Lähenemine haldusjuhtimisele

1. Euroopas juriidiline lähenemine è 18. saj kujunevad praegused riigiteooriad. Rõhk seaduste tundmisele (Prantsusmaal ja Saksamaal enamus riigiametnikke juudid) so avalik haldus.
2. Anglo-ameerika traditsioon è neis riikides probleemiks poliitika kujundamine. Kuidas vastu võtta ja ellu viia optimaalset ühiskonna jaoks. Eeldab laia tagapõhja ja teadmisi (sotsiaalmajan-dusest). Rajaneb eeldusel, et poliitiline ja administratiivne juhtimine on teineteisest eraldatud.
3. Traditsiooniline organisatsioon è puht administratiivne.

riigi funktsioneerimise mehhanismid

Riigi funtksioneerimise mehhanismid:

1. Sisendipoliitika
2. Väljundipoliitika

Riigi põhilised funktsioonid:

1. valijaskonna huvide kaitse
2. majandusliku efektiivsuse tagamine è tulud ületavad kulusid è see põhimõte satub riigisektoris vastuollu.
3. sotsiaalne efekt è võib olla majandusele vastuoluline. Sotsiaalsed tegevused majandussfääris võivad osutuda ebaefektiivseks.
4. kaitsepoliitika è riik kulutab sellele tohutuid summasid, samas pole need suunatud tootlikele jõududele.

Erasektori sisend-väljund

• turg ise reguleerib tegvusi ja suhteid.
• ahel sisendi ja väljundi vahel toimib automaatselt.
• turg reguleerib mehhanisme, inimene viib need ellu.

Riigisektori sisend-väljund

• otsustaja subjektiivne
• "hindade" asemel info valijatelt (nagu kasum erasektoris).
• sisendiga seostuvad inimeste huvid è see sunnib juhti arvestama objektiivse infoga.
• väljundi juures olulised mitmed muutujad (sh kes on valijaskond).

Otsuste tegemisel lähtutakse:

Huvigrupid	Teadusuuringud
Meedia	Parteid
Valimised	Meeleavaldused

Avaliku otsustamise põhiline vastuolu:

Demokraatia

Kompetentsus

Eeldatakse ühiskondliku huvi olemasolu. Demokraatlik otsus on enamust rahuldav otsus, konsensus. Eraldi võttes ei rahulda selline otsus kedagi, kuid igaühe (enamuse) arvamust on arvestatud, seega ei ole demokraatlik otsus tihti kompetentne.

Kompetentsel otsustajal võivad tekkida läbikukkumised. Demokraatia puhul on tagasiside (feedback) ebaadekvaatne. Valijad ei tea kõikki võimalikke probleemi lahendusi, seega ei oska otsustada, mis neile on hea.

• manipuleerimine rahvaga ja tema heaoluga

usaldamatus

ebaadekvaatne informeeritus

• valijate ootuste laiapiirilisus, valitsus ei suuda rahva nõudlusi täita.
• otsuste tegemise legitiimsus avalikus sktoris raske.

valitsuse tegevustasandid

1. Fikseerida ühiskonnas eksisteerivad probleemid ja need välja uurida. Leida tegevuskavad/ valitsusprogrammid.

• programm sõltub poliitikute huvist jääda võimule
• programm sõltub probleemidest, mida on vaja lahendada

1. Poliitiliste tegevuskavade juures on järgmine etapp prioriteedid.

   Need pannakse paika sõltuvalt tähtsusest ja lahenduse loogilisusest. On olemas ideoloogilised prioriteedid (kauged eesmärgid) ja poliitilised prioriteedid (need on reaalsed sammud – Isamaaliidu valitsusel oli selleks privatiseerimine). Eesti probleemiks on paljude prioriteetide olemasolu è palju reforme. Samas ühe takerdumine pidurdab teisi.

2. Kolmas aspekt: reformide seadusandlikkuse tagamine

   Valitsus esitab Parlamendile seaduste paketi, mis aitab parandada seadusandlikkuse tagamist. Ühes sellises paketis võib olla kuni 40-50 seadust.

3. Neljas aspekt: valitsusaparaadi suutlikkus läbi viia reforme

valitsuse tüübid

1. Kabineti valitsus – otsustamine ja vastutus kollegiaalne. Valitsuse moodustab enamuspartei, kõik peavad toetama sama otsust. Otsused valmistab ette konkreetne minister oma "aparaadiga" (ministeeriumiga), kuid see võetakse vastu ühiselt. See muudab otsused rohkem poliitiliseks ja annab neile suurema kaalu.

   Nt. Suurbritannia, kus hääletamine on rangelt salajane.

2. Kollegiaalne valitsus – tekib riikides, kus koalitsiooni moodustavad väga erinevad parteid. Peaministri ülesanne on see "kooslus" omavahel "kokku mängima" panna.

   Ministrite isiklik vastutus suur. Erinevatel parteidel kindlad ministri kohad. Kui antud minister ei saa asjaga hakkama asendab teda parteikaaslane. Suhteliselt konfliktne, arutelu on formaalne, hääletamine toimub nagu Parlamendis, seega vajalik saavutada ühe osa valitsuse poolehoid.

3. Hierarhilised kabinetid (nt USA valitsus)

viimase aja probleemid valitsuste arengus

1. Valitsuse suurus

   Mida suurem on valitsus (mida rohkem on ministeeriume), seda raskem on seda juhtida ja selle tegevust koordineerida (minister = peasekretär).

2. Kollegiaalsuse kadumine ja peaministri rolli muutumine

Sõltuvalt poliitilisest ja administreerimise vahekorrast jagunevad valitsused tugevateks ja nõrkadeks.

