Koduta inimese hoolekanne Eestis - käsiraamat
Koduta inimese hind ja resotsialiseerimise hind
Moto: Mis maksab saiapäts?
Teadupärast viimased kümmekond aastat viisakas seltskonnas
enam ei räägita, et sotsiaalpoliitika on lihtsalt raha
ümberjagamine, kuigi mõned vastavasisulisele tegevusele
iseloomulikud tunnused on sotsiaalpoliitika teostamisel jätkuvalt
olemas. Öeldakse, et sotsiaalpoliitika on investeering inimesse,
mille tasuvusaeg on väga pikk ja mis oma olemuselt on üsna
riskantne investeering.
Stabiilsetes riikides on ühte täiskasvanuks saavasse
(saanud) inimesse tehtud investeeringute kogumaht märksa
hõlpsamini välja arvutatav, kui näiteks permanentselt
muutuvas Eestis. Meenutagem, et tänased 25-aastased sündisid
veel siis kui me kuulusime ühte teise sõbralike rahvaste
perre ja selle möödunud 25-aasta jooksul on põhimõtteliselt
muutunud nii riigikord, majandus, rahandus kui palju muudki.
Ligikaudseid arvutusi on siiski võimalik teha ja aluseks
võiks võtta Eesti Statistikaameti andmed.
2002. aastal olid kulutused (v.a. alkohoolsed joogid ja tubakatooted)
ühe leibkonnaliikme kohta keskmiselt 25 948 krooni. Kulutustest
umbes kolmandik läks toidule ja alkoholivabadele jookidele,
ligi viiendik eluasemele, umbes sama palju transpordile ja sidele,
ning veidi vähem rõivastele, jalanõudele ja
majapidamiskuludeks. Ülejäänud kulutused (vaba
aeg, tervishoid, söömine väljaspool kodu jne)
jäid igaüks alla 10%. Elamise kogukulud ühe inimese
kohta tema sünnist täisealiseks saamiseni on tänaste
hindade järgi seega kokku suurusjärgus 500 000 krooni.
See pole siiski kõik, sest igaühe oma taskust tehtavatele
kulutustele lisanduvad ka nö ühiskassast tehtavad esmapilgul
mitterahalised, tegelikult siiski rahalised kulutused (põhi-,
kesk ja kutseharidus, tervishoid, korrakaitse, riigivalitsemine
jne. jne). Kui kõik kokku võtta, siis suure tõenäosusega
vähem kui ühemiljonilisest investeeringust täna
sündiva inimese Eestis täiskasvanuks saamiseks ei piisa.
Kuigi arvutatud summa on esmapilgul abstraktne, on see siiski
päris palju raha. Enamgi, see on liiga suur summa, et seda
kergekäeliselt ja/või hoolimatult visata rentslisse,
inimlikust aspektist rääkimata.
Seega, nö koduta või peaaegu koduta inimeste hooletusse
jätmise põhjendamiseks peaks ühiskonnal olema
väga kaalukad argumendid - ikkagi umbes miljoniline investeering.
Senini pole neid argumente keegi kõva häälega
välja öelnud, aga pole kahjuks ka märgata ühiskonnapoolset
aktiivsust või isegi valmisolekut kõnealuse probleemiga
tõsisemalt tegelema hakata. Kuigi mõnes mõttes
on mõistetav, et ebamugava küsimusega ei soovita
eriti tegelda, on see tulemusena ohtlik kogu ühiskonna stabiilsusele
ja edasisele arengule, sest probleem paraku süveneb ja laieneb.
On vana tõde, et mida kauem mingit inimlikku ja/või
sotsiaalset probleemi ignoreerida, seda kallimaks see lõpuks
asjaosalistele läheb, sest pääsu niikuinii pole.
Ja esimeste sammude tegemine pole tegelikult üldsegi nii
väga kallis, pealegi on osa neist suuremates linnades juba
tehtud (koduta inimeste öömajad ja varjupaigad). Järgmiste
sammude maksumust on võimalik prognoosida ligikaudselt,
aga kindlasti on see suurusjärgu väiksem senistest
inimesse tehtud investeeringutest.
Inimese mingist äärmuslikust seisundist tagasitoomist
nimetatakse erialastes käsitlustes enamasti kas rehabiliteerimiseks
või resotsialiseerimiseks. Olulist, sisulise tegevuse
kohalt tähenduslikku erinevust nendes kahes mõistes
on raske välja tuua, mistõttu põhimõtteliselt
võiks kasutada mõlemat. Käesoleva teema kontekstis
võiks mõnevõrra paremini sobida siiski resotsialiseerimine
kuna see osutab selgemalt just inimese ja ühiskonna vahelistele
suhetele ja nende taastamisele.
Resotsialiseerimise, kui erialase tegevuse hinnal võib
välja tuua kaks peamist komponenti:
- Resotsialiseeriv tegevus (arengu planeerimine, kujundamine,
suunamine, mõjutamine jne);
- Toetavate tegevuste käigushoidmine (aktiviseerimine,
juhendamine, koolitus, eluaseme kindlustamine jne).
Neist esimene on suhteliselt keeruline erialane tegevus ja
see eeldab teostajalt sotsiaal- või käitumisteaduslikku
kõrgharidust, sh kompetentsi psühholoogias (arengupsühholoogia,
pedagoogiline psühholoogia jms), sotsiaaltöö meetodites,
juhtumi korraldamises jms. Teine tegevus on lihtsam ja eeldab
selle teostajalt kompetentsi ennekõike oma vahetus tegevusvaldkonnas
(tööjuhendamine, eluasemeteenuse osutamine jms) ning
mõningaid võrgustikutöö oskusi. Erialast
tegevust üksikasjalikumalt käsitletakse omaette peatükis.
Koduta inimeste resotsialiseerimise hinnakujunduse põhimõtteliseks
aluseks sobiks võtta praeguse psüühikahäiretega
inimeste hoolekandeteenuste finantseerimise hinnakirja väljatöötamisel
kasutatud loogika. Konkreetsemalt võiks resotsialiseeriv
tegevus olla finantseeritud juhtumipõhiselt (juhtumi kestusega
näiteks pool aastat), toetavate tegevuste osas on aga lisaks
juhtumipõhisele finantseerimisele vajalik teatud stabiilne
baasfinantseerimine.
Resotsialiseerimise protsess
Moto: Sa astu, astu, astu väike ...
Sotsiaalselt tõrjutute, sh koduta inimeste resotsialiseerimise
protsessis on alati vähemalt kaks osapoolt: konkreetne tõrjutu
(koduta inimene) ise ja ühiskond selle sõna laiemas
tähenduses (st. see moodustis, kooslus vms, kust inimene
on välja tõrjutud). Resotsialiseerimisprotsessi edukus
sõltub suurel määral või ka ennekõike
sellest, kuidas, missugustest põhimõtetest lähtuvalt
on korraldatud nende kahe osapoole suhted juba protsessi algstaadiumis.
Teisiti öeldes, missugused on need lähtepositsioonid
ja/või tingimused, millest protsessi käigus loobuda
ei tohiks?
Koduta inimese poolseks esmaseks ja peamiseks ning võibolla
ka ainsaks protsessi läbivaks tingimuseks resotsialiseerumisel
on nende tahe: tahe kasutada öömaja või varjupaika,
tahe kasutada supikööki, tahe saada arstiabi, tahe
saada taas tavaliseks, koduga ja tavapärast elu elavaks
inimeseks jne. Ilma koduta inimese poolse tahteta ei juhtu midagi.
