Jaan Kaplinski Usk on uskmatus Vagabund, 1998 Kokkupõrge tõelisusega Usk on üks võimalik lahendus igasugustele paradoksidele. Teadused pole sedavõrd õpetused maailma ehitamisest ku maailma kasutamisest Usuteraapia Usu üks ülesandeid on anda inimesele turvatunnet selles ohtlikus, arusaamatus ja paradoksaalses maailmas. Usu intellektuaalne külg avaldub selles, et ta aitab meil ignoreerida vasturääkivusi ja paradokse ning lugeda õigeks üht võimalust seal, kus tegelikult kumbki ei pruugu õige olla. Usu emotsionaalne külg avaldub selles, et me kaldume ikka pidama õigeks meeldivamat, positiivsemat võimalust. Usk ja uskmatus Meie usk on suurel määral kokkuvõte inimkonna kogemusest, on teiste kogutud teadmine, mida meie ei saa kontrollida, vaid peame usalduslikult omaks võtma. Seletamine ja ületamine Budismi eesmärk pole maailma seletamine vaid ületamine. Uued maailmas Katsed põgeneda elu traagilisuse eest lõppevad traagiliselt. 10. Kristlus, hambapasta ja saterkuub Kes midagi uskuda tahavad, leiavad (isegi kristluses) seda, mida otsisid. Vabadusest on kaugel inimene, kelle käitumist suunab hirm põrgu ees ja lootus taevsele õndsusele. 11. Müstiline tegevusetus Maailm võib olla üks, kuid me ei saa seda kirjeldada üheainsa keele abil. 13. Miks me ei näe tulevikku Teadvus on nagu taskulamp, mis valgustab teed meie ees, mitte aga meid. 14. Hajamärkmeid 1960-1990 Teadmine on inimese vahekord teatuga, usk on inimese vahekord teadmatusega. Tark pole see, kes palju teab, vaid see, kellel enam pole vaja teada. igas inimeses on kratt, kellele tuleb anda palju tööd, et ta ei hakkaks pahandust tegema. Psüühilise hoiakuna on fatalism (aga) levinud ja usaldusväärne kaitsereaktsion maailma ja teiste inimeste hoolimatuse vastu. Surmanuhtlus on kõlbmatu just sellepärast, et ta samastab inimese ühe tema osaga ja hävitab terve isiksuse. (ka vangikongis võib isiksus hävida...või ei või vä?) Oleme valmis enne laskma maailmal hukka minna, kui loobume oma maailmavaatest, usust. Eitava väljendi väärtus on tema avaruses, määramatsues. Jumalat ei ole kuskil, kui ta ei ole sinus endas. Tõde on, et ühtaainust tõde ei ole. Inimese süvahing, tema sisim, on väljendamatu või väljendatav vaid negatiivselt või paradoksaalselt nagu kosmiline täiuslik jumalgi. Väljaspool inimlikku väärtussüsteemi ei ole midagi, mis lubaks üht pidada paremaks kui teist. Eemaldud oma maailma keskpunktist ja Jumal tuleb tagasi maailma, maailm saab taas jumalikuks, imelikuks. Kui pole väikest, pole suur enam suur. 15. Usu tähendusest Inimene on vaba, kui ta on vaba iseendast, oma isiksusest, oma saatusest, oma rollist. Meid on õpetatud küsima ootuses, et küsimusele on vastus. Kuidas saab pidada heaks ja õiglaseks Jumalat, kes ise paneb meid patustama ja siis meid selle eest karistab?