• Miks noorukid tarbivad sõltuvust tekitavaid aineid?
• Vanemad: teekaaslased või kaaskannatajad
• Mida teha, kui laps on sõltlane?

Tüüpilises probleemvanuses, üle 12 aastaste laste ja noorukite vanematele teeb sageli muret, et nende lastest võivad saada sõltlased. Just puberteedieas, mil vanematest eemaldumine toob perekonnas kaasa ebakindlust ja muutusi, on see hirm kõige suurem. Vanematel on nüüd oluline õigesti hinnata sirguva lapse tõelist ohustatust ja selle võimalikke põhjuseid. See annab võimaluse käituda nõnda, et laps ei haaraks uimastite ja teiste sõltuvusainete järele.

  Materjal .pdf formaadis (2.0 Mb)

Vanemate hirmud

14 -18 aastaste noorukite vanemate üheks hirmuks on, et nende laps puutub kokku uimastitega - et keegi võib teda tarbimisele ahvatleda või isegi sundida.
See hirm on mõistetav. Lapsed kasvavad ja järk-järgult väheneb vanematekodu kaitse ja kontroll. Vanemad peavad harjuma sellega, et noore eesmärke ja maailmavaadet kujundab üha rohkem sõprade ring.
Kahjuks õhutab hirmusid ka meedia, kus tõstetakse esile eemaletõkkivaid sündmusi ja situatsioone: narkoturg, narkomaffia, väikesed ja suured diilerid, üledoosi tõttu surnud sõltlased, prostituudid ja kuritegevus.

Ainuüksi uimastite olemasolu ei anna põhjust nende proovimiseks

Illegaalse narkoturu vastu tuleb võidelda kõigi võimalike vahenditega. Kuid ainuüksi fakt, et uimastid on olemas, ei tee veel kellestki sõltlast.
Sõltuvust seostatakse sageli ainult illegaalsete narkootikumidega nagu kanep, heroiin või kokaiin. Teised sõltuvust tekitavad ained nagu alkohol, ravimid, nuusutamiseks kasutatavad ained või tubakas võivad inimest samuti raskesti kahjustada. Reeglina eelneb esimesele narkootikumide proovimisele no "tavaliste" uimastite ehk tubaka, alkoholi ja ravimite tarbimine. Oht, et lapsest saab tulevikus alkohoolik, on tunduvalt suurem kui see, et ta muutub sõltuvaks narkootikumidest.

Noorukite uimastite tarbimise areng
Sõltuvuse kujunemise juurde kuuluvad nõudlus ja pakkumine

Kui nooruk tarbib uimasteid ja muutub nendest sõltuvaks, on selle esilekutsujaks harva vaid narkootikumide pakkumine diileri poolt. Diiler on pigem põhjuste ahela viimane lüli. Noorukid ei hakka uimasteid tarbima "lihtsalt niisama". Pakkumine võib ohtlikuks muutuda alles siis, kui noorukil on tekkinud nõudlus narkootikumide järele.
Uimastite kuritarvitamise põhjustel on oma eellugu, mis algab enamasti juba lapsepõlves. Põhjusteks võivad olla madal enesehinnang, puudulik kontaktivõime, enesega rahulolematus, lootusetus. Samuti võivad põhjusteks olla probleemid perekonnas ja sotsiaalses suhtlusringis, või uimastitarbimist soodustav keskkond.

Miks noorukid tarbivad sõltuvust tekitavaid aineid?

Täiskasvanuks saamine toob kaasa palju pingeid. Noorukid peavad astuma täiskasvanute maailma, eemalduma vanematest, saavutama füüsilise, sotsiaalse ja materiaalse sõltumatuse, arendama oma isiksust ja seksuaalsust. See on aeg, mil noorukid sageli oma võimetes kahtlevad. Need, kellele täiskasvanuks saamise probleemid on liiga rasked, otsivad väljapääsu ja võimalusi pingetest vabanemiseks. Vastavalt nooruki hoiakule, tema isiksusele ja võimele pingetega toime tulla, otsib ta ka vabanemise meetodeid. On noori, kes suudavad pettumusi taluda ja tagasilöögid välja kannatada - nad proovivad üha uuesti, otsides uusi teid. Targemaks saanuna leiavad nad võimaluse probleemide ja pingetega toime tulemiseks. Uimastid ei tundu neile ahvatlevana.
Teistele aga on lahenduste leidmine keeruline. Nad otsivad uimastites vabanemist pingetest ja probleemidest, joostes omadega tihti ummikusse, millest tagasi pöördumine muutub järjest raskemaks.
Noorukid, kes on tarvitanud uimasteid, kogevad vahetult positiivset efekti. Kui neilt küsitakse uimastite tarbimise põhjusi, vastavad nad, et tahavad meeleolu tõsta. Et uimastite abil saab hästi lõdvestuda, kergemini argipäeva unustada, takistusi ületada, üksteisele lähemale pääseda. Uimastite tarbimise põhjuseks võib olla ka protest vanemate reeglite ja keeldude vastu.
Toodud vastusevariantidest näeme, millest noorukid oma elus puudust tunnevad ja mida nad uimastite abil saavutada tahavad. Vanematepoolne argument, et alkoholi, nikotiini, ravimite või uimastite abil ei ole võimalik probleeme lahendada, läheb ohustatud noorukitest mööda. Uimastitest leiavad nad puuduvad elamused ja rahulduse oma vajadustele. Tuleb leida tee, kuidas noorukid saaksid neid vajadusi ilma uimastiteta realiseerida. Vanemad saavad neid selles aidata.

