|
7. Kodanikujulgusest poliitilise kaasvastutuseni
Õigus, mida ei kasutata, sureb ära;
vabadus, mida ei
kasutata, närbub ära; tänapäeval peab vastupanu
seisnema vabaduse kasutamises.
Heinrich Böll
Saksamaal pole kunagi olnud nii palju kriitilisi
kodanikke kui praegu. Nende grupid töötavad vähemustena,
mis mõjutavad enamust. Enamusega üksipäini ei
saa luua riiki. Enamus ja vähemus peaksid teineteist mitte
ainult taluma, vaid nii mõtlemises kui ka motivatsioonides
välja vahetama. Vähemusel enamuses pole võimu.
Kuid ta pole ka võimetu. Tegelikkus koosneb mõlema
vastastikusest toimest.
Dieter Lattmann
Muutuda algatusvõimeliseks
"altpoolt"-mõjutada ühiskonnapoliitikat
Kodanikujulge sekkumine on võimalik kõigis ühiskonnavaldkondades.
Selle eesmärgiks on midagi muuta. Järgnev näide
selgitab seda, kuidas kodanikujulgus seondub poliitilise kaasvastutusega.
Poliitikast huvitatud kunstialane nõustaja Ulrike B. oli
küllaltki kaua pärast vallavolikogu valimisi häiritud
sellest, et vallavolikogus puudus nimetamisväärne opositsioon.
Valitseva partei rõhuval absoluutsel enamusel oli nüüd
selles paikkonnas vähe kriitilisi vastaseid ja ta võis
toimida nii, nagu heaks arvas.
Proua B. otsustas midagi ette võtta. Ta kogus julgust
ja helistas sõpradele, kolleegidele, tuttavatele ja naabritele.
Juba niisuguseks telefoniaktsiooniks läks tal vaja kodanikujulgust,
sest ta ei tohtinud arvestada mitte ainult oma aktiivse tegevusega
nõustumisega, vaid pidi leppima keeldumise, kriitika,
reserveerituse, eelarvamuste ja kahtlustustega. Kuid kõnetatute
hulgas oli palju neidki, kes olid niisugust virgutust "oodanud".
Huvilised tulid kokku ja rääkisid sellest, kuidas valla
poliitilist olukorda silmas pidades igal üksikul läheb,
sellest, mis neid isiklikult erutab, millised soovid ja kartused
tärkavad neis avaliku sekkumise mõttega seoses ning
kas neil on juba tekkinud ettekujutus konkreetsetest aktsioonidest.
Kohtumise tulemusel otsustas viisteist naist ja meest poliitilise
algatuse kasuks vallatasandil; nad tahtsid ellu kutsuda "parlamendivälise
opositsiooni". Osalejatest ja liikmetest ei olnud keegi
ühegi partei liige. Koostöö pidi toimuma pikemat
aega ja nüüd on sellest möödunud kuus aastat.
Algatusgrupp võttis kõne alla omaenda teemad -
näiteks noorte vabaaja veetmise paigad, valla prügi
koristamise, ümbersõidutee probleemid. Ka tutvus
algatusgrupp vallavolikogus arutatavate probleemidega. Kuna nendest
tuli teada, osales edaspidi algatus-grupi kaks liiget kolme nädala
tagant toimuvatel vallavolikogu istungitel. Nad koostasid protokolli
ja teavitasid teisi.
Et muuta grupp kompetentseks ja kaasarääkimisvõimeliseks,
tuli võtta kasutusele palju abinõusid: peale vallavolikogu
külastati komisjonide avalikke koosolekuid. Koosolekute
protokolle, millega ei olnud varem tutvuda lubatud, saadeti lõpuks
algatusgrupile ja tutvustati hiljem avalikult. Et kohtuda vallavolikogu
liikmetega, kutsus neid algatusgrupp külla ja diskuteeris
nendega talle tähtsatel teemadel.
Teatud projektide teostamiseks viis algatusgrupp läbi kampaania
endakoostatud ja kujundatud broshüüride varal, mida
jagas kodanikele. Juhtimaks tähelepanu kõiki puudutavatele
probleemidele kirjutasid grupiliikmed regulaarselt kirju ajalehtede
lugejaarvamuse veergudele. Mitme kuuga panid nad kokku ka ajalehe
planeeritud noortekeskuse kohta - ajalehe, mis hõlmas
informatiivseid tekste, seisukohti ja üht fotoreportaazi.
Nende ajaleht pidi kaaskodanikke valgustama ja äratama projekti
vastu huvi. Sealjuures oli tähtis rajada noortekeskus paikkonna
keskusse, mitte aga kõrvalisse kohta. Kuna algatusgrupp
suutis tegelikult kodanike poolehoiu võita oma plaanile,
teostusid hiljem tema ettekujutused.
Et teadvustada kodanikkonnale planeeritud ümbersõiduteega
seonduvaid probleeme, koostasid ühed grupiliikmed lendlehe,
mis selgitas, kuidas projekti teostamine mõjutaks inimesi
ja loodust. Postkastiaktsiooniga toimetasid nad lendlehe kätte
kõikidele majapidamistele. Lisaks sellele organiseerisid
teised grupiliikmed rännaku trassi mööda, mis
pidi hakkama kulgema läbi maastiku. - Sealjuures tekkisid
vestlused, kujunesid tutvused ja osavõtjad rõõmustasid
ühisrännaku üle. Seejärel lasti käibele
nimistud allkirjade kogumiseks, millel kodanikud võisid
avaldada oma arvamust tee-ehituse kohta. Tähtsad olid inimlikud
kriteeriumid ja võrdväärsus tänavaliikluses.
