Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT


6. Ideoloogiad

Sõna ideoloogia tuleneb kreeka keelest (ideo - mõiste, logos - käsitlus). Selle termini võttis 1797. aastal kasutusele või õieti "leiutas" prantsuse filosoof Destutt de Tracy, kes tähistas sellega ideid käsitlevat teadust. Tänapäeval kasutatakse sõna "ideoloogia" sageli, kuid üsna erinevates tähendustes. Lihtsustatult võiksime mingit ideoloogiat mõista kui teatud maailmavaadet, millel on seos mingi suurema filosoofilise süsteemiga. Viimasest tuleneb programm ja programmi sihtide teostamise strateegia. Iga ideoloogia eesmärgiks on õigustada mingit poliitilist reziimi, mobiliseerida poliitilist liikumist ja luua teatud mõttelist korrastatust poliitilise elu tavapärases segaduses. Ideoloogia annab enamasti lihtsaid vastuseid inimestele, kellel pole ei aega ega kalduvust süüvida nendesse keerukatesse jõududesse, mille haardesse nad on sattunud ning mis näivad neile põhjustavat teenimatuid kannatusi.
Poliitilises ideoloogias kasutatakse väga sageli mõisteid "parempoolsus" ja "vasakpoolsus". Need mõisted on pärit XVIII sajandi lõpust, mil ühes tollal koos istunud rahvaesinduses pandi tähele, et alalhoidlikult meelestatud saadikud istusid juhataja poolt vaadates saali paremal tiival, uuemeelsed aga vasemal. XIX sajandi esimesel poolel domineeriski Euroopa poliitilises elus kaks peamist suunda:

  • alalhoidlik-konservatiivne, mida nimetati parempoolseks ja
  • vabameelne-liberaalne, mida nimetati tollal vasakpoolseks.
  • Vaatleme neid ideoloogiaid veidi põhjalikumalt.

    6.1. Konservatiivne ideoloogia
    Konservatismi (lad conservare - säilitama, alal hoidma) all mõeldakse vanameelsust või alalhoidlikkust. Websteri sõnastiku definitsiooni järgi on konservatism poliitiline meelelaad, mis püüab säilitada kehtestatut; on traditsioonil ja sotsiaalsel stabiilsusel põhinev poliitiline filosoofia, mis rõhutab kehtivaid institutsioone ja eelistab järk-järgulist arengut järskudele muutustele.
    Üheks tuntumaks konservatismi põhjendajaks oli inglise-iiri filosoof Edmund Burke, kes 1790. aastal avaldas oma teose "Mõtisklused Prantsuse revolutsioonist". Seal kritiseeris ta Prantsuse revolutsiooni sünnitatud XVIII sajandi valgustusfilosoofiat, mis püüdis ühiskonda reformeerida puhta mõistuse ja väljamõeldud ideede abil. Burke'i järgi pidi areng lähtuma iga rahva ajaloolisest omapärast ja toimuma rahulikult (evolutsiooniliselt) seaduslikkuse ja korra kohaselt. Tolleaegsel konservatismil oli tagurlik värving, sest selle varjus kaitsti feodaalkorda, absolutismi, valitsejate, aadli ja kiriku keskaegseid eesõigusi.
    Tänapäeval on maailmas palju erinevaid konservatiivseid ideoloogiad, kuid üldjoontes iseloomustavad konservatismi järgmised põhimõtted.

    • Orgaanilisus
      Riik on nagu organism ja seetõttu on ühiskonna heaolu tähtsam kui selle koostisosade (sotsiaalsed grupid, huvigrupid, indiviidid) heaolu.
    • Aristokraatia
      Inimesed on ebavõrdsed ja see peab kajastuma ka sotsiaalses kihistumises. Seetõttu tuleb nii privileegid kui kohustused jagada inimeste vahel ebavõrdselt. Et tavaline inimene on poliitiliselt ebakompetentne, siis peaks riiki valitsema väikesearvuline eliit kvalifitseeritud inimesi.
    • Traditsionalism
      Kehtivad institutsioonid on vanad sellepärast, et nad on head.
    • Võim
      Konservatiivid tunnevad suurt austust põhiseadusliku võimu vastu ning usuvad, et valitsus peab olema tugev ja kodanikud peavad sõna kuulama.
    • Sotsiaalne pessimism
      Omakasupüüdlikkus, irratsionaalsus ja agressiivsus on inimloomusele kaasasündinud jooned. Seetõttu hülgavad konservatiivid utoopiad, mis tuginevad altruismile, ratsionaalsusele ja puhtale heatahtlikkusele. Sotsiaalse pahe ravimine võib nende arvates osutuda hullemaks kui haigus ise.
    • Kiriku ja riigi liit
      Poliitika ja moraali ning moraali ja religiooni vahel peab olema tihe side.
      Konservatiivid pööravad suurt tähelepanu patriotismile ja selle tugevdamisele, samuti väärtustavad nad rahvuslust ja perekonda.

