|
TÄNAVALAPSED TALLINNAS:
NENDE AITAMISE VÕIMALUSI. Magistritöö, Eve Kraanvel
4. UURIMISPROBLEEMI ASETUS JA METOODIKA.
4.1. Uurimisprobleemi asetus.
Magistritöö põhieesmärgiks on saada
ülevaade Männiku ja Kopli liinide tänavalaste
elukäigust nii tänaval, kui ka Männiku Sotsiaalse
Rehabilitatsiooni Keskuses ning Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses,
nende aitamise võimalustest.
Sellest tulenevalt keskendun kuuele ülesandele:
1. Kajastada kirjanduses ilmunut informatsiooni tänavalaste
elust Kopli liinidel; kirikutöötajate tänavatööd
lastega, millega suudeti tuua osad lapsed välja probleemsest
keskkonnast, pakkudes neile võimalust elama asuda Peeteli
kiriku lastekodusse. Osad lapsed saavad kasutada tugikodu teenust
ning on võimalus olla päevakeskuses.
2. Saada ülevaade tänavalastega tehtavast tänavatööst.
3. Saada ülevaade Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse Lastekodus
elavatest lastest ja lastekodust lahkunud lastest ning nende
peretaustast.
4. Saada ülevaade Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuses käivatest lastest ja nende peretaustast.
5. Saada ülevaade Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuse tööst lastega.
6. Uurida tänavalastega tehtavat tööd ja aitamisvõimalusi.
Uurimustöö käsitleb mittetulundussektorite
poolt tehtavat tänuväärset tööd, millel
on selged positiivsed tulemused ning mis toetuvad põhiliselt
välisabile.
4.2. Uurimuse metoodika.
Käesolev uurimustöö põhineb kvalitatiivsele
uurimismeetodile (teemaintervjuud ja lülitatud vaatlus).
Uurimustöö teises osas toetun põhiliselt
intervjuudele (laste toimikutega tutvumisest keelduti juba 2002-sel
aastal) ja vaatlusele tänaval tehtavast tööst
tänavalastega.
Minu intervjuud toimusid: Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse direktori
Mati Sinisaarega Peeteli kirikus 31.märtsil. 2004.a. ning
lastekodu juhataja Inge Ojalaga 29. märtsil 2004.a. Intervjuul
lubati kasutada diktofoni. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuse sotsiaaltöötajaga vestlesin 11. märtsil,
mille käigus sain ülevaate keskuses käivatest
lastest, mille põhjal kirjutasin andmed tabelisse. Kuna
aja puuduse tõttu (minule oli antud aega 1 tund) ei jõudnud
keskuse juhatajat Siiri Pladot intervjueerida, jätsin oma
küsimused, millele juhataja lubas interneti teel vastata.
Esimese osa vastustest sain 23ndal märtsil, teise osa 21sel
märtsil. Intervjuude käigus soovitati mul pöörduda
ka Lastekeskuse "Tähetorn" ( Kopli 30 a) poole,
kus tegeletakse Kopli riski-ja tänavalastega. Sinna helistades
aga selgus, et lapsi ma kaardistada ei saa ning juhataja Kersti
Raudsepp palus küsimused interneti teel saata. Vastused
oma küsimustele sain 30ndal märtsil 2004.a.
Tänavatöö vaatlus toimus 29ndal veebruaril
Kopli Liinidel ja Vasara tänaval, kuhu läksin koos
Peeteli kiriku töötajatega, kahe päevakeskuses
käiva riskilapse ja Norra vabatahtlikega.
Intervjuude põhjal tegin töösse kokkuvõtlikud
tabelid Peeteli Kiriku lastekodus elavate laste, lastekodust
lahkunud laste ja Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuses
käivate laste kohta.
Intervjuude põhjal soovisin teada saada:
1. Keda nimetatakse tänavalasteks antud hetkel?
2. Keda nimetatakse riskilasteks?
3. Kas tänavatööd tehakse ja milles see seisneb?
4. Milliseid teenuseid lastele pakutakse, nende aitamisvõimalused?
5. Kellega tehakse koostööd?
6. Milline peaks olema töötajate arvates riigi (linna)
töö tänavalastega?
7. Millised institutsioonid tegelevad tänavalastega?
Uuritav kontingent:
Tänavalapsed Peeteli kiriku lastekodus vanuses 4-16.
aastat, kokku 15 last;
Lastekodust lahkunud tänavalapsed vanuses 3-23 aastat, kokku
16 last;
Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse tänava-
ja riskilapsed vanuses 3-11 aastat, kokku 15 last.
Intervjuud on ära toodud lisas 1:
1. Peeteli Sotsiaalkeskuse direktor Mati Sinisaar;
2. Peeteli Sotsiaalkeskuse Lastekodu juhataja Inge Ojala;
3. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse juhataja
Siiri Plado;
4. Lastekeskus "Tähetorn"juhataja Kersti Raudsepp.
Laste andmed lisas 2-4:
· Lisa 2 . Tabel 3. Lastekodus elavad lapsed;
· Lisa 3 . Tabel 4. Lastekodust lahkunud lapsed;
· Lisa 4 . Tabel 5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuses käivad lapsed
Viimase kahe aasta jooksul on hakatud rääkima, et
Eestis tänavalapsi ei ole või on väga vähe.
