Koduta inimese hoolekanne Eestis - käsiraamat

Moto: Mis maksab saiapäts?

Teadupärast viimased kümmekond aastat viisakas seltskonnas enam ei räägita, et sotsiaalpoliitika on lihtsalt raha ümberjagamine, kuigi mõned vastavasisulisele tegevusele iseloomulikud tunnused on sotsiaalpoliitika teostamisel jätkuvalt olemas. Öeldakse, et sotsiaalpoliitika on investeering inimesse, mille tasuvusaeg on väga pikk ja mis oma olemuselt on üsna riskantne investeering.
Stabiilsetes riikides on ühte täiskasvanuks saavasse (saanud) inimesse tehtud investeeringute kogumaht märksa hõlpsamini välja arvutatav, kui näiteks permanentselt muutuvas Eestis. Meenutagem, et tänased 25-aastased sündisid veel siis kui me kuulusime ühte teise sõbralike rahvaste perre ja selle möödunud 25-aasta jooksul on põhimõtteliselt muutunud nii riigikord, majandus, rahandus kui palju muudki. Ligikaudseid arvutusi on siiski võimalik teha ja aluseks võiks võtta Eesti Statistikaameti andmed.
2002. aastal olid kulutused (v.a. alkohoolsed joogid ja tubakatooted) ühe leibkonnaliikme kohta keskmiselt 25 948 krooni. Kulutustest umbes kolmandik läks toidule ja alkoholivabadele jookidele, ligi viiendik eluasemele, umbes sama palju transpordile ja sidele, ning veidi vähem rõivastele, jalanõudele ja majapidamiskuludeks. Ülejäänud kulutused (vaba aeg, tervishoid, söömine väljaspool kodu jne) jäid igaüks alla 10%. Elamise kogukulud ühe inimese kohta tema sünnist täisealiseks saamiseni on tänaste hindade järgi seega kokku suurusjärgus 500 000 krooni.
See pole siiski kõik, sest igaühe oma taskust tehtavatele kulutustele lisanduvad ka nö ühiskassast tehtavad esmapilgul mitterahalised, tegelikult siiski rahalised kulutused (põhi-, kesk ja kutseharidus, tervishoid, korrakaitse, riigivalitsemine jne. jne). Kui kõik kokku võtta, siis suure tõenäosusega vähem kui ühemiljonilisest investeeringust täna sündiva inimese Eestis täiskasvanuks saamiseks ei piisa. Kuigi arvutatud summa on esmapilgul abstraktne, on see siiski päris palju raha. Enamgi, see on liiga suur summa, et seda kergekäeliselt ja/või hoolimatult visata rentslisse, inimlikust aspektist rääkimata.
Seega, nö koduta või peaaegu koduta inimeste hooletusse jätmise põhjendamiseks peaks ühiskonnal olema väga kaalukad argumendid - ikkagi umbes miljoniline investeering. Senini pole neid argumente keegi kõva häälega välja öelnud, aga pole kahjuks ka märgata ühiskonnapoolset aktiivsust või isegi valmisolekut kõnealuse probleemiga tõsisemalt tegelema hakata. Kuigi mõnes mõttes on mõistetav, et ebamugava küsimusega ei soovita eriti tegelda, on see tulemusena ohtlik kogu ühiskonna stabiilsusele ja edasisele arengule, sest probleem paraku süveneb ja laieneb.
On vana tõde, et mida kauem mingit inimlikku ja/või sotsiaalset probleemi ignoreerida, seda kallimaks see lõpuks asjaosalistele läheb, sest pääsu niikuinii pole. Ja esimeste sammude tegemine pole tegelikult üldsegi nii väga kallis, pealegi on osa neist suuremates linnades juba tehtud (koduta inimeste öömajad ja varjupaigad). Järgmiste sammude maksumust on võimalik prognoosida ligikaudselt, aga kindlasti on see suurusjärgu väiksem senistest inimesse tehtud investeeringutest.
Inimese mingist äärmuslikust seisundist tagasitoomist nimetatakse erialastes käsitlustes enamasti kas rehabiliteerimiseks või resotsialiseerimiseks. Olulist, sisulise tegevuse kohalt tähenduslikku erinevust nendes kahes mõistes on raske välja tuua, mistõttu põhimõtteliselt võiks kasutada mõlemat. Käesoleva teema kontekstis võiks mõnevõrra paremini sobida siiski resotsialiseerimine kuna see osutab selgemalt just inimese ja ühiskonna vahelistele suhetele ja nende taastamisele.

Resotsialiseerimise, kui erialase tegevuse hinnal võib välja tuua kaks peamist komponenti:

• Resotsialiseeriv tegevus (arengu planeerimine, kujundamine, suunamine, mõjutamine jne);
• Toetavate tegevuste käigushoidmine (aktiviseerimine, juhendamine, koolitus, eluaseme kindlustamine jne).

Neist esimene on suhteliselt keeruline erialane tegevus ja see eeldab teostajalt sotsiaal- või käitumisteaduslikku kõrgharidust, sh kompetentsi psühholoogias (arengupsühholoogia, pedagoogiline psühholoogia jms), sotsiaaltöö meetodites, juhtumi korraldamises jms. Teine tegevus on lihtsam ja eeldab selle teostajalt kompetentsi ennekõike oma vahetus tegevusvaldkonnas (tööjuhendamine, eluasemeteenuse osutamine jms) ning mõningaid võrgustikutöö oskusi. Erialast tegevust üksikasjalikumalt käsitletakse omaette peatükis.
Koduta inimeste resotsialiseerimise hinnakujunduse põhimõtteliseks aluseks sobiks võtta praeguse psüühikahäiretega inimeste hoolekandeteenuste finantseerimise hinnakirja väljatöötamisel kasutatud loogika. Konkreetsemalt võiks resotsialiseeriv tegevus olla finantseeritud juhtumipõhiselt (juhtumi kestusega näiteks pool aastat), toetavate tegevuste osas on aga lisaks juhtumipõhisele finantseerimisele vajalik teatud stabiilne baasfinantseerimine.

Moto: Sa astu, astu, astu väike ...