Kollegiaalses valitsuse toimub eelkooskõlastamine tähtsamate ministritega. See on tüüpiline nõrk valitsuskabinet, mis töötab parlamentaalsel viisil.

Viimasel kümnendil on suurenenud parteide ja ministeeriumite arv è president, kelle funktsioon on kabinet moodustada (esitab parlamendile valitsusjuhi kandidaadi), ning kui parteid (parlament) ei suuda omavahel kokkuleppida jääb president kõrvalvaatajaks (nt Eestis).

kabineti suurenemise tagajärjed

1. kaob ära mitteformaalne suhtumine, kabinett loob struktuure, mis koostavad otsuse projekte è tekivad alakabinetid.

• kabinet hakkab eraldama tähtsaid ja vähem tähtsaid küsimusi. Vähemtähtsad suunatakse ministeeriumitele è tekib kollegiaalsuse põhimõte.
• tegevusvaldkondade jaotumine, üks minister ei püüa sekkuda teise valdkonda è ministrite tasandil poliitiliste otsuste vastuvõtmine ilma aruteluta. Kabineti ühtsus väheneb.

1. peaministri roll suureneb, peaminister juhib kabineti tööd autoritaarsuse põhimõttel. Peaministri aparaat suureneb, ta ei toetu enam teiste aparaadile è poliitiliste otsuste tegemine hakkab minema peaministri aparaadi pädevusse è vastuolu ministrite ja peaministri aparaatide vahel.
2. valitsuse hierarhiseerumine, tekib olukord, kus ministriks olemine ei tähenda alati ka valitsuses olemist. Tekivad ministrid, kes kuuluvad valitsusse ja kes ei kuulu. Kolmas grupp on valitsuse poliitikat formeerivad ministrid. Tõeliseks peaministeeriumiks kujuneb rahandusministeerium.
3. ettevalmistavate struktuuride rolli laienemine, valitsuskabinetil kolm võimalust:

• luua endale ise oma abistruktuurid è ministrid jäävad kõrvale poliitilisest tegevusest.
• ametnike lülitamine valitsusse, st kabinetikomiteed.
• luua valitsuse sekretariaat.

Eestis valitsuskabineti kui terviku sekretariaat – riigikontroll eesotsas riigisekretäriga, kes peaks olema mittepoliitiline (kahjuks on see praktiliselt võimatu).

Riigi kantseleil paarisfunktsioon: ühelt poolt sisuline sekretariaat ja teiselt poolt materiaalse ja tehnilise töö tegija.

Kuidas tagada maksimaalne poliitiline mõjutatus ja maksimaalne ministeeriumite aparaadi kontroll?

Klassikaline on inglise mudel (püütakse juurutada ka Eestis, kuid see on võimatu, kuna Eestis puudub tugev seaduslik tagapõhi). Ametkond peaks olema poliitiliselt neutraalne. Suurbritannias on see õnnestunud tänu välja kujunenud hariduslikule taustale (seal on kaks kõrgkooli, kus koolitatakse riigiametnikke) ja nõude tõttu, et ametnikud ei tohi olla aktiivsed parteitegelased.

ministeeriumite tegevusmallid mujal maailmas

1. Poliitilised kohale määramised (levib Rootsis ja Saksamaal)

   Iga minister teeb väljavahetamise võtmeisikute seas, nendeks saavad ministritele usatavad isikud,

   kes tagavad kontrolli alluvate seas. Võimalik (positiivne) stabiilse ja homogeense valitsuse puhul.

2. Ministeeriumide kabinetid e kolleegiumid (Prantsusmaal)

   Sellised kolleegiumid moodustatakse ministeeriumi tippametnikest ja väljaspoolt ministeeriumi tulevatest ametnikest, kes pooldavad vastava ministeeriumi poliitikat è suureneb väline kontroll, väheneb ministeeriumi poliitiline kontroll. Minister on rohkem nagu administraator, süveneb küsimustesse üksikasjalikumalt. Prantsusmaal jagunevad ministeeriumid kaheks: administratiivne osa ja poliitiline koos, koos väljaspoolt tulevate spetsialistidega. Samas ei vähene ministri poliitiline kontroll. Prantsusmaal tagab neutraalsuse ka valitsuse professionaliseerumine, tööd juhib professionaalne kutse eetika, mitte poliitilised eelistused. Prantsusmaa ametkonnad ei jaotu vertikaalselt, vaid on loodud korpused – suletud omavalitsuslikud organisatsioonid. Suurkorpus è koosneb tippametnikest, kellel on kõige kõrgem haridus ja klassifikatsioon, kes lähtuvad professionaalsest eetikast.

   Sellist süsteemi saab rakendada ka nii, et minister loob aseministrite ametikohad, kus iga aseminister täidab oma üleasndeid. Aseministrid on poliitiliselt kontrollitud. Nad juhivad ekspertidest koosnevat komisjoni, kuid on siiski poliitikud.

   Valitsuse efektiivsus sõltub sellest, kuivõrd suudetakse haarata intellektuaalset potentsiaali kõrvalt. Eestis on see süsteem veel väljaarendamata, puuduvad analüütilised keskused otsuste vastuvõtmisel.

3. ministeerium (väikesearvuline) on eraldatud täidesaatvatest ametkondadest (Rootsi)

organisatsioonide tüübid ja nende struktureerimise põhimõtted

Eksisteerib 2 nägemust organisatsiooni struktureerimisest:

1. Põhirõhk organistasiooni sisemisele efektiivsusele
2. Põhirõhk keskkonnale, milles organisatsioon areneb. Organisatsiooni adaptsioon.