Uimastiennetus kui vanemate ülesanne

Lastest saavad täiskasvanud
Lastest saavad täiskasvanud inimesed iseenesest. Tegelikult see muidugi nii lihtsalt ei käi - täiskasvanuks saamisega kaasneb palju probleeme. Ainult kasvamine toimub seejuures peaaegu iseenesest.
Armsatest väikestest lastest saavad justkui üleöö raskesti ohjatavad noored: kinnised, raske iseloomuga, sõnakuulmatud. Pole ka ime, nad peavad taluma muutusi, millest nad aru ei saa. Nende keha muutub neile võõraks, seksuaalsuse areng toob kaasa tundeid ja soove, mida nad siiani tundnud ei ole. Meeleolu kõigub ja nad ei tea mõnikord, kes nad õigupoolest on.

Sammud iseseisvuse poole

Just sel ajal asetavad nii perekonnaliikmed, õpetajad, koolikaaslased ja sõbrad noortele väga palju lootusi. Sageli on need nõudmised vastandlikud ning toovad kaasa vastuolusid.
Lisaks sellele tuleb just nüüd teha edasist elu mõjutavaid otsuseid. Kas piirduda põhikooli lõpetamisega? Kas erialane väljaõpe praegu ja kõrgkooliõpingud hiljem või mõlemad korraga? Kas alguses aastaks välismaale ja seejärel õpingud või vastupidi? Selliste ülesannetega toimetulek nõuab igaühelt pingutusi ja otsuseid. Nende kaudu omandavad noorukid olulisi oskusi, mis aitavad neil ka tulevikus probleeme iseseisvalt lahendada. Tugevnevad eneseteadvus ja -usk, mis on parimaks eelduseks iseseisva inimesena ühiskonnas köha leidmisel.

Kõrgete ja madalate nõudmiste vahel

Vanematel on oma osa selles, kuidas nende laps täiskasvanuks saamisega kaasnevate ülesannetega toime tuleb. Uimastipreventsioon tähendab vanemate jaoks eelkõige seda, et nad aitavad lapsel õppida oma probleemide ja raskustega toime tulema, et laps ei peaks otsima kindlustunnet ja rahuldust mujalt, näiteks sõltuvusainetest.
Tasapisi kasvab nende otsuste hulk, mida noored ise tegema peavad ning see võib neile osutuda üsna koormavaks. Vanemate ülesanne on oma arvamused ja hoiakud noortele arusaadavaks teha. Noorukile on vanemate arvamus oluline, isegi kui ta seda välja ei näita. Samas ei võta ükski laps oma vanemate seisukohti ja arvamusi üks-ühele üle.
Nooruk võib teravamaid elamusi otsima hakata ka siis, kui kasvukeskkond pakub talle liiga vähe väljakutseid - kui probleeme näiliselt polegi, kui puudub vajadus midagi otsustada ja kõik kulgeb väljakujunenud reeglite järgi. Uimastipreventsioon tähendab vanemate jaoks ka hoolitsemist selle eest, et nende lapsel oleks võimalus saada vahetuid, isiklikke, ehedaid elamusi elust. Et laps saaks end proovile panna vanusele vastavate ülesannetega ja tulemuste eest ka vastutada.

Oma võimete tundmine

Oma jõu ja võimete tundmine tugevdab noorte usku, et kõigi uute ülesannetega saadakse hakkama. Ebaõnnestumised ei tee sellisel juhul araks, vaid ajendavad veelkord ja võib-olla teisel viisil proovima. Noorukil peab olema võimalus iseseisva eluga toimetulemise harjutamiseks, täpselt nii, nagu nad lapsena harjutasid kõndimist ja jalgrattaga sõitmist.
Teiste ootused ei ole noorukile koormavad, kui ta jõuab eesmärgini iseseisvalt ning pingutuste ja tulemuste vaheline suhe on tasakaalus. Vanemad saavad selleks nii mõndagi ära teha.
Alguse saab see päris igapäevastest asjadest. i6aastane tüdruk saab ise kirjutada avalduse passi saamiseks ning ise minna ametiasutusse. Isa ei peaks temalt seda võimalust ara võtma, põhjendusega, et "...laps ei oska ametiasutuses asju ajada..." või "...mul endal on linnas niikuinii tegemist..."
Sageli esineb uimastisõltlaste seas noori, kelle probleeme ja ülesandeid on alati lahendanud vanemad ja kelle teelt on kõik raskused kõrvaldatud. Selle tulemusena tunnetavad nad ülesandeid ja koormusi sageli võimatute nõudmistena, mis neid ei puuduta - nad lihtsalt ei ole õppinud probleemidega iseseisvalt toime tulema.

