Psüühilise
erivajadusega inimeste hoolekanne Eestis - Käsiraamat
Sotsiaalpoliitilised valikud
Moto: Mõnel on ja mõnel ei ole
Inimesed on aegade jooksul kasutanud ellujäämiseks
väga erinevaid kooselu ja koostegutsemise vorme ning juhindunud
seejuures erinevatest põhimõttelistest väärtushoiakutest
ning -orientatsioonidest. Vaatamata erisustele võib kõik
koosluste vormid siiski paigutada kahe põhimõttelise
äärmuse vahele, mis vastutuspõhiselt väljenduvad
kas ennekõike inimeste vastutuses oma heaolu ja toimetuleku
eest või ennekõike ühiskonna vastutuses inimeste
heaolu ja toimetuleku eest. Teisiti öeldes, kas inimeste
vastutuse minimeerimises või maksimeerimises.
Inimeste enda maksimaalse vastutuse pooldamine parempoolse,
liberaalse, residuaalse, vms. maailmavaate osana väljendub
näiteks järgmistes seisukohtades:
· inimeste toimetulematuse ja ebaõnnestumiste
põhjused on neis enestes
· toetused või teenused pole õigused, vaid
kingitused, mille saajal tekivad teatud kohustused
· toetusi ja teenuseid tuleb anda ainult hädavajadusel
ja nende andmine tuleb kohe lõpetada, kui isik või
perekond on jälle suutelised ise toime tulema
Ühiskonna maksimaalse vastutuse pooldamine vasakpoolse,
sotsiaaldemokraatliku, institutsionaalse vms. maailmavaate osana
väljendub näiteks järgmistes seisukohtades:
· inimeste probleemid ja ebaõnnestumised on
tingitud põhjustest, mis pole nende kontrolli all
· sotsiaalse heaolu programmid on kaasaegse ühiskonna
loomulikud funktsioonid inimeste abistamisel nende eneseteostuses
· toetuste ja teenuste saamine pole häbiasi; nende
saajal on selleks õigus
Nagu ikka, pole reaalses elus teoreetilistele konstruktidele
reeglina absoluutselt üheseid vasteid. Enamus reaalseid
ühiskondi kaldub ühe või teise väärtushoiaku
või maailmavaate suunas ja/või kasutab sotsiaalsete
probleemide lahendamiseks kahe erineva maailmavaate elementide
kombinatsioone.
Arenenud ühiskondadest on inimese (ja perekonna) maksimaalse
vastutuse pooldamine kõige ulatuslikumate traditsioonidega
ilmselt USA-s, ühiskonna vastutuse pooldamine on pikemat
aega domineerinud näiteks Põhjamaades. Ka Nõukogude
Liidu heaolusüsteem oli üles ehitatud ühiskonnakeskselt. |
Lisaks maailmavaatelisele ja/või väärtushoiakulisele
erinevusele on kahe eespooltoodud lähenemise peamiseks praktiliseks
väljenduseks ühiskonnas ümberjagatav ressurss,
konkreetsemalt selle suurus ja ümberjagamise viis.
· inimese maksimaalse vastutuse pooldamine tähendab
ennekõike seda, et ühiskonnas ümberjagatava
ressursi suurust püütakse minimeerida st. nendelt,
kellel on, püütakse ära võtta ja teistele
anda nii vähe kui võimalik.
· ühiskonna vastutuse pooldamine väljendub ennekõike
selles, et nendelt kellel on, püütakse ära võtta
nii palju, et sellest jätkuks ka neile, kellel pole või
kellel on liiga vähe.
Ka ümberjagamise viisi osas saab välja tuua kaks
põhimõtteliselt erinevat lähenemist:
· ressursse jagatakse ümber erinevate inimeste
vahel, st ühelt inimeselt võetakse ära ja antakse
teistele ning hiljem võetakse teistelt ära ja antakse
sellelesamale inimesele, kusjuures tagasi võidakse anda
kõigile võrdselt või vastavalt sellele,
kui palju ära võeti
· ressursse jagatakse ümber inimese erinevate eluperioodide
vahel, st. inimeselt võetakse küll midagi ära,
aga seda ei anta teistele, vaid antakse talle hiljem tagasi vastavalt
sellele, kui palju talt ära võeti
Seega taanduvad sotsiaalpoliitilised valikud lõppkokkuvõttes
küsimustele:
· Kellelt, kui palju ja kuidas VÕTTA
(kõigilt võrdselt või diferentseeritult,
võimalikult palju või võimalikult vähe,
otseselt või kaudselt, vabatahtlikult või sunniviisiliselt,
otseste või kaudsete maksude, riigieelarve või
kindlustusskeemidega, jne.)