Sotsiaalselt tõrjutute, sh koduta inimeste resotsialiseerimise protsessis on alati vähemalt kaks osapoolt: konkreetne tõrjutu (koduta inimene) ise ja ühiskond selle sõna laiemas tähenduses (st. see moodustis, kooslus vms, kust inimene on välja tõrjutud). Resotsialiseerimisprotsessi edukus sõltub suurel määral või ka ennekõike sellest, kuidas, missugustest põhimõtetest lähtuvalt on korraldatud nende kahe osapoole suhted juba protsessi algstaadiumis. Teisiti öeldes, missugused on need lähtepositsioonid ja/või tingimused, millest protsessi käigus loobuda ei tohiks?
Koduta inimese poolseks esmaseks ja peamiseks ning võibolla ka ainsaks protsessi läbivaks tingimuseks resotsialiseerumisel on nende tahe: tahe kasutada öömaja või varjupaika, tahe kasutada supikööki, tahe saada arstiabi, tahe saada taas tavaliseks, koduga ja tavapärast elu elavaks inimeseks jne. Ilma koduta inimese poolse tahteta ei juhtu midagi. Esmaseks ühiskonnapoolseks lähtepositsiooniks võiks olla vastus küsimusele: kas ainult tahtest piisab või oleks vaja midagi veel?
Nii nagu mistahes muudes arengutes, saab ka koduta inimeste resotsialiseerimisel olla ainsaks adekvaatseks vastuseks: ainult tahtest ei piisa, vaja on midagi veel. (Vastasel juhul võiks kõik olla rikkad ja ilusad). Seejuures on oluline, et see "midagi veel" on vajalik kogu protsessi vältel, kusjuures erinevatel etappidel võib see "midagi" olla erineva tähenduse ja sisuga. Aga oluline on ikkagi see, et mistahes etapil peab inimene lisaks pelgalt tahtmisele midagi ka tegema, st andma oma panuse ja vähemalt mõningane ühiskonnapoolne surveavaldus on seejuures möödapääsmatu. Teisiti öeldes: ühiskond saab anda ainult võimaluse (nö "resotsialiseerumisredeli" ja abimehe sellel liikumiseks), selle kasutamine sõltub juba kasutajast.
Seega koduta inimese enese poolne panus protsessi mistahes etapil peaks olema obligatoorne. Konkreetsemalt võiks see printsiip väljenduda näiteks selles, et öömajades ja/või varjupaikades viibimise eest peab nende kasutaja maksma.
Tasu suurus ei saa seejuures olla majanduslikult tähendusrikas (piisaks mõnest kroonist näiteks 5-10 krooni öö kohta), oluline on ennekõike tasumisega kaasnev sotsiaalne ja/või psühholoogiline efekt.
Teine põhimõtteline küsimus resotsialiseerimisel ja ühtlasi ka mõningane survestamise võimalus on teatud teenuse kasutamise kestuse ja/või kordade arvu limiteerimine. Teisiti öeldes, kui kaua ja/või kui sageli võiks lubada ühel inimesel teatud konkreetset teenust kasutada (näiteks varjupaika/öömaja külastada)? Kas piirata kordade arvu ja/või sagedust ja kui piirata, siis kuidas piirata ja kuidas tagada nendest piirangutest kinnipidamine?
Alternatiivsete teenuste puudumisel on piirangute rakendamine ilmselt küsitav, sest mingit (arengulist) efekti sellega ei kaasne. Küll aga muutub piirangute rakendamine mõttekaks juhul, kui on välja arendatud vähemalt osa täiendavatest ja arengule suunavatest (toetavatest) teenustest, näiteks aktiviseerimiskeskuste funktsioone täitvad asutused või üksused. Niisugusel juhul võiks öömajas viibimise kestuse ja/või kordade arvu siduda aktiviseerimiskeskuse külastamise ja sealse tegeluse ning selle tulemuslikkusega. Seos peaks olema niisuguse iseloomuga, et see motiveeriks inimest enam pingutama, et pääseda öömajast ja saada sellest kvaliteetsem eluase. Konkreetseks mehhanismiks võiks olla näiteks öömajas viibimise kordade arvu sidumine ühe öö maksumusega, põhimõttel - mida kauemaks (rohkemateks kordadeks) inimene jääb, seda kallimaks iga järgnev öö läheb.
Seega, resotsialiseerumisteenuste süsteemi ülesehitus ja selle töökorraldus peaks stimuleerima edasiliikumist. Stimuleerimine võiks seejuures olla kahepoolse iseloomuga:

• ühelt poolt, mida kauemaks inimene teatud teenusele jääb, seda suuremat panust (ennekõike rahalist või töist) temalt nõutakse;
• teiselt poolt, edasiliikumisel ei läheks inimesepoolne panus küll väiksemaks, küll aga saaks ta kvaliteetsemale teenusele (nt öömajast toetatud elamisele).

Paratamatult on tänaste koduta inimeste seas märkimisväärsel hulgal (võibolla enamik) inimesi, kellel puudub igasugune tahe resotsialiseerumiseks ja keda ka mistahes stimuleerimismehhanismiga ei ole praktiliselt võimalik positiivses suunas tegutsema panna (eespoolnimetatud rehabiliteerimatud ja pigem rehabiliteerimatud). Kuna need inimesed on varem või hiljem tõenäolised hooldekodu kliendid, oleks otstarbekas hakata nendega aegsasti tööd tegema, veenmaks neid minema ööpäevaringsesse hoolekandeasutusse soovitavalt veel oma jalgadel.
Eelnevast peaks nähtuma, et kogu koduta inimeste resotsialiseerimise süsteem ei hakka efektiivselt tööle ilma teatud ühtsete printsiipide olemasolu ja nende järgimiseta, ühetaoliselt koolitatud personalita ja üldise koordineerimiseta. Need tingimused peaksid olema täidetud nii eelmises peatükis märgitud resotsialiseeriva tegevuse kui toetavate tegevuste osas. Arvestades meie riigi üldist õigusruumi ja halduskorraldust, on muidugi omaette küsimus: kas ja kui siis kuidas seda praegustes tingimustes on võimalik saavutada?

Moto: Küll on ses õnne ja rõõmu, luua endale pead

Sotsiaalsetest süsteemidest rääkides kasutatakse piltlikustamise ja/või parema arusaadavuse eesmärgil sageli mittesotsiaalsetest süsteemidest pärit analooge. Paljukasutatud keti ja selle kõige nõrgema lüliga seonduvate probleemide näide pole tänapäeva kontekstis võibolla enam kõige õnnestunum. Märksa paremini võiks sobida näiteks kalavõrgu ja selles oleva teistest oluliselt suurema augu näide. Ja küllap on jätkuvalt asjakohane ka kala haisu ja pea vaheline seos, kuigi sotsiaalsete süsteemide puhul pole selle pea ülesleidmine alati sugugi mitte lihtne, sest neil kipub sageli olema mitu pead.
Nagu eelmises peatükis märgitud, on resotsialiseerimine protsess, mis eeldab teatud erialase kompetentsi ja asjakohaste tugistruktuuride olemasolu ning mis kokku peavad moodustama võimalikult tervikliku süsteemi. (Lisaks sellele peaks kogu süsteem olema soovitavalt ka kõrvaltvaatajale arusaadav). Tugistruktuuride määratlemisel võiks aluseks võtta psüühilise erivajadusega inimeste hoolekandesüsteemi kujundamisel kasutatud alusskeemi, mida konkreetsest sihtgrupist lähtuvalt tuleks mõnevõrra kohandada. Seejuures peaks arvestama kahe läbiva printsiibiga:

• eesmärgiks peaks olema koduta inimeste võimalikult kiire seostamine üldiste avalike teenustega;
• tugistruktuurid peaksid toetama inimeste põhivajaduste (eluase, töö, sissetulek, haridus, sotsiaalsed suhted) rahuldamist.