Neli põhilist organisatsiooniteooriat, ülesehitus- ja juhtimisstrateegiat:

1. Mehaaniline, bürokraatlik organisatsioon

   Püütakse lähtuda töökorralduse ja sisemiste struktuuride kõige efektiivsemast mudelist. Formaalsete struktuuride täiustamine.

2. Inimsuhete teooria

   Inimene on element. Sisemise mikrokliima arendamine. Mitteformaalsed suhted.

3. Ratsionaalsete eesmärkide mudel

   Töötada välja väga efektiivne planeerimise ja eesmärkide seadmise süsteem.

4. Avatud süsteemi mudel

detsentraliseerimine
sisse vaatav	inimsuhete teooria mudel		paindlik kontroll	avatud süsteemi mudel	välja vaatav
	mehhaanilise bürokraatia mudel			ratsionaalsete eesmärkide mudel
tsentraliseerimine

organisatsiooni siseehitus

Organisatsiooni siseehitusega tutvudes on 3 tähtsat lähtepunkti:

• organistasiooni formaliseerimine
• organisatsiooni pädevustasandite määratlemine
• organisatsiooni kuuluvuse dimensiooni (organisatsiooni struktuuride alajaotuse) määratlemine

1. Organisatsiooni formaliseerimine

   See on töö standardiseerimine. Inimsese töökoha määratlemine, tööpassi andmine. Loob standartseid, universaalseid tegevusprotseduure. Mida standtarsem töö, seda vähem kulutusi väljaõppele, juhtimisele. Surub maha inimese isiksust. Avalikes organisatsioonides peavad teenused olema nö väärtustest vabad, mitte arvestama isiklikke sümpaatiaid.

   Riiklikus sektoris puuduvad praegu kriteeriumid töö hindamiseks, mida standartsem on töö, seda lihtsam on seda hinnata.

2. Formaalsete reeglite ja instruktsioonide loomine

   Juhiseid ei tehta personaalseid vaid lähtuvalt tööülesannetest. Inimene tab, mida ta teha tohib ja mida mitte. Jällegi impersonaalsus. Kui puuduvad formaalsed reeglid ei ole hiljem õigust arvestada tegemist või tegemata jätmist. Samas kaitsevad formaalsed reeglid alluvaid ülemuste omavoli eest.

3. Mehhaniseerimine, automatiseerimine

tsentraliseerimine ja detsentrali-seerimine

Kaks olulist erinevust tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise võrdluses:

1. tsentraliseerimine è kontroll juhtimise üle keskpunktis
2. detsentraliseerimine è kontroll võimalikult madalal tasandil, kliendile võimalikult lähemal

Teatud situatsioonides on vaja organisatsiooni tsenraliseerida ja teatud olukordades detsentraliseerida.

Detsentraliseerimise liigid:

• võimu hajutamine (ruumiliselt)
• võimu delegeerimine

Tsentraliseerimine	Detsentraliseerimine
Funktsioonide koondamine è juhtimiskulude vähenemine	Mitmekesisus è võimalik võtta vastu olukorrale vastavaid otsuseid
Poliitiline vastutus langeb tippadministraato-rile	Võimaldab omaalgatuslikkust è uuendused è juhtimispotensiaal
Väldib seaduste normide erosiooni, tagab kontrolli aktuaalsete probleemide valdkonnas	Adapteerumisvõime è organisatsiooni paindlikkus
Välistab ebaühtlase arengu allorganisatsiooni-des	Otsustamiskiirus è võime võtta vastu kiireid otsuseid vastavalt olukorra muutusele
	Lähedus kliendile è paremini kursis elanikkonna vajadustega
	Vähenevad kommunikatsiooni- ja juhtimis-kulud

organisatsiooni struktuuride loomine

Avalike organisatsioonide juhtimistasandid:

1. organisatsiooni tipp è planeerimine, otsustamine, rahastamine

direktorite nõukogu e poliitiline komisjon

täidesaatev struktuur è otsuste elluviimine

1. keskjuhid è vastutavad konkreetsete eesmärkide saavutamise eest
2. töötajad è vahetu tootmine

Organisatsiooni kõrval kaks struktuuri:

1. tehnostruktuur è tagab prganisatsiooni funktsioneerimise tehnilise poole (töö normeerimine, personali koolitus)
2. tugipersonal è aitavad juhtida neid aspekte, mis jäävad muudest tasanditest välja (nt õigusosa-kond, raamatupidamine)

Avalike organisatsioonide puhul tuleb eristada tasandid, mida tavaliselt ei eristata

Koordineerimine	Poliitika formuleerimise tasand	Järelvalve, kontroll
	Normatiivne (seaduste jne formuleerimine) tasand
	Juhtimise tasand (korraldamine)
	Teenuste osutamise tasand

1. võimu ja autoriteedi jaotumine
2. allüksuste grupeerimine (tegevuse grupeerimine)

Grupeerimispõhimõtete tüübid:

1. püüe jaotada funktsionaalselt, teadmiste e kompententsuse alusel
2. püüe jaotada eesmärkide ja tulemuste alusel
3. püüe jaotada klientide alusel
4. püüe jaotada territoriaalses lõikes
5. püüe jaotada ajafaktorist lähtudes

1. Jaotus funktsiooni alusel

Koondada ühetüübiline tegevus osakondadesse, ka spetsialistid.