Õppida vastutust kandma

Kui laps on väike, vajab ta vanemate ja teiste lähedaste isikute pidevat järelevalvet ning turvatunnet. Suuremad lapsed peavad järk-järgult õppima hakkama saama ilma sellise hoolitsuseta. Nad peavad õppima oma igapäevaseid asju ise korraldama. Lisaks oma vajadustele, peaksid nad oskama näha ka neid ümbritsevate inimeste vajadusi.
Selleks, et noore inimese erisoovid pere eelarvet liialt ei kurnaks, on täiesti loomulik nõuda suurematelt lastelt jõukohase tööga lisaraha teenimist ja majapidamistöödes osalemist. Nooruk peab täitma oma vanusele sobivaid ülesandeid. Oluline on, et noorukil kujuneks suhtumine: selle eest vastutan mina.

Noorte ülesanded täiskasvanuks saamisel

• Oma välimuse aktsepteerimine.
• Vanemate ja teiste tugiisikutega uute suhete määratlemine ja kujundamine.
• Soorolli kujundamine - mida ootavad temalt kui poisilt või tüdrukult vanemad, sõbrad, töökaaslased. Oma seisukoha leidmine.
• Seksuaalsetest muutustest arusaamine.
• Uute suhete loomine omavanuste poiste ja tüdrukutega.
• Oma koha saavutamine ja enese kehtestamine sõpruskonnas.
• Elukutsega seotud eesmärgi valimine.
• Toimetulek koolis ja tööl, kus domineerivad kontroll ja uustulnukatel on alati raskem.
• Oma väärtushinnangute kujundamine. Vastutustunde arendamine.

Maailmas läbi löömine

Lapsepõlves on perekond lapse jaoks kõige olulisem õppimise kõht: siin õpib ta väiksemate ülesannete järel ka suuremaid täitma, lahendama konflikte vanematega, õdedevendadega ja palju muud. Hiljemalt noorukieas muutub perekonna funktsioon ja oluliseks saavad kodust väljaspool, no päris elus saadud kogemused. See, mida lapsed igapäevases elus vanematelt ja koos vanematega on õppinud, on nüüd äärmiselt oluline. Nooruk peab leidma oma köha kooliklassis, tööl, sõpruskonnas.
Sel ajal perekonna ülesanne muutub. Vanemad võivad arvata teisiti, kuid sellises vanuses laps vajab kodu pigem "kodusadamana" kui õppimise köhana. Kodu ei ole enam "kindlus" nagu lapsepõlves, vaid kõht, kust saab jõudu ja lohutust. Eriti siis, kui välismaailma kogemused on põhjustanud pettumusi või kui nendega on raske üksinda hakkama saada. Just perekonna emotsionaalne toetus annab noorukile julgust kõigest hoolimata uuesti proovida.

Teekaaslased või kaaskannatajad

Kogemused, mida noorukid täiskasvanuks saamise raskel teel saavad, on asendamatud. Sellegipoolest vajavad nad kaaslasi, kes nende eksitusi ja hirme mõistavad ning vajadusel õiget suunda ja tuge pakkuda suudavad. Kellega saab koos uue ja üllatava üle rõõmustada, kuid kes pakuvad ka kaastunnet ja lohutust, kui midagi viltu läheb. Hea on tunda, kui vanemad rõõmustavad sinu esimese suure armastuse üle ja seda toetavad. Seda isegi siis, kui on hirm, et seejuures võivad kannatada lapse koolitulemused.

Võime vabaks lasta

Mure laste heaolu pärast teeb raskeks suureks kasvanud laste õigeaegse vabaks laskmise. Väljaspool vanemate kontrolli saadud kogemused on laste iseseisvumiseks väga olulised. Mida rohkem annavad vanemad ruumi nooruki soovile olla sõltumatu, seda paremad on väljavaated, et nooruk suhtub mõistvalt oma kohustustesse ja suudab vältida uusi sõltuvusi.
Vabaks laskmine ei tähenda lõplikku lahkumist lastest. Nad vajavad oma vanemaid, kuid nüüd ja edaspidi pigem vestlus- ja vaidluspartneritena. Seda ka juhul, kui nad kodus peaaegu ei viibi ja on vestluste suhtes passiivsed. Kodu on alati koht, kuhu heal meelel tullakse, kui seal ootavad mõistvad, vajadusel ka põhjendatult kriitilised vanemad.