· Kellele, kui palju ja kuidas ANDA
(vastavalt vajadusele või vastavalt staatusele, võimalikult
palju või võimalikult vähe, sularahana või
tasuta teenusena jne)
Sotsiaalpoliitiliste
eelistuste rahastamine
Moto: Muusikat võid ju tellida, aga saad selle, mille
eest maksta jõuad
Sotsiaalpoliitiliste eelistuste rahastamise kontekstis ümberjagamisest
viimastel aastatel tegelikult enam eriti ei räägita,
räägitakse ennekõike investeeringust. Investeeringust
inimressurssi, mis majanduslikus mõttes on sisuliselt
samasuguse olemusega nagu näiteks investeering teedeehitusse,
infotehnoloogiasse, hoonetesse, seadmetesse, teadusesse vms.
Inimeste puhul on investeerimisel siiski mõni erinevus.
Kõigepealt ja võibolla peamine eripära
on investeeringu väga pikk tasuvusaeg. Näiteks täna
sündivasse lapsesse tuleb enne vähemalt paarkümmend
aastat investeerida, kui ta investeeringut üldse tagasi
tootma hakkab ja peale seda võib kuluda veel teist samapalju
kuni ta investeeringu on tagasi tootnud. Seega, investeeringu
tasuvusaeg vastsündinu puhul võib olla keskmiselt
30-50 aastat.
Teiseks on inimressurssi investeerimine mitmes mõttes
riskantne, sest inimesega võib põhimõtteliselt
igasuguseid asju juhtuda. Näiteks võib inimene hukkuda
liiklus- või tööõnnetuses, kaotada trauma
või haiguse tõttu töövõime, haigestuda
mõnda praktiliselt ravimatusse haigusesse, hakata või
saada narkomaaniks, alkohoolikuks, kurjategijaks, ennast ära
tappa või saada tapetud, jne. Lõppeks võib
"investeering lihtsalt minema ujuda", st minna ennast
nö. taastootma sootuks mingisse teise ühiskonda ja
kellegi teise jaoks. Nii või teisiti, on investori jaoks
see ressurss kadunud.
Kolmandaks on inimressurssi investeerimise kontekstis veel
üks oluline märksõna, mis võimalikke
suhtumisi ja tegevusvabadust piirab - see on ressursimaht või
ka üldine ressursisuutlikkus - väga lihtsalt öeldes
raha hulk, mille võib lühemaks või pikemaks
ajaks nö kõrvale panna ja/või millega võib
erineval määral riskida. Sellest tulenevalt on suurtel
ja väikestel ja/või erineva rikkusastmega riikidel
ühelt poolt põhimõtteliselt erinevad tegutsemisvõimalused
ja teiselt poolt põhimõtteliselt erinevad kohustused
investeeringute kavandamisel ja realiseerimisel.
Kokkuvõtlikult, sotsiaalpoliitiliste eelistuste rahastamine
ei saa ja/või ei tohiks tänapäeval enam tõesti
olla lihtsalt raha ümberjagamine, vaid peaks olema väga
hoolikalt kaalutud investeering, mis ühelt poolt vähemalt
üritaks vaadata tasuvusaja lõpuni, st 30-50 aastat
ette, teiselt poolt püüaks minimeerida nii eelloetletud
kui muid võimalikke riske, st. peaks investeerima riskide
vähendamisse. |
Viimatinimetatud investeeringute valdkond pole sisuliselt
sugugi lihtsam kui nö üldine investeering inimesse.
Võimalik et see on isegi keerukam, sest riske ei ole ka
ajas märkimisväärselt võimalik hajutada,
mistõttu vead tulevad märksa varem ja tõenäoliselt
märksa valulikumalt välja.