Avaliku organisatsiooni puhul:

• planeerimise osakond
• finantsosakond
• personali osakond
• info osakond
• juriidiline osakond
• kantselei

Positiivsed küljed:

• suudetakse maksimaalselt vältida tegevuse dubleerimist
• juhtimine toimub automaatrežiimil
• ei vajata inimsuhteid reguleerivat tegevust või institutsiooni

Negatiivsed küljed:

• väga tundlik ühe struktuuri osa (osakonna) häirele
• muutusi teha raske
• raske rakendada hierarhia, peab olema üks juhtimisallikas
• suurel organisatsioonil tekivad juhtimis häired
• vastutuse probleem

1. jaotus eesmärkide, tulemuste alusel

   Igas osakonnas on endal olemas eelmises punktis nimetatud allüksused:

   		jalatsivabrik
   kingatsehh		saapatsehh		sussitsehh
   varustamisosakond		varustamisosakond		varustamisosakond
   planeerimisosakond		planeerimisosakond		planeerimisosakond
   tootmisosakond		tootmisosakond		tootmisosakond
   turustamisosakond		turustamisosakond		turustamisosakond
   reklaamiosakond		reklaamiosakond		reklaamiosakond

   è toimub erinevate funktsioonide dubleerimine. Suure ettevõtte puhul ei ole see probleemiks.

   è tekivad konfliktid allüksuste ja terve organisatsiooni eesmärkide vahel. Eelkõige finantssüsteemis.

   è üldine juhtide produtseerimine.

2. jaotus territoriaalse aspekt alusel

eesmärk	Funktsioon	Varustusosakond	Planeerimisosakond	Personaliosakond	Turustusosakond
		osakond	osakond	osakond	osakond
		osakond	osakond	osakond	osakond
		osakond	osakond	osakond	osakond

võimu ja autoriteedi suhete tüübid

On olemas 3 alluvus tüüpi:

1. Liinihierarhia

   Koordinatsioon liigub ülevalt alla, klassikaline bürokraatlik juhtimismehhanism.

    

    

    

    

    

    

    

    

    

    

2. Staabihierarhia

Liini- ja staabihierarhia vastuolud

• orienteritud eri eesmärkidele, tekivad konfliktid eesmärgi ja kompetentsuse vahel.
• staabijuhid kipuvad liialt õpetama liinijuhte, kuigi nad tulemuse eest otseselt ei vastuta.
• staabihierarhia asub organisatsiooniliselt kõrgemal, kuid ilma võimuta è staap hakkab oma ülemuse nimel sekkuma, "käsutama".
• staabijuhid on oma tegevuses huvitatud ratsionaalsusest, liinijuhid stabiilsuse säilimisest.
• liinijuhid ei ole huvitatud ümberkorraldustest.
• liinijuhid konservatiivselt meelestatud, staabijuhid vastupidi.

1. Funktsionaalne hierahia

Lahendus: edukas on selle osakonna liinijuht, kellel on head suhted staabijuhtidega ja funktsionaalse osakonna juhtidega (mitteformaalsed suhted).

organisatsiooni tüübid

Orgaanilised	4	3	2	1	Mehaanilised

Mehhaaniline bürokraatia	Maatriks organisatsioon/projekti organisats.
Professionaalne bürokraatia	Konglomeraat organisatsioon
Allasutuste organisatsioon	Komitee/komisjon organisatsioon
Adhokraatia

1. Mehhaaniline bürokraatia, tekkis ideest luua maksimaalselt hästi toimiv organisatsioon (Weber ja Taylor käsitlevad seda).

• väga selge hierarhia, rangel subordinatsiooni põhimõttel.
• käskude ahel toimib ülevalt alla (mitte "üle hüpates") ning info liigub alt üles (samuti mitte "üle hüpates"), et oleks võimalik töö kontroll.
• maksimaalselt detailne tööjaotus, täpne spetsialiseerumine. Mida rutiinsem tegevus, seda parem on antud tegevust kaudselt (instruktsioonide kaudu)juhtida.
• vähendada mitteformaalseid suhteid, suurendada formaalselt reguleeritavate suhete hulka. Peab välistama horisontaaseid suhteid, suhted käivad ülemuste kaudu. Alluv saab käske kirjalikult è väldib isiklikke suhteid.
• püüab vähendada kontrolli ulatust, püüab luua jaotuse, kus ühele liinimänedžerile ei allu väga palju ülemusi.

Orgaanilised organisatsioonid:

• püüavad vältida selgete ja üheste käskude ahelat
• püüavad vältida töö jaotust, mis ei tulene
• töö suunatud gruppidele, töö ei ole rutiinne.
• väldivad vastutuse tühimikku , orienteeritud eesmärgile, tulemusele.
• horisontaal- ja mitteformaalsete suhete suur osa. Otsustamisprotsess kiirem, allüksused tegutsevad kooskõlas üksteisega.
• käsud muutuvad nõuanneteks, konsultatsioonideks, inimene kaasatakse juhtimisse.

1. Professionaalne bürokraatia, tekib organisatsioon, kus tegevus professionaalne.

• juht ei saa otsustada, kuna pole kõiges kompetentne.
• inimesed tulevad organisatsiooni oma väärtuste ja eetikaga, mida ei ole võimalik organisatsioonis enam muuta è konflikt professionaalide ja juhtkonna vahel.
• Eristuvad täitmise ja juhtimise funktsioonid (koolides, haiglates). Juhil organisatsiooni üldjuhti-mise funktsioon è deprofessionaliseerumine è konflikti süvenemine.
• professionaalide töö hästi standardiseeritud.
• grupi roll è grupi ühtsus ja töövõime sõltub vähe üldisest organisatsioonist. Organisatsiooni ja grupi väärtuste konflikt.
• professionaalsete erihuvide pakkumine ühiskonnale.

