Heiki Raudla - KODANIKU RAAMAT


Kirjandus

Aarnio, Aulis. Õiguse tõlgendamise teooria. Tallinn, 1996.
Adams, Ian. Political ideology today. New York, 2001.
Adamson, Taivo-Ahti. Eesti riik ja Eesti seltsid. Tallinn, 2001.
Aimre, Ivar. Sotsioloogia. Tallinn, 2001.
Ainsaar, Mare. Laste- ja perepoliitika Eestis ja Euroopas. Tartu, 2000.
Andersson, Claes. Kaksteist aastat poliitikas. Tallinn, 2002.
Annus, Taavi. Riigiõigus. Tallinn, 2001.
Ashford, Nigel. Principles for a Free Society. 2001.
Avaliku halduse alused. Valimik Euroopa esseid. Drechsler, Wolfgang (peatoim). Tartu, 1997.
Blunkett, David. Politics and Progress. London, 2001.
Borchardt, Klaus-Dieter. Euroopa integratsioon. Tallinn, 1995.
Bruce, Steve. Sotsioloogia. Tallinn, 2002
Buldas, Aleksander. Pensioniseaduste ja -määruste kogu. Rakvere, 1939.
Canetti, Elias. Massid ja võim. Tallinn, 2000.
Coudenhove-Kalergi, Richard Nicolas. Totaalne riik - totaalne inimene. Tallinn, 1988.
Damaschke, Adolf. Kogukondliku omavalitsuse ülesanded. Tartu, 1938.
Demokraatia, diskussioon, demagoogia. Koost. Laas, Jaan. Tallinn, 1991.
Dunleavy, Patrick; O'Leary, Brenden. Riigiteooriad. Tallinn, 1995.
Eamets, Raul; Philips, Kaia; Annus, Tiina. Eesti tööturg ja tööpoliitika. Tartu, 2000.
Eatwell, John jt. Pehme riik, karm eelarve. Tallinn, 2000.
Eesti tee Euroopa Liitu. Koost. Ivar Raig ja Erik Terk. Tallinn, 1995.
Eccleshall, Robert; Georgega, Vincent jt. Political ideologies. London, 1994.
Eckstein, Harry. Stabiilse demokraatia teooria. Tallinn, 1990.
Eesti 21. sajandil. Koost. Ahto Oja. Tallinn, 1999.
Eesti Vabariigi Põhiseadus. Tallinn, 1994.
Elections and referendums in Estonia 1989-1995. Koost. Karin Maandi. Tallinn,1995.
Feltham, Ralph George. Diplomaatia käsiraamat. Tallinn, 1994.
Fetscher, Iring. Sallivus. Tallinn, 1997.
Friedman, Milton. Kapitalism ja vabadus. Tallinn, 1994.
Fukuyama, Francis. Suur Vapustus. Tallinn, 2001.
Gerlach, Hellmuth von. Parlament. Tallinn.
Giddens, Anthony. Kolmas tee. Tallinn, 1999.
Gisevius, Wolfgang. Kohaliku omavalitsuse poliitika Saksamaa Liitvabariigis. Tallinn, 1993.
Gracian, Baltasar. Käsioraakel ja arukuse kunst. Tallinn, 1993.
Greene, Robert. 48 võimuseadust. Tallinn, 2001.
Habermas, Jürgen. Avalikkuse struktuurimuutus. Tallinn, 2001.
Hagopian, N. Mark. Reþiimid, liikumised, ideoloogiad. Tallinn, 1993.
Handy, Charles. Tühi vihmamantel. Tallinn, 1996.
Hayek, Friedrich August. Hukutav upsakus. Tallinn, 1997.
Hayek, Friedrich August. Tee orjusesse. Tallinn, 2001.
Heidenheimer, J. Arnold; Heclo, Hugo; Adams, Carolyn Teich. Võrdlev halduspoliitika. Tallinn, 1995.
Ilus, Elmar. Rooma eraõiguse alused. Tallinn, 2001.
Inimõigused. Koost. Merle Haruoja ja Inimõiguste Instituut. Tallinn, 1996.
Inimõigused Eestis. Tallinn, 1998.
Inimõiguste ülddeklaratsioon. Tallinn, 1998
International Encyclopedia of Public Policy and Administration. Westview Press. 1998
Jelistratov A. I. Valitsemise õigus. Tallinn, 1912.
Joad, Cyril Edwin Mitchinson. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu, 1996.
Johnson, Paul. Muuta kapitalism moraalseks. Ameerika, 1991, nr 413.
Joost, Heino. Gustav Beermanni radadel. Põltsamaa, 2001.
Kaasaegne poliitiline filosoofia. Koost. Lipping, Jüri. Tartu, 2002.
Kask, Mare. Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu. Tallinn, 2002.
Kauler, Hugo. Propaganda kui uus võitlusabinõu meie aja sõjas. Tallinn, 1924.
Kellik, Vlady. Majandusmõtetloost. Tallinn, 2000.
Kleis, Richard; Räägo, Richard. Majandusteadus ja kodanikuõpetus. Tartu, 1939.
Kogumik Eesti Õigusakte. Tallinn, 1996.
Kodanikuõpetusest ja õppekavadest. Koost. Sepp, Ene. Tallinn, 1996.
