Psüühilise erivajadusega inimeste hoolekanne Eestis - Käsiraamat


Sotsiaalpoliitilised valikud
Moto: Mõnel on ja mõnel ei ole

Inimesed on aegade jooksul kasutanud ellujäämiseks väga erinevaid kooselu ja koostegutsemise vorme ning juhindunud seejuures erinevatest põhimõttelistest väärtushoiakutest ning -orientatsioonidest. Vaatamata erisustele võib kõik koosluste vormid siiski paigutada kahe põhimõttelise äärmuse vahele, mis vastutuspõhiselt väljenduvad kas ennekõike inimeste vastutuses oma heaolu ja toimetuleku eest või ennekõike ühiskonna vastutuses inimeste heaolu ja toimetuleku eest. Teisiti öeldes, kas inimeste vastutuse minimeerimises või maksimeerimises.

Inimeste enda maksimaalse vastutuse pooldamine parempoolse, liberaalse, residuaalse, vms. maailmavaate osana väljendub näiteks järgmistes seisukohtades:

· inimeste toimetulematuse ja ebaõnnestumiste põhjused on neis enestes
· toetused või teenused pole õigused, vaid kingitused, mille saajal tekivad teatud kohustused
· toetusi ja teenuseid tuleb anda ainult hädavajadusel ja nende andmine tuleb kohe lõpetada, kui isik või perekond on jälle suutelised ise toime tulema

Ühiskonna maksimaalse vastutuse pooldamine vasakpoolse, sotsiaaldemokraatliku, institutsionaalse vms. maailmavaate osana väljendub näiteks järgmistes seisukohtades:

· inimeste probleemid ja ebaõnnestumised on tingitud põhjustest, mis pole nende kontrolli all
· sotsiaalse heaolu programmid on kaasaegse ühiskonna loomulikud funktsioonid inimeste abistamisel nende eneseteostuses
· toetuste ja teenuste saamine pole häbiasi; nende saajal on selleks õigus

Nagu ikka, pole reaalses elus teoreetilistele konstruktidele reeglina absoluutselt üheseid vasteid. Enamus reaalseid ühiskondi kaldub ühe või teise väärtushoiaku või maailmavaate suunas ja/või kasutab sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kahe erineva maailmavaate elementide kombinatsioone.

Arenenud ühiskondadest on inimese (ja perekonna) maksimaalse vastutuse pooldamine kõige ulatuslikumate traditsioonidega ilmselt USA-s, ühiskonna vastutuse pooldamine on pikemat aega domineerinud näiteks Põhjamaades. Ka Nõukogude Liidu heaolusüsteem oli üles ehitatud ühiskonnakeskselt.

Lisaks maailmavaatelisele ja/või väärtushoiakulisele erinevusele on kahe eespooltoodud lähenemise peamiseks praktiliseks väljenduseks ühiskonnas ümberjagatav ressurss, konkreetsemalt selle suurus ja ümberjagamise viis.

· inimese maksimaalse vastutuse pooldamine tähendab ennekõike seda, et ühiskonnas ümberjagatava ressursi suurust püütakse minimeerida st. nendelt, kellel on, püütakse ära võtta ja teistele anda nii vähe kui võimalik.
· ühiskonna vastutuse pooldamine väljendub ennekõike selles, et nendelt kellel on, püütakse ära võtta nii palju, et sellest jätkuks ka neile, kellel pole või kellel on liiga vähe.

Ka ümberjagamise viisi osas saab välja tuua kaks põhimõtteliselt erinevat lähenemist:

· ressursse jagatakse ümber erinevate inimeste vahel, st ühelt inimeselt võetakse ära ja antakse teistele ning hiljem võetakse teistelt ära ja antakse sellelesamale inimesele, kusjuures tagasi võidakse anda kõigile võrdselt või vastavalt sellele, kui palju ära võeti
· ressursse jagatakse ümber inimese erinevate eluperioodide vahel, st. inimeselt võetakse küll midagi ära, aga seda ei anta teistele, vaid antakse talle hiljem tagasi vastavalt sellele, kui palju talt ära võeti