1. Allasutuste tüüp

• bürokraatia hakkab keskasutustele andma rohkem funktsioone.
• keskjuhtimine peakontoris, millel konkreetsed funktsioonid.
• finantsüsteem on tsentraliseeritud è peabki olema kontrollitud ja jäik. Peakorter tegeleb ka valdkonna arengustrateegiate välja töötamisega.

1. Adhokraatia (ad hoc – siin ja praegu)

• organisatsiooni struktuuri ja reeglite määratlemine vastavalt olukorrale
• üheks variandiks projekti organisatsioon, mis luuakse teatud tegevuse teostamiseks ja lõpetab pärast ülesande täitmist tegevuse. On väga efektiivne.

• võimalus vlida töötajaid, kes on kompetentsed. Muudab avatud organisatsiooni liikmed mobiilseks.
• finantsid hästi planeeritud tegevuse läbiviimiseks. Hea kontrollida raha kasutamist. Saab raha konkreetse projekti läbiviimiseks.
• kujuneb välja väga hea grupieetika è kerge juhtida, ei ole vaja formaalseid suhteid.

• alluvuse süsteem è on nagu kaks (mitu) ülemust.

1. Maatriksorganisatsioon

• funktsionaalse tööjaotuse ja tegevuse organiseerimise organisatsioon. Funktsionaased mänedžerid vastutavad projekteerimise eest. II tasand liinimänedžerid.
• tihtipeale juhtimine ebaefektiivne.
• reageerivad hästi muutuvale keskkonnale.

	Varustusosakond	Planeerimisosakond	Disainiosakond	Turustusosakond
Sõiduautod
Kraanad
Veoautod

1. Konglomeraat – iseseisvate organisatsioonide ühendamine, et suurendada nende konkurentsivõimet. Võimaldab avalike organisatsioone poliitiliselt kaitsta. Luuakse katusorganisatsioon.

Kaasaegse paindliku organisatsiooni mudel:

• maksimaalne orientatsioon tegevusele ja selle tulemusele è töögrupp, millel konkreetne sisuline tegevus, mis seotud töötulemustega.
• orientatsioon tarbijale, lõppkasutajale, et maksimaalselt ühitada nõudlus pakkumisega.
• maksimaalne autonoomia allüksustele è kõik saavad arendada ettevõtluse vaimu.
• organisatsiooni efektiivsuse saavutamisel orienteerutakse organisatsiooni liikmetele. Eeldab organisatsiooni liikmete ja organisatsiooni kui terviku eesmärkide kattumist è tagab efektiivsuse.
• kontrolli ja stimuleerimissüsteem rajaneb väärtustel.
• dipersifikatsioon – organisatsioon muutub interdistsiplinaarseks (tegeleb mitme asjaga).

NB! Loe ka "Organisatsioon ja juhtimine".

keskvõimu ja kohaliku võimu pädevuse piiritlemise probleemid

Piirtlemise norme palju, siinkohal vaatleme 6 tasandit:

1. Föderaalosakond – föderaalsetes riikides, kus regioonid saavad suveräänse võimuteostamise õiguse. Föderaalsed riigid on tekkinud liidumaade ühinemisel, on delegeerinud oma võimu ülespoole (USA, Saksamaa, Belgia, Šveits).
2. Regionaalvalitsused – piirkondades, kus erilised tingimused, luuakse erilised regionaalvalitsus-süsteemid. (Hispaania, Prantsusmaa). Eestis ei ole regionaalüksusi, kuigi peaksid olema, kuna siin on suured regionaalsed probleemid.

1. Kohaliku valitsuse II (second) tasand – maavalitsused – tavaliselt administratiivjaotus (ka provints). Seal teostatakse kõige tugevamalt kohalikku juhtimist, võimsad valitsusüksused, et vältida tsentraliseerimistendentsi (keskvalitsuse bürokraatia püüab endale haarata võimalikult palju funktsioone). Tihti linnad viidud II kohaliku valitsuse staatusesse.
2. Kohaliku valitsuse esmatasand – omavalitsused – Eestis vallad ja linnavalitsused, mujal ka kommuunid – reaalne maakooslus, kus inimesed elavad.
3. Keskvalitsuse regionaalsed struktuurid – nt tolliametil on valitsusasutused vajalikes kohtades kohapeal, ka migratsiooniamet jt.
4. Osavallad – ei ole võimufunktsiooni, neile delegeeritakse juhtimisfunktsioonide täitmine.

kohaliku omavalitsuse juhtimise põhimõtted ja tüübid

integratiivne	autonoomne (duaalne)
Põhiline osa tuleb riigi eelarvest grantidena. Toimub ümberjaotamine vastavalt kohalikule sissetulekule. Lisaks blokkgrandid teatud projektide läbiviimiseks (koolid, teed, sillad jne)	Kõik, mis võimalik otsustada kohapeal. Võim delegeeritakse kohalikule omavalitsusele. Isesei-sev eelarve. Mahtude kujunemise mehhanism automaatne. Üks osa riigimakse läheb automaat-selt kohalikule omavalitsusele (lisaks kohalikud maksud).

autonoomsuse astmed

I TASAND Kui rahval lastakse valida nõukogu (integratsiooni mudel).

II TASAND Kui kohalik nõukogu saab kontrollida kohaliku valitsuse tegevust.

Eestis on autonoomne mudel, kuid üle võtnud integratsiooni mudeli ülemise osa. Maavanematel Eestis suur võim.

