Bioloogiliste sidemete katkemise seostest hälbiva käitumisega - magistritöö

Käesoleva uurimuse eesmärgiks kaardistada lapse vanematest lahutamise mõjusid ja seoseid hälbiva käitumisega. Lähtusin hüpoteesist, et vanematest lahutatud lastel on keskmisest kõrgem risk hälbivale käitumisele.

Täiesti üheselt on võimalik täheldada vanematest lahus kasvanud inimeste üle-esindatust psühhiaatriahaigla kohtupsühhiaatrilises ekspertiisis, vanglates ja alaealiste komisjonides. Mis ka tõestab püstitatud hüpoteesi. Kuigi see seos vanematest eraldamise ja hälbiva käitumise vahel ei ole põhjuslik, on see siiski teljeks mille ümber koonduvad negatiivsed tegurid viivad just selliste tulemusteni nagu käesolev uurimus kirjeldab. Siinkohal tuleb rõhutada, et vaadeldav grupp on alaprivilegeeritud seisundis kriminaalhooldussüsteemi suhtes - paljud õigusrikkujad, kelle sotsialiseerimine võiks anda tulemusi, saavad siiski vabadusekaotusliku karistuse, sest kriminaalhoolduse eelduseks on ka teatud materiaalsed nõuded (eluase). Nii satuvadki nad vanglasse, kust produktiivse ja õiguskuuleka ühiskonnaliikmena vabanemine on juba oluliselt raskendatud. Kui kogu karistussüsteem peaks tõhususe huvides pakkuma rohkem alternatiive vabadusekaotuslikule karistusele, siis eelkõige tuleks hoolitseda nende õigusrikkujate eest, kes oma kuriteo iseloomu ja sotsialiseerumiseelduste poolest ei peaks juba praeguste arusaamade kohaselt üldse vanglasse sattuma. Kui vaadelda kriminaalhooldussüsteemi takistusena kriminaalse karjääri arengule, siis just nimelt vaadeldavale grupile ei saa seda takistust materiaalsete võimaluste puudumisel kohaldada, mis tõenäoliselt on ka üheks põhjuseks vanematest lahus kasvanud laste üleesindatusele vanglates.

Materiaalsete tingimuste (eelkõike eluaseme) puudumine on vanglatest vabanevatele inimestele üks suuremaid toimetulekut raskendavaid probleeme (ühtlasi ka järgmist õigusrikkumist soodustav tegur) ja sellega puutuvad vanematest lahus kasvanud inimesed teistest kinnipeetavatest enam kokku.

Tulles tagasi hälbivusele kaldumise protsessi alguse juurde tuleb trafaretselt rõhutada seda, et lastekaitse peab muutuma rohkem ennetavaks ja keskenduma rohkem avahooldusele. Antud uurimistöö andis selgust selles, et pärast vanematest lahutamist muutub lapse kasvatamine õiguskuulekaks kodanikuks oluliselt raskemaks ülesandeks. Lapse lahutamine vanematest ei lahenda bioloogilise vanema probleeme, pigem raskendab neid.

On olemas hulk negatiivseid tegureid, milledest mõnede mõjuväljas riskigrupi alaealine on juba ka oma bioloogiliste vanematega koos elades, kuid mis enamasti võimenduvad just pärast nendest lahutamist:
- keskmisest madalam haridus
- keskmisest nõrgem/vähem jälgitud ja hooldatud tervis
- keskmisest madalam sotsiaal-majanduslik staatus
- keskmisest nõrgem sotsiaalne võrgustik
- lapsepõlves kogetud vägivald, alahooldatus, hüljatus
- pärisvanematest lahutamise kogemus
- raskused enda identifitseerimisel
- kohanemisraskused uue koduga
- umbusk uue hooldaja suhtes, usaldussuhte loomise raskused
Väga raske on hinnata nende tegurite mõju muutumist erinevate asendushoolduse vormide rakendamisel. Reaalses lastekaitsetöös on võimalik leida juhtumeid, kus laps on "õigel ajal" lahutatud oma bioloogilistest vanematest ja tema kasvatamine ning harimine on olnud tulemuslik. Neid juhtumeid tuleks eraldi uurida ja selgitada välja asjaolud, mis võimaldasid sekkumisel olla tõhus. Kindlasti tuleks ka vaadelda sellise lapse bioloogilise vanema edasist käekäiku, mis moodustab ühe valdkonna lastekaitsetöö tulemuslikkuse uurimisel. Käesolev uurimus osutab, et põhiliselt ENSV ajal (või ENSV lõpuaegadel) iseseisvunud vanematest lahutatud lapsed on olulistes toimetulekuraskustes. Nende toimetulekuraskused on tingitud hälbivast käitumisest ja põhjuslikku seost võib näha ka vastupidiselt. Konkurents tööturul ja haridusmaastikul tänases Eesti Vabariigis ei tõota midagi positiivset ka praegu ellu astuvatele noortele, kes on kasvanud oma vanematest lahus.

