KRIMINAALPREVENTSIOON
EESSÕNA
Käesolev referaat annab lühikese ülevaate kuritegevuse
vastu võitlemise ja eriti selle tõkestami-sest kui
ülesandest ühiskonnas. Töö eesmärk on
selgitada, mis on kriminaalpreventsioon ja kuidas on seda võimalik
täide viia.
1. MIS ON KRIMINAALPREVENTSIOON?
Seoses sellega, et kuritegevus on plahvatuslikult tõusnud
on loodud peale karistusõiguslike meetmete kasutamise ka
kriminaalpreventsioon. Kriminaalpreventsioon sisaldab endas kuritegude
ärahoidmist, vältimist ja tõkestamis.
Kuritegevust ärahoidmiseks on õiguskasvatus ja sihikindel
tegevus elanike seaduskuulekuse hoidmiseks ja tugevdamiseks ning
seeläbi seadusilkuse tagamine. Tihti mõistetakse preventsiooni
all potentsiaalsete kurjategijate mõjutamist. Sisestades
neisse kartust, et kuriteole järgneb karistus, kurjategijaid
jälitatakse, trahvitakse ja neile tehakse piiranguid. Sellisel
ähvardamisel on psühholoogiline surve ning see sunnib
kuritegudest loobuma.
Kurjategija paneb oma teo toime juhul kui selle sooritamise edukuses
ei ole kahtlust. Näiteks teades, et politseitöö
väljavalitud piirkonnas ei ole tohus, pererahvast ei ole
kodus ning puudub ümbruskonna jälgimine ("neighbourhood
watch"). Samuti juhul, kui avastamis- ja jälitusriski
väljavalitud piirkonnas peetakse väikeseks.
1.1. KRIMINAALPREVENTSIOONI EESMÄRK
Preventsiooni eesmärk on kõrvaldada kuritegevuse
põhjused ja soodustustegurid, vähendada võimalusi
kuritegelikuks käitumiseks, hoida ära või raskendada
kuritegude toimepanemist. See on ühiskonna turvalisuse alus.
Preventatsioonisüsteemi eristatakse kolme preventatsioonitöö
taset:
1) esmatasandi preventsioon ehk sotsiaalpreventsioon- eesmärk
on selgitada ja kõrvaldada kuritegude toimepaneku põhjused,
ajendid ning soodustustegurid. Vaja on kujundada õigusteadvust,
arendada ja motiveerida õiguskuulekust ning kõrvaldada
kuritegude toimepanemise ühiskondlikud põhjused. See
on siis sotsiaalne ebavõrdsus. Puuduste kõrvaldamiseks
tuleb tegeleda tööpuuduse, kodutuse ja järelvalvetusega.
Tuleb leida võimalusi vaba aja sisustamiseks. See aitab
inimestel leida psüühilist ja sotsiaalset tasakaalu.
Inimene ei hoidu kuritegudest mitte hirmust karistuse eest, vaid
sotsialiseeritusest. Eriti tuleb tähelepanu pöörata
neile noortele, kes on juba kuritegelikule teele sattunud või
kellel on käitumishälbed. Neile tuleb pakkuda tegevust
vabal ajal, jõukohast tööd ning juhtida neid
leida kindel elukitse;
2) situatsioonipreventsioon- eesmärk on selgitada riskitegureid
ning tegeleda nendega. Tuleb leida, mis motiveerib kurjategijat,
missugused olid toimepaneku võimalused ning millised asjaolud
aitaksid neid vältida. Tähtis on mõjutada isikut
kuriteoplaanist loobuma. Selleks püütakse vähendada
õigusrikkumiste võimalusi, suurendada vahelejäämise
riski ning samas püütakse vähendada potentsiaalsete
ohvrite kannatanuks sattumist. Et vähendada potentsiaalse
õigusrikkuja võimalusi kuritegu toime saata, tuleb
raskendada ihaldatava objekti kättesaadavust. Seda siis kasutades
erinevaid turvameetmeid, näiteks turvauksed ja turvalukud,
valvekaamerad. Samuti tuleks suurendada naabrivalvet ning politsei
kohal olekut;
3) tegelemine kuriteo tagajärgedega- eesmärk on ära
hoida õigusrikkumise toimepannud isiku tagasipöördumist
kurutegelikule teele. Sotsiaaltreeningud ja sotsiaalkursused aitavad
kuriteo toimepannud isikul tagasi pöörduda tavaühiskonda;
2. RIIGISTRUKTUURID
Politseitöö võimaldab välja selgitada
ühiskonna arenguhälvetest tulenevaid ohutunnuseid. Nende
teadasaamine aitab õigusrikkumiste vältimist tõhustada,
tehes koostööd elanikega. Politseilt oodatakse kohal
olekut ja olla nähtav. Muidugi ainult politseile lootes ei
ole kuritegude enneta-mine tulemusrikkas. Oma osa preventatsioonitööl
on ka valitsusasutustel. Ministeeriumid peavad vastutama kriminaalpreventsiooni
esmaste ülesannete täitmise eest.
