Materjal pdf formaadis

 9.30 -10.00 Registreerimine

10.00 - 10.10 Avamine - Tallinna abilinnapea Anders Tsahkna

10.10-11.30            Ettekanded

 • Majaomanikust kodutuks ja vastupidi - Rahvatervise ja Sotsiaalkoolituse Keskuse projektijuht Valdeko Paavel

• Kodutute öömajade ja varjupaikade mudelid teenuse tellija ja osutaja perspektiivist- Tallinna Sotsiaal-ja Tervishoiuameti peaspetsialist Andrus Toompuu ja MTÜ Tallinna Hoolekande Keskuse sotsiaaltöötaja Kaspar Sild

•  Kinnipidamisasutusest vabanenute resotsialiseerimine teenuse tellija ja osutaja perspektiivist - Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist Triin Raag ja MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse büroojuhataja Siiri Plado

11.30-11.45             Kohvipaus

11.45-12.45             Ettekanded

• Tallinna elamuehitusprogramm, sotsiaaleluruumide projekteerimine - Tallinna Elamumajandusameti projektijuht Mart Miidu

•  Eesti osalemine Euroopa Liidu sotsiaalse tõrjutuse koostööprogrammis - Sotsiaalministeeriumi nõunik Pille Liimal

12.45-13.30          Lõuna

13.30-15.00             Töötoad

1. Kodutute resotsialiseerimisele spetsialiseerunud hoolekandetöötaja tööprofiil -juhatavad Signe Martin ja Kaspar Sild

2. Kodutute resotsialiseerimise optimaalse hoolekandevõrgustiku kujundamine -juhatavad Valdeko Paavel ja Triin Raag

3. Kodutust ennetava hoolekandesüsteemi kujundamine -juhatavad Helen Peeker ja Andrus Toompuu

15.00-15.15          Kohvipaus

15.15 - 16.30             Kokkuvõtted, konverentsi lõpetamine

ELUSASEME KONTIINIUM

.     Koduga
kindlustatus eluasemega ei sõltu millestki

.     Pigem koduga
kindlustatus eluasemega sõltub sissetulekutest

.     Pigem koduta
kindlustatus eluasemega sõltub sissetulekutest

.     Koduta
Pole mingit seaduslikku suhet eluasemega

TALLINNA TAUST

.     Üürivõlnevusi 21% sh.

-       10 000 + EEK – 4000 inimest

.     Üürivõlgenvusi

-       pidevalt – 10 000 inimest

-       sageli - 30 000 inimest

.   Kodutuid – 500-600-700-...???

.   Pigem koduta – 10% st 40 000 inimest

VAJALIKUD TEGEVUSED

.     Eluasemeprobleemidega inimeste hoolekandeteenuste süsteemi kujundamine:

-       arusaamade, mõsiteaparaadi ja seisukohtade ühtlustamine,

-       ühtse strateegia ja koordineeritud tegevuste kujundamine,

-       soovitatava süsteemi järk-järguline kujundamine,

-       koolitus

TEGEVUSSUUNAD

.     Preventatiivse iseloomuga teenused ja/või tegevused eluaset veel omavate inimeste toetamisele – Võlanõustamine

.     Resotsialiseeriva iseloomuga teenused ja/või tegevused koduta inimeste tagasitoomisele ühiskonda

RESOTSIALISEERIMINE

.   Alguskonverents olukorra selgendamiseks

-         Olemasoleva süsteemi kirjeldamine

-         Resotsialiseerimise protsessi ja tegevuste kirjeldamine

-         Soovitava tervikliku süsteemi kirjeldamine

-         Resotsialiseerimisele spetsialiseerunud:

·           Asutuste ja/või teenuste süsteemi kujundamine

·           Töötaja tööprofiili kirjeldamine ja koolitusprogrammi koostamine

·           Töötajate koolitamine

.     Aastalõpu konverents tegevuste kokkuvõtteks

¨      Kodutu staatus.