Selle aktsiooni jaoks otsis algatusgrupp liitlase - kodanikefoorumi,
mis tundis muret mängutänavate (seal peavad autod sõitma
aeglasemalt, sest lapsed tohivad seal mängida tõlk),
maastikukaitse ja kultuuriväärtuste pärast; ta
otsis endale liitlaseks looduskaitsegrupi, milles leidis ikka
ja jälle kaasinimesi, keda oli mingi ettevõtmisega
riivatud või kes olid sattunud kitsikusolukorda. Ka teistsugused
grupid lähenesid algatusgrupile koostöösooviga.
Üks grupiliige formuleeris valla "parlamendivälise
opositsiooni" tööd nii: "Meil pole võimu,
kuid me mängime oma osa." - Kompetentne mõju,
mida kodanikegrupp avaldas, ei saanud jääda märkamata.
Sageli polnud vallavolinike koosolekutel kasutusel mitte ainult
ametlikud dokumendid, vaid ka lendlehed, seisukohavõtud
või informeerivad kirjad algatusgrupilt.
Juhtumisi aga tekkisid grupis konfliktid ja pinged küsimuste
tõstatudes: kes liikmetest liialt tagant sunnib, kaldub
teistelt liigset nõudma, kes teeb liiga vähe või
mitte midagi, keda võib usaldada ja keda mitte. Ometi
ei tabanud niisugused konfliktid algatusgrupi südamikku,
pealegi lahendati need ära ja räägiti asjad selgeks.
Väärtuslikuks hinnatud vabatahtlikust ülesandest
tiivustatus ja liikmete sümpaatne ühendus aitasid grupiprobleemid
lahendada. Sellele aitasid kaasa ühised töised nädalavahetused,
mil kõik sõitsid koos perega ühte tallu ja
elasid seal koos.
Ometi ei jäänud algatusgrupp "omaette" ega
formeerunud "teiste vastu". Liikmed otsisid kontakti
linnapea, parteide esindajate, teiste kodanikegruppide ja ühendustega.
Vestluses teisitimõtlejatega selgitasid nad oma seisukohti,
püüdsid teisi mõista ja arutleda nendega. Algatustöö
jätkus vastutuse ülevõtmisega asutustes. Nii
lasi näiteks üks liige valida ennast noortekeskuse,
teine aga vabalasteaia juhatusse, kolmas aga kandideeris järgmisse
vallavolikogusse ja ta valitigi sinna. Nõnda omandas üksikute
tsiviilkuraaz vahetu poliitilise mõju.
"Pealtvaatamisdemokraatiast"
"osalemisdemokraatiasse"
Proua B. ja tema algatusel kujunenud grupi kohustumine näitab
sedagi, et siin kirjeldatud "vastupanu" erineb oluliselt
valjuhäälsetest intriigidest, lärmitsemisest,
välise rahutuse tekitamisest. Siin on oluline miski muu:
vaimne valvsus, kaalutlev, omavastutuslik, rahvamassis varjamatu
tegutsemine. Niisuguse vastupanu tähtis eeltingimus on kannatlikkus.
Kuna kärsitus ei luba oodata, kuna ta peab saavutama kõik
korraga ja otsekohe ega lepi sellega, mis tagab edu alles hiljem
ja osaliselt, on ta vägivalla peapõhjus. Siin tuleb
esile vastupanuõiguse põhiprobleem, õigeaegsuse
probleem: "Suur" vastupanu algab enamasti liiga hilja
ja "väike" vastupanu kiirustab liiga. Tuleb anda
shansse arukusele, kainusele ja ettenägelikkusele."
(Artur Kaufmann).85
Ulrike B. toimimisviisist nähtus, kuidas üksikute algatusest
saab tekkida kodanikualgatus. Omaenda vallas poliitiliselt aktiivseks
muutumine, linnakvartalis või kutsealal tavatute ettepanekutega
ülesastumine nõuavad julgust, sest: "Mida ütlevad
teised?" - "Lõppude-lõpuks tahaksin kõigiga
rahus elada." - "Kas ma ei satu halba kuulsusse?"
Kaaskodanikud "kontrollivad" vahetult, kuidas käituvad
need, kes tahavad ühiskondlikult midagi muuta. Nad näevad,
kas algatajate kriitiline kohustumine on nende käitumisega
kooskõlas. See puudutab poliitiliselt aktiivsete inimeste
juures nende endi usaldusväärsust: Kas oma suhtumise
kaudu naabritesse, tuttavatesse ja kolleegidesse esindan seda,
mille kasuks räägin? - Kehtib ka vastupidine: usaldusväärsus
ilmneb just üksikisikuks jäädes argipäevasuhetes
"paikkonna pärast" aktiivseks ja otsib teda ümbritsevate
inimestega kontakti.
Proua B.-l äratasid ebakohad soovi minna passiivsest hoiakust
üle aktiivsesse rolli. Ta tahtis olla mitte ainult vaatlev
kriitik, vaid ka tegutsev osaleja: valgustav, motiveeriv, aktiviseeriv.
Sealjuures oli talle tähtis laskuda inimlikesse suhetesse,
õppida tundma kaasinimesi, töötada võrdõiguslikul
ja demokraatlikul alusel. Talle valmistas rõõmu
analüüsida "teemasid" terviklikult, omandada
erialast informatsiooni ja diskuteerida kaasinimestega.
