|
VIVEKANANDA - KARMA JOOGA
Karma
- jooga ideaal
Vedanta-usu kõige tähtsam mõte õpetab,
et samale eesmärgile võib meid viia mitu eri teed.
Tavalisemad neist on töö, armastus, psühholoogia
ja teadmine. Ent samas ei või unustada, et nende vahele
ei saa tõmmata selget piiri. Kõik nad on omavahel
seotud. Nimetuse on iga tee saanud selle järgi, mis on temas
ülekaalus. Erinevus ei tulene sellest, et on olemas inimesi,
kes ei suuda muud kui töötada, ja neid, kes on hardad
Jumala teenrid, või neid, kes tunnistavad vaid teadmist.
Inimene peab ise valima selle tee, mis sobib kõige paremini
tema loomuse kõige tugevamate iseärasustega. Oleme
tõdenud, et lõpuks need neli teed ühinevad.
Kõik usud, igasugune tegutsemine ja teenimisviisid juhatavad
meid samale eesmärgile.
Sellest eesmärgist olen juba kõnelnud. See on vabadus.
Kõik meie ümber, aatomist inimeseni, elutust kübemest
inimhingeni püüdleb vabadusse. Kogu maailmakõiksus
on selle vabaduspüüde tulemus. Mistahes ühendis
püüab iga molekulgi eralduda, aga teised hoiavad teda
kinni. Maa püüab lahti pääseda Päikese
külgetõmbes ja Kuu Maa külgetõmbest.
Kõik kipub lagunema. Kõik, mida me maailmakõiksuses
näeme, rajaneb sellele vabaduspüüdele. See innustab
pühakut palvetama ja see õhutab röövlit
röövima. Kui tegutsemise suund ei ole õige,
siis nimetame seda halvaks. Kui see on õige ja õilis,
siis nimetame seda heaks. Aga stiimul on kõikjal sama
- vabadusepüüe. Orjus masendab pühakut. Tema tee
vabadusse on Jumala teenimine. Varast masendab mõte, et
tal puuduvad teatavad esemed. Tema tahab vabaneda sellest ilmaolekutundest
ja varastab. Vabadus on kogu elusa ja elutu olemasoleva siht.
Kas teadlikult või teadmatult, aga kõik taotlevad
seda eesmärki. Ent pühaku ja varga vabadus on väga
erinev. Pühaku vabaduspüüe juhib teda igavese,
sõnulseletamatusse õndsusse, aga varas, kes otsib
vabanemist ainelisest puudusest, taob oma hingele uusi ahelaid.
Vabaduspüüe avaldub kõigis uskudes. Vabaduspüüe
on kõlbluse ja omakasupüüdmatuse põhialus,
mis aitab vabaneda mõttest, et inimene on samane oma kehaga.
Kui inimene abistab teisi, teeb head, siis on ta väljunud
ahtast "mina ja minu" ringist. Sealt edasi pole omakasupüüdlikkusest
vabanemiseks enam piire. Kõik eetilised õpetused
peavad oma eesmärgiks omakasupüüdmatust. Mis juhtub
inimesega, kes on isekusest täiesti vaba? Ta pole enam see
väike härra N; ta on saavutanud ääretu ulatuse.
Pisikene isiksus, mida ta varem omas, on igavesti kadunud. Ta
on kaotanud oma piirid. Väljumine piiratud maailmast on
kõigi uskude, moraali- ja filosoofiliste õpetuste
eesmärk. Seda, kes usub isikustatud Jumalasse, hirmutab
niisugune filosoofia. Aga kui ta jutlustab kõlblust, siis
õpetab ta praktiliselt sedasama. Ta ei sea inimese omakasupüüdmatusele
mingeid piire. Kui inimene muutub omakasupüüdmatuks
sel teel, et usub isikustatud Jumalasse, siis ei erine ta millegi
poolest nendest, kes on täiuslikuks saanud mõnel
teisel viisil. Ta on ühinenud Kõiksusega ja see on
ju kõigi eesmärk. Aga need, kes usuvad isikustatud
Jumalasse, ei söanda minna oma arutlusega lõpuni.
Karma-jooga annab meile võimaluse saavutada vabadus omakasupüüdmatu
tööga. Iga isekas tegu lükkab edasi eesmärgi
saavutamist ja iga omakasupüüdmatu tegu lähendab
meid sellele. Kõlbluse parim määratlus on selline:
KÕIK OMAKASUPÜÜDLIK ON EBAMORAALNE JA KÕIK
OMAKASUPÜÜDMATU ON MORAALNE.