Need on Inimesed, kellel puudub reaalselt koht, kus elada. Eesti kontekstis on see uus sihtgrupp.  Sellisesse gruppi  paigutub inimene,  kes ei  oma seaduslikku  suhet (omand, üürileping, alaline majutusleping) ühegi elamispinnana fikseeritud hoone või ruumiga. Omandisuhte muutuse tagajärjel (võlgadest tingitud väljatõstmine eluruumist, eluruumi ebaõnnestunud müümine, vahetus või muu seaduslik või ka mitteseaduslik tehing) on viinud teatud hulga inimesi olukorrani, kus tekib nn. suletud ring - puudub nii elukoht kui selle muretsemiseks vajalik sissetulekuallikas ja sotsiaalsed oskused neis tingimustes enda staatust muuta.

¨      Riskifaktorid.

Kodutuse kujunemisel on tegemist sellise kompleksse sotsiaalse toimetulematusega, mis koosneb sotsiaalsete oskuste puudulikkusest, sõltuvusprobteemidest, tihti ka ebapiisavast keeleoskusest või muudest õppe ja ümberõppe vajakajäämistest. Ka isiksuslikud omadused muutuvad kiiresti negatiivses suunas, kui inimene ei saa õigeaegselt abi või nõuannet spetsialistilt (psühholoog, töönõustaja).

¨      Riiklik tugisüsteem.

Pole olemas kogu vabariiki hõlmavat ja otseselt kodututele suunatud teenuste ja tugistruktuuride ühtlustatud ja koordineeritud süsteemi. See vajab alles väljaarendamist ja järk-järgulist kujundamist. Hetkel on tegemist olukorraga, kus hoolekandeseadusega on kehtestatud kord teatud riskigruppidele taotleda kas riiklikku ülalpidamist või toetusi, ent tihti ei laiene need punktid suurele arvule kodututele, kes ei vasta seadusega kehtestatud kriteeriumitele. Määravaks saab kodutu isiku vanus (liiga noor, et pensioni taotleda), tervis ja sõltuvuste raskusaste (sisuliselt krooniline alkoholism, aga ka teiste narkootikumide tarbimine, mis aga ei taga töövõimetuse määramist), aga ka oskuste ja teadmiste puudulikkus või mittevastavus praeguse ühiskonna nõuetele (kaotatud juhiload, omandatud kutsed, millega pole võimalik erialast tööd leida, puudulik keeleoskus).

¨      Olemasolevad teenused kodututele Eesti kontekstis.

Hetkel osutatakse ülevabariiklikult otseseid teenuseid kodututele öömajade ja varjupaikade näol. Erinevates linnades ja maakondades on teenuse sisu varieeruv sõltudes nii teenuse osutaja kui ka rahastaja nõuetest ning võimalustest.

Tallinna kahes kodutute öömajas (Alasi 8 ja Akadeemia 48) kuulub lisaks ööbimis-ja pesemisvõimalusele teenuse sisse ka sotsaaltöötaja ning vajadusel tasuta psühholoogiline nõustamine, aga ka humanitaarabi riided ja esmatarberavimid. Samuti on kliendi kasutada voodipesu, käterätt, seep ja ühekordsed raseerimisvahendid. Kliendil tohib olla kaasas 1 kilekott isiklike asjadega. Kauge tänava varjupaik majutab lisaks öömajalistele ööpäevaselt ka haigeid ja liikumispuuetega inimesi. Varjupaigalistele on ette nähtud toitlustamine, 2 x päevas käib kohal med.töötaja. Kuid haigeid jätkub ka linna teistesse öömajadesse.

Narva öömajateenus kodututele sisaldab lisaks ööbimis-ja pesemisvõimalusele meditsiinilist abi (med.õde) kogu öö vältel, klientide vaktsineerimist hepatiidi vastu ja toitlustamist hommikul ja õhtul (kiirnuudlid). Kliendi kasutada on voodipesu. Isiklike asjade kaasatoomine öömajja on keelatud.

Tartu öömajateenus pakub kodututele ööbimis-ning pesemisvõimaluse. Isiklike asjade kaasatoomine on lubatud, kuna vooditarvikute (padi.tekk) ja voodipesu omamine on klientide eraasi. Teenus ei sisalda ka esmatarberavimeid. Toitlustatakse linna supiköögi baasil 2 x nädalas.