Esmaseks ühiskonnapoolseks lähtepositsiooniks võiks
olla vastus küsimusele: kas ainult tahtest piisab või
oleks vaja midagi veel?
Nii nagu mistahes muudes arengutes, saab ka koduta inimeste resotsialiseerimisel
olla ainsaks adekvaatseks vastuseks: ainult tahtest ei piisa,
vaja on midagi veel. (Vastasel juhul võiks kõik
olla rikkad ja ilusad). Seejuures on oluline, et see "midagi
veel" on vajalik kogu protsessi vältel, kusjuures erinevatel
etappidel võib see "midagi" olla erineva tähenduse
ja sisuga. Aga oluline on ikkagi see, et mistahes etapil peab
inimene lisaks pelgalt tahtmisele midagi ka tegema, st andma
oma panuse ja vähemalt mõningane ühiskonnapoolne
surveavaldus on seejuures möödapääsmatu.
Teisiti öeldes: ühiskond saab anda ainult võimaluse
(nö "resotsialiseerumisredeli" ja abimehe sellel
liikumiseks), selle kasutamine sõltub juba kasutajast.
Seega koduta inimese enese poolne panus protsessi mistahes etapil
peaks olema obligatoorne. Konkreetsemalt võiks see printsiip
väljenduda näiteks selles, et öömajades ja/või
varjupaikades viibimise eest peab nende kasutaja maksma.
Tasu suurus ei saa seejuures olla majanduslikult tähendusrikas
(piisaks mõnest kroonist näiteks 5-10 krooni öö
kohta), oluline on ennekõike tasumisega kaasnev sotsiaalne
ja/või psühholoogiline efekt.
Teine põhimõtteline küsimus resotsialiseerimisel
ja ühtlasi ka mõningane survestamise võimalus
on teatud teenuse kasutamise kestuse ja/või kordade arvu
limiteerimine. Teisiti öeldes, kui kaua ja/või kui
sageli võiks lubada ühel inimesel teatud konkreetset
teenust kasutada (näiteks varjupaika/öömaja külastada)?
Kas piirata kordade arvu ja/või sagedust ja kui piirata,
siis kuidas piirata ja kuidas tagada nendest piirangutest kinnipidamine?
Alternatiivsete teenuste puudumisel on piirangute rakendamine
ilmselt küsitav, sest mingit (arengulist) efekti sellega
ei kaasne. Küll aga muutub piirangute rakendamine mõttekaks
juhul, kui on välja arendatud vähemalt osa täiendavatest
ja arengule suunavatest (toetavatest) teenustest, näiteks
aktiviseerimiskeskuste funktsioone täitvad asutused või
üksused. Niisugusel juhul võiks öömajas
viibimise kestuse ja/või kordade arvu siduda aktiviseerimiskeskuse
külastamise ja sealse tegeluse ning selle tulemuslikkusega.
Seos peaks olema niisuguse iseloomuga, et see motiveeriks inimest
enam pingutama, et pääseda öömajast ja saada
sellest kvaliteetsem eluase. Konkreetseks mehhanismiks võiks
olla näiteks öömajas viibimise kordade arvu sidumine
ühe öö maksumusega, põhimõttel -
mida kauemaks (rohkemateks kordadeks) inimene jääb,
seda kallimaks iga järgnev öö läheb.
Seega, resotsialiseerumisteenuste süsteemi ülesehitus
ja selle töökorraldus peaks stimuleerima edasiliikumist.
Stimuleerimine võiks seejuures olla kahepoolse iseloomuga:
- ühelt poolt, mida kauemaks inimene teatud teenusele
jääb, seda suuremat panust (ennekõike rahalist
või töist) temalt nõutakse;
- teiselt poolt, edasiliikumisel ei läheks inimesepoolne
panus küll väiksemaks, küll aga saaks ta kvaliteetsemale
teenusele (nt öömajast toetatud elamisele).
Paratamatult on tänaste koduta inimeste seas märkimisväärsel
hulgal (võibolla enamik) inimesi, kellel puudub igasugune
tahe resotsialiseerumiseks ja keda ka mistahes stimuleerimismehhanismiga
ei ole praktiliselt võimalik positiivses suunas tegutsema
panna (eespoolnimetatud rehabiliteerimatud ja pigem rehabiliteerimatud).
Kuna need inimesed on varem või hiljem tõenäolised
hooldekodu kliendid, oleks otstarbekas hakata nendega aegsasti
tööd tegema, veenmaks neid minema ööpäevaringsesse
hoolekandeasutusse soovitavalt veel oma jalgadel.
Eelnevast peaks nähtuma, et kogu koduta inimeste resotsialiseerimise
süsteem ei hakka efektiivselt tööle ilma teatud
ühtsete printsiipide olemasolu ja nende järgimiseta,
ühetaoliselt koolitatud personalita ja üldise koordineerimiseta.
Need tingimused peaksid olema täidetud nii eelmises peatükis
märgitud resotsialiseeriva tegevuse kui toetavate tegevuste
osas. Arvestades meie riigi üldist õigusruumi ja
halduskorraldust, on muidugi omaette küsimus: kas ja kui
siis kuidas seda praegustes tingimustes on võimalik saavutada?
Resotsialiseerimissüsteemi elemendid
Moto: Küll on ses õnne ja rõõmu,
luua endale pead
Sotsiaalsetest süsteemidest rääkides kasutatakse
piltlikustamise ja/või parema arusaadavuse eesmärgil
sageli mittesotsiaalsetest süsteemidest pärit analooge.
Paljukasutatud keti ja selle kõige nõrgema lüliga
seonduvate probleemide näide pole tänapäeva kontekstis
võibolla enam kõige õnnestunum. Märksa
paremini võiks sobida näiteks kalavõrgu ja
selles oleva teistest oluliselt suurema augu näide. Ja küllap
on jätkuvalt asjakohane ka kala haisu ja pea vaheline seos,
kuigi sotsiaalsete süsteemide puhul pole selle pea ülesleidmine
alati sugugi mitte lihtne, sest neil kipub sageli olema mitu
pead.
Nagu eelmises peatükis märgitud, on resotsialiseerimine
protsess, mis eeldab teatud erialase kompetentsi ja asjakohaste
tugistruktuuride olemasolu ning mis kokku peavad moodustama võimalikult
tervikliku süsteemi. (Lisaks sellele peaks kogu süsteem
olema soovitavalt ka kõrvaltvaatajale arusaadav). Tugistruktuuride
määratlemisel võiks aluseks võtta psüühilise
erivajadusega inimeste hoolekandesüsteemi kujundamisel kasutatud
alusskeemi, mida konkreetsest sihtgrupist lähtuvalt tuleks
mõnevõrra kohandada. Seejuures peaks arvestama
kahe läbiva printsiibiga:
- eesmärgiks peaks olema koduta inimeste võimalikult
kiire seostamine üldiste avalike teenustega;
- tugistruktuurid peaksid toetama inimeste põhivajaduste
(eluase, töö, sissetulek, haridus, sotsiaalsed suhted)
rahuldamist.