Probleemsed lapsed liigitatakse riskilaste mõiste alla.
Intervjuude käigus soovisin selgusele jõuda, milliseid
lapsi liigitavad töötajad mõiste tänavalaps
ja riskilaps alla, kuidas neid aidatakse, milles seisneb tänavatöö
ja kas seda tehakse.
5. UURIMISTULEMUSTE ANALÜÜS JA
ARUTELU.
5.1. Tänavatöö Koplis
29ndal veebruaril kell 10.45 kogunesid tänavatööle
minekuks:
Peeteli Kiriki Sotsiaalkeskuse direktor Mati Sinissaar
Peeteli Kiriku sekretär Mirjam
Päevakeskuse 2 riskilast
Tänavatöö vaatleja Eve Kraanvelt
8 vabatahtlikku töötajat Norrast. Nende hulgas Norra
kirikuõpetaja abikaasa Solveig Bergsland, kes on juba
seitse aastat Eesti lapsi toetanud nii rahaliselt kui ka organiseerinud
riski-ja tänavalapsi Norra lastelaagrisse.
Kopli Liinidele sõideti kahe kaubikuga, eesmärgiga
viia riski- ja tänavalastele ning nende vanematele toitu
ja jalanõusid. Norrakad filmisid kaameraga eesmärgiga
näidata Eesti tänavaelu ameeriklastele.
Kõigepealt saabusime Liinidele 1. Sõitsime ühe
maja juurde, kuhu hakkasid saabuma lapsed ja asotsiaalid. Sisenesime
majja, kus tutvusime ühe "korteriga". Kõigepealt
majja sisenedes tundsime ebameeldivat haisu. Seepeale ütles
Mati Sinisaar, et neil ei ole WC-d. Elektrijuhtmed rippusid seintel.
Lambi asemel rippus üks pirn. Tuppa vaadates nägin
ainult madratseid maas ning üldist mustust. Majas (barakis)
pidi elama umbes 20 elanikku. Akende asemele oli pandud vineerid.
Osa akendest olid lihtsalt katki ja nende ees rippusid kaltsud
või kiled.
Kogunesime õue maja ette. Mati Sinissaar luges jumalasõna,
mille tõlkis vene keelde Peeteli kiriku päevakeskuse
üks noormeestest. Seejärel laulsid kaks norralast laulu,
mis kõneles jumalast ja armastusest (laul tõlgiti).
Refrääni lauldi koos.
Algas toidupakkide jagamine, esimesena said väiksemad lapse(4),
seejärel suuremad (5) ning siis vanemate kord.
Järgmine peatuskoht oli Vasara tänaval, kus käisime
kahes majas. Sealne olukord tundus veelgi jubedam. Lagunenud
trepikojad, madratsid maas, ühes korteris ka 2 kehva tugitooli.
Toidupakid said 6 last. Kõige väiksem laps oli 1
kuune, teine 1,3 kuud, kõige vanem 18 aastane, keda kutsuti
ka Norra laagrisse, kui õpib iga päev inglise keelt.
Teised lapsed olid eelkooliealised. Kõik lapsed olid vene
rahvusest.
Kui majades olid toidupakid lastele jagatud, anti ülejäänud
õues ootavatele kodututele.
Kokku jagati toidukraami 7000 krooni eest, mis osteti eelmisel
päeval ning olid korralikult kilekotidesse pakitud. Annetused
olid kogutud Norra kiriku poolt.
Peeteli Kiriku töötajad käivad tänaval võimaluse
korral 2 korda nädalas, vahel 1 kord, olenevalt võimalustest.
Praegune tänavatöö toimub kindlates kohtades,
kuhu viiakse jumalasõna, süüa ja riideid. Aktiivset
tänavalaste otsimist ei tehta rahaliste ressursside ja paigutamisvõimaluste
puuduste tõttu.
5.2. Intervjuude analüüs
Tänavalapse mõiste seletus.
Tänavalast iseloomustatakse järgnevalt:
· Laps, kes on sattunud tänavale ja tal on seal kontaktid,
satub kampa, osa neist elab keldris ja üldse koolis ei käi;
teised lähevad koju magama, kuid koolikohustust ei täida.
Tarvitavad narkootikume, satuvad valesse seltskonda ja sealt
kuritegelikule teele. (vastaja 1);
· Tänavalapse definitsioon on laienenud. Puhas tänavalaps
on meie tänavapildist kadunud, kuid on kusagil peidus. Nende
leidmiseks on vaja luua spetsiaalne tänavatööd
tegev grupp. Ennem pruukisid tänavalapsed liimi ja alkoholi,
nüüd narkootikume. Tänavalapsed tegelevad prostitutsiooniga
(vastaja 2);
· Tänavalaste alla liigitatakse tänaval hulkuvad/aegaveetvad
lapsed, kes raha teenimise mõttes kerjavad, varastavad,
kuid politseile enamasti vahele ei jää. Lapsed Kopli
liinidel, kes elavad omaette ilma vanemateta suuremates või
väiksemates seltskondades. Lapsed, kes ei käi koolis.
(vastaja 3);
· Lapsed, kes lausa elavad tänaval, ei ööbi
kodus. (vastaja 4).