Konventsioon inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks. (Tõlge eesti keelde Eesti vabariigi Välisministeeriumi tellimusel).
Kristlik-demokraatlik erakond tegutsemas. Tallinn, 2001.
Kuidas igapäevases poliitilises elus toime tulla. Tallinn, 2001.
Kuusik, Urmas. Kolmas riik. Põltsamaa, 1999.
Laanemäe, Aare. Eetika alused. Tallinn, 2000.
Laffranque, Julia. Euroopa Liit, Euroopa Ühendus, institutsioonid ja õigus. Tallinn, 1999.
Lane, Jan-Eric. Avalik sektor. Tallinn, 1996.
Lasswell, Harold D. Politics: who gets, what, when, how. Meridian Books. 1958.
Leppik, Lauri. Eesti pensionireform: kolm sammast. Tallinn, 1998.
Liventaal, Jüri. Riik ja õigus. Tallinn, 1999.
Liiv, Mirjam. Eesti pensionireform: pensionifondide järelevalve. Tallinn, 1999.
Loorist, Andres. Vallaomavalitsuste võimkond ja kohused. Tallinn, 1922.
Lukas, Mati; Otsepp, Riina. Protokoll ja etikett. Tallinn, 1993.
Lvov-Rogatðevski V. Trükisõna ja tsensuuriamet. Tallinn, 1909.
Made, Vahur. Euroopa ühendamise lugu. Tallinn, 2002.
Majandusõpik. Tõlk. Järve, Maris jt. Tallinn, 1993.
Martin, Hans-Peter; Schumann, Harald. Globaliseerimislõks. Tallinn, 1999.
Mill, John Stuart. Vabadusest. Tallinn, 1996.
Minogue, Kenneth. Poliitika. Tallinn, 2002
Mis on demokraatia? Koost. USA Informatsiooniagentuur. Tallinn, 1992.
Mägi, Arvo. Euroopa Rahvaste Ajaraamat. Tallinn, 1992.
Möldre, Leili; Toots, Anu. Ühiskonnaõpetus. Tallinn, 1999.
Narits, Raul. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, 1995.
Omavalitsuste areng Eestis. Toim. Krister Stalhlberg. Helsinki, 1993.
Orwell, George. 1984. Tallinn, 1980.
Parijõgi, Jüri; Adamson, T. Noor kodanik. Tartu, 1935
Pathways to democracy. Toim. Kinnunen, Kari jt. Põltsamaa.
Peep, Viljar; Kama, Priit. Kodanikuõpetus. Tartu, 1996.
Pinn, Voldemar. Türannia ajaloost ja psühholoogiast. Tallinn, 1989.
Pipes, Richard. Property and Freedom. New York, 1999.
Poliitilise mõtte ajaloost Eestis aastatel 1930-1940. Dokumente ja materjale. Tallinn, 1995.
Pullerits, Priit. Ajakirjanduse põhiþanrid. Tartu, 1997.
Põhiseadus ja rahvuskogu. Tallinn, 1937.
Richards, Paul. Kuidas võita valimisi. Tallinn, 2002
Riigikogu toimetised 4/2001.
Riigikogu valimised 5. märts 1995 (dokumente ja materjale). Eesti Vabariigi Valimiskomisjon. Tallinn, 1995.
Robertson, David. The Penguin Dictionary of Politics. London, 1993
Roots, Harry. Eesti bürokraatia järjepidevus ja uuenemine. Tallinn, 2000.
Ruubel, Peeter. Poliitilised ja ühiskondlikud voolud Eestis. Tallinn, 1920.
Ruus, Jüri. Poliitilised reþiimid. Akadeemia, 1995, nr 9, lk 1795-1830.
Russell, Bertrand. Valik esseid. Tallinn, 1994.
Schneider, Heinrich. Maaomavalitsus: ajaloolised õppetunnid. Tallinn, 1992.
Seadus Rahukohtunikudest peale pandavate trahvide üle. Tartu, 1880.
Sotsiaaltöö teooria ja praktika. Koost. Kreem, Robert. Tartu, 1995.
Stiglitz, Joseph E. Ühiskondliku sektori ökonoomika. Tallinn 1995.
Taagepera, Rein. Politoloogia. Tallinn, 1989.
Taska, Artur. Rahvusvaheline õigus. Lund, 1977
Taska, Artur. Eesti vapp. Tallinn, 1993.
Toomla, Jaan. Valitud ja valitsenud. Tallinn, 1999.
Toomla, Rein. Eesti erakonnad. Tallinn, 1999
Toomla, Rein. Eesti ja Euroopa poliitiline maastik. Tartu, 1996.
Tõnisson, Tõnis. Võim: sünge hobi. Tallinn, 1998.
Vahtre, Lauri. Euroopa - päästepaat või uppuv laev? Tallinn, 1993.
Vabadus ja vastutus. Tallinn, 1999
Valimiskampaania käsiraamat. Toim. Andres Mäe. Tallinn, 1994.
Varrak, Toomas. Sissejuhatus poliitika- ja riigiteadusesse. Tallinn, 2001.
Weatherford, Jack. The history of money. London, 1997.
Weidenfeld, Werner; Wessels, Wolfgang. Euroopa Liit: A-Y. Tallinn, 1999.
White, Christopher; Toner, Michael. Euroopa Liit. Tallinn, 1996.
Wiingaard, Helge. Demokraatia - väärtuslik väljakutse. Tõravere, 1999.


