Kasvatuse
eesmärk
"Iga inimene usub end sündinud olevat
särava tähena"
(A.Gailit)
Üle kogu maailam sünnib iga hetk jurde mõni
uus inimene. Nii füüsiliselt kui vaimselt on ta oma
arengu algjärgus ning ilmselt ei suuda tajuda veel enda
olemasolugi. Tema vajadused on väikesed - natuke süüa,
soojas olla, veidi liigutada. Soove tal ilmselt veel ei ole.
Päev-päevalt ta kasvab ja areneb, kuni teadvustab nii
enda kui ka hoolitsejate olemasolu ning tunnetab muutusi ühiskonnas.
Nüüd saab alustada selle pisikese olendi kasvatamist
meie nõuetele vastavaks ilmakodanikuks.
Missuguseid omadusi ja millist käitumist me temalt siis
ootame? Jagaksin vastavad nõuded kahte üksteisega
seotud olevasse rühma.
Esimesse paigutaksin need vaimsed omadused, mida inimene vajab,
kui ta on sunnitud elama üksinda, mitte ühiskonnaliikmena.
Siia kuuluvad ettevaatlikus, otsustusvõime, kiire reaktsioon
ning eelkõige usk iseendasse.
Teise rühma jätaksin omadused, mis on vajalikud inimesele
kui ühiskonnaliikmele. Siia kuuluksid seadusekuulekus, kohusetundlikkus,
töökus, lojaalsus riigile ja ausus.
Miks ei kõlba siis ka esimese rühma omadused?
Üldlevinud on reegel - " kui Sina ei tülita mind,
ei tülita mina ka Sind", lisaks tagavad seadused ja
korravalvurid ühiskonna liikmetele teatava kaitse. See on
vähendanud ohutunnetust ning alandanud ettevaatlikuse taset
ühiskonnas (ehk teisiti öeldes - ettevaatlikuse tähtsus
on vähenenud).
Vähenenud on ka otsustusvõime tähtsus, sest
tihti võib inimene leida end olukorras, kus ühiskond
on otsesel või kaudsel moel tema eest juba otsuse teinud.
Kiire reaktsioon? Tulenevalt eelnevast ei vaja inimene sedagi
ning see on taandunud spordi valdkonda.
Aga usk iseendasse? See tekib vaid siis, kui inimene on jäetud
mingi probleemiga üksi ning (kasvõi õpetuse
alusel) suudab selle edukalt lahendada. Selliseid olukordi tuleb
inimese tegelikus elus ette üsna piiratud hulgal (eksamid,
võistlused jms.). Tagajärjeks on see, et üha
rohkem inimesi kaotab usu oma võimetesse ja isiksusse.
Osa põgeneb siit alkoholi ja uimastite kaudu, osa eirab
ühiskonna poolt esitatud nõudeid ja elab neist lihtsalt
mööda, osa võtab endalt elu.....
Praktilises elus rahuldab riiki juba see, kui tema alluv on
lojaalne, ei huvituta, kas inimene elus ka mingit mõtet
näeb või kas ta endasse usub. Ma ei väida, et
see on igal pool nii, kuid sageli on riigi esmahuviks vaid oma
struktuuride säilitamine ja alles seejärel inimese
kui indiviidi huvide (vajaduste) järgimine. Tavainimesele
on eelmainitu tuttav bürokraatia ja poolikute seaduste kaudu.
Tunnetades oma võimetust midagi muuta, sugeneb inimese
hinge ükskõiksus, purunevad lootused, kaob usk endassse.
Nägemata eesmärki, töötab inimene poole jõuga,
sageli otsustab toimida vaid endale kasulikult, ei hooli teistest.
Võib öelda, et rõhudes vaid oma huvidele
(kasvatada inmestese kohusetunnet, töökust jne) osutaks
riik endale karuteene. Ilmselt seda tajudes ongi riik mõningal
määral toetanud kultuuri arengut ja traditsioonide
säilitamist. Just nendes valdkondades tõstetakse
esile esteetilisi väärtusi ja indiviidi arengut ning
antakse inimesele võimalus rakendada oma loomepotentsiaali.
Ühiskonna arengut jälgides märkame nii edasiminekuid
kui langusi paralleelselt inimese pideva võõrandumisega.
Kultuuris ja kunstis on inimese vaim jäänud endiselt
otsivaks, tundlikuks ja elujaatavaks. Läbi selle avaldub
kogu ühiskonna arengulugu, inimese arusaam maailmast, usk
iseendasse ja oma tulevikku. Kultuur on meisse sisendanud nõuded,
mis justkui oleksid vahelüliks indiviidi instinktide ja
ühiskonna huvide vahel. Selliseid mõisteid ja omadusi
nagu halastus, õiglus, tõde, lahkus jms. ei leidu
riigi poolt esitatavates nõuetes (seal on kõik
määratud seaduste ja kohustustega) ega ka üksiku
indiviidi vajadustes (mis põhinevad egoismil ja enesesäilitusinstinktidel).
Need on välja arenenud kultuuriga, läbi selle meieni
jõudnud ning püsima jäänud. Ning just seda
liiki omadused on kujunenud esmasteks, mida soovime näha
oma kaaskondlaste ja järeltuleva põlve juures.
Inimese kasvades võtab ta omaks paljud oma kasvataja
arusaamad, tihti käitub nendega sarnaselt, järgib nende
tõekspidamisis. Järk-järgult hakkab ta ka ise
tegema (olulisi) otsuseid ja neid ellu viima. Edasine sõltub
jällegi juba kasvatajaks, õigemini tema reaktsioonist
nendele otsustele. Pidev kriitika otsuse teostuse kohta mõjub
arenevale inimesel halvavalt ja tulemuseks võib olla endassesulgunud
ning otsustusvõimetu inimene. Liigne kiitus mõjub
aga vastupidiselt, arenedes sageli isekuseni. Minu arvates tuleks
(lapse) otsuste hindamisel võtta teda võrdse suhtluspartnerina,
arutleda (otsustamisel ka) muude võimalike lahendite üle
ning alati julgustada. Nii õpib inimene analüüsima
oma käitumist ja selle võimalikke tagajärgi,
tegema iseseisvaid otsuseid ning neid ellu rakendama. Selline
kasvatus saab minu arust teoks ainult siis, kui kasvataja on
mõistnud üldinimlikke väärtusi ja kultuuri
esmatähtsust ning oskab nendest võetud seisukohti
kasutada isiksuse arendamiseks. Selliselt kasvatatud (loov)isiksus
on endas piisavalt kindel, ta usub et igaüks (mitte ainult
tema) on sündinud siia särava tähena, mis väärib
hoidmist ja austamist. |