Raamat MS Word dokumendina (pakitud zip faili)

Materjal .pdf formaadis (147 kb)

Inimese kui probleemi vastu hakati huvi tundma juba kauges minevikus. Seesugune huvi kujunes tänu mõtisklustele elu ja surma, vapruse ja vastupidavuse, unenägude, hallutsinatsioonide ja teiste inimeksistentsi puutuvate küsimuste üle. Filosoofia ajaloos moodustavad kõik need arutluse tasandile tõstetud abstraktsed küsimused filosoofilis-antropoloogilise problemaatika, millele kuulub olemisõpetuse ja tunnetusteooria kõrval filosoofia seesmises struktuuris võrdväärne koht. Kuni keskaja lõpuni langes filosoofiline antropoloogia kokku eetikaga. Tihe seos kõlbeliste probleemidega on säilinud tänapäevani.

Nüüdisaegsed filosoofilised tõekspidamised inimesest toetuvad soliidsele loodus- ja humanitaarteaduslikule baasile. Inimese probleemi filosoofiline käsitus on mõeldamatu ilma bioloogia, psühholoogia, pedagoogika, küberneetika ja sotsioloogia alaste teadmisteta. Revolutsiooniliseks pöördeks inimese sünteetilise käsituse arengus oli darvinismi teke, mille alusel inimest hakati vaatlema homo sapiensina – mõistusega olendina. Olles ühtlasi ka sotsiaalne olend, ühendab inimene endas nii bioloogilisi kui ka sotsiaalseid tunnuseid. Ratsionaalsuse seostumine individuaalsuse ja utilitaarsuse ehk kasulikkusega andis inimesele võimaluse väljuda meie planeedi piiridest ja muutuda kosmiliseks olendiks.

Siiski on inimeses ka palju sellist, mis ei allu otseselt mõistuse kontrollile, kuid mis mängib tema elus olulist osa: intuitsioon, alateadvus, tunded. Nii üksikindiviidi kui kogu inimkonna arengus võivad need mõningatel ajahetkedel otsustavat osa mängida.

Filosoofias, nii nagu teisteski teadustes kasutatakse mitmeid mõisteid inimese tähistamiseks: subjekt, isiksus, indiviid. Neist kõige üldisemaks maailmavaatelise tähendusega mõisteks on “subjekt”, millega tähistatakse inimest tervikuna ning mis vastandatakse objektile kui subjekti otseses vaateväljas olevale välismaailmale. Subjekti üheks põhitunnuseks on aktiivsus, mis väljendub eesmärgipärases, otstarbekohases inimtegevuses. Subjekt realiseerib alati teatud eesmärke, kusjuures tema eesmärgid määratletakse vajaduste poolt. Seega tuleneb aktiivsus vajadustest, millede orientatsioon ehk suunitlus määratletakse omakorda motivatsiooni poolt. Aktiivsusele on omane suunitlus pingeseisundite ja takistuste ületamisele. Suunitlus väljendub huvis, mis on inimtegevuse põhiliseks tõukejõuks. Sotsiaalne dünaamika determineeritakse huvide poolt, neile toetuvad ühiskondlikud muutused.

Inimisiksus kujutab endast bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete omaduste keerulist süsteemi. Inimese individuaalsed tunnused sõltuvad genotüübist ja teistest bioloogilistest faktoritest, samaaegselt toimivad nimetatud faktorid sotsiaalses keskkonnas ja on selleta mõeldamatud. Kultuuri arengu ja info leviku protsessis on inimese poolt loodud noosfäär ehk mõistuse sfäär, mille täiustumine saadab inimühiskonna arengut. Subjektiivse faktori osatähtsus kasvab pidevalt. Inimkonna ajalugu – see on inimese vabanemise ajalugu pideva paratamatuse painest.

Subjekti põhiliseks omaduseks on teadvus kui psüühika pikaajalise evolutsiooni produkt.

Ühtlasi võib täheldada ka inimese organismi pidevat muutumist. Siiani vaieldakse teadvuse ning peaaju omavahelise sõltuvuse üle. Kas see sõltuvus on paratamatu või juhuslik?

Psühhofüsioloogiline parallelism kinnitab, et sõltuvus on juhuslik – psühholoogiline tsentrum asub füsioloogilisest tsentrumist lahus. Psühholoogilise tsentrumi ülesannet nähakse kosmoses leviva psüühilise energia kinnipüüdmises ning rakendamises inimese organismi teenistusse. Teadvus on sellise tõlgenduse järgi mingi absoluutselt läbipaistev vaim.

Subjekti ja tema teadvuse olemus omandab täiesti uue tähenduse küberneetika ja kompuutrite tegevuse taustal. Kui õnnestub inimtegevust tervikuna kunstlikult imiteerida, siis muudab see põhjalikult meie ettekujutust inimesest.

Teadvuse seesmises struktuuris kuulub juhtiv koht kahtlemata teadmistele, millele toetudes inimene tegutsebki ratsionaalselt ning kujutab endast homo sapiensi. Kuid ratsionaalsega kõrvuti on psüühikal ka rikkalik emotsionaalne sfäär, ilma milleta inimese elu ei ole võimalik. Eriti oluline on see kunstiloomingus, kuid ka mitmetes teistes inimtegevuse vormides. Teadvusest “allpool” asub ulatuslik alateadvuse sfäär, mis ei allu mõistuse otsesele kontrollile ning mis aitab erilise kaitsemehhanismina ajul ja kogu organismil pingetest üle saada.

Psüühika ja tema koostisse kuuluv teadvus funktsioneerivad ühtse dünaamilise süsteemina, aidates subjektil oma eesmärke realiseerida ning seda mitte ainult individuaalse, vaid ka kollektiivse tegevuse puhul.

Inimene kui terviklik mõistusega olend kujunes miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni tulemusena. Inimese ilmumine meie planeedile tähistab üleminekut biosfäärilt noosfäärile. Noosfääris muutus inimene omaette olemise kihiks anorgaanilise looduse, taimede ja loomade kohal. Teda on algusest peale iseloomustanud kaks põhilist antropoloogilist tunnust: püstiasendis liikumine ja kõrgeltarenenud, suhteliselt suur peaaju. Tööriistade kasutusele võtmine toimus tunduvalt hiljem ja kollektiivses vormis.

Levides kiiresti kogu planeedil, suutis inimene ökoloogilise keskkonna mõju alt alles hiljuti vabaneda, ja sedagi vaid osaliselt.

Viimase aastamiljoni jooksul on inimese kui bioloogilise olendi täiustumise põhiliseks ilminguks olnud aju seesmise struktuuri ja funktsioonide muutumine. Aju täiustumisega paralleelselt käis kaasas ka kultuuriline areng. Algul tekkis homo habilis (oskustega olend), hiljem homo sapiens (mõistusega olend). Üheaegselt antropogeneesiga ehk inimese tekkimisega on kulgenud sotsiogenees ehk ühiskonna tekkimine. Sotsiogeneesi põhiliseks arengujooneks on seejuures olnud abielu ja perekondlike suhete täiustumine.

Kooselu tingimustes minetavad oma esialgse tähtsuse zooloogiline individualism ja instinktidele toetuv käitumine. Mõtlemine ja keel annavad võimaluse omandatud kogemuste edasiandmiseks järeltulevatele põlvkondadele. Kujunevad käitumist reguleerivad normid ja reeglid-tabud, mis mängivad tsivilisatsiooni tekkes otsustavat osa.

Inimkonna eelajalugu tervikuna kulgeb geneetilis-automaatsel tasandil, tema vaimuelu iseloomustavad traditsioonilisus ja konservatiivsus, avaldudes Levy-Bruhli (1857-1939) väljendit kasutades kollektiivsete kujutlustena. Ürgaegne mõtlemine – see on binaarsete opositsioonide ja paaris-sümboolika vormis toimuv mõtlemine. Binaarsus esineb nii sotsiaalses struktuuris kui ka mütoloogias. On avaldatud arvamust, et binaarsus on esile kutsutud looduses esineva bioloogilise sümmeetria poolt, olles seega fülogeneetilise programmeerimise tagajärg. Vahepealsete seoste leidmine evolutsiooni protsessis põhjustas omakorda trinaarsete opositsioonide tekke. Ürgaegset mõtlemist iseloomustab konkreetsus ning difuussus ehk määramatus. Mõtlemisest mõjutatuna kujunevad olelusvõitluse tingimustes isiksuse karakteri tüübid ja tahtelised omadused.

Tabude alusel funktsioneerivad nii ürgaegse religiooni vormid – animism ja totemism kui ka nende praktiline külg – maagia.

Pärast homo sapiensi teket 25-40 tuhat aastat tagasi on inimese evolutsiooni põhiliseks määrajaks olnud sotsiaalsus. Homo sapiensi põhitunnuseks on muutlikkus, viimase stiimuliks aga väliskeskkonna hõivamine. Evolutsioon kutsus paratamatult esile inimkonna jagunemise erinevateks harudeks ehk rassideks.

Rass on eelkõige populatsioon, inimrühm. Ta on mõjutatud paljudest, esmajärjekorras lokaalsetest faktoritest. Nii näit. sõltub nina laius klimaatilistest tingimustest.

Rasside ebavõrdsuse sihilikule rõhutamisele toetub rassism kui õpetus. Rassiteooria järgi determineeritakse sotsiaalne käitumine bioloogilise päritolu, s.t. rassitunnuste poolt. Kõneldakse näiteks rasside psüühilisest ebavõrdsusest. Vajalikku tõestusmaterjali sellised väited leidnud ei ole.

Kultuuri ja tsivilisatsiooni arengu ning eelkõige eetika ja filosoofilis-antropoloogilise mõtte tekkimise seisukohalt on erakordse tähtsusega küsimus moraali arengust. Peatume mõne sõnaga sellel küsimuste ringil.

Põhiliseks eeltingimuseks moraali tekkimisel oli kahtlemata zooloogilise individualismi ületamine. Moraali väärtuste kujunemist mõjutasid nii bioloogiline olelusvõitlus, ürgaegne religioon kui ka kollektiivne tegevus. Kõlbeline regulatsioon toimus sel ajal emotsionaalses vormis, tema põhilisteks vahenditeks olid rituaalsus, tabud ja traditsioonid.

Tabud ehk keelud esinesid üheaegselt nii religioossete kui ka moraalinormidena, nende aluseks oli kasuliku eristamine kahjulikust. Ajaliselt esimesteks keeldudeks olid abielu- ja perekonnasuhteid käsitlevad keelud. Edasi kujunesid stiihiliselt, olenevalt sotsiaalsetest nõudmistest juba teised keelud. Tabu põhiliseks motiiviks on mingi üleloomuliku, tunnetamatu ohu kartus. Zooloogilise individualismi ületamine toimuski tabude abil. Tabudele eelnes sümboolne tegevus negatiivse maagia vormis. Tüüpiliseks näiteks on siin pühaks peetava totem-looma liha söömise orgiad religioossete pidustuste ajal. Tabu on kõik see, mis on jumalatega seotud. Tabudel tugineva käitumise põhiliseks psühholoogiliseks mehhanismiks on aga jäljendamine.

Tabudest tekkisid tavad kui elu enda reeglid, ürgühiskonna elu alus. Tavad on jäigad, koos kommetega välistavad nad igasuguse isikliku initsiatiivi. Neis kinnistuvad aegamööda emotsionaalses vormis kohustus ja kohusetunne. Tavade abil omandab moraal ja koos temaga kogu vaimne kultuur sotsiaalse iseloomu. Headusena hakatakse nägema keskkonna poolt heaks kiidetud tegu. Moraal – see on kultuuri kool, millele toetudes inimene ületab ürgse barbaarsuse ning astudes tsivilisatsiooni ajastusse, hakkab juba üleüldisel, abstraktsel tasandil arutlema nii maailma kui ka iseenda üle.

Filosoofilis-antropoloogilise problemaatika põhiküsimuseks on inimese ja maailma vahekorra probleem. Selle lahtimõtestamine algab juba antiigis kogu eelneva ajaloolise kogemuse ja empiirilise materjali alusel. Tol ajal avaldus see põhiliselt mikro- ja makrokosmose vahekorra üle mõtisklemises.

Ettekujutus inimesest kui mikrokosmosest ulatub oma juurtega varasesse natuurfilosoofiasse ja tekib maailma esimest inimest puudutava kosmoloogilise müüdi alusel. Juba stoikud kirjutavad kosmosest kui elusast organismist, inimese analoogiast jumalaga hinge kaudu ja mateeriaga keha kaudu.

Inimese probleemi uurimisel kuulub eriline koht neljale mõtlejale, kelleks on: Confucius, Buddha, Sokrates ja Jeesus Kristus. Neilt neljalt on alguse saanud idee inimesest kui mikrokosmosest, kes on nii looduse keskpunktiks kui ka jumalike jõudude kehastuseks Maa peal. Kui Buddha ja Kristus näevad inimese olemust kannatustes ja nendest pääsemises, siis Sokratese jaoks on inimene eelkõige mõistuslik olend.

6.sajandil e.m.a. elanud Hiina filosoof Confucius visandas ideaalse inimese skeemi kohustuse ja humanismi vahelise ühtsuse kaudu. Humaansus koosneb seejuures sellistest kõlbelistest omadustest, nagu tagasihoidlikkus, mõõdukus, headus, õiglus ja erapooletus. Kohustus rajaneb seesmisel veendumusel, taandudes ustavusele ning täiuslikkuse poole püüdlemisele. Õilis inimene kui antropoloogiline ideaal on vaba ja tasakaalukas, ta on pühendunud kõrgete väärtuste teenimisele. Talle on omane targa mõistus ning ta esindab tõelist korda. Korra all mõistis Confucius aga “igavest ja muutumatut” feodaalkorda. Humaansed ideaalid seostatakse jäikade kasti- ja klassivahedega, nii nagu need eksisteerisid Confuciuse-aegses Hiinas.