Lisad

Eesti Vabariigi valitsused ja nende juhid

1. 24.02.1918-26.11.1918, Konstantin Päts, pea- ja siseminister
2. 26.11.1918-09.05.1919, K. Päts, pea- ja siseminister
3. 09.05.1919-18.11.1919, Otto Strandman, pea- ja sõjaminister
4. 18.11.1919-28.07.1920, Jaan Tõnisson, peaminister
5. 28.07.1920-30.07.1920, Ado Birk, peaminister
6. 30.07.1920-26.10.1920, Jaan Tõnisson, peaminister
7. 26.10.1920-25.01.1921, Ants Piip, pea- ja sõjaminister, 1920. a. detsembrist. riigivanem
8. 25.01.1921-21.11.1922, K. Päts, riigivanem
9. 21.11.1922-02.08.1923, Juhan Kukk, riigivanem
10. 02.08.1923-26.03.1924, K. Päts, riigivanem
11. 26.03.1924-16.12.1924, Friedrich Karl Akel, riigivanem
12. 16.12.1924-15.12.1925, Jüri Jaakson, riigivanem
13. 15.12.1925-23.07.1926, Jaan Teemant, riigivanem
14. 23.07.1926-04.03.1927, Jaan Teemant, riigivanem
15. 04.03.1927-09.12.1927, Jaan Teemant, riigivanem
16. 09.12.1927-04.12.1928, Jaan Tõnisson, riigivanem
17. 04.12.1928-09.07.1929, August Rei, riigivanem
18. 09.07.1929-12.02.1931, Otto Strandman, riigivanem
19. 12.02.1931-19.02.1932, K. Päts, riigivanem
20. 19.02.1932-19.07.1932, Jaan Teemant, riigivanem
21. 19.07.1932-01.11.1932, Karl Einbund (Kaarel Eenpalu), riigivanem
22. 01.11.1932-18.05.1933, K. Päts, riigivanem
23. 18.05.1933-21.10.1933, J. Tõnisson, riigivanem
24. 21.10.1933-09.05.1938, K. Päts, riigivanem, 1937. a septembrist riigihoidja
25. 09.05.1938-12.10.1939, Kaarel Eenpalu, peaminister
26. 12.10.1939-21.06.1940, Jüri Uluots, peaminister
27. 1944. a september, Otto Tief, peaministri asetäitja ja siseminister
28. 08.05.1990-29.01.1992, Edgar Savisaar, peaminister
29. 30.01.1992-21.10.1992, Tiit Vähi, peaminister
30. 21.10.1992-08.11.1994, Mart Laar, peaminister
31. 08.11.1994-17.04.1995, Andres Tarand, peaminister
32. 17.04.1995-06.11.1995, Tiit Vähi, peaminister
33. 06.11.1995-17.03.1997, Tiit Vähi, peaminister
34. 17.03.1997-25.03.1999, Mart Siimann, peaminister
35. 25.03.1999-28.01.2002, Mart Laar, peaminister
36. 28.02.2002- Siim Kallas, peaminister

Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse peaministrid presidendi ülesannetes
1944-1945, Jüri Uluots
1945-1963, August Rei
1963-1971, Aleksander Varma
1971-1990, Tõnis Kint
1990-1992, Heinrich Mark


Manifest
kõigile Eestimaa rahvastele

Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil "kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".

Nüüd on see aeg käes.

Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõige pealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.
Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste eneste määramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:

EESTIMAA
tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale
ISESEISVAKS DEMOKRATLISEKS
VABARIIGIKS.


Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Lääne mere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.
Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.
Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.
Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseeritakse.
Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõplikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:

1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonomia õigused.
3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.
4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik politilised vangid tulevad otsekohe vabastada.
5. Linna-, maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama.
6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsioonid linnades ja maal.
7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialdastel demokratlistel alustel.

E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista,
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisev demokratiline Eesti vabariik!
Elagu rahvaste rahu!

EESTI MAAPÄEVA VANEMATE NÕUKOGU
veebr. 1918. a


Eesti riigihümn ja selle saamislugu
Sõna "hümn" on pärit kreekakeelsest sõnast hymnos, mis tähendas ülevat või pidulikku ülistuslaulu, mida esitas sangarite või jumalate auks koor või laulja. Riigihümn on kodumaad ülistav pidulik muusikapala ja riigi ametlik sümbol. Kõige vanemad hümni sõnad pärinevad Jaapanist X sajandil. Riigihümne hakati kasutama XVIII sajandi lõpus. Tänapäeval on igal riigil oma hümn. Ametlikel vastuvõttudel kaasneb riigihümniga püstitõusmine ja sõjaväeparaadidel valveseisak. Hümni lauldakse kas ühiselt või esitavad seda muusikakollektiivid.
Eesti riigihümnil on pikk kujunemislugu ja see ei tekkinud kohe. Ärkamisajal loodi palju isamaalisi laule ja mõnigi neist kujunes rahvuslauluks.
Hümni loojateks on tavaliselt kaks inimest, kellest üks kirjutas sõnad, teine lõi muusika. Eesti hümni eripära on Soomega ühine viis. Eesti hümni sõnad kirjutas esimene Eesti kutseline ajakirjanik, luuletaja ja ühiskonnategelane Johann Voldemar Jannsen. Viisi loojaks on saksa päritolu soome helilooja Frederik Pacius. Viimane kirjutas selle viisi 1848. aastal Johan Ludvig Runebergi luuletuse "Meie maa" (sm "Maamme") muusika jaoks. Laul muutus Soomes rahvuslauluks.
Eesti I üldlaulupeol 1869. aastal oli lisaks saksa lauludele kavas kaks soome laulu, üks neist Paciuse "Meie maa". Sellele Soome populaarsele laulule kirjutas Jannsen laulupeoks eestikeelsed sõnad. Arvatakse, et neid sõnu luues püüdis ta kirja panna sõnad ja mõtted, mis kõiki laulupeolisi ühte köidaks. Laulupeo teisel päeval kantigi ette J.V. Jannseni-F. Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". See laul muutus väga populaarseks ning seda lauldi ka järgmistel laulupidudel. Kui 1884. aastal Otepääl Eesti rahvuslippu õnnistati, jäi ainukese isamaalise lauluna kõlama "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Tsaarivalitsus keelas laulu 1913. aastal.
1917. aastal poliitiliste sündmuste teravnedes kõlas "Mu isamaa, mus õnn ja rõõm" hümnina ja väljendas selgelt eesti rahva poliitilisi tundeid. Kui 1918. aastal 23. veebruaril kuulutati Pärnus Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik, järgnes sellele spontaanne "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ühislaulmine. Vabadussõja lõppemise järel kerkis koos riikliku sümboolika loomisega päevakorrale hümni uuendamise mõte. Meie hümnil puudus algupära, sooviti aga täiesti oma. Uue hümni üle vaieldi pikalt ja korraldati mitmeid konkursse. Algupärase hümni osas kokkuleppele ei jõutud ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" jäi hümniks 1940. aastani. Hümni lauldi ka siis, kui 21. juunil 1940 Pikal Hermannil Eesti lipp langetati.
Hümnist hakati taas avalikult rääkima 1988. aastal, mil kirjanik Enn Vetemaa polemiseeris loomeliitude ühispleenumil esimesena rahvuslaulu üle. Puhkesid vaidlused. Arutelu käigus leiti, et sobivaid on vaid kaks - "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ja "Mu isamaa on minu arm" (G. Ernesaks-L. Koidula). Ajaleht Sirp korraldatud rahvaküsitlus näitas, et enamik pooldas vana hümni. Seadusega Eesti hümni kinnitatud ei ole.

Eesti hümn
(muusika: F. Pacius, tekst: J. V. Jannsen)

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial tääl,
see suure laia ilma pääl,
mis mull' nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand.
Sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani.
Mul kõige armsam oled sa,
Mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest' õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!


