Tänapäeval on mitmeid raamatuid mõtete mõju ja jõu teemal, mis annavad lugejaile vajalikku informatsiooni ja juhiseid, kuidas seda uskumatut potentsiaali elus soovide realiseerimiseks ja edu tagamiseks kasutada.
Enamik mõtteid, mis teil päevast päeva, tunnist tundi ja iga minut tekivad, lihtsalt kaovad, haihtuvad. Suuremat osa sellest, mida te mõtlete, te isegi ei taju. Jälgige kord, mida te mõtlete. Vaatate peeglisse ja mõtlete, et kael muutub üha lõdvemaks. Milline see küll mõne aasta pärast välja näeb? Mõtlete oma emale - kuidas ta varem vananemise pärast hädaldas, kuidas ta suri, kui kurb te olite, ja nüüd olete ise tema asemel. Seda kõike mõtlete te väheste sekundite või minutite jooksul. Paralleelselt mõtlemisega jookseb teie vaimusilma ees vastav film. Te näete ennast, seda, kuidas te vanemaks saate, olete vana naine. Näete oma ema, tema vananemist ja surma, näete ennast, kuidas teie kord surete.
Samal ajal kui te mõtlete ja film jookseb, juhtub veel midagi tähtsat. Teis tekivad piltide juurde vastavad tunded: kurbus, hirm, viha, allaheitlikkus, lootusetus. Tulemuseks on see, et kui te pöördute teiste päevaste askelduste juurde, on needsamad tunded teis alles. Alles uued mõtted või sündmused, mis tekitavad teisi tundmusi, kootavad vanad emotsioonid. Otseselt võttes käitute te enamasti nagu robot, kes funktsioneerib ainult kindlate programmide abil - te toodate tahtmatult mõtteid, mõtted produtseerivad pilte, pildid tundeid. Kui te väga sageli mõtlete negatiivseid mõtteid, toodate väga sageli ka negatiivseid pilte, mis omakorda tekitavad negatiivseid tundeid. Teie põhimeeleolu, mis teid päevast päeva saadab ja on teis valitsev, on seega negatiivne. Ka siis, kui aeg-ajalt kogete vahepeal midagi ilusat.
Sellepärast räägivad psühholoogid ja nõustajad mõtete jõust, sellest, et inimene on see, mida ta mõtleb. Kui te näiteks mõtlete olla edukas, samas aga toodate pidevalt mõtteid, milles olete edutu, teete end ise väiksemaks, peate võimetuks, siis ei saa teil edu kunagi olemagi. Te jääte elus edutuks ja olete selles kinni nagu nõiaringis.
Et te ei kahtleks mõtete võimus, räägin teile ühest Tübingeni ülikooli uurimisprojektist, mille kohta lugesin hiljuti Süddeutsche Zeitung' ist. Seal seisis. "Halvatud kirjutavad ajuvooluga! Pärast Tübingeni Meditsiinilise Psühholoogia ja Käitumisneurobioloogia Instituudi aastatepikkust uurimust ja arendustööd kasutatakse nüüd uut meetodit: pikaajalise treeningu käigus õpivad asjaosalised teadlikult juhtima aju madalsagedusosa oma ajavooludega ja tootma nii kahte otse ajust tulevat kompuutri poolt eristatavat signaali. Kursoriga ekraanil teatatakse patsiendile tema aju-vooludest. Nii võib ta õppida ise kontrollima oma ajupotentsiaale. Arvutit juhitakse üksnes mõtetega! Halvatud patsiendid oskavad kirjutada lihtsaid sõnu ja lauseid, üks patsient oskab isegi kirja kirjutada."
Siin on meil tegemist kaht tüüpi mõtetega: alateadlikuga, mida inimene "mõtleb omaette" päevast päeva, ja teadlikult suunatud mõtetega, mis vallandavad mingi impulsi. Inimene võib mõtteid teadlikult produtseerida ja juhtida neid nii, nagu talle kasulik. on
Mõtete jõudu kasutatakse suurel määral tippspordis. Tänapäeval pole praktiliselt ühtegi tippsportlast, kes ei tegeleks korrapäraselt mentaaltreeninguga. Üle maailma tuntud spordipsühholoog James E. Loehr, kes treenib juba palju aastaid tennisetähti (Monica Seleš, Chris Evert, Pete Sampras), räägib oma raamatus "Uued mentaalsed jõud" mõtete jõust golfimängija Torn Kitei näite varal:
"Erandliku sportlase kohta on ta õigupoolest liiga vana, nimelt 43. Tema käed ja jalad on keskmised... Tema kõnnak on silmatorkavalt kohmakas ja lampjalgne ning ilma prillideta on ta praktiliselt pime. Sõnad "andekas", "talendikas", "geenius" ei tuleks selle golfimängija kirjelduse juures iial mõttessegi, täpsem oleks pigem kesk- või tavapärane. Kuid ärge laske end eksitada - Tom Kite on professionaalses golfimängus absoluutne supertäht... Mis teeb Tom Kite'i siis tõsiselt võetavaks vastaseks? Mis on tema salarelv? Lühidalt öeldes on see tema mentaalne tugevus!" Aastatepikkuse mõjusa mentaaltreeninguga on golfimängija Tom Kite omandanud optimaalse mõttetegevuse, mis viib teda edult edule. Tal on järgmised omadused:

• emotsionaalne paindlikkus - omadus jääda lahedaks ja tasakaalukaks; arendada positiivset suhtumist. Ka ootamatutele tundepööretele reageerib ta paindlikult;
• emotsionaalne vastutus - võime jääda pinge all emotsionaalsett erksaks ja vastutusvõimeliseks;
• emotsionaalne tugevus - võime vahendada vastasele tunnete surve all oma tugevust ja näidata võitlusvalmidust;
• emotsionaalne jõudlus - võime tulla toime vastase õnnestumisega, heita ruttu eemale pettumused ja vead ning olla kiiresti uuesti jalgadel.