Konfliktide lahendamine
Noorukid, kes teavad, et neid võetakse võrdse partnerina, on ka konflikti puhul valmis koostööks. Nad ei püüa konflikte sõltuvusainete abil unustada ega lahenda neid vägivallaga. Lahkhelide lahendamine kuulub nende oluliste kogemuste hulka, mida noorukid perekonnas saavad ja mis neile ka suhetes väljaspool kodu kasu toovad. Tüli annab noorukile võimaluse oma huve ja soove arusaadavalt väljendada. Loomulikult sisaldab see enesekehtestamise soovi - ka vanemate suhtes - ja püüdu iseseisvuda ning vanematest eemalduda. See võib väljenduda asjaolus, et enam ei pea laps õhtul kell 10 koju tulema ja saab valida endale just selliseid riideid, nagu talle meeldib. Vanemad võivad oma laste iseseisvumissoovi valesti mõista, arvates et nad ei ole enam lapse jaoks olulised. Tegelikult toimuvad siin isiksuse õigeks arenguks hädavajalikud muutused. See ei tähenda, et laps võiks olla vanemate suhtes häbematu ja lugupidamatu. Tänagi veel paljude vanemate arvates õige mõte "Seni kuni sa sööd meie leiba, pead sa...", jätab noorele valiku kas reeglitega leppida või kodust lahkuda. See on kindlaim viis mitte jõuda lahenduseni, mille kaudu vanemad ja lapsed võiksid üksteist uuesti leida. Kui seisukohti ei ole võimalik ühitada, peaks noorukitele jääma teadmine, et "me oleme küll erinevatel arvamustel, aga kõikidest tülidest ja pettumustest hoolimata saame sellest üle". Mõistliku "tülikultuuri" kujunemisele saavad vanemad kaasa aidata sellega, kuidas nad omavahelisi lahkhelisid lahendavad.

Kuidas konflikte lahendada?

• Kõnelused viiakse läbi avalikult ja erapooletult. Neid ei kasutata teiste solvamiseks.
• Konflikti võetakse kui normaalset suhtlemisvormi, mis toob välja erinevad huvid ja seisukohad.
• Lahkhelidel on ka häid külgi. Tulemuseks on rohkem selgust, otsused, parem üksteise mõistmine.

"Ah jäta mind rahule... "
Tuttavad sõnad? Kui teie laps seda teile esimest korda otse näkku ütles, olite ilmselt jahmunud. Ja õigusega, ka järgnenud tüli võis olla õigustatud.
Siiski võib ka tütrel või pojal teinekord õigus olla. Küsige endalt, kas lastega toimunud närviliste mõttevahetuste korral on tüli tegelikuks põhjuseks see, mille üle vaieldakse või on tüli taga hoopis midagi muud? Kas tütre uus välimus on tõesti nii kriiskav ja inetu? Või ei tunnusta te seda, sest teil on naabrite või sugulaste ees piinlik? Või pole te sellega nõus, et teie tütar selliseid asju ise otsustab?
Vanemad peaksid lahkhelide korral endalt alati küsima, kas tülitsetakse pahameele tõelise põhjuse pärast. Vastasel juhul on vanemate käitumine lastele arusaamatu ja tülil pole mingeid tulemusi. Tegelikult puuduvad lapsel siin väljavaated vaidluses osalemiseks: tema argumendid on juba ette kaotanud, sest need ei haaku vanemate tegelike motiividega.

Muide, kui kõne all on riided ja välimus, toimivad varjatud motiivid ka noorukite puhul. Nad ei kaitse oma väljanägemist mitte tingimata seetõttu, et see on nende meelest ilus. Nad tahavad oma riietega näidata, et nad on teistsugused, et nad tunnevad ja mõtlevad teistest erinevalt. See on ka märk sellest, et nad pöörduvad oma uute iidolite ja ideaalide poole ning tahavad riiete ja käitumisega "kuuluvust" demonstreerida.

Pinge ja pinge leevendus
Tähtsad sündmused (küpsuseksamid, diplomi saamine), mille nimel noored peavad järjekindlalt töötama, tunduvad olevat mägede taga. Selleks, et pikk tee ei kujuneks pelgalt kannatuste rajaks, vajab igaüks, mitte ainult nooruk, aeg-ajalt koormuse vähendamist.
Kes ise endale eales midagi head ei luba või ei lase teistel end "hellitada", võib muuta oma elu pidevaks stressiks. Sõltuvust tekitavad ained võivad siis pakkuda ahvatleva, kuid petliku võimaluse pingelanguseks.
Stressiga toimetulemiseks tuleb puhata, ilma põgenemiseta alkoholi, ravimite või uimastite juurde. Muremõtteid leevendab pikk jalutuskäik. Pahameele võib kaotada öö läbi kestnud tants. Pingeid leevendavad ka teised inimesed, kellega saab rääkida.
Vanemate poolt välja pandud väikesed, mõnikord ka suured "preemiad" kergendavad pikka teed. Kiius õnnestunud kontrolltöö eest, lemmiklõuna, luba sõpradega matkale minna. Lapsele tuleks teadvustada, et kool, lisakursused või töö ei ole veel kogu maailm. Väljasõidud, teatri- või kontserdikülastused, koosviibimised sõprade ja tuttavatega, trenn ja ühised perekondlikud ettevõtmised on samuti olulised. Selle jaoks peab samuti aega jääma.
Vanemad võiksid lastele rahulikult mõista anda, et nemadki vajavad aeg-ajalt pingelangust ning rõõmustavad puhkuse üle eriti, kui seda võimaldavad lapsed. Lapsed peaksid olema valmis tegema jõukohaseid majapidamistöid või aitama ette valmistada ühist nädalavahetust.