Seega taanduvad sotsiaalpoliitilised valikud lõppkokkuvõttes küsimustele:

· Kellelt, kui palju ja kuidas VÕTTA
(kõigilt võrdselt või diferentseeritult, võimalikult palju või võimalikult vähe, otseselt või kaudselt, vabatahtlikult või sunniviisiliselt, otseste või kaudsete maksude, riigieelarve või kindlustusskeemidega, jne.)
· Kellele, kui palju ja kuidas ANDA
(vastavalt vajadusele või vastavalt staatusele, võimalikult palju või võimalikult vähe, sularahana või tasuta teenusena jne)


Sotsiaalpoliitiliste eelistuste rahastamine
Moto: Muusikat võid ju tellida, aga saad selle, mille eest maksta jõuad

Sotsiaalpoliitiliste eelistuste rahastamise kontekstis ümberjagamisest viimastel aastatel tegelikult enam eriti ei räägita, räägitakse ennekõike investeeringust. Investeeringust inimressurssi, mis majanduslikus mõttes on sisuliselt samasuguse olemusega nagu näiteks investeering teedeehitusse, infotehnoloogiasse, hoonetesse, seadmetesse, teadusesse vms. Inimeste puhul on investeerimisel siiski mõni erinevus.

Kõigepealt ja võibolla peamine eripära on investeeringu väga pikk tasuvusaeg. Näiteks täna sündivasse lapsesse tuleb enne vähemalt paarkümmend aastat investeerida, kui ta investeeringut üldse tagasi tootma hakkab ja peale seda võib kuluda veel teist samapalju kuni ta investeeringu on tagasi tootnud. Seega, investeeringu tasuvusaeg vastsündinu puhul võib olla keskmiselt 30-50 aastat.

Teiseks on inimressurssi investeerimine mitmes mõttes riskantne, sest inimesega võib põhimõtteliselt igasuguseid asju juhtuda. Näiteks võib inimene hukkuda liiklus- või tööõnnetuses, kaotada trauma või haiguse tõttu töövõime, haigestuda mõnda praktiliselt ravimatusse haigusesse, hakata või saada narkomaaniks, alkohoolikuks, kurjategijaks, ennast ära tappa või saada tapetud, jne. Lõppeks võib "investeering lihtsalt minema ujuda", st minna ennast nö. taastootma sootuks mingisse teise ühiskonda ja kellegi teise jaoks. Nii või teisiti, on investori jaoks see ressurss kadunud.

Kolmandaks on inimressurssi investeerimise kontekstis veel üks oluline märksõna, mis võimalikke suhtumisi ja tegevusvabadust piirab - see on ressursimaht või ka üldine ressursisuutlikkus - väga lihtsalt öeldes raha hulk, mille võib lühemaks või pikemaks ajaks nö kõrvale panna ja/või millega võib erineval määral riskida. Sellest tulenevalt on suurtel ja väikestel ja/või erineva rikkusastmega riikidel ühelt poolt põhimõtteliselt erinevad tegutsemisvõimalused ja teiselt poolt põhimõtteliselt erinevad kohustused investeeringute kavandamisel ja realiseerimisel.

Kokkuvõtlikult, sotsiaalpoliitiliste eelistuste rahastamine ei saa ja/või ei tohiks tänapäeval enam tõesti olla lihtsalt raha ümberjagamine, vaid peaks olema väga hoolikalt kaalutud investeering, mis ühelt poolt vähemalt üritaks vaadata tasuvusaja lõpuni, st 30-50 aastat ette, teiselt poolt püüaks minimeerida nii eelloetletud kui muid võimalikke riske, st. peaks investeerima riskide vähendamisse.

Viimatinimetatud investeeringute valdkond pole sisuliselt sugugi lihtsam kui nö üldine investeering inimesse. Võimalik et see on isegi keerukam, sest riske ei ole ka ajas märkimisväärselt võimalik hajutada, mistõttu vead tulevad märksa varem ja tõenäoliselt märksa valulikumalt välja.