Parteide võimu tõttu "deformeerunud demokraatia"
igatahes soodustab kodanikes passiivset hoiakut. Pärast
oma häälte andmist on valijatel nelja aasta jooksul
vähe võimalusi poliitilisel otsustamisel osaleda.
Demokraatia põhimõtted lubavad kodanikel vaid valida
ja osaleda poliitiliste programmide täitmisel. Kui juhid
on kinnitatud kõrgetele ametikohtadele, võivad
nad arendada autoritaarseid juhtimisomadusi. Ühelt poolt
viivad nad oma otsused täide võimuga ülalt alla.
- Teiselt poolt aga unustavad otsustega riivatud kodanikud, algatusgrupid
ja asutused oma demokraatlikud õigused. Nad muutuvad alamateks
ja alluvad riigipoolsele valitsemisnõudele vastuvaidlematult.
Eriti ohtlik on see tänapäeval, sest rahvaesindajad
otsustavad sageli ettevõtmiste üle, mille tagajärjed
ületavad kestvuselt nende võimuvolitused ja on saatuslikud
lähimatele inimpõlvedele. Näiteks võiks
tuua otsused aatomienergia kasutuselevõtu kohta - sellega
seonduva surmava kiirguse ohu tõttu. Niisugused tagajärjed
tulevastele aastakümnetele ja aastasadadele on tähtsad
paljude ökoloogiliste otsuste juures: kuidas vältida
kliimakatastroofe, kaitsta pinnast mürkkemikaalide eest,
hoida joogivesi puhtana ning õhk ohtlikest ainetest vaba,
selleks et lapsed saaksid hingata seda tervist ohustamata. See,
mida otsustatakse liikluspoliitika või tarbijakaitse osas,
ulatub oma tagajärgedega kaugesse tulevikku. Tulevasi põlvkondi
koormatakse raskustega, mille suhtes oleme ise vastutavad. Nii
pikaajaliste tagajärgede juures mõjuks rahustavalt
suur austus oponeerivate vähemuste ees ja positiivne tundlikkus
nende arvamuste, kahtluste ja vastuväidete suhtes. Need
oleksid demokraatlikust vaimust tõeliselt hingestatud
valitsuse tunnused. Ometi pole meil hingerahuks vähimatki
põhjust. " 86
Ühekülgset poliitikute poliitikat saab korrigeerida
ainult siis, kui kodanikud sekkuvad poliitiliselt ja on valmis
koostööks. Siis pole otsuseid usaldatud tegema mitte
ainult "ülemustel", vaid lähtuvad "rahvalt".
Kodanike poolt algatatud liikumised muudavad poliitilise teadvuse
terasemaks ja käivitavad ühiskondlikud muutused.
Selleks, et kodanikud saaksid olla aktiivsed osanikud, tuleks
kutsuda ellu põhiseadusega ette nähtud otsese demokraatia
vormid. Seda pole aga lootagi "ülaltpoolt". Hoopis
võimalikult paljud inimesed "altpoolt" peaksid
väljendama oma tahet - olla demokraatlikeks osanikeks -
ja niisuguses tahtes solidariseeruma isekeskis. Osalemisõiguse
võitlevad nad endale kätte ainult osalemise teel.
Otsese demokraatia vormideks on näiteks rahvahääletus,
rahvaküsitlus, rahva tahte avaldamine. Vallatasandil tulevad
arvesse kodanike ettepanekud, kodanike tahteavaldused ja toimuvad
kodanike hääletused, mille tulemusena valla inimesed
otsustavad kohalike asjade üle ise.
Demokraatliku osalemise niisugused vormid võimaldavad
kodanikel kujundada ühiselu mitte ainult üksikjuhtudel.
Need soodustavad demokraatlikku huvitatust ja virgutavad rohkem
kaasa tegutsema. Osalemine ei piirdu valimistega, pelga "jah"
või "ei" ütlemisega. Kodanikud kogevad
pigem seda, et demokraatia juures on tegu täiskasvanud inimeste
enesemääramisega. Erich Frommi arvates muutub demokraatia
tänu aktiivse kaasategutsemise vormidele passiivsest "pealtvaatajademokraatiast"
aktiivseks "osalemis-demokraatiaks". Selles osas on
ühisuse huvid üksikisikule niisama tähtsad kui
tema enda asjad. Ja veel täpsemalt: iga kodanik näeb
ühises heaolus omaenda ürgset sisetunnet - südameasja.
#8787
Kodanikualgatused - "Vähemus
enamuses pole võimetu"
Väljend "aktiivne osalemisdemokraatia" tähendab
kodanikualgatusi. Puudutatud ja huvitatud inimesed ühinevad
spontaanselt ja lõdvalt organiseerituma ning võtavad
temaatiliselt piiritletud kodanikeprobleemid enda hooleks. Sõnastatakse
avalikud huvid; ebakohad, mis annavad end tunda, näidatakse
konkreetselt kätte ja asutakse neid kõrvaldama kodanikkonna
eneseabi vormis. Tuleb takistada väärarenguid ja töötada
välja alternatiivsed planeeringud.
Kodanikualgatused tahavad mõjuda sihtotstarbeliselt, aktsioonide
abil poliitiliselt osaleda ja tuua kaasa otsustusi. Nad diskuteerivad
vahetult lubasid väljastavate vastutavate ametkondade, linnaplaneerijate,
asutuste, vallavolikogude, delegaatide, ministeeriumide ja firmadega.
Et avalikkus kuuleks neid, kasutavad nad erinevaid aktsioone:
kokkutulekuid, demonstratsioone, infoüritusi, allkirjade
kogumisi, lendleheaktsioone, piketeerimisi, lugejakirjade kampaaniaid.