Eesti lipp ja selle kasutamine

Lipu eelkäijaks võib pidada hõimujuhi valitsuskeppi ja väetähist, milleks oli oda või saua otsa kinnitatud linnu, ka looma kujutis või hobusesaba. Sageli julgustas või innustas see hõimukaaslasi.
Rahvuslipud on ajaloos uus nähtus, vaid 10% rahvuslippudest on vanemad kui 100 aastat.
Sinimustvalge värvikombinatsiooni idee sündis 29. septembril 1881. aastal Tartus, "Vironia" osakonna (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Ehkki ühest vastust sellele pole, pidid need värvid kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid, tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone, peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust ning olema omavahel kooskõlas.
Värvide tähendust on seletatud ka veel järgmiselt: sinine väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku ja on ustavuse sümbol; must pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku ning kodumaa musta mulda; valge sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund ja suviseid valgeid öid.
Esimene avalik sinimustvalgete värvide demonstratsioon leidis aset Suurel Reedel, 7. aprillil 1882. aastal, mil "Vironia" osakonna tolleaegne esimees, Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sinimustvalget värvimütsi, kui ta sõitis voorimehel läbi Tartu kesklinna. Selle teo eest saadeti Mõtus Tartust ajutiselt välja.
Esimene sinimustvalge lipu valmistamise mõtte algataja ja selle teostaja oli Karl August Hermanni abikaasa Paula. Teised ajalooallikad väidavad, et lipu valmistasid Hermanni abikaasa Paula ja preilid Miina Hermann ning Emilie Beermann. 1884. aasta maikuu teiseks pooleks oli lipp valmis, lipu pidulik pühitsemine toimus 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Eelmise sajandi lõpus võis sinimustvalge lipu avalik demonstreerimine toimuda siiski ainult Tartus. XX sajandi esimesel aastakümnel levis sinimustvalge rahvuslik tähendus üha enam.
1. novembril 1905. aastal Tartus toimunud suures rongkäigus oli sinimustvalge lipp väljas ja tal oli juba kindlalt väljakujunenud rahvuslipu tähendus. 1910. aasta VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinna maju rahvuslike lippudega, kuid võimu esindajad käskisid need maha võtta.
Oluline sündmus sinimustvalge lipu jaoks oli 26. märtsil 1917 Peterburis toimunud suur eestlaste meeleavaldus ja rongkäik, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Väljaastumisele avaldas mõju loendamatu hulk sinimustvalgeid lippe. 24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Maapäeva Vanematekogu "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele".
18. novembril 1918 heisati Eesti lipp esmakordselt sõjalaeval "Lembit".
21. novembril 1918 tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks. Omariikluse ja eestluse võimutähisena heisati sinimustvalge lipp 12. detsembril 1918. aastal Toompea lossi Pika Hermanni torni. 27. juunil 1922 kehtestas Eesti Vabariigi Riigikogu seadusandlikul teel riigilipu staatuse, võttes vastu "Riigilipu seaduse".
21. juunil 1940. aastal kõrvaldati sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist, kuid järgmisel hommikul lehvis see omal kohal taas. Lõplikult kõrvaldati lipp tornist ENSV moodustamise ja Nõukogude Liitu inkorporeerimisega 6. augustil 1940.
Saksa okupatsiooniajal 1941-1944 oli sinimustvalget lubatud kasutada rahvuslipuna, kuid oli keelatud rahvuslikel meeleavaldustel ja riigilipuna.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli sinimustvalge lipu kasutamine keelatud. 21. oktoobril 1987. aastal lehvis see esmakordselt avalikult Võrus korraldatud miitingul, seejärel Tartus Eesti Muinsuskaitse Seltsi viiendal kokkutulekul 17. aprillil 1988. Sama aasta 17. juunil Tallinna Lauluväljakul toimunud miitingul oli sinimustvalget näha juba massiliselt.
20. oktoobril 1988. aasta seadlusega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna ning 24. veebruaril 1989 tõusis lipp taas Pika Hermanni torni. 7. mail 1990 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. 7. augustil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse "Riigilipu ja riigivapi kohta", milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. aasta augustini kehtinud riigilipp.


Riiklikud pühad ja tähtpäevad

Riigipühad ja ühtlasi puhkepäevad on:
1. jaanuar - uusaasta
24. veebruar - iseseisvuspäev
Suur reede (liikuv püha)
Ülestõusmispühade esimene püha (liikuv püha)
1. mai - kevadpüha
Nelipühade esimene püha (liikuv püha)
23. juuni - võidupüha
24. juuni - jaanipäev
20. august - taasiseseisvumispäev
25. detsember - esimene jõulupüha
26. november - teine jõulupüha
Riiklikud tähtpäevad on:
6. jaanuar - kolmekuningapäev
2. veebruar - Tartu rahulepingu aastapäev
Maikuu teine pühapäev -emadepäev
14. märts - emakeelepäev
14. juuni - leinapäev
2. november - hingedepäev
Novembrikuu teine pühapäev - isadepäev
16. november - taassünni päev