Seega esmane ja kõige võimsam sotsiaalpoliitiliste eelistuste rahastamise mõjutaja on ühiskonna käsutuses oleva raha kogumass, mille hulk lisaks riigi suurusele ja rikkusele sõltub ka riigi üldisest sotsiaalpoliitilisest orientatsioonist, st sellest, kas riik kaldub vasak- või parempoolsusele.

Olemasoleva raha kasutamisel on vaja teha mõned põhimõttelised valikud ja/või otsustused, mis on rohkem või vähem poliitilise iseloomuga ja nõuavad vastavalt ka rohkemal või vähemal määral ühiskonnaelu seaduspärasuste tundmist. Üldreeglina võiks kõnealuste otsustuste osas siiski öelda, et mida vähem poliitikat, seda parem rahvale ja vastupidi. Mõned põhimõttelised valikud on näiteks järgmised:

· kui suur osa sellest rahast eraldada sotsiaalpoliitiliste eelistuste rakendamiseks
· kas anda raha inimestele nö "sulas" kätte või osutada selle eest tasuta teenuseid
· kuidas jagada raha erinevate elanikkonna gruppide vahel
· kuidas jagada raha ühe elanikkonna grupi sees

Järgnevalt vaatleme veidi lähemalt teist ja neljandat küsimust. Teist küsimust (inglise keeles: in cash or in kind) võiks vist pidada üheks sotsiaalpoliitika klassikaliseks põhiküsimuseks, millele aegade jooksul on püütud leida lahendusi nii teoreetilisel kui praktilisel tasandil. Senini universaalset ja ühest vastust pole leitud ning enamasti kasutatakse sularaha ja tasuta teenuste erinevaid kombinatsioone. Siiski on erinevates sotsiaalse heaolu sektorites mõned olulised tegurid, mis asetavad sularaha ja tasuta teenuste omavahelistele proportsioonidele teatud nõudeid.

Neist üks peamisi on konkreetse kvaliteetse teenuse saamiseks vajaliku investeeringu kogumaht, mis on väga erinev näiteks psüühikahäirega isikule ajutise varjupaiga andmisel ja/või sama isiku akuutsest psühhoosist väljatoomisel ning rehabiliteerimisel. Teisiti öeldes, selleks, et teatud teenuseid üldse saada, on vaja teha pikaajalisi ja mahukaid investeeringuid. Neid investeeringuid saaks põhimõtteliselt teha ka inimestele sularaha kätteandmise (või kättejätmise) ja nö turu tingimustes, aga siis peaks see turg olema küll väga suur.

Mis juhtuks näiteks Eesti tervishoiusüsteemiga või missugust arstiabi oleks Eestis üldse võimalik saada, kui ühel päeval lõpetada riikliku ravikindlustussüsteemi tegevus ja minna USA eeskujul üle vabatahtlikule tervisekindlustusele? Arstiabi pole aga kaugeltki ainus pikaajalisi ja mahukaid investeeringuid nõudev heaolusektor.

Teise sularaha ja/või tasuta teenuste vahelisele valikule nõudeid sätestava momendina võiks märkida inimeste oluliselt erinevaid võimalusi, oskusi ja suutlikkust kättesaadud sularaha kasutamisel.

Näiteks teatud gruppi kuuluvuse alusel antava rahalise toetuse (näiteks ühetaoline toetus kõigile lastele) tähendus, otstarve ja tulemus võib olla põhimõtteliselt erinev sõltuvalt sellest, kas laps elab jõukas või vaeses perekonnas. Vaeses peres elava lapse toetus läheb sisuliselt ellujäämiseks, jõukas peres elava lapse toetus jõukuse suurendamiseks, eriti ilmekalt juhul kui saadav toetus panna panka intresse kandma. Analoogselt on probleeme ka minimaalset sissetulekut tagavate toetustega, sest inimeste vajadused ja toimetulekuoskused on paraku objektiivselt erinevad. Nii esimese kui teise näite puhul on seega vähemalt teatud hulk inimesi, kellele ainult toetustest ei piisa ning kellele ilmselt on lisaks vaja täiendavaid tasuta teenuseid.