Nad viivad läbi protestiaktsioone, tutvustavad informeerinus-
ja aktsioonivõimalusi, omandavad ja levitavad teadmisi
kõige seostatusest. Nad otsivad koostööd haldusametnikega
ja kontakti teiste ühiskondlike gruppidega - parteide, liitude
ja usuühingutega.
Kodanikualgatused tekivad siis, kui inimesed näevad iseennast
või kaasinimesi isiklikus elus kahjustumas. Kodanikud
saavad aru, et ühiskondlikud tingimused kahjustavad neid.
Seepärast tahaksid nad tuua muudatusi rahva teadvusse ja
käitumisse ning osaleda vahetult poliitilistel otsustamistel.
Sageli on tegu algatustega linna- ja vallaplaneeringu, elamispinna,
liikluse, looduskaitse, energeetika, tööstusettevõtete
paigutamise, sõjanduse, kasvatuse, hariduse, kultuuri
ja sotsiaalpoliitika alal.
Kodanikualgatust virgutab üksikute puudutatus, hirm ja nördimus.
Aatomienergia kasutamise vastase liikumise "Taavet Koljati
vastu" algataja advokaat Bernhard Fricke kirjeldab seda
nii: "Uudis reaktorikatastroofist Tshernobõlis ja
ohtlikust radioaktiivsusest meie vahetus elukeskkonnas vallandas
minus abituse ja hirmu, raevu ja pettumuse senitundmatu plahvatusliku
segu. Need tundmused vallandusid minus just sellepärast,
et valitsejad olid hoidnud meid Tshernobõli reaktorikatastroofi
tegelikest ohtudest kas teadlikult või täieliku hoolimatuse
tõttu kohutavas teadmatuses. Kannatusekarika pani pisut
hiljem üle voolama kohtumine ühe kolleegist sõbraga.
Ehmununa ametlikult takistatud informatsioonist, tahtis ta mure
tõttu viie-aastase poja pärast Münchenist samahästi
kui põgenedes lahkuda ja palus mind, et aeg-ajalt valvaksin
korra järele tema kantseleis. - Hetkeks tuhises minulgi
peast läbi mõte päästa end niisugusest
olukorrast põgenemise teel. Selle mõtte aga heitsin
endast peagi - otsustasin mitte põgeneda, vaid pidada
vastu; tahtsin võimalikult kurest! väljuda abitu
objekti rollist, tahtsin võimalikult kiiresti võita
jälle kätte otsustamis- ja tegutsemisvõime."88
Esimene samm seisnes enda põhjalikus informeerimises sellest,
millised objektiivsed ohud ja riskid kaasnesid reaktoriõnnetusega.
Telefonikõnede, isiklike vestluste ja erialakirjanduse
lugemise kaudu omandas kohusetundlik kodanik erialateadmisi,
mis võimaldasid tal põhjendada oma arvamusi loogiliselt.
- Teiseks kaalutles ta koos sõpradega, mida peaksid nad
tegema: kuidas tuleks suhtuda riigi informatsioonipoliitikasse,
mis oli kaotanud kogu usalduse? Kas välditavas terviseohustamises
poliitiliselt vastutavate isikute suhtes saab algatada karistamismenetlust?
Kas rahva nõudel on võimalik avaldada valitsejatele
survet? Kuidas peatada aatomielektrijaamadele reaktorite tuumavarraste
uuendamistehase ehitust Wackersdorfis?
Kolmandaks sammuks oli rääkida teiste poliitiliste
organisatsioonidega: ametiühingutega, ökoloogiliste
gruppidega, näiteks Looduskaitse Liiduga, parteide ja üksikisikutega,
kes toetasid algatust. Nii jõuti poliitilise aktsiooni
liitumiseni: ökoloogilise suunitlusega energiapoliitika
heaks, tuumaenergia kasutamisest pääsemiseks ja tuumavarraste
uuendamistehase ehitamise vastu Wackersdorfis laiaulatusliku
allkirjakogumiseni.
Kodanikualgatus nimetas end "Taavet Koljati vastu"
aktsiooniks: "Ma arvan et see nimi iseloomustab tabavalt
algatuse olukorda: Taavet sümboliseerib väikest inimest,
objektiivselt-materiaalselt igati nõrgemat, kes võib
aga seetõttu, et ajab õigemat asja, väljuda
edukalt jõukatsumisest ülivõimsa vastasega,
nimelt kitsarinnalisi juhtiva Koljatiga." 89
Niisugune kodanikualgatus on nüüd Tshernobõli
päevadest alates aktiivne. See informeerib kompetentselt
energiaprobleemidest, teeb ettepanekuid alternatiivseks energiaga
varustamiseks ja osutab ikka-jälle aatomienergia surmavatele
ohtudele. See astub avalikkuse ette fantaasiarikaste aktsioonidega,
lühiteadete kampaaniatega, üksteisele järgnevate
info- ja vestlusüritustega, kontsertide, kabareede ja pidudega,
spetsiaalsete projektidega, näiteks "Päikeserünnakuga".
Niisuguste ürituste abil näidatakse, kuidas avada elusõbralikku
energiaallikat - Päikest - ja milliseid samme tuleks astuda
muutmaks Münchenit päikeselinnaks.
Ürituse juures "Taavet Koljati vastu" on tegu
hästi organiseeritud ja laiahaardelise kodanikualgatusega.