    6.2. Liberaalne ideoloogia
    Liberalismi (lad liber - vaba, sõltumatu) all mõeldakse vabameelsust. Eriti mõjutasid liberaalse maailmavaate kujunemist Charles de Montesquieu (kodaniku vabaduste kindlustamiseks tuleb seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim üksteisest lahutada), Adam Smith (majandus areneb kõige kiiremini konkurentsi tingimustes ja riigivõim ei tohi sellesse sekkuda) ning Benjamin Constant (valitsus peab vastutama parlamendi enamuse ees, kuningas olgu päevapoliitikasse mittesekkuv erapooletu riigipea).
    Liberalismiideed leidsid esimest korda järgimist seadusandluses 1688. aastal Inglismaal, kui parlament võttis vastu õiguste seaduse (The Bill of Rights). Selle seadusega tunnistati seadusevastaseks kuninga õigus vabastada alamaid teatud juhtudel seaduse täitmisest, samuti kuninga õigus võtta makse ja pidada alalist sõjaväge ilma parlamendi loata.
    See seadus tagas parlamendi valimise vabaduse ja parlamendiliikmetele nende töös sõnavabaduse.
    Liberaalide arvates oli nii majanduse kui muude elualade arengu eelduseks üksikisiku vaba algatus ja tegutsemisvabadus (pr laissez faire - las minna). Liberalism kaitses tollal eeskätt jõukamate ja haritumate kodanike huve ning oli suhteliselt mõõdukas. Liberaalid võitlesid tollal küll piiramatu kuningavõimu vastu, kuid soovisid selle asemele kahekojalist parlamenti ja konstitutsioonilist monarhiat. Nad pooldasid küll parlamentarismi, kuid mitte üldist valimisõigust. Ka oli siis liberalism tihedalt seotud rahvuslusega.
    Liberalismi traditsioonis on tema ajaloo jooksul olnud palju voole. Siiski paistavad neis kõigis silma viis järgmist põhimõtet.

    • Individualism
      Varane individualism oli sirgjooneliselt individualistlik. John Locke nägi riigivalitsemise põhiprobleemina indiviidi õiguste kaitset. Tänapäeva liberalism asetab indiviidi märksa kindlamalt sotsiaalsesse konteksti. Vabadust vaadatakse kui eneseteostust ja suuremat rõhku pannakse indiviidi osalemisele grupis.
    • Parlamentarism
      Liberalism on alati kaitsnud parlamentaarset valitsusvormi kui süsteemi, kus valitud kogu kontrollib täidesaatvat võimu. Ent liberaalid pole mitte alati pooldanud demokraatlikku valitsemist. XIX sajandi algul kartsid liberaalid, et kui anda võim harimatule ja varatule massile, siis hakkab ta seda tingimata kuritarvitama. Nüüdisaegne liberalism on sõlminud demokraatiaga rahu.
    • Võimaluste võrdsus
      Inimese ühiskondliku positsiooni peavad põhiliselt määrama saavutuslikud kriteeriumid nagu talent, töökus ja loovus, mitte aga sünniga seotud asjaolud.
    • Reformism
      Progress vajab reformidele aktiivset kaasaaitamist, mitte aga lihtsalt nendest passiivset osavõttu.
    • Antiklerikalism
      Kirik peab olema riigist lahutatud.

    Vanameelsest ja vabameelsest suunast sündisid XIX sajandil ka esimesed üleriigilised puhtpoliitilised organisatsioonid - erakonnad ehk parteid, mille tekkimine sai alguse parlamendis võistlevatest rühmitustest. Nende poolehoidjad üle kogu riigi hakkasid moodustama kohalikke ühinguid. Algul tegutsesid need peamiselt valimiste ajal, kuid tasapisi muutusid alaliseks. Mida laiemaks muutus valimisõigus, seda suuremat osa hakkasid erakonnad riigi elus etendama.
    Näitena võib tuua 1830. aastatel Suurbritannias valimisreformi ümber toimunud võitluse, mille käigus tekkis vanameelsest tooride rühmitusest konservatiivne partei ning vabameelsest viigide rühmitusest liberaalne partei.

    6.3. Sotsialistlik ideoloogia
    Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast socialis - ühiskondlik. Majanduselu arengu tulemusena hakkas XIX sajandil linnaelanikkond järsult kasvama. Vabrikutööstuse levides kasvas linnatööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Paljusid ähvardas tööpuuduse, haiguse, tööõnnetuse või vanaduse korral viletsusse sattumine, sest hoolekande ja sotsiaalkindlustuse süsteemi linnades polnud. Liberaalid aga jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse.
    1830ndatest alguse saanud sotsialistliku voolu esindajate arvates sünnitas konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majandus liiga suurt ebavõrdsust. Majanduselu tuli nende arvates allutada kogu ühiskonna huvidele. Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks:

    • revolutsioonilised voolud, mis taotlesid kiirel ja vägivaldsel teel õiglase ühiskonna rajamist;
    • reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku.

    Vastandina liberaalidele ja konservatiividele eitasid sotsialistid rahvuslust, selle asemel rõhutati töölisklassi internatsionaalse koostöö vajadust: "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!"

    6.4. Marksistlik ideoloogia
    1840ndaist saab alguse marksistlik suund sotsialistlikus liikumises. Seda voolu iseloomustavad järgmised seisukohad.

    • Inimesed on kogu ajaloo vältel jagunenud lepitamatuteks klassideks - ekspluateerijaiks ja ekspluateeritavaiks ning seetõttu on ajalugu eelkõige klassivõitluse ajalugu. Uusajal on kaks põhilist vastandklassi - kodanlus ja töölisklass.
    • Tootmisvahendeid omav kodanlus maksab varatule töölisklassile vaid nii palju, kui läheb vaja hinge seeshoidmiseks ja tööjõu taastootmiseks. Ülejäänud töövilja arvel suurendab kodanlus oma kapitali.
    • Rikkus koondub üha väiksema hulga suuromanike kätte ja kogu muu rahvas proletariseerub.
    • See protsess lõpeb marksistide arvates sotsialistliku revolutsiooniga, kus proletariaat võõrandab käputäie rikaste kätte koondunud rikkused. Koos eraomandi kadumisega kaovad klassid, klassivõitlus ja riik, kogu maa ja tootmine muutuvad ühiseks ning ollakse välja jõudnud kommunismi (lad communis - ühine).