Riskilapse mõiste seletus
Riskilast kirjeldatakse järgnevalt:
· Lapsed, kes on vaesetest peredest, kes on korteritest
väljatõstmise ohus, kuna ei jõua maksta, edukad
inimesed, kes on end lõhki laenanud; lahutatud vanemad,
lapsed, kes ei saa kasuisadega läbi -vägivald. Seejärel
läheb laps tänavale otsima saamata jäänud
tähelepanu/armastust/soojust. Siis on laps piiri peal, kas
temast saab tänavalaps või mitte, kas kool jääb
pooleli või ei. Tihti on kaklemised koolis, ükskord
kooli ei jõua, teinekord ei jõua, katkised riided,
tossud ja laps enam kooli ei lähe. Kui kooli ei lähe,
kakerdab niisama ringi, satub kampa. Riskigruppe on veel teisigi
(vastaja 1);
· Riskilastel on mingi katus pea kohal. Lastekaitsetöötajate
sõnul ei ole need tänavalapsed, kellel on mingi elamise
koht, vaatamata sellele, kas vanemad on suutelised last kasvatama
või mitte. Praegune mõistete piir on hägune
(vastaja 2);
· Lapsed, kes elavad emaga koos, ei saa öelda, et
emad nende eest ei hoolitse. See, et emadel puudub oskus ja teadmised
ema olla, et neil ei ole tööd ega sissetulekut, on
riskifaktorid nende laste jaoks. Riskilapsed on ka need, kelle
vanemad käivad tööl, kuid neil puudub aeg ja raha
lapse vaba aja sisustamiseks. Siin on risk, et lapsed lähevad
vaba aja veetmiseks tänavale, satuvad kampadesse, kaotavad
huvi koolis käimise vastu (tihti ei saa nad ka õppimisega
ise hakkama ja ilma abita jäävad teistest maha, lõpuks
kaotavad õppimise vastu huvi.) (vastaja 3);
· Riskilapsed on vanemate oskamatuse või tahtmatuse
pärast sattunud viletsuse ja vaesuse nõiaringi, lapsed,
kel puudub positiivne ja ülesehitav kontakt tema eest hoolitseva
täiskasvanuga. (vastaja 4).
Tänavatöö kirjeldus
· Praegune tänavatöö on ennetada püüdev,
kodututega töö, noorukitega töö. Tänavatöös
on oluline võita usaldus, jõuda inimeseni. Antud
hetkel aktiivselt otsida selliseid lapsi, keda tahaks aidata,
ei saa, kuna kirik on täis. Seetõttu ei saa väga
suureks sõbraks saada. Ei saa ju pärast öelda,
et mida ma sinuga peale hakkan. Praegu taotletakse kolmelapselisele
perele dokumente, et lapsed saaksid sõita Norra laagrisse.
Oluline on saada välja sellest keskkonnast, kus nad praegu
elavad. Kuid see on raske, kuna neil ei ole sotsiaalseid oskusi,
raha kuna on töötud või teevad juhutöid.
Praegune olukord tänaval on läinud tegelikult hullemaks,
sest kuritegevus on läinud vägivaldsemaks. Nüüd
kasutatakse narkootikume, koolis ei käida ning doosi saamiseks
ollakse nõus tegema kõike. (vastaja 1);
· On vaja luua spetsiaalne tänavatööd tegev
grupp, kes teeb tänavatööd pidevalt. Peeteli kirik
käib praegu kord nädalas vastavalt võimalustele.
Viiakse süüa ja riideid, kuid see ei päästa
olukorda. Side tänavalastega on läinud hapramaks, kuna
kirikus ei ole enam kohti. Kuna pidevat tänavatööd
ei tehta ja tänavalapsi kätte ei saada, sellepärast
räägitaksegi, et tänavalapsi ei ole. Tänavatöö
tegemiseks on vaja teha projekt, vajatakse autot, bensiini, 3-4
inimest. Nende hulgas peaks olema ka meesterahvas. Töö
peab olema järjepidev. Lapsed vajavad süüa ja
muid vahendeid, töötajad palka. Oluline on võita
usaldus, seejärel kutsuda tänavalt ära. Praegu
ei ole tänavalapsi kuhugile panna, ei ole, kes nendega tegeleks.
Lastekodusid me ju juurde ei taha. Sellepärast soovitaksegi
praegused lapsed saada kasuperre ja need raskemad lapsed, kelle
pärast kirik tööd alustas, tuleksid kirikusse.
Tänavalaste aitamistöö on teistsugune kui töö
teiste lastega, kuna nende käitumine, mõtlemine ja
vajadused on erinevad. (vastaja 2);
· Tähetorni keskus käib Kopli liinidel ja Vasara
tänaval, räägitakse peredega, kutsutakse lapsi
keskusesse. Motiveeritakse nii lapsi kui ka vanemaid muutusteks.
Vanematele antakse nõu töö otsimisel, materiaalset
abi riiete ja kaasapandud toidu näol, vahest harva ka rahaliselt.
(vastaja 4).