Psüühilise erivajadusega inimeste hoolekandesüsteemi kujundamisel jaotati selle lülid (elemendid) täidetavate funktsioonide keerukuse alusel kolme gruppi:

• I grupp - rehabilitatsiooniasutused ja asutused, mis osutavad ööpäevaringseid spetsialiseerunud teenuseid
• II grupp - asutused, mis osutavad ööpäevaringse hooldamise teenust
• II grupp - asutused, mis osutavad toetavaid teenuseid

Ka koduta inimeste resotsialiseerimissüsteemi kujundamisel võiks keskseks ja kõrgeimat kompetentsi omavaks asutuseks jääda rehabilitatsiooniasutus, mida ennekõike eristamise eesmärgil võiks nimetada näiteks TAASTUSKESKUSEKS. Taastuskeskuste funktsiooniks võiks olla:

• Klienditöö osas: klientide (koduta inimeste) hindamine ja kliendiinfo hoidmine ning nende arengu suunamine (koordineerimine);
• Sisulise töö osas: resotsialiseerimise alase tarkvara kujundamine, ja resotsialiseerimisvõrgustiku asutuste töötajate koolitamine (juhendamine).

Arenguperspektiive silmas pidades oleks ilmselt otstarbekas, kui taastuskeskused ei tegeleks ainult kitsalt koduta inimeste ja nende resotsialiseerimisega, vaid ka nende inimestega, kes käesoleva töö kontekstis on defineeritud pigem kodututeks, st kodutust ennetava tegevusega. Hilisemate võimalike probleemide ärahoidmiseks oleks vastavasisuline funktsioon otstarbekas programmeerida taastuskeskuste tegevusse juba nende kujundamise algfaasis.
Teisiti öeldes, taastuskeskuste kui kõrgkompetentsi kandvate asutuste kujundamisel peaks nendest juba algfaasis välistama nö juhuslike klientide ja nende elementaarse teenindamise temaatika (selleks on ennekõike öömajad ja varjupaigad) ja keskenduma komplitseeritumatele tegevustele (mida taastuskeskuste puudumisel ei tee keegi). Praeguses olukorras piisaks Eestile, vähemalt esialgselt, neljast regionaalsest taastuskeskusest, võimalike asukohtadega Tallinnas, Ida-Virumaal, Lõuna- ja Kägu Eestis (Tartus) ja Pärnus.
ÖÖPÄEVARINGSETE SPETSIALISEERUNUD ASUTUSTENA võiks käsitleda spetsiifiliste tunnustega (ennekõike sõltuvushäired, kusjuures võimalik, et eraldi alkoholi- ja narkosõltuvusega inimestele) isikute ravile ja rehabiliteerimisele spetsialiseerunud asutusi. Teine võimalus on see, et sõltuvusravi probleem lahendatakse tervishoiusüsteemi baasil statsionaarse või ambulatoorse raviga, mistõttu vajadust eraldi vastavaotstarbeliste asutuste järgi ei pruugi tekkida. Niisugusel juhul võiks spetsialiseerunud asutuste hoolekandelis-järelvalve funktsiooni täita hooldekodu tüüpi, liikumispiiranguid võimaldavad asutused, mis kuuluksid eespooltoodud kolmetasandilise süsteemi teise gruppi ja esimesse gruppi jääks seega ainult taastuskeskus.
Teatud madalama standardiga hooldekodu tüüpi asutuse vajalikkusele osutab ennekõike kolm asjaolu:

• suur osa praegustest öömajade ja varjupaikade kasutajatest jääb käesoleval ajal nendesse pikaajaliselt (püsikliendid);
• praegustes eakate hooldekodudes elab kvaliteetsel teenusel märkimisväärsel hulgal isikuid, kes pole seda teenindusstandardit tegelikult nö "ära teeninud" ning häirivad ühtlasi, oma kohalolekuga ka hooldekodus elavate eakate inimeste normaalset elukeskkonda;
• alternatiivi puudumisel küll degradeerunud, aga vähemalt mõningase kõrvalabita hukkuvate koduta inimeste suunamine eakate hooldekodudesse ilmselt paratamatult jätkub.

Seepärast võiks pidada otstarbekaks vähemalt mõne teise grupi asutuse -HOOLDEKODU või KOLOONIA väljaarendamist. Hooldekodu (koloonia) funktsiooniks oleks pidevat kõrvalabi vajavatele koduta inimestele hädavajaliku hoolduse tagamine ja selle peamised tunnused võiksid olla järgmised:

• Paindliku järelvalvesüsteemi olemasolu;
• Hädavajaliku hoolduse tagamine;
• Suhteliselt madal ja lihtne teenuse standard;
• Pikaajalise (praktiliselt elu lõpuni) asutuses viibimise võimalus.

Vajalike vastavatasemeliste hooldusteenuse mahtu on raske hinnata kuna see sõltub ühelt poolt reaalsest sotsiaalmajanduslikust olukorrast, teiselt poolt taastuskeskuste ja toetavate teenuste süsteemi töölerakendumisest ning nende töö efektiivsusest. Teisiti öeldes, mida efektiivsemalt hakkavad taastuskeskused ja toetavate teenuste süsteemi asutused koduta või kodutuse riskil olevaid inimesi abistama, seda vähem on tõenäoliselt vaja ka vastavaid hooldekodusid.
Seega võib öelda, et kuigi kasutatavas grupeeringus on TOETAVAD TEENUSED paigutatud kolmandasse gruppi, omavad nad tegelikult koos taastuskeskustega koduta inimeste resotsialiseerimissüsteemis võtmetähendust, sest piltlikult öeldes peaks nendest moodustuma redel, mille abil kodutuks jäänud (või jääv) inimene saaks võimaluse ühiskonda naasta.
Toetavatest teenustest omakorda keskseteks oleks ennekõike eluasemeteenust osutavad MAJUTUSASUTUSED ja töise tegevuse kaudu rehabiliteerimist toetavad AKTIVISEERIMISKESKUSED. Majutusasutustena võiks koduta inimeste resotsialiseerimise kontekstis ennekõike käsitleda nö. sotsiaaleluruume ja psüühilise erivajadusega inimeste hoolekandesüsteemi väljaarendamisel kasutatud toetatud elamise teenuse mudelit. Aktiviseerimiskeskuste põhimõttelise mudeli ja vastavasisuliste asutuste süsteemi kujundamist alustati Eestis Sotsiaalministeeriumi initsiatiivil 4-5 aastat tagasi.
Tänases Eestis on koduta inimeste hoolekande võtmelülideks öömajad ja/või varjupaigad, mida Tallinnas eristatakse selle järgi, et öömajad on ainult ööbimiseks, varjupaigad aga rohkem kõrvalabi vajavatele koduta inimestele ööpäevaringseks viibimiseks. Kuna teatud tähenduses on öömajad ja varjupaigad nö. eesliini asutused, on nende olemasolu ja püsimine vajalikud. Nende arvu suurendamisele oleks siiski otstarbekas eelistada ennekõike taastuskeskuste, toetavate teenuste ja kogu süsteemi funktsioneerimist toetava logistika (regulatsioonid, protsess, protseduurid, koostöösuhted, finantseerimine jms) väljaarendamist.