Nii eelpoolkirjeldatud, vallatasandil toimivate ülevaatlike
algatuste kui ka lühiaegsete üheainsa probleemiga seonduvate
algatuste puhul kehtib just nimelt see, et iga kodanikualgatus
põhineb situatsioonil Taavet Koljati vastu, sest nagu
ütleb Dieter Lattmann: "Tänapäeva massitsivilisatsioon
elab majanduslikult saagirikastel maadel, kus enamust iseloomustab
materiaalne heaolu. Seni, kuni enamusel läheb suhteliselt
hästi, ei mõista ta, milleks peaks ta enda elus olulisi
muudatusi tegema. Põhiliselt huvitub ta mitte homsest,
vaid tänasest. Vähemusi, kes peavad põhjapanevaid
muudatusi majanduses ja töös endi elu seisukohalt hädavajalikeks
ja nõuavad neid avalikult, tõrjub enamus tavaliselt
vastumeelsuse või inertsuse tõttu. Hädakorral
rakendavad ametivõimud vähemuse vastu oma võimumonopoli.
Ometi on vähemus enamuse keskel avaliku teadvuse nimel väga
tähtis: vähemuse arusaamadest võivad kujuneda
enamuse arvamused, kui ühel päeval on aeg selleks küps."90
Kodanikualgatused loovad ühiskondliku vabaduse uue vormi.
Kodanike protest teadvustab probleeme kõiki puudutavatel
teemadel. Ühtlasi aitavad probleemidesse sekkuvad kodanikud
asjatundliku kaasarääkimise teel kaasa nende lahendamisele.
Seda, mis on jäikades vormides läinud omadega rappa,
mitte ainult ei kritiseerita, vaid muudetakse fantaasia ja veenmisjõu
abil.
Demokraatlike murrangute puhul ei ole muudatused valdavalt tulnud
"ülaltpoolt", valitsevate poliitikute poolt. Nendeks
andsid tõuke pigem kodanikud, kes ei lasknud sulgeda oma
suud, vaid osutasid sõnadega vastupanu, tegid ettepanekuid
uuendusteks ja algatasid uutmisprotsesse. Need nais- ja meeskodanikud
julgesid tegutseda demokraatlikult ja hakkasid muutma ühiskonda.
Kas tänu "teistsugustele"
poliitikutele jõuame "leebemasse poliitikasse"?
Intensiivsem "kodanike-poliitika" võib muuta
praegu käibiva ettekujutuse "poliitikutest". Sest
nüüd tõusevad esile ka "rahvaesindajad",
kes ei vasta tavaarusaamale poliitikust: need on nais- ja meeskodanikud,
kes ei taotle võimule orienteeritud poliitikukarjääri,
vaid kellel on kompetentsuse, isiksuse ja puudutamise tõttu
midagi öelda. - Seni oleme valdavalt omistanud poliitikutele
niisuguseid tunnuseid nagu võime enda maksmapanekuks,
robustsus, konfliktide kainemeelne reguleerimine, realistlik
mõtteviis, tugevus, külmaverelisus, kartmatus. Nad
ei lase endas kahtlusel tärgata, veel vähem näitavad
seda välja.
Parlamendimandaadi omandamisel peavad paljud endastmõistetavaks
kasutada "osavat taktikat", vahetada ära sõpru
ja vaenlasi, poliitiliste vastaste nõrkusi armutult ära
kasutada, küünarnukkide abil konkurente kõrvale
tõugata. Inimlik lugupidamine ja hoolivus kaovad sealjuures
sageli. Nii mõnedki poliitikud-karjeristid pööravad
ja keerutavad end nii, nagu neile parajasti näib kasulik;
nad põhjendavad kõike olude sunniga. - Kuna parteid
võivad saavutada oma eesmärke vaid tänu enamusele,
võitlevad nad pidevalt omavahel. Siin on võitlusmeetoditeks
poliitiliste vastaste alavääristamine, isiklike võimuambitsioonide
eest välja astumine, oma partei taevani kiitmine, vastaspartei
halvustamine. On välistatud see, et rahu võiksid
teha poliitikud, kes teistega üha rivaalitsevad. Peetakse
normaalseks, ja seda eriti valimisvõitluses, et poliitiliselt
teisitimõtlejate suhtes lastakse käiku laim, võimu
saavutamise eesmärgil tehakse propagandat, need aga eksitavad
kodanikke.
Ehkki poliitika objektideks on inimeste vajadused ja nii suurema
kui ka väiksema ulatusega inimsuhete probleemid, "on
see peaaegu eranditult väärastunud võimustrateegiate
teooriateks ja nende rakendamisteks. Selle asemel, et kasutada
kogu jõudu oma kunagiste "vaenlastega" suhete
parandamiseks, hauvad poliitikud üha paremaid, perfektsemaid
sõjaplaane "vaenlaste" psüühiliseks
ja füüsiliseks purustamiseks. Oma parteis hinnatakse
seda, kes vastasparteid oma kõnega kõige paremini
"tabab". Kolleegium, milles inimsuhted on taandunud
vaid strateegilise suhtlemise tasandiks, ei suuda väljapoolegi
teostada tõhusat rahupoliitikat." 91
On poliitikuid, kes mõtlevad pidevalt sellele, kuidas
"jätta endast head muljet", näida tugev ja
kindel ning simuleerida optimisti. Sellega kaotavad nad üha
enam võime tajuda oma tundeid ja "tõelist
mina". See omakorda raskendab neil tajuda seda, mida soovivad
ja kardavad kaasinimesed, kelle heaks peaksid nad tegutsema rahvaesindajatena.