Buddhism seostab inimeksistentsi üleüldise kosmilise kannatusega. Toetudes hirmule, väljendub kannatus rahuldamatuses. Elu on needus ning ebaõnnestumiste ja kaotuste ootus, surma läbi süvenevad kannatused veelgi. Kannatuste ületamiseks on vajalik kirgedest vabanemine ja soovide hävitamine. Lõplik pääsemine saabub alles surmajärgses seisundis, kui hing väljub olemise rattast ja jõuab nirvaanasse.

Maapealses elus valmistutakse selliseks seisundiks ette askeetlike eluviiside harrastamisega.

Inimene on maailma tsentrum, kelle elu toetub neljale õilsale tõele, millisteks on: kannatus, kannatuse põhjus, vabanemine kannatusest ja vabanemisele viiv tee.

Kosmiline kannatus, kinnitades isiksuse autonoomsust, esineb eluenergia plahvatusena.

Reaalne ja illusoorne põimuvad selles vastastikku läbi. Kannatustest vabanemine saabub siis, kui valitakse käitumise keskliin, mis kujutab endast täielikule hingerahule rajatud tegevust.

Nirvaanasse jõutakse meditatsiooni, s.o. täieliku eneseanalüüsi kaudu, eelduseks see, et ümbritsevale ei tehta kurja. Sellega lülitub maailm universaalsesse psüühilisse protsessi. Inimese psüühiline aktiivsus muutub universaalset laadi loominguliseks jõuks.

Kõik see, mis isiksuse autonoomiat piirab, kuulutatakse kurjuse ilminguteks.

Inimese uurimise üks põhisuund sai alguse Sokratesest, kes käsitab inimest kui ratsionaalset olendit. Filosoofia tervikuna on Sokratese (470-399.a. e.m.a.) jaoks õpetus sellest, kuidas elada. Elu all mõistetakse eneseteadvust, tarkus kui täielik teadmine tunnistatakse põhiliseks kõlbeliseks vooruseks.

Sokrates võtab kasutusele vaba tahte mõiste tähistamaks inimese aktiivsust ja erilist kohta maailmas. Inimteadvuse vormina nähakse ratsionaalset, mõistuspärast tegevust.

Õiglased riigikodanikud, omades rikkalikke teadmisi ja elukogemusi, moodustavad ühiskonna eliidi. Kõiges kahtlemine kui algprintsiip juhib eliidi ratsionaalse ja individuaalse elukäsituse juurde.

Ainult individuaalselt on Sokratese arvates võimalik headusest ja kurjusest õigesti aru saada. Individuaalne mõistus lahendab meie jaoks kõik probleemid, sellel rajaneb inimtegevus tervikuna.

Sokrates tunnistatab kõige olemasoleva eesmärgina inimese kasu. Kõik maailmas, isegi jumalad, tegutsevad inimese heaks. Päike liigub Maast parasjagu sellises kauguses, et inimesel ei tarvitseks kannatada liigset soojust ega külma.

Inimese problemaatika läbib kristlikku õpetust. Kristlus tekkis filosoofilise ja religioosse õpetusena inimesest; õpetuse põhimotiivideks on patt, pääsemine ja lunastus. Paljud kristlikud seisukohad paistavad silma oma sügavalt humanistliku iseloomuga. Tsiteerime Uue Testamendi lõiku: “Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina olen teid armastanud, teiegi teineteist armastaksite.” (... Piibel.. 1989, 1047)

Inimlike eesmärkide realiseerimise nimel rajati lihtrahva ja orjade massi poolt kogu lootus armastavale Jumalale. Kujunes õpetus kõikide inimeste võrdsusest Jumala ees.

Lunastus viiakse otsesesse sõltuvusse laitmatust elust. Leppimine maapealse raske eluga kiirendab taevase Jeruusalemma saabumist. Laitmatud ja puhtad jumalalapsed peavad paistma nagu tähed taevas.

Inimeses nähakse esmajärjekorras Jumala maapealset kehastust, pühitsetud on nii tema hing kui ka keha. Olles rikutud pattulangemise läbi, on inimene päästetud ja tema süü lunastatud Krisituse vabatahtliku märterlusega. Iga inimese kannatused puhastavad teda, korrates mõnes mõttes Jeesus Kristuse märtrisurma. Ainult pingelises võitluses iseenda ja oma pattudega on inimene võimeline võitma kurjust. Tõustes Jumala juurde, loobub inimene oma tahtest ja leiab õndsuse.

Antiikaja õpetus inimesest kui mikrokosmosest koos kristlusega on hilisema irratsionaalse antropoloogia teoreetiliseks aluseks. Inimene varustatakse vaba tahtega selleks, et ta saaks ise hea ja kurja vahel valida. Jumal on seejuures kõikide heade tegude algallikas, kurjuse alged peituvad aga inimeses eneses. Headuse ja kurjuse eristamine toimub vaba tahte alusel. Vaba tahe tuleneb inimese hingest ning see on identne inimtegevusega.

Religioosse antropoloogia suurkujuks on Augustinus (354-430. a.), kes tuletab oma inimeseõpetuse olemisõpetusest. Sisaldades endas Jumalat kui kõrgeimat astet, on olemine igavene ja muutumatu, mittemateriaalne ja ratsionaalne. Religioosne antropoloogia toetub neljale ristiusu dogmale – loomisele, pattulangemisele, lunastusele ja ülestõusmisele.

Inimese väärikust näeb Augustinus selles, et ta on loodud Jumala näo järgi. Vaatamata patule ja surmale inimene säilitab sarnasuse Jumalaga, kuid patusete kirgede tõttu tekib tal sarnasus ka saatanaga.

Inimest määratletakse keha kasutava, mõistusliku hingena. Lunastuse ja ülestõusmise kaudu saavutab hing surematuse. Maailma hierarhias kuulub inimesele eriline koht, ta on maailmakorda järgiv vaba isiksus.

Nii headus kui ka kurjus toetuvad vabale tahtele. Esialgne pattulangemine oli vabast tahtest tingitud ja ka esialgse õndsa seisundi juurde tagasipöördumine jumaliku õnnistuse kaudu toimub vabal tahtel. Kuid vaatamata vaba tahte niivõrd olulisele osale ei suuda inimene oma saatust mõjustada, tema elu on ette määratud. Vabadus on tegutsemisvõime, vaba tahe tähendab võimet valida parim. Vabast tahtest tuleneb armastus kui vaba ja reflektiivne seisund. Armastus ongi inimlik olemine, temale tugineb voorus.

Augustinusele lähedast inimesekäsitust võime kohata ka Martin Lutheri (1483-1546) loomingus. Augustinuse eeskujul rõhutab ta inimväärikust, millele lisandub idee inimeste võrdväärsusest.

Luther seostab Jumala inimese sisemaailma, tema südametunnistuse vabadusega. Ta väidab, et iga kristlane on võimeline jumalasõna tõlgendama ja jutlustama. Inimesed on võrdväärsed, isegi sotsiaalne ebavõrdsus ei suuda seda välistada. Heategevus on sellisel juhul enesestmõistetav, see toimub püha vaimu läbi. Õigeks saamine sünnib usu läbi.

Luther ülistab töökust ja teisi temale olulisi kõlbelisi väärtusi kui jumalale meelepäraseid omadusi. Töö on pääsemise põhiline vahend. Kutsetöö on kristliku armastuse põhiline ilming.

Jumala tunnetamine on Lutheri jaoks irratsionaalne protsess. Jumal avaneb ainult Pühakirja kaudu. Tõeline tarkus avaneb jumalakartuses.

Usk väljendub tahte kaudu. Seejuures eitab Luther vaba tahet. Vaidluses Erasmusega Rotterdamist ta kirjutab orjastatud tahtest ning inimkäitumise ettemääratusest.

Inimene on seesmiselt rikutud. Õige on see, kes on enese silmis põlastus- ja needmisväärne. Usuelu eeldusteks on alandlikkus ja kartus. Usk on eelkõige armastus ligimese vastu. Jumala riik asub meie sees, meie südames.

Religioosse antropoloogia esindajate hulka kuulub ka B. Pascal (1623-1662). Oma antropotsentristlikus õpetuses tõestab ta Jumala tunnetamist Jeesus Kristuse kaudu.

Tunnetuse vahendina tunnistab ta mõistuse kõrval veel teisigi faktoreid, nagu südant ja tahet.

Inimene on ebatäiuslik eelkõige tänu talle omasele praktitsismile. Inimese elus valitseb juhuslikkus. Teda saadavad pidevalt petvad jõud, milledest Pascal nimetab eeskätt harjumust kui inimese teist loomust. Need jõud on hinnangulised ja irratsionaalsed ja see on tingitud sellest, et meie suhteid asjadega mõjutavad haigused, eelarvamused, uuendused. Näiteks võib tuua advokaadi käitumismaneerid kui tema töö elemendid.

Inimene valib sellise ameti, mille kasulikkusest ta on kuulnud. Enesearmastus sunnib meid oma puudusi unustama. Teadmisjanu muutub edevuseks.

Inimene on Pascali definitsiooni kohaselt tahteline mõte, intellektuaalset laadi vaba tahe.

Asudes lõpmatuses, ei tea ta, kes ta on; kõik lõpmatuses eksisteerivad olekud on ainult liivaterakesed temas. Inimene on aatom üleüldises lõpmatuses, ta on seotud “maailma ühe nurga külge”. Ta teab ainult seda, et ta peab varsti surema, kuid ta ei tea, mida kujutab endast surm.

Inimene kaob nii lõpmatult suurde kui ka lõpmatult väikesesse. Meie keha ripub kahe tühjuse vahel. Piiratud meeled põhjustavad meile ainult kannatusi. Osa ei ole võimeline tervikut tunnetama.

Inimene koosneb nii kehast kui ka hingest. Kuid neist kahest olekust, nagu ka kõigest ülejäänust selles maailmas, ei suuda me tõepäraseid teadmisi omandada. Meie mõistus sõltub tuhandetest pisiasjadest, juhuslikkusest. Tõde ja õiglus on meile selles elus kättesaamatud. Õiglus on tegelikult rippumine hüve ja kurja vahel.

Inimene on Pascali määratluse kohaselt nõrk, aga mõtlev pilliroog.( B. Pascal. Mõtteid. Toronto 1973, 28.) Teadmine oma viletsusest teeb inimese suureks. Olles oma kunagisest täiuslikkusest “alla kukkunud”, me püüdleme instinktiivselt tõe, õigluse ja hüve poole. Inimese väärikus ilmneb tema mõtlemises ja eesmärkides, kui ta aga asub neid realiseerima, muutuvad need rumaluseks. Väär on arvamus, et rahulolu tähendab õnne, sest varsti ilmuvad uued soovid. Õnnetuks olendiks teeb aga inimese surelikkus.

Inimese hinges toimub pidevalt jumaliku õndsuse ja patuse rikutuse vaheline vastastikune võitlus. Usu realiseerimise vahenditeks on tahtelised omadused. Inimese olemus avaneb südames ja armastuses, mis on ühtlasi ka religiooni põhilised psühholoogilised kandjad.

Revolutsiooniliseks pöördeks filosoofilis-antropoloogilise mõtte arengus sai renessansiajastu ettekujutus inimesest. Tolleaegne sotsiaal-pühholoogiline atmosfäär vormis individualismi kui uut tüüpi kõlbelis-antropoloogilise maailmasuhtumise. See oli kriitiline ja ilmalik maailmasuhtumine. Tunnistati inimese universaalset ja jumalikku loomust, mis kajastub ilus, teadmises ja vooruses ning millele on omane püüdlemine harmoonia poole. Rõhutati inimväärikust, inimlike võimaluste maksimaalse aktualiseerimise vajalikkust.

Konkreetne ja reaalne inimene oli renessansiajastu maailmavaate tähelepanu keskpunktis. Teda uuriti individuaalse olemise tasandil. Samaaegselt seostati inimese probleem ühiskonna kui terviku uurimisega.

Individualism realiseerus konkurentsi ja eredate isiksuste kaudu. Konfliktid seostusid õilsate ideaalidega, isikuvabadus kuritegevusega. Individuaalne moraal ja omavoli vabastas inimese traditsioonide kütkeist. Maailmasüsteem omandas inimesekeskse iseloomu.

Renessansiajastu humanistlikule inimesekäsitusele on iseloomulik pöördumine ratsionalismi poole. Inimese põhitunnusena tunnistatakse mõistuslikkust. G. Bruno (1548-1600) arvamuse kohaselt toimub käitumise reguleerimine mõistuse abil.

Renessansiajastu isiksuse väärtus ja väärikus seostub otseselt vabaduse ja iseseisvusega. Dogmad ohverdati vabaduse nimel. Vabadus on omakorda lahutamatu ratsionaalsusest ja individuaalsusest. Kuid ühtlasi ei eitata ka emotsionaalse faktori osa inimkäitumises, millele omistatakse kõlbeline orientatsioon.

Renessansi filosoofilise antropoloogia olemus avaldub oma seesmises vastuolulisuses kujukalt N.Macchiavelli (1469-1527) loomingus. Macchiavelli otsis ideaalset poliitikut, kes ühendaks endas õilsa lõppeesmärgi poole püüdlemise selleks vajalike paheliste omadustega. Riigi teenimises nägi ta inimliku õnne realiseerimise esmast vahendit, sest ainult riik on võimeline inimlikku egoismi vägivaldselt ohjeldama.

Erasmus Rotterdamist (1469-1536) propageerib vaba ja selget vaimu, mõõdukust, kainet mõistust, haritust ja lihtsust kui tõelisi kõlbelisi omadusi. Ta astub välja hilisele skolastikale omase liigse intellektuaalsuse, fanatismi, harimatuse, vägivalla ja silmakirjalikkuse vastu.

Erakordne osa kuulub inimese problemaatikale T. Hobbesi (1588-1679) loomingus.

Inimeste elu sai tema sõnade järgi alguse üleüldisest anarhiast, eraldatusest, sellisest seisundist, millele oli omane kõikide sõda kõikide vastu. Sellise üleüldise sõja neutraliseerimiseks ongi loodud riik. Riik kindlustab rahu ja elanike julgeoleku.