Moto: Pedagoogikas ja meditsiinis on kõik akadeemikud

Kuigi sihtgrupp - koduta inimesed - võib olla mõnevõrra tavatu, on konkreetsete inimeste resotsialiseerimine oma olemuselt üsna tüüpiline inimese arenduslik tegevus. See tähendab, et lisaks hädavajalikele tugistruktuuridele (teenused ja/või neid osutavad asutused) on kogu protsessi võtmeteguriks personal. Tegelikult on esmatähtis loomulikult personal, aga ka kõige parem personal ei suuda lõpptulemusena midagi eriti märkimisväärset saavutada, kui pole olemas tugistruktuure.
Koduta inimeste resotsialiseerimisele keskendunud töötajate võimalike ametikohtade struktuuri ja nende vajalike oskuste loendi ning täiendkoolituse süsteemi kujundamisel on põhimõttelisteks küsimusteks töötajate ametikohtade võimalik hierarhia ja baasväljaõppe tase. Neist esimene tugineb omakorda küsimusele: kas (ja kui, siis kui palju ning missuguseid) on vajalik kujundada uusi professioone (spetsialiseerumisi) või on otstarbekam kasutada maksimaalselt juba olemasolevaid ning täiendada neid ainult asjakohaste vajalike teadmiste ning oskustega?
Eesti taasiseseisvumisjärgset erialade kujundamise ja vastava väljaõppe mitmekesist praktikat arvestades oleks otstarbekas eelistada teist varianti, st tugineda olemasolevatele erialadele ja ametikohtadele ning täiendada neid vajalike uute spetsialiseerumistega. Niisugusel juhul oleks vajalikud ennekõike kaks uut ametikohta (spetsialiseerumist) esialgsete nimetustega: (varjupaiga ja/või öömaja) valvetöötaja ja tegelusjuhendaja.
Sisuliselt pole ka nende ametikohtade puhul tegemist millegi põhimõtteliselt uuega, sest näiteks koduta inimeste resotsialiseerimisele spetsialiseerunud tegelusjuhendaja on nii oma töö profiililt kui eesmärgilt analoogne praegustele psüühikahäiretega inimeste hoolekande valdkonnas tegutsevatele tegelusjuhendajatele. Seepärast võiks nende puhul kasutada põhimõtteliselt analoogseid kompetentsusnõudeid, mida võiks täiendada valdkonnaspetsiifilise täiendkoolitusega. Valvetöötaja põhifunktsiooni võiks kõige paremini kirjeldada (majutusasutuse) administraatori ja turvatöötaja tegevuste paindliku kombinatsioonina. Osutatud ametikohtadele peaks vastama ka valvetöötaja kvalifikatsiooninõuded ja täiendkoolitus.
Hierarhiliselt peaks koduta inimeste resotsialiseerimise konkreetsete juhtumite võtmeisikuks olema sotsiaaltöötaja, kelle põhifunktsiooniks oleks konkreetse isiku resotsialiseerimisplaani koostamine ja selle teostamise koordineerimine. Sotsiaaltöötajal peaks olema sotsiaal- või käitumisteaduslik keskeri- või kõrgharidus ja läbitud täiendkoolitus tööks koduta inimestega. Kindlasti peab koduta inimestega töötav sotsiaaltöötaja valdama juhtumikorralduse ja võrgustikutöö meetodeid.
Erialase tegevusega seonduvalt sobib meenutada ka üht paljude uurimustega ümber lükatud müüti, et inimese rehabilitatsiooni lõpptulemus sõltub selle inimesega tegeleva spetsialisti ametitunnistuste hulgast. Teisiti öeldes pole erilist alust arvamusel nagu tagaks teatud erialaga inimeste (eriti populaarne on usk psühholoogi "imevõimetesse") kaasamine automaatselt positiivse tulemuse. Inimese rehabiliteerimisel on erialastest tunnistustest olulisem teatud (akadeemilisust mittenõudvate) hädavajalike funktsioonide täitmine nagu oskuste õpetamine, oskuste programmeerimine, ressursside koordineerimine ja toetamine. Koduta inimeste resotsialiseerimissüsteemi töötajate tööprofiilide näidised on toodud lisas 2.

Moto: Kogu maa tuleb täita teenustega

Hoolekande kui terviku ja selle erinevate sektorite teenustepõhine käsitlemine hakkas Eestis intensiivsemalt levima ja struktuuri (asutuse-) keskset käsitlemist tahaplaanile tõrjuma 90-date aastate teisel poolel. Nagu uudsetele asjadele ja lähenemistele iseloomulik, kaldus ka teenustepõhise hoolekande arendamine seejuures kujunema omaette eesmärgiks ja piisava tähelepanuta jäi asjaolu, et teenustepõhise lähenemise lähtealuseks ja kujunemise ajendiks oli algselt hoolekande funktsioonikeskne käsitlemine.
Konkreetsemalt hakati hoolekande erinevates sektorites teenuseid defineerima, nende süsteemi kujundama ning teenustepõhist finantseerimissüsteemi arendama, eelnevalt igakülgselt analüüsimata, kas teenused ja nende süsteem on ikka iga funktsiooni täitmiseks kõige sobilikum korralduslik meetod või oleks mõne funktsiooni täitmisel, mõnel korralduslikul tasandil ja/või mõnes sektoris otstarbekas jätkuvalt kasutada struktuurikeskset või mõnda muud lähenemist. (Vt. nt. Charles Normandi ja Axel Weberi "Sotsiaalne ravikindlustus").
Täiendava segadust tekitava asjaoluna võib välja tuua, et teenuste defineerimisel ei ole teineteisest piisavalt selgesti eristatud terviklikke tegevusi (sisuliselt teatud tervikliku funktsiooni täitmist), mida oleks võimalik ja otstarbekas määratleda teenusena (sh. ostu-müügi objektina) ja töömeetodeid, erialaseid hoiakuid, -tegevusi, -juhiseid vms, mida omandatakse ja arendatakse ennekõike erialase väljaõppe ning täiendkoolituse käigus ja mis läbivad kõiki või enamusi teenuseid ning mida teenusena konkreetselt mõõta ja mille üle vastavat arvestust pidada on väga keeruline ning ilmselt ka väheviljakas.
Teisiti öeldes, on olemas suhteliselt terviklikke funktsioone täitvad tegevused või toimingud, mis on selgesti eristatavad, hinnatavad ja mõõdetavad ning mida võiks käsitleda teenusena ja on erialased oskused ning kompetents, mille hindamine ja arendamine on ennekõike erialase tegevuse ja koolituse funktsioon ning mida teenustena pole otstarbekas defineerida. Seega, enne koduta inimeste hoolekande teenuste defineerimist on otstarbekas analüüsida, kas üldse ja kui, siis missuguses osas oleks süsteem mõttekas üles ehitada teenustepõhiselt ja missuguses osas näiteks toimivate struktuuride keskselt.
Võimalik, et antud juhul hägustab probleemi ka mõningane mõistete kahesus, sest avalik teenus ei pruugi sugugi tähendada teatud teenuste ostu-müüki, vaid tähendab ennekõike teatud (ühiskonnas kokku lepitud, avaliku) funktsiooni täitmist, milleks teenuse ost-müük on ainult üks võimalustest. Ei ole ju vist eriti ratsionaalne rääkida teenuse ostust-müügist näiteks konstaabli, kooli matemaatika õpetaja või päästeteenistuste puhul.
Konkreetsete hoolekande teenuste defineerimisel on otstarbekaks toetuda järgmistele põhimõttelistele alustele:

• Teenuseid mitte jagada väga pisikesteks elementideks, vaid defineerida need võimalikult terviklike tegevustena (teatud terviklikku funktsiooni täitvatena).
• Teenustena mitte defineerida niisuguseid tegevusi, mis oma olemuselt kuuluvad pigem erialase kompetentsi valdkonda.
• Teenuste aluselementidena kasutada neid tegevusi (funktsioonide täitmist), mis on ajas võimalikult stabiilsed ja mille järgi suhteliselt ühetaoline vajadus on püsiv.
• Mitte hakata välja mõtlema uusi (kunstlikke) teenuseid, vaid seostada teatud funktsioonide täitmine juba olemasolevate ja toimivate süsteemidega.
• Teenustele nõuete kujundamisel võtta lähtealuseks inimeste tavapärased (keskmised, harjumuspärased) elustandardid ja/või -tingimused.
• Järjekindlalt hoida lahus (st. analüüsida eraldi) teenuste osutamist (teatud funktsioonide täitmist) ja nende rahastamise praegusi ja võimalikke tulevasi skeeme.

Kui toodud põhimõtteid järgida, jäävad ka koduta inimeste hoolekande teenuste puhul alles üsna klassikalised hoolekande funktsioonid, mida vajadusel võiks teenusena defineerida:

• Varjupaik - inimene saab varju (kaitset) ümbritseva keskkonna eest ja ümbruskond saab varju (kaitset) inimese eest;
• Bed & Breakfast - baasilised inimvajadused ja -õigused, mida pole vist vaja lahti mõtestada;
• Sotsiaalne kontroll - sotsiaalsete süsteemide puhul möödapääsmatu tegevus, mis peab aitama kaasa nii inimese kui keskkonna turvalisusele;
• Arendamine - ennekõike isiksuslik, sotsiaalne ja tööalane abi hoolekande nö. "enesehävituslikul" eesmärgil (et inimene enam hoolekannet ei vajaks).

Missugune asutuste ja/või teenuste struktuur loetletud funktsioone täidab, on pigem tehniline kui olemuslik küsimus. Peamine on, et kõik funktsioonid oleks täidetud. Arvestades asjaolu, et kolme esimese funktsiooni täitmine eeldab tegelikult pidevat valmisolekut, võiks nende puhul siiski eelistatuks pidada asutusepõhist struktuuri ja teatud püsivat baasfinantseerimist. Arenduslik tegevus, sisuliselt resotsialiseerimine, ja selle rahastamine on mõeldav üles ehitada rohkem teenusepõhisena, kuid lõppeks peab ka mistahes teenus olema seotud mingi formaalse institutsiooniga (asutusega).
Loetletud funktsioonidest kõige keerukam on ilmselt tööalase abi funktsiooni täitmine, sest tööd, mille eest tulu saab on üsna lõplik hulk. Ja kui seda on vähe, siis on kaks põhimõttelist võimalust: kas jagada olemasolevat tööd suurema arvu tegijate vahel ümber (sisuliselt vähendada töötavate inimeste koormust ja palka) või suurendada töö importimise (loe: kaupade ja teenuste eksportimise) kaudu olemasoleva töö hulka. Ilmselt enamus juba töötavaid inimesi esimese variandiga nõus ei ole, teise saavutamine on aga väga keerukas välismajanduslik tegevus.

Moto: Jaga ja valitse

Institutsionaalset korraldust käsitletakse allpool sotsiaalsete institutsioonide (ennekõike üksikisik, riik ja omavalitsused), mitte asutuste tähenduses. Ja põhimõtteliseks küsimuseks on seejuures: missugune võiks olla võimalikult ratsionaalne funktsioonide jaotus koduta inimeste hoolekandesüsteemi ülesehituses ja korralduses? Oluline on just see, et funktsioonide jaotus oleks ratsionaalne ja süsteem kui tervik töötaks, sest funktsioonide ja/või ülesannete jagamisel pole erilist mõtet, kui võimalik täitja pole talle pandud ülesannete täitmiseks suuteline.
Laste hoolekande optimaalse korraldusmudeli projekti teostamise raames pakuti psüühikahäiretega inimeste hoolekande teenuste põhimõttelise süsteemi arendusena välja järgmine hoolekandeteenuste üldise korralduse võimalik alusskeem:

1. Üldised avalikud tegevused (funktsioonid) - nö elukohajärgsed tegevused, mis praegu omavalitsuste tasandil põhimõtteliselt toimivad ja mis on vastavale tasandile ka enamasti jõukohased:
2. Seostavad või toetavad tegevused - spetsiifilisemate (keerukamate) probleemide lahendamine, mis on praegu erinevates omavalitsustes ebaühtlane ja milleks väiksemates omavalitsustes ei pruugi jätkuda kompetentsi või ressursse;
3. Toetavad eritegevused - ennekõike (ajutist) keskkonnavahetust ja/või spetsialiseerunud eriabi (tingimusi, ruume jms) nõudvad tegevused, mille sooritamine toimub praegu väga laias spektris:
4. Eritegevused - põhimõttelist keskkonna, staatuse, suhete vms muutmist, spetsiifilist järelvalvet, toetust või eriabi nõudvad tegevused.