Psüühilise erivajadusega inimeste hoolekandesüsteemi
kujundamisel jaotati selle lülid (elemendid) täidetavate
funktsioonide keerukuse alusel kolme gruppi:
- I grupp - rehabilitatsiooniasutused ja asutused, mis osutavad
ööpäevaringseid spetsialiseerunud teenuseid
- II grupp - asutused, mis osutavad ööpäevaringse
hooldamise teenust
- II grupp - asutused, mis osutavad toetavaid teenuseid
Ka koduta inimeste resotsialiseerimissüsteemi kujundamisel
võiks keskseks ja kõrgeimat kompetentsi omavaks
asutuseks jääda rehabilitatsiooniasutus, mida ennekõike
eristamise eesmärgil võiks nimetada näiteks
TAASTUSKESKUSEKS. Taastuskeskuste funktsiooniks võiks
olla:
- Klienditöö osas: klientide (koduta inimeste) hindamine
ja kliendiinfo hoidmine ning nende arengu suunamine (koordineerimine);
- Sisulise töö osas: resotsialiseerimise alase tarkvara
kujundamine, ja resotsialiseerimisvõrgustiku asutuste
töötajate koolitamine (juhendamine).
Arenguperspektiive silmas pidades oleks ilmselt otstarbekas,
kui taastuskeskused ei tegeleks ainult kitsalt koduta inimeste
ja nende resotsialiseerimisega, vaid ka nende inimestega, kes
käesoleva töö kontekstis on defineeritud pigem
kodututeks, st kodutust ennetava tegevusega. Hilisemate võimalike
probleemide ärahoidmiseks oleks vastavasisuline funktsioon
otstarbekas programmeerida taastuskeskuste tegevusse juba nende
kujundamise algfaasis.
Teisiti öeldes, taastuskeskuste kui kõrgkompetentsi
kandvate asutuste kujundamisel peaks nendest juba algfaasis välistama
nö juhuslike klientide ja nende elementaarse teenindamise
temaatika (selleks on ennekõike öömajad ja varjupaigad)
ja keskenduma komplitseeritumatele tegevustele (mida taastuskeskuste
puudumisel ei tee keegi). Praeguses olukorras piisaks Eestile,
vähemalt esialgselt, neljast regionaalsest taastuskeskusest,
võimalike asukohtadega Tallinnas, Ida-Virumaal, Lõuna-
ja Kägu Eestis (Tartus) ja Pärnus.
ÖÖPÄEVARINGSETE SPETSIALISEERUNUD ASUTUSTENA võiks
käsitleda spetsiifiliste tunnustega (ennekõike sõltuvushäired,
kusjuures võimalik, et eraldi alkoholi- ja narkosõltuvusega
inimestele) isikute ravile ja rehabiliteerimisele spetsialiseerunud
asutusi. Teine võimalus on see, et sõltuvusravi
probleem lahendatakse tervishoiusüsteemi baasil statsionaarse
või ambulatoorse raviga, mistõttu vajadust eraldi
vastavaotstarbeliste asutuste järgi ei pruugi tekkida. Niisugusel
juhul võiks spetsialiseerunud asutuste hoolekandelis-järelvalve
funktsiooni täita hooldekodu tüüpi, liikumispiiranguid
võimaldavad asutused, mis kuuluksid eespooltoodud kolmetasandilise
süsteemi teise gruppi ja esimesse gruppi jääks
seega ainult taastuskeskus.
Teatud madalama standardiga hooldekodu tüüpi asutuse
vajalikkusele osutab ennekõike kolm asjaolu:
- suur osa praegustest öömajade ja varjupaikade kasutajatest
jääb käesoleval ajal nendesse pikaajaliselt (püsikliendid);
- praegustes eakate hooldekodudes elab kvaliteetsel teenusel
märkimisväärsel hulgal isikuid, kes pole seda
teenindusstandardit tegelikult nö "ära teeninud"
ning häirivad ühtlasi, oma kohalolekuga ka hooldekodus
elavate eakate inimeste normaalset elukeskkonda;
- alternatiivi puudumisel küll degradeerunud, aga vähemalt
mõningase kõrvalabita hukkuvate koduta inimeste
suunamine eakate hooldekodudesse ilmselt paratamatult jätkub.
Seepärast võiks pidada otstarbekaks vähemalt
mõne teise grupi asutuse -HOOLDEKODU või KOLOONIA
väljaarendamist. Hooldekodu (koloonia) funktsiooniks oleks
pidevat kõrvalabi vajavatele koduta inimestele hädavajaliku
hoolduse tagamine ja selle peamised tunnused võiksid olla
järgmised:
- Paindliku järelvalvesüsteemi olemasolu;
- Hädavajaliku hoolduse tagamine;
- Suhteliselt madal ja lihtne teenuse standard;
- Pikaajalise (praktiliselt elu lõpuni) asutuses viibimise
võimalus.
Vajalike vastavatasemeliste hooldusteenuse mahtu on raske
hinnata kuna see sõltub ühelt poolt reaalsest sotsiaalmajanduslikust
olukorrast, teiselt poolt taastuskeskuste ja toetavate teenuste
süsteemi töölerakendumisest ning nende töö
efektiivsusest. Teisiti öeldes, mida efektiivsemalt hakkavad
taastuskeskused ja toetavate teenuste süsteemi asutused
koduta või kodutuse riskil olevaid inimesi abistama, seda
vähem on tõenäoliselt vaja ka vastavaid hooldekodusid.
Seega võib öelda, et kuigi kasutatavas grupeeringus
on TOETAVAD TEENUSED paigutatud kolmandasse gruppi, omavad nad
tegelikult koos taastuskeskustega koduta inimeste resotsialiseerimissüsteemis
võtmetähendust, sest piltlikult öeldes peaks
nendest moodustuma redel, mille abil kodutuks jäänud
(või jääv) inimene saaks võimaluse ühiskonda
naasta.
Toetavatest teenustest omakorda keskseteks oleks ennekõike
eluasemeteenust osutavad MAJUTUSASUTUSED ja töise tegevuse
kaudu rehabiliteerimist toetavad AKTIVISEERIMISKESKUSED. Majutusasutustena
võiks koduta inimeste resotsialiseerimise kontekstis ennekõike
käsitleda nö. sotsiaaleluruume ja psüühilise
erivajadusega inimeste hoolekandesüsteemi väljaarendamisel
kasutatud toetatud elamise teenuse mudelit. Aktiviseerimiskeskuste
põhimõttelise mudeli ja vastavasisuliste asutuste
süsteemi kujundamist alustati Eestis Sotsiaalministeeriumi
initsiatiivil 4-5 aastat tagasi.
Tänases Eestis on koduta inimeste hoolekande võtmelülideks
öömajad ja/või varjupaigad, mida Tallinnas eristatakse
selle järgi, et öömajad on ainult ööbimiseks,
varjupaigad aga rohkem kõrvalabi vajavatele koduta inimestele
ööpäevaringseks viibimiseks. Kuna teatud tähenduses
on öömajad ja varjupaigad nö. eesliini asutused,
on nende olemasolu ja püsimine vajalikud. Nende arvu suurendamisele
oleks siiski otstarbekas eelistada ennekõike taastuskeskuste,
toetavate teenuste ja kogu süsteemi funktsioneerimist toetava
logistika (regulatsioonid, protsess, protseduurid, koostöösuhted,
finantseerimine jms) väljaarendamist.
Erialane tegevus koduta inimeste resotsialiseerimisel
Moto: Pedagoogikas ja meditsiinis on kõik
akadeemikud
Kuigi sihtgrupp - koduta inimesed - võib olla mõnevõrra
tavatu, on konkreetsete inimeste resotsialiseerimine oma olemuselt
üsna tüüpiline inimese arenduslik tegevus. See
tähendab, et lisaks hädavajalikele tugistruktuuridele
(teenused ja/või neid osutavad asutused) on kogu protsessi
võtmeteguriks personal. Tegelikult on esmatähtis
loomulikult personal, aga ka kõige parem personal ei suuda
lõpptulemusena midagi eriti märkimisväärset
saavutada, kui pole olemas tugistruktuure.