Noorukid vajavad põnevust

Argipäevased toimetused ja rutiin on põhjendatud - kasvõi sellega, et nii on eluga lihtsam hakkama saada. Sageli häirib rutiin noorukeid. Nad ihkavad elamusi, vaheldust, seiklusi ja riski. Nad tahavad proovida asju, mille puhul tulemus ei ole ette teada. Ainult nii saab tunnetada vabadust ning tõestada oma jõudu ja võimeid!
Rutiinses argipäevaelus on sellise vajaduse rahuldamiseks vähe võimalusi, mis viib mõtted rahuldust pakkuvatele aseainetele. Vanemad kardavad sageli - ja õigusega - et riskantsed ettevõtmised on lapse jaoks liiga ohtlikud, sest ta ei ole selliste olukordadega varem kokku puutunud. Seetõttu ei näe vanemad eriti meeleldi, et nende poeg vaatab mõnuga jõhkraid sõjafilme. Kui lastele selliseid asju keelata, ähvardab nende riskivajadus muutuda tohutuks. Nad kaotavad seose reaalsusega - eelkõige oma tõelise jõu ja võimekusega ning võivad hakata otsima ebaproportsionaalseid, sageli eluohtlikke riske.
Reeglitele allutatud argipäev võib nooruki viia selleni, et ta väldib tõelisi riske ja otsib põnevust ja närvikõdi passiivselt, kaob fantaasiatesse või samastab end väljamõeldud seiklustega. Ka narkojoobes saadud elamused näivad niisugustele noorukitele seiklusrikkad ja ahvatlevad.

Üksteisega rääkimine

Rääkimine lahendab mure enne, kui see muutub probleemiks. Rääkimine ei tähenda üksteisele peale käimist, vaid kontakti saavutamist, kaaslase märkamist ja tõsiseltvõtmist, enda avamist, aga ka teise kuulamist.
Tähtsad kõnelused vajavad aega ja rahu. Argipäevas on lastel ja vanematel parimal juhul võimalus rääkida üksteisele oma elamustest. Vaevalt on neil aga aega rääkida sellest, mis neil südamel on.
Hea võimalus rääkimiseks avaneb siis, kui vanematel ja noorukitel on ühiseid huvisid: kui käiakse koos matkamas või sportimas, muusikaüritustel või kinos. Argirutiinist välja murdes tekib võimalus rääkida ka muust kui vaid kooli- ja igapäevaelu probleemidest.
Teisest küljest on noorukitel tõrge vanematega lobisemise suhtes, ühised ettevõtmised võivad neis teinekord jubedust tekitada. Meelsamini suhtlevad nad oma sõpradega. Vanemad saavad seda ainult aktsepteerida. Nauditavaks vestlusteks ja ühisteks ettevõtmisteks ei saa kedagi sundida. Vanemad peaksid oma valmisolekust märku andma ning mitte mingil juhul laste peale solvuma, kui vastus on tõrjuv.

Vanemad ei pea olema täiuslikud

Väikeste laste kasvatamine nõuab pühendumist, kuid tõsisem aeg algab koos puberteediea saabumisega. Argipäevas võivad võimu võtta närvilised mõttevahetused või täielik vaikus, seda eelkõige isade ja poegade, aga ka emade ja tütarde vahel.
Vanemaid valdab nõutus (mida ma valesti tegin?), eneses kahtlemine (kas me ei tule vanematena toime?), võibolla ka pahameel (ta võiks veidigi tänulik olla!). Koduväline surve ja nõuanded laste "korralikuks" kasvatamiseks ei ole sageli just parimaks abiks.
Üks on selge: vanematel on kõige paremad võimalused oma lapse tundmaõppimiseks ja igast olukorrast väljapääsu leidmiseks. Seetõttu võib väljast tulevaid "tarkusi" võtta soovitusena. Pole olemas kindlat inimese kasvatamise retsepti.

Vanemad, usaldage oma mõtteid ja tundeid

Kahjuks pole olemas kasvatusmetoodikat, mis kindlalt tagaks selle, et noorukid uimasteid ei proovi. Kasvatusel on aga määrav tähtsus selles, kas see proovimine jääb ühekordseks või kujuneb uimastite tarbimisest harjumus. Kui kasvatus toetab ja innustab noort iseseisvalt tegutsema, õpib ta oma ülesannete ja probleemidega toime tulema. Sellisel juhul ei hakka ta probleemidele lahendusi otsima uimastitest.
Spetsialistid hoiatavad kindlate retseptide sõnastamise eest. Pigem julgustatakse vanemaid oma mõtteid ja tundeid usaldama. Mitte keegi ei pea olema täiuslik!

• Täiuslikkuse mulje võib isegi takistuseks saada. See teeb araks ja viib selleni, et ebakindluse ja nõrkustega püütakse üksi hakkama saada. Vanemad võivad tunnistada üksteisele, et ei oska enam edasi tegutseda. See ühendab, mõjub ausalt, loob ligipääsu.
• Vanemad ei peaks tahtma last teistsuguseks "teha". Nad võivad tal aidata teistsuguseks saada, kui ta tahab. Laps või nooruk peab tunnetama, et vanemad on tema eluteest huvitatud, et nad soovivad talle südamest head - aga mitte et nad midagi ootavad ja midagi vastutasuks nõuavad.
• Vanemad ei saa valvata kõige üle ega vastuta kõige eest, mida lapsed teevad. Lapsed muutuvad ainult siis iseseisvateks, kui neil tekib järjest enam vastutust. See vähendab vanemate koormust, aga nõuab ka võimet mitte sekkuda, kui nende laps midagi valesti teeb.
• Alati on parem aidata nõu ja jõuga raskusi võita, kui püüda midagi takistada - näiteks narkootikumide tarbimist.