Põhimõtteliselt saaks toodud skeemi kohaldada ka koduta inimeste hoolekandesüsteemi puhul. Eelmises peatükis välja toodud neljast kaks esimest (varjupaik ja Bed& Breakfast) võiks analoogselt praegusele olukorrale jääda kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Seevastu arendusliku tegevuse ja selleks vajalike tugistruktuuride väljaarendamine ületab ilmselt omavalitsuste piire ja seda nii erialase kompetentsi, rahaliste ressursside kui lahendusskeemide tähenduses.
Arvestades kodutuse tekke põhjusi, koduta inimeste tausta ja päritolu ning nende selgendamise võimalusi, kodutute resotsialiseerimise valdkonna praegust üldist mõtestatust ja võimalike lahendusteede ulatust, võiks välja pakkuda järgmise korralduse ja rahastamise üldskeemi:

• Taastuskeskused - riigieelarve
• Öömajad/varjupaigad - omavalitsuste eelarved ja kliendid
• Hooldekodud - omavalitsuste eelarved ja kliendid
• Aktiviseerimiskeskused - personali palk ja tegevuskulud riigieelarvest, ruumid ja ekspluatatsioon omavalitsuste eelarvetest
• Eluase - kliendid ja omavalitsuste eelarved

Koduta inimeste hoolekande teenuste soovitava süsteemi lühikirjeldus

Moto: Lipp lipi peale, lapp lapi peale...

Nagu eespool märgitud, ei ole eluasemega kindlustamise ja koduta inimestele teenuste osutamise valdkonnas Eestil võimalik otseselt ja üheselt üle võtta teiste analoogses kliimavööndis olevate riikide kogemusi. Tõdeda tuleb sedagi, et kodutust 100%-liselt ära hoida ei ole võimalik isegi nö. ideaalses ühiskonnas. Küll aga on võimalik eluasemeprobleemidega, sh koduta inimestele välja arendada neid toetavaid teenuste süsteeme ja/või tugistruktuure, mille oma sisuliselt orientatsioonilt võiks põhimõtteliselt jagada kahte rühma:

• Preventiivse iseloomuga teenused ja/või tegevused, mis on suunatud eluaset veel omavate inimeste toetamisele;
• Resotsialiseeriva iseloomuga teenused ja/või tegevused, mis on suunatud ennekõike koduta inimeste tagasitoomisele ühiskonda.

Mõlemad tegevused on võrdselt olulised, samaväärselt oluline on, et teenuste süsteem hõlmaks kogu vabariiki ja toimiks koordineeritult. Preventiivse iseloomuga tegevuste süsteemi väljaarendamine on omaette teema, vajalike tegevustena võiks siinkohal markeerida ennekõike kolme;

• Eluasemetoetuste süsteemi kujundamine - Teatud eluasemetoetuste süsteem (näiteks selgesti defineeritud sihtgruppide alusel) on Eesti tingimustes ilmselt möödapääsmatu;
• Eluasemega seotud kulutuste hüvitamise probleemidest võimalikult varajase teavitamise süsteemi kujundamine - üheks peamiseks suurte üürivõlgade tekke põhjuseks on asjaolu, et teave inimeste eluasemega seotud makseraskustest jõuab sotsiaaltöötajateni liiga hilja;
• Võlanõustamise teenuse väljaarendamine - ka suhteliselt suurte võlgnevuste likvideerimisega on asjatundliku abiga võimalik toime tulla.

Resotsialiseeriva iseloomuga teenuste ja/või tegevuste osas on Eestis praegu olemas ainult nö esmaseid funktsioone (sisuliselt ka - surma ära hoida või suremist mõnevõrra inimlikustavad / leevendavad) täitvad asutused koduta inimestele. Praktiliselt midagi ei ole olemas nö resotsialiseerimise juhtasutuste ja toetavate teenuste osas, mis koduta inimeste resotsialiseerimisel on tegelikult võtmelülideks.
Kui palju üht või teist liiki asutusi või üksusi Eestisse lõppkokkuvõttes tarvis on, on raske hinnata, kuigi hoiakuliselt võiks öelda, et mida vähem on tarvis, seda parem on elu. Paraku, head elu kõigile ilmselt ei jätku, mistõttu vähemalt kahest koduta inimeste resotsialiseerimisele spetsialiseerunud asutusest (üks Tallinna, teine Ida-Virumaale) peaks kindlasti alustama. Samaaegselt peaks asuma kujundama toetavate teenuste (ennekõike aktiviseerimiskeskused ning toetatud eluase) ja nende rahastamise süsteemi.

Ärasaateks

Moto: Ära iial ütle iial

Minu kunagine algkooli matemaatika õpetaja ütles umbes nii: "Kui te ei oska ülesannet lahendada, siis proovige sellest vähemalt aru saada." Võib arvata, et ega see lausungki iseenesest varastele teismelistele palju paremini arusaadav olnud, kui keerulisevõitu matemaatika ülesanded. Oma sõnum oli selles vist siiski olemas. Vähemalt mõnikümmend aastat hiljem nii tundub. Muidugi on omaette küsimus, kas see, mis nüüd tundub, on ikka seesama, mida õpetaja tahtis meile öelda. Teisalt, kas sellel ongi tähtsust? Küsida niikuinii ei saa, sest õpetaja on juba ammu surnud.
Küsida ei saa kahjuks ka John Donne'ilt, kas tema arvamus: "Ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule" käis ainult nende inimeste kohta, kellel kodu on olemas?
Iseeneselt saame seda siiski küsida.

Lisa 1.

Rehabiliteeritavuse hindamise skaala PPS-1
PPS-1 manuaal

Käesolev psühhiaatrilis-psühholoogilis-pedagoogilise hindamise skaala on algselt välja töötatud hooldekodudes viibivate psüühikahäiretega inimeste seisundi ja toimetulekupotentsiaali ning nendel põhineva rehabiliteeritavuse esialgseks ja orienteerivaks hindamiseks. 1998 - 1999 aastatel hinnati selle skaalaga ligi 3000 hooldekodudes ja psühhiaatrilisel pikaravil viibivat inimest ning nagu tulemuste analüüs ja sellel põhinevad edasised tegevused näitasid, osutus skaala igati töökindlaks.
Kuna skaala on oma olemuselt ennekõike orienteeriv ja suhteliselt universaalse ning paindliku iseloomuga, on seda konkreetsete inimeste rehabiliteeritavuse hindamise eesmärgil võimalik kohandada ka teistele inimeste gruppidele. Koduta inimesed on üsna kindlasti üheks niisuguseks kasvõi ainuüksi seepärast, et kodutus mõjub inimese psüühikale reeglina laastavalt ja et psüühikahäiretega inimesed moodustavad märkimisväärse osa koduta inimeste taimelavast.
Allpooltoodud PPS-1 skaala ongi kohandatud koduta inimeste rehabiliteeritavuse esialgseks hindamiseks ning see koosneb 12-st inimest iseloomustavast teljest (iseloom, vaimsed võimed, oskused, koostöövalmidus, suhted, seosed omakstega, stressor, tervis, psüühikahäire, seos sõltuvusprobleemiga, ohtlikkus, rehabiliteeritavus). Telgesid hinnatakse nelja palli süsteemis, alates vähesest väljendumisest ja lõpetades tunduva väljendumisega. Kasutusel on ka 0 hinnang, mis tähendab, et telg ei ole hinnatav või on seda miskipärast raske teha.
Instrumendi kasutamine ei nõua eriharidust ega spetsiaalset mahukat ettevalmistust, vajalik on ainult esialgne väljaõpe ja vajadusel mõningane praktiline juhendamine. Hindamine toimub konkreetse inimese käitumuslike ja sõnaliste avalduste ning olemasoleva dokumentatsiooni alusel. Mõne telje hindamisel võib osutuda vajalikuks ja/või kasulikuks konsulteerimine kolleegidega. Kuna teljed on erineva dünaamilisusega, on oluline, et hindamine iseloomustaks inimest suhteliselt lühikese perioodi (maksimaalselt üks kuu) jooksul.
Oluline on arvestada, et PPS-1 skaalaga saab inimese kohta ainult esialgse orienteeriva hinnangu rehabiliteeritavusest, st see võimaldab eristada inimesi, kellega edasine töötamine võib tõenäoliselt anda positiivse tulemuse (resotsialiseerumise). Peale resotsialiseerimise protsessi algatamist on ilmselt vajalik kasutada ka teisi, keerukamaid, täpsemaid ja põhjalikumaid instrumente või meetodeid.