Koduta inimeste resotsialiseerimisele keskendunud töötajate
võimalike ametikohtade struktuuri ja nende vajalike oskuste
loendi ning täiendkoolituse süsteemi kujundamisel on
põhimõttelisteks küsimusteks töötajate
ametikohtade võimalik hierarhia ja baasväljaõppe
tase. Neist esimene tugineb omakorda küsimusele: kas (ja
kui, siis kui palju ning missuguseid) on vajalik kujundada uusi
professioone (spetsialiseerumisi) või on otstarbekam kasutada
maksimaalselt juba olemasolevaid ning täiendada neid ainult
asjakohaste vajalike teadmiste ning oskustega?
Eesti taasiseseisvumisjärgset erialade kujundamise ja vastava
väljaõppe mitmekesist praktikat arvestades oleks
otstarbekas eelistada teist varianti, st tugineda olemasolevatele
erialadele ja ametikohtadele ning täiendada neid vajalike
uute spetsialiseerumistega. Niisugusel juhul oleks vajalikud
ennekõike kaks uut ametikohta (spetsialiseerumist) esialgsete
nimetustega: (varjupaiga ja/või öömaja) valvetöötaja
ja tegelusjuhendaja.
Sisuliselt pole ka nende ametikohtade puhul tegemist millegi
põhimõtteliselt uuega, sest näiteks koduta
inimeste resotsialiseerimisele spetsialiseerunud tegelusjuhendaja
on nii oma töö profiililt kui eesmärgilt analoogne
praegustele psüühikahäiretega inimeste hoolekande
valdkonnas tegutsevatele tegelusjuhendajatele. Seepärast
võiks nende puhul kasutada põhimõtteliselt
analoogseid kompetentsusnõudeid, mida võiks täiendada
valdkonnaspetsiifilise täiendkoolitusega. Valvetöötaja
põhifunktsiooni võiks kõige paremini kirjeldada
(majutusasutuse) administraatori ja turvatöötaja tegevuste
paindliku kombinatsioonina. Osutatud ametikohtadele peaks vastama
ka valvetöötaja kvalifikatsiooninõuded ja täiendkoolitus.
Hierarhiliselt peaks koduta inimeste resotsialiseerimise konkreetsete
juhtumite võtmeisikuks olema sotsiaaltöötaja,
kelle põhifunktsiooniks oleks konkreetse isiku resotsialiseerimisplaani
koostamine ja selle teostamise koordineerimine. Sotsiaaltöötajal
peaks olema sotsiaal- või käitumisteaduslik keskeri-
või kõrgharidus ja läbitud täiendkoolitus
tööks koduta inimestega. Kindlasti peab koduta inimestega
töötav sotsiaaltöötaja valdama juhtumikorralduse
ja võrgustikutöö meetodeid.
Erialase tegevusega seonduvalt sobib meenutada ka üht paljude
uurimustega ümber lükatud müüti, et inimese
rehabilitatsiooni lõpptulemus sõltub selle inimesega
tegeleva spetsialisti ametitunnistuste hulgast. Teisiti öeldes
pole erilist alust arvamusel nagu tagaks teatud erialaga inimeste
(eriti populaarne on usk psühholoogi "imevõimetesse")
kaasamine automaatselt positiivse tulemuse. Inimese rehabiliteerimisel
on erialastest tunnistustest olulisem teatud (akadeemilisust
mittenõudvate) hädavajalike funktsioonide täitmine
nagu oskuste õpetamine, oskuste programmeerimine, ressursside
koordineerimine ja toetamine. Koduta inimeste resotsialiseerimissüsteemi
töötajate tööprofiilide näidised on
toodud lisas 2.
Koduta inimeste hoolekande teenused
ja asutused
Moto: Kogu maa tuleb täita teenustega
Hoolekande kui terviku ja selle erinevate sektorite teenustepõhine
käsitlemine hakkas Eestis intensiivsemalt levima ja struktuuri
(asutuse-) keskset käsitlemist tahaplaanile tõrjuma
90-date aastate teisel poolel. Nagu uudsetele asjadele ja lähenemistele
iseloomulik, kaldus ka teenustepõhise hoolekande arendamine
seejuures kujunema omaette eesmärgiks ja piisava tähelepanuta
jäi asjaolu, et teenustepõhise lähenemise lähtealuseks
ja kujunemise ajendiks oli algselt hoolekande funktsioonikeskne
käsitlemine.
Konkreetsemalt hakati hoolekande erinevates sektorites teenuseid
defineerima, nende süsteemi kujundama ning teenustepõhist
finantseerimissüsteemi arendama, eelnevalt igakülgselt
analüüsimata, kas teenused ja nende süsteem on
ikka iga funktsiooni täitmiseks kõige sobilikum korralduslik
meetod või oleks mõne funktsiooni täitmisel,
mõnel korralduslikul tasandil ja/või mõnes
sektoris otstarbekas jätkuvalt kasutada struktuurikeskset
või mõnda muud lähenemist. (Vt. nt. Charles
Normandi ja Axel Weberi "Sotsiaalne ravikindlustus").
Täiendava segadust tekitava asjaoluna võib välja
tuua, et teenuste defineerimisel ei ole teineteisest piisavalt
selgesti eristatud terviklikke tegevusi (sisuliselt teatud tervikliku
funktsiooni täitmist), mida oleks võimalik ja otstarbekas
määratleda teenusena (sh. ostu-müügi objektina)
ja töömeetodeid, erialaseid hoiakuid, -tegevusi, -juhiseid
vms, mida omandatakse ja arendatakse ennekõike erialase
väljaõppe ning täiendkoolituse käigus ja
mis läbivad kõiki või enamusi teenuseid ning
mida teenusena konkreetselt mõõta ja mille üle
vastavat arvestust pidada on väga keeruline ning ilmselt
ka väheviljakas.
Teisiti öeldes, on olemas suhteliselt terviklikke funktsioone
täitvad tegevused või toimingud, mis on selgesti
eristatavad, hinnatavad ja mõõdetavad ning mida
võiks käsitleda teenusena ja on erialased oskused
ning kompetents, mille hindamine ja arendamine on ennekõike
erialase tegevuse ja koolituse funktsioon ning mida teenustena
pole otstarbekas defineerida. Seega, enne koduta inimeste hoolekande
teenuste defineerimist on otstarbekas analüüsida, kas
üldse ja kui, siis missuguses osas oleks süsteem mõttekas
üles ehitada teenustepõhiselt ja missuguses osas
näiteks toimivate struktuuride keskselt.
Võimalik, et antud juhul hägustab probleemi ka mõningane
mõistete kahesus, sest avalik teenus ei pruugi sugugi
tähendada teatud teenuste ostu-müüki, vaid tähendab
ennekõike teatud (ühiskonnas kokku lepitud, avaliku)
funktsiooni täitmist, milleks teenuse ost-müük
on ainult üks võimalustest. Ei ole ju vist eriti
ratsionaalne rääkida teenuse ostust-müügist
näiteks konstaabli, kooli matemaatika õpetaja või
päästeteenistuste puhul.
Konkreetsete hoolekande teenuste defineerimisel on otstarbekaks
toetuda järgmistele põhimõttelistele alustele:
- Teenuseid mitte jagada väga pisikesteks elementideks,
vaid defineerida need võimalikult terviklike tegevustena
(teatud terviklikku funktsiooni täitvatena).
- Teenustena mitte defineerida niisuguseid tegevusi, mis oma
olemuselt kuuluvad pigem erialase kompetentsi valdkonda.