Isiklik eeskuju keeldude asemel

Vanemate igapäevane eeskuju aitab kaasa sellele, et lapsed ei hakka nägema narkootilisi aineid elu loomuliku osana. Tuleks üle vaadata oma suhted selliste "igapäevaste" narkootiliste ainetega nagu alkohol, nikotiin või ravimid.
Kas alkohol kuulub iga peo juurde? Kas talute suitsetajaid, kui ise ei suitseta? Kuidas suhtute autosõitu ja alkoholi? Kas olete mõelnud, mida teha, kui külalised on tarbinud alkoholi (näiteks pakuksite tütre või poja sõpradele ööbimisvõimalust, selle asemel et lasta neil autoga koju sõita). Kui kiiresti haarate tablettide järele, kui pea veidi valutab?
Väikesi, iseenesest "tühiseid" harjumusi nähakse pärast sellist järelemõtlemist teises valguses. Võib-olla aitab niisugune enesekriitika ka poega või tütart paremini mõista või leida selgitusi lapse käitumisele. Igal juhul võidavad vanemad laste usalduse, kui nad näitavad, et on valmis iseendale küsimusi esitama ja vajadusel oma käitumist ka muutma.
Ka vanemad olid kord lapsed
Vanematel on lihtsam laste olukorda mõista, kui nad meenutavad oma noorust. Oma vanemate tüütuid keelde, karistusi ja kriitikat.
Lapsepõlve tagasi vaadates meenuvad vanematele ka täitumata jäänud soovid ja unistused. Nende elluviimist oodatakse sageli oma lastelt, kuigi seda ei taheta tunnistada. On ju tore ette kujutada, et tütar või poeg saab esimesel katsel tulusa töökoha. Aga kas tema seda tegelikult tahabki? Kas vanemate ootused vastavad laste võimetele ja huvidele?
Kui vanemad suudavad meenutada oma noorusaega ja isiklikke kasvuraskusi, arvestades ka vahepeal muutunud tingimustega, on loodud hea võimalus laste mõistmiseks.
Järgnevad küsimused aitavad teil meenutada oma noorusaega ja kergemini aru saada oma laste tunnetest.

• Mida minu vanemad mulle teismelisena keelasid, mida lubasid?
• Millest ma sealjuures aru ei saanud?
• Kuidas käitusid minu vanemad, kui ma järjest harvem koju ilmusin?
• Kas nad rääkisid oma kartustest ja millised need olid?
• Mis mulle minu vanemate juures meeldis, mis mind häiris või vihastas?
• Kas ma hoidsin oma esimese poiss-/tüdruksõbra vanemate eest salajas ja miks?
• Kuidas reageerisid vanemad, kui märkasid, et mul on poiss-/tüdruksõber? Kas ma tundsin, et minust saadakse aru? Kuidas nad tookord oleksid pidanud käituma

Laste õigeaegne "vabaks laskmine"
Laste iseseisvudes ootavad ka vanemaid muutused. Laste kasvatamisele keskendumine jättis nii mõndagi tagaplaanile, sest tegeleda tuli väga paljude uute asjadega. Kuna puudus piisav energia, jäid oma isiklikud soovid ja vajadused sageli rahuldamata.
Sellisel juhul oodatakse suhtest täiskasvanud lapsega liiga palju. Sageli on see igatsus emotsionaalse usaldatavuse ja kindlustunde järele, mis teistes suhetes on jäänud saavutamata. Võib-olla aitab vanemaid sellisel puhul see, kui nad endale veidi rohkem tähelepanu pööravad, korrastavad oma suhteid, alustavad taas tegelemist oma hobidega või lihtsalt õpivad midagi uut. See aitab leppida laste vabaks andmisega ja annab lastele võimaluse "jälle tagasi tulla".

Mida teha sõltuvusohu korral

Ma ei pääse enam oma lapse jutule
"... juba mõnda aega on mul tunne, et ta elab teises maailmas. Kui ta üldse minuga räägib, siis ta mossitab. Varem jutustas ta mulle kõigest. Nüüd istub ta pidevalt televiisori ees ja jõllitab ja jõllitab. Kui ma temalt küsisin, mis viga on, ütles ta, et ma ei peaks talle närvidele käima. Oma sõbra Martiniga ei võta nad ka enam midagi ette. Kui ma siis märkasin, et ta selle kambaga ringi käib... Üks neist jäi mulle kord juba kanepiga vahele ... ja õlu on neil ka alati kaasas..."
Umbes nii algab sageli vestlus, kui vanemad nõustamiskeskusest abi otsivad. Muutused laste käitumises teevad neile muret. Mõnikord on neil ka konkreetseid kahtlusi, et mängus võivad olla ravimid, alkohol või uimastid.