Klientide kasutada on köök.

Mööblita põrandaküttega ruumi majutatakse politsei poolt toodud alkoholijoobes kliendid.

Võru kodutute öömaja annab võimaluse ööbida, pesta ennast ja oma riideid (pesumasin). Teenus

ei sisalda esmatarberavimeid ega toitlustamist. Klientidel on kasutada köök. Teenuse sisse kuulub sotsiaaltöötaja, kes päevasel ajal tegeleb öömaja ruumides nii nõustamist vajavate klientidega, kui ka päeval öömajas viibivate haigestunutega.

Pärnu kodutute öömaja teenusesse kuuluvad lisaks ööbimis- ja pesemisvõimalusele ka sotsiaaltöötaja ning õhtuti 0,5 h kohal viibiv med.õde. Toitlustamist kohapeal ei toimu. Isiklike asjade hoidmiseks on eraldi kappidega ruum. Öömaja kasutamine on tasuline. Kindlaksmääratud summa (4 või 9 või 50 EEK) on seotud legaalse sissetuleku omamisega, öömajja sissepääsemise kellaajaga või elukohaga väljaspool maakonda.

¨      Kokkuvõtteks

Esmatasandi hoolekanne kodutute inimeste osas on just seda nägu, millised on antud piirkonna võimalused ja tegelik sotsiaal-majanduslik olukord. Nagu eeltoodust näha on kodutute öömajade mudelitel Eestis nii sarnasusi kui erinevusi.

Üldiseloomustusena võib öelda, et kodutute öömaja / varjupaik on no. koht kus soojas olla, pesta ja magada ning teenuse esmaseks eesmärgiks on eluaseme juba kaotanud inimeste olukorra leevendamine. Nende inimeste probleemidele lahenduste leidmine on suhteliselt keerukas ja aeganõudev (ligi 90% klientuurist on kroonilised alkohoolikud, sellest tingituna ka püsivad ja korduvad probleemid dokumentidega, aga ka distsipliini ja tervisehäretega). Omaette kodutute grupi moodustavad pikaajaliselt Eestis viibinud isikud. Üldjuhul ei oma nad pikema perioodi jooksul (ca 10a.) mingeid legaalseid seoseid Eestiga (isikutunnistus, töö-ja elukoht) ning nende praeguse Eestis viibimise legaliseerimine on problemaatiline. Olukord, kus näiteks Tallinnas puudub kainestusmaja ja tänavalt leitud purupurjus isikud tuuakse öömajja kainenema, teeb üheks öömaja iseloomustavaks jooneks teatud joobeastmes isikute suhteliselt arvuka seltskonna.

Samas - igas ühiskonnas on selliseid inimesi, kelle toimetulekuoskused on ebapiisavad. Kui need inimesed saavad õigeaegselt spetsialistilt nõu ja abi (psühholoogid, sotsiaaltöötajad, võlanõustajad, töönõustajad), oleks potentsiaalsete abivajajate arv märgatavalt väiksem ja ühiskond tervikuna tugevam. Ka siin toimib reegel - iga kooslus on just nii tugev, kui tugev on tema nõrgim liige.

Riiklik sotsiaalpoliitika peaks tagama üle kogu riigi, et sotsiaalse languse teeksid läbi võimalikult vähesed inimesed ja et see langus oleks võimalikult väike.

Koostas: Kaspar Sild

• Öömaja ja varjupaik - kas ajutine peavari või eluasemeteenus?
• Mida peab sisaldama öömaja/varjupaigateenus - teenuse tellija ja teenuse osutaja perspektiivist.
• Tervishoiu ja hoolekande koostöövõrgustik kodutute varjupaikades.
• Kas rehabilitatsiooniteenus on öömaja/varjupaiga teenuse osa

Kodutuks jäänud inimesel on raske omal jõul kodutuse ringist väljuda.