Seega esmane ja kõige võimsam sotsiaalpoliitiliste
eelistuste rahastamise mõjutaja on ühiskonna käsutuses
oleva raha kogumass, mille hulk lisaks riigi suurusele ja rikkusele
sõltub ka riigi üldisest sotsiaalpoliitilisest orientatsioonist,
st sellest, kas riik kaldub vasak- või parempoolsusele.
Olemasoleva raha kasutamisel on vaja teha mõned põhimõttelised
valikud ja/või otsustused, mis on rohkem või vähem
poliitilise iseloomuga ja nõuavad vastavalt ka rohkemal
või vähemal määral ühiskonnaelu seaduspärasuste
tundmist. Üldreeglina võiks kõnealuste otsustuste
osas siiski öelda, et mida vähem poliitikat, seda parem
rahvale ja vastupidi. Mõned põhimõttelised
valikud on näiteks järgmised:
· kui suur osa sellest rahast eraldada sotsiaalpoliitiliste
eelistuste rakendamiseks
· kas anda raha inimestele nö "sulas" kätte
või osutada selle eest tasuta teenuseid
· kuidas jagada raha erinevate elanikkonna gruppide vahel
· kuidas jagada raha ühe elanikkonna grupi sees
Järgnevalt vaatleme veidi lähemalt teist ja neljandat
küsimust. Teist küsimust (inglise keeles: in cash
or in kind) võiks vist pidada üheks sotsiaalpoliitika
klassikaliseks põhiküsimuseks, millele aegade jooksul
on püütud leida lahendusi nii teoreetilisel kui praktilisel
tasandil. Senini universaalset ja ühest vastust pole leitud
ning enamasti kasutatakse sularaha ja tasuta teenuste erinevaid
kombinatsioone. Siiski on erinevates sotsiaalse heaolu sektorites
mõned olulised tegurid, mis asetavad sularaha ja tasuta
teenuste omavahelistele proportsioonidele teatud nõudeid.
Neist üks peamisi on konkreetse kvaliteetse teenuse saamiseks
vajaliku investeeringu kogumaht, mis on väga erinev näiteks
psüühikahäirega isikule ajutise varjupaiga andmisel
ja/või sama isiku akuutsest psühhoosist väljatoomisel
ning rehabiliteerimisel. Teisiti öeldes, selleks, et teatud
teenuseid üldse saada, on vaja teha pikaajalisi ja mahukaid
investeeringuid. Neid investeeringuid saaks põhimõtteliselt
teha ka inimestele sularaha kätteandmise (või kättejätmise)
ja nö turu tingimustes, aga siis peaks see turg olema küll
väga suur.
Mis juhtuks näiteks Eesti tervishoiusüsteemiga või
missugust arstiabi oleks Eestis üldse võimalik saada,
kui ühel päeval lõpetada riikliku ravikindlustussüsteemi
tegevus ja minna USA eeskujul üle vabatahtlikule tervisekindlustusele?
Arstiabi pole aga kaugeltki ainus pikaajalisi ja mahukaid investeeringuid
nõudev heaolusektor.
Teise sularaha ja/või tasuta teenuste vahelisele valikule
nõudeid sätestava momendina võiks märkida
inimeste oluliselt erinevaid võimalusi, oskusi ja suutlikkust
kättesaadud sularaha kasutamisel.
Näiteks teatud gruppi kuuluvuse alusel antava rahalise toetuse
(näiteks ühetaoline toetus kõigile lastele)
tähendus, otstarve ja tulemus võib olla põhimõtteliselt
erinev sõltuvalt sellest, kas laps elab jõukas
või vaeses perekonnas. Vaeses peres elava lapse toetus
läheb sisuliselt ellujäämiseks, jõukas
peres elava lapse toetus jõukuse suurendamiseks, eriti
ilmekalt juhul kui saadav toetus panna panka intresse kandma.