Kas sõltuvusoht on äratuntav?
Paljud normaalse puberteediea tunnused võivad olla märgiks ka sõltuvusohust või uimastite kuritarvitamisest: järsult halvenenud õppeedukus, lapse eemaldumine perekondlikest ettevõtmistest, näiliselt põhjusetud meeleolukõikumised agressiivsuse, unelemise ja keeldumise vahel jne.
Sõltuvusoht pole selgelt äratuntav, kuid on käitumisviise, mis peaksid pälvima vanemate erilise tähelepanu: kui laps ei leia sõpru või pikaajaline sõprus kätkeb, kui laps tunneb end üksildasena, ei tee ise enam algatusi, kui ta pidevalt kurdab "ma ei viitsi", "ma ei suuda seda".
Need võivad olla märgid sellest, et nooruk ei saa hakkama igapäevaelu nõudmistega. Või pole tal probleemide ja lahkhelide lahendamiseks piisavat perekonna toetust. Võib-olla viib see sõltuvust tekitavate ainete kuritarvitamiseni, võib-olla käitumishäireteni või teiste probleemideni. Seda liiki "sümptomeid" tuleks võtta tõsiselt: omavaheliste suhetega tuleb tõsiselt tegeleda, kasutades vajadusel nõustamiskeskuse abi.
Esimene kahtlus - kuidas edasi!?
Kui kahtlus, et poeg või tütar tarvitab alkoholi, ravimeid või narkootikume, leiab kinnitust, on esimene käitumisreegel: ilma paanikata! Läbimõtlemata käitumine võib vanematelt nii mõnegi suhtlemisvõimaluse ara võtta. Just nüüd on vaja säilitada kontakt noorukiga ja võita tema usaldus. Kerge öelda, kuid raske on jääda rahulikuks, kui tunnete, et oma laps võiks olla uimastitega seotud.
Ärge laske olukorda paista ohutumana, kuid ärge ka selle tõsidust suurendage. Hankige informatsiooni. Vesteldes lastega, peaksite olema informeeritud sõltuvusest ja sõltuvust tekitavatest ainetest, aga ka abi-ja nõustamisvõimalustest.

Järgmised tegevused annavad olukorrast parema ülevaate:

• Rääkige teiste lapsele lähedaste isikutega. Paljugi paistab hoopis teises valguses. Enamasti aitab see olukorda täpsemalt ja ka õigemini hinnata.
• Otsige võimalusi lapsega rääkimiseks.
• Vestluseks sundimine on mõttetu, kuid näidake selleks omapoolset valmidust.
• Võibolla saab lapsega vestelda keegi teine (sugulased, sõbrad, õpetajad), kellel on temaga hetkel parem kontakt.
• Avameelsus ja ausus on nüüd eriti tähtsad. Rääkige oma muredest, selgitage oma umbusaldust. Ärge vaikige sellest, et te teistega sellest probleemist rääkinud olete.

Kas vanemad oskavad ara tunda, kui laps on juba sõltlane?
Sõltuvus imbub argipäeva sageli tasapisi, kõrvalseisjatele silma torkamata. See, kas sõltuvus on märgatav, sõltub ka tarvitatava uimasti liigist ja kogusest.
Alkoholisõltuvuse korral võib see enamjaolt alles täiskasvanuna silma paista. Sõltuvus ja esimesed sammud alkoholi kuritarvitamise suunas algavad siiski juba 16-18aastaselt või veelgi varem.
Tugevad narkootikumid nagu heroiin ei ole seetõttu siinkohal nii olulised. Nende puhul ilmnevad kehalised ja sotsiaalsed tagajärjed kiiremini ja silmanähtavamalt. Regulaarne ravimite tarbimine on raskemini äratuntav kui heroiini tarbimine. Viimase puhul on vajalikud suured rahasummad ja sõltlane on pidevalt aine otsinguil.
Sõltuvus söömisest või kõhnumissõltuvus võib olla vanemate jaoks küll märgatav kuid nad ei pruugi seda endale teadvustada. Mängusõltuvuse korral ei esine märgatavaid kehalisi muudatusi. Sõltuvuse reedab suur vajadus raha järele ja nooruki pidev viibimine mängusaalides.

Mida saavad vanemad teha, kui laps on sõltlane?
Tuleb kiiresti tegutseda. Kui tegemist on sõltuvusega alkoholist, ravimitest või narkootikumidest, võib see ilmneda kehalistes ja psüühilistes sümptomites, mida ei saa millegi muuga seletada. Näiteks kestvad higistamishood, käte värisemine, rahutus ja unetus, kehaline kasimatus, kontsentratsioonihäired. Sellest, milliseid sõltuvust tekitavaid aineid nooruk tarbib, võivad vanemad aru saada, kui nooruki ümbrusesse ilmuvad kindlad "vahendid".
Kahtluste süvenedes on ainult üks lahendus: ainetest sõltuvad lapsed ja noorukid tuleb anda spetsialistide hoole alla. Kohene kontakti võtmine narkonõustamiskeskusega on parim ja sageli ainus tee väga ohtlikust olukorrast väljapääsu leidmiseks. Tõenäoliselt ei õnnestu vanematel oma vahenditega last narkootikumidest võõrutada. Nõustamiskeskusest saavad vanemad asjatundlikke nõuandeid, kuidas oma last aidata, mida lapse paranemiseks ette võtta ja kuidas rasket olukorda üle elada.

