma kaarte juba kord laon, siis pean ma ka nende nõuande
järgi talitama. Tarokaardid! Kolme aasta eest oleksin ma
ta välja naernud. Ma polnud kunagi varem selliseid kaarte
näinud, rääkimata ladumisest. Kuid pärast
kõike seda, mis ma läbi olin elanud, miks ka mitte?
Ma olin juba nii palju mõistatuslikku kogenud, miks peaksin
siis nüüd järgmisest kogemusest loobuma?
Ja nii ma siis küsisingi tarokaartidelt, kas ma peaksin
Zürichisse kolima. Eriti paeluv on see, et kaartidel on
alati õigus, ja et nad täpselt sel hetkel, kui ma
neilt midagi küsin, peegeldavad tagasi mu tundeelu seisundit
ja nii tunnen end iga küsimuse juures olevat läbi nähtud.
Oma küsimusele sain kaartidelt vastuse, et ma ilmtingimata
peaksin kolima. Et aeg olevat selleks küps ja et minu emotsionaalne
seisak sellega lõpeb, et see, mis varem oli maha maetud
ja vangis hoitud, tuleb nüüd päevavalgele ning
ma astun ühe otsustava sammu eneseleidmiseks. See tähendas
sõna-sõnalt: selles kavatsuses peitub teie aare.
Mingil moel tajusin, kui seda vastust lugesin, et täpselt
sellist vastust ma ootasingi, et ma seda otsustavat häält
kuulda lootsin ning nii ma otsustasingi kohe kolimise poolt.
Kuidagi ebatavaline on lugu selliste asjadega: niipea kui ma
otsustanud olin, leidsime ühe maja, mis meile meeldis, ning
1996. aasta aprillist kolisimegi ümber. Kuidas mind juba
ainult mõte Münchenist äraminekust - eemale
sõpradest, kolleegidest ja sellest linnast, mida ma nii
armastan - varem hulluks ajas. Ka ei talunud ma mõtetki
minna eemale N-ist ning F-ist. F. oli ainuke arst, kes mind tõeliselt
ravis ja kelle juures ma tänapäevani käin, ta
on ka mu perearst. Ma ei tahtnud mitte mingil juhul temast kui
arstist loobuda. See võttis omajagu aega, enne kui mulle
selgeks sai, et mul polegi vaja temast loobuda, sest München
pole ju Zürichist kuigi kaugel.
Peale kõige muu oli see samm veel ka seepärast mulle
tähtis, et ma ennast lõplikult igasugusest sõltuvusest
vabastasin ja täiesti uut elu alustasin. Nii jätsin
ma kogu mineviku seljataha. Mitte inimesi - ei, kuid elulõigu
küll. Ma hakkasin otsast peale.
Ma tundsin ennast nii tervena ja reipana, mul läks hiilgavalt
ja ma olin valmis täiesti uuteks asjadeks. Mina, kes ma
varem alati muudatusi kartsin, suutsin endale äkki ümberkolimist
ette kujutada. Miks mitte elada kas Pariisis või Londonis?
Või hoopiski Roomas? Ma märkasin, kuivõrd
avaramaks oli muutunud võimaluste piir tänu minu
haigusele ja kui avameelseks ma ise olin muutunud. Ma polnud
mitte ainult uut elu alustanud, vaid nüüd algas ka
uus elulõik. Sellesse uude ellu - tundsin seda pärast
paari kuud Šveitsis - kuulus ka see, et ma lõpuks
endale südamele panin oma lugu üles kirjutada, et ma
selle hirmu "ennast alasti võtta" üle parda
heitsin. Ma teadsin, et ma sellega kõik veel kord läbi
elama ning selle etapi oma elus selgeks tegema pean, et see siis
lõplikult arhiivi panna. Selleks tuli mul lõppude
lõpuks oma edevust tunnistada ja see kõrvale heita.
Mis sellest siis on, kui paljud inimesed teada saavad, kui
ogar ma olin ja mida ma läbi elasin? Need, keda ma armastan,
teavad seda niikuinii, miks ei peaks siis seda paljud teisedki
teadma?
Mulle sai selgeks, et minu ülesanne on teisi inimesi julgustada,
võimalusi näidata, kuidas end oma harjumustest vabastada
ja ennast ära tunda. Mul tuli jutustada elust.
Resümee
Lugu on lõppenud. Ma usun nägevat, kuidas mõistlik
lugeja prillid
ära võtab, et leida siit moraal.
See ei tähenda tema teravmeelsuse solvamist, ma tahtsin
talle ainult teed juhatada. Ma ütlen ainult: Õnne
ja Jumala õnnistust otsimisel.