Koostöö
· Peeteli kirik teeb koostööd Tallinna Sotsiaal-ja
Tervishoiuametiga, Tallinna Linnaosade Valitsustega, noorsoopolitseiga,
koolidega ja teiste lastekodudega.(vastaja 1);
· Männiku Sotsiaalne Rehabilitatsiooni Keskus teeb
koostööd Tallinna Sotsiaal-ja Tervishoiuametiga, koolidega,
lastekaitsega, vanematega või inimestega, kelle juures
laps elab, Tallinna lasteturvakodudega, lastekodudega ja erinevate
MTÜdega (vastaja 3);
· Lastekeskus "Tähetorn" teeb koostööd
põhiliselt telefonitsi lastekaitsega, turvakoduga, politseiga,
koolidega, Päästearmeega (vastaja 4).
Milline peaks olema töötajate arvates riigi (linna)
töö tänavalastega?
· Sooviks, et toimiks MTÜ-de ja riigi vaheline koostöö.
Kui inimesel tekib probleem, läheb omavalitsusse, kus küsitakse,
millist ja millises organisatsioonis abi tahetakse (kas omavalitsuslikus,
eraettevõttes või kristlikus). Vastavalt sellele
ostab omavalitsus teenust kuhu inimene suunatakse. (vastaja 1);
· Projekt ja spetsiaalne grupp. Koostöö kindlasti.
Praegu on kord kuus ümarlaud, sellest on vähe, elatakse
üks päev korraga. (vastaja 2);
· Tänaseks on välja kujunenud süsteem KOV
tasandil, milles laps leiab oma koha vastavalt tema probleemile.
Tänavalastega tegelevad turvakodud ja sealt edasi juba lastekaitse.
(vastaja 3);
· Riik peaks finantseerima seda tegevust, korraldades
riigihankeid. Samas peaks riik olema huvitatud töö
kvaliteedist ja kontrollima, mis toimub nende rahaga (vastaja
4)
Tänavalastega tegelevad institutsioonidest nimetatakse
Tootsi tuba, Peeteli kogudus, Sõbra Käsi, Caritas,
Päästearmee, Tähetorn.
Tänavalapse mõiste on laienenud ja hägune.
Puhas tänavalaps on tänavapildist küll kadunud,
kuid on kusagil peidus. Nende leidmiseks on vaja luua spetsiaalne
tänavatööd tegev grupp. Tänavalasteks nimetatakse
lapsi, kes lausa elavad tänaval ja koolis ei käi. Nad
pruugivad narkootikume, liiguvad kampades ning on sattunud kuritegelikule
teele.
Risklasteks nimetatakse erineva riskifaktoriga lapsi: vaesetest
peredest lapsed, perekonnas üksikema, peres vägivaldne
kasuisa, vanemate töötus, alkoholiprobleemid, koolikohustuse
mittetäitmine jne. Riskilasteks nimetatakse ka selliseid
lapsi, kelle vanemad käivad tööl, kuid ei ole
aega ja/või tahtmist lastega tegeleda. Kuid neil on kodu,
kus öösel viibida.
Tänane tänavatöö on ennetada püüdev,
nõuandev, toetav. Tänavatööd tehakse kindlates
piirkondades- Kopli liinidel ja Vasara tänaval. Puudub spetsiaalne
aktiivselt tegutsev tänavatöögrupp, kuna puuduvad
rahalised ressursid ning võimalused laste paigutamiseks
teise keskkonda. Seetõttu ei räägita enam tänavalastest
vaid riskilastest.
5.3. Peeteli kiriku lastekodus elavad
lapsed
Lastekodus elavate laste kokkuvõtlikud andmed on ära
toodud lisas 2, tabel 3.
Lastekodus elab antud hetkel 15 last, kellest noorim on 4-aastane
eesti poiss ja kõige vanem on 16-aastane vene tüdruk.
Neist eesti lapsi on 3 last, 10 vene last ja 2 last on armeenlased.
Pere ja kasvutingimused.
Tabelist näeme, et õiget peret ja korralikku kodu
ei ole ühelgi lapsel olnud. Nad on pärit multiprobleemsetest
peredest.
Lapsed on elanud põhiliselt tänaval, koduks on olnud
lagunenud barakid, garaaþid, keldrid. Tihti elasid lapsed
vanematest eraldi, kuna vanemad pidasid joominguid ja lapsed
olid neile ees. Enamus lapsi on tundnud ka vägivalda ja
nälga. Nad on elanud mustuses, kubisedes täidest ja
kirpudest, kannatanud külma, üksindust, hirmu jne.
Nad on pidanud enda elus hoidmiseks kaklema, varastama ja söögi
eest taluma seksuaalset ärakasutamist. Ka kooli ei saanud
paljud minna mustuse ja riiete ning kooliasjade puudumise tõttu.
Suurem osa lastest nuusutas liimi, kuna reaalsus oli rohkem kui
õudne.
8 last ei tunne üldse oma isa, 2-l lapsel on isa surnud,
1-l lapsel on isa vangis, 2-e. lapse isal on uus pere ja oma
lapse vastu huvi ei tunne. 2-e lapse isad on kroonilised alkohoolikud.
Ühel lapsel teeb isa juhutöid kui on kaine. Teisel
on isa töötu.
Kõik emad on töötud, alkohoolikud. Vähemalt
neljal lapsel on ema prostituut, mõned varastavad, kerjavad
ja tarvitavad narkootikume. Juuakse juhuslike meestuttavatega.