Mentaaltreening on rakendatav kõikides eluvaldkondades, nii eraelus kui ka töös. Eespool kirjeldatud peegli ees seisva naise näitel näeks tema käitumine mentaaltreeningut kasutades välja järgnev.
Küps naine vaatab peeglisse ja märkab, et ta käel muutub järjest lõdvemaks ja kortsulisemaks. Valvsalt jälgib ta nüüd, kuidas sellele reageerida, milliseid mõtteid mõelda, millised tunded ja pildid temas jooksevad. Sel hetkel, kui ta märkab, et tal tekivad negatiivsed mõtted, reageerib ta kohe vabamalt ja paindlikumalt, juhib oma mõtteid ja annab neile positiivse suuna. Ta heidab endalt vananemismõtted ja tuleb nendega emotsionaalselt toime. Ta juhib oma mõtted tundele, et näeb oma vanuse kohta veel hea välja, pealegi on see tema teha, et ka tulevikus oma välimust positiivselt mõjutada. Ta suhtub oma vananemisse tasakaalukalt ja sisemise tugevusega. Toob lagedale oma võitlusvaimu, arendab välja strateegia, millega oma küpset elu edukalt elada.
Sellise kindlakskujunenud mentaalse jõuga mõjutaks too naine kindlasti oluliselt oma vananemisprotsessi. Nii nagu halvatud panevad oma mõtete jõul liikuma arvuti ja võivad sellega kirjutada, saab ka see naine mõjutada mentaalselt oma välimust ja vananemist.

Paljud inimesed tegelevad tänapäeval mentaaltreeninguga, töötavad alateadvusega ja harrastavad positiivset mõtlemist, siiski edu saavutamata. Ka mina kogesin varasematel aastatel sellist ebaedu ning kahtlesin mõtete mõju ja jõu tõhususes, ajuti loobusin sellega tegelemisest täielikult. Alles edasi arenedes ning tänu intensiivsele uurimisele taipasin vigu, mida olin teinud ning seejärel olin võimeline tõhusa mentaaltreeninguga edasi tegelema. Ka teised inimesed on rääkinud oma ebaõnnestumistest ja nimetanud samu vigu. Sagedasem viga seisneb selles, et inimesed küll omandavad positiivsed mõtted ja märklaused, aga mõttetreening jääb üksnes pealispinnale ega jõua sügavamatesse kihtidesse. Ent just sinna tulekski jõuda. Niisiis ei piisa sellest, nagu peegli ees seisva naise juhtumi puhul, et end mitte "sundida" lõdvast ja kortsus nahast mõtlema, selle asemel korrutades: "Ma olen ilus ja nooruslik". Ka siis, kui öelda seda lauset endale sada korda päevas, pole sest abi. Alateadvuses toodab naine igasuguseid vananemismõtteid edasi ja edaspidigi toimib vana negatiivne programm. Mõne aja pärast on ta pettunud, et mingit paranemist ei toimu, nimetab positiivset mõtlemist jamaks ja loobub sellest.
Negatiivseid mõtteid võib ainult siis positiivsete vastu vahetada, kui te saate oma negatiivsetele uskumustele ("Mind armastatakse ainult siis, kui ma olen noor") jälile ja asendate need positiivsetega ("Paljud armastavad mind sellisena, nagu ma olen"). Seejärel visualiseerige olukorrad, millal te olete tundnud end armastatuna (vaatamata vananemisele). Tooge oma vaimusilma ette kõik inimesed ja olukorrad, kes ja millal on armastanud sellena, kes te olete. Sulage neisse situatsioonidesse sisse ja laske kõigel, mis sellega seotud on, neis tundeis uuesti elustuda. Nautige neid tundeid.
Kui te tahate midagi saavutada - püüelda mingit kindlat eesmärki või mõjuda nooremana -, siis kujutage endale ette, et te olete sellise meetodi leiutanud, kasutate seda ja olete seejärel oluliselt noorem. Kujutlege, kuidas paljud teid armastavad, neid tundeid, mida te seejuures tunnete. Laske oma fantaasial lennata.
Tehke neid harjutusi pikemat aega - mitu nädalat järjest iga päev, veel parem, kui mitu korda päevas. Eelkõige siis, kui te märkate, et pöördute jälle vana mõtteskeemi juurde tagasi. Mõelge sellele, et tippsportlased treenivad end pidevalt mentaalselt - lõppu praktiliselt polegi. Arvestage üht: te olete 40 aastat mõelnud, et vanemaks saada on looduse häbematus, midagi kohutavat. 40 aasta jooksul on see programm teie sisemusse sügavalt juurdunud. Kui te nüüd programmeerite endale mõtetes täpselt vastupidist, mis aitavad siis näiteks kolm kuud neljakümne aasta vastu? Selleks, et nelikümmend aastat tõepoolest ringi programmeerida, vajate palju rohkem aega, eelkõige aga tõhusat strateegiat. See strateegia on:
Kõigepealt vajate kontroll programmi, punast tuld, mis hoiatab teid siis, kui tekib taas vana negatiivne mõteviis.
Seejärel vajate asendusprogrammi, mis vahetab vana negatiivse uue positiivse vastu, aktiveerib teis automaatselt uue märklause.
Peale selle vajate situatsiooniprogrammi, mis laseb teie vaimusilma ees reaalsetena joosta erinevaid positiivseid olukordi, et võiksite end positiivselt stimuleerida.
Lõpuks vajate emotsionaalset programmi, mis toodab situatsiooniprogrammi järeldusena teis positiivseid tundeid, mida imeksite endasse nagu käsn ning "istutaksite" alateadvusesse.
Suurim takistav faktor mentaalse treeningu teel edule on inimese mugavus, tema pidev vähene valmisolek enda kallal tõsiselt tööd teha. Kes käib seda teed aga järjekindlalt, vahetab oma negatiivsed programmid positiivsete vastu välja ja optimeerib mentaalset tugevust, saab selle eest ka igavest tasu. Ta kogeb elus kasvamist, rõõmu, edu ja täiust.