    6.5. Revisionism ja sotsiaaldemokraatia
    XIX sajandi teisel poolel sai marksism sotsialistlikus liikumises kõige mõjukamaks vooluks, seda tunnistas isegi tolleaegne suurim sotsialistlik partei - Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei. Ent oma praktilises tegevuses hakkas see partei Eduard Bernsteini ja tema mõttekaaslaste eestvedamisel nõudma Marxi õpetuse revideerimist (siit ka selle voolu nimetus revisionism) ning revolutsioonilise propaganda asemel seati esikohale praktilised sotsiaalsed reformid. Neid taheti saavutada parlamentaarse võitluse ja demokraatlike valimiste teel. Seega võib öelda, et sotsiaaldemokraatia kujutab endast evolutsioonilist sotsialismi.
    Sotsiaaldemokraatia peamiseks toeks kujunesid tööstustööliste, ameti- ja kutseühingud. Käesoleva sajandi esimesel poolel valitses sotsiaaldemokraatias seisukoht, et demokraatia ja sotsialism on lahutamatud ning demokraatia viib lõpuks ise sotsialismile. Endiselt aga arvati, et sotsialism sisaldab "tootmis- ja vahetusvahendite ühiskondlikku omandit". Ent alates Teise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud majanduse laiaulatusliku natsionaliseerimise vajalikkust vaidlustama.

    6.6. Kristlik-demokraatlik ideoloogia
    Roomakatoliku kiriku ühiskonnafilosoofia oli pikka aega oma olemuselt konservatiivne, mistõttu see sattus vastuollu paljude XIX sajandi suurte ideoloogiatega. Et vältida vasakäärmuslaste mõju suurenemist, otsustas katoliku kirik XIX sajandi lõpul eesotsas paavst Leo XIII-ga, et kirik peab tegelema ka ühiskonnas kesk- ja alamatesse klassidesse kuuluvate inimeste muredega. Selleks tuli omapoolselt pakkuda ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kristlikke ideid.
    Kristlik-demokraatlikku ideoloogiat iseloomustavad järgmised põhimõtted.

    • Oluline on kaitsta kristlikke moraaliprintsiipe ja ka isiksust massidemokraatia võimaliku "türannia" eest.
    • Võrdsus seaduse ees ei tohi viia liigsele sotsiaalsele nivelleerumisele.
    • Kristlik demokraatia on kesktee õpetus. See soovib õnnelikku keskmist vabakapitalismi ja totaalplaneeritud sotsialismi vahel. Eesmärgiks on mõõdukas heaoluriik.

    6.7. Sündikalism ja bolshevistlik ideoloogia
    Protestiks sotsialistlike parteide mõõdukamaks muutmise vastu kujunes romaanikeelsetes maades alates 1870ndaist aastaist uus revolutsiooniline vool - sündikalism. Reformide asemel toonitasid sündikalistid leppimatut klassivõitlust, mis pidi toetuma revolutsioonilistele ametiühingutele (kr syndikos - õiguskaitsja).
    Üsna mõjukaks muutus sündikalism XX sajandi algul Prantsusmaal. Selle tuntuim põhjendaja Georges Sorel väitis, et kuna rahvamassid on manipuleeritavad ja lollitatavad, siis juhib ühiskonda väikesearvuline eliit. Eliit mõtleb masside suunamiseks välja müüte ja õhutab vihkamist. Lääne ühiskonna allakäigu peatab Soreli arvates uus eliit, mis tõmbab töölismassid endaga kaasa ning kukutab ametiühingute organiseeritud üldstreigi abil võimult kodanliku eliidi. Soreli õpetust kasutasid hiljem edukalt nii bolshevikud kui fashistid.
    Nagu teistelgi liikumistel, oli ka sotsialistlikul liikumisel sageli eri maades kohalik eripära. Venemaal oli XIX sajandi teisel poolel haritlaskonna hulgas levinud talurahva sotsialismi õpetus (narodniklus). Sotsialismi alget nähti selles, et Vene talurahval puudus maaeraomandus. Maa kuulus kogu külale, ning igal aastal jaotati põllulapid perede vahel ümber. Seetõttu peeti võimalikuks, et Venemaal võib sotsialistlikule korrale üle minna ka ilma arenenud tööstuse ja arvuka tööliskonnata.
    XX sajandi algul tekkis narodnikluse ja marksismi baasil bolshevism (leninism), mille järgi on väga oluline proletariaadi diktatuur. Leninismi järgi on proletariaat ainult siis võimeline võimu haarama, kui teda juhib väikesearvuline raudse distsipliiniga revolutsiooniline partei. Oma lõppeesmärgiks kuulutati välja kommunism.

    6.8. Kommunistlik ideoloogia
    Sel mõistel on kaks tähendust. Ühelt poolt tähistab kommunism Karl Marxi ideoloogiat (marksism), teiselt poolt aga teatud riigi valitsemisprintsiipe. Vaatleme esimest tähendust.
    Marksismi põhiseisukohad lisaks juba eespool mainitutele on järgmised.