5-l lapsel on ema surnud või kadunud. Seega on lapsed
pärit "peredest", kes elus toime ei tule ning
vajaksid ise hädasti abi.
Laste tervis.
Lastekodusse tulles oli kõigil lastel sügelised,
kirbud ja täid. Mõnedel nahk lausa mädanes.
Lapsed pidid taluma pidevat desinfitseerimist.
8 last on tänaval liimi nuusutanud, mõni isegi 3-4
aastat. Sellega on kaasnenud mäluhäired, mida taastada
praktiliselt on võimatu. Nad on ka suitsetanud ja alkoholi
tarbinud, v.a.6 last.
Lapsed kannatavad närvisüsteemi häireid, allergiat,
kahjustatud on maod ja maksad, ühel lapsel on opereeritud
üks neer ja teine neer töötab puudulikult. Tänaval
olles kannatasid
lapsed vitamiini puudust, mis on teinud organismid nõrgaks
ja kaltsiumi puudus on lõhkunud hambaid ja teinud luud
nõrgaks.
Alguses ravis Inge Ojala lapsi ise, kuna lastel ei olnud haigekassakaarti
ja teisi dokumente, nüüd saavad ravi juba spetsialistidelt.
Kool.
Üks poisslastest käis koolis ka tänaval olles
ning õppis väga headele hinnetele. Teised puudusid
palju koolist, mõni ei jõudnudki kooli.
Nüüd käivad koolis kõik lapsed. Nad käivad
kaheksas erinevas koolis vastavalt arengutasemele. Enamik lastest
käisid ennem abikoolides, kuid nüüd käivad
9 last tavakoolides, kusjuures osa vene lastest on läinud
õppima eesti kooli. (tänu projektile "abikoolist
tavakooli", milles aidatakse lastel teistele järele
jõuda).4 last käivad veel abikoolides, 1 laps käib
"Pääsupesa" lasteaia logopeedilises rühmas
ja 1 tavalises lasteaias. Inge Ojala sooviks on, et kõik
lapsed läheksid järk-järgult üle tavakooli.
Kuid kahjuks peab 2-3 last jäämagi abikooli, kuna liimi
nuusutamine on nende mälu piisavalt kahjustanud.
Õpetajatega on Inge Ojalal pidev koostöö, kui
on mingi probleem või kui laps puudub koolist, helistatakse
kohe.
Kontaktid sugulastega.
Peaaegu pooltel lastel on vanemad surnud ja kelle vanemad elavad,
on reeglina purjus, et ei saa kirikusse tulla. Siis helistatakse.
Üldiselt on kontakte jäänud järjest vähemaks.
Alguses käidi rohkem, kuid nüüd väga harva
või üldse mitte. Vahel on ka nii, et ema võtab
nii mõnegi asja endaga kaasa, mis ei ole tema oma.
Kahel lapsel on vanaema nii haige, et käiakse ise külas
aitamas. Ühel lapsel käib tädi vaatamas. Üldiselt
soodustatakse igati kokkusaamisi oma lähedastega.
Sotsiaalne käitumine ja hobid.
Väga raskeid lapsi on lastekodus 2, kes olid tänaval
kambajuhid. Alguses pidid kõik nende sõna kuulama
või muidu saadi peksa. Pidevalt kamandati teisi. Üldse
olid lapsed alguses väga agressiivsed, läksid endast
kergesti välja.
Praegu saavad lapsed üksteisega hästi läbi ja
nad hoiavad kokku. Nad on muutunud sõbralikuks, ei pelga
enam võõraid. Vajavad väga palju tähelepanu,
kallistusi ja armastust.
Laste hulgas on palju andekaid joonistajaid ja tantsijaid. Üks
laps käib Kaie Kõrbi balletikoolis. Veel meeldib
neile ujuda, jalgpalli mängida, süüa teha, arvutimänge
mängida jne. Kõige enam meeldib neile looduses viibida.
Lastekodus elavatest lastest 13 last on endised klassikalised
tänavalapsed, kes on pärit Kopli liinidelt, kes on
pärit multiprobleemsetest peredest ning kes on elanud suuremal
või vähemal määral tänavatel või
barakkides. Nad on nuusutanud liimi ja hulkunud kampades. Nad
on kerjanud ja varastanud. Tänu kiriku töötajatele
on lastel nüüd uus kodu, kus valitseb puhtus ja kord.
Nendest tänavalastest on saanud kirikulapsed. Lastel on
kõik vajalik edasiarenguks olemas- käiakse koolis
ja tegeletakse hobidega. Nad tunnevad, et neid armastatakse,
hoolitakse, nendega arvestatakse, neid kuulatakse ja toetatakse.
Samas hoitakse ka kontakte vanemate ja sugulastega, kes veel
elus on.
5.4. Lastekodust lahkunud lapsed.
(Vt. lisa 3 tabel 4 )
Lastekodust on lahkunud kokku 16 last: 8 vene poissi, 3 vene
tüdrukut, 3 eesti poissi, 1 eesti tüdruk ja 1 mustlastüdruk.
I.N. on 18aastane vene poiss. Lahkus lastekodust, kuna
hakkas tarvitama narkootikume ja jättis kooli pooleli. Elab
praegu tänaval ja varastab. Ta on nõrga iseloomuga
ja halbade sõprade poolt mõjutatav
Vanemad on töötud alkohoolikud, kaks õde elavad
lastekodus, keda käib vahel vaatamas. Ootab järjekorras
Tapa erikooli.