Inimtegevuse alusena tunnistab Hobbes enesesäilitamise tungi ja vajaduste rahuldamist. Voorus ja pahed asetatakse otsessõltuvusse mõistusest. Hüve tugineb kiindumusele, kurjus aga vastikustundele ja vihkamisele.

Tunnistades inimese egoistlikku iseloomu, võtab Hobbes inimtegevuse hindamisel kasutusele kasu mõiste. Tekib idee inimesest kui mõistuse poolt juhitavast egoistlikust olendist. Põhiliseks inimesi ühendavaks tunnuseks kuulutatakse hirm, mis tugineb enesesäilitamistungile. Kõikide eelpoolnimetatud inimlike faktorite tõttu on vajalik täielik allumine riigivõimule. Niimoodi renessansi-aegsed ettekujutused inimlikkusest ja inimesearmastusest kasvavad aegamööda üle mõistusliku egoismi teooriaks.

Antropoloogia ja eetika arengu teine, religioosne suund sai alguse reformatsiooni perioodist. Protestantismi eetika, eelkõige aga kalvinism sanktsioneerib uut tüüpi kõlbelise käitumise, milles on esiplaanil kohustus ja südametunnistus. Puritaanlike ideede järgi asetati esikohale majanduse kasvu jaoks soodsad kõlbelised omadused – töökus, mõõdukus, kokkuhoidlikkus, kasinus, puhtus. Renessansile omane elujanu asendati askeetlike eluviiside ja rikkuse kogumise kultusega.

Valgustusajastule on iseloomulik antropoloogiliste ideede tihe läbipõimumine sotsiaalsetega. Hariduse ja teaduse arengus nähti progressi kriteeriumit. Inimene, olles üheaegselt nii looduslik kui ka sotsiaalne olend, on otsestes vastastikuse mõjutuse suhetes teda ümbritseva keskkonnaga.

Valgustusajastu ideed tuginevad J. Locke’i (1632-1704) vaadetele. Töötades välja konstitutsioonilise riigi alused, ülistab Locke loomulikku vabadust ja võrdsust kui inimkonna esialgset seisundit. Tema järgi rajaneb loomulik õigus isikuvabadusel ja eraomandusel. Loomuliku õiguse kaitseks sõlmitakse ühiskondlik leping. Ühiskondliku lepingu alusel kaitstakse isikuvabadust ja demokraatlikke institutsioone. Kinnitatakse võimude lahusust ja erinevaid kodanikuvabadusi.

Locke’i vaadetest tulenevad mitmed valgustusliku iseloomuga ühiskonna reformimise programmid, milledes nähakse ette inimese vabastamist igasuguse surve ja rõhumise alt. Valgustusajastu ühiskonnateooria valmistas teoreetiliselt ette Suurt Prantsuse revolutsiooni.

Ch. L. Montesqieu (1698-1755) taandab nii poliitilised kui ka tsiviilseadused inimmõistusele. Seaduste kogusumma moodustab õiguse. Poliitilist korda tervikuna nähakse sõltuvuses geograafilisest keskkonnast ja tema tingimustest.

Isikuvabadused kindlustatab demokraatlik konstitutsioon. Poliitiline vabadus on isiklikust julgeolekust tingitud hingerahu, selle abil toimub hirmu ületamine. Inimese ja ühiskonna arengu põhiliseks tendentsiks tunnistatakse igavese õigluse realiseerimine.

J. Condorcet (1743-1794) jaoks on sotsiaalse arengu põhiliseks tõukejõuks mõistuse ja vaimupimeduse vaheline pidev võitlus. Inimese enesetäiendamise võime on piiramatu ja sellepärast on ka võimalik progressi kiirendada. Nii seadus kui ka õiglus rajanevad loodusel ja mõistusel, neist tuleneb inimlik õnn. Vabadus on paratamatult seotud eraomandusega, kusjuures vabaduse eeltingimuseks on teadus.

Condorcet tunnistab varandusliku ebavõrdsuse kasulikkust ühiskonnale. Heategevuse abil on võimalik viia varanduslikust ebavõrdsusest tulenevad negatiivsed ilmingud miinimumini. Sotsiaalse kokkuleppe saavutamiseks on vajalik erinevate huvide vaheliste vastuolude silumine.

Vastandina Condorcet’le mõtiskleb J. J. Rousseau (1712-1778) sotsiaalse ebavõrdsuse ületamise radikaalsete teede üle, esitades seejuures demokraatliku võrdsuse põhimõtted. Ta nõuab ebavõrdsuse ületamist kultuuris ja kommetes. Kommete languse ja kurjuse põhjust nähakse jõudeelus ja luksuses. Tsivilisatsiooni ebavõrdsusele vastandatakse ürgaja inimeste lihtsus ja süütus.

Ebavõrdsuse põhjust näeb Rousseau omandis, millest tulenevad huvide kokkupõrked, konkurents ja rikastumine teiste arvel. Omand on süüdi ka selles, et riigis usurpeeritakse võim rikaste poolt. Enamusele inimestest jääb niimoodi vaid töö, orjus ja viletsus.

Ebavõrdsust ja despootiat on võimalik ületada ainult jõu abil. On vaja sõlmida ühiskondlik leping, mis kaitseks ühiskonna iga liikme vabadust ja (väike)omandit.

Sotsiaalse korra aluseks jääb isiklikul töö rajanev omand. Toimub eraomandi võrdsustamine, äärmuslike varanduslike astmete lähendamine. Lakkab ühiskonna liikmete jaotus rikasteks ja vaesteks. Ühiskondlik ideaal – mõistuse riik – tuleb siis, kui kehtestatakse demokraatlik vabariik. Sellises riigis peab võim kuuluma rahvale. Sellise riigi eksisteerimise eeltingimusteks on väike territoorium ja võrdsus ning luksuse puudumine.

Raske on üle hinnata valgustusajastu eetika mõju edaspidisele filosoofilise antropoloogia arengule. Moraal tuletatakse indiviidi psüühikast. Suhtumine maailma tervikuna omandab utilitaarse värvingu. Kaitstakse mõtlemisvabaduse ja maailma inimlikumaks muutmise postulaate.

Erilise koha omandas valgustusajastu eetikas Cl. Helvetiuse (1715-1771) õpetus.

Kinnitades inimeste vaimsete võimete võrdsust ning asetades nad täielikku sõltuvusse kasvatusest tõestab ta, et inimene on koos oma moraali omadustega väliskeskkonna produkt. Moraali aluseks on seejuures mulje, nauding ja huvi.

Helvetiuse järgi juhinduvad inimesed oma tegevuses huvidest ja kasust. Selleks et neutraliseerida enesesäilitamise instinkt ja ületada konflikte, on vaja asetada inimene mõistuslikesse suhetesse ja kooskõlastada isiklikud huvid ühiskondlikega. Huvi on käitumise üleüldine stiimul. Kui geomeetria aksioomid ei vastaks inimeste huvidele, siis nad heidetaks kõrvale. Vooruslikud on ainult need teod, mis tunnistatakse kasulikeks. Rahulolu ja õnn tulenevad huvide ja vajaduste rahuldamisest, kõige lähemal õnnele on aga võimu omamine.

Inimene on järelikult egoist mõistuslikkuse piirides, talle omased huvid tulenevad enesearmastusest. Inimene on konkreetne olend konkreetsetes vastastikustes suhetes teiste inimestega, tema kombed muutuvad pidevalt. Kommete ja moraali muutumine sõltub isiksuse ning riigi huvidest. Hea on see, mis kasulik, halb aga see, mis kahjulik.

Üleüldiseks hüveks tuleb lugeda käitumise kõrgeima eesmärgina määratletav tuleviku huvi. See tähendab ühiskondlike huvide esikohale asetamist. Kombed on otseses sõltuvuses valitsemise ja seadusandluse vormidest. Kommete täiustumine toimub seaduste reformimise ja poliitilise korra muutmise teel. Seadusandlus omakorda tugineb üldise kasu printsiibile.

Põhiliseks teeks vooruse ja õnne juurde on Helvetiuse järgi haridus. Teadmised täiustuvad pidevalt, sellest tulenevalt on ka inimestele omane kommete pidev täiustumine.

Filosoofilise antropoloogia seisukohalt ei ole võimalik mööda minna I. Kanti (1724-1804), teoses “Praktilise mõistuse kriitika” kirja pandud ideedest. Kanti õpetuse kohaselt rajaneb ühiskond eetilistel printsiipidel. Moraali seaduste abil jõutakse “asjadeni iseendas”, vabaduse ja surematuse juurde. Kõlblus rajaneb praktilisel mõistusel.

Eetika seadused ja väärtused on normatiivsed, siin on kõik nii, nagu peab olema.

Eetiliste normatiivide aluseks on puhas tahe, nad juhivad meid asjade olemuse, asjade kui niisuguste juurde. Põhiväärtuseks on seejuures kohustus kui vaba tahte väljendus.

Kohustusele on omane suunitlus heategevusele, kohustusele rajaneb ka õnnelik elu.

Moraali kohustuse täitmine on vaba kõlbeline tegu. Inimese väärikus tugineb tema kõlbelisele käitumisele. Ainus autasu heade tegude eest – see on täidetud kohustusest saadav rahulolu.

Inimene on mitte vahend, vaid eesmärk. Vaba tahte kaudu inimese kõlbeline teadvus jõuab absoluutselt vaba ja täiusliku Jumala teadvuse juurde. Jumalas langevad kokku kujutlus hüvest ja soov olla hüveline. Seega muutuvad kõlbelised imperatiivid (käsud) Jumala käskudeks.

F.W.Hegeli (1770-1831) õpetus absoluutsest vaimust käsitab inimest kui ratsionaalset olendit ja teadmiste kandjat. Olles absoluutse idee kolmandaks arenguastmeks, koosneb ta ise kolmest arengustaadiumist, milledeks on subjektiivne, objektiivne ja absoluutne vaim. Hegeli järgi on inimene iseendas olev ja loodust ületav idee. Ta on inimene oma sotsiaalsuses ning ajaloolises arengus. Ainult inimene on võimeline tõusma loogilise mõtlemise ja subjektiivsuse tasemele. Inimese põhitunnuseks on vaimsus, kuid Hegel tunnistab ka inimese bioloogilist määratletust.

Vaimu eneseareng on pidev materiaalsest vabanemise, absoluutse tõe poole püüdlemise protsess. Praktilise tegevuse abil luuakse “teine loodus” ja ühtlasi ka vabadus kui vaimu substants.

Subjektiivse vaimu all mõistab Hegel inimest tema individuaalsuses ja teadvust tema bioloogiliste ja sotsiaalsete aspektide kaudu. Vaimu fenomenoloogia uurib teadvust, st. vaimu tema enda jaoks, psühholoogia tegeleb subjekti, st. vaimu kui sellisega.

Antropoloogia käsitleb hinge arengut loodusliku hinge staadiumist meelelise hinge ja sealt edasi tegutseva hinge suunas. Looduslikus hinges elab vaim üldist, planetaarset elu. Hegel tunnistab siin geograafiliste mõjude olulist osa rahvaste ja rasside elus.

Rahvaste vahel eksisteerivad olulised vaimsed erinevused. Hegeli järgi on rassid ebavõrdsed. Rassilised tunnused on põhiline progressi kriteerium. Ainult kõrgemad rassid on võimelised jõudma konkreetselt üleüldisele, ainult neile on omane lõpmatu teadmiste poole pürgimine. Europotsentrismi positsioonidelt lähtudes väidab Hegel, et euroopa vaim leidis ühtsuse välismaailmaga ja kehtestas oma kontrolli kogu maailma üle.

Hinge seesmist struktuuri uurides iseloomustab Hegel aistingut kui keha ja hinge koostööd. Individuaalse vaimu elu seostub sel viisil kehalisusega. Aistingus avaldub vaimu alateadvuslik individuaalsus, ta on vaimu ebaselge tegevuse vorm. Aistingutele on omane vastavus mõistuse vormidele.

Hegel uurib ka emotsioonide osa, rõhutades nende mõju füsioloogilistele protsessidele.

Optimistlik meeleolu mõjub näiteks soodsalt tervisele.

Hegel kirjutab hinge “vabadusvõitlusest” oma substantsiaalse sisu vastu kui eneseteadvuse, “mina” juurde jõudmisest ja meelelise hinge kujunemisest. See on vaimse ja kehalise vaheline võitlus. Seda võitlust kirjeldades tunnistab Hegel hüpnoosi ja ekstrasensoorset ettenägelikkust. Arutletakse psüühiliste häirete, hullumeelsuse ja psühhiaatrilise ravi üle.

Tegelik hing – see on hinge võim oma loodusliku individuaalsuse üle, teiste sõnadega oma keha üle. Tema kaudu toimub abstraktse vabaduse saavutamine ja mina-teadvuse kujunemine.

Vaimu fenomenoloogias analüüsitakse teadvuse arengut meeleliselt staadiumilt ratsionaalsele. Ratsionaalne sisaldab endas aru ja mõistust. Neist viimane on seotud praktika, tööalase tegevuse ja sotsiaalse võitlusega.

Psühholoogias uuritakse vaimu kui hinge ühtsuse triaadi vormis kulgevat arengut – teoreetiliselt praktilisele ja sellelt edasi vabale vaimule. Teoreetilise ja praktilise vaimu ühtsus avaldub vaba tahtena, milles on kehastunud vaba vaim. Tahe püüdleb oma subjektiivsuse objektiseerimisele. Praktilise tegevuse kaudu realiseeritakse vabaduseidee. See idee on tegelikkus, ta on objektiivne vaim.

Objektiivset vaimu iseloomustatakse vaba tahte olemisena, millest tuleneb õigus. Vaba tahte areng on kolmeastmeline – abstraktne tahe ehk isiksus, eritahe ehk moraal ja substantsiaalne tahe ehk kõlblus. Neist kõlblus sisaldab endas perekonda, tsiviilühiskonda ja riiki.

Tahe on mõtlemise eri liik. Ta on eesmärgipärane ja praktikaga seotud. Vabale tahtele on omane suunitlus vabadusele, selle realiseerimisele.