Tänapäevased poliitilised ülesanded, mille täitmine
venib, ei ole lahendatavad võimuprintsiibi, konkurentsi,
üleolekutaotluse, tugevuse ja vägivalla abil. Elusoodustava
poliitika teostamiseks vajame nais- ja meespoliitikuid, kelle
isiksuseomadusi kirjeldab Horst-Eberhard Richter nõnda:
"Olusid suudame muuta vaid siis, kui muudame iseennast.
Peame õppima vabastama oma allasurutud tundevõime
ja kummutama meile sissesüstitud domineeriva arusaama "mehelikkusest".
Selle asemel, et oma kartusi "kangelaslikult" alla
suruda, peaksime neid taluma ja rääkima nendest. Selle
asemel et püüda võimetusetunnet alistada, peaksime
seda taluma. Me peaksime rohkem elama südame järgi.
Ökoloogilise rahupoliitika esindajana saan ette kujutada
ainult isiksusi, kes elavad sissepoole nii nagu väljapoolegi
ja töötavad oma inimlikkuse kallal ja muudavad selle
oma ühiskondliku tegutsemise kriteeriumiks." 92
Tegelikult peaksid esile astuma just niisugused inimesed, kes
peavad end haavatavaks ja poliitikas osalemiseks mitte piisavalt
tugevaks. Ei piisa ühiskondlike olude kriitilisest analüüsimisest.
Ka end "mittepoliitilisteks" pidavad nais- ja meespoliitikud
peaksid oma privaatsuse loovutama, isegi need, kes näevad
oma maailma "vaimselt", peaksid oma lõhestunud
intellektuaalsest olemasolust välja tulema ja sekkuma. Kui
on tähtis ellujäämine, siis ei tohi poliitika
puutuda ainult poliitikutesse. "Poliitikute-poliitikat"
tuleks uuta "kodanike-poliitika" abil. Kui me ei riski
seda "altpoolt" teha, ei muutu poliitika "ülal".
Leebema poliitika jaoks vajame teistsuguseid nais- ja meespoliitikuid
kui need, keda valijad eelistavad tänapäeval: me vajame
inimesi, kes suudavad kaasinimestega sümpatiseerivalt ja
rivaalitsemata suhelda, kes on üksteisega pideva sõdimise
asemel valmis rahulikult rääkima. Me vajame poliitikuid,
kes respekteerivad elu rohkem kui majanduskasvu; poliitikuid,
kes pööravad tähelepanu nõrgematele ja
suudavad tunda; poliitikuid, kes oma hirmu peletamise asemel
tajuvad seda, selle asemel et seda peletada; poliitikuid, kes
ei nõua rahuarmastust ainult teistelt, vaid püüavad
seda rakendada ka oma elus. Rooma Klubi kirjutab: "Pole
eetiline see, et tee kõrgete poliitiliste ametite juurde
viib vaid õnnestunud teleesinemiste ja lihtsate kõnede
kaudu, milles püütakse vaid massidega manipuleerida,
neid tühjade lubadustega vaimustada ja tõsiasju maha
salata. Meie poliitilise juhtkonna valik nõuab suuremat
valvsust. Praegu toimub see niisugusel põhimõttel,
et tugevam jääb ellu. Selle tagajärjel löövad
läbi pigem parandamatud egoistid ja need, kes teatud aegadel
on isegi valmis kõikide hüvangu ohverdama oma isiklikule
auahnusele või partei eesmärkidele. Kõrge
ameti omandamiseks tähtsad omadused on seega sageli just
need, mis muudavad üksikisiku kõrge ameti jaoks kõlbmatuks."
93
Inimliku poliitika jaoks nais- ja meespoliitikute otsingul tuleks
esitada teistsuguseid küsimusi kui on esitatud seni, tuleks
küsida näiteks:
- Kas nad on inimesed, kes selgitavad omavahelisi suhteid humaansete
väärtushinnangute põhjal? Kas nad toimivad südametunnistuse
järgi või muganduvad?
- Kas nad arendavad eetilisi perspektiive - ilma et teeksid
mööndusi abinõudele ja "olude sunnile"?
- Kas neil on sotsiaalne tundlikkus, mille varal suudaksid
kaasinimestele kaasa elada? Kas nad on peenetundelised?
- Kas neile on südameasjaks vastast mõista ja teda
mitte solvata? Kas nad suudavad vabastada end vaenlaspiltidest
ja astuda "vaenlasega" kontakti?
- Kas nad on suutelised kaasinimesi aktiivselt ära kuulama
ja nendega vestlema?
- Kas nad on oma erialal väga kompetentsed? Kui nad pole,
kas nad tunnistavad seda ja lasevad ennast põhjalikult
nõustada?
- Kas nad suudavad otsustada teiste üle mitte rangemalt
kui iseenda üle ja mitte ära kasutada vastase nõrkusi?
- Kas nad suudavad tunnetada reaalsust terviklikult ja püüavad
lahendada probleeme intelligentselt?
- Kas neil on julgust muuta oma seisukohti, kui on saanud oludest
ja probleemidest uue ettekujutuse? Kas neil on julgust niisugust
seisukohamuutust avalikult kaitsta - ja seda eriti oma partei
ees?
- Kas nad on õppimisvõimelised ja suudavad teisigi
virgutada õppima? Kas neist kiirgub tarkust?
- Kas nad on enesekriitilised, suudavad oma vigu üles
tunnistada ja püüavad neid korrigeerida?
- Kas nad räägivad eelkõige sellest, mida
on vastaspartei teinud halvasti, või annavad nad teada
oma mõtetest ja tegutsemisest?