Vaadeldes ülaltoodud negatiivseid tegureid, mis avaldavad oma mõju lapsele probleemse bioloogilise vanemaga koos elades, siis mõned nendest (nagu koolis edasijõudmine, tervise jälgimine, nõrk sotsiaalne võrgustik) on suhteliselt edukalt neutraliseeritavad just koostöös lapse bio-loogilise vanemaga või kui lapsevanem ei osutu koostööaltiks, siis vähemalt last perest lahutamata. Pärast lahutust on neid tegureid endiselt võimalik neutraliseerida, kuid lisanduvad mõned pöördumatu mõjuga tegurid nagu pärisvanematest lahutamise kogemus ja raskused enese identifitseerimisel, ning mõned parimal juhul ajutise mõjuga tegurid nagu kohanemisraskused uue koduga ja umbusk uue hooldaja vastu.

Lapse ja tema vanema lahutus on mõlemasuunaline süvenev protsess. Loomulikult saab see protsess alguse väga erinevatest teguritest ja selle protsessi kulg võib olla väga erineva pikkusega (nt orbumise ja väärkohtlemise ja/või lapse raskest käitumisest tuleneva lahutuse protsessid erinevad oma kestuselt)

Antud uurimistöös vaadeldud grupi seas oli väga vähe täisorbe. Võimalik tüüpilisem lahutusprotsess kulgeks umbes järgmiselt: bioloogiline vanem ignoreerib või väärkohtleb last, mis kutsub esile lapse reaktsiooni tavaliselt mingi hälbivuse näol (olgu selleks kasvõi hulkumine või sõnakuulmatus). Selleks hälbivat käitumist vallandavaks teguriks võib olla sageli ka lapsevanemate abielulahutus. Lapse hälbiv käitumine põhjustab probleeme kooliga ja eakaaslastega, samuti vanematega, kelle mõistvast ja asjatundlikust reaktsioonist sõltub palju. Lapse suhtes kohandatavad uued sanktsioonid süvendavad või lisavad hälbiva käitumise vorme. Mõne aastaga võib olukord halveneda sedavõrd, et kõne alla tuleb lapse saatmine erikooli koolikohustuse eiramise ja raske käitumise pärast või kohtuga vanemlike õiguste äravõtmine lapsevanema vastutustundetuse tõttu oma lapse kasvatamisel. Nii on see tõrjumise protsess mitmepoolne - reaktsioon teise poole käitumisele põhjustab veel enam kaugenemist.

Kirjeldatud sündmusi üleelanud lapsi on raske traditsiooniliste kriminaalpreventsiooni meetoditega suunata õiguspäraselt käituma. Liiga palju toetavaid faktoreid (nt koostöö vanemate, õpetajate ja lähedastega, eeskujud, stiimulid jne) jääb puudu.

Vanematest lahutatud lapsed langevad mitme negatiivse mõju alla korraga - üheltpoolt pole lapsel vanemat (mudelit), kellega end samastada, tekib ruum tähelepanuotsivale, sageli hälbivale käitumisele. Teiselt poolt, kuna pole olemas sihtgruppi, kellele see käitumine suunatud on, siis saab tekkinud probleem ainult süveneda. Pole perekonda sotsialiseerimise agendi tähenduses, kes korrigeeriks lapse käitumist.

Kirjeldatud sündmusteahela kestvuse ajal on hädavajalik lastekaitsetöötaja sekkumine. Loomulikult eksisteerib tavaliselt veel rohkelt muid raskendavaid tegureid nagu vanemate alkoholism, töötus, muud ebakõlad perekonnas, sagedased elukohavahetused, üürivõlad jne kuid sotsiaalhoolekandeseadus kohustab enne lapse lahutamist vanematest kõik muud vahendid ära proovima (RT 1995 21, 323, 723-726).

Lastekaitsetöötajale lisaks oleks tarvis paljudele sellistele riskiperedele tugiisikut, kes kontrolliks pidevalt lapse edasijõudmist koolis ja kaitseks perekonna huve mitmesugustes asjaajamistes.

Vaatamata kõikidele sunnimehhanismidele ja vahenditele jääb suure tõenäosusega siiski vanematest lahutatud laste arv siiski arvestatavaks. Nende elluastumisel oleks tarvis suunata mitmesugust riigi- ja omavalitsusepoolset abi tagamaks võimalikult pehme "kukkumine".