O.R. on 17aastane vene poiss, läks elama Lõuna-Eesti
kasuperre, kus talle väga meeldib. Oma ema on tal surnud
ja isa ei tunne. Elas enne erinevates lastekodudes, kust põgenes.
Praegu õpib eesti koolis ja läheb hästi.
K.S. on 14aastane vene poiss, elab koos O.R. -ga Lõuna-Eesti
kasuperes. Endal mõlemad vanemad surnud. Käib
erikoolis, kuna on mäluga probleemid. On elanud samuti riiklikes
lastekodudes, kus talle üldse ei meeldinud.
R.P.B. on 23aastane vene poiss, kes elab Männikul
Rehabilitatsiooni Keskuses. Lahkus lastekodust halva käitumise
pärast. Isa surnud, ema asotsiaal, õde elab lastekodus,
keda hoiab. R. on süstiv narkomaan ja psüühiliselt
haige. Koolis ei käi ega tööta.
A.A. on 22aastane vene poiss. Linn andis elamiseks
korteri. Ema on asotsiaal, isa ta ei tunne. Vahetab tihti
töökohti, pommib raha ja varastab
K. Väike 3,5 aastane vene poiss anti tagasi
vanematele kasvatada.
D. on 7aastane vene poiss. Elab praegu kasuperes ja
tahetakse lapsendada. Ema on süstiv narkomaan ja lapse
vastu huvi ei tunne. Isa ei ole (vallaslaps). Laps anti vanaemale
kasvatada, kuid vanaema on nüüd surnud.
J. on 4aastane eesti poiss. Elab kasuperes alates detsembrist
2002. Ema ja isa on mõlemad töötud, elamispinnata,
abikooli haridusega ja vägivaldsed.
I. on 3aastane eesti poiss. Elab kasuperes alates detsembrist
2002. Ema ja isa on mõlemad töötud ja abikooli
haridusega. Ema on prostituut.
L. on 15aastane vene tüdruk. Elas lühikest
aega kasuperes, kuid lahkhelide tõttu tuli tagasi turvakodusse.
Ema on elus mittetoimetulev alkohoolik, isa ei tunne.
A.P. on 18aastane vene tüdruk. Lahkus lastekodust
2003ndal aastal ja elab praegu Sotsiaalmajas. Vanemad
olid alkohoolikud, isa suri 2002. aastal. Ema on alkohoolik ja
prostituut. A. lõpetab antud hetkel juuksurikooli ja temast
saab juuksur.
I.A. on 21aastane vene tüdruk. Lahkus lastekodust
2003ndal aastal. Elab sotsiaalmajas. Lõpetab kokakooli
ja temast saab kokk. Ema oli asotsiaal, nüüd surnud.
Isal on Moskvas teine pere.
K. on 3aastane vene poiss. Lahkus lastekodust 2003ndal
aastal. Vanaema kasvatab. Laps käib lasteaias. Ema
on narkomaan ja varas, isa ei ole.
K. on 11aastane eesti tüdruk. Lahkus lastekodust
2003ndal aastal Ida-Virumaale kasuperre. Ema on tal töötu
alkohoolik, kes on praegu vangis. Isa on surnud.
H. on 10aastane mustlastüdruk, kes lahkus lastekodust
2003ndal aastal ja elab praegu kasuperes. Ema on tal vangis,
isa ei ole.
R. on 8aastane eesti poiss. Ta lahkus lastekodust 2003ndal
aastal ja elab nüüd kasuperes. Ta on vallaslaps,
ema kerge vaimupuudega.
Lastekodust lahkunud lastest on 13 last endised klassikalised
tänavalapsed. Kolm last võib liigitada riskilaste
mõiste alla, kuna üks laps on elanud erinavates lastekodudes,
kahte last kasvatas vanaema. Kõik lapsed on pärit
multiprobleemsetest peredest. Liimi on nuusutanud neist 8 last.
2 last on praegu süstivad narkomaanid. Teised on suitsetanud
ja tarbimud alkoholi, v.a. 7 last.
Lapsed on läinud:
· 8 last kasuperre;
· 3 last elab sotsiaalkorteris;
· 1 laps elab Peeteli turvakodus;
· 1 laps on tagasi tänaval;
· 1 laps elab Männiku Sotsiaalses Rehabilitatsiooni
Keskuses;
· 1 laps anti vanaemale kasvatada.
· 1 laps on tagasi bioloogilises peres.
Kuna tänavalapsi on peaaegu võimatu bioloogilisse
perre tagasi saada (vanemad surnud või asotsiaalid), siis
nüüd on Peeteli Kiriku Lastekodu juhataja Inge Ojala
suurimaks sooviks leida lastekodulastele kasuperesid, mis oleksid
lastele loomulikuks ja turvaliseks keskkonnaks. Lastekodus elaksid
raskemad lapsed.
5.5. Männiku Sotsiaalse Rehabilitatsiooni
Keskuses käivad lapsed (vt.lisa 4, tabel 5)
Päevakeskuses käib praegu 15 last, vanuses 2-11.
Kõik lapsed on vene rahvusest.