- Teenuste aluselementidena kasutada neid tegevusi (funktsioonide
täitmist), mis on ajas võimalikult stabiilsed ja
mille järgi suhteliselt ühetaoline vajadus on püsiv.
- Mitte hakata välja mõtlema uusi (kunstlikke)
teenuseid, vaid seostada teatud funktsioonide täitmine juba
olemasolevate ja toimivate süsteemidega.
- Teenustele nõuete kujundamisel võtta lähtealuseks
inimeste tavapärased (keskmised, harjumuspärased) elustandardid
ja/või -tingimused.
- Järjekindlalt hoida lahus (st. analüüsida
eraldi) teenuste osutamist (teatud funktsioonide täitmist)
ja nende rahastamise praegusi ja võimalikke tulevasi skeeme.
Kui toodud põhimõtteid järgida, jäävad
ka koduta inimeste hoolekande teenuste puhul alles üsna
klassikalised hoolekande funktsioonid, mida vajadusel võiks
teenusena defineerida:
- Varjupaik - inimene saab varju (kaitset) ümbritseva
keskkonna eest ja ümbruskond saab varju (kaitset) inimese
eest;
- Bed & Breakfast - baasilised inimvajadused ja -õigused,
mida pole vist vaja lahti mõtestada;
- Sotsiaalne kontroll - sotsiaalsete süsteemide puhul
möödapääsmatu tegevus, mis peab aitama kaasa
nii inimese kui keskkonna turvalisusele;
- Arendamine - ennekõike isiksuslik, sotsiaalne ja tööalane
abi hoolekande nö. "enesehävituslikul" eesmärgil
(et inimene enam hoolekannet ei vajaks).
Missugune asutuste ja/või teenuste struktuur loetletud
funktsioone täidab, on pigem tehniline kui olemuslik küsimus.
Peamine on, et kõik funktsioonid oleks täidetud.
Arvestades asjaolu, et kolme esimese funktsiooni täitmine
eeldab tegelikult pidevat valmisolekut, võiks nende puhul
siiski eelistatuks pidada asutusepõhist struktuuri ja
teatud püsivat baasfinantseerimist. Arenduslik tegevus,
sisuliselt resotsialiseerimine, ja selle rahastamine on mõeldav
üles ehitada rohkem teenusepõhisena, kuid lõppeks
peab ka mistahes teenus olema seotud mingi formaalse institutsiooniga
(asutusega).
Loetletud funktsioonidest kõige keerukam on ilmselt tööalase
abi funktsiooni täitmine, sest tööd, mille eest
tulu saab on üsna lõplik hulk. Ja kui seda on vähe,
siis on kaks põhimõttelist võimalust: kas
jagada olemasolevat tööd suurema arvu tegijate vahel
ümber (sisuliselt vähendada töötavate inimeste
koormust ja palka) või suurendada töö importimise
(loe: kaupade ja teenuste eksportimise) kaudu olemasoleva töö
hulka. Ilmselt enamus juba töötavaid inimesi esimese
variandiga nõus ei ole, teise saavutamine on aga väga
keerukas välismajanduslik tegevus.
Koduta inimeste hoolekandesüsteemi
institutsionaalne korraldus
Moto: Jaga ja valitse
Institutsionaalset korraldust käsitletakse allpool sotsiaalsete
institutsioonide (ennekõike üksikisik, riik ja omavalitsused),
mitte asutuste tähenduses. Ja põhimõtteliseks
küsimuseks on seejuures: missugune võiks olla võimalikult
ratsionaalne funktsioonide jaotus koduta inimeste hoolekandesüsteemi
ülesehituses ja korralduses? Oluline on just see, et funktsioonide
jaotus oleks ratsionaalne ja süsteem kui tervik töötaks,
sest funktsioonide ja/või ülesannete jagamisel pole
erilist mõtet, kui võimalik täitja pole talle
pandud ülesannete täitmiseks suuteline.
Laste hoolekande optimaalse korraldusmudeli projekti teostamise
raames pakuti psüühikahäiretega inimeste hoolekande
teenuste põhimõttelise süsteemi arendusena
välja järgmine hoolekandeteenuste üldise korralduse
võimalik alusskeem:
1. Üldised avalikud tegevused (funktsioonid) - nö
elukohajärgsed tegevused, mis praegu omavalitsuste tasandil
põhimõtteliselt toimivad ja mis on vastavale tasandile
ka enamasti jõukohased:
2. Seostavad või toetavad tegevused - spetsiifilisemate
(keerukamate) probleemide lahendamine, mis on praegu erinevates
omavalitsustes ebaühtlane ja milleks väiksemates omavalitsustes
ei pruugi jätkuda kompetentsi või ressursse;
3. Toetavad eritegevused - ennekõike (ajutist) keskkonnavahetust
ja/või spetsialiseerunud eriabi (tingimusi, ruume jms)
nõudvad tegevused, mille sooritamine toimub praegu väga
laias spektris:
4. Eritegevused - põhimõttelist keskkonna, staatuse,
suhete vms muutmist, spetsiifilist järelvalvet, toetust
või eriabi nõudvad tegevused.
Põhimõtteliselt saaks toodud skeemi kohaldada
ka koduta inimeste hoolekandesüsteemi puhul. Eelmises peatükis
välja toodud neljast kaks esimest (varjupaik ja Bed&
Breakfast) võiks analoogselt praegusele olukorrale jääda
kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Seevastu arendusliku tegevuse
ja selleks vajalike tugistruktuuride väljaarendamine ületab
ilmselt omavalitsuste piire ja seda nii erialase kompetentsi,
rahaliste ressursside kui lahendusskeemide tähenduses.
Arvestades kodutuse tekke põhjusi, koduta inimeste tausta
ja päritolu ning nende selgendamise võimalusi, kodutute
resotsialiseerimise valdkonna praegust üldist mõtestatust
ja võimalike lahendusteede ulatust, võiks välja
pakkuda järgmise korralduse ja rahastamise üldskeemi:
- Taastuskeskused - riigieelarve
- Öömajad/varjupaigad - omavalitsuste eelarved ja
kliendid
- Hooldekodud - omavalitsuste eelarved ja kliendid
- Aktiviseerimiskeskused - personali palk ja tegevuskulud riigieelarvest,
ruumid ja ekspluatatsioon omavalitsuste eelarvetest
- Eluase - kliendid ja omavalitsuste eelarved
Koduta inimeste hoolekande
teenuste soovitava süsteemi lühikirjeldus
Moto: Lipp lipi peale, lapp lapi peale...
Nagu eespool märgitud, ei ole eluasemega kindlustamise
ja koduta inimestele teenuste osutamise valdkonnas Eestil võimalik
otseselt ja üheselt üle võtta teiste analoogses
kliimavööndis olevate riikide kogemusi. Tõdeda
tuleb sedagi, et kodutust 100%-liselt ära hoida ei ole võimalik
isegi nö. ideaalses ühiskonnas. Küll aga on võimalik
eluasemeprobleemidega, sh koduta inimestele välja arendada
neid toetavaid teenuste süsteeme ja/või tugistruktuure,
mille oma sisuliselt orientatsioonilt võiks põhimõtteliselt
jagada kahte rühma:
- Preventiivse iseloomuga teenused ja/või tegevused,
mis on suunatud eluaset veel omavate inimeste toetamisele;
- Resotsialiseeriva iseloomuga teenused ja/või tegevused,
mis on suunatud ennekõike koduta inimeste tagasitoomisele
ühiskonda.