L. Feuerbachi (1804-1872) antropoloogiline materialism vaatleb inimest kui looduse koostisosa ning arengu tippu. Inimene on keha ja hing nende ühtsuses.

Inimese ja tema vaimu arengus mängib erakordset osa suhtlemine koos vajaduste rahuldamisega. Filosoofia kõrgeim printsiip on inimestevaheline ühtsus, kuid filosoofia algmomendina esineb mina ja sina vaheline suhe. Inimese seesmises minas väljendub keha passiivse, hing aktiivse küljena, st. et inimene on kultuuri, ajaloo ning tema enda produkt. Inimene on iseenda objekt, aju ja hinge paratamatu seos. Loodus muutub temas vaimseks. Inimese elule on omane suunitlus õnnele, sest ainult õnne tingimustes on võimalik vajaduste rahuldamine. Õnne poole püüdlemine on looduse enda poolt loodud ja määratletud.

Inimene on aktiivne olend, kelle tahtes väljendub enesemääramine. Tema elurõõm seisneb elujõu pidurdamatus avamises.

Uus filosoofia peab Feuerbachi sõnade järgi alustama söögist ja joogist. Nälg on uue maailma tarkuse alus. Söök muutub vereks, ajuks ja mõteteks. Söök ja toitumine määratlevad kultuuri iseloomu. Lossides mõeldakse teisiti kui hurtsikutes.

Inimene on meeleline, materiaalne olend, talle on vajalik mina ja sina harmoonia. Fundamentaalse tähendusega on tema jaoks mõistuslik tahe, mille all mõistetakse õnnelikku elu. Ma tahan, selle pärast ma ka olen. Suhetes teisega avaldub armastus, tema kaudu tunnistataksegi meelelist.

K. Marx (1818-1883) lähtub oma inimeseõpetuses materialistlikust ajaloo-käsitusest, asetades konkreetse inimese igal võimalikul juhul majanduslikule ja poliitilisele taustale.

Väites, et Hegelil on kõik pea peale pööratud, kinnitab ta tsiviilühiskonna, s.t. majandussuhete primaarsust riigi ees. Inimkonna vabastamiseks olevat vajalik tema vabanemine raha mõju alt.

Marx arutleb põhjalikult inimese vabaduse ja võõrandumise probleemide üle. Kui Hegeli jaoks tähendab võõrandumine materiaalset, looduslikku seisundit, Feuerbach näeb põhilist võõrandumise ilmingut religioonis, siis Marx taandab kõik majanduslikule baasile. Võõrandumine on tema jaoks võõrandatud töö, kusjuures töö produktid väljuvad inimese kontrolli alt ning vastanduvad temale. Võõrandumise tõttu toimus jagunemine rikasteks ja vaesteks, ning selle tulemusena tekkisid eraomandus ja ekspluateerimine.

Võõrandumise ületamine toimub vaba ja loomingulise tööga ühiskonna hüvanguks.

Selle eeltingimusteks on eraomandi likvideerimine ja varandusliku ebavõrdsuse ületamine. Ühiskonna kui terviku vabastamine eelneb inimisiksuse vabastamisele.

Nimetatud protsessidega käib kaasas tootmise ühiskonnastamine.

Marxile kuulub idee rahvamassidest kui tõelisest ajaloo loojast. Isiksused on näitlejad ajaloo näitelaval, kelle põhitunnuseks on sotsiaalsus, eelkõige klassikuuluvus ja suhtumine tootmisvahenditesse. Inimeste vaheline võrdsus ja üleüldine õiglus on saavutatav alles pärast tootmisvahendite natsionaliseerimist.

Kinnitades ühiskondlike huvide prioriteeti isiklike huvide ees, näeb Marx ideaalse seisundina kollektiivset tööd ühiskonna hüvanguks. Ühiskonna areng ja isiksuse õnne täiustumine on dialektiline protsess, mis kulgeb seesmiste vastuolude ületamisena klassivõitluse vormis. Ühiskonna arengut kiirendada on võimalik ainult ratsionaalsete teadmiste abil. Marxi poolt välja töötatud inimese ideaal on utoopiline – vaba inimene kollektivismi tingimustes, kes peab silmas teadlikult ühiskondlike huvide prioriteeti.

Romantismi ajastul algab filosoofia üleüldine pöördumine antropoloogia poole. Tekib rida inimesekeskseid koolkondi. Ka mitte inimesekesksetes õpetustes tugevnevad antropoloogilised elemendid ja motiivid. Seesugune pööre inimese poole toimus seoses pettumisega ühiskondlikes liikumistes ja religiooni aktualiseerumisega.

Inimese problemaatika kaudu subjektivism ja voluntarism astusid välja objektivismi ja ratsionalismi vastu. Tahe vastandati mõistusele ja inimtegevus taandati irratsionaalsetele, seletamatutele põhjustele ja faktoritele. Tunnistati vabaduse ja vaba tahte prioriteeti seaduspärasuse ees.

Volutaristlikule antropoloogiale pani aluse H. Maine de Biran (1766-1824). Alustab ta oma loomingulist tegevust sensualismi kriitikaga. Sensualism on tema jaoks kogemust võltsiv ideoloogia. Psüühika algab Birani järgi mitte üksikutest aistingutest, vaid terviklikust psüühilisest elust. Teadvuse esimeseks avaldumisvormiks on seesmises elamuses antud tahteline jõupingutus.

Psüühilise elu kui terviku printsiibina tunnistab Biran maailmale vastandatud isiksust – Mina. Mina eksisteerimine ilmneb tahtelises jõupingutuses. Mina on alati koos mingi takistusega. Kui Mina on põhjuseks, siis takistuses väljendub järeldus. Pingutus avaldub alati takistuse ületamise vormis. Sellest saab alguse tunnetus. Aisting on seejuures kõrgetasemelise abstraktsiooni tulemus.

Meie mõistust iseloomustatakse antropomorfsena. Me tunnetame ainult seda, mida me ise ümbritsevasse maailma üle kanname. Seejuures osalevad tunnetusprotsessis aktiivselt intuitsioon ja usk. Jumala olemasolu tuletatakse kogemusest, tema poole püüdlemisel on usk võrdväärne mõistusega.

Biran on seisukohal, et psühholoogia on ainus õige teadus, sest ta ei lõhu tahtepingutuse ühtsust. Psühholoogia seguneb füsioloogiaga, subjektiivne objektiivsega.

Ainuõige uurimismeetodina nimetatakse introspektsiooni. Psüühika olevat selline, nagu ta meile näib olevat. Meie ettekujutused meist endist toetuvad eelkõige tahteaktidele ning neist olenevalt keha liikumistele. Välismaailm jääb väidetavasti meie kontrolli alt välja.

Tahtelise pingutuse abil haarame enda vaatevälja noumenite maailma, olemise enda.

Ainult tänu tahtele on teadvus võimalik. Ta on sünteetiline ning seotud põhjuslikkusega.

Teadvuse tõukejõuna on tahe vaba ning kujutab endast absoluutset põhjuslikkust. Mina on absoluutselt vaba, isegi minevikul ei ole tema üle võimu. Igasugune eesmärk on tahtepingutusest välistatud. Intuitsiooni abil ja pingutustundena tungib aktiivsus ka aistingutesse. Usu abil tungivad meie teadvuses tekkivad mõisted Universumi.

Mõisted alluvad universaalsele eluseadusele – nimelt enesesäilitamise seadusele. Nad asetavad isiksuse kindlatesse raamidesse. Mina tunnetab iseennast siis, kui ta mõjutab meie endi organismi. Enesetunnetuse tagajärjel tekivad erinevad muljed. Reflektiivsel tasandil ärkab vaim, kes avastab endas religioossed vajadused, Jumalaga suhtlemise alged. Ilmneb absoluutne võime kui Jumalaga suhtlemisevõime.

Inimene leiab end täielikult ainult iseenda kui piiratud olendi vastandamisel piiramatu olevuse kui usu esialgse faktiga. Religioosne tunnetus kulgeb seesmise läbielamise kaudu. Mängu astub siin ka isiklik kõlblus kui psüühiline kogemus. Psüühika abil toimubki üleminek paratamatu ja muutumatu reaalsuse juurde.

Voluntaristliku antropoloogia liini jätkas ka hiline F. W. Schelling (1778-1854) oma ilmutuse filosoofiaga. Religiooni tõed kuulutatakse Schellingi – müstiku poolt kõrgeimateks filosoofia tõdedeks. Religioon väljendab tõelist tegelikkust, sest ta elatakse inimese poolt läbi. Inimese vabadus väljendub Jumala kaudu. Nii headus kui ka kurjus on mõlemad Jumalast. Religioon tegeleb eksisteerimisega, olemuse uurimine jäetakse filosoofia hooleks. Filosoofia poolt uuritav maailm on küll seaduspärane, kuid mitte vaba, ta kasutab tegelikkusega mitte seotud mõisteid kui eitusi.

Positiivse, st. ilmutuse filosoofia ülesannet nähakse isiksuste vahetute elamuste fikseerimises. Selleks pöördutakse Jumalast innustatud inimeste müstilise intuitsiooni poole, kusjuures intuitsiooni all mõistetakse aloogilise religioosse tunde poolt realiseeritavat intuitsiooni. Mõistus jäetakse teadusele, filosoofia varustatakse intuitsiooniga. Eksisteerimise tunnetamine toimub ilmutuse ja müüdi loomise abil.

Müüt on Schellingi arvamuse kohaselt reaalsusele lähedasem kui loogikal rajanev teadus. Müüdile on omane ilmutuse jumalikustamine. Ilmutus on meis avanev kõrgema jõu kingitus. Subjekti aktiivsus välistatakse ilmutuse poolt täielikult. Niimoodi kinnistub filosoofilise antropoloogia variant, mida võib iseloomustada mõistuse mittepädevust tõendava irratsionalismina.

Inimese problemaatika on kesksel kohal M. Stirneri (1806-1856) loomingus. Stirner püüab täiendada Feuerbachi antropoloogilist materialismi, milles olevat säilinud teoloogia elemendid. Tema sõnade järgi on Feuerbachi vaadetele omane kristlikku laadi moraali sugemed, sest moraal väljendab Feuerbachil inimese soolist olemust.

Stirner püüdleb järjekindla ateismi poole, mis tähendab tema jaoks moraali täielikku eitamist. Moraal on fiktsioon, südametunnistus aga viirastus. Südametunnistus on tegelikult inimese sisemaailma asetatud Jumala võõrandatud idee.

Konkreetne inimene on Stirneri tõlgenduses absoluutselt individuaalne inimene. Tõeliselt konkreetse seisundi saavutamist takistab moraal. Inimese olemus, tema konkreetne loomus avaldub tahtes. See on irratsionaalne tahe, mis koosneb tahtelistest impulssidest. Tahe on individuaalne ja mõistuse kontrolli alt väljunud. Eelkõige on vajalik tahte kasvatamine.

Stirner eristab tahte arengustaadiumeid, milledeks on looduslik (irratsionaalne) ja mõistuslik tahe. Inimtegevuse eesmärk seisneb selles, et kujundada enda jaoks mõistuslik tahe. Tahte kujundamise protsessis kasutatakse materjalina stiihilist tahet.

Stirneri jaoks eksisteerivad ainult Mina ja minu tahe. Talle omane materialistlik maailmakäsitus on seega amoraalne. Amoraalsusele omistatakse aga eranditult positiivne tähendus. Seejuures erinevalt Hegelist väidab Stirner, et kõik see, mis on tegelik, on mittemõistlik. Piiramatu individualism omandab niimoodi praktilise solipsismi tunnused.

Stirneri antropoloogia kujutab endast seega inimisiksuse ja tema võimaluste apoloogiat.

Inimene on kõigepealt egoist, ja seejuures irratsionaalne egoist. Õpetust tervikuna võib nimetada irratsionaalseks egoismiks.

Voluntaristliku antropoloogia üheks variandiks on ka A. Schopenhaueri (1788-1860) õpetus maailmast kui tahtest ja kujutlusest. Tema loomingule on omane eksistentsiaalne lähenemisviis. Nii minu teadvuse sisu kui ka vorm – mõlemad määratletakse subjekti poolt. Maailm on minu kujutlus. Küllaldase aluse seadus omandab tema puhul subjektiivse iseloomu, lülitades endasse nii ruumi kui ka aja. Inimtegevus on irratsionaalne, tal ei ole motiivi.

Maailm kui kujutlus on järelikult subjektiivne, antropotsentristlik maailm. See on hinduistlik maia, ta on pidev õudus. Me tunnetame seesugust maailma ainult tema suhtes inimesega ning selle tulemusena saadud fragmentaarsed teadmised vastavad inimeste vajadustele.

Kujutluse juurest läheb Schopenhauer üle tahte kui maailma põhiomaduse juurde. Tahte tunnetamine toimub esteetilise intuitsiooni abil. Ma omandan maailma kui tahet, mida on võimalik ainult kirjeldada. Maailm kui tahe on ühtne, igavene ja vaba. Tahe on irratsionaalne. Kujutlusega ühendab tahet idee, mida Schopenhauer iseloomustab arhetüübi ehk esialgse muljena.

Tegevuse parim arhetüüp on nirvaana. Selleks, et oleks hea, on vajalik loobuda soovidest. Inimese elu kõigub pidevalt kannatuse ja igavuse vahel. Inimelu olemuse on seega traagiline kui õige ja süütu pidev hukkumine. Vabanemiseks on vajalik nirvaana kui üleminek universaalse tahte sfääri. Nirvaanas haarab inimest õilis tunne, ta ühtub siin jumalikuga. Selle tulemusena saavutatakse õndsus, mis tähendab kunsti puhaste vormide (kujundite) kaemust.

Arutledes üleüldise tahte üle, heidab Schopenhauer kõrvale ajaloolise järjepidevuse nii maailma kui terviku kui ka inimese ja ühiskonna arengus. Maailm on kaootiline ja seletamatu, teda on võimalik tunnetada ainult intuitsiooni abil. Eelpooltoodust tuleneb sügav pessimism väljendamaks võimetust selles maailmas midagi paremaks muuta.

Schopenhaueri tahe – see on maailma üle valitsev pime jõud, mida intellekt on võimetu ohjeldama. Tahe on midagi maailmas toimiva spetsiifilise energia sarnast, mis olles n.ö. puhtaks energiaks, on mõnes mõttes ka substants.

Nüüdisaegne inimeseõpetus nii filosoofias kui ka eriteadustes peab esmajärjekorras arvestama loodusteaduslike andmetega inimese kohta. Vaatamata paljudele vastuväidetele on seejuures põhiliseks teoreetiliseks aluseks jäänud siiski Ch. Darwini poolt avastatud orgaanilise elu evolutsiooni teooria. Darvinism asetas inimese probleemi kvalitatiivselt uuele loodusloolisele alusele. Pärilikkuses ja muutlikkuses nähakse evolutsiooni liikumapanevat jõudu. Tunnistatakse loomuliku valiku otsustavat osa, kusjuures loomulik valik sõltub keskkonnast.

Loomulik valik tähendab kõige kohanduvamate isendite ellujäämist. Organismid, nende hulgas ka inimese organism, täiustuvad evolutsiooni protsessis pidevalt.

Darvinismi õpetus ei tekkinud tühjal kohal, seda valmistati ette paljude eelnevate põlvkondade poolt. Darvinismi on mõjutanud paleontoloogia, võrdleva anatoomia ja võrdleva embrüoloogia teke. Võiks mainida veel J. Lamarcki teooriat keskkonna otsustavast osast elusorganismide arengus ning Ch.Lyelli poolt loodud planeet Maa geoloogilise evolutsiooni kontseptsiooni.

Evolutsiooni kontseptsiooni uusimaks ilminguks on sünteetilise evolutsiooni teooria, milles ühendatakse darvinismi seisukohad geneetika saavutustega. Juurde võib lisada uusimad molekulaarbioloogia alased avastused – evolutsioonibioloogia valdkonnas.

Darvinism tunnistab uute liikide tekkimist populatsiooni tasandil, erinevalt antidarvinistidest, kes taandavad inimese tekke üksikute isendite tekkimisele. Darvinismi järgi tekkis inimene seega üldise liigi (populatsiooni) kui tervikuna.

Inimese teke kujutas endast pikaajalist evolutsiooni protsessi. Niinimetatud antroopne printsiip oli arvatavasti juba “suurde plahvatusse” sisse programmeeritud. Elu tekkis Maakeral miljardeid aastaid tagasi. Elust tekkis omakorda biosfäär, biosfäärist inimtegevuse tulemusena noosfäär (mõistuse sfäär). Võib täheldada eluvormide mitmekesisust ja nende levikut. Kõneldakse isegi elu, mõtlemise ja tsivilisatsiooni võimalikkusest kosmoses ja sellest tulenevalt ka võimalikest kontaktidest teiste tsivilisatsioonidega. Inimkonna jaoks kõige pakilisemaks probleemiks tänapäeval on Maal oleva elu kaitsmine ja ökoloogilise kriisi ületamine.

Inimene on homo sapiens ehk mõistusega olend, talle omased mõtlemine ja keel on üheaegselt nii bioloogilise kui ka sotsiaalse evolutsiooni resultaat. Mõistus, mõtlemine toetub seejuures paljudele keerulistele, nii peaajus kui ka kesknärvisüsteemis kulgevatele füsioloogilistele protsessidele. Närvisüsteem funktsioneerib dünaamilise stereotüübina, kindlustades elusorganismide, sealhulgas ka inimese käitumise ratsionaalsuse või suunitluse sellele.

Evolutsiooniteooria seisukohad kanti hiljem üle ka etnoloogiale, mille tulemusena tekkis inimkonna eelajaloo naturalistlik tõlgendus. Homo sapiensi erinevad käsitused ja rakendused aitasid olulisel määral kaasa etnoloogia arengule.

L. Morgan (1818-1881) kirjutab näiteks tehnilistest leiutistest kui ühiskonna arengu liikumapanevast jõust. Inimühiskonna arengut periodiseeritakse materiaalse kultuuri elementide täiustumise alusel: metslus, barbaarsus, tsivilisatsioon. Morgan kinnitab inimkonna arengu ühtsust ning tema hõimulise organiseerituse universaalsust.

Matriarhaat oma ajaloolises tähenduses on olnud universaalne nähtus. Kõikidele universaalsustele on omane evolutsiooniline arenguvorm. Näitena tuuakse siin omandivormide evolutsiooni ja kollektiivne omand kui reaalsuse ilming. Evolutsioon esineb ka abielu ja perekonnasuhete puhul, näiteks üleminek grupiabielult monogaamiale.

Evolutsiooni printsiipide kõige järjekindlamaks rakendajaks etnoloogias on E. Taylor (1832-1917). Tema järgi mängivad kõik rahvad inimkonna ja kultuuri arengus teatud osa. Kultuuri areng on seejuures analoogiline bioloogilise arenguga, see avaldub ideede lineaarse enesearenguna, nagu seda on tehnilised leiutised, teaduslikud teadmised jpm.

Inimkonna areng on pidev ja järk-järguline protsess. Religiooni, kuid ühtlasi ka kogu inimkonna areng tervikuna on osa looduse ajaloost. Seejuures Taylor otsib religiooni juuri inimese psüühikas. Kõige varasemale, religioonieelsele perioodile järgneb tema skeemi kohaselt polüteism, sellele omakorda monoteism.

Uurides inimkonna ajaloo kõige varasemat perioodi, väidab Taylor, et ürginimene oli järjekindel ratsionalist, kes nii oma mõtetes kui ka tegudes oli ülimalt loogiline. Ta oli veelgi ratsionaalsem kui kaasaegne inimene. Müstikasse ja maagiasse laskub ürginimene harilikult neis küsimustes, mida ta ei ole võimeline loomulikul teel seletama.

Edaspidises etnoloogia arengus naturalism ületati. Kultuuriline relativism tunnistas erinevate kultuuride unikaalsust. Heideti kõrvale ka Taylori ettekujutused ürginimese loogilisusest ja ratsionaalsusest, sellele vastandati teooria ürgaegse mõtlemise loogikaeelsest iseloomust.

Toetudes kollektiivsete kujutluste kontseptsioonile väidab L. Levy-Bruhl (1857-1939), et ürginimese mõtlemise aluseks on osalemise (partitsipatsiooni) seadus, mille järgi tegelikkuse erinevad aspektid ühendatakse ühtseteks müstilisteks tervikuteks.

Ürginimene on järelikult holist, gestalton. Loogika seadused asenduvad sel juhul paratamatult loogikaeelsetega. Ja ehkki ka Levy-Bruhli poolt antud lahendused ei osutunud lõplikeks, evolutsioonilis-naturalistlik lähenemisviis inimese eelajaloole lõi ometigi kõikuma.

Evolutsioonilised ja naturalistlikud ideed tungisid ka inimestevaheliste suhete, nende kollektiivse käitumise käsitlusse. H. Spencer (1820-1904) näeb näiteks bioloogiliste analoogiate alusel ühiskonda hiigelsuure superorganismina. Elusorganisme ja inimkollektiive ühendavad mitmed ühised tunnused, näiteks mõlema puhul saadab struktuuride kasvu moodustiste suurenemine. Kuid samaaegselt tunnistab Spencer ka põhimõttelisi erinevusi elusorganismide ja ühiskondlike institutsioonide vahel.

Institutsioonidest kui sotsiaalsetest elunditest koosneva ühiskonna areng on suunitletud tasakaalule. Sotsiaalne evolutsioon kulgeb automaatselt, tema kriteeriumiks on tööjaotus.

Orgaaniline koolkond sotsioloogias allutas inimese ja ühiskonna täielikult bioloogia seadustele. Igas rakkudest koosnevas organismis nähakse ühiskonda, inimühiskonnas tervikuna aga loomade kollektiivse kooselu vormi.

Kõige kujukamaks sotsiaalsete ning antropoloogiliste nähtuste biologiseerimise näiteks on sotsiaaldarvinism ja tema eriilming – rassism, milles loomuliku valiku seadused kantakse automaatselt üle sotsiaalsele sfäärile. Näiteks nähakse erinevate inimgruppide vahelistes konfliktides olelusvõitluse ilmingut.

Naturalistlikke tendentse võib kohata ka hilisemas, põhiliselt empiirilises sotsioloogias.

Inimene ja ühiskond allutatakse siin loodusseadustele. N.Rashevsky järgi on inimeste vahelised suhted seletatavad bioloogia seaduste abil. Käitumine sõltub inimese enda poolt määratletud situatsioonist. Inimese subjektiivse sisemaailma võimalikku tähendust eitatakse täielikult. Toetutatakse biheivioristlikule käitumise skeemile:

stiimul --> reaktsioon.

Eriline koht naturalistlikus inimese- ja ühiskonnakäsituses kuulub instinktivismile.

Kõige tüüpilisemaks näiteks on siin sotsiaalbioloogia, mis leiab otseseid analoogiaid inimeste ja loomade vahel.

W. McDougalli (1871-1938) järgi on instinktiivne eesmärgi poole püüdlemine elusorganismi geneetiliselt kodeeritud. Inimese meelte hierarhiline ehitus on arengu loomulik resultaat. Juhtivat osa mängib seejuures egoistlik meel ehk Mina. Isiksus on nii kaasasündinud kui ka omandatud tahteliste dispositsioonide ja intellektuaalsete võimete kogusumma. Isiksus on midagi monaadi sarnast, mis juhib tema psühhofüüsilist eksistentsi.

Kollektiivse käitumise puhul, nagu rõhutab McDougall, suureneb isiksuse afektiivsus, ühe isiksuse afektiivse seisundi jäljendamine teiste poolt. Otsustavat osa mängib selles protsessis “primitiivne sümpaatia”.

Inimeste sotsiaalse tegevuse ja loomade kollektiivse kooselu vahel on leitud ühiseid tunnuseid. See on andnud võimaluse seletada nende funktsioneerimist ühtede ja samade seaduste järgi. Näiteid selliste analoogiate kohta on küllaltki palju: termiitide ehitused ja kollektiivne töö, mesilaste vilgas kooselu, sõjad ja orjus sipelgate ja mitmete teiste putukate juures. Loomakarjades kehtib oma kindel etikett ja käitumisreeglid.

Lisada võib veel primaatide ehk inimahvide küllaltki keerulise grupielu.

Samaaegselt võib aga inimeste ja loomade käitumises kohata ka fundamentaalseid erinevusi. Kui loomad tegutsevad instinktiivselt, eellastelt omandatud geneetilise koodi abil, siis inimtegevus on mõistuspärane ja ümbritseva keskkonna ümberkujundamisele suunatud. Inimene ja inimtegevus on esmajärjekorras sotsiaalse iseloomuga, nüüdisaegne inimene tegutseb sotsiaalselt ja sihipäraselt, huvidest lähtuvate eesmärkide alusel.

Naturalistlikul ja temale lähedastel sotsiaalsetel ning antropoloogilistel õpetustel tugineb lineaarse progressi kontseptsioon, mille järgi inimene liigub pidevalt ja takistamatult progressiivset arenguliini mööda üles. 20. sajandi sotsiaalsed vapustused lükkasid aga seesugused optimistlikku laadi arengustsenaariumid ümber, asendades need tunduvalt traagilisemate mudelite ja perspektiividega. Esiplaanile nihkus ettekujutus tsivilisatsiooni arengust kui ringliikumisest. Erakordse tähenduse omandas selle õpetuse kontekstis

O. Spengler (1880-1936) oma teosega “Õhtumaa allakäik”. Spengler lükkab ümber nii europotsentrismi kui ka lineaarse progressi teooriad. Olles otseselt F. Nietsche vaadetest mõjutatud, vastandab ta neile õpetuse lokaalsetest kultuuridest ja nende ringliikumisest.

Põhjuslikkusele ja seaduspärasusele vastandab Spengler saatuse. Spengler väidab, et objekti uurimiseks on vaja temasse sisse elada, saada intuitiivne nägemus temast. Inimkonna ajalugu on Spengleri järgi kunst, milles prevaleerivad analoogia, pilt ja sümbol. Kultuuride ja sotsiaalsete muutuste põhjused leitakse kosmilistes ja jumalikes jõududes.

Lokaalsed kultuurid rajanevad sümbolitel. Sümbolid on omakorda religiooniga seotud.

Mängu tuleb irratsionaalne moment.

Kultuurilist relativismi aluseks võttes tunnistatakse erinevate kultuuride võrdväärsust. Iga kultuur on sügavalt individuaalne. Nüüdisajal kuulub juhtpositsioon euroopa kultuurile, kuid temas võib juba märgata kriisi ning allakäigu tunnuseid (O. Spengler. “Õhtumaa allakäik” Tallinn 1940, 6.)

Üldiselt ja tervikuna asendatakse vertikaalne arenguliin horisontaalsega.

Spengler, töötanud välja kultuuride morfoloogia, asus kultuuride uurimise juurde.

J. W. Goethe eeskujul kasutas ta orgaanilist ja poeetilis-loomingulist lähenemisviisi.

Intuitiivse ja poeetilise meetodite abil loodi lokaalsete kultuuride tüpoloogia. Rikkalikult kasutati seejuures bioloogilisi analoogiaid. Homoloogilistena käsitletakse näiteks buddhismi ja rooma stoitsismi. Eelpooltoodust tulenevalt omandab üheaegsuse mõiste uue tähenduse – Pythagorast ja Descartes’i vaadeldakse kui kaasaegseid.

Spengler rõhutab erinevate kultuuride võrdväärsust. Antiikkultuur ja maiade kultuur on selles mõttes ekvivalentsed. Eristatakse kokku kaheksat lokaalset kultuuri: india, hiina, babüloonia, egiptuse, antiik-, araabia, vene ja lääne-euroopa kultuurid. Iga kultuur läbib bioloogiliste analoogiatega sarnaselt neli staadiumit: kevad, suvi, sügis ja talv. Kultuurile eelneb harilikult kultuurieelne (etnoloogline) arengufaas, kultuurile järgneb tsivilisatsioon, moodustades koos “elulise tsükli”.