Postsotsialistlikes ühiskondades ei ole elanike algatusel
tekkinud kriminaalpreventsioon eriti levinud, siis tahest-tahtmatult
on see jäätud noorsootöötaja hooleks. Oma
töös peaks noorsootöötaja jälgima nelja
põhinõuet:
1) selgitada konflikt ning õigusrikkumisele kalduva noore
käitumise viisi;
2) uurida noorte käitumist ja vajadusi;
3) selgitada positiivseid vahendeid, mis aitavad saavutada mõjukust
ja ennast väljendada ning ergutada noori neid kasutama;
4) korraldada järelvalvet noorte üle tänavail ja
avalikes kohtades;
Ennetamise töö on edukas ainult sel juhul kui selle
elluviimisel tehakse koostööd kõikide eluvaldkondadega.
Oluline on luua üleriigilise organisatsiooni kõrval
ka kohalikud keskused, kes arvestades kohalikke iseärasusi
ja võimalus arvestades loovad piirkondlikke preventatsiooniprogramme.
Selleks tuleks luues ka maakonnas või ka kohalikus omavalitsuses
kriminaalpreventsioonikomis-jonid. Samas on võimalik panna
need ülesandes mõnele juba tegutsevale komisjonile,
näiteks korrakaitse-, õiguse- või sotsiaalkomisjonile.
Kriminaalpreventsioonikomisjoni peamised ülesanded oleksid:
1) analüüsida piirkonna aktuaalsemaid kuritegevusega
seotud probleeme;
2) analüüsida riskirühmade ja asotsiaalse kontingendiga
tehtavat tööd ning teha ettepanekuid sel-le parandamiseks;
3) analüüsida ja prognoosida kuritegevuse ja selle arengu
kohta käivaid andmeid;
4) leida võimalikke lahendusi, vahetada kogemusi;
5) analüüsida turvakodude rajamisi piirkonnas;
6) teha ettepanekuid piirkonnas noorte vaba aja veetmise võimalustest;
7) toetada elanikealgatusrühmade loomist ja kaasnemist kriminaalpreventsiooni;
8) teavitada õiguskorra tagamisest ja kuriteo tõkestamise
abinõude kohta;
9) selgitada võimalusi elanikele turvakonsultatsioonide
andmisest;
10) kooskõlastada politsei ja teiste institutsioonide preventsioonitööd;
11) teha ettepanekuid alkoholimüügipoliitika kujundamiseks
ning narkootikumide ja uimastite müügi ja vahendamise
tõkestamiseks;
12) analüüsida liiklusohutuste tagamise võimalusi
piirkonnas;
Loetelu ei ole täiuslik, see annab ainult ettekujutuse, kui
avar on tegevusvaldkond. Oluline on, et vastavad komisjonid arvestaksid
juba olemasolevate institutsioonide tööd. Kui seda ei
tehta, ei saa loota tulemusrikast koostööd ega dubleerimist.
Samas võiks see omakorda tekitada pingeid kahe samal eesmärgil
tegutseva organisatsiooni vahel.
Kriminaalpreventsioonitöö edukuse hinnang on keeruline,
sest rakendatud meetmete tulemused ilmnevad alles pika aja jooksul
ning sellepärast, et kõik on suhteline.