    • Ajaloo peamine liikumapanev jõud on klassivõitlus.
    • Vastuolu ideoloogia ja sotsiaalse reaalsuse vahel viib lõpuks revolutsioonini, kuid ükski ühiskondlik formatsioon ei hukku enne, kui on välja arenenud kõik tootlikud jõud, mille jaoks on ta küllalt avar.
    • Majandus määrab ära poliitika ja kultuuri põhijooned.
    • Proletariaadi diktatuurile järgneb mõne aja pärast klassideta ühiskond, kus puuduvad nii eraomand kui riik. Riik muutub üleliigseks, sest isikute üle valitsemise asemele astub asjade üle valitsemine ja tootmisprotsesside juhtimine.

    6.9. Parempoolsus ja vasakpoolsus
    Poliitilisi rühmitusi hakati liigitama vasak- ja parempoolseteks Prantsuse revolutsiooni ajal, mil rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal. Pärast 1815. aasta kuningavõimu restauratsiooni hakati vasakpoolseteks nimetama neid, kes toetasid revolutsiooni ja parempoolseteks neid, kes olid selle vastu.
    XIX sajandil nimetati parempoolseks konservatiivset suunda ja vasakpoolseks liberaalset suunda. Näiteks Norra konservatiivset parteid (asut 1886) nimetatakse Hoyre (tõlkes: parempoolsus) ja Norra liberaalide organisatsioon (asut 1884) kannab tänaseni nimetust Venstre (tõlkes: vasakpoolsus).
    Üha enam aga hakkasid end vasakpoolsetena määratlema sotsiaaldemokraatlikud parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (sotsialistide) ja parempoolsete (konservatiivide) keskele. Seetõttu said neist tsentri- ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide mõju pidev nõrgenemine, nad kaotasid oma poolehoidjaid nii vasakule kui paremale.
    Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas hääletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt läks osa üle konservatiivide poolele, sest need olid omaks võtnud mitmed liberaalidele omased põhimõtted (isikuvabadus, demokraatia, rahvuslus). Nii tõrjus sotsiaaldemokraatlik tööerakond Inglismaal liberaalid tagaplaanile ja muutus ise üheks kahest põhiparteist.
    XX sajandi alguseks kujunes poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem-, kesk- ja vasakerakonnad. Nii on see peaaegu kõigis Euroopa maades jäänud tänaseni. USA kujutab endast selles suhtes erandit, sest kahest suurparteist (vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik. Üldmudelist kõrvalekaldeid on aga mujalgi.
    Kokkuvõtteks: Läänemaailmas käibiv klassikaline skaala jagab poliitilisi voole parem- ja vasakpoolsuse põhimõttel. Paremerakondi iseloomustab tavapäraselt alalhoidlikkus poliitikas ja eraalgatuse rõhutamine majanduses. Vasakpoolseid iseloomustab aga soov ühiskonda plaanipäraselt muuta ning majanduses riikliku reguleerimise ja maksude abil tulusid ümber jagada.

    6.10. Fashistlik ideoloogia
    Mõiste "fashism" tuleneb itaaliakeelsest sõnast fascia (liit, ühendus). 1919. aastal asutas Benito Mussolini Itaalias Võitlusliidu, millest 1921. aastal kujunes välja Rahvuslik Fashistlik Partei. Et Mussolini osales oma tegevuse varasemal järgul sotsialistlikus liikumises, leidsid mitmed sotsialistlikule ideoloogiale iseloomulikud seisukohad hiljem tee ka fashistlikku liikumisse, andes osaliselt põhjust pidada fashistlikku liikumist ja ideoloogiat kommunismi eriliigiks.
    Vene filosoof Nikolai Berdjajev pidas näiteks Stalini-aegset kommunismi Venemaal fashismi venepäraseks vormiks. Teatud lähedusest nende voolude vahel räägib ka asjaolu, et 1945. aastal pärast fashismi sõjalist lüüasaamist kutsus Itaalia Kommunistlik Partei oma liikmeid otsima endisi fashiste ja lubama neile amnestiat juhul, kui nad ühinevad kommunistliku parteiga.
    Saksamaal asutati 1919. aastal Fashistlik Saksa Töölispartei, millest 1920. aastal sai Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. 1921. aastal sai selle juhiks Adolf Hitler. Olulist mõju avaldas fashistlik ideoloogia aastatel 1919-1945. Ka sõjajärgsel ajal on esinenud nn neofashismi puhanguid, kuid need on olnud suhteliselt vähe edukad. Fashistliku ideoloogia loomisel on eklektiliselt kasutatud F. Nietzsche, V. Pareto, G. Soreli, J. A. de Gobineau jt ideid.
    Laias laastus võttes iseloomustavad fashistlikku ideoloogiat järgmised põhimõtted:

    • Etatism (pr etat - riik)
      Riik on absoluutne, indiviidid ja grupid suhtelised. Viimased on sallitavad nii kaua, kuni nad jäävad riigi alluvusse. Riigil on omaenese elu ja omaenese kõrgemalseisvad eesmärgid, millele peavad olema allutatud indiviidide eesmärgid.
    • Karismaatiline juhtimine
      Juhil on ainulaadne võime tuua nähtavale inimeste tõeline tahe. Et riik ja rahvas on ühtsed, siis on neil üks eesmärk, üks tahe ("Ein Volk, ein Führer" - üks rahvas, üks juht - see oli üks fashistide loosungitest).
    • Elitarism
      Massid pole suutelised valitsema, alati on olemas "loomulikud juhid" (eliit), kelle julgus ja tahtejõud tõukavad neid poliitilise korra esiritta. Fashistlik eliit valitseb rahva huvides ning ta värvatakse rahva kõige vitaalsemate ja andekamate elementide hulgast.
    • Hüpernatsionalism
      Fashistlik ideoloogia hõlmab natsionalismi äärmusliku vormi, kuid püüab nagu paljud rahvuslikud liikumised äratada ellu suursugust minevikku.
    • Voluntarism
      Suur rõhk on tahtejõul ja aktiivsel tegutsemisel, mõistus ja loogika on tegutsemisel pigem takistuseks kui abiks.
    • Antiparlamentarism
      Fashism eitab seda, et üleüldise valimisõiguse põhjal valitud parlamendid suudavad esindada rahva tõelist tahet. Parteid ja rahvagrupid killustavad rahva ühtsust. Seadusandlik kogu olgu nõuandev, kus domineerigu valitsev partei. Adolf Hitler nimetas demokraatiat mürgiks, mis lahustab rahvusliku organismi.
    • Antimarksism
      Marksismi internatsionalism ja õpetus klassivõitlusest on vastuvõetamatud fashismi seisukohtadele rahvuslikust ühtsusest.

    6.11. Autoritaarsed ja totalitaarsed reziimid
    Sõna "autoritaarne" tuleneb ladinakeelsest sõnast auctoritas (täielik võim, käsk), "totalitaarne" sõnast totaliter (täielikult). Nagu näha, on nende kahe termini keeleline tähendus peaaegu sama. Siiski on neil kahel reziimil olulisi erinevusi. Tänapäeval võime üldjoontes eristada totalitaarseid, autoritaarseid, demokraatlikke ja üleminekureziime. Reziimisiseselt võime omakorda eristada militaarseid, posttotalitaarseid, ühe partei jt reziime.
    Võrdleme järgnevalt kahte reziimi, totalitaarset ja autoritaarset, demokraatliku reziimiga. Kui näiteks totalitaarse reziimi puhul on ühiskond täielikult riigivõimu kontrolli all, siis autoritaarses riigis on teatud valdkonnad riigivõimu totaalsest reglementeeritusest vabad. Riikide ajalugu on tõestanud, et totaalse poliitilise ja vaimse elu reglementeerituse juures võib eksisteerida üsna suur autonoomia majandussfääris (näiteks ei riigistata kõiki tootmisvahendeid).
    Kui totalitaarses reziimis kuulutatakse igasugune teisitimõtlemine ning legaalne opositsioon väljaspool seadust olevaks, siis autoritaarne reziim lubab sageli teatud piirides teisitimõtlemist ega välista isegi demokraatlikke elemente: valimisi, parlamendivõitlust, opositsiooni jm. Autoritaarsed riigid tekivad sageli seal, kus pole kujunenud võistlevat demokraatiat, kus pole olnud õigusriiki ega tunta liberaalset ideoloogiat, kus puudub pikaajaline demokraatia kogemus.
    Praktikas esineb palju segavariante, kuid enamik mittedemokraatlikest riikidest on autoritaarsed (ligi 2/3 maailma riikidest). Neid võib omakorda tinglikult liigitada järgmiselt:

    • bürokraatlik-militaarne autoritaarne (peamiselt Lõuna-Ameerikas);
    • mobiliseeriv autoritaarne (Franco Hispaania, Mussolini Itaalia);
    • posttotalitaarne (endine NSV Liit ja Ida-Euroopa).

    Autoritaarseid riike võib liigitada veel järgmiselt:

    • militaarsed või mittemilitaarsed,
    • parem- või vasakpoolsed.

    Ent isegi militaarseid riike on eri tüüpe. Ühel juhul sekkub armee ise poliitikasse sihiga lõpetada poliitiline kriis, teisel juhul kutsuvad tsiviilvalitsejad sõjaväelasi kaitsma põhiseaduslikku valitsust või muutma reziimi. Ajalooliselt võib autoritaarseid riike jagada ka järgmiselt.

    • Reziimid, mis kuulutavad oma eesmärgiks moderniseerimisprotsessi ja kavatsevad minna üle põhiseaduslikule demokraatiale (Türgi ja Mehhiko enne Teist maailmasõda).
    • Fashistlikud ja natsionalistlikud reziimid (Ungari ja Rumeenia Teise maailmasõja ajal).
    • Orgaaniline riiklus, mille valitsemiskord on segu katoliiklikust korporatiiv-sotsiaalsest doktriinist ja fashistlikest elementidest.
    • Autoritaarsed riigid, mis tekkisid pärast Teist maailmasõda iseseisvunud riikidena, kus ainupartei valitsemist peeti õigeks ainult üleminekuperioodil demokraatia poole liikumisel.
    • 1960-70. aastate uued Aafrika riigid ning traditsionaalsest autoritaarsusest loobunud islamiriigid. Paljud neist riikidest kuulutasid end sotsialistlikeks ja püüdsid luua vastukaaluks Läänest levivale individualismile massiparteisid.
    • Endised kommunistlikud posttotalitaarsed riigid.