Hinge positiivne stimuleerimine

Alati, kui me kogeme midagi rõõmutut (kui keegi kohtleb meid halvasti, tülitseme kellegagi, kogeme ebaedu jne), oleme rõhutud, kurvad, pettunud või vihased. Meie hinges valitseb siis negatiivne väli, mis mõjutab meie mõtteid ja käitumist, ka meie välimust. Negatiivse sisemise meelsusega inimestel on tusane, rusutud või isegi kibestunud näoilme. Ent negatiivne meeleolu avaldab mõju ka kehale - see ei ole sirge, püstipäine, vaid näib olevat kergelt küürus, nagu kannaks inimene oma õlgadel nähtamatut koormat. Inimene tervikuna mõjub värvitult, vanemana, elurõõmutult, elus pettunult, kibestunult. Vaadake korraks inimesi enda ümber - trammis, metroos, kauplustes ja ametiasutustes. Te näete, et väga paljudel on virildunud, kurnatud, vaevatud, piinatud nägu - suunurgad ripuvad allapoole, nagu oleksid nad elus sügavalt pettunud, silmad on särata ja mõjuvad väsinult. Jääb mulje, nagu oleksid paljud inimesed õnnetud, elurõõmutud ja lootusetud. Seetõttu mõjuvad inimesed sageli ka vanemana, kui nad tegelikult on. Paljud inimesed elavad elu, milles valitseb negatiivne põhitoon. Neil on küll vahetevahel ilusaid elamusi, rõõmu ja nalja, aga need on ainult plinktuled muidu pimedusest mõjustatud elus. On väga palju inimesi, kes peavad Maad vähe rõõmustavaks planeediks ja oma elu koormaks, vaevaks, Jumala karistuseks.
Inimesi, kes näevad vaid neid ümbritsevat halba ja kurja, mis nende elu rikub.
Kui te kuulute selle inimesterühma hulka, peaksite endale teadvustama, et iga inimene näeb elu siin maailmas oma silmade läbi. Härra White Ameerikast näeb elu teisiti kui proua Legrand Prantsusmaalt või härra Moser Austriast. Teie naaber näeb seda oma silmadega, teie õde oma silmadega ja teie kliendid jällegi omadega. Milles on asi? Asi on igas üksikus ja selles elus, mida keegi elab. Keskkonnas, kus ta elab, kaaskondsetes, kellega tal on tegemist. Inimeses valitsev põhimeeleolu on isiklik seisund, mille iga indiviid on endale loonud.
See põhimeeleolu on n-ö inimese sisemine kliima ja tema ise on "ilmategija", kes hoolitseb selle eest, et see kliima jääks pidevalt püsima. Isegi siis, kui see teda koormab, tema elurõõmu rikub ja arengut takistab. Meeleolu, mis inimeses valitseb, on siiski iga hetk muudetav - niihästi väljast- kui ka inimese enda poolt.
Vaatleme nüüd järgnevat olukorda. Teil on olnud võrdlemisi väherõõmustav mõttevahetus, tüli kolleegiga või alluvaga. Nüüd olete väga ärritunud, erutunud, nördinud, frustreeritud, vihane. Võib-olla ka enda peale, sest kobrutasite tõesti nagu pilv või olite isegi kellegi vastu jäme. Kuigi vahepeal on möödunud mitu tundi, valitsevad teis ikka veel negatiivsed tunded. Nüüd sõidate linnast välja lähedal asuva lossi juurde, teete jalutuskäigu ja istute purskkaevu äärde. Selle joad purskuvad mitme meetri kõrgusele. Vaatlete lossi, imetlete toredat fassaadi, kunstipäraseid kullaga kaunistatud ornamente, valgeid marmorkujusid, mis palistavad trepi ääri. Lasete pilgul rännata purskkaevule, vaatate võimsaid veejugasid õhku paiskumas, kuulate allalangeva vee rütmi. Lasete kõik koormavad mõtted lahti ja seote end täielikult lossiga, selle ajaloo ja põlvkondadega, kes seal on elanud, kellest igaühel oli oma saatus, mure ja sõbrad. Teile teadvustub, kui väike ja tähtsusetu on üksainuke elu ja kui rumal on veeta oma kallihinnalist aega probleemidega, tülidega ja põhimõtteliste aruteludega. Selle asemel et tõeliselt elada, nautida oma elu kui aaret ja kujundada see rõõmupeoks.
Ja järsku te märkate, et on juhtunud midagi imelist - kogu teie ärritus ja viha on korraga läinud, teie meeleolu on muutunud, paranenud, on nüüd kõrgemal tasemel. Te olete helges meeleolus, heatujuline, elujanuline, seiklushimuline, uudishimulik, leplik.
Mis on juhtunud? Te sidusite end ilu tasandiga, ajatuse ja loominguga. Ilu võimust ja jõust kirjutab itaalia psühholoog Piero Ferrucci oma raamatus "Saa selleks, kes sa oled - eneseteostus psühhosünteesi kaudu":
"Sel silmapilgul, kui laseme ilul end puudutada, elustatakse see osa, mis oli elusündmuste tõttu kurjasti raputatud ja purustatud, meis uuesti. ... Siis viibime puhta psüühilise tervise hetkes ning ehitame kerge vaevaga kaitsevalli negatiivsete sundide ja surve vastu, mida elu paratamatult pakub."
Mõne ehitise, loodusnähtuse, maastiku, kunstiteose, helide või vaate ilu võib seega inimest ravida, tõsta tema meeleolu, teda uuendada ja tugevdada.

Inimene unustab oma probleemid, kui nende asemele tuleb midagi muud, enampakkuvamat ja tähtsamat. Muuta halb tuju ilu jõul heaks on inimese enda teha. Selleks peab end vaid iluga siduma, asetama end tema raviva ja uuendava voolu meelevalda ja laskma sellel endale mõjuda.