Mõlemad tegevused on võrdselt olulised, samaväärselt
oluline on, et teenuste süsteem hõlmaks kogu vabariiki
ja toimiks koordineeritult. Preventiivse iseloomuga tegevuste
süsteemi väljaarendamine on omaette teema, vajalike
tegevustena võiks siinkohal markeerida ennekõike
kolme;
- Eluasemetoetuste süsteemi kujundamine - Teatud eluasemetoetuste
süsteem (näiteks selgesti defineeritud sihtgruppide
alusel) on Eesti tingimustes ilmselt möödapääsmatu;
- Eluasemega seotud kulutuste hüvitamise probleemidest
võimalikult varajase teavitamise süsteemi kujundamine
- üheks peamiseks suurte üürivõlgade tekke
põhjuseks on asjaolu, et teave inimeste eluasemega seotud
makseraskustest jõuab sotsiaaltöötajateni liiga
hilja;
- Võlanõustamise teenuse väljaarendamine
- ka suhteliselt suurte võlgnevuste likvideerimisega on
asjatundliku abiga võimalik toime tulla.
Resotsialiseeriva iseloomuga teenuste ja/või tegevuste
osas on Eestis praegu olemas ainult nö esmaseid funktsioone
(sisuliselt ka - surma ära hoida või suremist mõnevõrra
inimlikustavad / leevendavad) täitvad asutused koduta inimestele.
Praktiliselt midagi ei ole olemas nö resotsialiseerimise
juhtasutuste ja toetavate teenuste osas, mis koduta inimeste
resotsialiseerimisel on tegelikult võtmelülideks.
Kui palju üht või teist liiki asutusi või
üksusi Eestisse lõppkokkuvõttes tarvis on,
on raske hinnata, kuigi hoiakuliselt võiks öelda,
et mida vähem on tarvis, seda parem on elu. Paraku, head
elu kõigile ilmselt ei jätku, mistõttu vähemalt
kahest koduta inimeste resotsialiseerimisele spetsialiseerunud
asutusest (üks Tallinna, teine Ida-Virumaale) peaks kindlasti
alustama. Samaaegselt peaks asuma kujundama toetavate teenuste
(ennekõike aktiviseerimiskeskused ning toetatud eluase)
ja nende rahastamise süsteemi.
Ärasaateks
Moto: Ära iial ütle iial
Minu kunagine algkooli matemaatika õpetaja ütles
umbes nii: "Kui te ei oska ülesannet lahendada, siis
proovige sellest vähemalt aru saada." Võib arvata,
et ega see lausungki iseenesest varastele teismelistele palju
paremini arusaadav olnud, kui keerulisevõitu matemaatika
ülesanded. Oma sõnum oli selles vist siiski olemas.
Vähemalt mõnikümmend aastat hiljem nii tundub.
Muidugi on omaette küsimus, kas see, mis nüüd
tundub, on ikka seesama, mida õpetaja tahtis meile öelda.
Teisalt, kas sellel ongi tähtsust? Küsida niikuinii
ei saa, sest õpetaja on juba ammu surnud.
Küsida ei saa kahjuks ka John Donne'ilt, kas tema arvamus:
"Ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella:
seda lüüakse sinule" käis ainult nende inimeste
kohta, kellel kodu on olemas?
Iseeneselt saame seda siiski küsida.
Lisa 1.
Rehabiliteeritavuse hindamise skaala PPS-1
PPS-1 manuaal
Käesolev psühhiaatrilis-psühholoogilis-pedagoogilise
hindamise skaala on algselt välja töötatud hooldekodudes
viibivate psüühikahäiretega inimeste seisundi
ja toimetulekupotentsiaali ning nendel põhineva rehabiliteeritavuse
esialgseks ja orienteerivaks hindamiseks. 1998 - 1999 aastatel
hinnati selle skaalaga ligi 3000 hooldekodudes ja psühhiaatrilisel
pikaravil viibivat inimest ning nagu tulemuste analüüs
ja sellel põhinevad edasised tegevused näitasid,
osutus skaala igati töökindlaks.
Kuna skaala on oma olemuselt ennekõike orienteeriv ja
suhteliselt universaalse ning paindliku iseloomuga, on seda konkreetsete
inimeste rehabiliteeritavuse hindamise eesmärgil võimalik
kohandada ka teistele inimeste gruppidele. Koduta inimesed on
üsna kindlasti üheks niisuguseks kasvõi ainuüksi
seepärast, et kodutus mõjub inimese psüühikale
reeglina laastavalt ja et psüühikahäiretega inimesed
moodustavad märkimisväärse osa koduta inimeste
taimelavast.
Allpooltoodud PPS-1 skaala ongi kohandatud koduta inimeste rehabiliteeritavuse
esialgseks hindamiseks ning see koosneb 12-st inimest iseloomustavast
teljest (iseloom, vaimsed võimed, oskused, koostöövalmidus,
suhted, seosed omakstega, stressor, tervis, psüühikahäire,
seos sõltuvusprobleemiga, ohtlikkus, rehabiliteeritavus).
Telgesid hinnatakse nelja palli süsteemis, alates vähesest
väljendumisest ja lõpetades tunduva väljendumisega.
Kasutusel on ka 0 hinnang, mis tähendab, et telg ei ole
hinnatav või on seda miskipärast raske teha.
Instrumendi kasutamine ei nõua eriharidust ega spetsiaalset
mahukat ettevalmistust, vajalik on ainult esialgne väljaõpe
ja vajadusel mõningane praktiline juhendamine. Hindamine
toimub konkreetse inimese käitumuslike ja sõnaliste
avalduste ning olemasoleva dokumentatsiooni alusel. Mõne
telje hindamisel võib osutuda vajalikuks ja/või
kasulikuks konsulteerimine kolleegidega. Kuna teljed on erineva
dünaamilisusega, on oluline, et hindamine iseloomustaks
inimest suhteliselt lühikese perioodi (maksimaalselt üks
kuu) jooksul.
Oluline on arvestada, et PPS-1 skaalaga saab inimese kohta ainult
esialgse orienteeriva hinnangu rehabiliteeritavusest, st see
võimaldab eristada inimesi, kellega edasine töötamine
võib tõenäoliselt anda positiivse tulemuse
(resotsialiseerumise). Peale resotsialiseerimise protsessi algatamist
on ilmselt vajalik kasutada ka teisi, keerukamaid, täpsemaid
ja põhjalikumaid instrumente või meetodeid.
PPS-1 telgede kirjeldused
1. ISELOOM
Tavapärane iseloom, tegevus ja soovid on arusaadavad. |
1 |
Märgatavad eripärased iseloomujooned. Iseloomu
kirjeldamisel saab esile tuua sellele inimesele omaseid märgatavalt
väljendunud jooni. Iseloomust tulenevaid konflikte
on ette tulnud harva. |
2 |
Märgatav isiksusehäire või oluline kaasuv käitumishäire.
Iseloom on eripärane. Inimese iseloomustamiseks võib
kasutada kindlaid sõnu nagu näiteks: alati lõbus,
pessimist, kiuslik, kuri, süüdistav jms. Iseloomust
tulenevalt esineb konflikte. |
3 |
Märgatav isiksusehäire või oluline kaasuv käitumishäire.