Kuigi ka ühe konkreetse elanikkonna grupi sees ja/või selle heaks eraldatud raha saab kasutada erineval viisil ja erinevate printsiipide alusel, võib kaasaja üldise juhtiva suundumusena välja tuua püüdluse - teha sama eest rohkem (inglise keeles: to do more for the same). Niisugusel püüdlusel on kaks omavahel seotud aspekti ja/või eesmärki:

· aidata võimalikult paljusid konkreetsesse gruppi kuuluvaid inimesi
· anda konkreetsele inimesele võimalikult kvaliteetne teenus

Kui konkreetsele elanikkonna grupile eraldatud raha maht ei muutu, jääb mõlema eesmärgi saavutamiseks alles kolm põhimõttelist tegevussuunda:

· vähendada kallite teenuste osakaalu
· kujundada rohkem väiksemamahulisi teenuseid
· hinnata võimalikult täpselt inimeste vajadusi


Sotsiaalpoliitiliste eelistuste rakendamine
Moto: Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale

Me elame suhtelises maailmas ja selles on tõesti palju asju, nähtusi, võimalusi jms., mis väga suures osas sõltuvad ennekõike sellest, kes, missuguse taustsüsteemi suhtes ja mis eesmärgil asju või nähtusi vaatleb ning tõlgendab. Demokraatlikus ühiskonnas on inimeste mõtlemise ja enamasti ka rääkimise vabadusaste reeglina suur. Oluliselt piiratumad on aga võimalused praktiliste tegevuste osas.

Kõige kaalukama piirangu asetavad meie tegevusvabadusele rahvusvaheliselt aktsepteeritud suhtumised, normid ja tõekspidamised. Paljudel juhtudel on osutatud normid sätestatud erinevates, ennekõike Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja Euroopa Nõukogu (EN) poolt heaks kiidetud dokumentides. Tõsi küll, nimetatud organisatsioonide dokumendid on oma sisult ja vormilt erineva konkreetsuse ja kategoorilisuse astmega, erinevad on ka sanktsioonid üht või teist tüüpi normide vastu patustajate suhtes.

On norme ja sündmusi, näiteks sõjaline agressioon, rahvusvaheline terrorism või ohtlike epideemiate puhangud, mille rikkujate suhtes või mille ilmnemisel rahvusvahelised organisatsioonid reageerivad reeglina väga kiiresti ja resoluutselt. Analoogselt on ka norme ja sündmusi, mille suhtes reageerimine võib võtta aastaid, näiteks inimõiguste rikkumine mõnes riigis, laste, eakate või puuetega inimeste väärkohtlemine, suhtumine vähemustesse jms. Seepärast ei too ka rahvusvahelistele normidele mittevastav suhtumine erivajadustega inimestesse konkreetse riigi suhtes koheselt kaasa niisuguseid sanktsioone ja/või tegevusi, mis kaasnesid näiteks Nõukogude Liidu tegevusega Afganistani sõjas, Iraagi tegevusega Kuveidi okupeerimisel või ebola viiruse levikuga.

Varem või hiljem sunnib rahvusvaheline surve konkreetseid riike siiski täitma ka nö. humanitaarküsimuste valdkonda kuuluvaid "pehmemaid" norme ja/või standardeid. Oluline roll on seejuures ÜRO-st ja EN-st vähem jõulistel organisatsioonidel nagu näiteks ülemaailmsed erialaorganisatsioonid, teatud konkreetsetele eesmärkidele pühendunud rahvusvahelised kodanike ühendused, ÜRO allorganisatsioonid jms. Nende ühenduste ja organisatsioonide peamiseks ressursiks ning meetodiks on ennekõike järjepidev ja sihikindel tegevus teatud probleemide ja nendesse sekkumise vajaduse teadvustamisel. Nö. suurte kategooriasse kuuluvad sündmused võivad vastavasisulist tegevust seejuures soodustada.