1. ISELOOM

Tavapärane iseloom, tegevus ja soovid on arusaadavad.	1
Märgatavad eripärased iseloomujooned. Iseloomu kirjeldamisel saab esile tuua sellele inimesele omaseid märgatavalt väljendunud jooni.  Iseloomust tulenevaid konflikte on ette tulnud harva.	2
Märgatav isiksusehäire või oluline kaasuv käitumishäire. Iseloom on eripärane. Inimese iseloomustamiseks võib kasutada kindlaid sõnu nagu näiteks: alati lõbus, pessimist, kiuslik, kuri, süüdistav jms. Iseloomust tulenevalt esineb konflikte.	3
Märgatav isiksusehäire või oluline kaasuv käitumishäire. Iseloomust tulenevalt tunneb enamus ümbritsevaid inimesi end häirituna või ilmneb märgatavalt asotsiaalne käitumine. Sageli ilmneb konflikte, häiritust, arusaamatusi.	4
Iseloomu / isiksust on raske hinnata.	0

2. VAIMSED VÕIMED (INTELLEKT)

Intellekti puuet ega tagasilangust ei oie märgata. Vaimset alaarengut ega dementsust pole diagnoositud. Käinud tavakoolis ja sõjaväes (mehed).	1
Intellekti puue või tagasilangus on märgatav. On diagnoositud kergetvaimset alaarengut või algavat dementsust, taipamisega on mõningaid probleeme, vajab juhendamist tegevustes, õppinud abikoolis.	2
Intellekti puue või tagasilangus on märgatav. On diagnoositud mõõdukat vaimset alaarengut või dementsust. Hariduse puudulikkus või märgatav ja püsiv toimetuleku häirumine.	3
Intellekti puue või tagasilangus on sügav. On diagnoositud sügavat vaimset alaarengut või väljendunud dementsust või on lisandunud muud psüühika-käitumisishäired.	4
Intellekti taseme täpne hindamine on raskendatud.	0

3. OSKUSED

Iseseisva elukorraldusega toimetulekuks on piisavalt teadmisi ja oskusi.	1
Vajab vähest juhendamist ja kõrvalabi	2
Pideva juhendamise ja suunamise korral suudab mõningaid oskusi realiseerida, uued oskused raskesti omandatavad.	3
Toimetuleku ja enda realiseerimise oskused praktiliselt puuduvad ja need ei arene ka pideva juhendamisega. Raskusi on ka enesehooldamisega.	4
Oskused on raskesti hinnatavad.	0

4. KOOSTÖÖVALMIDUS

Vastuvõtlik ja nõus koostööks, võimalik koostööle motiveerida.	1
Koostööle kutsumine ei õnnestu.	2
Enamasti keeldub koostööst, üksikutel kordadel vaenulik või ignorantne.	3
Sageli ümbritsevatele nõuetele järeleandmatu, koostööpakkumisel ärritub, tõrjuv suhtumine. Aktiivne vastupanu kõigis tegevusvaldkondades.	4
Koostöövalmidus on muutuv või raskesti määratletav.	0

5. SUHTED

Suhted teiste inimeste ja personaliga on tavapärased, läbisaamine hea.	1
Suhtlemine valikuline, vahel on ette tulnud konflikte.	2
Hea läbisaamine vähestega, sagedased konfliktid.	3
Sagedased konfliktid, mida on raske lahendada ka personalil.	4
Suhted ebamäärased.	0

6. KODU - OMAKSED

Elukoht, omaksed ja kontakt lähedastega olemas. Tõrjuvat suhtumist ei ole.	1
Elukoht olemas, lähedased isikud puuduvad.	2
Elukoht puudub, iseseisvalt ei suuda eluaset leida ja iseseisvalt elamise suutlikkus on kaheldav.	3
Elukoht puudub, omaksed puuduvad, iseseisvalt toime ei tule.	4
Andmed elukoha ja omakste kohta puuduvad.	0

7. STRESSOR

Mingit hiljutist või kestvat stressorit ei ole.	1
Lahkuminek elukaaslasest, lapse iseseisvumine, tülid omastega, rahulolematus praeguse olukorraga vms.	2
Abikaasa või lähedase surm, vägivalla ohvriks langemine, raske haiguse diagnoos, pidev füüsiline või seksuaalne ärakasutamine, vaesumine vms.	3
Sama mis eelnev koos posttraumaatilise stressihäirega.	4
Stressori olemasolu on ebaselge.	0

8. TERVISLIK SEISUND

Nähtavaid puudeid, haigusi ega tõsiseid kaebusi tervise suhtes ei ole.	1
On märgatav puue, on põdenud või põeb haigusi, mis toimetulekut oluliselt ei mõjuta.	2
On märgatav puue, põeb haigust, mis nõuab täiendavat hooldust või ravi.	3
Vajab intensiivset ravi.	4
Tervislik seisund vajab täpsustamist.	0

9. PSÜÜHIKAHÄIRE

Psüühikahäired puuduvad, on vähesed või arvatavad. Käitumine on rahulik, adekvaatne ja sõnalised avaldused on tavalised ning arusaadavad.	1
Psüühikahäire on märgatav, kuid ei sega oluliselt käitumise sihipärasust ega suhtlemist. Käitumises ja sõnalistes avaldustes on veidrusi või arusaamatusi. Tegevuste korraldamine ei ole oluliselt raskendatud.	2
Märgatavad psüühikahäired, mis oluliselt segavad sihipärast käitumist. Psüühikahäired ilmnevad ka sõnalistes avaldustes, mis on arusaamatud, käitumine ebaadekvaatne, rahutu või endasse tõmbunud olek, arusaamatu või tegelikkusele mittevastav jutt.	3
Oluline psüühikahäire. Sage etteaimamatu käitumine, mis häirib ümbritsevaid inimesi, inimene ei suuda oma olukorda hinnata, jutt on arusaamatu või sõnalise kontakti saavutamine ei õnnestu.	4
Psüühikahäire ulatust on raske hinnata.	0