Iseloomust tulenevalt tunneb enamus ümbritsevaid inimesi
end häirituna või ilmneb märgatavalt asotsiaalne
käitumine. Sageli ilmneb konflikte, häiritust, arusaamatusi. |
4 |
Iseloomu / isiksust on raske hinnata. |
0 |
2. VAIMSED VÕIMED (INTELLEKT)
Intellekti puuet ega tagasilangust ei oie märgata. Vaimset
alaarengut ega dementsust pole diagnoositud. Käinud tavakoolis
ja sõjaväes (mehed). |
1 |
Intellekti puue või tagasilangus on märgatav. On
diagnoositud kergetvaimset alaarengut või algavat dementsust,
taipamisega on mõningaid probleeme, vajab juhendamist
tegevustes, õppinud abikoolis. |
2 |
Intellekti puue või tagasilangus on märgatav. On
diagnoositud mõõdukat vaimset alaarengut või
dementsust. Hariduse puudulikkus või märgatav ja
püsiv toimetuleku häirumine. |
3 |
Intellekti puue või tagasilangus on sügav. On diagnoositud
sügavat vaimset alaarengut või väljendunud dementsust
või on lisandunud muud psüühika-käitumisishäired. |
4 |
Intellekti taseme täpne hindamine on raskendatud. |
0 |
3. OSKUSED
Iseseisva elukorraldusega toimetulekuks on piisavalt teadmisi
ja oskusi. |
1 |
Vajab vähest juhendamist ja kõrvalabi |
2 |
Pideva juhendamise ja suunamise korral suudab mõningaid
oskusi realiseerida, uued oskused raskesti omandatavad. |
3 |
Toimetuleku ja enda realiseerimise oskused praktiliselt puuduvad
ja need ei arene ka pideva juhendamisega. Raskusi on ka enesehooldamisega. |
4 |
Oskused on raskesti hinnatavad. |
0 |
4. KOOSTÖÖVALMIDUS
Vastuvõtlik ja nõus koostööks, võimalik
koostööle motiveerida. |
1 |
Koostööle kutsumine ei õnnestu. |
2 |
Enamasti keeldub koostööst, üksikutel kordadel
vaenulik või ignorantne. |
3 |
Sageli ümbritsevatele nõuetele järeleandmatu,
koostööpakkumisel ärritub, tõrjuv suhtumine.
Aktiivne vastupanu kõigis tegevusvaldkondades. |
4 |
Koostöövalmidus on muutuv või raskesti määratletav. |
0 |
5. SUHTED
Suhted teiste inimeste ja personaliga on tavapärased, läbisaamine
hea. |
1 |
Suhtlemine valikuline, vahel on ette tulnud konflikte. |
2 |
Hea läbisaamine vähestega, sagedased konfliktid. |
3 |
Sagedased konfliktid, mida on raske lahendada ka personalil. |
4 |
Suhted ebamäärased. |
0 |
6. KODU - OMAKSED
Elukoht, omaksed ja kontakt lähedastega olemas. Tõrjuvat
suhtumist ei ole. |
1 |
Elukoht olemas, lähedased isikud puuduvad. |
2 |
Elukoht puudub, iseseisvalt ei suuda eluaset leida ja iseseisvalt
elamise suutlikkus on kaheldav. |
3 |
Elukoht puudub, omaksed puuduvad, iseseisvalt toime ei tule. |
4 |
Andmed elukoha ja omakste kohta puuduvad. |
0 |
7. STRESSOR
Mingit hiljutist või kestvat stressorit ei ole. |
1 |
Lahkuminek elukaaslasest, lapse iseseisvumine, tülid omastega,
rahulolematus praeguse olukorraga vms. |
2 |
Abikaasa või lähedase surm, vägivalla ohvriks
langemine, raske haiguse diagnoos, pidev füüsiline
või seksuaalne ärakasutamine, vaesumine vms. |
3 |
Sama mis eelnev koos posttraumaatilise stressihäirega. |
4 |
Stressori olemasolu on ebaselge. |
0 |
8. TERVISLIK SEISUND
Nähtavaid puudeid, haigusi ega tõsiseid kaebusi tervise
suhtes ei ole. |
1 |
On märgatav puue, on põdenud või põeb
haigusi, mis toimetulekut oluliselt ei mõjuta. |
2 |
On märgatav puue, põeb haigust, mis nõuab
täiendavat hooldust või ravi. |
3 |
Vajab intensiivset ravi. |
4 |
Tervislik seisund vajab täpsustamist. |
0 |
9. PSÜÜHIKAHÄIRE
Psüühikahäired puuduvad, on vähesed või
arvatavad. Käitumine on rahulik, adekvaatne ja sõnalised
avaldused on tavalised ning arusaadavad. |
1 |
Psüühikahäire on märgatav, kuid ei sega oluliselt
käitumise sihipärasust ega suhtlemist. Käitumises
ja sõnalistes avaldustes on veidrusi või arusaamatusi.
Tegevuste korraldamine ei ole oluliselt raskendatud. |
2 |
Märgatavad psüühikahäired, mis oluliselt
segavad sihipärast käitumist. Psüühikahäired
ilmnevad ka sõnalistes avaldustes, mis on arusaamatud,
käitumine ebaadekvaatne, rahutu või endasse tõmbunud
olek, arusaamatu või tegelikkusele mittevastav jutt. |
3 |
Oluline psüühikahäire. Sage etteaimamatu käitumine,
mis häirib ümbritsevaid inimesi, inimene ei suuda oma
olukorda hinnata, jutt on arusaamatu või sõnalise
kontakti saavutamine ei õnnestu. |
4 |
Psüühikahäire ulatust on raske hinnata. |
0 |
10. SÕLTUVUSPROBLEEMID
Ei tarvita alkoholi ega muid sõltuvust tekitavaid aineid
(va suitsetamine), ei tegele mängurlusega. |
1 |
Üksikutel kordadel on tarvitanud alkoholi, kuid sellest
ei ole kujunenud olulist või märgatavat probleemi. |
2 |
Tarvitab sageli ja/või ohtralt alkoholi. Ei taha ega suuda
alkoholist loobuda, on esinenud muude sõltuvust tekitavate
ainete (kange tee, rahustid jms) tarvitamist. Võib arvata
sõltuvust ravimitest. On narkootikumide tarvitamise kahtlus. |
3 |
Kindel sõltuvus alkoholist või muudest sõltuvust
tekitavatest ainetest. Diagnoositud alkoholpsühhoose, alkoholsõltuvust
või narkomaaniat. On prognoositav, et inimene ei loobu
nimetatud ainete tarvitamisest. |
4 |
Seost sõltuvusprobleemidega pole võimalik hinnata. |
0 |
11. VAENULIKKUS - OHTLIKKUS
Vaenulikkust ega ohtlikkust käitumises ei esine. |
1 |
Keelamisel ja surve avaldamisel kaldub kergesti vihastuma ja
solvuma, kuid harva käitub etteaimamatult. Esinevad kaudsed
viha väljendused nagu sarkasm, lugupidamatus, vaenulikkus
ja juhuslik ärrituvus. |
2 |
Korduvad etteaimamatud käitumisavaldused sõimamise,
asjade purustamise ja ähvardustega. Teadaolevad ühiskonnaohtlikud
teod, seksuaalkäitumine kriitikavaene. |
3 |
Selgelt väljendunud vaenulikkus, etteaimamatus ja ohtlikkus
käitumises. Puudulik kontroll oma seksuaalsuse üle. |
4 |
Raskesti hinnatav. |
0 |
12. REHABILITEERITAVUS
Rehabiliteeritav. |
1 |
Pigem rehabiliteeritav. |
2 |
Pigem rehabiliteerimatu. |
3 |
Rehabiliteerimatu. |
4 |
Rehabiliteeritavuse võimalikkus vajab täpsustamist. |
0 |
PPS-1
Hindamisleht nr:
Sugu
Vanus
TELJED |
HINNANG |
|
1 |
2 |
3 |
4 |
5 |
1. iseloom |
|
|
|
|
|
2. vaimsed võimed |
|
|
|
|
|
3. oskused |
|
|
|
|
|
4. koostöövalmidus |
|
|
|
|
|
5. suhted |
|
|
|
|
|
6. kodu-omaksed |
|
|
|
|
|
7. stressor |
|
|
|
|
|
8. tervis |
|
|
|
|
|
9. psüühikahäire |
|
|
|
|
|
10. sõltuvushäired |
|
|
|
|
|
11. ohtlikkus |
|
|
|
|
|
12. rehabiliteeritavus |
|
|
|
|
|
Hindaja:
Hindamise aeg:
Lisa
2.