Praktikas näeb see välja nii, et alati, kui olete mõne ebameeldiva sündmuse tõttu halba meeleollu sattunud, lubate endale ühe "ilukuuri". Sõitke näiteks hingematvalt kauni vaatega ilusasse kohta looduses või minge linna, kõndige mõnel toredal tänaval, imetlege ilusate majade oivalist arhitektuuri, kaupluste elegantseid väljapanekuid, ilusaid inimesi. Te võite ka kodus kuulata mõnd CD-d muusikaga, mis tundub teile väga ilus ja tõstab või parandab teie meeleolu; võite minna muuseumisse ja imetleda kunstiteoseid, pilte, skulptuure, seinamaale ning lasta neil endale mõjuda.
Jälgige sellisel "ilukäigul", et te ei tegeleks rohkem oma rusuvate mõtetega. Avage end täiesti uutele, ilusatele muljetele. Tõdege, et maailmal ja elul on ka oma ilusad küljed - te peate neid ainult nägema, nad vastu võtma ja omandama. Te võite vaadata kodus televiisorist komöödiat, mis lõbustab teid oma lustakate või veidrate stseenidega, ajab koguni naerma. Naer on parim ravim, et teie sünget meeleolu ravida. Naermine lõdvestab lihased, hoolitseb hea verevarustuse ja sümpaatse miimika eest. Kui te rõõmustate, toodab organism endorfiini (nimetatud ka "õnnehormooniks"), mis omakorda põhjustab häid tundeid ja parandab teie meeleolu.
Naerge seepärast nii sageli kui võimalik. Kui te peaksite vastu vaidlema, leides, et teie elus on nii vähe põhjust naermiseks, siis looge endale vastav võimalus: tehke nalja oma lastega, partneriga, tuttavate ja sõpradega. Olge rahulikult veidi lapsik nagu varem noore inimesena. Paljud täiskasvanud on lihtsalt liiga täiskasvanud, liiga tõsised, kramplikud ja vaevalt oskavad veel lahedalt ja sundimatult käituda.
Mängige vahel oma lähedastega laua-, osavus- või kaardimänge, jookske oma lastega võidu, tehke nendega padjasõda, hüpake basseinis pukilt vette või mängige vees matsu. See mõjub teie elurõõmule tavatult - te muutute vabamaks, elurõõmsamaks, humoorikamaks, fantaasiarikkamaks. Ja see omakorda avaldab mõju teie välimusele: nägu muutub lõõgastunumaks, vabamaks, positiivsemaks, säravamaks ja nooremaks, sest mäng ja lõbu on vallandanud teis lapseliku rõõmu. Mulle meenub kogemus oma sõbraga puhkuse ajal Šveitsis. Ta jälgis, kuidas ma mägiojas mõnulesin ja tundsin end nii hästi ja vabalt nagu laps. Kuulsin, kuidas ta ütles mu tütrele: "Kas sa tunned seda last seal?"
Alati, kui meil on lõbus ja naljakas, kui me naerame ja oleme sundimatud nagu lapsed, tekitame oma sisemuses positiivse meeleolu, näeme hulk aastaid nooremad välja ning ka tunneme end nii. Nali, rõõm, naer ja huumor on ideaalsed ilutegijad, mida peaksime kasutama nii sageli kui võimalik. Mida sagedamini me seda teeme, seda tugevamaks muutub meie meeleolu positiivne toime. Lõpuks võime jõuda ehk isegi nii kaugele, et meie negatiivse värvinguga põhimeeleolu muutub positiivseks.
Nii nagu te võite end positiivselt stimuleerida, võite seda ka negatiivselt. Kui te näiteks vaatate pidevalt uudiseid mõrvadest ja tapmistest, õudus- või vägivallafilme, põhjustate sellega oma sisemuses väga negatiivse kliima. See võib minna nii kaugele, et tunnete end pärast sellist filmi rusutuna, hirmunult või vihasena, kuigi enne filmi olite veel heas tujus. Sellepärast peaksite selliseid filme ja uudiseid parem mitte vaatama. Piero Ferrucci kirjutab selle kohta oma raamatus. "Kui samalaadseid ärritusi korratakse sagedasti - nagu 15 000 mõrvajuhtumit, millele keskmine Ameerika nooruk televiisorist kaasa elab -, mitmekordistub nende mõju ja põhjustab reaalse psühholoogilise kliima inimese sisemaailmas."
Niisiis on teil valida, kas otsida ja tarbida ilu või asetuda "hingelisse vinesse", anduda psüühiliste mürkainete mõjule ja stimuleerida end negatiivselt. Kui te pöördute ilu ja rõõmu poole, seote teadlikult ennast nendega nii sageli kui võimalik, tekitate enda sisemuses elurõõmu püsiva kliima, armastate ennast ja elu.. Teha end ise õnnelikuks on meile pärandatud ja ette määratud.
Sealjuures me ümbritseme end inimestega, kes soodustavad meie õnne ja toetavad meid selles. Inimesed, kellega me end ümbritseme, stimuleerivad meid, nii positiivselt kui ka negatiivselt. Kui teil on positiivne põhimeeleolu ja te leiate endale kaaslase, kellel on negatiivne põhimeeleolu, siis mõjutab tema negatiivne meeleolu aja jooksul üha enam ka teid, nii et teie enda meeleolutase langeb. Negatiivne energia on enamasti tugevam kui positiivne. Vaevalt et teie oma positiivse energiaga võite oma negatiivse energiaga kaaslast üles upitada, küll aga võib tema oma jõududega teie positiivse meeleolu oluliselt kergemini alla kiskuda. Te vahest teate seda ütlust: "Halb on maailmas tugevam kui hea." Kui te olete arvamusel, et saate oma uue partneri põhimeelelolu ümber muuta, siis peaksite selle ettevõtmise kiiresti unustama. Juhtub täpselt vastupidine! Seepärast jälgige palun, kellega te end ümbritsete. Kas neil inimestel on negatiivne või positiivne põhimeeleolu ja kuidas nad oma tuju üleval hoiavad? Negatiivse põhihoiakuga inimesed toidavad seda pidevalt negatiivsete impulssidega, näevad ilmas ja inimestes ainult halba ja kurja. Kui te tahate oma põhimeeleolule midagi head teha, seda positiivselt toita, siis peaksite end ümbritsema eelkõige selliste inimestega, kellel on positiivne põhimeelelolu ja kes rikastavad ka teie meelelolu positiivsete elamustega. Vältige pessimiste, norijaid ja hädaldajaid.