III TASAND Kui kohalik võim on aruandev (Maakogu Eestis praegu ei ole) è see on suur

autonoomia kohalikul tasandil.

IV TASAND (Vallakogu valik) è vallavolikogu annab määrusi välja.

V TASAND Iseseisev eelarve.

VI TASAND Pädevuse piiritlemine selgelt, valdkonniti è nagu autonoomse tüübi korral.

Eesti kohalike omavalitsuste reform toimus ideoloogilises kontekstis. USA süsteem on üks liberaalse-maid è kohalik omavalitsus ei moodustata ainult territoriaalsetel alustel vaid valdkondade alusel. Erinevate teenuste teeninduspiirkonnad on erineva mahuga. Nt kõrgharidust ei saa anda maakonna alla è nõutav kõrge professionaalsus. USA-s on osariikide ülikoolid.

Euroopas reguleeritakse autonoomsuse suurendamise ja laiendamisega. Algus Napoleonist è tsiviil-ühiskonnas lõi administratiivselt juhtiva süsteemi.

Autonoomsuse poolt:

1. igaühel peab olema võimalus korraldada oma elu ise.
2. arvamus, et mida lähem on võim inimesele, seda enam on inimesel võimalust osaleda võimu teostamisel è legitiimsus.

Minimaalriigi idee: Napoleon 19. saj.

Traditsioonilise elulaadi teienemine è linnastumine, indutrialiseerumine è sotsiaalsed vapustused, sest inimesed ei olnud suutelised riiki demokraatlikult juhtima (Mill: demokraatia eksisteerib siis, kui inimesed arenevad). Poliitiline osalus è hääletamise kaudu otsustatakse riigi tähtsamad asjad.

Osalusdemokraatia annab ühiskonnale arengupotentsiaali, aitab vähendada poliitikute omavoli. Detsentraliseeritav väärtus, eksisteerib vaid siis, kui demokraatia eksisteerib ka kohalikul tasandil (ei eksisteeri korporatiivselt) ning kohalik omavalitsus ei ole keskvõimu all. Vastasel juhul ei kujune liberaalseid protsesse è Eestis domineerivad praegu isiklikud suhted ja hierarhia.

1. kohalikul tasandil tehtavad otsused on efektiivsed è autonoomsuse laienemine.

autonoomsuse vastu:

1. kohalik valitsus ignoreerib kontrolli põhimõtteid è eliit tegitseb tihti iseenda huvides.
2. kohalike resursside kasutamine ebarentaabel, eriti korporatiivsetes riikides.
3. raske teostada riigi makromajanduse eesmärke è siis peab tagama teatud teenuste jms üldaksepteeritava taema, hinna. Kui iga omavalitsus ajab oma "rida" on see raske.
4. kui keskvalitsus on parempoolne ja kohalik omavalitsus vasakpoolne ei saa viimane end teostada.
5. dubleerimine è tsentraliseerimine võib halvendada kvaliteeti. Eestis on vähe professionaale, kes suudaksid teenuseid dubleerida.
6. areng ebaühtlustub è selle tulemusel ei saa eelarvete kujundamisel lähtuda sarnastest aspektidest. Selletõttu ei saa luua autonoomseid kohalikke võimusüsteeme è ebavõrdne taastootmine.

lähenemine haldusjuhtimisele

1. Euroopas è juriidiline lähenemine. 18.saj kujunevad välja praegused riigiteooriad. Rõhk seaduste tundmisele. (Prantsusmaal ja Saksamaal enamus riigiametnikke juudid), so avalik haldus.
2. Anglo-Ameerika traditsioon è neis riikides valitses rahvas. Probleemiks, kuidas seadusi vastu võtta ja ellu viia è mis on ühiskonna jaoks optimaalne. Eeldab laia tagapõhja ja teadmisi. rajaneb eeldusel, et poliitiline ja administratiivne juhtimine on teineteisest eraldayud.
3. Traditsiooniline organisatsioon è puht administratiivne.

riigi funktsioneerimise mehhanismid

Lähtutakse kahest mõistest:

sisendipoliitika

väljundipoliitika

Riigi funktsioon è valijaskonna huvide kaitsmine.

Majanduslik efektiivsus è tulud ületavad kulud è see põhimõte satub riigisektoris vastuollu.

Sotsiaalne efektiivsus è võib olla majanduslikule fektile vastuoluline. Sotsiaalsed tegevused majandussfääris võivad osutuda ebaefektiivseteks. Sotsiaalne efekt on kõrgem ainult sotsiaalsesfääris.

Kaitsepoliitika è riik kulutab selle peale (asjatult?) tohutud summad.

1. Erasektori sisend-väljund – turg ise tingib tegevusi selles sfääris. Ahel sisendi ja väljundi vahel toimub automaatselt. Turg reguleerib mehhanisme, inimene viib nad ellu.
2. Riigisektori sisend-väljund – otsustaja subjektiivne. Hinde asemel tuleb info valijaskonnalt è valitsus saab teada vajadused (nõudlus, prioriteedid è eelarve). Sisendiga seostuvad inimeste huvid, mis sunnib juhti arvestama objektiivse infoga. Väljundi puhul mängivad rolli mitmed muutujad (sh, kes on valijaskond).

Mille alusel otsuseid tehakse?