Laps 1.- 10aastane vene tüdruk. Pere elab Pääskülas
barakis, vanemad lastega ei tegele, ei tööta.
Laps 2- 9aastane vene poiss. Isa teadmata kadunud, ema
teeb juhutöid. Elavad Lasnamäe üürikorteris
Laps 3- 9aastane vene tüdruk. Isa on leedukas ja
teeb juhutöid. Ema tapetud. Vanem vend teeb juhutöid.
Laps 4- 11aastane vene tüdruk. Isa on tapetud, ema
alkohoolik ja elab meestuttavaga.
Laps 5- 9aastane vene tüdruk. Isa surnud, ema Koplis
prostituut. Praegu elab kasuperes
Laps 6- 3,5aastane vene tüdruk. Isa ei ole, ema elab
Männikul ja ei tööta. Elavad ühes toas.
Laps 7- 2aastane vene tüdruk, kes sündis Harku
vanglas. Ema ei tööta, narkomaan. Isa on vanglas. Ema
elab lapsega Männiku keskuse majas
Laps 8- 9aastane vene poiss.Isa invaliid ja ei tööta,
ema ei tööta.
Laps 9- 6aastane vene poiss. Isa invaliid, ei tööta,
ema ei tööta
Laps 10- 9aastane vene poiss, on ema ja kasuisa, kes töötavad
Laps 11- 8aastane vene poiss. Isa ei ole, ema elab kolme
lapsega Männikul. Ema töötab ja elamistingimused
normaalsed.
Laps 12 -9aastane vene tüdruk. Vanemad lahutatud,
ema töötab.
Laps 13- 9aastane vene poiss. Isa ei tunne, ema töötab
ja elavad korteris
Laps 14- 8-aastane vene poiss. Isa ja ema töötavad
minimaalse palgaga, elavad korteris.
Laps 15- 10aastane vene poiss. Kasuisa teeb juhutöid.
Ema on vanglast vabanenud, teeb juhutöid. Elavad sotsiaalkorteris.
Sotsiaaltöötaja väitis, et esimesed viis last
võiks nimetada endisteks tänavalasteks, kuna nad
on hulkunud ja elanud mõnda aega tänavatel ning on
pärit multiprobleemsetest peredest. Teised lapsed on riskilapsed.
Tänavalastega keskus enam ei tegele, ei käida ka tänavatel.
Raskemad lapsed saadetakse turvakodusse, kus nendega edasi tegeletakse.
5.6.Arutelu.
Ülly Enn on oma bakalaureusetöös (2000) pööranud
tähelepanu vajadusele määratleda ametlikult tänavalapse
definitsioon, millele peab järgnema vastava sihtgrupi lisamine
lastekaitsealasesse statistikasse (Enn 2000). Mõistete
segadus ilmnes ka minu bakalaureusetöö ja magistritöö
koostamisel. Minu intervjueeritavatel olid erinevad arusaamad
mõiste tänavalaps kohta. Selgus, et enam ei taheta
rääkida tänavalastest vaid kasutati mõistet
riskilaps. Väideti, et klassikalised tänavalapsed
on tänavapildist kadunud ning nüüd tegeletakse
riskilastega. Ka nimetatud institutsioonid, kes ennem töötasid
tänavalastega-Tähetorn, Tootsi tuba, Sõbra käsi,
Caritas, Männiku Sotsiaalne Rehabilitatsiooni Keskus, on
pühendunud tööle riskilastega, mitte tänavalastega.
Arvatakse, et tänavalapsi meil enam ei ole või see
arv on väga väike. Pikema vestluse käigus aga
oldi nõus, et tänavalapsed on olemas, kuid kuna aktiivset
tänavatööd meil enam ei tehta rahaliste ressursside
ja ruumi puuduse tõttu, siis ei omata ülevaadet tänavalaste
arvu ning nende asukoha kohta. Tänavatöö nõuab
spetsiaalset koolitatud tänavatöögruppi, kes aktiivselt
ja järjepidevalt käib tänaval, otsib lapsi, loob
nendega kontakti, nõustab, pakub erinevaid teenuseid ning
leiab võimaluse laste äratoomiseks tänavalt.
Samas töötab ka vanematega. See on raske, kulukas
ja aeganõudev protsess, mis nõuab tihedat koostööd
erinevate spetsialistide- ja asutustega.
Mõistete määratlemine on oluline sellepärast,
et saada tegelik ülevaade praegusest laste olukorrast, probleemide
suurusest ning abivajadustest. Erinevad lapsed vajavad erinevat
lähenemist, kas siis tõhustada peretööd
või leida võimalusi asendushoolduse erinevateks
variantideks. Tänavalaste puhul on vaja individuaalset lähenemist,
peredega töötamist, mitmesuguste teenuste pakkumist,
tihedat koostööd erinevate spetsialistide ja asutuste
vahel, mis on kulukas ning pikaajaline protsess. Kuid alustada
tuleb kohe, sest mida kauemaks lapsed tänavale jäävad,
seda raskem on neid aidata. Vanemaid kui 13aastasi on juba hilja
aidata, sest paljud nendest on juba narkomaanid, koolist välja
langenud ning on sattunud kuritegelikule teele.