Aga kui jõuame üksikasjadeni, siis pole seda reeglit
nii lihtne rakendada. Kõigepealt põhjustab erinevusi
üksikasjades meid ümbritsev keskkond. Nagu olen juba
maininud, võib sama tegu olla ühes olukorras omakasupüüdmatu,
teises aga omakasupüüdlik. Peame leppima, et eeltoodud
määratlus on vaid põhimõtteline. Üksikasjade
hindamisel tuleb arvesse võtta aja, koha ja olukorra iseärasusi.
Olude erinevusest tingitult võib sama asi olla ühel
maal moraalne ja teisel ebamoraalne. Olemise eesmärk on
vabadus ja vabaduse annab vaid täielik omakasupüüdmatus.
Iga omakasupüüdmatu mõte, sõna või
tegu viib meid vabadusele lähemale. Sellepärast ongi
need moraalsed. See määratlus kehtib igas usus ja eetilises
süsteemis. Mõne süsteemi moraaliõpetus
pärineb Kõrgeimalt Olendilt - Jumalalt. Kui küsid
inimeselt, miks ta toimib nii ega toimi teisiti, siis saad vastuseks:
"See on Jumala tahe." Pärinegu nende moraal kust
tahes, aga seda kannab karma-joogaga ühine põhimõte:
ära mõtle endale, vaid teistele, loobu oma minast.
Ja siiski on inimesi, kes kõrgest ideaalist hoolimata
kardavad ilma jääda oma pisikesest isiksusest. Võime
paluda inimest, kes on klammerdunud oma isiku külge, et
ta kujutleks olukorda, kus inimene on muutunud täiesti omakasupüüdmatuks
- ei mõtle iseendale, ei tegutse iseenda heaks ega kõnele
sõnagi endast. Kus on tema arvates selle inimese isiksus,
tema mina? Tema mina säilib vaid seni, kuni ta mõtleb,
kõneleb või tegutseb iseenda huvides. Aga kus asub
mina siis, kui tema teadvuses on vaid teised inimesed, maailmakõiksus
ja lõpmatus? Siis on mina inimesest igaveseks lahkunud.
Nagu olete mõistnud, on karma-jooga eetiline süsteem
ja usk, mille kohaselt saavutatakse vabadus omakasupüüdmatuse
ja heade tegudega. Karma-joogi ei pea uskuma mingisse õpetusse.
Ta ei pea isegi mitte Jumalat uskuma ega teadma, mis on hing,
ega süvenema metafüüsikasse. Tema siht on saavutada
omakasupüüdmatus. Ja seda peab ta ise suutma. Iga hetk
tema elus olgu pühendatud eesmärgi saavutamisele. Sellesama
probleemi, mille lahendamiseks Jn~ni kasutab mõistust
ja inspiratsiooni ning Bhakta oma armastust, peab tema lahendama
ilma ühegi õpetuse või teooriata - tema lahendab
selle pelgalt tööga.
Ja nüüd küsime: missugune on see töö?
Mis on see, mis teeb head maailmale? Kas me saame head teha maailmale?
Absoluutses mõttes muidugi mitte, aga osaliselt küll.
Maailmale ei saa teha püsivat ja igavest head. Kui see oleks
võimalik, siis poleks maailm enam see maailm. Inimene
võib mõneks ajaks rahuldada oma isu, aga varsti
tunneb ta jälle nälga. Igasugune materiaalne heaolu
on vaid ajutine. Keegi ei saa igaveseks kustutada lõbujanu
ega paraneda kroonilistest hädadest. Kas võiks keegi
anda maailmale igavest õnne? Me ei saa tõsta laineharja,
ilma et lainepõhi samavõrd vajuks. Ka maailma ainelise
heaolu koguhulk on püsinud samas vahekorras inimese vajaduste
ja ahnusega. Seda pole võimalik suurendada ja vähendada.
Vaadelgem inimkonna senist ajalugu. Ikka ja jälle korduvad
samad vaevad ja rõõmud, meelelahutused ja kannatused,
samasugune seisuste ebavõrdsus. Ikka on ühed rikkad
ja teised vaesed, ühed võimul ja teised alandatud,
ühed terved, teised haiged. Nii oli see Egiptuses, Kreekas
ja Vana-Roomas ja nii on see tänapäeva Ameerikaski.