Huvigrupid	Teadusuuringud
Meedia	Parteid
Valimistulemused (valimised)	Meeleavaldused (kui eelnevad ei toimi)

Avaliku juhtimise piirangud:

1. avaliku organisatsiooni huvid on hägused;
2. avalikud organisatsioonid ei ole konkureerivas keskkonnas;
3. tekib konflikt demokraatia vs autokraatia;
4. ei saa valida tegevusvaldkonda;
5. eelarve loob teatud piirid;
6. kollektiivsed hüved, mida valaik sektor peab täitma (ei oma isiklikke hüvesid).

Mis on tehtud?

1. organisatsioonid üürivad ruume;
2. arstid on läinud konkureerivasse keskkonda.

Mida teha? (neokonservatiivid)

1. riik peab maksud vabaks laskma (inimestel rohkem raha, teenuste valik suurem). Väheneb ümberjaotus;
2. privatiseerimine.

Avaliku sektori laienemise põhjused

1. mida suurem on riigi eelarve, seda suuremad on riigi võimalused è hakatakse juurde looma teenuseid;
2. poliitiline põhjus (plusspunktid). Poliitikute poliitilised ja individuaalsed huvid è nemad kujundavad avaliku sektori poliitikat;
3. ametnike huvi säilitada status quo.

tsentraliseerituse/detsentrali-seerituse eelised ja miinused

Detsentraliseerimise liigid:

1. võimu hajutamine (ruumiliselt);
2. võimu delegeerimine.

Detsentraliseerimise plussid:

1. mitmekesisus è võimalus võtta vastu olukorrale vastavaid otsuseid;
2. võimaldab omaalgatust è uuendused è juhtimispotentsiaal;
3. otsustamiskiirus è võime võtta vastu kiireid otsuseid vastavalt muutustele;
4. adaptatsioonivõime è organisatsiooni paindlikkus;
5. lähedus tarbijale è paremini kursis elanike vajadustega;
6. vähenevad kommunikatsiooni- ja juhtimiskulud.

Tsentraliseerimise plussid:

1. funktsioonide koondamine è juhtimiskulude vähenemine;
2. poliitiline vastutus langeb tippadministratsioonile;
3. väldib seaduste, normide erosiooni, tagab kontrolli aktuaalsete probleemide valdkondades;
4. välistab ebaühtlase arengu allorganisatsioonides.

organiseerimine

Organisatsiooni subjektiks ja objektiks on inimene, kusjuurs organisatsiooni loomiseks läheb vaja vähemalt 2-te inimest.

Organistasiooni üldine tähendus – on tegevus, mille abil üksikisikud liidetakse terviklikuks ja kooskõlastatult tegutsevaks inimühenduseks.

• Organistasiooni peaülesandeks on tagada kavandatud eesmärkide saavutamine ning selleks kindlaks määratud tegevusjoonises elluviimine.
• Organistatsiooni põhilisemaid omadusi on tema struktuur. Organisatsiooni ülesehitus kujutab endast tema koostisosade paigutusest ja nende omavahelistest seostest tulenevat eripärast põimikut või mustrit:

1. ametlik ülesehitus è eesmärkide saavutamiseks ametlikult kehtestatud koostisosad ja nendevahelised seosed;
2. mitteametlik ülesehitus è töökäigus tekkivad koostisosad ja nendevahelised seosed.

• Ülesehituse eesmärk on tagada tegevuste vahel asetuslik e kuuluvuslik korrastatus selleks, et organisatsiooni eesmärke paremini saavutada.
• Organisatsiooni on inimene välja mõelnud selleks, et saavutada sellisedi tulemusi või eesmärke, millega ta tõenäoliselt üksi toime ei tuleks.

organiseerimine kujutab endast juhtimistegevust, mille käigus selgitatakse välja täitmisele kuuluv (kogu)töömaht, jaotatakse see üksikisikute vahel, moodustatakse ametikohad, koondatakse nad allüksustesse ja määratakse kindlaks alluvusvahekord.

Ülesehitamise kavandamine ja alused

Organisatsiooni ülesehituse kavandamine kujutab endast tegevust, mis püüab tagada ettevõtte või asutuse või tema allüksuste organisatsiooni teadlikku, põhjendatud ja otstarbeka kujundamise.

Ülesehituse kavandamine peab jua ette tagama, et kõik vajalik saaks organisatsioonis tehtud ning seejuures ilma kattuvate või korduvate tegevusteta.

Oma täielikul kujul koosneb organisatsiooni ülesehituse kavandamise käik järgmistest järkudest:

1. eesmärkide jne selgitamine ja täpsustamine;
2. põhiliste tegevusvaldkondade kindlaksmääramine;
3. vajalike koostisosade ja nendevaheliste seoste paikka panemine;
4. võimalike vastuolude, probleemivaldkondade jne kindlaks tegemine;
5. vastuolude ja kitsaskohtade kõrvaldamiseks meetmete väljatöötamine.

tööjaotus kujutab endast ettevõtte või asutuse eesmärkidest tuleneva tegevuse ja toimingute jaotamist neid täitvate üksikisikute ja rühmituste vahel.

Astmelisus è väljendub selles, et tööjaotuse tulemusena lisanduvad organisatsiooni ülesehitusse uued tasandid.

Hargnevus è mingi tööde või toimingute kogumi lõhenemine.

Eesmärgipärastumise kaudu jaotus:

1. iga üksikisik või allüksus täidaks ainult üht või mõnda lähedast ülesannet,
2. iga inimene saaks oma erialaseid teadmisi, oskusi ja kogemusi võimalikult täielikult rakendada;
3. allüksused moodustatakse eeldusel, et sinna kuuluvate inimeste töö oleks samalaadne või ükstesit täiendava iseloomuga ning et allüksusest kujuneks organisatsiooni eripärane, tihe ja töövõimeline osa.

juhtimisulatus kujutab endast alluvate arvu, kelle tegevust üks juht võib tõhusalt suunata ja järelevaadata.

otseseosed

ristseosed

ringseosed

juhtimistasand kujutab endast ühel ja samal tasandil olevate juhtivate ametikohtade kogumit.