    Põhjuseks, miks tekkisid kommunism, natsionaalsotsialism ja fashism, oli eelkõige Euroopa ühiskonna kriis pärast Esimest maailmasõda. Kõik nad tuginesid vähemuse partei valitsemisele ja kuulutasid end ajaloolise progressi kandjaks. Parteisid juhtis endaga rahulolev eliit, mille iseloomulikuks jooneks polnud mitte kompetentsus, vaid võimuiha.
    Ajalooliselt on totalitarism uudne poliitiline reziim, kuigi tal on sarnaseid jooni varasema despootia ja autokraatiaga. Teaduse ja tehnika revolutsioon võimaldab totalitarismis varasematele valitsejatele kättesaamatuid sotsiaalse kontrolli ja manipuleerimise vahendeid.
    Igale totalitaarsele reziimile on iseloomulikud:

    • inuideoloogia;
    • ainupartei;
    • võimu kontsentreerumine ühe isiku või isikute grupi kätte.

    Üksikult võib neid elemente leiduda ka teistes reziimides, kuid ainult nende üheaegne esinemine muudab reziimi totalitaarseks. Totalitaarses reziimis on ülitähtis osa ideoloogial, sest selle abil otsivad valitsejad oma tegevusele õigustust. Fashistlikku Itaaliat ei saa nimetada tõeliselt totalitaarseks riigiks, sest monarhia ja rooma-katoliku kiriku mõju tõkestas mis tahes liikumise ehtsa totalitarismi poole.
    Ka autoritaarses reziimis võib olla ainupartei, kuid see ei ole nii monoliitne. Enamik autoritaarseid reziime püüab end õigustada apelleerimisega teatud printsiipidele või peab kinni ebamäärasest moraalse või usulise iseloomuga reeglitest (mentaliteetidest). Autoritaarsetes riikides võib valitsejate mentaliteet peegeldada lihtsalt poliitilist reaalsust. Mõnikord võib selles peegelduda puhas pragmatism: valitsejad võivad juhtida n-ö kuulmise järgi ning muuta poliitikat üleöö, nagu situatsioon parajasti nõuab.
    Autoritaarsetes riikides on terror kõige suurem võimu ülevõtmise ajal, totalitaarsetes riikides suureneb see aga võimu tugevdamisel. Massirepressioonid on autoritaarsetes riikides relvastatud jõudude ülesandeks, totalitaarne terror tuleneb ideoloogiast ja selle teostamisel töötavad riigiaparaadiga käsikäes ka mitmesugused organisatsioonid (salapolitsei, SS, KGB jne).
    Totalitaarsetes riikides kaob kohtute sõltumatus (need politiseeritakse), autoritaarsetes toimub kohtumõistmine iseseisvalt ja tähtsamaid poliitilisi asju arutatakse erikohtutes. Ka repressioonide tase on eri totalitaarsetes süsteemides erinev.
    Kui võrrelda fashistlikku ja kommunistlikku diktatuuri, siis võib öelda, et nad on sarnased, kuigi mitte kokkulangevad. Ent on mitmeid tunnuseid, mis on mõlemale reziimile ühised:

    • ametlik ideoloogia;
    • üks, eliidi juhitav massipartei;
    • terroristlik politseikontrollisüsteem;
    • täielik monopol massikommunikatsiooni vahendite üle;
    • relvamonopol (sõjavägi allub rangelt parteilisele kontrollile);
    • tsentraalselt kontrollitud ja juhitud majandus.

    Paljud Aafrika postkoloniaalsed riigid on sisuliselt personaalse valitsemisega riigid, kus valitsejad võivad rakendada piiramatut poliitilist võimu. Selline valitsemine on väga ebastabiilne. Eristatakse kolme ainuvalitsemise tüüpi.

    • Prohvetlik (Kwame Nkrumah Gaanas, Julius Nyerera Tansaanias), mis on lähedane mobiliseerivale ainuparteilisele reziimile.
    • Sultanistlik (Duvalier' reziim Haitil, sultan Omar Ali Saifeuddini reziim Bruneil). Valitseja teostab oma piiramatut ideoloogiata ainuisikulist võimu. Administratsiooni, mille kaudu valitseja oma võimu teostab, on ta valinud ise. Erinevalt totalitaarsetest süsteemidest pole sultanistlikes riikides valitsejal ideoloogilisi eesmärke, ainuparteid ning elanikkonda ei mobiliseerita.
    • Monarhistlik. Erinevus sultanistlikust reziimist seisneb selles, et monarhistlik reziim tähendab valitsemist koos teiste oligarhidega.