Lipupäevad, lipu heiskamine ja lipu laul

Riigilipu heiskamise päevad (lipupäevad) on:
1. jaanuar - uusaasta
2. veebruar - Tartu rahulepingu aastapäev
16. veebruar - Leedu iseseisvuspäev
24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev
14. märts - emakeelepäev
1. mai - kevadpüha
Emadepäev - maikuu teine pühapäev
14. juuni - leinapäev (lipud heisatakse leinalipuna)
23. juuni - võidupäev
24. juuni - jaanipäev
20. august - taasiseseisvumispäev
Isadepäev - novembrikuu teine pühapäev
16. november - taassünnipäev
18. november - Läti Vabariigi väljakuulutamise päev

Need päevad on lipu heiskamiseks seadusega ette nähtud, kuid igaühel on õigus heisata riigilippu ka perekondlike sündmuste ja tähtpäevade puhul.
Riigilipp heisatakse Tallinnas Pika Hermanni torni iga päev päikesetõusul, kuid mitte varem kui kell 7; lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.
Vajadusel võidakse lipp heisata ja langetada ka teistel kellaaegadel vabariigi valitsuse korraldusel. Lipu heiskamisel kasutatakse muusikalise signatuurina laulu "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ning langetamisel laulu "Mu isamaa armas" algusfraase. Jaaniööl riigilippu ei langetata.
Alaliselt peab riigilipp olema heisatud Riigikogu, vabariigi valitsuse, Riigikohtu ning maavalitsuste ja kohalike omavalitsusorganite hoonetel. Riigilipu seadus näeb täpselt ette ka suure hulga juhtumeid, kus ja millal tuleb riigilipp heisata.
Riigilipp (normaalsuurus 105x165 cm) heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidjasse, mis asub hoone peasissekäigu juures või mujal selleks sobivas, väärikas ja hästi nähtavas kohas. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel vardast.
Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, kuid lipu laiuse ja pikkuse vahe peab jääma suhtesse 7:11. Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus kordav suurem, seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius. Sinimustvalge lipu võib heisata ka avalike ürituste ja perekondlike tähtpäevade puhul. Mastivimplit ei pea õhtul langetama, kuid lipupäevadel asendatakse vimpel riigilipuga.
Leina tähistamiseks heisatakse riigilipp leinalipuna. Neil juhtudel kinnitatakse seinalipu (kandelipu) lipuvarda ülemisse otsa 50-100 mm laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipu laiust pidi kuni lipukanga alumise servani. Ilma musta lindita leinalipp heisatakse poolde lipumasti, nii et lipu alumine äär asuks masti keskel. Selleks tõmmatakse lipp algul aeglaselt lipumasti tippu ja seejärel langetatakse, kuni lipu alläär jääb lipuvarda keskkohta. Leinalipu langetamiseks tõmmatakse lipp jällegi lipumasti tippu ja seejärel langetatakse.
Eestis toimuvatel rahvusvahelistel üritustel on heaks kombeks heisata koos Eesti riigilipuga külaliste riigilipud. Sel juhul paigutatakse lipud prantsuskeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras Eesti riigilipust lippude poolt vaadates vasakule, kusjuures lipud peavad olema ühelaiused ja heisatud igaüks eraldi masti samale kõrgusele. Kui eri maade lippe on paaritu arv, siis võib Eesti riigilipu paigutada lipurivi keskele. Välisriigi või -riikide lipud saab paigutada ka nii, et Eesti riigilipud on lipurivi kummaski otsas.
Mitme lipu heiskamisel ja langetamisel, kui seda ei saa teha üheaegselt, heisatakse Eesti lipp (lipud) esimesena ja langetatakse viimasena.
Kui riigilipp heisatakse koos mõne maakonna, linna, valla või organisatsiooni lipuga, paigutatakse need lipud maakondade ning linnade ja valdade kaupa tähestikulises järjekorras riigilipust lippude poolt vaadates vasakule, kusjuures maakonnalipud asuvad linnade ja valdade lippudest paremal. Maakonna, linna, valla ja muud lipud ei või olla riigilipust suuremad.

 

Eesti lipp
(sõnad: M. Lipp, muusika: E. Võrk, 1897)

Kaunistagem Eesti kojad
kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad
ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe
ühes vennaarmuga.
Kostku võimsalt meie hüüe:
Eesti, Eesti, ela sa!

Sinine on sinu taevas,
kallis Eesti, kodumaa,
Oled kord sa ohus, vaevas
- sinna üles vaata sa!
Must on sinu mullapinda,
mida higis haritud.
Must on kuub, mis eesti rinda
vanast juba varjanud.

Sinine ja must ja valge
kaunistagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge,
paisugu tal täieks pead.
Vaprast meelest, vennaarmust
Eesti kojad kõlagu!
Kostku taeva poole põrmust:
Eesti, Eesti, ela sa!