3. ELANIKKOND
Kurjategija paneb oma teo toime juhul kui selle sooritamise
edukuses ei ole kahtlust. Näiteks teades, et politseitöö
väljavalitud piirkonnas ei ole tohus, pererahvast ei ole
kodus ning puudub ümbruskonna jälgimine ( "neighbourhood
watch" ). Samuti juhul, kui avastamis- ja jälitusriski
väljavalitud piirkonnas peetakse väikeseks.
Kuriteo tõkestamise süsteem saab olla tohus ainult
juhul, kui elanikud selles vabatahtlikult osalevad. Vaja on selgitada,
kas vastutust tuntakse ainult lähiümbruses toimuva suhtes,
või ollakse valmis kuriteovastases võitluses ka
laiemalt osalema ning milliseid meetmeid ollakse valmis ka-sutama.
Tavaliselt leiab osalemine preventsioonitöös elanike
seas hea vastuvõtu, kui seda tehakse kohalikul tasandil.
Inimesed on rohkem huvitatud, mis toimub lähiümbruses
kui laiemas mastaabis.
Levinum viis elanike kaasata on "neighbourhood watch"
ja kogest kahtlustäratavast informeerida politseid. Selleks,
et elanikkonnal tekiks huvi preventsioonitöös osaleda,
tuleb soovida ühiskonnale vastuvõetavaid käitumise
viise ja samas laita mitte vastuvõetavate käitumise
viise. Tuleb anda ka teavet riskiolukordadest ja riskipiirkondadest.
See avaliku huvi kuritegevuse vast võitlemiseks.
3.1. PEREKONNA MÕJU ALAEALISTE KURITEGEVUSELE
Preventsiooni üks eesmärk on võidelda laste
suhtes rakendava omavoli ja vägivalla, samuti laste järelvalvatuse
suhtes. Perekonnateraapia aitab vanemail kujundada teadlikku suhtumist
laste kasvatamisse ja nende eest hoolitsemisse. Risk, et õigusrikkumisi
pannakse toime noorukieas on just neis perekondades, kus lapsele
ei pöörata piisavalt tähelepanu, perekonnas puudub
kooskola või neis, kus üks vanematest on ise toime
pannud õigusrikkumise. Oht suureneb, kui perekond ei ole
heal materiaalsel tasajärgul või kui perekond on ühiskonnas
mingil põhjusel tõrjutud.
Olukorra parandamiseks soovitatakse elukeskkonda tervendavaid
ja kriminaalseid kalduvusi vähendavaid meetmeid. Siin kohal
tooks ära mõned meetmed, mis aitaksid seda teha. Alaealiste
raseduse ärahoidmise, mis sageli leiab ühiskonnas negatiivset
kriitikat. Samuti ka emade toetamine ning stressi all kannatavate
vanemate abistamine, see tervendaks koduse keskkonna õhkkonda.
Noorte hulkurluse ja kodutuse ärahoidmiseks tuleks leida
võimalusi sisustamaks nende vaba aega. Lastele, kes on
vähekindlustatud perekondadest, tuleks tagada koolieelne
haridus.
KOKKUVÕTE
Referaadis proovisin anda ülevaate kriminaalpreventsioonist
ning välja tuua selle peamised kuri-tegevust tõkestavad
meetmed.
Inimesed peaksid rohkem tundma huvi, mis toimub nende ümber
ja milleks on kuritegevus ühis-konnas nii järsult kasvanud.
Nendes küsimustest selgusele jõudes saadakse teada,
mida tuleks ühiskonnaelu parandamiseks teha. Selgub ka, mis
oleks kriminaalpreventsiooni peamised tööülesanded
ning kuritegude likvideerimise võimalused.
Kriminaalpreventsiooni ei tohi inimestele vägisi peale suruda.
Kuritegevusvastane võitlus on tulurikas ainult juhul, kui
inimesed tegelevad sellega vabatahtlikult. Samas saab sotsiaaltöötaja
aidata elanike mõistma selle tähtsust. Neile tuleks
teavitada õiguskorra tagamisest ning abinõu-deist,
kuidas isikuvastaseid võimalikke toimepandavaid kuritegusid
tõkestada saaks. Samuti tu-leks selgitada, et kuritegude
ennetamine on kasulikum kui tegelemine kuritegude tagajärgedega.
autor: Kerli Albin