Analoogselt on probleeme ka minimaalset sissetulekut tagavate
toetustega, sest inimeste vajadused ja toimetulekuoskused on
paraku objektiivselt erinevad. Nii esimese kui teise näite
puhul on seega vähemalt teatud hulk inimesi, kellele ainult
toetustest ei piisa ning kellele ilmselt on lisaks vaja täiendavaid
tasuta teenuseid. |
Kuigi ka ühe konkreetse elanikkonna grupi sees ja/või
selle heaks eraldatud raha saab kasutada erineval viisil ja erinevate
printsiipide alusel, võib kaasaja üldise juhtiva
suundumusena välja tuua püüdluse - teha sama eest
rohkem (inglise keeles: to do more for the same). Niisugusel
püüdlusel on kaks omavahel seotud aspekti ja/või
eesmärki:
· aidata võimalikult paljusid konkreetsesse
gruppi kuuluvaid inimesi
· anda konkreetsele inimesele võimalikult kvaliteetne
teenus
Kui konkreetsele elanikkonna grupile eraldatud raha maht ei
muutu, jääb mõlema eesmärgi saavutamiseks
alles kolm põhimõttelist tegevussuunda:
· vähendada kallite teenuste osakaalu
· kujundada rohkem väiksemamahulisi teenuseid
· hinnata võimalikult täpselt inimeste vajadusi
Sotsiaalpoliitiliste
eelistuste rakendamine
Moto: Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale
Me elame suhtelises maailmas ja selles on tõesti palju
asju, nähtusi, võimalusi jms., mis väga suures
osas sõltuvad ennekõike sellest, kes, missuguse
taustsüsteemi suhtes ja mis eesmärgil asju või
nähtusi vaatleb ning tõlgendab. Demokraatlikus ühiskonnas
on inimeste mõtlemise ja enamasti ka rääkimise
vabadusaste reeglina suur. Oluliselt piiratumad on aga võimalused
praktiliste tegevuste osas.
Kõige kaalukama piirangu asetavad meie tegevusvabadusele
rahvusvaheliselt aktsepteeritud suhtumised, normid ja tõekspidamised.
Paljudel juhtudel on osutatud normid sätestatud erinevates,
ennekõike Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO)
ja Euroopa Nõukogu (EN) poolt heaks kiidetud dokumentides.
Tõsi küll, nimetatud organisatsioonide dokumendid
on oma sisult ja vormilt erineva konkreetsuse ja kategoorilisuse
astmega, erinevad on ka sanktsioonid üht või teist
tüüpi normide vastu patustajate suhtes.
On norme ja sündmusi, näiteks sõjaline agressioon,
rahvusvaheline terrorism või ohtlike epideemiate puhangud,
mille rikkujate suhtes või mille ilmnemisel rahvusvahelised
organisatsioonid reageerivad reeglina väga kiiresti ja resoluutselt.
Analoogselt on ka norme ja sündmusi, mille suhtes reageerimine
võib võtta aastaid, näiteks inimõiguste
rikkumine mõnes riigis, laste, eakate või puuetega
inimeste väärkohtlemine, suhtumine vähemustesse
jms. Seepärast ei too ka rahvusvahelistele normidele mittevastav
suhtumine erivajadustega inimestesse konkreetse riigi suhtes
koheselt kaasa niisuguseid sanktsioone ja/või tegevusi,
mis kaasnesid näiteks Nõukogude Liidu tegevusega
Afganistani sõjas, Iraagi tegevusega Kuveidi okupeerimisel
või ebola viiruse levikuga.
Varem või hiljem sunnib rahvusvaheline surve konkreetseid
riike siiski täitma ka nö. humanitaarküsimuste
valdkonda kuuluvaid "pehmemaid" norme ja/või
standardeid. Oluline roll on seejuures ÜRO-st ja EN-st vähem
jõulistel organisatsioonidel nagu näiteks ülemaailmsed
erialaorganisatsioonid, teatud konkreetsetele eesmärkidele
pühendunud rahvusvahelised kodanike ühendused, ÜRO
allorganisatsioonid jms. Nende ühenduste ja organisatsioonide
peamiseks ressursiks ning meetodiks on ennekõike järjepidev
ja sihikindel tegevus teatud probleemide ja nendesse sekkumise
vajaduse teadvustamisel. Nö. suurte kategooriasse kuuluvad
sündmused võivad vastavasisulist tegevust seejuures
soodustada.