Eesti vapp
Sõna "vapp" pärineb keskalamsaksakeelsest sõnast ja seetõttu kasutasid eesti rahvuslased kaua aega selle sõna asemel sõna "õuemärk". Vappide eelkäijateks peetaksegi neidsamu õue- ja peremärke. Euroopas tekkisid vapid peaaegu kõigis riikides XIII sajandil. Esmajoones kasutati neid väeosade, aga ka üksiksõdurite märgistamisel.
Eesti- ja Liivimaa omasid minevikus erinevaid vappe. Eesti vappi tarvitati esimest korda Tartu ja Viru vasallide korporatiivse ühenduse pitsatina 1284. aastal. Hiljem sai sellest Eestimaa rüütelkonna vapp, mis sellisena kehtis seisuste kaotamiseni 1920. aastal. Uniooni loomisel Leeduga 26. detsembril 1566 sai Liivimaa vapi. Mõlemad vapikujud leidsid praktilist kasutamist juba XIX sajandil esmajoones seoses meie üldlaulupidudega, kaunistades laulupidude märke.
Eesti Vabariigi sünd 1918. aastal ja Asutava Kogu kokkuastumine 1919. aastal ning põhiseaduse väljatöötamine tõstsid lisaks vabariigi lipu määratlemisele üles ka vapi küsimuse. Lipu küsimuse lahendamine oli lihtsam, sest sinimustvalge rahvuslipp oli juba olemas.
Vapikavandi väljatöötamise ülesande sai vabariigi valitsuselt haridusministeeriumi kutseosakond. Sealt edasi pidid ettepanekud minema valitsusele ja siis riigikokku vastava eriseaduse kehtestamiseks. Üksmeele leidmine osutus keeruliseks, 31. märtsiks 1921 esitati vapikavandite võistlusele 138 kavandit. Neist valiti välja 7 tööd, kuid esimene auhind jäi välja andmata. Esimene ja teine preemiasumma jagati Kristjan Raua ja soomlase Harry Röneholmi vahel.
Kõigil seitsmel oli kasutatud ühe olulise elemendina kotka kujutist, kahel neist olid lisaks ka kolm lõvi. Ka Röneholmi kavandil oli kotka südame kohal asuval kilbil kolm lõvi.
Ajakirjanduses puhkes äge diskussioon. Valitsus otsustas pikendada kavandite esitamise tähtaega 15. juulini 1921. Uueks tähtajaks saabus vaid paarkümmend tööd. 8. märtsil 1922 esitas valitsus riigikogule omapoolsed ettepanekud. Riigikogu väliskomisjonis tuldi otsusele, "et tuleb selle ajaloolise vapi juurde jääda, mis meil juba Eestimaal Daani ajast tarvitusel oli, nimelt kuldse põhjaga kilp kolme sinise leopardiga".
9. oktoobril 1923 Riigikogu üldkoosolekul oli arutlusel 7 varianti, neist 5 valitsuse oma. Valitsuse viies ettepanek oli kõige lihtsam. Selle järgi oli riigivapiks kuldse põhjaga kilbil kolm sinist leopardi. Vaidlus riigikogus oli tormiline ja üksmeelele ikkagi ei jõutud. Riigivapi seaduseelnõu teisel lugemisel 16. oktoobril 1923 otsustati anda see tagasi üldkomisjonile uute kavandite väljatöötamiseks.
Detsembris pöördus üldkomisjon Eesti Kunstnikkude Liidu, Eesti kujutavate kunstnikkude kutseühingu ja riigi kunstitööstuskooli poole ettepanekuga, et iga asutus valmistaks vähemalt kolm riigivapi kavandit. Esitati üle 20 vapikavandi. Neist valis komisjon esialgu välja viis ja lõpuks 30. aprillil ühe (kolme leopardiga vapi), mille esitas kinnitamiseks riigikogule.
Esimene lugemine oli 17. juunil 1925, teine lugemine järgmisel päeval ning pärast vaidlusi võeti kolmandal lugemisel 19. juunil 1925 vastu kavand, kus kuldse põhjaga kilbil, mis on ümbritsetud kuldtammepuulehtedest pärjaga, on kujutatud kolm sinist leopardi.
Riigikogu abisekretär Leopold Raudkepp nõudis viimasel hääletamisel, et vapiseadusesse hääletataks kolmele lõvile (leopardile) järgmised tähendused: esimene lõvi tähendab Lembitu aegse vabadusvõitluse, teine Harjumaa 1343. aasta võitluse, kolmas Eesti 1918-1920. aasta vabadusvõitluse kangelasmeelt. Pärg märgib Eesti tugevust ja püsivust, vabaduse närtsimata traditsioone. Need tähenduste lahtiseletused läksidki läbi.
Riigivapi seadus hakkas Eesti Vabariigi territooriumil kehtima 21. juulil 1925. aastal. 1940. aastal kehtestas uus võim Eesti NSV vapi, mis oli üsna sarnane NSVL vapile. Okupeeritud Nõukogude Eesti kriminaalkoodeksi § 195 järgi oli sinimustvalge lipu heiskamine, Eesti rahvusliku hümni laulmine ja Eesti Vabariigi vapi avalik tarvitamine karistatavad teod, mida kvalifitseeriti huligaansusena ja karistati vabaduskaotusega kuni seitse aastat.
Eesti vapi ajalugu jätkus 7. augustil 1990, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustas ühe omariikluse taastamisele suunatud sammuna võtta kasutusele kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipu ja riigivapi. 16. oktoobril võttis Eesti vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse riigilipu ja riigivapi kasutamise kohta, kus oli kirjas, et riigivapil on kaks kuju - suur vapp ja väike vapp. Suurel vapil on kuldsel barokk-kilbil kolm sinist punase keele ja hõbesilmadega leopardina kujutatud lõvi, kes astuvad kilbi poolt vaadates paremale, pilk vaataja poole. Kilpi ümbritseb kolmelt küljelt vanik kahest ristatud kuldsest tammeoksast. Väike vapp on ilma tammeoksteta.
28. juunil rahvahääletusel võeti vastu Eesti Vabariigi Põhiseadus, kus on kirjas, et riigilipu ja riigivapi sätestab seadus. Riigivapi seaduse võttis riigikogu vastu 13. aprillil 1993. 13. juunil 2001 võttis Riigikogu vastu uue riigivapi seaduse. Selle järgi kasutatakse riigivappi järgmistel juhtumitel: kujunduselemendina, turvaelemendina ja pitseri elemendina. Kujundus- ja turvaelemendina kasutatakse suurt riigivappi ametlikel dokumentidel, esindusruumide kaunistamisel riiklike sündmuste puhul, ametlikel kutsetel, vabariigi presidendi lipul ja vimplil jne. Väikest riigivappi kasutatakse Eesti mereväe lipul, rahvusvõistkonna riietusel, markidel, rahamärkidel jne.