Kuna Tallinnas veel puuduvad rehabilitatsiooniteenused antud sihtgrupile, raskendab see  probleemi lahendamist veelgi enam.

Rehabilitatsioon on üks võimalik sotsiaalteenus - isiku või perekonna toimetulekut soodustav mitterahaline toetus (Sotsiaalhoolekande seadus RT 11995,21, 323).

Rehabilitatsioon ise on eesmärgile orienteeritud ning ajas limiteeritud protsess, mis on suunatud  nõrgestatud inimese võimekuse tõstmisele, et ulatuda optimaalse vaimse, füüsilise ja sotsiaalse tasemini.

Lihtsalt öeldes on rehabilitatsioon protsess, mille käigus varustatakse inimene vahenditega, mis võimaldavad tal muuta oma elu (Tulevik virgus täna. Rehabilitasioonitöö käsiraamat 2001, 9).

Oma ettekandes keskendun riigihanke "Rehabilitatsiooniteenuste ostmine vangist vabanenutele 2003.a" pakkumise kutse dokumentides toodud teenuste kirjeldustele ja Avahoolduse Arenduskeskuse poolt läbi viidud projekti "Vanglast vabanenutele osutatavate resotsialiseerimisteenuste kvaliteedinõuete ja hinnakujunduse põhimõtete väljatöötamine" lõppraportile.

Igal aastal vabaneb kinnipidamiskohtadest tähtaegselt ligikaudu 1300 isikut, kelle resotsialiseerimine on Sotsiaalministeeriumi üheks ülesandeks. Võrdluseks toon, et Justiitsministeeriumi haldusalas kriminaalhooldusel on ligikaudu 7200 isikut ja kohalike omavalitsuste haldusalas 9500 isikut.

Tähtaegselt vangist vabanenutele rehabilitatsiooniteenuseid ostab Sotsiaalministeerium mittetulundusühingutelt üle Eesti. Sobivate organisatsioonide leidmiseks korraldatakse igal aastal riigihange rehabilitatsiooniteenuste ostmiseks vangist vabanenutele.

Organisatsioonidelt ostetakse nelja teenust, mis jagunevad üleriigiliselt ja piirkondlikult ostetavateks teenusteks. Üleriigilisteks teenusteks on majutamine sotsiaalse rehabiltatsiooni keskustes ja rehabilitatsioon. Piirkondlikult ostetavateks teenusteks on psühholoogiline nõustamine ja tähtajaliselt vangist vabanenute tugiisiku teenus.

Ostetavatest teenustest veidi lähemalt.

Majutamine sotsiaalse rehabilitatsiooni keskuses peab sisaldama toitlustamist, majutatavate igapäevast juhendamist tugiisiku poolt, tööteraapiat. Ostetav teenuse maht ühe isiku kohta on aastas maksimaalselt 4 kuud.

Rehabilitatsioonina mõistetakse riigihanke pakkumise dokumendis tegevust, mida teostatakse rehabilitatsiooniplaani alusel isiku toimetuleku soodustamiseks konkreetses õppimis-, töö-, või sotsiaalses keskkonnas. Rehabilitatsiooniteenust saavad pakkuda asutused, kelle personali seas on vastava erialase ettevalmistusega spetsialistid. Maksimaalseks ostetava teenuse mahuks on maksimaalselt 30 tundi aastas ühele isikule.

Kaks esimest olid siis üleriigiliselt ostetavad teenused. Järgmiseks piirkondlikult ostetavad teenused. Piirkonnaks loetakse riigihanke pakkumise dokumentides maakond ja Tallinn.

Psüholoogilist nõustamine on professionaalne abi, mida võib osutada psühholoogilise eriettevalmistusega isik. Psühholoogilise nõustamise eesmärgiks on esile kutsuda soovitud muutusi isiku käitumises või seisundis seoses psühholoogiliste raskustega igapäevases toimetulekus. Maksimaalseks ostetavaks nõustamisprotsessi mahuks on 10 seanssi ühele isikule aastas.