Tsivilisatsioon tähistab langust. Hingelist laadi loominguline jõud sureb temas välja.

Tsivilisatsiooni põhitunnuseks on masside ilmumine ajaloo areenile.

Kultuuris kehtib Spengleri poolt antud hinnangu kohaselt vaimuelu prioriteet. Ideaalne kultuuri vorm asub aga poliitilises elus, seda iseloomustab aristokraatia võim.

Tüüpiliseks näiteks toob ta sellise võimu puhul “päikesekuninga” Louis XIV aegse absoluutse monarhia.

Lääne-euroopa kultuuri analüüsides toob Spengler selle vaimuelu “kevadena” Aquino Thomase skolastika. Suve esindab religioosne reformatsioon. Sügise all mõistetakse intelligentsi kujunemist suurtes linnades. Talv kujutab aga endast suurte linnade elanike tsivilisatsiooni, selles levivad metafüüsika ja religiooni-vastased tendentsid. Sellistes tingimustes seisneb lääne kultuuri pääsemine faustilikus hinges, mida iseloomustab tohutu aktiivsus, võimutahe ja tehnilised oskused. Spengler seostab tema poolt idealiseeritava Fausti vaimu otseselt Preisi riiklusega. Viimasest lähtudes näeb ta natsionaalsotsialismis tõelist sotsialismi vaimu.

Igale kultuurile on Spengleri sõnade järgi omane tagasipöörduv tegevus. Kõigis kultuurides korduvad iga 50 aasta järel poliitilised, vaimsed ja kunstialased muutused.

Loetletakse võrdseid intervalle Puunia sõdade, Hispaania pärilussõdade ja Friedrich Suure sõdade vahel.

Kultuuri ideaalseks kestvuseks olevat tuhat aastat. See on suure hinge õitseaeg kindlalt määratletud piirkonnas. Kultuur hukkub siis, kui hing realiseerib oma võimalused rahvaste, keelte, religioonide jt. sfäärides ja pöördub oma esialgse hingelise stiihia juurde tagasi. Sellisesse seisundisse olevat tänapäeval jõudnud lääne-euroopa kultuur.

Teaduslike ja filosoofiliste teooriate ning riigivormide algallikaid nähakse igas kultuuris absoluutsete ja kordumatutena. Igale lokaalsele kultuurile vastavad ühtlasi ka kordumatud isiksuse tüübid. Lääne-euroopa kultuuri juurde kuulub Fausti vaimu omav loov isiksus.

Spengleri kultuurifilosoofia ulatub mitmete oma aspektidega käesoleva sajandi filosoofilis-antropoloogilise mõtte konteksti. Meie ajastule on üldse omane inimesekesksete filosoofiliste õpetuste arvukus. Seesugustest õpetustest on tuntuim eksistentsialism, talle omase antropologismi ja subjektivismiga. Kogu maailm omandab eksistentsialismis emotsionaalse, meeleolulise varjundi.

Selliseid suundi eiravad filosoofilised koolkonnad, milledele on omased objektivistlikud tendentsid ja objektivism kui uurimisprintsiip. Mõningad objektivismi kalduvad koolkonnad heidavad aga inimese täielikult kõrvale. Kõige ilmekamalt avaldub selline antiantropologism strukturalismis.

Just strukturalismis võib märgata objektivismi radikaalseid tunnuseid. Teostades väärtuslikke uurimusi paljudes humanitaarteadustes, absolutiseerivad strukturalistid struktuure ja suhteid, elimineerides oma uurimistulemustest reaalseid ja elavaid subjekte. Ja ehkki hilisem strukturalism on oma esialgsest radikaalsusest loobunud, siis metodoloogilise lähenemisviisina on see jäänud ikkagi inimest välistavaks vaadete süsteemiks. M. Foucault (1926) näiteks vaatleb inimest kui täiesti juhuslikku nähtust ajaloos. Arenguna nähakse eranditult erinevate, eelkõige keeleliste struktuuride evolutsiooni.

Cl. Levy-Strauss (1908) töötas struktuurseid meetodeid kasutades välja ühiskonna tekke ja arengu uue spetsiifilise käsituse. Selles nähakse etnoloogia põhiülesannet psüühika alateadvuse tasandil baseeruvate kollektiivset laadi kultuurialaste nähtuste uurimises. Põhiliselt kasutatakse sellistes uurimustes lingvistilist meetodit. Iga sotsiaalne nähtus tugineb mingile psüühilisele struktuurile. Majanduse areng on alateadvuslike operatsioonide ajalugu. Sotsiaalsed suhted ürgühiskonnas on väärtuselistest elementidest koosnevad süsteemid, mis nagu fonoloogilised süsteemidki on üles ehitatud alateadvuse tasandil.

Keel kui nähtus ei sõltu subjektist, tema erinevad struktuurid moodustavad ühiskonnas metastruktuuri. Keelel on erinevaid väljendusvorme, näiteks abielu ja perekonnasuhete tähistamiseks. Keeleliste struktuuride abil on võimalik uurida kunsti, õigust, religiooni, erinevaid sotsiaalseid nähtusi. Individuaalne mõtlemine ja temaga seotud keel on võimeline kogu ühiskonna vaimuelu enda koostisse haarama.

Strukturaalsete meetodite abil jõuab Levy-Strauss järeldusele, et müüdid kujutavad endast keele lahutamatut koostisosa. Müüdid moodustavad pideva ajas kulgeva struktuuri. Igal müüdil, nende hulgas ka erinevatel poliitilise ideoloogia ilmingutel, on kihiline struktuur, nad on mingi vastuolu lahendamise loogiline mudel. Müüdil on kõnekeeles samasugune koht nagu kristallil füüsilises mateerias. Inimmõtlemine on muutumatu, inimene ise looduse koostisosa ning mitte vaba vaimne reaalsus.

Levy-Strauss jõuab järeldusele, et objekt asub inimeses endas, tema mõistuse alateadvuslikus struktuuris. Selline struktuur on identne füüsikalise reaalsusega. Otsustava tähtsusega on sellisel juhul sümbolite deðifreerimine, teadlik subjekt välistatakse täielikult. Kõik antropoloogiline ja väärtuseline heidetakse kõrvale.

Vastukaaluks objektivistlikele suundadele on filosoofilis-antropoloogiline mõte siiski säilitanud oma koha nüüdisaegses kultuuris ja maailmavaates. Inimene ja sümbolid kui probleemid on leidnud väljundi eksistentsialismilaadsetes õpetustes.

Arenedes paralleelselt “inimese teadusega”, on elu filosoofia ehk eksistentsialism ja mitmed teised õpetused pühendunud inimese probleemi uurimisele universaalsel tasandil, konkreetse inimese ja tervikliku maailma vahekorra kaudu. Niimoodi on jällegi tõstatatud iidne mikrokosmose probleem, nüüd juba seoses uusimate teaduslike andmetega inimese organismi ja elutegevuse kohta.

Nüüdisaegsetes ettekujutustes inimese kohta on esikohal tema sotsioloogiline määratlus. Arvukate õpetuste rägastikust isiksuse kui inimese sotsioloogilise olemuse kohta võime esitada siin definitsiooni inimesest kui “ühiskondlike suhete ansamblist”.

Isiksus sotsiaalse olendina imbub faktiliselt ka eksistentsialistlikku problemaatikasse ning omandab siin erakordse tähenduse. Teatud mõttes võib eksistentsialismi kui vaadete süsteemi sotsioloogiliseks antoloogiaks nimetada.

Isiksuse olemust määravaks faktoriks on esiteks referentgrupp, millele indiviid orienteerib oma käitumise ja staatuse ning millega määratletakse inimese koht ühiskonna sotsiaalses struktuuris, ja teiseks rollid, millega tähistatakse inimese osalemist suhtlemises. Isiksuse kujunemise protsess kujutab endast sotsialiseerumist kui ühiskonna normide ja reeglite omandamist. Erilise tähendusega on kultuuriväärtuste ja -sümbolite omandamine, millega kujundatakse ja kinnistatakse isiksuse kultuur.

Sotsialiseerumise otsustavaks etapiks on Mina-teadvuse kujunemine.

Mitmekülgne sotsiaalne elu on tõestanud, et oma kindel koht meie maailmas kuulub ka sellele, mida on traditsiooniliselt irratsionaalse faktorina iseloomustatud. Hinnangute loogika, otsuste vastuvõtmise psühholoogia ja mitmed teised uusimad teadusharud on asetanud irratsionaalsuse uurimise soliidsele teaduslikule alusele. Irratsionalismi kalduvad filosoofilised koolkonnad täidavad ühiskonna vaimuelus positiivset funktsiooni nad on inimkonna kultuuri lahutamatu komponent.

Eksistentsialism, mis kasutab põhikategooriana eksisteerimise kategooriat, kirjeldab seda eeskätt hirmu, ärevuse ja teiste negatiivsete emotsioonide abil. Eksistentsialistlik maailmakäsitus on traagiline, inimene on selles kesksel kohal. Maailm taandatakse täielikult inimlikule eksisteerimisele. Eksisteerimine väljendub kommunikatsiooni erinevate vormide kaudu, ontoloogiline problemaatika põimub selles läbi eetilisega.

Eksistentsialismi põhiprobleemid püstitati ja tema põhikategooriad töötati välja möödunud sajandil taani religioosse filosoofi S. Kierkegaardi (1813-1855) poolt. Üksinduses kulgenud pingelise loomingulise töö tulemusena pani Kierkegaard aluse juhtivale suunale inimese filosoofias.

Toetudes oma vaadetes saksa romantismile, esindab Kierkegaard Hegeli vastu suunatud antiratsionaalset suunda. Kierkegaardile oli Hegeli filosoofia oma süsteemsuses ja terviklikkuses vastuvõetamatu. Eriti kritiseeris ta Hegelit viimasele iseloomuliku objektivismi eest. Hegeli ratsionalistlikule dialektikale vastandab Kierkegaard Sokrateselt üle võetud iroonia meetodi.

Kierkegaardile on omane irratsionaalne vaen Hegeli vastu. Kierkegaardi Hegeli kriitika kulgeb eetilis-isikulises plaanis, religioosse problemaatika kaudu. Antihegeliaanlik irratsionalism on niivõrd sügav, et isegi hilise Fr. W. Schellingi “Ilmutuse filosoofia” tundub liiga ratsionaalne olevat. Hegeli ebaisikulisele panlogismile vastandatakse subjektiivne irratsionalism.

Kierkegaardi filosoofilist evolutsiooni iseloomustab pidev poleemika liberaalse teoloogia esindajate ja nende ideedega. Ta kritiseerib A. Schleiermacheri (1768-1834) esteetilise suunitlusega protestantlikku maailmavaadet ning ründab raevukalt tema taanlasest poolehoidjat T. Pederseni. Kierkegaard ei ole nõus ei religiooni psühholoogilise käsitusega ega ka tema arvamuse kohaselt silmakirjaliku sotsiaalse aktiivsuse ja humanismiga.

Kierkegaard astus välja Schleiermacheri poolt välja töötatud ideede süsteemi vastu, milles igasugune üleloomulik kõrvaldatakse religioonist ning kogu teoloogia ja religioosne filosoofia omandab sümboolse iseloomu. Ühendades kriitilise maailmasuhtumise unistava religioossusega, väitis Schleiermacher, et religioon on Jumala, see tähendab maailma kui terviku passiivne kaemus. Religiooni aluseks on seesmine elamus kui lõpmatusest sõltuvuse tunne, selle sfäär taandatakse täielikult religioossetele tunnetele. Schleiermacheri järgi nõuab emotsionaalsus tundeelu aktiivset ühiskondlikku ellu sekkumist.

Kierkegaardi jaoks on ühiskond anonüümne jõud, mis olenemata kehtiva korra iseloomust rõhub üksikindiviidi. Ühiskond on vabadust ja inimese iseseisvust ahistav nähtus, mida on võimalik ületada ainult individualismi ja üksinduse abil.

Eksisteerimine on Kierkegaardi tõlgenduses inimlik olemine, mida tunnetatakse ning mille juurde jõutakse vahetult. Eksisteerimine on üksik, isikuline ja lõplik. Sel on oma ajalugu, mis on lahutamatu lõplikkusest, kordumatusest ja saatusest. Individuaalne eksistents, nii nagu Kierkegaard seda kirjeldab, on suunatud igasuguse ratsionaalsuse ja süsteemsuse vastu. Religioosne usk rajaneb egotsentrismil ning üldistab olemist irratsionalismi vaimus. Mina – see on melanhoolia, reflekside ja jumalakartlikkuse ühtsus.

Eksistentsialismi seostab Kierkegaard kristliku järjekindlusega. Pidevalt kostavad tema poolt süüdistused ametliku kiriku aadressil, kuna see olevat reetnud Jeesus Kristuse pärandi. Ratsionalismi kriitikaga kaasneb Hegeli poolt kokku liidetud loogika ja dialektika lahutamine teineteisest.

Formaalse loogika puudust nähakse selles, et ta välistavat igasuguse liikumise.

Loogikas väljendub eleaatide filosoofia liin. Loogika välistab vastuolud.

Kierkegaard tuletab oma elu dialektika Sokratese õpetusest. Väljaspool kristlust olevat Sokrates ainus tõeline filosoof. Sokratese teene seisnes selles, et ta pööras filosoofia subjekti poole, taandas filosoofia eneseanalüüsile. Kierkegaard on vaimustatud Sokratese meetodist, tema otsingutest leida dialektika abil tõde. Talle on vastuvõetav irooniline refleksioon kui enesetunnetuse meetod, subjektiivse tõe otsingud iroonia abil.

Subjektiivne eraldub objektiivsusest ning koos sellega ka tõde teadmisest. Elu dialektika on kvalitatiivset laadi arenguõpetus, see on oma olemuselt irratsionaalne ja subjektiivne. Kõik uus tekib selle õpetuse alusel hüppelises vormis ja mõistatuslikult.

Hüppeline üleminek teise olekusse kujutab endast vaba valikut, otsustusvõimet ning täideviimist. See on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele vabaduse kaudu.