Üks erilist tähelepanu vääriv valdkond on haridus. Enamus vanematest lahus kasvanud lapsi on klassikursust korranud ja tavaliselt ei ole nad täisealiseks saades veel gümnaasiumi lõpetanud - on hästi kui nad selleks ajaks on üldse gümnaasiumi sisse saanud. Kohalikud omavalitsused peaksid jälgima selliste laste gümnaasiumihariduse või kutsehariduse omandamise kulgu ja toetama hariduse omandamist. Samuti tuleb rakendada vanematest lahus kasvanud noortele vajadusel tugimehhanisme tööhõiveks (nt munitsipaaltöökohad, riiklik tööhõive AS Eesti Vanglatööstuse näitel vms).

Riskipere ja ka vanemast lahutatud lapsega tegelemisel tuleb täita ja kompenseerida arvukalt nii pedagoogilisi, materiaalseid, psühholoogilisi kui ka sotsiaalseid puudujääke. Käesoleval hetkel on veel arenguruumi rohkelt. Nendest tingimustest elluastunud vanematest lahus kasvanud lapsed on eakaaslastest vaieldamatult kehvemal lähtepositsioonil. Loodetavasti annab käesolev magistritöö alust selle lähtepositsiooni parandamiseks.

Kasutatud kirjandus

Aarnio A (1996). Õiguse tõlgendamise teooria. Tallinn: Juura
Alaealiste mõjutusvahendite seadus (1998) Riigi Teataja I 1998, 17, 264
Auväärt L (1999). Lapsed ja puuetega inimesed õigusmenetluses. Tartu: TÜ Kirjastus
Auväärt L (1997). Õigusseksuoloogia õpik. Tallinn: ILO
Auväärt L, Maripuu I (1994). "Hans Madissoon, kurikalduvustega alaealiste esmauurija Eestis", teoses Raska E (koost) Eesti Riigikaitse Akadeemia Toimetised II. Tallinn, 10-20
Auväärt L, Dsiss H, Kaugia S, Kenkmann P, Raska E (1999). Noorte õigusliku sotsialiseerumise uurimine üleminekul riigisotsialismist vabaturumajandusse. Tartu: TÜ Kirjastus
Azar B (1995). "Foster Care has Bleak History" APA Monitor, November 1995. 24-32
Bardy M (1989). Uhkat, uhrit ja arjen sankarit. Sosiaalihallituksen julkaisuja. Helsinki
Bayles F; Cohen, S (1995). "Chaos Often the Only Parent for Abused or Neglected Children," (AP) Los Angeles Times, (April 30, 1995)
Chelliah L (2000). Feature Letter: Biological Parenthood. Green Left Weekly. 415, 10.
Courtney M, Piliavin I (1996). "The Wisconsin Study of Youth Aging Out of Out-Of-Home Care" URL: http://polyglot.lss.wisc.edu/socwork/foster/fcreport.html University of Wisconsin-Madison. 09.03.2001
Dsiss H (2000). Kodu, kui õigushoiakute kujunemise keskkond. Teoses: Auväärt, L (ed.):Õigus. Psühholoogia. Sotsioloogia. Tartu: TÜ Kirjastus
Durkheim E (1982). The Rules of Sociological Method. New York: The Free Press
Eesti Päevaleht (2000). Tuul: Voitkad näitavad inimeste kibestumist, 28.03.2000. Tallinn
Erilasteaeda (erirühma), sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli (eriklassi) vastuvõtmise ning väl-jaarvamise aluste ja korra kinnitamine (1999). Riigi Teataja Lisa, 1999, 98, 1195, 5277-5281
Freud A (1980). Normality and Pathology in Childhood. London: Hogarth Press
Freud A, Burligham D (1971). Heimatlose Kinder. Stuttgart
Ginter J (1991). Klassikalised sotsioloogilised teooriad kriminoloogias. Tartu. TÜ kirjastus
Ginter J, Saarsoo H, Sootak J (2000). Alaealiste õigusrikkumised. Tartu: Juura
Graham J, Bennett T (1998). Kriminaalpreventsioon Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Tallinn: Kriminaalpreventsiooni Nõukogu
Haldusõigusrikkumiste seadustik (1992) Riigi Teataja 1992, 29, 396
Jõgi, P (1997). Õigus ja eetika: teooriad õigusest ja õiglusest 20. Sajandi õigusfilosoofias. Tallinn: Juura
Kaugia, S (1997). Kasvumiljöö mõjust kurjategijate taastootmisele. Teoses: Sootak, J. (ed.): Eesti kriminaalõiguse arenguteedest. Tartu. TÜ kirjastus