Äriregistri erakondade nimekiri (seisuga juuli 2002)
1. Eesti Demokraatlik Partei
2. Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei
3. Eesti Iseseisvuspartei
4. Eesti Keskerakond
5. Eesti Kristlik Rahvapartei
6. Reformierakond
7. Eestimaa Rahvaliit
8. Eestimaa Ühendatud Rahvapartei
9. Erakond Eestimaa Ühtsus
10. Isamaaliit
11. Uus Eesti
12. Põllumeeste Kogu
13. Rahvaerakond Mõõdukad
14. Vene Erakond Eestis
15. Vene Ühtsuspartei
16. Vabariiklik Partei
17. Vene Balti Erakond Eestis
18. Ühendus Vabariigi Eest - Res Publica


Avaliku teenistuse eetikakoodeks
1. Ametnik on kodanik rahva teenistuses.
2. Ametniku tegevuse aluseks on ametivandes sätestatud austus Eesti Vabariigi põhiseaduse vastu.
3. Ametnik järgib oma tegevuses kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahet.
4. Avalikku võimu tohib kasutada ainult avalikes huvides.
5. Avaliku võimu teostamine toimub alati seaduse alusel.
6. Avaliku võimu teostamisega käib alati kaasas vastutus.
7. Avaliku võimu teostamine on reeglina avalik tegevus.
8. Ametnik peab avalikes huvides valmis olema ka ebapopulaarsete otsuste tegemiseks.
9. Avaliku võimu teostaja püüdleb võimalikult laia kodanike osavõtu poole võimu teostamisest.
10. Ametnik allutab oma tegevuses ametkondlikud huvid alati avalikele huvidele.
11. Ametnik peab oma tegevuses olema poliitiliselt erapooletu.
12. Ametnik lähtub otsustamisel avalikest ja üldarusaadavatest kriteeriumidest.
13. Ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse.
14. Ametnik peab tema kätte usaldatud varaga ümber käima säästlikult, otstarbekalt ja heaperemehelikult.
15. Ametnik kasutab ametikohustuste läbi teatavaks saanud informatsiooni ainult avalikes huvides.
16. Avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu.
17. Ametnik on inimestega suheldes viisakas ja abivalmis.
18. Ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik.
19. Ametnik kindlustab pideva enesetäiendamisega endast parima andmise avalikus teenistuses.
20. Ametnik aitab igati kaasa ülaltoodud põhimõtete levikule.


 

Tagasi sisukorda



Veel raamatutest