Jälgige, millised inimesed rikuvad teie meeleolu, teevad seda halvaks, ja millised inimesed muudavad meeleolu rõõmsamaks ja helgemaks. Otsige sihipäraselt nende inimestega läbikäimist ja te näete, et teil läheb hästi mitte ainult meeleolu pärast, vaid et kogu teie elu, mõtlemine ja tegevus saab seeläbi olulise tõuke. See on palju elavam, värvikam, heledam ja tugevam. Ka armastus võib meie elu väga suurel määral positiivselt mõjutada. Kui te olete halvas tujus, sest teie ülemus või mõni klient on teid sõimanud või alandanud, siis võib äraütlemata mõnus olla, kui teie partner, sõber või laps teid armastusega kallistab ja te kuulete: "Ma olen väga õnnelik, et sa oled mu juures: Sinu juures tunnen end alati nii hästi ja turvaliselt."

Armastusel on mitu nägu. Tähelepanelikkus, sõbralikkus, viisakus, lugupidamine - juhul, kui nad südamest tulevad - on armastuse koostisosad. Ka siis, kui keegi teeb meile head, valmistab rõõmu, või teeme meie kellelegi head, baseerub see tegevus armastusel. Armastus on universaalne mõiste. Ta sisaldab armastust mehe ja naise vahel, armastust ema ja lapse vahel, aga ka armastust kaaslaste, looduse ja loomade vastu. Armastuse hulka kuulub ka enesearmastus, sest ainult siis, kui me end ise armastame, endale head teeme, hoolitseme ikka ja jälle oma heaolu ja õnne eest.
Me võime oma halva ja sünge meeleolu peletada ka sellega, et teeme endale midagi head. Näiteks kingime midagi ilusat, mida oleme juba ammu tahtnud saada, lubame endale lühikese puhkuse või vaba pärastlõuna mere või järve ääres, läheme sinna jalutama ja sööme jäätist või joome klaasi vahuveini. Endale midagi head teha - see tähendab iseennast armastada, tunda end väärtuslikuna, kanda enda eest vastutust, kujundada oma õnne.
Seepärast küsige endalt päeva jooksul ikka ja jälle. "Mida ma tahaksin nüüd meelsasti teha? Mis mulle tõeliselt rõõmu valmistaks?" Andke spontaanseid vastuseid ja ärge kaalutlege kaua, sest spontaansed vastused tulevad südamest ja on õiged. Kui te liiga kaua kaalutlete, tuleb vastus peast ja on enamasti "mõistlik," pole aga tegelikult see, mida te endale südamest soovite.
Kui te näiteks endale spontaanselt vastate: "Ma pakiksin kõige meelsamini oma asjad autosse ja sõidaksin paariks päevaks mere äärde," siis on see aus vastus. Nüüd hakkate vastu väitma: "Aga seda soovi ei saa ma ju realiseerida!" See on õige. Te võite nüüd aga teha üht - pakkida kohvri ja sõita mere äärde oma kujutelmades. Unelmad on midagi imepärast. Nad võimaldavad stimuleerida inimest sama palju kui reaalsuski. Kui te olete juba varasematel aastatel mere ääres olnud, siis tarvitseb teil vaid oma mälestused taaselustada, lasta filmil vaimusilma ees joosta. Ehk kasvab sellest ka mõte, et tahate oma järgmise puhkuse veeta mere ääres. Kui te siis reisibüroosse lähete ja reisi reserveerite, teete sellega endale head ja külvate endasse rõõmu eelseisva reisi üle. Te stimuleerite end positiivselt. Teie hea meeleolu peegeldub teie näos - see on pingevaba, särav, elurõõmus ja nooruslik.

Eeskujuks teistele

Kui ma olin kahekümnendates eluaastates, nägin ühes ajakirjas fotot küpses eas naisest, kes külitas mõnusalt rannal, seljas vaid bikiinide alumine osa. Tekstist sain teada, et tegemist on Itaalia näitlejannaga - ma ei teadnud tema nime -, kes oli just saanud 50-aastaseks ja viibis nüüd puhkusel Elevandiluurannikul. Naine nägi vapustavalt ilus ja noor välja. Mäletan veel, et mul tekkis spontaanselt mõte: "Mis, tema on 50-aastane? Uskumatu. Nii tahan kord ka mina viiekümneselt välja näha!"
Nüüd olengi ma selles vanuses. Selle naise pilti pole ma kunagi unustanud, see on saatnud mind nähtamatult kõik need aastad. See naine oli minu eeskuju, tahtsin viiekümneselt näha välja samasugune nagu tema - nii noor ja ilus, et teda võiks sama hästi pidada ka 35-aastaseks. Nägu sile, särav, ilmekas, rahul; keha sale, hästi proportsioonis, pingul, nagu oleks seda aastaid treenitud ja vormis hoitud. Arvan, et olen oma eeskuju õnnestunult järginud.
Nüüd on mul naisena teised eeskujud. Pierre Cardin, kes veel 77-aastasena on väga aktiivne, reibas ja täis tulevikuplaane; Petra Schürmann, kes veel 64-aastaselt näeb imetlusväärne välja ja pole oma võlust midagi kaotanud; Ameerika lauljanna Cher, kes 53-aastaselt näeb mitte üksnes noor ja kaunis välja, vaid juhib oma moodsate lauludega ka edetabeleid, kus muidu valitsevad vaid teismelised ja noored.