Koduta inimeste resotsialiseerimise süsteemi töötajate
tööprofiilid
SOTSIAALTÖÖTAJA
Üldsätted
Ametikoht: |
Sotsiaaltöötaja |
Tegevusvaldkond: |
Sotsiaalselt tõrjutud inimeste hoolekanne |
Ametikoha eesmärk: |
Sotsiaalselt tõrjutud inimeste resotsialiseerimine |
Tööandja: |
Teenuse osutaja |
Töösuhe: |
Tööleping |
Vastutusala: |
vastavalt konkreetsele töökohale |
Vahetu juht: |
vastavalt konkreetsele töökohale |
Töökoht: |
Sotsiaalselt tõrjutud inimestele resotsialiseerimisteenuseid
osutav asutus või organisatsioon, sh.
- päevakeskus (taastuskeskus)
- öömaja
- varjupaik jms. |
Asendaja: |
vastavalt konkreetsele töökohale |
Nõuded ametikoha täitjale
Haridus: |
Kõrgharidus sotsiaal- või käitumisteadustes
(eelistatult sotsiaaltöö) |
Põhiteadmised: |
· Sotsiaalselt tõrjutud inimeste füüsiliste,
psüühiliste ja sotsiaalsete vajaduste tundmine
· Sotsiaaltöö ja meditsiini väärtussüsteemi
ning kutseeetika põhialuste tundmine (sh. esmaabi ja med.
enesekaitse)
· Klienditöö üldpõhimõtete
tundmine (sh. juhtumikorralduse meetod)
· Tegevusvaldkonna üldiste arengusuundumuste tundmine
· Tegevusvaldkonda reguleeriva seadusandluse tundmine
· Sotsiaalselt tõrjutud inimestele orienteeritud
teenuste süsteemi tundmine
· Sotsiaalpoliitika üldaluste ja riigi sektoripoliitika
tundmine |
Põhioskused: |
· Juhendamise oskus
· Motiveerimise oskus
· Koostöö oskus
· Juhendite ja juhiste järgimise oskus
· Asjaajamise oskus
· Suhtlemise oskus (sh. enesekehtestamine)
· Eesti ja vene keele oskus
· Probleemilahenduse oskus |
Isikunõuded: |
· Korrektsus
· Positiivne eluhoiak
· Hoolivus
· Pinge taluvuse võime
· Tolerantsus
· Empaatiavõime
· Hea tervislik seisund |
Muud nõuded: |
Aktsepteeritud täiendkoolituse läbimine |
TEGELUSJUHENDAJA
Üldsätted
Ametikoht: |
Sotsiaaltöötaja |
Tegevusvaldkond: |
Sotsiaalselt tõrjutud inimeste hoolekanne |
Ametikoha eesmärk: |
Sotsiaalselt tõrjutud inimeste (sotsiaalsete) toimetulekuoskuste
suurendamine mõtestatud ja arendavate tegevuste kaudu |
Tööandja: |
Teenuse osutaja |
Töösuhe: |
Tööleping |
Vastutusala: |
vastavalt konkreetsele töökohale |
Vahetu juht: |
vastavalt konkreetsele töökohale |
Töökoht: |
Sotsiaalselt tõrjutud inimestele resotsialiseerimisteenuseid
osutav asutus või organisatsioon, sh.
- päevakeskus (taastuskeskus)
- öömaja
- varjupaik jms. |
Asendaja: |
vastavalt konkreetsele töökohale |
Nõuded ametikoha täitjale
Haridus: |
Kesk- või keskeriharidus, läbitud täiendkoolitus |
Põhiteadmised: |
· Sotsiaalselt tõrjutud inimeste füüsiliste,
psüühiliste ja sotsiaalsete vajaduste tundmine
· Sotsiaaltöö ja meditsiini väärtussüsteemi
ning kutseeetika põhialuste tundmine (sh. esmaabi ja med.
enesekaitse)
· Klienditöö üldpõhimõtete
tundmine (sh. juhtumikorralduse meetod)
· Tegevusvaldkonna üldiste arengusuundumuste tundmine
· Tegevusvaldkonda reguleeriva seadusandluse tundmine
· Sotsiaalselt tõrjutud inimestele orienteeritud
teenuste süsteemi tundmine |
Põhioskused: |
· Juhendamise oskus
· Motiveerimise oskus
· Koostöö oskus
· Juhendite ja juhiste järgimise oskus
· Asjaajamise oskus
· Suhtlemise oskus (sh. enesekehtestamine)
· Eesti ja vene keele oskus
· Probleemilahenduse oskus |
Isikunõuded: |
· Korrektsus
· Positiivne eluhoiak
· Hoolivus
· Pinge taluvuse võime
· Tolerantsus
· Empaatiavõime
· Loomingulisus
· Hea tervislik seisund |
Muud nõuded: |
Aktsepteeritud täiendkoolituse läbimine |
VALVETÖÖTAJA
Üldsätted
Ametikoht: |
Valvetöötaja |
Tegevusvaldkond: |
Sotsiaalselt tõrjutud inimeste hoolekanne |
Ametikoha eesmärk: |
Koduta inimestele eluasemeteenust pakkuva asutuseigapäevaelu
tegevuste koordineerimine |
Tööandja: |
Teenuse osutaja |
Töösuhe: |
Tööleping |
Vastutusala: |
vastavalt konkreetsele töökohale |
Vahetu juht: |
vastavalt konkreetsele töökohale |
Töökoht: |
Sotsiaalselt tõrjutud inimestele resotsialiseerimisteenuseid
osutav asutus või organisatsioon, sh.
- päevakeskus (taastuskeskus)
- öömaja
- varjupaik jms. |
Asendaja: |
vastavalt konkreetsele töökohale |
Nõuded ametikoha täitjale
Haridus: |
põhi-, kesk- või keskeriharidus |
Põhiteadmised: |
· Sotsiaalselt tõrjutud inimeste füüsiliste,
psüühiliste ja sotsiaalsete vajaduste tundmine
· Sotsiaaltöö ja meditsiini väärtussüsteemi
ning kutseeetika põhialuste tundmine (sh. esmaabi ja med.
enesekaitse)
· Klienditöö üldpõhimõtete
tundmine (sh. juhtumikorralduse meetod)
· Tegevusvaldkonna üldiste arengusuundumuste tundmine
· Sotsiaalselt tõrjutud inimestele orienteeritud
teenuste süsteemi tundmine |
Põhioskused: |
· Juhendite ja juhiste järgimise oskus
· Koostöö oskus
· Asjaajamise oskus
· Suhtlemise oskus (sh. enesekehtestamine)
· Eesti ja vene keele oskus
· Kriisisituatsioonide lahendamise oskus |
Isikunõuded: |
· Korrektsus
· Positiivne eluhoiak
· Hoolivus
· Pinge taluvuse võime
· Tolerantsus
· Empaatiavõime
· Hea tervislik seisund |
Muud nõuded: |
Aktsepteeritud täiendkoolituse läbimine |
|