Tähtsaim reegel: tee midagi iseenda jaoks!
Mure lapse pärast ei tohiks täielikult varjutada vanemate oma huvisid ja heaolu. Ainult siis, kui te iseendast hoolite, leiate jõudu lapse aitamiseks.
Süütunne pole õige: nagu kõik teised inimesed, teevad ka vanemad vigu. Ka suhetes oma lapsega. Nad ei ole süüdi oma laste sõltuvuses - nad saavad ainult kaasa aidata sellele, et nende poeg või tütar uimastitest loobub. Ka selle eesmärgi saavutamisel tegutsete te vahel valesti, vahel õigesti.

Narkosõltuvuses oleva lapsega käitumine

• Võtke selge seisukoht oma lapse uimastitarbimise suhtes.
• Kontrollige üle oma suhe sõltuvust tekitavate ainetega. Muutke midagi, kui teil endal on probleeme näiteks alkoholi või tubaka tarbimisega.
• Toetage last rahaliselt ainult siis, kui te olete kindlad, et seda ei kasutata uimastite ostuks. Lapse süükoormat aidake leevendada alles siis, kui teie laps on uimastitest vaba.
• Ärge näidake üles "mõistmist", vaid rääkige probleemidest avalikult.
• Ärge taluge uimasteid ja nende tarbimist oma kodus.
• Toetage abinõusid, mis saaksid aidata sõltuvusest vabanemisel.
• Kui te ei ole kindlad, kuidas käituda, küsige nõu nõustamiskeskusest.
• Otsige abi vanemate- ja perekonna liikmete toetusgruppidest.

Usaldustelefonid:
Noorte Usaldustelefon	(0) 646 6666
AIDS-i Usaldustelefon	(0) 645 5555
Üleriigiline Vältimatu Psühholoogilise Abi Usaldustelefon	126
Tallinna Usaldustelefon (venekeelne)	(0) 644 4444
Läänemaa Usaldustelefon	(047) 57 555
Saaremaa Usaldustelefon	(045) 59111
Järvamaa Usaldustelefon	(038) 50 600
Tartu Usaldustelefon	(07) 42 7111
Rakvere Usaldustelefon	(032) 44 444
Jõgeva Usaldustelefon	(077) 21 332
Rapla Usaldustelefon	(048)57001
Viljandi Usaldustelefon	(043) 33 555
Narva Usaldustelefon (venekeelne)	(035) 72 722

Nõustamine:
Tallinn:
AIDS-i Tugikeskus
MTÜ Narkoprojekt
Erika 5a, 10416 Tallinn
Tel. (0)660 3636

MTÜ Laste ja Noorte Nõustamiskeskus
Ravi 27 tuba 334, Tallinn 10138
Tel. (0)620 7342

MTÜ Eesti Sõltuvushaigete Rehabilitatsiooni Ühing
Erika 7a, Tallinn 10416
Tel. (0)660 3216

MTÜ Lapsevanemad Narkomaania Vastu
Kahu 4, Tallinn, 13619
Tel. (0)632 8814, (0)632 8819

Tartu:
MTÜ Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskus
Vaksali 14 (II korrus), Tartu 50409
Tel. (07) 427 555

Rapla:
Raplamaa Noorte Nõustamiskeskus
Koidu23, Raplal0136
Tel.(048)56263

Viljandi:
Viljandimaa Noorte Nõustamiskeskus
Jakobsoni 18, Viljandi 71005
Tel.(043)33993 E-post: vnk@neti.ee

Ida-Virumaa:
MTÜ Ida-Virumaa Psühholoogilise Abi Keskus
Jaama 34, Jõhvi 41532
Tel.(033)71177

MTÜ Sind Ei Jäeta Üksi
Karja 6a, Narva 20306
Tel.(035)48344

MTÜ Me Aitame Sind
Grafovi 5-1, Narva 20309
Tel.(035)93354

Kasulike linke:
AIDS-i Ennetuskeskus http://www.aids.ee
Eesti Pereplaneerimise Liit (sh Noorte Nõustamiskeskused) http://www.amor.ee
Narkoinfo http://www.narkoinfo.artun.ee/
Terviseveeb: Alkohol ja narkootikumid http://www.inimene.ee/pages.php3/2101

Selle trükise väljaandmist toetab Euroopa Liit
Materjal avaldatakse Bundeszentrale für gesundheitliche Aufklärung loal.

Tellija: Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium. Kujundus: Inorek & Grey.

Fotod: Focus / Jarek Jõepera, Daisy Lappard, Heiki Laan, Jüri Seljamaa, Toomas Tuul,
Andres Teiss, Mati Kose.
Kaanefoto: Taivo Tenso / Parunid & Von'id. Trükikoda: Iloprint.

Vt. ka broshüür "Me saame palju teha selleks et meie lastest ei saaks sõltlased"