Kaja Heinsalu, Neeme Raud Kainus Tallinn 2021 Huvitav ongi see, et kõik jõuavad varem või hiljem sarnasesse punkti ja reageerivad alkoholile ja ainetele ikkagi sarnaselt: tekkivad sarnased higistamised, värinad, unetus, depressioon ja sealt edasi läbi tõusude ja mõõnade, mis viib elu järjest suuremasse kaosesse.  On nii, et endale tunnistada, et olen alkohoolik, ongi üks raskemaid asju....Reeglina on selle tingimusteta tunnistaminekõige olulisem ja murrangulisem punkt. Sõltuvus on tundeelu haigus ja füüsilisest pohmellist veel hullem on emotsionaalne seisund, mida tunned. Esimeses etapis on kõige olulisem, et inimene jõuaks mõistmiseni, et temast ei saa kunagi enam normaalset alkoholi ega ka teise keemiliste ainete tarvitajat ha alatiseks jääb oht tagasi langeda. Sõltlane on sõltlane terve elu, aga ta võib elada nagu terve inimene, kui ta oma nõrka kohta meeles peab. Oluline on alustatud eluviisi jätkamine...Korda seda, mis sulle edu on toonud. Ja edu tähendab muidugi kainust. Tagasilangus algab esimesest õllest, mitte teisest ega kolmandast. Kohe tingimuste esitama hakkamine - mis sobib ja mis eion üks suuremaid takistusi, mis kaineks saamise ees seisab. Üksildus on üks joomise ja uimastite tarvitamise tõsisematest sümptomitest, üksinda ja eraldatuses taastuvad inimesed väga harva. Sageli on seltskonda kuulumise soovüks põhjusi, miks hakatakse jooma. Alkohol ja narkootikumid on superühendajad. Täielikult nulli peal olemine on kõige lihtsam viis tarvitamine lõpetada, sest me ei ärata oma ihasid, mis viiks kontrolli kaotamiseni. See algab otsusest teha iga päev valik olla täna kaine. Sõltuvuseni viivad erinevad vajadusedmida inimene ei ole õppinud teistmoodi rahuldama. Alkohol ja narkootikumid on meie jaoks nagu hüvitis - me tarvitame neid, et end premeerida, tunda ennast paremini. Me teame väga hästi, et me pole enam need, kellena ennast näitame, aga püüame maailma petta. Inimeste üks põhivajadusi, rõõm ja lõõgastus, eeldab tegevusi. Üksildus on üks tugevamaid tagasilanguse põhjusi. Seepärast ongi grupid nii edukad, kuna seal on lootus ja tunne, et sa ei ole üksi. Kuulates teiste lugusid ja jagades enda oma tunned vabanemist. Seostame alkoholi küll rõõmu ja lõbuga, kuid tegelikult on see väga sageli pigem valuvaigisti ehk kaitsemingi valu eest. Kui inimene hakkab ise oma olukorrast väljapääsu otsima, siis tavaliselt teeb ta seda väga jõhkral pohmellihommikul, mitte sellisel hommikul, kus pohmell on suhteliselt leebe ja tagajärjed pole veel kuigi tõsised. Kanalas istumine ei tee kellestki kanasa võid seal ükskõik kui kaua istuda.Sisemine muutus on see mis loeb.. Tuleb vahet teha libastumisel ja tagasilangusel. Libastumine on see, kui kaldud kõrvale oma eesmärgist olla kaine ja siis tuleb tarvitamise episood.Tagasilangus on aga see, kui ma löön käega ja ütlen endale, et see ei toimi, jätkan tarvitamist ja pöördun oma vana elu ja mõtteviisi juurde tagasi. Vastutuse oma tervenemise eest peab võtma iga inimene ise. ...emotsionalne areng ja eluga toimetulek eluga peatub, kui hakkad tarvitama keemilisi aineid. Reaalselt muutub sõltuvus nagu töötegemiseks: et olengi selles mustris, et joon iga päev, see ongi mu päeva keskpunkt, mille suunas ma liigun. See "kohe-kui-tahan-ka-lõpetan" tahe on sageli selline, et hommikul see tuleb, aga õhtuks on tahtejõud otsa saanud. Aga kui teen teadlikku tööd iseendaga iga päev, on tõenäosus kaineks saada oluliselt suurem kui siis, et joon ja tarvitan aineid edasi ja ootan imet. Läbi kukuvad sageli need, kes ei suuda leppida, et alkohol ja narkootilised ained on ja jäävad alati sinust tugevamaks, ainult tahtejõuga neid alistada ei saa.. Kõigi valikute juures, mis me kaines elus teeme, peaksime endalt alati küsima, kas need toetavad minu tervenemist. Kui vabaneme sõnast pean, tunneme suurt kergendust ja avastame, et ei juhtunudki midagi hullu,kui ma ei pea enam olema parim. Teadlik terveneja teab, et kõige kindlam viis tagasilangust vältida on keskenduda ühele päevale korraga. Tervenemine nõuab elamist tõega - sa kas hakkad ausaks ja elad reaalses maailmas või elad edasi fantaasiamaailmas, kus me ei suuda kunagi oma probleeme lahendada. Purjus või narkolaksu alt olevalt inimeselt ei ole mõtet oodata, et ta teeb toeredaid asju, käitub korralikult, on vastutustundlik ja truu oma partnerile.Iga joov ja tarvitav sõltlane teab, et tema elus on toimunud sündmus, mida soovime, et ei oleks juhtunud. Mitte kunagi ei ole ükski asi nii halb, et selles ei ole midagi kasulikku tulevikuks.Tee sellest kogemusest parim. Meie haiguse sümptom ongi see, et me ei saa juua ainult siis, kui tahane, ega loobuda siis, kui peaks, ning me ei suuda koguseid kontrollida. Kui soovime elada nagu normaalsed inimesed, siis kõige kindlam viis selleks on tarvitamine lõpetada. Pereliikmed püüavad seda iga hinna eest varjata, võttes paljudes asjades vastutuse enda õlule, aga nii sõltuvust kontrollida püüdes sageli hoopis soodustavad selle kestmist, kuna sõltlase enda vastutus oma valikute ja tegude eest jääb üha väiksemaks. Jah, me ei saa kellelegi teisele ette kirjutada, kudas elada. Isegi mitte kõige lähedasemale ja kallimale inimesele. Me saame tema jaoks olemas olla, aga me ei saa kellelegi öelda, kuidas ta peab elama. Mõnikord peab inimene päriselt karidele sõitma, et mõista oma elu sügavamat sisu. Sõltuvusest väljumise edukus sõltub sellest, kas inimesel on tegelik tahtmine midagi muuta ja tagasilangustest hoolimata sõltuvusest väljuda või jääb see plaan üksnes täitmatuks unistuseks. Seda on uuritud ja see on kindlaks tehtud, et kui sõltuvuskäitumine häirena on inimesel juba olnud, siis järgmine kord, isegi kui tarvitamises jääb pikk paus vahele, käivituvad kõik mehhanismid seda kiiremini. Tee iseenda aitamiseni on sageli kõige pikem, ent ometi ainus viis tuua tasakaalu ja rahulolu nii enda kui ka oma lähedaste ellu.