Kriminaalhooldusseadus (1998). Riigi Teataja I, 1998, 4, 62
Kriminaalkoodeks (1999) RTI 1999, 38, 485
Kurm H (1966)., Raskestikasvatatavate tütarlaste arengutee (35-44). Teoses: Alaealiste kuritegevusest ja selle ärahoidmisest. Tallinn: Eesti Raamat
Laine M (1997). Sissejuhatus kriminoloogiasse ja hälbiva käitumise sotsioloogiasse. Vantaa: Vankeinhoidon koulutuskeskus
Lastekaitse seadus (1992). Riigi Teataja 1992, 28, 370
Lastekodude põhimäärus (1996). Riigi Teataja Lisa 1996, 24, 162, 869-873
Layder D (1996). Understanding Social Theory. London: SAGE Publications
Leino M (2000). Õpetaja sotsiaaltöö tegijana: sotsiaalpedagoogika. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool
Liikluseeskiri (1994). Riigi Teataja, I 1994, 76/78, 1327
Merton R (1938). Social Structure and Anomie, American Sociological Review, 3, 677-682
Nõuded lastekodusse ja koolkodusse riiklikule hoolekandele võtmiseks ja hoolekande lõpetamiseks (2000). Riigi Teataja Lisa 2000, 4, 24, 125-127
Panttila, R., Kivimäki, T. (1990) Psykologinen vanhemmuuden toteutuminen lastenkoti- ja SOS-lapsikylanuorten elämassa. Jyvaskylän Yliopisto
Perekonnaseadus (1994). Riigi Teataja I 1994, 75, 1326
Piibel (1989). Vana ja Uus Testament. Helsingi: Soome Piibliselts
Poggi G (1972). Images of Society. London: Oxford University Press
Politseiamet (2001). Politseistatistika. http://www.pol.ee/politseistatistika/regktjaotus12.gif 25.04.2001
Rahandusministeerium (1994). Riigieelarve eelnõu 1995. Tallinn
Rahandusministeerium (1999). Riigieelarve eelnõu 2000. Tallinn
Riigikogu Kantselei (2000). Eesti riik ja rahvas, mai 2000. URL http://www.riigikogu.ee/osakonnad/msi/uurimused/seadus_mai2000-7.jpg 20.04.2001
Riisalo S (2000). Laste hooldamisest perekonnas. Sotsiaaltöö nr 4/2000, 4-5.
Riley H (2000). Technological parenthood: secrets and lies. Green Left Weekly. 408, 13.
Scheppler V (2000). Professional Parenthood. Brookings: Routledge
Siplane A (1999). Kasuperede arengust Eestis. URL http://raulpage.org/koolitus/kasupere/siplane.html 20.04.2001
Siplane A (2000). Moodsad vaeslapsed. Luup nr 17, 13-14.
Skolnick A (1998). All Our Families: New Policies for a New Century. New York
Sootak J (1997). Kriminaalpoliitika. Tallinn. Juura
Sootak J (1998). Veritasust kriminaalteraapiani. Tallinn. Juura
Sotsiaalhoolekandeseadus. Riigi Teataja 1995 21, 323, 723-726
Statistikaamet (2000). Eesti Statistika Aastaraamat 2000. Tallinn
Tosin J (2001). Uus astmeline käitumisnorm. URL http://www.delfi.ee/archive/index.php?id=1187571&ndate=09.02.2001&categoryID=976915 20.04.2001
Vangistusseadus. Riigi Teataja 2000 58, 376
Vaughn S, Schumm J-S, Sinagub J (1996). Focus Group Interviews in Education and Psychology. Thousand Oaks
Wikström P-O (1990). Crime and Measures Against Crime in the City. Stockholm. National Council of Crime Prevention
Wiman R (1995). Alternatives to Institutional Child Care. Helsinki

Avaldamata allikad

Danilson K (2001). Harku Vangla 2001: Noored ja vanad naistapjad. Sisekaitseakadeemia, Käsikiri. Tallinn
Saar J (2001). Kriminaalsed karjäärid. TPÜ RASI, Käsikiri. Tallinn
Siplane A (1997). Orvuna kasvanute toimetulekust. TPÜ. Käsikiri. Tallinn
Statistikaamet (1986). Detskije Doma. Aegread 1945-1986. Toimik. Tallinn
Toomsoo A (1996). Täisealiste kuritegevus. Kooperatiiv "Praktika ja teadus". Käsikiri. Tallinn
Weber M (1988). The Reform of Foster Families, Child Welfare and Adoption, a Report to the House of Representatives. Washington