Ajaloo vältel, mida tunneme, on ikka niimoodi olnud. Ja
alati on olnud inimesi, kes on püüdnud aidata hädalisi.
Igal ajalooperioodil on olnud tuhandeid inimesi, kes on töötanud
selleks, et leevendada maailma valu. Kuidas see neil on õnnestunud?
Palli saame mängida ainult nii, et see liigub ühest
kohast teise. Leevendades häda ühes kohas, siirdub
see mujale. See on nagu pilt Dante põrgus, kus ihnuskoid
pidid kullapalli ülesmäge veeretama. Niipea, kui nad
olid veidike edenenud, veeres pall tagasi. Kõik jutud
tuhandeaastasest rahuriigist on kaunid nagu laste muinasjutud
ja mitte rohkem. Kõik rahvad unistavad, et tuhandeaastases
rahuriigis kuulub parim koht just neile. Kas niisugune ongi imekaunis
ja omakasupüüdmatu mõte tuhandeaastasest rahuriigist?
Me ei saa muuta seda maailma ei õnnelikumaks ega õnnetumaks.
Heaolu ja häda on maailmas tasakaalus. Me vaid lükkame
seda ühest kohast teise, aga koguhulk ei muutu, sest nii
on see loodud. Tõus ja mõõn kuuluvad maailma
olemusse. Vastuväited oleksid sama absurdsed kui arvamus,
et meie elu kestab igavesti. Surm on lahutamatu elu mõistest
ja mure - õnne mõistest. Küünal põleb
lõpuni ja see on küünla elu. Kui soovid elada,
siis pead iga hetk olema valmis surmaks. Elu ja surm on ühe
ja sama asja eri aspektid. Nad on sama laine hari ja põhi,
ühe terviku kaks kuju. Üks vaatab langust ja muutub
pessimistiks, teine näeb tõusu ja on optimist. Kuni
laps käib koolis, siis isa ja ema hoolitsevad tema eest
ning kõik on tema jaoks suurepärane. Tema vajadused
on väikesed. Ta on optimist. Aga vana mees on tänu
oma elukogemustele vaguram ja tema soojus tunduvalt maha jahtunud.
Nii ka vanad rahvad, nähes kõiges laostumise märke,
kalduvad pessimismi kergemini kui noored rahvad. Indias on vanasõna:
"Tuhat aastat linn ja tuhat aastat mets." Muutumine
linnast metsaks ja vastupidi toimub pidevalt kõikjal.
Inimesed muutuvad optimistideks või pessimistideks vastavalt
sellele, kumba protsessi nad parajasti jälgivad.
Järgnevalt kõneleme võrdsusest. Mõte
tuhandeaastasest rahuriigist on mõjuv tööstiimul.
Paljud usundid õpetavad, et kord tuleb aeg, mil Jumal
valitseb maailmakõiksust ning siis kaob vahe rikaste ja
vaeste, ülemate ja alamate vahel. Niisugust õpetust
jutlustavad fanaatikud, kes on tõepoolest kõige
siiram osa inimkonnast. Esimesed ristiusu misjonärid jutlustasid
lummava fanatismiga võrdsusest, mis saabub koos tuhandeaastase
rahuriigiga. See kütkestas ka kreeka ja rooma orje. Nad
uskusid, et tuhandeaastases rahuriigis ei ole orjust ja seal
on piisavalt süüa-juua. Just sellepärast kogunes
neid hulganisti misjonäride ümber. Inimesed, kes niimoodi
jutlustasid, olid väga ausad - nende fanatism oli ebateadlik.
Tänapäeval asendab rahuriiki üleüldise võrdsuse
idee: levitatakse õpetust vabadusest, vendlusest ja võrdsusest.
Seegi on fanatism. Iialgi ei ole maailmas olnud ega saagi olema
tõelist võrdsust. Kuidas saaksime kõik olla
võrdsed? See on võimatu. Tõeline võrdsus
tähendaks totaalset surma. Mis teeb maailma niisuguseks
nagu ta on? Kaotatud tasakaal. Kust tulevad maailma kujundavad
jõud? Konfliktidest, võitlusest ja konkurentsist.
Kui kõik aineosakesed oleksid tasakaalus, kas siis oleks
loomeprotsess võimalik? Teadus ütleb, et see on võimatu.
Viska kivi vaiksesse vette. Üksteise vastu põrkudes
püüavad kõik veepiisad tagasi oma endisele kohale.