Näiteks juhtis Ülemaailmne Psühhiaatriaassotsiatsioon paljude aastate jooksul rahvusvahelise üldsuse tähelepanu psühhiaatria kuritarvitamisele poliitilistel eesmärkidel Nõukogude Liidus ja selle satelliitriikides. Märkimisväärsete tulemusteni jõuti nimetatud protestiga aga alles Afganistani sõja ajal, mil rahvusvahelisele üldsusele sai teatavaks, et Nõukogude Liidus pandi vangi psühhiaater, kes keeldus diagnoosimast skisofreeniat sõjaväelasel, kes omakorda oli keeldunud andmast käsku tsiviilelanike tapmiseks. Selle konkreetse sündmuse ajendil moodustati rahvusvaheline ühendus nii konkreetse psühhiaatri kaitseks (päästmiseks) kui võitlemiseks psühhiaatria kuritarvitamise vastu. Kõnealuse ühenduse tegevuse ühe tulemusena toimusid 90-date aastate alguses mitmed lääneriikide juhtivate psühhiaatrite nö. kontrollvisiidid Nõukogude Liidu psühhiaatriahaiglatesse, mis omakorda tõid välja hulganisti konkreetsele riigile ebamugavaid ja lahendamist vajavaid probleeme.

Antud konkreetne sündmus on toodud küll Nõukogude Liidust, aga peab märkima, et teatud kõrvalekaldeid rahvusvaheliselt tunnustatud normidest võib vähemal või rohkemal määral tegelikult täheldada enamuses maailma riikides ja/või regioonides. Analoogselt inimeste erinevustega norm-keskmistest, on ka rahvusvaheliste normide puhul teatud kõrvalekalded lubatud ja talutavad. Analoogselt on ka hälbeid, mida üldiselt peetakse lubamatuks ja kõrvalist sekkumist vajavaks, nii nagu see avaldus eeltoodud psühhiaatria kuritarvitamise näite puhul.

Konkreetsete riikide suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse, nende olukord, kohtlemine ja psüühilise erivajadusega inimestele arendatud teenuste süsteemid ning vastavad standardid on üks valdkondi, mille suhtes rahvusvaheline üldsus on võrreldes paljude teiste eluvaldkondade ja/või spetsiifiliste gruppidega suhteliselt tundlik. Üsna edukalt töötab selles osas näiteks Euroopa Nõukogu juures tegutsev Piinamise ja Ebainimliku Kohtlemise Vastu Võitlemise Komitee (inglisekeelse lühendina CPT).

Nimetatud komitee kontrolldelegatsioon on Eesti EN liikmeks astumisest alates teinud Eestisse mitmeid visiite eesmärgiga külastada asutusi, kus inimesi kinni peetakse (st kus viibivad isikud, kellelt on teatud ajaks võetud õigus vabalt liikuda). Niisugusteks asutusteks on näiteks vanglad ja arestimajad, aga ka teatud haiglad, hoolekande- ja haridusasutused või mõned nende struktuuriüksused.

Esmakordselt külastas CPT kontrolldelegatsioon psüühikahäirega inimestele mõeldud hoolekande- ja raviasutusi 1997.aastal. Eesti Vabariigi Valitsusele esitatud kontrollvisiidi ettekandes tegi delegatsioon mitmeid ettekirjutusi asutustes kinni peetavate psüühikahäirega inimeste põhiõiguste ja vabaduste realiseerimisvõimaluste, personalipoolse kohtlemise, elu- ja olmetingimuste, meditsiinilise teenindamise jms kohta.

Korduva visiidi tervishoiu- ja hoolekandeasutustesse tegi CPT kontrolldelegatsioon 1999.aasta lõpul. Ka selle järgselt esitati Vabariigi Valitsusele raport, milles juhiti tähelepanu mõningatele ebakohtadele, kuid võrreldes esimese kontrollkäiguga oli märkusi tunduvalt väiksem arv ning nad olid olemuselt rohkem detailidesse kui põhimõtetesse süüvivad.

 Järgmine osa - Psüühikahäired ja nende klassifitseerimine

Tagasi SISUKORDa

 Sama raamat MS Word dokumendina, (pakitud zip formaadis)

 Sama raamat pdf formaadis



Muid (koolitus)materjale