Lapse joonistus kujutab tema maailma.
Laste joonistusi on uuritud päris palju ja mitmete erinevat
aspektide alusel: kuidas laps joonistab teatud etteantud asju
ning figuure, miks lapsed teatud vanuses joonistavad teatud iseloomulikke
asju, kuidas mõista lapse hinge läbi tema joonistuste.
See on huvitav, kuid samas väga keeruline valdkond. Alguses
tundus teema väga lihtne, kuid süvenedes tundsin, et
asjale ei saagi nii lihtsalt läheneda.
Kuidas siis lapsed joonistavad, kas see on ainult mäng või
on seal lapse hing ning läbielamised, kas joonistamine on
lihtsalt ajaveetmise tegevus või on seal midagi hoopis
sügavamat? Tundub, et väikese lapse jaoks on paberile
märkide tegemine osa mängust, see on rõõm
midagi teha.
1950-tel tegi Rhonda Kellogg järelduse ( uurides üle
100 000 märgi mida teevad 2-3 aastased), et lapsed kasutavad
teatud kindlaid kujundeid ning figuure. Ta jaotas need 20kritselduste
tüübiks: punktid, jooned, spiraalid jne. Esialgu võivad
need kritseldused näida mõtetutena, kuid Kellogg
väidab, et see on sellepärast, kuna me näeme neid
täiskasvanu seisukohalt. Lapse jaoks on igal sirgeldusel
oma kindel tähendus ning tihti nad joonistades ka seletavad
mida ja kuidas nad joonistavad. See tähendab, et ka väga
väikeste laste joonistustel on tähtis osa lapse õppimisevõime
arengus. Laps väljendab end nii käeliselt kui suuliselt
ning kasutab oma kujutlusvõimet või annab edasi
läbielatud sündmusi. Selle läbi saame vaadelda
lapse arusaama maailmast. Siinjuures on ka oht, et täiskasvanu
oma liigse agarusega mõjutab lapse joonistust, kui ta
kommenteerib seda, tehes figuuride kohta ennatlikke järeldusi.
Samas lapsed ootavad, et nende joonistuste kohta küsitaks
ning nad saaksid ise seletada, mis pildi peal on.
Oluline punkt joonistuste uurimiste juures on ka see, kas
lapsed joonistavad vabatahtlikult või palutakse neil midagi
joonistada, kas nad joonistavad üksi või on neil
kaaslasi, kes samuti joonistavad. Tihti just nooremad lapsed,
vanuses 3-7, kui nad grupis joonistavad, teevad nn. teiste pealt
maha, ja nii on isegi vaba teema puhul pildid üsna sarnased.
Lapsed räägivad iseendaga kõvasti, mida ja miks
nad joonistavad ning teised hakkavad sarnast ideed kasutama,
samas teineteist täiendades.
Lapsed vanuses üle seitsme aasta on juba rohkem iseseisvad
ning joonistavad rohkem omaette ning erinevaid asju.
Olenemata vanusest ning sellest kas joonistati grupis või
omaette, etteantud teemadel, või nn. vabajoonistust, tahavad
lapsed üldiselt vestelda mida ja miks nad joonistasid, et
oma pilti täiskasvanutele arusaadavaks teha.
( Elizabeth Coates, " I Forgot the Sky" Children's
stories Contained Within Their Drawings)
Kuidas lapsed oma joonistustes väljendavad oma maailmanägemust?
Kuidas mõjutab seda kool ning kodu?
Angel Anning on teinud uurimuse, milline on kooli ja koduste
mõju lapse uskumustele ja arusaamadele ( A.Anning,
Conversations Around Young Children's Drawing: The Impact of
the Beliefs of Significant Others at Home and School) Ta
leidis, et kodus on ümbritseva (perekond, TV, video jm)
mõju lastele ja laste joonistustele väga suur. Joonistatakse
TV nähtud reklaame, filme, koduseid suhteid. Ka tema leidis,
et joonistamise juures on oluline suuline eneseväljendus.
Lapsed räägivad, mida joonistavad ning tihti teevad
ka veel hoogsaid liigutusi ja nn. actionit. Lapsed elavad oma
joonistuste sisse ning kasutavad neid rolli-mängudena. Kodus
on neil võimalus joonistada seda mida nad tahavad ja kuidas
nad tahavad. Koolis seevastu olid uurimisaluste laste joonistused
palju vaoshoitumad ning hoopis teistsugused kui vabajoonistused.
Tihtipeale on koolis aja- ning teemapiirang ning palju häirivaid
asjaolusid, näiteks õpetaja arusaam joonistatavast
asjast. Anning toob näite, kuidas õpetaja lükkas
tagasi joonistuse, kus koeral on viis jalga. Laps joonistab maailma
ja asju oma vaatepunktist lähtudes ning tihti ei pruugi
see olla selline, nagu seda on harjutud nägema. Väiksemate
laste jaoks on eriti hull, kui õpetaja teatab, et see
pilt on vale ja sellepärast soovivadki lapsed koolis vähem
joonistada kui kodus.
Joonistamine on sotsiaal-kultuuriline tegevus ning keerleb tihti
meedia, moe, muusika või sporditeemade ümber. Lapsed
arendavad isiklikku stiili ning väljendavad omi arusaamisi
maailmast ning iseendast ning ootavad tingimusteta arusaamist
täiskasvanutelt ( A.Anning, Conversations Around Young
Children's Drawing: The Impact of the Beliefs of Significant
Others at Home and School)
On hästi teada, et joonistamine on lapse jaoks spontaanne
tegevus - mäng, põgenemine ja samal ajal täielik
vabadus, mis võimaldab väljendada oma ihasid ning
päästerõngas hirmude eest. Seega on joonistamisel
tähtis osa lapse psüholoogiliste diagnooside panemisel
ja tema roll üldises lapse arengus esimeste kooliaastateni.
(Vallier,D. (1998) 'Miro and Children's Drawing,' in Finberg.
J(1998) Discovering Child Art)
Laste joonistused on märkimisväärseteks tõenditeks
erineva vastasmõju kohta laste, aga ka sõprade
ning perekonna ning ühiskonna vahel. Tihti mõjutavad
pere erinevad lapsed üksteise joonistusi või vastupidi
- on peaaegu koopiad nendest. Tavaliselt jäljendavad nooremad
lapsed vanemate joonistusi, mis on ilmne märk selle kohta,
et vanem on teisele eeskujuks.
Sageli võib laste joonistustest välja lugeda ka
nende positsiooni ning sügavamaid ihasid ning soove, nt.
üks poiss joonistas Porsche, mis on võimu ja võimaluste
näitamise sümbol ning noorem laps joonistas sellest
oma versiooni, roolis naisterahvas.
Alati ei saa panna joonistustele spetsiifilisi tähendusi,
vaid põhitähelepanu tuleb pöörata sobilikule
ning õigele joonistuste "lugemisele". Võimed
joonistuse tuletuskäiku mõista, annavad tähenduse
ka paljudele muudele võimalikele väljendustele. Eelpool
toodud näites võib lugeda välja laste omavahelist
läbisaamist, naine roolis võib näidata noorema
lapse suhtumist ning usaldust ema vastu. Joonistustest saab aimata
kahe lapse vahelist dialoogi, nende tundeid teineteise vastu.
On võimalik vaielda, et nendes joonistustes näeme
tõendeid lapse arusaamistest ühiskonnas üldtunnustatud
kriteeriumitest ja normidest mis puudutavad inimsuhteid. Lapse
kujutlusvõime väljendab maailma nende reeglite järgi,
mille seab talle ümbritsev ühiskond. Kuid me ei saa
välja jätta ka seda, et neis on siiski suur annus mängu.
Palju on uuritud teemat, miks joonistavad lapsed inimesi nii,
nagu nad joonistavad? Kuidas nad näevad proportsioone? Miks
on osa esemeid/figuure suured, osa väiksed? Tiia Laak oma
uurimuses "Laste joonistused" (1991) annab nendele
küsimustele päris põhjendavaid vastuseid.
Suuruse koha pealt on mitu versiooni. Laak arvab, et esimesena
joonistatud elemendid on eelisjärjekorras, kuid siin tuleb
vaadelda mitut aspekti. Näiteks hea ja halva figuuri kujutamine.
Thomas jt.(1989) palusid lastel kopeerida inimfiguuri ning õuna.
Alguses halvas kontekstis, siis heas. Hea inimese kujutamisel
muutusi ei nähtud, halva inimese puhul joonistati figuur
tunduvalt väiksemana. Õuna joonistamisel saadi aga
hoopis vastupidine tulemus - paha õunaga suurus ei muutunud,
hea õun tehti aga suuremaks. Autorid seletavad seda muutust
erineva tähendusega laste jaoks - halb inimene on hädaohu
allikas ja tuleb väiksemaks teha, head õuna võiks
rohkem olla.
On rida uurijaid, kes on suurt tähelepanu pööranud
teraapilisele rollile laste joonistuste mõistmisel .Selle
teooria järgi võib laste joonistustest lugeda välja
lapse peresuhteid, haigust, vägivalda jm. Kuidas töötab
alateadvus laste joonistuses ning millist rolli mängivad
sellised suhted ning olukorrad lapse maailma kujunemisel ja selle
mõistmisel? Pereprobleemid, vägivald, kasuvanemad,
-õed, -vennad - kõik mõjutavad lapse joonistusi.
Lastepsühholoog Toivo Niiberg soovitab vanematel hoolikalt
jälgida, kuidas lapsed kujutavad oma peret. Kas mõni
pereliige on puudu, kas mõne asemele on joonistatud lemmikloom
ja kuidas on kujutatud pereliikmete kehaosad. "Laps ei joonista
pere välist külge, vaid emotsionaalset olemust. Ta
joonistab seda mida tunneb." T.Niiberg
Sellest, keda laps esimesena joonistama hakkab, tuleb välja
tema eelistus, samuti võib seda lugeda ka värvidevalikul.
Kui ikka ema ja tütar on ühtemoodi riietatud ja värvitud,
ilmselt on nad siis ka lähedased. Lastel on ka erinev värvitaju.
Tihti koledaks peetud mustal ja tumedal on nende silmis hoopis
tähtsuse tähendus. Niibergi sõnul on oluline
ka nägude väljendusrikkus ning ilmekus. Suur tähendus
veel kätel. Kui käed on suured, siis on last palju
kallistatud ning teda sülle võetud. Kui pere hoiab
pildil kätest kinni, on tegemist ühtehoidva perega.
Kui mõnel pereliikmel käed üldse puuduvad, siis
pole tal lapse jaoks aega olnud. Ka jalgade pikkus võib
näidata seda, kui palju on lastega tegeletud. Näiteks
isa, kes on joonistatud pikkade jalgade ning imepisikese peaga
jalgade otsas, pole ilmselt vaevunud oma last sülle võtma,
teda silitama ega kallistama. Kõrvad jälle näitavad
tihti seda, kas last kuulatakse. Lapse perepiltidest saab väga
edukalt välja lugeda peresuhteid - kuidas teineteisesse
suhtutakse, kuidas lapsi ja teineteist hoitakse ning hoolitakse.
Kuid lapse joonistusi saab kasutada ka hoopis teistel eesmärkidel.
See on üks võimalustest avastada laste haigusi, aidata
mõista haiguse mõju lapsele ning aidata paranemisele
kaasa. Veel on joonistused heaks vahendiks lapse kuritarvitamise
äratundmisel. Pööraksingi nüüd veidi
tähelepanu sellele valusale teemale.
Joonistamine on abivahend nõustajatele, et panna lapsed
väljendama oma tundeid ja läbielamisi, mida nad ei
taha või ei julge välja näidata/rääkida.
Lastele on joonistamine üheks osaks mängust ning seeläbi
võib läbi mängu saada aimu laste traumadest
või ka seksuaalsest kuritarvitamisest.. Lapsed joonistavad
alateadvuslikke pilte, kust võib välja lugeda nende
hooletusse jätmise, kuritarvitamise või ka hoole
ning armastuse.
Millised on siis need ohtlikud märgid laste joonistustes,
mis võivad viidata kuritarvitamisele. Näiteks vahelejäetud
käed, puuduvad figuurid, ainult pea, ringid ja rõhutatud
jooned (Sidun & Rosenthal 1987). Cohen ja Phelps (1985)
järeldasid, et seksuaalsele kuritarvitamisele viitavad veel
inimfiguurile lisatud füsioloogilised detailid, mida lapsed
tavaliselt välja ei joonista. Kokkupressitud jalad, ülisuured
käed ja genitaalid on Hartman ja Hibbardi (1990) arvates
ühed näitajad lapse kuritarvitamisele.
*Figuuride suuruse ja asetuse järgi joonistusel võib
otsustada lapse enesekindluse ning tähtsuse üle. Kui
mõningad detailid on eriti rõhutatud või
vastupidi liiga vähe rõhutatud ja joonistus ise on
lapse arengu seisukohalt liiga ebaküps või liiga
edasi arenenud, on see märgiks lapse emotsionaalse tasakaalutuse
kohta.
*Tähelepanu tuleb pöörata ka selle, kuidas
laps kirjeldab oma joonistust. See on oluline osa teraapia ning
joonistuste mõistmise koha peal. Kas lapse kõne
on tema eale kohane? Kas joonistus vastab lapse tegeliku elu
situatsioonidele?
