E. Kiršenberg Esinemispalavik Tallinn, Ecotalent 1995, (1934 a. ümbertrükk) Neurootilised inimesed aga arvavad, et nemad ise on oma haiguse parimad tundjad. Arsti teadmiste järele otsustavad nad selle järele, kas arst ütleb sedasama mida nad ise arvavad oma haigusest. Kui arst tuleb teisele arvamusele, siis teevad nad lihtsa järelduse: s e e a r s t e i t u n n e h a i g u s t. Vahelduv enda ja teiste halvaks pidamine on kõigi närviliste nähtude ja ka esinemispalaviku peapõhjusi. On iga tegevuse juures võimalus ebaõnnestumiseks, iga toimingut võivad teised tõlgitseda võõriti, kuid on vaimutervishoidlikult vale nii tugevasti kaitsta head nime ja au, et muutub võimatuks iga eluline toiming. Inimene teeskleb ainult siis, kui teesklemisega taoteldav siht väärib neid kannatusi, mis inimene selle pärast enda peale võtab. Seal, kus üksildus ei ole enam enesekogumiseks, enesesse süvenemiseks, vaid võtab elust põgenemise ilme, ei saa tast loota parandavat mõju. Mitte ületöötamisest ei teki närvinõrkus, vaid meeleolulisest ülepingutusest töö ajal. Terve inimese õige olek on, kui inimene oma tegevuses ja toiminguis ei pane ennast tähele, siis ta ka muutub loomulikuks. Inimesel tuleb unustada ennast, et ennast leida. Kontakt kuulajaskonnaga on oluline. Kõneleja esinemispalaviku kõrvaldamiseks peab oma peamise tähelepanu pöörama õige kontakti leidmisele kuulajaskonnaga.