Sotsio-ökokultuurilisest teooriast lähtudes on mikrosüsteem,
mis on lapsele kõige lähem keskkond, lapse arengule
väga tähtis. Pere ja tema kasvukeskkond on just see,
milles laps kasvab ja areneb. Kui aga see pere on vaene, vanemad
alkoholilembelised, töötud, vägivaldsed ning laste
suhtes hoolimatud, avaldab see kindlasti mõju ka lastele.
Lapsed on kahjustatud emotsionaalselt, sotsiaalselt, nende tervis
nõrk ning edaspidiseks toimetulekuks puuduvad ressursid.
Nagu käesolevast uurimusest selgus, on tänavalapsed
pärit multiprobleemsetest peredest, enamusel puudus isa,
emad alkohoolikud, töötud, osad prostituudid jne. Selline
ebasoodne kasvukeskkond viib probleemideni hilisemas elus. Et
sellisest ringist lapsed välja tuua, on vaja sekkuda ning
leida sobiv lahendus igale tänavalapsele individuaalselt.
Kui kohe ei reageerita, on hiljem juba raskem ja kulukam sobivaid
lahendusi leida.
Paljud tänavalapsed ei jõua kooli või kui
lähevadki, siis on oht saada sotsiaalselt tõrjutuks.
Neil ei ole selliseid riideid nagu teistel, puuduvad koolivahendid,
tihti haisevad mustusest. Kiusavad koolikaaslased, vahel ka õpetaja.
Tekivad õpiraskused ning halvad suhted, mis viivad kooli
poolelijätmiseni. See aga tähendab hilisemas elus töötust
ning toimetulematust.
Ka Peeteli kirikusse elama tulnud tänavalapsed ei käinud
koolis, kuid lastekodu esimeseks tingimuseks oligi see, et lapsed
pöörduksid tagasi kooli. Inge Ojala otsis lastele abiõpetaja,
kes neid pidevalt õpetamas käis. Lapsed pöördusid
kooli tagasi, esialgu küll abikooli, kuid nüüd
käib enamus tavakoolis. Positiivne on ka see, et nad räägivad
eesti keelt ja ka inglise keelt. Need lapsed on arenenud suhteliselt
kiiresti, kuna toodi õigeaegselt tänavalt ära,
on loodud normaalsed, turvalised, kasvutingimused ning toetatakse
neid igal sammul.
Tähelepanuväärne on Peeteli Kiriku Lastekodu
juhataja Inge Ojala pühendumus töös tänavalastega,
suur energia ja tahe lapsi aidata. Minu eelnevatest analüüsidest
(punktid 5.3 ja 5.4) on näha, millisest keskkonnast lapsed
on pärit ning milliste kahjustustega nad on jõudnud
kirikusse. Kui palju on Inge nendega vaeva näinud ning milliste
tulemusteni jõudnud. Lapsed on oma praeguse eluga väga
rahul- neil on kõrval inimene, kes nendest hoolib ja kes
neid armastab, enamusel läheb koolis hästi, neil on
hobid, nad reisivad ja neil on eesmärgid ja sihid edaspidiseks
eluks.
Inge Ojala on võtnud endale uue eesmärgi, leida lastele
kasupere, sest iga laps soovib elada ja kasvada peres. Lastekodulastest
8 last on leidnudki endale uue pere.
Mõistmatuks jääb Põhja Tallinna Valitsuse
SHO mõnede lastekaitsetöötajate tänavalaste
olemasolu eitamine Kopli liinidel (Kraanvelt 2003). Aastaid
on kirjutatud ja räägitud ühest Tallinna probleemseimast
ja lahendust nõudvast asukohast- Kopli liinidest. Rääkimata
sellest, et see kuulub nende tegevusvälja. Pealegi on konkreetsed
inimesed (Mati Sinisaar, Erki Korp oma töötajatega
jt) käinud sealsetes lagunenud majades, leidnud tänavalapsi,
kes kuuluvad mõiste alla tänavalaps. Paljudele sealsetele
lastele on pakutud abi ning nii mõnegi lapse probleem
on leidnud lahenduse. Teada on see, et mida rutem jõuab
abi lasteni, seda tõenäolisem on, et suudetakse last
aidata õigele teele ja temast kasvab ühiskonnale
vajalik inimene.
Seega järeldan, et lastekaitsetöötajatel on suur
töökoormus kontoris ja põhiline osa tööajast
kulub siiski dokumendihaldusele ehk "paberitööle"
ja telefoni teel koostööpartneritega suhtlemisele.
Suur töökoormus häirib võrgustikutööd
ning laste abistamisprotsess on aeglane ja ebaefektiivne. Kergem
on probleeme eitada, kui tõdeda, et paljud asjad on lahendamata
ning ei jõuta. Siin ongi oluline efektiivse koostöö
vajalikkus mittetulundusühingutega, kes jõuavad tänavalasteni
ja keda ka lapsed rohkem usaldavad. Liia Vain`i diplomitööst
(2002) selgus,et kokkupuude tänava-ja riskilastega toimub
enamasti sel teel, et keegi toob või teatab tänavalastest
96,7 %, lastekaitsetöötajad leiavad need lapsed ise
vaid 2,3 %, ning teatavad nendest lastest kõige sagedamini
politsei, seejärel organisatsioonid, kes selliste lastega
tegelevad (Vain 2002).
|