    6.12. Erakonnad (parteid)

    Tänapäeva poliitiliste parteidega analoogsed poliitilised grupeeringud tegutsesid juba Vana-Kreeka linnriikides ja Rooma riigis.
    Uuema aja parteide eelkäijad tekkisid XVIII sajandil Inglismaal (toorid ja viigid), Rootsis (mütsid ja kübarad) ning Suure Prantsuse revolutsiooni ajal poliitiliste rühmitustena rahvuskonvendis (zirondiinid, jakobiinid, soo).
    Esimesed parteid tekkisid siiski alles XIX sajandi algul. Edmund Burke defineeris poliitilist erakonda kui kodanike ühendust, mille eesmärgiks on edendada rahvuslikke huvisid põhimõtete kohaselt, milles kõik osalised on ühel meelel.
    XIX sajandi teisel poolel muutusid parteid poliitilise elu lahutamatuks koostisosaks, kuid põhiseaduslikuks institutsiooniks muutusid nad alles pärast II maailmasõda. Seetõttu peetakse tänapäeval paljudes riikides vajalikuks suurte parteide riiklikku toetamist riigi eelarvest.
    Eesti keeles on kasutusel kaks sõna: partei ja erakond. Kuigi need on sünonüümid, tuleb rõhutada seda, et 1920. aastail kasutasid Eestis sõna "partei" peamiselt töölisklassi esindavad poliitilised organisatsioonid, neile vastandlikud rühmitused eelistasid sõna "erakond". Sõna "partei" tuli eesti keelde saksa keele vahendusel, kuid pärineb ladinakeelsest sõnast pars, (osa). Võib arvata, et antud termini kasutamisele on kaasa aidanud siiski rohkem prantsusekeelne sõna partie, mis tähendab samuti osa tervikust, sest ladina keele mõju oli siis juba väike. Esimesena kasutas terminit "partei" tänapäevases tähenduses inglane lord Bolinbroke 1734. aastal. Üldiseks muutus see siiski alles sajand hiljem, enne oli põhiliselt kasutusel termin "fraktsioon".
    Ka Eesti erakonnaseadus näeb ette riigikogus esindatud erakondade rahalist toetamist, kusjuures toetuse suurus on võrdeline kohtade arvuga riigikogus. Ka peavad erakondade liikmete nimekirjad olema avalikud. 1994. aastal Eestis vastuvõetud erakonnaseaduse järgi on erakond (partei) Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Nii võib parteisid vaadelda demokraatliku ühiskonna institutsioonidena, mille kaudu hääleõiguslikud inimesed transformeerivad oma poliitilised eelistused riiklikuks poliitikaks.
    Tänapäeva parteidel on palju funktsioone (see ei tähenda, et kõik parteid täidaksid tingimata kõiki funktsioone): ideede vahendamine, poliitilisele sotsialiseerimisele kaasaaitamine, indiviidi ja süsteemi kokkuviimine, poliitiliste aktivistide värbamine ja mobiliseerimine, valitsuse aktsioonide koordineerimine (kui ollakse võimul), opositsioonis olemine jne.
    Samuti võib parteisid liigitada väga erinevateks tüüpideks: kaadriparteid, massiparteid, diktaatorlikud parteid, laiahaardeparteid, protestiparteid, agraarparteid jne.
    Demokraatlik riik peab kohtlema erinevaid erakondi võrdselt, vastasel juhul ei saa pluralistlik demokraatia efektiivselt töötada. Siiski ei ole kõik vahendid parteide eesmärkide elluviimisel lubatud. Keelatud on selline tegevus, mis püüab vägivaldselt muuta põhiseaduslikku korda või on vastuolus kriminaalseadustikuga.
    Riigi poliitilise tahte ühtsuse ja terviklikkuse huvides ei tohi erakonda kuuluda õiguskantsler, riigikontrolör, politseinikud, kaitseväelased jne.

    6.13. Poliitilised voolud Eestis

    XIX sajand
    Ka Eestis võis juba siis eristada konservatiivset ja liberaalset suunda. Konservatiivne-alalhoidlik suund oli algselt koondunud J. W. Jannseni ja Postimehe ümber, hiljem sai selle suuna juhiks Jakob Hurt. Käremeelset-liberaalset suunda esindasid C. R. Jakobson ja tema Sakala. Jakobsoni pooldajad lootsid baltisaksa mõisnike ülemvõimu kaotada Vene riigivõimu abil. Hurda pooldajad lootsid koostööle mõnede baltisakslastega ning nägid Vene keskvõimu sekkumises kohalikule arengule ohtu.
    Võib olla üsna kindel, et kui elu Eestis oleks arenenud vabalt, arenenuks neist kahest ärkamisaja suunast konservatiivne ja liberaalne erakond. 1880. aastail alanud venestamispoliitika surus maha sellegi aktiivsuse.
    Sajandi lõpp möödus venestamist toetavate ajalehtede (Olevik, Valgus) ja rahvuslikku iseolemist pooldavate väljaannete (eeskätt Jaan Tõnissoni Postimees) vahelises võitluses.

    1900.-1940. aastad
    Valitsevad olid kolm järgmist suunda:

    • Rahvuslik ringkond, mis tegutses Tartus ja oli koondunud ümber Jaan Tõnissoni Postimehe. Rõhutati usu, kõlbluse ja rahvusluse tähtsust. Püüti ühendada Hurda mõõdukat konservatiivsust ja Jakobsoni käremeelsust. (Ka Villem Reimann oli selle suuna pooldaja). 1905. aastal asutas Jaan Tõnisson Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mis jäi ainsaks eestlaste erakonnaks tsaariajal.
    • Konstantin Pätsi Teataja ümber koondunuid võis võrrelda Lääne-Euroopa vasakliberaalidega. Keskuseks oli Tallinn. Keskenduti rohkem majandus- ja sotsiaalprobleemidele.
    • Vene haritlaste ja õppiva noorsoo mõjul tekkisid Eestis esimesed sotsialistlikud ringid.

    Eesti Vabariigi suuremaid erakondi enne 1940. aasta okupatsiooni võime liigitada järgmiselt.

    • Sotsialistlikud parteid: Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, Iseseisev Sotsialistlik Töölispartei, Eestimaa Kommunistlik Partei.
    • Keskerakonnad: Tööerakond, Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond, Rahvuslik Keskerakond.
    • Maaerakonnad: Põllumeeste Kogud; Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikemaapidajate Koondis.
    • Vabadussõjalaste Liit.
    • Isamaaliit (1935. aastal asutatud valitsuse poolehoidjate liit).