Tähtajaliselt vanglast vabanenu tugiisiku teenus on teenus mis on mõeldud vangist vabanenu abistamiseks ja suunamiseks igapäeva elu toimingutes arvestades erivajadusi.

Tugiisiku teenuse pakkuja peab olema läbinud Sotsiaalministeeriumi poolt korraldatud tugiisiku koolituse. Maksimaalne ostetava teenuse hulk on 40 tundi aastas ühe isiku kohta.

2003.a on tähtaegselt vangist vabanenute rehabilitatslooniks riigieelarves ettenähtud ligi 2,5 miljonit krooni, kokku ostetakse käesoleval aastal teenuseid 7 organisatsioonilt, mitmel neist on esindused erinevais Eesti paigus.

2002.a tellis Sotsiaalministeerium Avahoolduse Arenduskeskuselt projekti vanglast vabanenutele     osutatavate     resotsialiseerimisteenuste     kvaliteedinõuete     ja hinnakujunduspõhimõtete välja­töötamiseks.  Järgnevalt teengi  projekti  tulemustest lühikokkuvõtte.   Siit   selgub   ka,   kuhu suun­da   soovime   vangist   vabanenute resotsialiseerimisega liikuda.

Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja kohalike omavalitsuste ülesannete jaotus kuritegusid toimepannud isikute resotsialiseerimisel on segane, erinevalt defineeritakse tegevusi ja ülesandeid, mitmed osutavad teenused dubleerivad teineteist. Sellega kaasneb ebavõrdus õigusrikkujate kohtlemisel, osutatavate teenuste kvaliteet on ebaühtlane. Samas on Sotsiaalministeeriumi kaudu osutatavate teenuste maht väike, seda nii sellega seotud inimressursi kui ka võimalike kasutajate osas. Selle pealt on aga raske välja arendada kvaliteetset toimivat teenuste süsteemi ja seda käigus hoida. Ebavõrdses olukorras on ka kohalikud omavalitsused, eriti need kelle territooriumil asuvad varjupaigad, mis teatud isikute osas leiavad finantseerimist ka kohalike omavalitsuste poolt.

Eeltoodust tulenevalt on tehtud ettepanekud vangist vabanenute resotsialiseerimissüsteemi korrastamiseks:

1) õigusrikkujate karistamise ja resotsialiseerimissüsteemi efektiivsuse tõstmiseks oleks vajalik kinnipidamiskohtade resotsialiseerimisalase tegevuse kvaliteedi parandamine. Abi oleks kvaliteetsest täiendkoolitusest, ekspertide seisukohalt oleks otstarbeks, et kõik kinnipidamiskohtadest vabanejad läbiksid kriminaalhoolduse või avavangla faasi.

2) Karistuse määramisel ei arvestata karistatava karistuseelset seisundit, seetõttu oleks vajalik, et enne karistuse lõpliku määramist antaks õigusrikkujale kriminaalhoolduse hinnang

3) Kuna sotsiaalministeeriumi polt finantseeritavate teenuste mahte ei ole kavas suurendada, oleks otstarbekas teenuste osutamine praeguses mahus lõpetada ja kasutada vabanevaid ressursse tegevustes, mille ühiskonnakasulikkus ja efektiivsus on suuremad.

4) Justiitsministeeriumi,   sotsiaalministeeriumi   ja   kohalike   omavalitsuste   poolt õigusrikkujatega tehtava töö korrigeerimiseks ja kuritegevuse vastase võitluse süsteemi töö   efektiivsuse   tõstmiseks   võiks   olla   otstarbekas   suunata   praegused sotsiaalministeeriumi poolt eraldatavad vahendid ja nende arvel teenuseid osutavad asutused ennekõike kuritegevuse preventsioonile, st tegelemisele nende sotsiaalselt hälbiva käitumisega inimestega, kes pole veel seadusega karistatavaid õigusrikkumisi toimepannud.