Charlotte Bronte "Shirlea"
Alles selle loo kirjutamise ajal selgus mulle, et ma ei kujutanud
seda üksnes enda jaoks ja et seda lõiku ad aeta lõpetada.
Ma tajun, et ma suutsin midagi anda ja et ma oma raamatu kaudu
inimeste juurde jõudsin. Ma püüdsin inimesi
köita, sest mul oli neile midagi öelda, mul oli nende
jaoks sõnum.
See sõnum kõlab järgmiselt: "Kõik
on võimalik, kui ma otsustan elu poolt."
Ma ei mõtle siin elu kui ainult üht sõna,
ka mitte kui üht seisundit. Ma elan palju intensiivsemalt
siis, kui mulle on selge, et ma olen siin. Ainult siis õnnestub
mul oma energiaallika, oma ressursside juurde jõuda. Ja
ainult siis saan ma endale elu väljakutse esitada, selle
lahendada. Ühtlasi õnnestub mul nii vältida
enda lootusetusse olukorda asetamist.
Olgu see olukord, millesse ma satun, nii lootusetu kui tahes,
olgugi, et keegi ei usu enam selle kriisi lahendusse, aga kui
mina usun, et m a selle lahendan, siis m a suudan seda. Ja kõigi
jaoks on lootus olemas kuni viimse hingetõmbeni. Oma elu
viimasel minutil võin ma teisele otsusele tulla ja ümber
pöörduda. Minul on valikuvõimalus ja mina otsustan,
mina tegutsen, mitte keegi muu. Mitte ükski olukord pole
väljapääsmatu, seda on see ainult siis, kui ma
ise selle endale nii määratlen.
Seetõttu on tähtis, et ma oma sisemist häält,
oma keha (elu) tarkust ja temalt saadud signaale kuulan; et ma
ennast oma intuitsioonist juhtida lasen, mitte aga teiste inimeste
arvamustest, olgu need kui tahes kompetentsed. Loomulikult võin
ennast erialainimeste teadmistest juhtida lasta, aga viimane
sõnaja vastutus peab igal juhul minule jääma.
Ma ei tohi teiste mööndustest või keeldudest,
aga ka tunnustusest sõltuvaks muutuda. Ma ei tohi oma
elu läbi teiste või teistel elada lasta, ma pean
ise elama.
Minu teine sõnum on: "Ma võtan oma elu iseenda
kätte."
Kolmas sõnum kõlab: "Ma pean iseenda vastu
heatahtlik olema."
Kui ma ärritunult või muude tigedate emotsioonidega
teise isiku peale reageerin, tähendab see seda, et ma sõdin
iseenda vastu. Need inimesed, vaatamata sellele, kas ma neid
armastan või vihkan, on ainult minu enese peegelpilt.
Üks osa headusest iseenese vastu tähendab seda, et
ma ei arvusta ega oota ei endalt ega teistelt midagi, vaid et
ma iseennast ja teisi inimesi enda ümber tunnustan sellistena,
nagu nad on. Kord, kui mu õde mind haiglas külastas,
ütles ta midagi väga kaunist: "Ma ei toonud sulle
lilli, vaid ma tõin iseenda kaasa."
Ma usun, et see käib meie kõigi kohta: minu ja ka
teiste jaoks tuleks meil kõigepealt iseennast kaasa tuua.
Kaugeltki mitte ainult isikuna või kehastusena, vaid just
iseenesena. Ainult siis on võimalik usalduslikult suhelda.
Igasugused kriisid, olgu haigus, depressioonid, ebaedu jne. on
ju põgenemine iseenese eest. Ma pean püüdma
kasutada võimalust iseenda esitlemiseks (parimal juhul
juba enne seda, kui ma "seina äärde pandud"
olen). Ja mul tuleb elada just praegusel hetkel, sest olevik
on see, mis mul üldse olemas on. Ka pole õige oma
mõtetega tulevikus viibida (umbes nii, et palju mulle
veel aega on jäänud), vaid - ma elan ju praegu!
Neljas sõnum, mida tahan kuulutada: "Mul tuleb iseennast
ja oma keha usaldada."
Ainult sel juhul, kui ma end usaldan, saan ka teisi usaldada.
Ja tähtis on ka teisi usaldada, sest raskes olukorras vajan
ma teenäitajat, ka sel juhul, kui ma seda teed üksinda
käima pean. Ma vajan ju kedagi, kes mulle selgitab, kuidas
edasi pääseda, kui ma seda soovin.
Mul tuleb olla avameelne kõige suhtes, mis mind mu kogemuslikest
teadmistest säästaks.