Mida suurem juhtimisulatus, seda vähem juhtimistasandeid.

ametikoht kujutab endast organisatsiooni ülesehituse kõige väiksemat, esmast osa, mis moodustatakse kindlapiirilise toimingutekogumi täideviimiseks ühe inimese poolt.

turg ja sellega seonduv

Riiklikul tasandil tuleb lahutada tootmine ja tarbimine è anda see üle erinevatele organisatsioonidele.

Tavaline kontroll è kodanik kontrollib riiki valimiste kaudu. Tahetakse teha nii, et tarbija kontrolliks teenuseid vahetult tarbimise käigus.

Turu struktuur

pakkumise struktuur							pakkumise turg
Riiklik ettevõte			Eraettevõte
(siia vahele jääb palju alternatiive)				Ind. ostja
Avalik organisatsioon		Vabatahtlik sektor
Mittetulunduslikud ettevõtted
	Riiklik ostja						monopol

turu tõrge è turg ei taga maksimaalset tegevust minimaalsete kulutustega.

poliitiline turuhälve è teatud infastruktuure ei saa panna konkureerivasse keskkonda, sest nende infrastruktuuride kadumisega võib tekkida ühiskondlik kollaps

Turuhälve on sama normaalne nähe nagu ka turg ise. Turg võib panna paika tootmisstruktuurid, kuid tarbimisstruktuure ta paikka ei pane (seejuures on olulised sotsiaalsed vajadused ja tõekspidamised).

meetmed konkurentsi suurendamiseks riigiaparaadis

1. Teenuse tasuliseks muutmine

• sümboolne tasu (arsti visiiditasu) ei muuda otseselt teenuseid efektiivsemaks, kuid annab tarbijale võimaluse nõuda teenuse kvaliteedi tõstmist, tarbija saab sekkuda organisatsioonilisse külge;
• maksustamine piirab ületarbimist;
• nõudluse ja suhtelise hinnataseme välja selgitamine.

1. Riigi põhivahendite väljarentimine erasektorile

• riigiasutuste eelarve koostamisel ei arvestata, kuidas ta kasutab ruumi.

1. Vautšer

• iga kodanik saab aastas teatud limiidi teenuste kasutamiseks.

1. Avalike korporatsioonide loomine

• efektiivne siis, kui riik suudab neid poliitiliselt kontrollida ning suudab vältida monopoli teket.

1. Konkurentsi arendamine organisatsiooni sees

• tellijaks on šeffid ja teenuste täitjaks allorganisatsioonid

1. (Sund)võistu pakkumine

• kui finantseerija, organiseerija ja tellija on ühes isikus, siis riigi tarbija potentsiaal on madal. Lepingusüsteem tagab sellise situatsiooni mitte tekkimist. Teenuse tellija ja planeerija eraldatakse teenuse osutajast.

  planeerija è formuleerib poliitika ja selle, missugused peavad olema ühiskondlikud parameetrid.

  tellija (ostja) è planeerijad mõjutavad poliitiliselt tellijaid, avalikku sektorit selles suhtes, milliseid teenuseid osutada.

  korraldaja è tahab saada võimalikult suurte kulutustega lepingut, mida ei taha saada tellija è avalik leping.

  tarbija (rahvas) è tellija on huvitatud ärakasutama tarbija informatsiooni. Korraldaja jääb kahe kontrolli vahele.

tarbija turupositsioon paraneb, kui ta leiab institutsiooni, mis on huvitatud tema informatsioonist. Läbi tellija jõuab tarbija info ka poliitilisele tasandile.

planeerija è kaob administratiivne funktsioon, hakkab tegelema poliitikaga.

tellija è praktiliselt kaob administratiivne funktsioon, muutub oma ala eksperdiks, professionaaliks, kes on võimeline andma professionaalset eksperthinnangut korraldaja tegevusele, lepingute sõlmimisele.

korraldaja è kaob riigibürokraadi roll, hakkab manager'iks, kes huvitub ainult sellest, et lepingu sõlmimisel võita kasumit, suurendada kokkuhoidu è tõuseb efektiivsus.

Probleemid:

1. keerulisi teenuste kvaliteeti on raske kontrollida, ettevõtted hakkavad kvaliteedi arvelt suurendama kvantiteeti;
2. "koore riisumine" è teenindatakse tulutoovamaid tarbijaid, väheneb kulutuslike tarbijate teenindamine;
3. tekib kunstlik kulutuste tõus, millega ei kaasne kvaliteedi tõusu;
4. konkurentsi probleem è

• riski planeerimisega lepingutesse tõusis ka lepingute maksumus. Et mitte läbi kukkuda, hakkavad tellijad lepingutes kasutama vähese riski tegurit, selle asemel, et kasutada efektiivsuse tegurit,
• selleks, et riski vähendada, tuleb leping teha väga detailne è seega läheb leping kallimaks (kontroll odavneb). Lepingu sõlmimine on tänu keerukusele väga kallis ning sellele järgnev kasu, efektiivsus on väga väike.
• Enampakkujaid tekib rohkem siis, kui sõlmitakse ühekordseid ostu-müügi lepinguid. Mida raskemaks lähevad lepingud, seda vähem on korraldajaid è tekib monopoolsus.
  

  ---

  
  Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .