Lapse joonistus
essee
autor: Piret Pent


Lapse joonistus kujutab tema maailma.

Laste joonistusi on uuritud päris palju ja mitmete erinevat aspektide alusel: kuidas laps joonistab teatud etteantud asju ning figuure, miks lapsed teatud vanuses joonistavad teatud iseloomulikke asju, kuidas mõista lapse hinge läbi tema joonistuste. See on huvitav, kuid samas väga keeruline valdkond. Alguses tundus teema väga lihtne, kuid süvenedes tundsin, et asjale ei saagi nii lihtsalt läheneda.
Kuidas siis lapsed joonistavad, kas see on ainult mäng või on seal lapse hing ning läbielamised, kas joonistamine on lihtsalt ajaveetmise tegevus või on seal midagi hoopis sügavamat? Tundub, et väikese lapse jaoks on paberile märkide tegemine osa mängust, see on rõõm midagi teha.

1950-tel tegi Rhonda Kellogg järelduse ( uurides üle 100 000 märgi mida teevad 2-3 aastased), et lapsed kasutavad teatud kindlaid kujundeid ning figuure. Ta jaotas need 20kritselduste tüübiks: punktid, jooned, spiraalid jne. Esialgu võivad need kritseldused näida mõtetutena, kuid Kellogg väidab, et see on sellepärast, kuna me näeme neid täiskasvanu seisukohalt. Lapse jaoks on igal sirgeldusel oma kindel tähendus ning tihti nad joonistades ka seletavad mida ja kuidas nad joonistavad. See tähendab, et ka väga väikeste laste joonistustel on tähtis osa lapse õppimisevõime arengus. Laps väljendab end nii käeliselt kui suuliselt ning kasutab oma kujutlusvõimet või annab edasi läbielatud sündmusi. Selle läbi saame vaadelda lapse arusaama maailmast. Siinjuures on ka oht, et täiskasvanu oma liigse agarusega mõjutab lapse joonistust, kui ta kommenteerib seda, tehes figuuride kohta ennatlikke järeldusi. Samas lapsed ootavad, et nende joonistuste kohta küsitaks ning nad saaksid ise seletada, mis pildi peal on.

Oluline punkt joonistuste uurimiste juures on ka see, kas lapsed joonistavad vabatahtlikult või palutakse neil midagi joonistada, kas nad joonistavad üksi või on neil kaaslasi, kes samuti joonistavad. Tihti just nooremad lapsed, vanuses 3-7, kui nad grupis joonistavad, teevad nn. teiste pealt maha, ja nii on isegi vaba teema puhul pildid üsna sarnased. Lapsed räägivad iseendaga kõvasti, mida ja miks nad joonistavad ning teised hakkavad sarnast ideed kasutama, samas teineteist täiendades.

Lapsed vanuses üle seitsme aasta on juba rohkem iseseisvad ning joonistavad rohkem omaette ning erinevaid asju.
Olenemata vanusest ning sellest kas joonistati grupis või omaette, etteantud teemadel, või nn. vabajoonistust, tahavad lapsed üldiselt vestelda mida ja miks nad joonistasid, et oma pilti täiskasvanutele arusaadavaks teha.
( Elizabeth Coates, " I Forgot the Sky" Children's stories Contained Within Their Drawings)

Kuidas lapsed oma joonistustes väljendavad oma maailmanägemust? Kuidas mõjutab seda kool ning kodu?

Angel Anning on teinud uurimuse, milline on kooli ja koduste mõju lapse uskumustele ja arusaamadele ( A.Anning, Conversations Around Young Children's Drawing: The Impact of the Beliefs of Significant Others at Home and School) Ta leidis, et kodus on ümbritseva (perekond, TV, video jm) mõju lastele ja laste joonistustele väga suur. Joonistatakse TV nähtud reklaame, filme, koduseid suhteid. Ka tema leidis, et joonistamise juures on oluline suuline eneseväljendus. Lapsed räägivad, mida joonistavad ning tihti teevad ka veel hoogsaid liigutusi ja nn. actionit. Lapsed elavad oma joonistuste sisse ning kasutavad neid rolli-mängudena. Kodus on neil võimalus joonistada seda mida nad tahavad ja kuidas nad tahavad. Koolis seevastu olid uurimisaluste laste joonistused palju vaoshoitumad ning hoopis teistsugused kui vabajoonistused. Tihtipeale on koolis aja- ning teemapiirang ning palju häirivaid asjaolusid, näiteks õpetaja arusaam joonistatavast asjast. Anning toob näite, kuidas õpetaja lükkas tagasi joonistuse, kus koeral on viis jalga. Laps joonistab maailma ja asju oma vaatepunktist lähtudes ning tihti ei pruugi see olla selline, nagu seda on harjutud nägema. Väiksemate laste jaoks on eriti hull, kui õpetaja teatab, et see pilt on vale ja sellepärast soovivadki lapsed koolis vähem joonistada kui kodus.
Joonistamine on sotsiaal-kultuuriline tegevus ning keerleb tihti meedia, moe, muusika või sporditeemade ümber. Lapsed arendavad isiklikku stiili ning väljendavad omi arusaamisi maailmast ning iseendast ning ootavad tingimusteta arusaamist täiskasvanutelt ( A.Anning, Conversations Around Young Children's Drawing: The Impact of the Beliefs of Significant Others at Home and School)

On hästi teada, et joonistamine on lapse jaoks spontaanne tegevus - mäng, põgenemine ja samal ajal täielik vabadus, mis võimaldab väljendada oma ihasid ning päästerõngas hirmude eest. Seega on joonistamisel tähtis osa lapse psüholoogiliste diagnooside panemisel ja tema roll üldises lapse arengus esimeste kooliaastateni. (Vallier,D. (1998) 'Miro and Children's Drawing,' in Finberg. J(1998) Discovering Child Art)

Laste joonistused on märkimisväärseteks tõenditeks erineva vastasmõju kohta laste, aga ka sõprade ning perekonna ning ühiskonna vahel. Tihti mõjutavad pere erinevad lapsed üksteise joonistusi või vastupidi - on peaaegu koopiad nendest. Tavaliselt jäljendavad nooremad lapsed vanemate joonistusi, mis on ilmne märk selle kohta, et vanem on teisele eeskujuks.

Sageli võib laste joonistustest välja lugeda ka nende positsiooni ning sügavamaid ihasid ning soove, nt. üks poiss joonistas Porsche, mis on võimu ja võimaluste näitamise sümbol ning noorem laps joonistas sellest oma versiooni, roolis naisterahvas.
Alati ei saa panna joonistustele spetsiifilisi tähendusi, vaid põhitähelepanu tuleb pöörata sobilikule ning õigele joonistuste "lugemisele". Võimed joonistuse tuletuskäiku mõista, annavad tähenduse ka paljudele muudele võimalikele väljendustele. Eelpool toodud näites võib lugeda välja laste omavahelist läbisaamist, naine roolis võib näidata noorema lapse suhtumist ning usaldust ema vastu. Joonistustest saab aimata kahe lapse vahelist dialoogi, nende tundeid teineteise vastu. On võimalik vaielda, et nendes joonistustes näeme tõendeid lapse arusaamistest ühiskonnas üldtunnustatud kriteeriumitest ja normidest mis puudutavad inimsuhteid. Lapse kujutlusvõime väljendab maailma nende reeglite järgi, mille seab talle ümbritsev ühiskond. Kuid me ei saa välja jätta ka seda, et neis on siiski suur annus mängu.

Palju on uuritud teemat, miks joonistavad lapsed inimesi nii, nagu nad joonistavad? Kuidas nad näevad proportsioone? Miks on osa esemeid/figuure suured, osa väiksed? Tiia Laak oma uurimuses "Laste joonistused" (1991) annab nendele küsimustele päris põhjendavaid vastuseid.

Suuruse koha pealt on mitu versiooni. Laak arvab, et esimesena joonistatud elemendid on eelisjärjekorras, kuid siin tuleb vaadelda mitut aspekti. Näiteks hea ja halva figuuri kujutamine. Thomas jt.(1989) palusid lastel kopeerida inimfiguuri ning õuna. Alguses halvas kontekstis, siis heas. Hea inimese kujutamisel muutusi ei nähtud, halva inimese puhul joonistati figuur tunduvalt väiksemana. Õuna joonistamisel saadi aga hoopis vastupidine tulemus - paha õunaga suurus ei muutunud, hea õun tehti aga suuremaks. Autorid seletavad seda muutust erineva tähendusega laste jaoks - halb inimene on hädaohu allikas ja tuleb väiksemaks teha, head õuna võiks rohkem olla.

On rida uurijaid, kes on suurt tähelepanu pööranud teraapilisele rollile laste joonistuste mõistmisel .Selle teooria järgi võib laste joonistustest lugeda välja lapse peresuhteid, haigust, vägivalda jm. Kuidas töötab alateadvus laste joonistuses ning millist rolli mängivad sellised suhted ning olukorrad lapse maailma kujunemisel ja selle mõistmisel? Pereprobleemid, vägivald, kasuvanemad, -õed, -vennad - kõik mõjutavad lapse joonistusi. Lastepsühholoog Toivo Niiberg soovitab vanematel hoolikalt jälgida, kuidas lapsed kujutavad oma peret. Kas mõni pereliige on puudu, kas mõne asemele on joonistatud lemmikloom ja kuidas on kujutatud pereliikmete kehaosad. "Laps ei joonista pere välist külge, vaid emotsionaalset olemust. Ta joonistab seda mida tunneb." T.Niiberg

Sellest, keda laps esimesena joonistama hakkab, tuleb välja tema eelistus, samuti võib seda lugeda ka värvidevalikul. Kui ikka ema ja tütar on ühtemoodi riietatud ja värvitud, ilmselt on nad siis ka lähedased. Lastel on ka erinev värvitaju. Tihti koledaks peetud mustal ja tumedal on nende silmis hoopis tähtsuse tähendus. Niibergi sõnul on oluline ka nägude väljendusrikkus ning ilmekus. Suur tähendus veel kätel. Kui käed on suured, siis on last palju kallistatud ning teda sülle võetud. Kui pere hoiab pildil kätest kinni, on tegemist ühtehoidva perega. Kui mõnel pereliikmel käed üldse puuduvad, siis pole tal lapse jaoks aega olnud. Ka jalgade pikkus võib näidata seda, kui palju on lastega tegeletud. Näiteks isa, kes on joonistatud pikkade jalgade ning imepisikese peaga jalgade otsas, pole ilmselt vaevunud oma last sülle võtma, teda silitama ega kallistama. Kõrvad jälle näitavad tihti seda, kas last kuulatakse. Lapse perepiltidest saab väga edukalt välja lugeda peresuhteid - kuidas teineteisesse suhtutakse, kuidas lapsi ja teineteist hoitakse ning hoolitakse.
Kuid lapse joonistusi saab kasutada ka hoopis teistel eesmärkidel. See on üks võimalustest avastada laste haigusi, aidata mõista haiguse mõju lapsele ning aidata paranemisele kaasa. Veel on joonistused heaks vahendiks lapse kuritarvitamise äratundmisel. Pööraksingi nüüd veidi tähelepanu sellele valusale teemale.

Joonistamine on abivahend nõustajatele, et panna lapsed väljendama oma tundeid ja läbielamisi, mida nad ei taha või ei julge välja näidata/rääkida. Lastele on joonistamine üheks osaks mängust ning seeläbi võib läbi mängu saada aimu laste traumadest või ka seksuaalsest kuritarvitamisest.. Lapsed joonistavad alateadvuslikke pilte, kust võib välja lugeda nende hooletusse jätmise, kuritarvitamise või ka hoole ning armastuse.

Millised on siis need ohtlikud märgid laste joonistustes, mis võivad viidata kuritarvitamisele. Näiteks vahelejäetud käed, puuduvad figuurid, ainult pea, ringid ja rõhutatud jooned (Sidun & Rosenthal 1987). Cohen ja Phelps (1985) järeldasid, et seksuaalsele kuritarvitamisele viitavad veel inimfiguurile lisatud füsioloogilised detailid, mida lapsed tavaliselt välja ei joonista. Kokkupressitud jalad, ülisuured käed ja genitaalid on Hartman ja Hibbardi (1990) arvates ühed näitajad lapse kuritarvitamisele.

*Figuuride suuruse ja asetuse järgi joonistusel võib otsustada lapse enesekindluse ning tähtsuse üle. Kui mõningad detailid on eriti rõhutatud või vastupidi liiga vähe rõhutatud ja joonistus ise on lapse arengu seisukohalt liiga ebaküps või liiga edasi arenenud, on see märgiks lapse emotsionaalse tasakaalutuse kohta.

*Tähelepanu tuleb pöörata ka selle, kuidas laps kirjeldab oma joonistust. See on oluline osa teraapia ning joonistuste mõistmise koha peal. Kas lapse kõne on tema eale kohane? Kas joonistus vastab lapse tegeliku elu situatsioonidele?

*Näoilmed - pisarad ja kulmukortsutus viitavad tihti kurbusele või depressioonile, naeratus õnnelikkusele või kui see on joonistuse kontekstile vastu, võib näidata rõhumist. Suuri ümmargusi suid joonistatakse siis, kui on tegu oraalse seksuaalse kuritarvitamisega.

*Käed on ühed tihedamini puuduvad osad nende laste joonistustel, kellel on emotsionaalseid raskusi. Käte puudumine näitab, et lapsed tajuvad, kui neil puudub kontroll olukordade või sündmuste üle, abitust või süütunnet oma tegude üle. Ka võib see olla süütunne masturbeerimise või arusaamatu seksuaalkäitumise üle. Üldiselt, käte kirjeldus või nende puudumine, võib anda vihjeid, kuidas lapsed on võimelised hakkama saama end ümbritseva keskkonna ning seal olevate inimestega.

*Alakeha puudumine. On täheldatud, et seksuaalselt kuritarvitatud lapsed ei pruugi joonistada alakeha või alakeha osi. See tähendab, et lapsed püüavad eitada suguelundite piirkonda või väljendab nende abitust ning liikumise võimatust suguakti toimumise hetkel. Ka suurenenud tähelepanu lukkudele, vöödele ning pükstele näitab huvi seksi vastu. Talje ning vöökoha ebaharilik kujutamine võib näidata psühholoogilist konflikti seksuaalsuse koha pealt. Mida rohkem on joonistuses varje, tumedust ning hajutatud valgust, seda rohkem on kujutatud ärevust.

*Fallose kujutused. Kas juhendatult või spontaanselt on mõnikord joonistusele lisatud teatud elemente, mis on otseselt fallosekujulised. Tavaliselt kujutatakse nendena siis kas kaminaid majades, puid, telefoniposte jms. Need märgid viitavad kindlalt ärevusele ning murele seoses seksuaalsete suhetega meestega.

Laste joonistuste mõistmise juures on oluline, et ilma vestluseta lapsega ning temalt lõpuks tunnistuse saamist (ahistamise ning kuritarvitamise korral), ei ole joonistused siiski mingid terviklikud tõendid. Joonistustest võime saada ainult vihjeid ja kindlasti mitte täielikku tõde. Samuti mängib siin olulist rolli ka selle inimese arusaamine joonistustest, kes neid vaatab ning hindab.
Tahaksin siia juurde lisada veel ühe väikese tüdruku joonistuse, kellega ma tutvusin lastehaiglas. Katjal (7a.) palusin ilma mingi tagamõtteta joonistada mulle oma pere, sest lapsel oli igav. Ning hiljem hakates pilti analüüsima, uurisin ka tema tegelikke peresuhteid. Joonistuselt võis hästi aru saada, et isa ja ema elavad lahus ning peres on kaks tüdrukut emaga. Nii see ka oli. Tore on see, et nii ema kui isaga on lastel hea ning sõbralik suhe - kõik kujutatud inimesed pildi peal olid rõõmsad ning naeratavad. Taevas olid küll ka murepilved ning Katja oli iseend pruuniks värvinud - ilmselt haiguse tõttu, kuid kogu pilt on üle puistatud kollase päikesepaistega.
Võib arvata, et teatud tõetera on niisugustel lähenemistel ja uurimustel laste joonistustesse olemas, kuid kindlasti ei saa vaadelda kõikide laste kõiki joonistusi vaid ühe vaatevinkli alusel. Leian, et on joonistusi, millel on alateadvuslik tähendus ning on joonistusi, mis on puhtalt mängulised ning haaratud vaid lapse mängust ning fantaasiast.
Las mõningad asjad jäävad täiskasvanute maailma ning ärgem röövigem lastelt nende muretuid mänge, püüdes alati aru saada, mis nende taga peitub.


Kasutatud kirjandus:

1. T.Laak "Laste joonistused"
2. B. Hawkins "Children's Drawing, Self Expression, Identity and the Imagination"'
3. A. Anning "Conversations around Young Children's Drawing: The Impact of the Beliefs of Significant Others at home and School
4. E. Coates ""I Forgot the Sky" Children's Stories Contained Within Their Drawings"
5. J. Dunn, T.G. O'Connor, I.Levi "Out of the Picture: A Study of Family Drawings by Children From Step-, Single-Parent and Non-Step Families"
6. Sadowski, M. Patricia, Loesch, C.Larry "Using Children's Drawings to Detect Potential Child Sexual Abuse"
7. Ü.Ende "Pildist paistab pere pale" Kodukolle 2/2001

 
Muid (koolitus)materjale