Näiteks juhtis Ülemaailmne Psühhiaatriaassotsiatsioon
paljude aastate jooksul rahvusvahelise üldsuse tähelepanu
psühhiaatria kuritarvitamisele poliitilistel eesmärkidel
Nõukogude Liidus ja selle satelliitriikides. Märkimisväärsete
tulemusteni jõuti nimetatud protestiga aga alles Afganistani
sõja ajal, mil rahvusvahelisele üldsusele sai teatavaks,
et Nõukogude Liidus pandi vangi psühhiaater, kes
keeldus diagnoosimast skisofreeniat sõjaväelasel,
kes omakorda oli keeldunud andmast käsku tsiviilelanike
tapmiseks. Selle konkreetse sündmuse ajendil moodustati
rahvusvaheline ühendus nii konkreetse psühhiaatri kaitseks
(päästmiseks) kui võitlemiseks psühhiaatria
kuritarvitamise vastu. Kõnealuse ühenduse tegevuse
ühe tulemusena toimusid 90-date aastate alguses mitmed lääneriikide
juhtivate psühhiaatrite nö. kontrollvisiidid Nõukogude
Liidu psühhiaatriahaiglatesse, mis omakorda tõid
välja hulganisti konkreetsele riigile ebamugavaid ja lahendamist
vajavaid probleeme. |
Antud konkreetne sündmus on toodud küll Nõukogude
Liidust, aga peab märkima, et teatud kõrvalekaldeid
rahvusvaheliselt tunnustatud normidest võib vähemal
või rohkemal määral tegelikult täheldada
enamuses maailma riikides ja/või regioonides. Analoogselt
inimeste erinevustega norm-keskmistest, on ka rahvusvaheliste
normide puhul teatud kõrvalekalded lubatud ja talutavad.
Analoogselt on ka hälbeid, mida üldiselt peetakse lubamatuks
ja kõrvalist sekkumist vajavaks, nii nagu see avaldus
eeltoodud psühhiaatria kuritarvitamise näite puhul.
Konkreetsete riikide suhtumine psüühilise erivajadusega
inimestesse, nende olukord, kohtlemine ja psüühilise
erivajadusega inimestele arendatud teenuste süsteemid ning
vastavad standardid on üks valdkondi, mille suhtes rahvusvaheline
üldsus on võrreldes paljude teiste eluvaldkondade
ja/või spetsiifiliste gruppidega suhteliselt tundlik.
Üsna edukalt töötab selles osas näiteks Euroopa
Nõukogu juures tegutsev Piinamise ja Ebainimliku Kohtlemise
Vastu Võitlemise Komitee (inglisekeelse lühendina
CPT).
Nimetatud komitee kontrolldelegatsioon on Eesti EN liikmeks
astumisest alates teinud Eestisse mitmeid visiite eesmärgiga
külastada asutusi, kus inimesi kinni peetakse (st kus viibivad
isikud, kellelt on teatud ajaks võetud õigus vabalt
liikuda). Niisugusteks asutusteks on näiteks vanglad ja
arestimajad, aga ka teatud haiglad, hoolekande- ja haridusasutused
või mõned nende struktuuriüksused.
Esmakordselt külastas CPT kontrolldelegatsioon psüühikahäirega
inimestele mõeldud hoolekande- ja raviasutusi 1997.aastal.
Eesti Vabariigi Valitsusele esitatud kontrollvisiidi ettekandes
tegi delegatsioon mitmeid ettekirjutusi asutustes kinni peetavate
psüühikahäirega inimeste põhiõiguste
ja vabaduste realiseerimisvõimaluste, personalipoolse
kohtlemise, elu- ja olmetingimuste, meditsiinilise teenindamise
jms kohta.
Korduva visiidi tervishoiu- ja hoolekandeasutustesse tegi
CPT kontrolldelegatsioon 1999.aasta lõpul. Ka selle järgselt
esitati Vabariigi Valitsusele raport, milles juhiti tähelepanu
mõningatele ebakohtadele, kuid võrreldes esimese
kontrollkäiguga oli märkusi tunduvalt väiksem
arv ning nad olid olemuselt rohkem detailidesse kui põhimõtetesse
süüvivad. |
|