- Kas nad astuvad välja konfliktide vägivallatu reguleerimise
eest? Kas nad püüavad seda ka rakendada?
- Kas nad tunnistavad enda ja kaasinimeste kartusi? - Kas neil
on julgust osaleda avalikult gruppidega seotud protsessides?
- Kas nad on head suhteloojad, kes suudavad kontaktis teistega
erksalt tajuda?
- Kas nad hoolivad sellest, millised kartused ja soovid on
kodanikel? Kas nad püüavad täita nende nõudeid
ja haaravad kinni nende ettepanekutest? Kas nad on valmis looma
instantse, mis informeeriksid neid kodanike olukorrast ja arvamustest?
- Kas nad on suutelised rivaalitsemise asemel tegema teistega
ühiskondlikku koostööd? Kas neid huvitab võrdväärsus?
- Kas on märgata, et nad vaevuvad enda väärtushinnangute
ja oma tegeliku käitumise vahelist kuristikku ületama?
- Kas nad on isiksused, kes kiirgavad ehtsust ja tõearmastust;
kas nad informeerivad kodanikke ausalt?
Niisuguste küsimuste põhjal tuleks nais- ja meespoliitikuid
uuesti hinnata. Niisugune vaatlusviis vajab ühelt poolt
ka "uusi" naisi ja mehi, kes on valmis töötama
poliitiliselt ja laskma end valida. Teiselt poolt vajab niisugune
vaatlusviis nais- ja meeskodanikke, kes on valmis valima niisuguseid
kodanikke, kuna peavad nende "teistsugust" kvaliteeti
hädavajalikuks.
Kodanikujulgus - "väikese
kruvikese vastupanuõigus"
Küsimused eelpool on esitatud mitte ainult nais- ja meespoliitikutele,
vaid ka kodanikele. On tähtis üheskoos vaeva näha
teadvuse muutumise nimel, nii nagu näeb seda hädavajalikuna
Vaclav Havel: "Et maailm kalduks paremuse poole, peab eelkõige
midagi muutuma inimteadvuses; inimene peab vabanema kohutavast
takerdumisest totaalsuse kõigisse avalikesse ja varjatud
mehhanismidesse, mis repressioonidega ja reklaamiga saavutatud
tarbimisest viivad televisiooni kaudu manipuleerimiseni. Inimene
peaks keelduma hiigelmasina võimetu detaili rollist. Ainult
moraalne ja vaimne suunitlus, mis põhineb "maailmast
väljaspool asuva" autoriteedi austamisel, võib
päästa elu hukkumast "mega-suitsiidis". See
on aukartus looduse korrapära, kõlbelise korra ja
selle üleisikulise päritolu ning Absoluudi ees. Vaimne
uuenemine on ülesanne, mida igal inimesel tuleb täita
igal eluhetkel. "Midagi ette võtta" suudame
ja tuleb meil kõigil juba siin ja praegu; keegi ei tee
seda meie eest ja meil pole loota kellegi peale." 94
"Midagi ette võtta" tahtis näiteks professor
Leibrecht Baden-Württembergist. Ta ei tahtnud tunnistuste
andmise aegadel korduvaid õpilassuitsiide kauem vaadelda
endastmõistetavama. Avalikult juhtis ta tähelepanu
sellele, et noorte meeleheitest sündinud teod ei põhine
mitte ainult nende individuaalsetel elukäikudel, vaid seonduvad
ka kooliga: õppetöö seostamatusega, liialdamisega
saavutuste nõudmisel, eksamikoormusega, igapäevase
alandamisega hindenumbrite süsteemi tõttu, paljude
õppemahtude mõttetusega, konkurentsi ja rivaalitsemispingega.
Selle kodaniku avaliku nördimuse avaldamise tõttu
tekkis kodanikualgatus, aktsioon "Humaanne kool". See
püüab inimestes teadvustada seda, et õppetöö
koolis peaks juhinduma inimlikest põhiväärtustest
ja laste arenemisvajadustest. Tema käsitluse põhjal
tuleks kooliellu rakendada rohkem pedagoogilis-psühholoogilisi
teadmisi ja võimaldada seal demokraatlikku tegutsemist.
Aktsioon "Humaanne kool" pöörab üldsuse
tähelepanu niisugustele küsimustele nagu õpilaste
kaasarääkimine, õpetaja ja õpilase partnersuhted,
huvil põhinev õppimine, vanemate ja õpetajate
koostöökontaktide kujundamine, õppimist pärssivate
hindenumbrite panemise asemel individuaalne otsustamine õppeedukuse
üle, koolihirmu vähendamine, vabatöö, avatud
õppetöö. - Et luua arusaamist inimlikult õiglasest
koolist, levitab kodanikualgatus informeerivaid kirjutisi, viib
läbi aktsioone, avalikke üritusi, sõlmib kontakte
ametiasutustega, esitab ettepanekuid. Ta töötab koos
teiste ühiskondlike ja poliitiliste gruppidega.
Nagu sellest näitest võib järeldada, on loendamatutes
teisteski valdkondades hoolivaid inimesi, kes astuvad aktiivselt
välja muutuste eest. Rohkem kui pool küsitletud nais-
ja meeskodanikest on teatanud, et nad oleksid valmis siduma end
mingi kodanikualgatusega. 95 Tegelikult
aga rakendavad niisugust valmidust kodanikujulgesse tegevusse
küllaltki vähesed, kuigi paljud mõistavad, kui
hädavajalik see tänapäeval on. Neid tuleb virgutada
alistama alluva kuulekust ja kasutama argipäevase praktilise
mõistuse vastuhaku-õigust. Artur Kaufmann nimetab
seda "väikese kruvikese vastupanuõiguseks".