Elu dialektika on subjektiivne. Subjektiivsus on tõde, ta on elu tões, kusjuures tõde taandub veendumusele. Kõrgeimaks tõeks on usk Jumalasse, mille abil inimene lunastab oma patte. Selline tõde funktsioneerib tänu vaimsele ponnistusele. Jumalat on võimalik tunnetada vaid subjektiivselt. Mõtleb ainult subjektiivne mina. Ratsionaalne koos oma kategooriatega on seesugustest protsessidest välistatud. Teadus püüab elu vägivaldselt juhtida, ta rikub inimest kõlbeliselt.

Elu on dialektiline, ajas väljenduv ning aloogiline, seotud kirg-resultaat vastuoluga.

Kierkegaard rõhutab korduvalt ajaloolise aloogilisust. Mitte ainult ühiskonnal, vaid ka loodusel ei ole ajalugu. Absoluutsel ei ole mitte mingisugust ajalugu. Kehtib üleüldine igavese prioriteet arengu ees. Igaveses kaovad kõik vastuolud. Otsustav on seejuures ajahetke (momendi) kategooria. Moment on igavese aatom, ta määratletakse vaba valiku poolt, vaba valik on aga jumala kingitus. Vabast valikust tuleneb rahutu eneseteadvuse refleksioon kui eksistentsialistlik dialoog.

Kierkegaardil ei ole eksisteerimine seotud objektiga, see on tegelikult asi iseeneses.

Kierkegaardi järgi on eksistentsile iseloomulik paradoksaalne suhtumine sellesse.

Eksisteerimisele on omane emotsionaal-tahteline ja irratsionaalne iseloom, faktiliselt taandub see isiklikele elamustele. Inimtegevuses mängib emotsionaalne tegur juhtivat osa. Inimene on keha ja hinge süntees, emotsionaalselt juhib teda vaim. Mõiste on emotsionaalse eksisteerimise produkt, mõtlemine tervikuna piirdub võimalikkuse sfääriga. Eksisteerimise põhiliste ilmingutena nimetab Kierkegaard traagikat sisaldavaid negatiivseid emotsioone, nagu näiteks hirm.

Subjektiivsus, kirg ja usk esindavad eksistentsiaalses vormis kristlikku tõde, väljendades seda elu dialektika kaudu. Hegel, kes nägi religioonis absoluutse idee madalaimat astet, on kristluse kõige kurjem vaenlane. Kierkegaardi järgi on tegelikult põhiliseks usk Jumalasse ning isiksuse seostamine religiooniga, tagasipöördumine religioossete väärtuste juurde. Jumal on subjekt ja üksnes subjektiivsel teel tunnetatav. Jumal on inimeste otsene õpetaja, usk aga vabadus ja tahte avaldus. Kierkegaard eraldab usu täielikult mõistusest. Usk on seotud riskiga, usuga seotud armastuse kaudu avaldub tõeline isikuvabadus, mida ei ole võimalik mõista. (S. Kierkegaard. Works of love. 1964, 221.)

Usk avaldub emotsionaalses vormis, tunnetusprotsess omandab tervikuna müstilise iseloomu, toetudes eelkõige tahtele. Kui paradoksaalne kirg väljendab kannatust, siis usk paradoksina on absurd. Isiksus on egotsentriline ning Jumal on talle harilike vahendite abil kättesaamatu. Absurdist kujuneb ime.

Inimtegevus on lüürilise, st. tundelise dialektika ilming, põhiline on temas käitumisliinide valik. Valik on üleminek uuele kvaliteedile. Käitumine tervikuna toetub vabale tahtele ning ta on määramatu. Inimlik eksisteerimine toetub vabadusele.

Vabadus on inimesele seesmiselt omane, ta on vaba tänu enda eksisteerimisele. Tegelikult püüdleb aga inimene orjusele. Kierkegaardi sõnade järgi tähendab orjus oma vabadusest loobumist, ja nimelt vabatahtlikku loobumist. Põhjus seisneb selles, et vabadus on ärevuse ja teiste negatiivsete emotsioonidega seotud. Vabadus nõuab sügavalt individuaalset ellusuhtumist, orjus on võimalik karjainstinktide ja kollektiivse käitumise tingimustes.

Inimtegevus on seega ettearvamatu ja irratsionaalne. Kõik sõltub minust, ma olen maailmas üksik. Mugav on tegutseda käskude järgi, sest vastutustundega seostub ärevus. Vabaduse tõttu ei ole indiviidil mingit edu garantiid, pidevalt jälitab teda hirmutunne ja ärevus. Absoluutsest vabadusest tingituna ümbritseb inimest vaakum, teda ohustab eimiski.

Vabadust määratleb Kierkegaard eksistentsialistliku võimalikkusena. Võimalikkus on eksisteerimise substants. Kogu tegelikkus sisaldub võimalikkuses. Eksisteerimise kulg on sügavalt individuaalne, kusjuures vabadus tähendab üksindust ja temast tuleneb inimkonna tõeline eksisteerimine.

Kierkegaard eristab kolme eksisteerimise staadiumi. Nendeks on esteetiline, eetiline ja religioosne staadium. Esimese kahe staadiumi vahel asub iroonia seisund, mille abil ületatakse lobisemise paatos; kaht järgmist lahutab teineteisest huumor. Niimoodi funktsioneeribki subjektist sõltuv lüüriline dialektika, mille sisu määratletakse inimlike kirgede poolt.

Esteetilise staadiumi kuulub kõik see, mis tuleneb tunnetest. Seda iseloomustab naudingu printsiip ja lobisemise paatos ja selle resultaadiks on igavus ning küllastumine.

Üleminek esteetiliselt staadiumilt eetilisele kui kohustusele toimub seesmise dialektika kaudu.

Eetiline staadium tähendab organiseeritud elu, milles kõik sõltub inimhinge suurusest.

Selles staadiumis kulgeb võitlus inimese loomulike tungidega ja saavutatakse võit nende üle. Eetiline sisaldab endas vastutustunnet ühiskonna ees ning teadvuse võltsimise kartust.

Kohustuse printsiip esitab meile üldisi nõudmisi, inimene vajab aga individuaalset otsust.

Viimane sõltub Jumala käsust, südametunnistuse individuaalsest häälest. Augustinuse eeskujul jõuab ka Kierkegaard järeldusele individuaalse eksisteerimise traagilisusest.

Üldiselt ja tervikuna tähendab eetiline staadium mitte eneseteadvust, vaid hoopis enesevalikut kui sellist.

Eksisteerimise kõrgeim staadium on Kirkegaardi vaadete järgi religioosne staadium, millal ilmuvad ka kõrgeimad inimisiksused, kehastatuna esmajärjekorras Piibli Aabrami isiksuses. Põhiliseks toiminguks on sellel staadiumil ohvri toomine.

Religioosse staadiumi põhikategooria on kannatus. Kannatuses realiseeruvad emotsionaalses vormis inimlik traagiline eksisteerimine ja moraal. Põhiliselt kõlbelised kategooriad – headus ja kurjus – asendatakse siin niisuguste kategooriatega, nagu ohver ja patt. Eksisteerimisega lahutamatult seotud süütunde ja vabaduse kaudu jõutakse eksisteerimise olemust väljendava hirmu kategooria juurde. Kierkegaard annab hirmu kui eksistentsiaal-emotsionaalse kategooria igakülgse analüüsi ja määrab ära tema koha eksistentsialistlikus maailmavaates tervikuna.

Hirm on esile kutsutud ei-miski poolt. Pattulangemine on põhjustatud hirmust ei-miski eest. Tavaline hirm kehtib seal, kus valitseb absurd, kuid ei-miski uinutas inimvaimu ning selle tulemusena langes inimene hirmu ohvriks. Ei-miski on paratamatus, mille eest inimesel ei ole pääsu.

Hirm on ka unistavale vaimule omane teadmatus. Vastandina kartusele on hirm vabaduse tegelikkus kui võimalikkus. Dialektilise määratluse järgi on hirm sümpaatne antipaatia ja antipaatne sümpaatia. Hirm ei ole mitte mingi kannatus, vaid püüdlemine seikluste, kohutava, saladusliku poole. Mida sügavam on hirm, seda sügavam on ka teda esindava rahva hingeelu.

Hirmuga pidevalt kaasnev ei-miski on aga muutunud kõikehävitavaks jõuks. Temast on tekkinud paratamatuse kaudu igavene. Kogu tegelikkus on antud ei-miski käsutusse, isegi õudusi oleme sunnitud tunnistama ainult et ei oleks vastuolusid. Ei-miski tõttu peitub ka lõbusa ja naeruse meeleolu varjus meeleheide. Isegi Jumal ei ole võimeline eimiskit mõjutama.

Kierkegaard näeb hirmus pattulangemise põhilist eeldust. Päris patt peitub inimeses hirmuna. Kvalitatiivse hüppe tulemusena eraldub hirmust süü – mida lihtsam on inimene, seda lähemal on ta elu algallikatele ja seda sügavam on hirm. Osalemise tõttu inimkonna ajaloos on hirmule omane refleksiivsus mistõttu on lähedane harjumusele.

Hirmu tegelikkus on katkematu ja seejuures mittepüsiv. Hirmu on võimalik ületada ainult pääsemise teel, ja seda ka vaid üheks ajahetkeks.

Kierkegaard kasutab veel mõisteplaani (võib-olla oleks õigem öelda sümboleid) “objektiivne hirm” tähistamaks vabadust iseendas ja “subjektiivne hirm” kui refleksiivset ja süütundeks üle kasvavat hirmu. Varjatud vormis esineb hirm isegi vaimsuse puudumise korral. Siis on see saatusele suunitletud hirm. Konkreetne inimene tunneb hirmu nii headuse kui ka kurjuse ees. Hirmu positiivne funktsioon seisneb päästmises usu läbi. Usu kaudu kasvatatav hirm teeb vabaduse võimalikuks. Usu abil juhib hirm inimese jumaliku ettenägelikkuse juurde. See, kes oma suhtes süüga kasvab kokku hirmuga, rahuneb alles usulise leppimuse läbi.

Jumal tähendab Kierkegaardi jaoks seda, et kõik on võimalik. Ainult Jumal on võimeline aitama inimest tema enda süü tõttu kaotatud vabaduse uuesti leidmisel. Tõeline eksisteerimine – see ongi inimese suhtlemine Jumalaga.

Eksistentsialism, esindades inimese filosoofiat kõige tüüpilisemal kujul, rõhutab inimese kui universaalse olendi väärtust ja kaitseb teda nüüdisajale omaste destruktiivsete mõjude eest. Sellise humaanse suunitlusega käivad kaasas antitehnitsistlikud ja antiorganisatsioonilised tendentsid ning tundeelu ülistamine. Irratsionaalset, seletamatut ja saladuslikku eelistatakse ratsionaalsele ja süsteemsele. Inimisiksuse kaitsmise sildi all tõugatakse kõrvale kõik see, mis on sotsiaalne, erinevaid inimesi ühendav, ning alahinnatakse mõistust. Siiski on inimese elu ilma ratsionaalse faktorita raske ette kujutada, seda eriti teaduse ja tehnika kiire progressi tingimustes.

Tegelikult on kõikidel aegadel inimtegevuse ideaaliks olnud mõistuspärane käitumine.

Isegi paljud irratsionalismi esindajad tunnistavad seda, kuigi ei näe tema realiseerimise võimalusi. Mõistuspärasus, ratsionaalsus nihutati esile klassikalises ratsionalismis.

Ratsionalism tunnistab mõistuses nii tunnetuse kui ka käitumise aluseks. Ratsionalismi hiilgeajaks oli Vana-Kreeka ja valgustusajastu, eriti viimane, millele oli omane mõistuse kultus ja mõistuse riigi ootus. Teaduslikes teadmistes ja hariduses nähti sotsiaalse progressi kriteeriume.

Hiljem, seoses loobumisega ratsionaalsest optimismist, kanti ratsionaalsuse problemaatika loogilis-filosoofilisest maailmakäsitusest üle sotsiaalsete nähtuste ja kultuuri valdkonda. Abstraktsus ja ratsionaalsus tuletati sotsiaalmajandusliku elu tingimustest. Olles organisatsioonilise tegevuse universaalne vahend, ratsionaalsus ühtib otstarbekohasuse ja eesmärgipärasusega.

Sageli vaadeldakse ratsionaalsust ideaalina, mille kaudu loodus ja sotsiaalne keskkond piiravad subjekti tegevust. Maailmavaatelise pluralismi tingimustes seostub ratsionaalne paratamatult irratsionaalsega. Teadusele rajatud ratsionaalne on oma sotsiaalses tähenduses muutunud võrdväärseks religiooni ja maagia erinevate ilmingutega.

Psühhoanalüüs näeb ratsionaalsuses meie teadvuse kaitsemehhanismi, mille abil meie Mina varjab moraali normide kaudu meie tegevuse instinktiivse või egoistliku olemuse ja tähendusega motiive. Ratsionaalsus tähendab antud kontekstis automaatse ja teadvustamata teo õigustamist enda kõlbelise teadvuse ja südametunnistuse ees.

Niimoodi, erinevate protsesside ja tõlgenduste tulemusena ratsionaalsus minetab endise maailmavaatelise teravuse ja taandub esmajärjekorras sotsiaalse tegevuse valdkonda. Ratsionaalsus esineb siin kui eesmärgi poole pürgimine kasulike vahendite abil.

Erakordset osa mängivad ratsionaalsusele rajatud väärtused ja lootused.

Ratsionaalsuse abil indiviid integreeritakse kehtivasse väärtuste süsteemi.

M. Weberi (1864-1920) analüüsi järgi on ratsionaalsus viimaste sajandite lääne ajaloo põhitendents, mis tähendab sotsiaalse elu reguleerimist, majanduslikku kalkulatsiooni ja teaduslike meetodite kasutamist tootmises. Ratsionaalsus kujunes reformatsiooniajastu protestantlikus eliidis, hiljem muutus see massiliseks nähtuseks.