*Näoilmed - pisarad ja kulmukortsutus viitavad tihti
kurbusele või depressioonile, naeratus õnnelikkusele
või kui see on joonistuse kontekstile vastu, võib
näidata rõhumist. Suuri ümmargusi suid joonistatakse
siis, kui on tegu oraalse seksuaalse kuritarvitamisega.
*Käed on ühed tihedamini puuduvad osad nende laste
joonistustel, kellel on emotsionaalseid raskusi. Käte puudumine
näitab, et lapsed tajuvad, kui neil puudub kontroll olukordade
või sündmuste üle, abitust või süütunnet
oma tegude üle. Ka võib see olla süütunne
masturbeerimise või arusaamatu seksuaalkäitumise
üle. Üldiselt, käte kirjeldus või nende
puudumine, võib anda vihjeid, kuidas lapsed on võimelised
hakkama saama end ümbritseva keskkonna ning seal olevate
inimestega.
*Alakeha puudumine. On täheldatud, et seksuaalselt kuritarvitatud
lapsed ei pruugi joonistada alakeha või alakeha osi. See
tähendab, et lapsed püüavad eitada suguelundite
piirkonda või väljendab nende abitust ning liikumise
võimatust suguakti toimumise hetkel. Ka suurenenud tähelepanu
lukkudele, vöödele ning pükstele näitab huvi
seksi vastu. Talje ning vöökoha ebaharilik kujutamine
võib näidata psühholoogilist konflikti seksuaalsuse
koha pealt. Mida rohkem on joonistuses varje, tumedust ning hajutatud
valgust, seda rohkem on kujutatud ärevust.
*Fallose kujutused. Kas juhendatult või spontaanselt
on mõnikord joonistusele lisatud teatud elemente, mis
on otseselt fallosekujulised. Tavaliselt kujutatakse nendena
siis kas kaminaid majades, puid, telefoniposte jms. Need märgid
viitavad kindlalt ärevusele ning murele seoses seksuaalsete
suhetega meestega.
Laste joonistuste mõistmise juures on oluline, et ilma
vestluseta lapsega ning temalt lõpuks tunnistuse saamist
(ahistamise ning kuritarvitamise korral), ei ole joonistused
siiski mingid terviklikud tõendid. Joonistustest võime
saada ainult vihjeid ja kindlasti mitte täielikku tõde.
Samuti mängib siin olulist rolli ka selle inimese arusaamine
joonistustest, kes neid vaatab ning hindab.
Tahaksin siia juurde lisada veel ühe väikese tüdruku
joonistuse, kellega ma tutvusin lastehaiglas. Katjal (7a.) palusin
ilma mingi tagamõtteta joonistada mulle oma pere, sest
lapsel oli igav. Ning hiljem hakates pilti analüüsima,
uurisin ka tema tegelikke peresuhteid. Joonistuselt võis
hästi aru saada, et isa ja ema elavad lahus ning peres on
kaks tüdrukut emaga. Nii see ka oli. Tore on see, et nii
ema kui isaga on lastel hea ning sõbralik suhe - kõik
kujutatud inimesed pildi peal olid rõõmsad ning
naeratavad. Taevas olid küll ka murepilved ning Katja oli
iseend pruuniks värvinud - ilmselt haiguse tõttu,
kuid kogu pilt on üle puistatud kollase päikesepaistega.
Võib arvata, et teatud tõetera on niisugustel lähenemistel
ja uurimustel laste joonistustesse olemas, kuid kindlasti ei
saa vaadelda kõikide laste kõiki joonistusi vaid
ühe vaatevinkli alusel. Leian, et on joonistusi, millel
on alateadvuslik tähendus ning on joonistusi, mis on puhtalt
mängulised ning haaratud vaid lapse mängust ning fantaasiast.
Las mõningad asjad jäävad täiskasvanute
maailma ning ärgem röövigem lastelt nende muretuid
mänge, püüdes alati aru saada, mis nende taga
peitub.
Kasutatud kirjandus:
1. T.Laak "Laste joonistused"
2. B. Hawkins "Children's Drawing, Self Expression, Identity
and the Imagination"'
3. A. Anning "Conversations around Young Children's Drawing:
The Impact of the Beliefs of Significant Others at home and School
4. E. Coates ""I Forgot the Sky" Children's Stories
Contained Within Their Drawings"
5. J. Dunn, T.G. O'Connor, I.Levi "Out of the Picture: A
Study of Family Drawings by Children From Step-, Single-Parent
and Non-Step Families"
6. Sadowski, M. Patricia, Loesch, C.Larry "Using Children's
Drawings to Detect Potential Child Sexual Abuse"
7. Ü.Ende "Pildist paistab pere pale" Kodukolle
2/2001
|