"Iga inimene usub end sündinud olevat särava tähena"

(A.Gailit)

Üle kogu maailam sünnib iga hetk jurde mõni uus inimene. Nii füüsiliselt kui vaimselt on ta oma arengu algjärgus ning ilmselt ei suuda tajuda veel enda olemasolugi. Tema vajadused on väikesed - natuke süüa, soojas olla, veidi liigutada. Soove tal ilmselt veel ei ole. Päev-päevalt ta kasvab ja areneb, kuni teadvustab nii enda kui ka hoolitsejate olemasolu ning tunnetab muutusi ühiskonnas. Nüüd saab alustada selle pisikese olendi kasvatamist meie nõuetele vastavaks ilmakodanikuks.

Missuguseid omadusi ja millist käitumist me temalt siis ootame? Jagaksin vastavad nõuded kahte üksteisega seotud olevasse rühma.
Esimesse paigutaksin need vaimsed omadused, mida inimene vajab, kui ta on sunnitud elama üksinda, mitte ühiskonnaliikmena. Siia kuuluvad ettevaatlikus, otsustusvõime, kiire reaktsioon ning eelkõige usk iseendasse.
Teise rühma jätaksin omadused, mis on vajalikud inimesele kui ühiskonnaliikmele. Siia kuuluksid seadusekuulekus, kohusetundlikkus, töökus, lojaalsus riigile ja ausus.

Miks ei kõlba siis ka esimese rühma omadused?
Üldlevinud on reegel - " kui Sina ei tülita mind, ei tülita mina ka Sind", lisaks tagavad seadused ja korravalvurid ühiskonna liikmetele teatava kaitse. See on vähendanud ohutunnetust ning alandanud ettevaatlikuse taset ühiskonnas (ehk teisiti öeldes - ettevaatlikuse tähtsus on vähenenud).
Vähenenud on ka otsustusvõime tähtsus, sest tihti võib inimene leida end olukorras, kus ühiskond on otsesel või kaudsel moel tema eest juba otsuse teinud.
Kiire reaktsioon? Tulenevalt eelnevast ei vaja inimene sedagi ning see on taandunud spordi valdkonda.
Aga usk iseendasse? See tekib vaid siis, kui inimene on jäetud mingi probleemiga üksi ning (kasvõi õpetuse alusel) suudab selle edukalt lahendada. Selliseid olukordi tuleb inimese tegelikus elus ette üsna piiratud hulgal (eksamid, võistlused jms.). Tagajärjeks on see, et üha rohkem inimesi kaotab usu oma võimetesse ja isiksusse. Osa põgeneb siit alkoholi ja uimastite kaudu, osa eirab ühiskonna poolt esitatud nõudeid ja elab neist lihtsalt mööda, osa võtab endalt elu.....

Praktilises elus rahuldab riiki juba see, kui tema alluv on lojaalne, ei huvituta, kas inimene elus ka mingit mõtet näeb või kas ta endasse usub. Ma ei väida, et see on igal pool nii, kuid sageli on riigi esmahuviks vaid oma struktuuride säilitamine ja alles seejärel inimese kui indiviidi huvide (vajaduste) järgimine. Tavainimesele on eelmainitu tuttav bürokraatia ja poolikute seaduste kaudu.

Tunnetades oma võimetust midagi muuta, sugeneb inimese hinge ükskõiksus, purunevad lootused, kaob usk endassse. Nägemata eesmärki, töötab inimene poole jõuga, sageli otsustab toimida vaid endale kasulikult, ei hooli teistest.

Võib öelda, et rõhudes vaid oma huvidele (kasvatada inmestese kohusetunnet, töökust jne) osutaks riik endale karuteene. Ilmselt seda tajudes ongi riik mõningal määral toetanud kultuuri arengut ja traditsioonide säilitamist. Just nendes valdkondades tõstetakse esile esteetilisi väärtusi ja indiviidi arengut ning antakse inimesele võimalus rakendada oma loomepotentsiaali.

Ühiskonna arengut jälgides märkame nii edasiminekuid kui langusi paralleelselt inimese pideva võõrandumisega. Kultuuris ja kunstis on inimese vaim jäänud endiselt otsivaks, tundlikuks ja elujaatavaks. Läbi selle avaldub kogu ühiskonna arengulugu, inimese arusaam maailmast, usk iseendasse ja oma tulevikku. Kultuur on meisse sisendanud nõuded, mis justkui oleksid vahelüliks indiviidi instinktide ja ühiskonna huvide vahel. Selliseid mõisteid ja omadusi nagu halastus, õiglus, tõde, lahkus jms. ei leidu riigi poolt esitatavates nõuetes (seal on kõik määratud seaduste ja kohustustega) ega ka üksiku indiviidi vajadustes (mis põhinevad egoismil ja enesesäilitusinstinktidel). Need on välja arenenud kultuuriga, läbi selle meieni jõudnud ning püsima jäänud. Ning just seda liiki omadused on kujunenud esmasteks, mida soovime näha oma kaaskondlaste ja järeltuleva põlve juures.

Inimese kasvades võtab ta omaks paljud oma kasvataja arusaamad, tihti käitub nendega sarnaselt, järgib nende tõekspidamisis. Järk-järgult hakkab ta ka ise tegema (olulisi) otsuseid ja neid ellu viima. Edasine sõltub jällegi juba kasvatajaks, õigemini tema reaktsioonist nendele otsustele. Pidev kriitika otsuse teostuse kohta mõjub arenevale inimesel halvavalt ja tulemuseks võib olla endassesulgunud ning otsustusvõimetu inimene. Liigne kiitus mõjub aga vastupidiselt, arenedes sageli isekuseni. Minu arvates tuleks (lapse) otsuste hindamisel võtta teda võrdse suhtluspartnerina, arutleda (otsustamisel ka) muude võimalike lahendite üle ning alati julgustada. Nii õpib inimene analüüsima oma käitumist ja selle võimalikke tagajärgi, tegema iseseisvaid otsuseid ning neid ellu rakendama. Selline kasvatus saab minu arust teoks ainult siis, kui kasvataja on mõistnud üldinimlikke väärtusi ja kultuuri esmatähtsust ning oskab nendest võetud seisukohti kasutada isiksuse arendamiseks. Selliselt kasvatatud (loov)isiksus on endas piisavalt kindel, ta usub et igaüks (mitte ainult tema) on sündinud siia särava tähena, mis väärib hoidmist ja austamist.