    6.14. Eesti erakonnad tänapäeval

    1980. aastate lõpus sündis NSV Liidu uuenduspoliitika võimalust ära kasutades kaks rahvaliikumist: Rahvarinne (uuenduspoliitika toetuseks) ja valitsevale kommunistlikule reziimile opositsiooniline liikumine. Viimane avaldus mitmesugustes esialgu vormiliselt mittepoliitilistes organisatsioonides: Muinsuskaitse Selts, Sõltumatu Infokeskus. Poliitilise organisatsioonina tekkis MRP-AEG, Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp.
    1988. aastal sündis esimese parteina Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis seadis eesmärgiks iseseisva Eesti vabariigi taastamise. ERSP initsiatiivil sündis kodanike komitee, mille esindusorganina kasvas sellest välja Eesti Kongress.
    Kahe suure liikumise kõrval tekkis sõjajärgseil aastail sisserännanud venekeelse elanikkonna baasil Interrinne, mille loomisele aitas kaasa Moskva keskvõim ja mille eesmärk oli luua massiline toetus NSV Liidu säilitamiseks.
    Nende rahvaliikumiste baasil ja poliitiliste suundumuste hargnemisel kasvas pärast Eesti taasiseseisvumist parteide arv kiiresti. Lõpptulemusena moodustus kodanike komiteede liikumisest ja Eesti Kongressist Eesti poliitilise maastiku parem tiib, Rahvarindest aga poliitiline tsenter ja vasak tiib.
    1992. aasta Riigikogu valimistel osalesid juba erakonnad ja valimisliidud. Hiljem kasvas erakondade arv kiiresti ja ulatus juba 30ni, sest erakonna moodustamiseks oli vaja vaid 200 inimest. 1994. aastal vastuvõtud erakonna seadus lubas registreerida poliitiliste parteidena vaid selliseid ühendusi, kus on vähemalt 1000 liiget.
    1995. aastal osales Riigikogu valimistel veel 7 erakondade valimisliitu ja 9 parteid, kuid 1998. aasta valimisseaduse muutmisega keelustati valimisliidud üldse. 1999. aastal osales Riigikogu valimistel vaid 13 erakonda. 2002. aasta juuli seisuga on Eestis 18 erakonda.
    Eesti erakonnad on alles noored ja kujunemisjärgus, ning seetõttu on nende liigitamine ideoloogilisel alusel keeruline. Pealegi ei ole parem- või vasakpoolseks jagamine ainus võimalus erakondi liigitada. Tõenäoliselt on liigitamine märksa lihtsam siis, kui erakonnad on läbinud pikema arengu ja selgemalt välja kujunenud.


    6.15. Varia

    Radikaalid leiutavad vaateviise. Kui nemad on need ära kulutanud, võtavad need üle konservatiivid.
    M. Twain

    Marksism on oopium intellektuaalidele.
    R. Aron

    Ideed pole püsivad, nendega tuleb midagi ette võtta.
    A. N. Whitehead

    Kord, hierarhia, distsipliin!
    B. Mussolini

    Anarhia järel on halvim asi maailmas valitsus.
    H. W. Beecher

    Konservatiiv on inimene, kes imetleb käremeelseid üks sajand pärast nende surma.
    Anon

    Peetril ja Leninil oli siiski kaks ühist omadust: Euroopa tundmine ja halastamatus.
    J. Brodsky

    Partei - see on paljude hullumeelsus ühe huvides.
    J. Swift

    Võitlus mõlema maailma, fashismi ja demokraatia vahel ei luba mingeid kompromisse. Kas meie või nemad.
    B. Mussolini

    Need, kes teevad revolutsiooni poolikult, kaevavad vaid endale hauda.
    A. Saint-Just

    Valitse suurt rahvast, nagu küpsetaksid väikest kala, ära üle küpseta!
    Konfutsius

    Konservatiiv on inimene, kelle mõlemad jalad on suurepäraselt korras, kuid kes pole kunagi õppinud astuma edasi.
    F. D. Roosevelt

    Kui te olete võimeline omi mõtteid selgelt väljendama, pole teil poliitikasse asja.
    Tundmatu

    Kommunist on ilma huumorimeeleta sotsialist.
    G. Catton

    Poliitikud on hulk hirmutavaid kääbuseid, kes püüavad küpsetada vaala.
    J. B. Priestly

    Poliitikas pole tähtsad sõnad, vaid hääl, millega neid öeldakse.
    J. Romen

    Hea poliitik suudab panna inimesi temasse uskuma, suur poliitik paneb inimesed endasse uskuma.
    Tundmatu

    Opositsioon - see on oskus lubada seda, mida valitsus ei suuda täita.
    H. Nicolson

    Konservatiiv on inimene, kes istub ja mõtleb. Enamasti istub.
    T. W. Wilson

    Ma ei ole poliitik ja ka muidu on minu kombed korralikud.
    M. Twain

    Kadunud muudavad kergesti oma poliitilisi vaateid.

    S. J. Lec

    Poliitikud ei armasta ega vihka. Neid ajendab kasu, mitte tundmus.
    P. D. S. Chesterfield

    Liberaal on inimene, kes annab ära kõik, mis ei kuulu talle.
    F. Dane


     Järgmine osa - Riik ja omavalitsus  

    Tagasi sisukorda



    Veel raamatutest