Ratsionaalsusega on kaasas käinud kõikide käitumisviiside kohandumine majanduslikule. Seejuures toimus ratsionaalsuse väärtuselise külje kõrvaletõrjumine pragmaatilisuse poolt ning anonüümsuse astme tõus inimkollektiivides.

Paradoksaalses vormis ratsionaalne kasvab tihti üle irratsionaalseks. Põhjus seisneb selles, et majanduslikud normid ei vasta alati vajadustele, seadused – huvidele, moraal – kõlbelistele tunnetele. Ühiskondliku elu praktika on tõestanud, et kõige efektiivsemad on need sotsiaalsed struktuurid, mis ratsionaalse kõrval sisaldavad endas ka traditsioonilisi ja karismaatilisi elemente. Sel teel seostubki ratsionaalsus irratsionaalsega.

Ratsionaliseerimine oma ideaalses vormis on suunatud tegevuse afektiivsete ja traditsioonilis-rutiinsete komponentide väljatõrjumisele. Käibelt kõrvaldatakse põhiprintsiipidele vastanduvad versioonid ja interpretatsioonid.

Ratsionaliseerimine on seotud sotsiaalse reaalsuse jagunemisega kohustusliku ehk väärtuselis-normatiivse ja olemasoleva ehk empiirilis-reaalse valdkondadeks. Sellistes tingimustes on vajalik toetudes isiklikele huvidele, luua kooskõlastatud ja vastuoludeta suhete süsteem. Ratsionaliseerimise teel toimub institutsionaliseerimiseks vajalike mehhanismide leidmine ja stimuleerimine.

Ratsionaliseerimise protsess on osaline, sest temas osalevad ainult mõningad väärtused. Enesekontrolli vahendina esineb “vastutuse eetika” kui individuaalse tegevuse tähenduslik struktuur, temast eraldi funktsioneerib välise käitumise normatiivsus institutsioonides. Kujunenud struktuurid on erakordselt püsivad, need lagunevad alles koos mingi kindla kultuuri lagunemisega. Ratsionaliseerimise tulemusena on tekkinud nii formaalsed organisatsioonid kui ka tehnoloogia erinevad liigid.

Ratsionaalsus peab paratamatult kaitsma konservatiivseid kultuuri ja moraali seisukohti, mille tulemusena astuvad mängu ka irratsionaalsed momendid. Ratsionaalne omandab eesmärgipärase ning väärtuselise tegevuse vormid. Täielikult ratsionaalne käitumine on järelikult vaid mõtteline konstruktsioon.

Väärtuselis-ratsionaalne tegevus, toetudes usule tema enda väärtuslikkuse kohta, tuleneb kõlbelisest kohustusest. Esikohal on seejuures kujutelm isiksuse väärikusest, ilust ja inimõigustest.

Väärtuste realiseerimine on sihikindel ja ratsionaalne protsess. Irratsionaalne astub mängu sel juhul, kui esikohale asetuvad isikulise orientatsiooniga väärtused.

Ratsionaalsus leiab oma kontsentreeritud väljendusvormi maailmapildis, mille kaudu toimub maailma hinnanguline tõlgendamine ning mille abil tõustakse maailma kohale.

Ratsionaalse puhul ühtub kognitiivne normatiivsega.

Ratsionaalne on suunitletud eetilistele väärtustele. Maailm on ratsionaalse jaoks praktilis-kõlbeliste suhete objekt. Need suhted esinevad suhete kolme tüübina: kohandumine maailmale, põgenemine maailmast ja maailma omandamine.

Eksistentsialism ja teised temale lähedased õpetused viivad ratsionaalse osatähtsuse miinimumini, süüdistades seda eelkõige tema seoste pärast efektiivsuse ja utilitaarsusega. Inimene taandatakse väärtustele ja nende “teisele küljele” – emotsionaal-tahtelisele sfäärile. Inimisiksus vastandatakse ühiskonnale ning selle tulemusena vaadeldakse teda kui bioloogiliste ja psüühiliste omaduste summat.

Eksisteerimise kaudu muutub indiviid maailma tsentrumiks, vabadus omandab aga inimese põhilise omaduse tunnused. Vabadus saavutatakse üksinduses. Inimeste vaheline suhtlemine üksnes rõhutab üksindust. Kõik religiooni ja moraali poolt pühitsetud suhtlemise vormid, nagu armastus ja sõprus, tegelikult teravdavad reaalse suhtlemise võltsi ja silmakirjalikku iseloomu. Isegi loomingu-protsess sisaldab endas ebaisikulist olendit tema difuussuses ja sotsiaalsuses. Kõik ettevõtmised selles maailmas lõpevad läbikukkumisega, ja seda tänu eksisteerimise lõplikkusele.

Vaatamata sellele oma elu ja armastuse kaitsetuse tunnetamine puhastab ja hingestab inimese teadvust, tema seotust tõeliste väärtuste ja tõelise kommunikatsiooniga.

Sel ajal kui elu ühiskonnas iseloomustatakse mittetõelise eksisteerimisena, seostatakse tõeline eksisteerimine sügavalt individuaalse olemisega. Inimese ja ühiskonna vahekorras omandab otsustava tähtsuse kultuuripärand. Inimkäitumise aluseks on praktika kui hoolitsus. Eksisteerimise protsessis haarab inimene hirmu ja teiste emotsioonide abil endasse kogu maailma, seejuures ka ühiskonna koos tema kultuuripärandiga.

Ühiskond on mittetõeline eksisteerimine, sest et ta muudab inimese ebaisikuliseks.

Inimese väärtus ühiskonnas seisneb tema kasulikkuses, kuid masinaid kasutades muutub inimene ise masinate ripatsiks. Indiviid kasvab üle tüübiks, sest ühiskond nivelleerib teda. Ühiskondliku elu tingimustes valitsevad inimese üle teiste arvamused.

Inimene muutub konkreetseks ja tõeliseks alles siis, kui ta väljub sotsiaalse keskkonna mõju alt. Iseenda tõelist mina on võimalik leida aga alles surmaeelses seisundis.

Eksisteerimine on inimese enda poolt läbi elatav olemine maailmas, ta on avatud ja intentsionaalselt millelegi muule suunatud. Tunnetades oma lõplikkust, on eksisteerimine suunatud ei-miskile. Eksisteerimise põhitunnuseks on aeg ja transtsendeerumine kui iseenda piiridest väljumine. Eksisteerimise seesmises struktuuris on määrava tähtsusega vabadus, mis realiseerub suhtlemises.

Eksistentsialismis kajastub industriaalühiskonnale omane võõrandumine koos anonüümsete jõudude kasvuga. Sellest tingitud isiksuse muutumine ühiskonna ahistatud liikmeks ja vabaks eneseteadvuseks väljendub kujutelmas mittetõelise ja tõelise samaaegsest eksisteerimisest. Projekteerides oma tegevust tulevikku saabki inimene vabaks ning jõuab aeg-ajalt tõelise eksisteerimise seisundisse. Üksnes hirmu tõttu muutub inimene ükskõikseks ümbritseva maailma vastu ning tema ees avaneb vaba valiku võimalus.

Mittetõelise eksisteerimise eitamine tähendab umbisikulise Mani-seisundi ületamist. Mani võim – see on masside irratsionaalsus, mille tõttu minetatakse igasugune originaalsus ning igaüks püüab tegutseda nii nagu teisedki. Tegevuse normiks on sel juhul üleüldine. Mani ületamise põhiliseks vahendiks on eksistentsiaalne mõtlemine.

Olles lõplik, on eksisteerimine samaaegselt ka ajalik, kusjuures tema olemus avaldub surma kaudu. Erinevalt reaalsest ajast on eksistentsiaalne aeg kvaliteetne ja kordumatu.

Eksistentsiaalne aeg – on saatus, mis on tihedalt seotud sünni, surma, armastuse, meeleheite ja kahetsusega. Tuleviku kaudu on aeg seotud ka otsusekindluse, projekti kui tulevikusuunitluse ja lootusega. Aeg on isikuline ning ajalooline ja kulgeb inimtegevuse kaudu otsingute, pinge ja ootuste vormis. Inimene asub alati konkreetses ajaloolises situatsioonis ja mahajäetud seisundis. Indiviidi omadused rajanevad fundamentaalset laadi ajalisel eksitentsil-olemisel maailmas. Ajalisus, ajaloolisus ja situatsioonilisus on lõpliku eksisteerimise moodused.

Eksisteerimine ei ole meile antud objektina, see on vahetu läbielamise produkt.

Väärtuselise tähendusega on üksnes inimese enda elamused, tunded ja emotsioonid.

Emotsioonidest on erilise tähendusega hoolitsus, hirm, igavus, mahajäetus ja meeleheide. Kõik need emotsioonid kujutavad endast inimliku eksisteerimise aprioorseid tingimusi, mis viiakse substantsi tasandile ja ontologiseeritakse. Tõde otsitakse subjektiivsuses, inimlikes elamustes. Seejuures eksisteerimine kui terviklik probleem jäetakse avatuks, arutlused tema üle jäävad ilma kindla pinnaseta, need viivad meid küll edasi ja valgustavad meid, kuid ei fikseeri midagi.

Eksistentsialismi põhiliseks väärtuseks on isiksuse ja tema inimlike omaduste kaitsmine.

Selles mõttes avalduvad eksistentsialismis väliselt traagilise varjus sügavalt humanistlikud ideed. Prantsuse filosoof ja kirjanik J. P. Sartre (1905-1980) määratlebki oma õpetust selliselt: eksistentsialism – see on humanism.

Sartre’i jaoks tähendab eksisteerimine puhast teadvust. See on psüühilistest protsessidest eraldunud teadvus, mille abil jõutakse transtsendentsini. Teadvusele taandatud inimese eksisteerimine on maailma olemise põhitingimus. Olemise põhiliseks omaduseks on aga teadvuse aktiivsus. Teadvus on teadvus millestki, seega on ta suunitletud olemisele. Seesuguse suunitluse tunnuseks on subjekti ja objekti lahutamatus.

Teadvus on olemine enda jaoks, millele vastandatakse mateeria kui olemine iseeneses.

Mateeria eeldab teadvust, kuid ei suuda seda mõjutada, sest mateeria on absoluutne passiivsus, inertne samasus.

Mateerias puudub igasugune negatiivsus, ta on ajatu liikumatus ja seega võrdne surma ning olematusega. Mateeria on fiktiivne olemine, ei-miski.

Teadvus eksisteerib iseeneslikult. Mateeria on teadvuse jaoks tume foon, mille taustal ta esineb elu ja liikumise kandjana. Teadvus on aktiivne, sest ta on eesmärgipärane. Tema olemuseks on mitteolemine, ta eksisteerib tänu eitamisele. Teadvus ja eitus on eksisteerimise kaks põhilist määratlust. Teadvus on mitte ainult eitus, vaid ta on ühtlasi ka iseenda eitamine.

Teadvuse kaudu kehtib eksisteerimise prioriteet olemuse ees. Ta on puhas eitus, isetegevus, mis konstitueerib subjektiivsust. Teadvuse kui vaimse olemise seesmine struktuur on negatiivsus. Negatiivsusele antakse aga Sartre’i poolt emotsionaal-tahteline tõlgendus. Ta esineb püüdluse, kire vormis ja tema tunnusteks on erinevad negatiivsed emotsioonid: vaen, vastikustunne, hajameelsus, ärevus, haletsemine, rahutus jne. Kogu olemisõpetus omandab niimoodi egotsentrilise ja individuaalse iseloomu, kinnitades inimese võitu maailma, vaimu võitu mateeria üle.

Mina- ja tema-teadvus on seega konkreetse reaalsuse aluseks. Loodus on valgustatud Minast tuleva valgusega. Tema kui takistuse ületamine Mina poolt toimub negatsiooni ehk eituse abil. Aktiivsus on negatsioon. Teadvus ja tema aktiivsus esinevad ainult isikulises tähenduses. Mina on eituse ainus algallikas. Eneseeitusest tuleneb aga vabadus.

Vabaduses peitub Sartre’i olemisõpetuse sisu. Vabadus on täielik indetermineeritus, ta eitab ratsionaalsust. Vabadus välistab põhjuse ja paratamatuse. Inimene on selline, nagu ta end ise valib. Ta projitseerib end ise tulevikku. Teadvuse vabaduse ees variseb kõik kokku. Inimene on mõistetud olema vaba, ta lihtsalt peab valima. Vabadus on pöördumatu saatus. Ta on individuaalne ja konkreetne, ta on niivõrd totaalne, et muutub võõrandatuseks.

Isiksusel ja tema vabal tahtel rajanevad väärtused ja moraal. Inimene vastutab ise kõige eest, ja kui ta mingi eksimuse korda saadab, siis ta on ise süüdi. Vabadus on inimese olemine.

Inimene on Sartre’i definitsiooni kohaselt kasutu kirg, tema vabaduse põhilised jooned on rahulolematus, ärevus ja rahutus. Ajaloolisus taandub tema kaudu täielikult subjektiivsusele. Arengut on võimalik tunnetada vaid eneseteadvuse tasandil.

Kehtib isiksuse primaarsus sotsiaalsete suhete ees. Inimtegevus on isikuvabaduse väljendusviis. Praktika, totaalsus, kõik interioriseeritakse, allutatakse subjektile ja tema sisemaailmale. Esiplaanile astub konkreetne inimene kui biopsühhoanalüütiline konkreetsus. Ratsionaalsusele vastandub totaliseerimine kui mõistmine. Niimoodi avaldub nüüdisaegse humanismi üks põhilisi ilminguid – Sartre’i eksistentsialim, milles tunnistatakse konkreetse inimindiviidi üleüldist esmasust.

Soovitav kirjandus

• T. Künnapas. Suuri mõtlejaid. Tallinn. 1992.

• E. Salumaa. Filosoofia ajalugu, I-II kd. Tallinn. 1993; 1994.

• A. Schopenhauer. Elutarkus. Tallinn. 1993.

• B. Bõhhovski. S. Kierkegaard. Tallinn. 1980.

• A. Schweitzer. Kultuur ja eetika. Tallinn. 1984.

• H. Kessidi. Sokrates. Tallinn. 1987.