Ma imetlen selliseid naisi nagu 1987. aastal surnud maailmakuulus Prantsuse lauljanna Dalida, kes muutis veel neljakümneselt otsustavalt oma stiili, pöördus muusikali poole, õppis tantsima ja saavutas sellega Ameerikas suurt edu. Või niisuguseid mehi nagu eksbiitel Paul McCartney, kes on küpses vanuses jäänud endiselt loominguliseks, lõi sümfoonia, hakkas maalima ja saavutas sellega edu. Ma imetlen naisi, nagu Hillary Clinton, kes näitavad kogu maailmale, milline jõud ja suurus peitub naistes, või mehi, nagu Johann Sanktjohanser Garmisch-Partenkirchenist, kes jooksis mitmeid kilomeetreid paljajalu lumes, andes saagalikku eeskuju inimeses peituvast eneseületamisjõust.
Need küpsed inimesed on mulle eeskujuks, nad inspireerivad ja motiveerivad mind saavutama samaväärset. Nad näitavad mulle, milline jõud peitub inimeses ja et on võimalik end ületada. Tänu nendele olen saanud rohkem julgust arendada oma huvisid ja tugevaid külgi ning püstitada endale kõrgemaid eesmärke. Nende eeskuju oli ja on mulle ajendiks ületada oma piire, algatada uusi projekte, saada edukaks. Võib-olla kuulute te inimeste hulka, kes peavad sellist imetlust teiste ja eriti edukate inimeste vastu millekski ebaterveks või isegi ebanormaalseks. Üksikjuhul võib muidugi olla, et staari imetlemine muutub haiglaseks. Inimesel on vaid tema iidol peas, ta jumaldab teda, muutub temast sõltuvaks ja fanaatiliseks.
Teisiti on lood terve imetlusega, sest siis "jumaldatakse" mitte ainult inimest, vaid teatud erakordsete omadustega inimesi ning võetakse nendest eeskuju. Selliste eeskujudeta lämbub inimene keskpärasusse, ta ei tunne inspiratsiooni ega motivatsiooni ning seetõttu ei jätku tal ka kasvuruumi. Eeskujud esitavad meile väljakutse, innustavad meid ning sunnivad edasi liikuma. Kui teil ei ole veel eeskujusid vahvate küpsete inimeste seas, siis otsige endale mõni. Jälgige inimesi oma ümbruskonnas - ehk leiate ka sealt eeskujusid. Või vaadake ajakirjadest, televiisorist, ajalehtedest inimesi, kes tunduvad teile vahvad, kelles on midagi erilist või kes on teinud midagi ebaharilikku. Imetlus võib inimest ülendada, teha teda avatumaks uutele kohtumistele, harjumatutele projektidele.

Tõeline imetlus ei tee passiivseks, vaid julgustab, ei tee kartlikuks, vaid tugevaks. Me vajame tugevaid isiksusi, keda me imetleme ja järele aimame. Imetlus on dünaamiline impulss, mis annab optimismi ja julgust muutumiseks, mis aktiveerib inimest.
Küpsetele inimestele on tähtis leida endale eeskuju, kes meenutab, et vananemine ei ole õnnetus, vaid lõpmatute võimaluste väli. Kui kogetakse, kuidas inimene veel 65-aastaselt on täis plaane ja ideid nagu Udo Jürgens, 77-aastaselt lendab veel raketiga kosmosesse nagu John Glenn või kirjutab 64-aastaselt ühe menuromaani teise järel nagu Ingrid Noil, alles siis saadakse aru vananemisega seotud imelistest võimalustest. Kui te aga kannate kogu aeg endaga kaasas kujutlusi vanadest, haigetest, lubjastunud inimestest, keda te tunnete, kelle allakäiku kas olete kogenud või kogete, siis suhtute ka ise vanadusse negatiivselt. Teil on siis negatiivsed eeskujud, kes avaldavad teile oma mõju nagu positiivsedki. Seepärast peate tingimata otsima endale eeskujusid küpsete inimeste hulgast ja nende järgi juhinduma.
Nii nagu te loote endale ise eeskujusid ja teenäitajaid, mis teid inspireerivad ja motiveerivad, elate ka teie. Juhul kui te loote midagi ebaharilikku, väljapaistvat, muutute ise teistele eeskujuks - nii noorematele kui ka omaealistele.
Isegi kui te midagi erilist ei tee ega ole ka ise eriline, kui te suhtute oma vananemisse negatiivselt, olete oma kaaskondsetele näide. Aga juba negatiivne näide. Siis ütlevad inimesed: "Selliseks nagu tema ei tahaks ma küll kunagi saada!" Küllap teate isegi vanade ja vananevate inimeste seas selliseid negatiivseid näiteid. Nad laskuvad hädaldamisse, lasevad end käest ära, ei käi enam ajaga kaasas, neil pole enam südikust - põhimõtteliselt on nad juba praegu surnud. Mõelge järele, milline eeskuju olete teie teistele - positiivne või negatiivne? Mida te tahate, et teist arvatakse? Kas te tahate, et öeldakse: "Ta on küll juba..., aga ta on väga vahva, annab veel noortelegi silmad ette!" Või tahate pigem, et teised ütlevad. "Oh jumal, vanake hakkab jälle peale oma igavese halaga ja lugudega varasemast ajast!"
Kui te pole kindel, mida teised teist ja teie vananemisest arvavad, siis küsige kord nende arvamust. See on küll ebaharilik meetod, kuid annab teile palju informatsiooni selle kohta, kas olete oma kaaslastele hea või halb eeskuju. Iga inimene pakub teatud määral eeskuju - oma lastele, sõpradele, kolleegidele jne. Igaühe jaoks kaasneb sellega ka vastutus. Kui te olete näiteks ühe või kahe lapse ema või isa, on teie ülesanne kasvatada lapsed selle ühiskonna jaoks kõlblikeks inimesteks. See on väga vastutusrikas ülesanne. Te võite õpetada oma lapsele, mis on oluline, teha talle selgeks kindlad reeglid, aga ikkagi saavutada kesist edu. Parim meetod, kuidas lapsed oma vanematelt õpivad, on teatavasti elav eeskuju. Vanemad peavad õige eluviisi, väärtushinnangud, reeglid ja võimalused oma lastele ette näitama. Kui vanemad annavad lastele head eeskuju, on nad parimad koolmeistrid. Seepärast on teie võimuses anda küpse inimesena oma lastele positiivne näide vananemise kohta ja külvata niiviisi nende hilisema vananemise seeme. Andke neile näide suveräänsest, tugevast ja elurõõmsast inimesest, kasvatage neis positiivset suhtumist vananemisse. Kui te seevastu näitlikustate ebakindlat, allasurutud, depressiivset, frustreeritud inimest, kujundate negatiivse suhtumise. Hiljem, ise vananedes, meenutavad lapsed teie käitumist ja reageerivad vastavalt kas positiivselt või negatiivselt.