Alates 1999.astast on Sotsiaalministeerium korraldanud riigihanget "Vanglast vabanenud isikute resotsialiseerimisteenus". Teenus koosneb omakorda mitmest alateenusest:   majutamine,   rehabilitatsioon,  tugiisikuteenus,   psühholoogiline nõustamine. Kõik alateenused on iseseisvad teenused, s.t neid võib osutada sõltumata teistest teenustest. SRK-I aastatepikkune kogemus kõigi alateenuste osutamisel ning võib julgelt väita, et majutusteenuse pakkumine vanglast vabanenud või kriminaalhoolduse all olevatele isikutele on äärmiselt komplitseeritud teenus, mida ei saa vaadelda lahus teistest sellele sihtgrupile pakutavatest alateenustest.

Majutusteenus   ja   rehabilitatsioon   on   osa   kuriteo   toimepannud   isiku resotsialiseerumisprotsessist,  mille  eesmärgiks  on     karistatu  suunamine õiguskuulekale käitumisele. Selle protsessi käigus luuakse võimalused isikule tagasipöördumiseks tavaühiskonda. Protsess algab juba karistuse määramisel ning lõpeb, kui isik on tagasi pöördunud tavaühiskonda ja tegutseb ühiskonnas aktsepteeritavatele normidele vastavalt. Resotsialiseerumisprotsessi eesmärgi saavutamiseks ei piisa ainult majutuse pakkumisest, vaid tähtis on ka isiku sotsiaalsete oskuste ning isiksuslike võimete arendamine/taastamine. Seega on väga tähtis,   et   majutusteenuse   pakkumisega   kaasneksid   rehabilitatsioon   ja psühholoogiline nõustamine.

2002. aastal osutas Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus majutus- ja nõustamisteenust kuritegusid toimepannud isikutele vastavalt Sotsiaalministeeriumi ja SRK vahelisele Rehabilitatsiooniteenuste tellimuslepingule nr 51/08.02.2002. teenuse mahuga 29 üleriigilist majutuskohta kuus ja 273 nõustamistundi (sh rehabilitatsioon, tugiisikuteenus ja psühholoogiline nõustamine) kuus. Lisaks toetas Tallinn linnavalitsus Tallinna linna elanikele teenuse osutamist 20 majutuskoha ja 160 nõustamistunni ulatuses kuus. Kokku kahe lepingu järgne majutuskohtade arv 49 ja nõustamistunde 433 tundi so täistööajale taandatud 2,56 nõustaja ametikohta üleriigilise ja Tallinna Linna toetuse järgse teenuse osutamiseks. Teenuse osutamise nõuded ja teenuse osutajate pädevus on sätestatud riigihanke pakkumise kutse dokumentides.

2002. aastal osutati teenust kokku 91-le Tallinna linna elanikule, neist 4 olid naised. 10 klienti oli vanuses 18-24 aastat, 70 klienti vanuses 25-49 aastat; 11 klienti vanuses 50-64 aastat. Suurem osa kliente on tööealised, kuid neist ainult 6 töötas või töötab töölepingu alusel. Klientidel puuduvad oskused, teadmised ja sageli ka motivatsioon töötamiseks.

Majutusteenust kasutas 61 isikut. 21 isikuga sundlõpetati majutusteenuse osutamine (probleemiks alkoholi või narkootikumide tarbimine). Nendel isikutel oli siiski võimalik edaspidi nõustamisteenust saada. Keskmine majutusteenuse kasutamise aeg oli 84 päeva. Keskmiselt nõustati ühte isikut 14,4 tundi. 11 isikut on saanud omale linna poolt elamispinna. Teenuse saajatest 5 isikut on sooritanud kuriteo, mille eest neid on uuesti karistatud.

Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskusel puudub ülevaade nende isikute edasise tegevuse kohta, kes majutuselt lahkuvad ning nõustamisteenust enam ei vaja. Ei ole võimalik öelda, kui paljud teenust kasutanud isikutest uuesti kuriteo toime panevad, milline osa teenuse saajatest seaduskuulekalt käituvad. Seega ei ole võimalik esitada andmeid, millega mõõta teenuse efektiivsust.

 Konverentsi ajal märkisin üles...