Vesi püüab rahuneda. Samamoodi pürivad kõik
maailmakõiksuse osakesed tagasi täieliku tasakaalu
seisundisse. Siis tuleb uus rahurikkumine, mis põhjustab
uusi kombinatsioone - nähtuste korrastumist uuel viisil.
Ebavõrdsus on kõige loodu alus. Loomiseks on samavõrd
vajalikud nii jõud, mis taotlevad tasakaalu kui ka need,
mis tasakaalu rikuvad.
On võimatu, et selles maailmas oleks täielik võrdsus
- tasakaal kõigi vastandite vahel. Kui selline seis saavutatakse,
muutub maailm elamiskõlbmatuks. Niisiis pole tuhandeaastane
rahuriik mõeldav ja katse seda teostada tähendaks
maailma lõppu. Millest on tingitud erinevused inimeste
vahel? Ajudest. Ainult nõdrameelne võib väita,
et kõik inimesed sünnivad ühtviisi arukatena.
Siia maailma sündides saame kaasa erinevaid andeid. Meie
tulevane arukus on kätte mõõdetud juba enne
meie sündi. Indiaanlased olid elanud Ameerikas aastatuhandeid,
enne kui siia saabus käputäis teie esivanemaid. Kui
palju on nad seda maad muutnud! Kui kõigil oleks ühepalju
mõistust, miks siis indiaanlased ei ehitanud linnu? Teie
esivanematega tuli siia teistsugune mõtlemisviis, tuli
teistsugune vaimujõud. Mälujäljed nende meeltes
olid teistsugused kui indiaanlastel. Ja tulemus on teie silme
ees. Täielik sarnasus tähendab surma. Kuni maailm püsib,
on ja peabki olema mitmekesisus. Võrdsust pakkuv tuhandeaastane
rahuriik saabub alles siis, kui see loometsükkel lõpeb.
Enne seda ei saa olla täielikku võrdsust. Ometi on
selline unistus tuhandeaastasest rahuriigist võimas liikumapanev
jõud. Nii nagu ebavõrdsus on hädavajalik loomiseks,
nii on hädavajalik ka selle ohjeldamine. Kui poleks pürgimist
vabadusse, tagasi Jumala juurde, siis ei oleks ka loomist. Need
kaks vastandlikku jõudu juhivad inimeste tegusid: ühed
viivad vabadusse ja teised orjusse.
See maailm on nagu kohutav mehhanism, kus üks ratas pöörleb
teise sees. See on väga ohtlik mehhanism. Kui paneme sellesse
käe ja jääme kinni, siis oleme kadunud. Me kõik
arvame, et kui oleme ühe teatava kohustuse täitnud,
siis saame puhata. Tavaliselt on aga nii, et kui oleme ühe
teatava kohustuse täitnud, siis saame puhata. Tavaliselt
on aga nii, et uus töö ootab meid enne, kui oleme eelmise
lõpetanud. See võimas ja keeruline maailmamasin
sunnib meid rügama. Sellest masinast välja pääseda
on ainult kaks võimalust. Üks võimalus: ära
põrmugi hooli sellest masinast. Las ta töötab,
aga sina seisa kõrval ja loobu kõigist soovidest.
Seda on väga lihtne öelda, aga peaaegu võimatu
täita. Arvan, et isegi üks kahekümnest miljonist
pole selleks võimeline. Teine võimalus on sukelduda
maailma ja õppida töö saladust. See on karma-jooga
tee. Ära põgene maailmamasina rattast. Ole selle
sees ja õpi töö saladust. Ja kui teed selles
masinas õiget tööd, siis võid pääseda
välja. Tee vabadusse läheb masina kaudu.
Nüüd teame, mis on töö. Osaliselt rajaneb
sellele olemasolev. Ja see ei lõpe kunagi. Neil, kes usuvad
Jumalat, on seda lihtsam mõista, sest nad teavad, et Jumal
ei ole saamatu ega vaja meie abi. Kuigi ajastud järgnevad
üksteisele, on meie eesmärgiks ikka vabadus ja omakasupüüdmatus.
Karma-jooga järgi saavutatakse see eesmärk töö
abil. Mõte muuta maailm õnnelikuks võib
olla sobiv tegevusmotiiv vaid fanaatikutele; aga me ei tohi unustada,
et fanatism toob endaga halba samapalju kui head. Karma-joogi
imestab, miks vajatakse tööks veel mingit muud motiivi
peale sünnipärase vabadusearmastuse. Ära piirdu
tavaliste maiste motiividega. Ole neist üle. "Sul on
õigus tööle, aga mitte töö viljadele."