Aga te pakute eeskuju mitte üksnes oma lastele, vaid ka kolleegidele või alluvatele. Üksikud faktorid mängivad siinjuures otsustavat osa: teie käitumine, teie hoiak, suhtumine, paindlikkus, inimlik küpsus, saavutused ja suveräänsus. Kas te olete oma noorematele või samaealistele kolleegidele või alluvatele positiivne eeskuju, kes neid juhib ja motiveerib? Kas te olete firmas tugev, rahulik pool või soovivad kolleegid juba salaja, et te varsti ometi pensionile läheksite? Mulle meenub mu varasem töökoht elegantses Müncheni moeäris. Kui ma seal alustasin, oli meie juhataja küps viiekümnendates aastates naine, kes pidas varsti pärast seda oma kuuekümnendat sünnipäeva. Ta oli väga elegantne, nooruslik ja kütkestav naine, alati moodsalt riides. Ka oma olemuselt oli ta nooruslik: sõitis sportautoga, oli hästi ettevõtlik, naeris palju ja oli uskumatult loominguline, kavandades ise erilisi, kõrgekvaliteedilisi riideid. Ta ehitas korduvalt oma kauplust ringi, külastas moemesse ja tootjaid ning nautis elu. Ta oli loomult energiapomm, üksik, aga samas ometi mitte üksi, ja säilitas oma ärialasele tublidusele vaatamata alati naiselikkuse. Seda naist olen ma imetlenud terve elu ja pidanud teda oma eeskujuks kõik need aastad, praegugi veel. Isegi nüüd, mil ta peaks olema juba vana daam - kui ta üldse veel elab -, kujutan endale hästi ette, kuidas ta oma elegantses kostüümis ja kõrgete kontsadega kingades kihutab sportautoga piki Stambergi järve kallast...

Küpsesse elufaasi astumisega evib positiivselt küpsenud inimene palju suurepäraseid omadusi, mis võimaldavad tal kujundada oma elu tulevärki ja sädeleda ka neljandas elufaasis. Inimene võib väliselt või kehaliselt vananeda, aga oma suurepärased omadused säilitab ta igavesti. Sest küpsete inimeste võlu on hingelis-vaimne faktor, mis ei kao.
Rootsi lastekirjanik Astrid Lindgren hakkas kirjutama alles 39-aastases küpses vanuses. Tema raamatuid tunnevad miljonid lapsed kogu maailmas. Tema ajatud teosed valmistavad rõõmu ka tänase põlvkonna lastele. Astrid Lindgren kirjutas raamatuid veel üle 80 aasta vanusena. Tema jutud on unustamatud - nad elavad ka siis, kui teda ennast enam pole.
Profijalgpallur Franz Beckenbauer oli nooruses üks maailma parimaid jalgpallureid, hiilgav sportlane. Tema fännid panid talle nimeks "keiser", sest tema mäng oli erakordselt esteetiline, lihtsalt keiserlik. Kui ta jõudis küpsesse vanusesse, sai temast lausa omaette institutsioon, sest igal pool, kus ta treeneri või nõustajana töötas, muutusid edutud meeskonnad äkki edukateks. Franz Beckenbauer on tänapäeval tuntud kogu maailmas, isegi pisimates maailma nurkades. Ajaleht Süddeutsche Zeitung nr 89/98 selgitab tema võlu järgnevalt.
"Keegi tundmatu sööstab oma saavutustega veenvalt ülespoole. Meediaväljaanded ainult sellest kirjutada saavadki. Tippu jõudnult ei jää ta puhkama, tippsaavutus järgneb teisele, jällegi nii veenvalt, et ülekütmine pole vajalik ega võimalik. Ja mahakiskumine ka mitte, sest ta ei tee ainsatki viga, ei paljasta end. Tal on ammugi võitja, päästja ja aitaja nimbus. Ta on ühest hetkest alates veatum ja puutumatum kui paavst."
Ükskõik kas Franz Beckebauer on 50, 60 või 70, tema võlu on ikka sama. Ja kui ta kunagi peaks minema igaviku teele, jääb tema erakordsus püsima ja ta ise helendava tähena jalg pallitaevasse.
1999. aastai sumud Yehudi Menuhin andis juba 11-aastaselt Carnegie Hallis viiulikontserdi ja sai sellega üleöö kuulsaks. 19-aastaselt oli ta maailmaturneel ja andis 110 kontserti. Ta oli noores eas maailmakuulus ja hiilgav viiulivirtuoos. Küpses asutas Menuhin Londonis noortele muusikutele oma kooli, sai UNESCO hea tahte saadikuks integratsiooni küsimustes, 1989 aastal ütles ta protestiks demokraatia liikumise allasurumise vastu ära terve turnee Hiinas. Viimastel aastatel teadsime teda dirigendina ning ta köitis ka selles rollis, mitte diktaatorliku maestrona, vaid taktikepiga juhina. Veel 10 päeva enne oma surma - ta suri 82-aastasena - andis ta Müncheni Filharmoonias kontserdi.