10. SÕLTUVUSPROBLEEMID

Ei tarvita alkoholi ega muid sõltuvust tekitavaid aineid (va suitsetamine), ei tegele mängurlusega.	1
Üksikutel kordadel on tarvitanud alkoholi, kuid sellest ei ole kujunenud olulist või märgatavat probleemi.	2
Tarvitab sageli ja/või ohtralt alkoholi. Ei taha ega suuda alkoholist loobuda, on esinenud muude sõltuvust tekitavate ainete (kange tee, rahustid jms) tarvitamist. Võib arvata sõltuvust ravimitest. On narkootikumide tarvitamise kahtlus.	3
Kindel sõltuvus alkoholist või muudest sõltuvust tekitavatest ainetest. Diagnoositud alkoholpsühhoose, alkoholsõltuvust või narkomaaniat. On prognoositav, et inimene ei loobu nimetatud ainete tarvitamisest.	4
Seost sõltuvusprobleemidega pole võimalik hinnata.	0

11. VAENULIKKUS - OHTLIKKUS

Vaenulikkust ega ohtlikkust käitumises ei esine.	1
Keelamisel ja surve avaldamisel kaldub kergesti vihastuma ja solvuma, kuid harva käitub etteaimamatult. Esinevad kaudsed viha väljendused nagu sarkasm, lugupidamatus, vaenulikkus ja juhuslik ärrituvus.	2
Korduvad etteaimamatud käitumisavaldused sõimamise, asjade purustamise ja ähvardustega. Teadaolevad ühiskonnaohtlikud teod, seksuaalkäitumine kriitikavaene.	3
Selgelt väljendunud vaenulikkus, etteaimamatus ja ohtlikkus käitumises. Puudulik kontroll oma seksuaalsuse üle.	4
Raskesti hinnatav.	0

12. REHABILITEERITAVUS

Rehabiliteeritav.	1
Pigem rehabiliteeritav.	2
Pigem rehabiliteerimatu.	3
Rehabiliteerimatu.	4
Rehabiliteeritavuse võimalikkus vajab täpsustamist.	0

PPS-1

Hindamisleht nr:

Sugu

Vanus

TELJED	HINNANG
	1	2	3	4	5
1. iseloom
2. vaimsed võimed
3. oskused
4. koostöövalmidus
5. suhted
6. kodu-omaksed
7. stressor
8. tervis
9. psüühikahäire
10. sõltuvushäired
11. ohtlikkus
12. rehabiliteeritavus

Märkused / soovitused:

Hindaja:

Hindamise aeg:

Koduta inimeste resotsialiseerimise süsteemi töötajate tööprofiilid

SOTSIAALTÖÖTAJA

Üldsätted

Ametikoht:	Sotsiaaltöötaja
Tegevusvaldkond:	Sotsiaalselt tõrjutud inimeste hoolekanne
Ametikoha eesmärk:	Sotsiaalselt tõrjutud inimeste resotsialiseerimine
Tööandja:	Teenuse osutaja
Töösuhe:	Tööleping
Vastutusala:	vastavalt konkreetsele töökohale
Vahetu juht:	vastavalt konkreetsele töökohale
Töökoht:	Sotsiaalselt tõrjutud inimestele resotsialiseerimisteenuseid osutav asutus või organisatsioon, sh. - päevakeskus (taastuskeskus) - öömaja - varjupaik jms.
Asendaja:	vastavalt konkreetsele töökohale

Nõuded ametikoha täitjale

Haridus:	Kõrgharidus sotsiaal- või käitumisteadustes (eelistatult sotsiaaltöö)
Põhiteadmised:	· Sotsiaalselt tõrjutud inimeste füüsiliste, psüühiliste ja sotsiaalsete vajaduste tundmine · Sotsiaaltöö ja meditsiini väärtussüsteemi ning kutseeetika põhialuste tundmine (sh. esmaabi ja med. enesekaitse) · Klienditöö üldpõhimõtete tundmine (sh. juhtumikorralduse meetod) · Tegevusvaldkonna üldiste arengusuundumuste tundmine · Tegevusvaldkonda reguleeriva seadusandluse tundmine · Sotsiaalselt tõrjutud inimestele orienteeritud teenuste süsteemi tundmine · Sotsiaalpoliitika üldaluste ja riigi sektoripoliitika tundmine
Põhioskused:	· Juhendamise oskus · Motiveerimise oskus · Koostöö oskus · Juhendite ja juhiste järgimise oskus · Asjaajamise oskus · Suhtlemise oskus (sh. enesekehtestamine) · Eesti ja vene keele oskus · Probleemilahenduse oskus
Isikunõuded:	· Korrektsus · Positiivne eluhoiak · Hoolivus · Pinge taluvuse võime · Tolerantsus · Empaatiavõime · Hea tervislik seisund
Muud nõuded:	Aktsepteeritud täiendkoolituse läbimine

VALVETÖÖTAJA

Üldsätted

Ametikoht:	Valvetöötaja
Tegevusvaldkond:	Sotsiaalselt tõrjutud inimeste hoolekanne
Ametikoha eesmärk:	Koduta inimestele eluasemeteenust pakkuva asutuseigapäevaelu tegevuste koordineerimine
Tööandja:	Teenuse osutaja
Töösuhe:	Tööleping
Vastutusala:	vastavalt konkreetsele töökohale
Vahetu juht:	vastavalt konkreetsele töökohale
Töökoht:	Sotsiaalselt tõrjutud inimestele resotsialiseerimisteenuseid osutav asutus või organisatsioon, sh. - päevakeskus (taastuskeskus) - öömaja - varjupaik jms.
Asendaja:	vastavalt konkreetsele töökohale

Nõuded ametikoha täitjale

Haridus:	põhi-, kesk- või keskeriharidus
Põhiteadmised:	· Sotsiaalselt tõrjutud inimeste füüsiliste, psüühiliste ja sotsiaalsete vajaduste tundmine · Sotsiaaltöö ja meditsiini väärtussüsteemi ning kutseeetika põhialuste tundmine (sh. esmaabi ja med. enesekaitse) · Klienditöö üldpõhimõtete tundmine (sh. juhtumikorralduse meetod) · Tegevusvaldkonna üldiste arengusuundumuste tundmine · Sotsiaalselt tõrjutud inimestele orienteeritud teenuste süsteemi tundmine
Põhioskused:	· Juhendite ja juhiste järgimise oskus · Koostöö oskus · Asjaajamise oskus · Suhtlemise oskus (sh. enesekehtestamine) · Eesti ja vene keele oskus · Kriisisituatsioonide lahendamise oskus
Isikunõuded:	· Korrektsus · Positiivne eluhoiak · Hoolivus · Pinge taluvuse võime · Tolerantsus · Empaatiavõime · Hea tervislik seisund
Muud nõuded:	Aktsepteeritud täiendkoolituse läbimine

Tagasi sisukorda