Karma-joogi ütleb, et inimene võib sellise suhtumise
omandada harjutamisega. Kui harjumus teha head on tal veres,
ei vaja ta enam muid motiive. Teeme head sellepärast, et
head teha on hea. See, kes teeb heategusid taevasse pääsemise
nimel, aheldab end maa külge, ütleb karma-joogi. Igasugune
omakasupüüdlikest motiividest ajendatud töö
ei vabasta meid ahelaist, vaid lisab uusi.
Ainus tee vabadusse on loobumine igasugustest tööviljadest
ja kiindumusest neisse. Peame teadma, et maailm ei ole meie ja
meie ei ole maailm. Tegelikult pole me ka see keha, milles oleme.
Tegelikult me ei tööta. Me oleme Kõrgem Ise,
igaveses puhkuses ja rahus. Miks peaksime olema seotud millegagi?
Lihtne on öelda, et me ei tohi millessegi kiinduda, aga
kuidas selleni jõuda? Iga heategu, millel puudub omakasupüülik
motiiv, vabastab meid ühest kütkest ega seo meid uuesti.
Iga hea mõte, mille saadame maailma, ootamata vastuteenet,
purustab ühe lüli meie ahelaist ja muudab meid aina
puhtamaks, kuni saame puhtamaks kõigist surelikest. See
kõik võib tunduda unelmana, mis on liig filosoofiline,
teoreetiline ja ebapraktiline. Olen lugenud vastuväiteid
Bhagvad-Gitale. Paljud on öelnud, et keegi ei saa töötada
ilma motiivita. Nad lihtsalt pole näinud omakasupüüdmatut
tegutsemist, vaid ainult fanatismist tiivustatud tööd.
Sellepärast nad kõnelevadki nii.
Lõpuks kõnelen mehest, kes täitis kõiki
karma-jooga õpetusi. See oli Buddha. Ta oli ainus inimene,
kes on täielikult suutnud karma-jooga õpetuse järgi
käia. Kõigil maailma prohvetitel peale Buddha oli
väliseid motiive, mis sundisid neid omakasupüüdmatule
tegutsemisele. Need prohvetid peale nimetatud erandi võib
jagada kahte rühma. Ühed väidavad, et nad on Jumala
maised kehastused ja teised nimetavad end Jumala sõnumitoojateks.
Mõlemad saavad tööindu väljastpoolt ja
ootavad oma töö eest tasu, kuigi nende kõnes
kõlab kõrge vaimsus. Buddha on ainus prohvet, kes
ütles: "Ma ei taha kuulda teie erinevaid teooriaid
Jumalast. Mis mõtet on väidelda juuspeente erinevuste
üle hingeõpetuses. Tehke head ja olge head. See annab
teile vabaduse ja õpetab tõelust tundma."
Ta elas oma elu ilma isiklike motiivideta, aga töötas
rohkem kui keegi teine. Näidake mulle kasvõi üks
ajalooline isik, kes tõuseks temast kõrgemale.
Inimkond on loonud vaid ühe niisuguse inimese, kes võib
osutada nii piiritult kaastunnet, ja vaid ühe nii ainulaadse
filosoofia. Kuigi see suur filosoof andis maailmale kõige
targemaid õpetusi, jätkus tal kaastunnet ka kõige
väiksemale loomakesele ja ta ei taotlenud kunagi mingeid
austusavaldusi. Ta on karma-jooga ideaal. Ta tegutses ilma igasuguste
motiivideta. Ta oli suurim inimene, kes kunagi on sündinud.
Temas oli ühendatud õilis süda ja kõrgeim
mõistus. Tema hingejõud oli suurem kui kellelgi
teisel enne või pärast teda. Ta oli esimene, kes
julges öelda: "Ära usu midagi ainuüksi sellepärast,
et sind on lapsest saadik sunnitud niimoodi uskuma, vaid mõtle
ise kõige üle järele. Ja kui oled seda teinud,
siis mõistad, mis on hea sulle ja kõigile inimestele.
Usu sellesse, ela selle järgi ja aita teisigi elada selle
järgi." See, kes töötab ilma igasuguste motiivideta,
mitte raha ega kuulsuse pärast, töötab kõige
paremini. Kui inimene suudab seda, siis tuleb temast Buddha.
Temas on nii palju väga, et ta suudab muuta maailma. Niisugune
inimene on karma-jooga kõrgeim ideaal.
|