Sealjuures on tähtis
- vastuhakk, seisund, mis teatud oludel nõuab ohvrit,
aga millele võlgneksime ühise hüvangu.
- vastuhakk hingeloidusele ja keeldumine minemast kergema vastupanu
teed,
- vastuhakk ükskõiksusele ja resignatsioonile,
- vastuhakk tegevusetusele ja vaikimisele,
- vastuhakk läbematuselegi, mis tahab kõike korraga
ja otsekohe saada. Tõeliselt vaprat iseloomustab just
kannatlikkus, mida ei tohiks ära vahetada passiivsusega.
Kannatlikkus on tugevasti seotud nii asjalikkuse ja tõsiduse
kui ka lootusega.
- Ainult kuulekuse ja vastupanu vahelises pinges muutub vabadus
konkreetseks.
"Väikese kruvikese vastupanuõigus" pole
aga viimane vahend juba täiesti väärastunud riigi
vastu, vaid pigem esmane vahend tema tuvastatud kaldumise vastu
õigelt teelt. Selle ülesandeks on ära hoida
väärastumine. Visa vastuhakk on hädavajalik, selleks
et ikka-jälle taastuksid õiglus ja õigusriik.
Tuleb pidevalt korraldada niisugust "väikest"
vastuhakku, selleks et "suur" vastuhakk muutuks liigseks.
Normaalses olukorras tuleks hoolitseda selle eest, et hädaohud
ja äärmusolukorrad ei tekiks."96
"Suur vastuhakk" hõlmab kodanike sõnakuulmatust.
See võib kasvada välja kodanike julgest tegutsemisest
ja nõuab veelgi enam julgust ja "hingevaprust"
kui tsiviilkuraaz. Tsiviilse sõnakuulmatuse puhul hakkavad
nais- ja meeskodanikud riiklikele otsustele vastu, sest peavad
neid eetiliselt lubamatuiks. Nad sooritavad sümboolse seaduserikkumise
ja tahavad sellega äratada enamuse arusaamisvõimet.
Teadlik sümboolne seaduserikkumine toimub vägivallatult.
Selleks, et pöörata tähelepanu sellele, et valitsejad
ei hooli kõrgemast varast, nagu näiteks inimväärikusest
ja inimeludest, keeldutakse ettekavatsetult järgimast kehtivaid
eeskirju. Inimene, kes ilmutab tsiviilset sõnakuulmatust,
tunnistab üles oma teod, mis on riivanud õigusnorme
ja lepib karistusega.
Tänapäeval vajaksime palju inimesi, kes südametunnistuse
otsuste põhjal kujundaksid, igaüks omal kohal, kooselu
inimlikumaks ja kes kodanikujulguse varal sekkuksid avalikult.
Ulatuslikele ohtudele ja ühiskondlikule ebaõiglusele
suudaksid nad vastu seada humaansed eluvõimalused. Maakera
tundub küll hukkuvat oma elanike kuulekuse tõttu.
Enamus nõustub vaikides vastutustundetusega, millega hävitatakse
maailm.
Teatud osa inimkonnast ähvardavad tõsised ohud juba
vahetult, argielus. Seal saab üksikisik "argipäevase
praktilise mõistuse vastuhaku-õigusega" alustada:
astuda välja selle eest, et autode heitgaasidega ei mürgitataks
enam sissehingatavat õhku; toetada algatusi joogivee taas
joomiskõlblikuks muutmiseks; mitte pidada endastmõistetavaks
seda, et igal aastal saab tänavaliikluses vigastada sadu
tuhandeid inimesi, kümme tuhat aga sõidetakse sumuks;
jõuda arusaamisele selles, et armutu saavutusprintsiip
ja igapäevane konkurentsivõitlus kutsealal ning hariduse
omandamisel kahjustavad nii täiskasvanuid kui ka lapsi ja
et kõikjal peaksime võistluse asendama koostööga;
protesteerida selle vastu, et kodanikke ohustatakse aatomiseadmetega;
mitte taluda kauem seda, et majanduslike huvide tõttu
hävitatakse hoolimatult pinnast, taimi ja atmosfääri.
Tsiviilkuraazi puhul on tähtis muutuda aegsasti valvsaks
mitmesuguste ohtude suhtes ja kaitsta inimestele vajalikke elutingimusi.
Sellega sunnitakse poliitiliselt vastutavaid isikuid oma tegutsemist
vaagima, muutuma kompetentseks ja konkreetselt põhjendama
seda, mida teevad. Paljudel juhtudel tuleks neil juba praegu
korrigeerida oma kavatsusi või loobuda nendest, sest inimesed
sotsiaalsetest liikumistest on nende vastu.
Lahendamist nõudvad paljud probleemid ja päevast-päeva
kuulduvad halvad uudised panevad tsiviilkuraazsete inimeste lootuse
raskele proovile. Sealjuures kas kaldutakse pessimismi või
järgitakse Max Horkheimeri sõnu: omaenda teoreetilisele
pessimismile saab vastu rääkida vaid optimismi rakendamisega.
Sealjuures aitab meil südametunnistus põhjendatud
pessimismile vastu seada praktilise, elujaatava põhihoiaku:
perekonnas, kutsetööl, kodanikualgatustes, poliitilises
tegevuses. Osalemise, hoolitsemise ja humaanse vastutuse eetika
heaks saame koos teistega kaasa töötada, tegutseda
optimistlikult ja "südame loogikaga".
. |