Näitlejanna Maria Schell (praegu 73) läks filmiajalukku ning on sõjajärgsete aastate üks viimaseid diivasid. Publik hüüdis teda "hingeke", sest ta oli tunnete meister. Kuigi ta on nüüd vana daam, kes pole aastaid filmides mänginud ja ennast vaevalt veel avalikkusele näitab, kiirgab temast endistviisi midagi lummavat. Filmiajalukku jääb ta ka edaspidi noore armastajana, kes laskis meeste südametel sulada.

Nii nagu Mozart särab võluva imelapsena ja on tänapäevalgi kõikidel meeles, nii särab ka Yehudi Menuhin, kellele muusika maailm andis nimeks "sajandi viiuldaja".
Ute Ohoven oli küpsetesse aastatesse jõudmiseni "normaalne" naine ja ema. Kuni, nagu ta ise ütleb, päevani X aastal 1986.
"Mul oli seljataga raske sünnitus, minu tütar Chiara pidi olema kuvöösis. Ma ei teadnud tookord täpselt, mis tähendab lapse pärast karta. Peagi sain teada, kui palju sureb Saksamaal vähi haigeid lapsi, sest puudub raha seljaüdi siirdamiseks. See ei andnud mulle enam rahu. Mõni nädal hiljem ma siis tegutsesin, organiseerisin esimese heategevus-galakontserdi ja kogusin 200 000 Saksa marka."
Nüüd on Ute Ohoven (53), UNESCO erisaadik, vastutav ülemaailmse UNESCO programmi "Lapsed hädas" eest. Ta kogub igal aastal laste toetuseks 5 kuni 7 miljonit Saksa marka. Enamasti spetsiaalsetel galakontsertidel, kuhu kutsub kuulsusi kogu maailmast.
Ute Ohoven on hiilgav "vaeste kerjus", kes on saanud meedialt hüüdnime "benefisside kuninganna". Ikka ja alati külastab ta isiklikult ülemaailmseid abiprojekte, mida UNESCO toetab, et arutada asjaosalistega probleeme kohapeal. Tema ülesannetel pole lõppu, teda ootavad arvukad uued projektid, mida ta tahab teostada.
Inimese võlu ei olene vanusest, vaid sellest, mida inimene teeb, mida ta saavutab, niihästi iseenda kui ka oma kaaskondsete ja ümbruskonna jaoks. Niikaua kui inimene on aktiivne ja teeb midagi erakordset, suurt ning tähelepanuväärset, näitab ta oma võlu, ükskõik kas ta on siis 50, 60, 70 või veel vanem.
Endine Saksa liidukantsler Konrad Adenauer oli veel kuni 87 eluaasta vanuseni valitsuse eesotsas, vaimselt täiesti aktiivne ja imetlusväärne juhtfiguur. Iisraeli poliitik Golda Meir sai 1956. aastal 58-aastasena oma maa välisministriks ja oli selles ametis kümme aastat. 1969. aastal, 71 aasta vanuses, nimetati ta tänu oma võluvatele omadustele peaministriks ning ta tegi viis aastat Iisraeli ajalugu.
Küpsete inimeste sära avaldub väsimatus tegutsemises, pidevas edasipüüdlemises ja panuses, üha uute ideede rakendamises. Baieri kuningas Ludwig I otsustas küpses vanuses lasta maailma ilusaimad naised portreteerida ja riputada pildid Nymphenburgi lossi "ilugaleriis" üles. Tänapäeval imetlevad miljonid külastajad, kes kogu maailmast lossi voorivad, neid imelisi maale. Kuningas Ludwig I suurepärane idee toimib tänapäevani.
Luuletaja Johann Wolfgang Goethe (kes suri 83-aastasena aastal 1832) kirjanduslikud teosed kuuluvad tänapäeval nii maailmakirjandusse kui ka koolide ja ülikoolide raudvarasse. Oma kuulsa "Fausti" esimese osa lõpetas ta küpses eas, 58-aastasena. "Fausti" II osa ilmus veelgi hiljem, alles mõned kuud pärast kirjaniku surma. Veel tänapäeval lummab Goethe võlu kogu maailma lugejaid.
Inimese võlu võib ulatuda kaugele. See, mida ta oma elus on teinud, on surematu. Näiteid selle kohta leidub kogu maailmast: kuningas Ludwig II lossid Neuschwanstein, Linderhof, Herrenchiemsee; koolid, haiglad ja lastekodud, mida ema Teresa on asutanud Indias ja terves maailmas; Shakespeare'i kirjanduslikud teosed, mida siiani lavastatakse ja filmitakse; Picasso ebatavalised pildid; lasteaiad ja koolid, mida toetas arst ja pedagoog Maria Montessori; Wolfgang Amadeus Mozarti imeline muusika, mis rõõmustab paljude inimeste südameid üle kogu maailma.
Küpsete inimeste võlu ilmneb kõikides ühiskonnakihtides. Näiteks minu vanavanaema, kes elas saja aasta eest, oli väga sotsiaalne ja kristliku kasvatusega inimene. Ta asutas tütarlaste rahvakooli, mida seni tema kodukohas polnud; ta hoolitses noorte naiste hariduse eest, mis seni oli olnud väga halva olukorras, hoolitses, et naised saaksid kodumajandamisõpetust, oskaksid õmmelda ja keeta. Vanaema astus välja tõrjutud naiste õiguste kaitseks, selle eest, et rasedad naised ei peaks enam rasket tööd tegema. Vanaema julguse, tugevuse ja tegutsemise tõttu peeti temast ümbruskonnas lugu. Ta oli kõrge vanuseni väga aktiivne. Vanaema on olnud mulle küpse ja multiküpse naise eeskujuks.
Kes on teie eeskujud, kes juhivad teid läbi kõpse elufaasi, inspireerivad ja motiveerivad teid?
Mul oleks hea meel, kui te kirjutaksite mulle, kes on teie eeskujud ja kuidas need inimesed on teie elu positiivselt mõjutanud. Ehk annavad need võluvad inimesed ainet juba järgmise raamatu jaoks.

Kirjutage kirjastusele või elektronpostiga otse mulle: walterskir@aol. com

 Tagasi sisukorda