Korraldaja - Avahoolduse arenduskeskus, Kaupmehe 4, 10114 Tallinn, Tel. 6457920, http://aak.1kdigital.com

Subkultuur - sh. kodutus - sellest ei saa välja
Ühendatud anumate põhimõte - ühest kohast välja aetud ilmuvad kuhugi mujale.

Millist kodutute arvu tahame teada?
1) Neid, kes vajavad ja otsivad varjupaika - teenuse mahu ja eelarve jms. planeerimiseks.
2) Kõiki, kes on peavarjuta (sh. prügimäel, metsas jms. elavad) - et varuda vahendeid juhuks, kui n.ö. "iseseisvad kodutud" enam hakkama ei saa

Öömaja - on muutunud üle 50% juhtudel muutunud inimesele eluasemeks.
Eluasemeteenust vajavad inimesed - millised on nende eripärad (väike sissetulek, sõltuvusprobleemid jms.)
Mõnede hinnangul peaks varjupaik olema või ongi paradiisi eeskoda. Paradoksaalne.
Usk kui manipuleerimise vahend - on eriti mõjuv inimeste suhtes, kel puuduvad elatusvahendid. Ollakse valmis oma tõekspidamised ja väärtushinnangud maha suruma, kui selle eest abi/kasu saadakse.

Kodutute rehabilitatsioonikeskuse vajadus sh. individuaalsed toimetuleku plaanid ja abiprogrammid.
Kodutule tugiisikuks võiks olla ka endine kodutu, võiks silmanurgast jälgida et ei sattuks vanade pahede küüsi...

Väikelinnade ja suurlinnade suhtumise erinevused. Väikelinnades suhtumine inimkesksem, sotsiaaltöötajate parem informeeritus, elanikkond stabiilsem. Suurlinnades suurem anonüümsus, dünaamilisus.

Finantskoormus on suurem sellel omavalitsusel, kus asub varjupaik.

Ei tohiks tekitada kunstlikult piirkondi kus elavad vaid sotsiaalabi vajajad (nt. vanglast vabanenud, immigrandid jms.). Sellistes piirkondades probleemid võivad võimenduda (samas kui "normaalses" keskkonnas probleemid võivad väheneda kõrvalabi kättesaadavuse tõttu).

Inimest ümbritsev võrgustik (nt varjupaigas) peaks olema tasakaalustatud.
Äärmused (1 - kõik vajalik on kohapeal kättesaadav 2 - kõik vajalik on kättesaamatus kauguses) ei pruugi sobida kuna mõjuvad isiku initsiatiivile pärssivalt.

Projektide jaoks raha saamine EL-ist - tuleb pöörata tähelepanu, et projektis esitatud märksõnad oleks vastavuses projektile esitatud nõuetega. Nt. tööalane rehabilitatsioon - ei sobi, töökohtade kohandamine - sobib.

Raplas avati 4 kohaline varjupaik.

Hulkur, hulgus - hulgana liikuv, hulgi.
Ilmavõõrad

Oht kaotada eluase
* - töötud
* - noored, madala haridustasemega inimesed
* - sõltlased
* - kinnipidamiskohtadest vabanenud
* - sotsiaalse toimetulematusega inimesed (ilmavõõrad).

Kes peaks tegema koostööd elamuhaldajatega - saamaks üürivõlglaste nimekirja ja tegemaks ennetavaid toiminguid (võlanõustamine) eluaseme säilimiseks.

Tööandjatel võiks olla kohustus anda peale töötaja lahkumist (koondamine, vallandamine jms.) vastavale töötajale teave (voldik) olemasolevatest abivõimalustest (sotsiaalosakond, tööhõiveamet, pensioniamet, varjupaigad jms.). Vastava teabe võiks kokku panna ja trükkida omavalitsus.

Tööteenistusega kaasnevad kulud (järelvalve, tööriistad, kontroll jms) jäävad praegu kohalike omavalitsuste kanda, seetõttu pole erilist lootust et tööteenistus (vangla asemel) jalad alla saab. Kui finantseerimine tuleks riigilt, oleks asi mõeldavam.

Süsteem peab vastama inimeste vajadustele.