Ameerika arst Deepak Chopra esitas ühes oma raamatuist ("Ageless
Body - Timeless Mind") teesi, et inimene ei vanane, kui
ta seda ei taha, et need on toksilised emotsioonid, mis meid
vananeda lasevad. Kuhu me jõuame ja mida me saavutame,
kui me sellest loobume, mida me täna teame, kui me tunnistame,
et on olemas midagi palju enamat, et on palju enam võimalusi
kui need, mida me täna mõista suudame.
On veel üks punkt, mida ma eriti tähtsaks pean. Paljud
minuga sarnases olukorras inimesed, kellega ma rääkisin,
ütlesid mulle: "Teate mis, teil on oma seisukohast
lähtudes hea seda rääkida. Teil on see kõik
möödas, kes teab, kas mina üldse nii tugev olengi."
Sellele ütlusele vastasin ma alati: "Me istume kõik
samas paadis. Ma olen samasugune nagu teiegi! Ma pole ei suurem
ega väiksem, ei targem ega rumalam, ei rikkam ega vaesem,
ei tugevam ega nõrgem. Teie suudate seda täpselt
samuti, sest see jõud on meis kõigis. Tuleb ainult
sellesse uskuda. Sealjuures on ju ükskõik, millisesse
vahendisse ma kriisist väljapääsemiseks usun;
kas ma usun vähi puhul kemoteraapiasse või rahvameditsiini
vahendeisse; kas ma majanduslikus kitsikuses olles ühte
või teise abivahendisse usun, sest senikaua, kui ma iseenda
juurde jään, kuni ma iseendasse usun, saavutan selle
vahendiga ka lahenduse."
Ma kirjeldasin selles raamatus, millist teed mina käisin.
See pole mingi üldtunnustust leidnud tee ja mitte igaüks
ei pea ega saagi seda teed samuti käia, nagu mina tegin.
Igaüks võib iseenda jaoks oma tee leida, sest iga
juhtum, iga kriis on ainulaadne, täpselt samuti nagu iga
inimenegi on ainulaadne. Seepärast ei püüa ma
oma lugu nagu retsepti või õpetust esitada. Ma
tahan ainult kõiki julgustada ja näidata, et ka võimatu
on võimalik ja et alati on olemas valikuvõimalus,
ükskõik missugune olukord on. Ma tahan lõpetada
tsitaadiga oma lemmikluuletajalt Rilkelt.
Ja siis on kõik taas vaikne...
Kas tead sa, mida nõuab mu elu,
kas mõistad sa seda?
Nagu laine hommikuses meres
tahab ta seda, kõhisedes ja raske teokarpidest,
sinu hingele randuda.
R. M. Riike "Sinule peoks"
Kirjandus
Anders von Ahlften, Prof. Dr., Angelika: Biologische Krebsbe-handlung,
Stuttgart 1987.
Banzhaf, Hajo: Das Arbeitsbuch zum Tarot, München 1995.
Chopra, Deepak, M. D.: Ageless Body - Timeless Mind, The Quantum
Alternative to Growing Oid, 1993.
Ayurveda, Gesundsein aus einer Kraft - Zu einem neuen Den-ken
über Krankheit und Gesundheit, München 1989.
Creating Health, How to Wake up the Body's Intelligence, 1987.
Perfect Health, A Complete Mind Body Guide, 1991.
Dilts, Robert B.: Identität, Glaubenssysteme und Gesundheit.
NLP Veränderungsarbeit, Paderborn 1991.
Friebel-Röhring, Gisela: Ich habe Krebs - na und? Rastatt
1990.
Lambley, Peter: Psyche und Krebs, Hamburg 1989.
Redfield, James: Die Prophezeiungen von Celestine, München
1994.
Robbins, Anthony: Grenzenlose Energie - Das Power Prinzip,
München 1991.
Simonton, O. Carl, u.a.: Wieder gesund werden. Eine Anleitung
zur Aktivierung der Selbstheilungskräfte für Krebspatienten
und ihre Angehörigen, Reinbek 1992.
Aadressid
Täht D tähistab:
ILSE ELISA DORANDT
Dorandt Persönlichkeitsstudium
Re-Light Form
Holunderweg 33
50858 KÖLN
Minu arst (F.):
Dr. med. FRIEDERIKE STALF
Fachärztin für innere Medizin,
Naturheilverfahren
Planegg, bei München
(Sisehaiguste eriarst, rahvaravimenetlus - Tõlk.)
NLP - Institut MUTABOR (U.)
ULRICH HOENING Donnersbergerstrasse 22a 80634 München
|