Sisukord
Sissejuhatus *
1. Lastega tegelemine Pärnumaal. *
1.1 Sotsiaaltöötaja roll omavalitsuste laste- ja noortetöös * 1.2 Laste ja noortetöö Pärnumaa omavalitsustes aastal 1997 * 1.3 Ülevaade lastega tegelevatest hoolekandeasutustest Pärnumaal * 1.3.10 Pärnu Maavalitsus – Lõuna 2 a, Pärnu, tel 79712 (isiku -ja perekaitse spetsialist) * 1.3.11 Pärnu lastekodu – Niidupark 4, Pärnu, tel 36488, faks 35594 * 1.3.12 Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse noortekodu – Tööstuse 21a, Pärnu, tel. 44347 * 1.3.13 Pärnu Pereabikeskus – Supeluse 1, Pärnu, tel 45227 * 1.3.14 Pärnu Pereabikeskuse psühholoogiateenistus - Kuninga 19, Pärnu, tel 40047 * 1.3.15 Tugikodu Maarja - Lõuna tn. 2a, Pärnu, tel 43545 * 1.3.16 Pärnu Puuetega Isikute Päevakeskus -Tammsaare 5, Pärnu, tel 44889 * 1.3.17 Pärnu Linna Haridusameti Õpiabikeskus - Riia mnt. 1b, Pärnu, tel 40133 * 1.3.18 Usaldustelefon - Kuninga 19, Pärnu, tel 43333 * 1.3.19 Pärnu Noorte Nõustamiskeskus – Malmö 19, Pärnu, tel. 45362, * 1.3.20 Shalomi abikeskus – Papiniidu 8, Pärnu, tel. 24786 * 1.3.21 Lastekaitse Ühing – Supeluse 1, Pärnu, tel 31011 * 1.3.22 Pärnu Paljulapseliste Perede Liit – Tallinna mnt. 49-a, Pärnu * 1.3.23 Pärnumaa Üksikvanemate Liit – Kuninga 15, Pärnu, tel 43701 * 1.3.24 Pärnumaa Punase Risti Selts – Kuninga 19, Pärnu, tel 43553 * 1.3.25 Noorsoopolitsei *
2. Ankeetküsitluse lühikokkuvõte *
2.1. Ankeedi koostamisest * 2.2. Kommentaarid ankeedivastustele *
Sissejuhatus
Arenevas Eestis on hoolekandeteenuste turule tekkinud mitmeid uusi (riiklike struktuuridega konkureerivaid) teenuseosutajaid. Laste hoolekandes on üheks selliseks teenusepakkujaks Eesti SOS Lastekülade Ühendus. SOS Lastekülade eesmärk on aidata lapsi, kes on jäänud orbudeks, kelle vanemad on neid hüljanud või ei suuda kanda nende eest vanemlikku hoolt. SOS Lastekülade tööd kogu maailmas juhib SOS Kinderdorf International Innsbruckis. Ka SOS Lasteküla Eesti Ühing on SOS-Kinderdorf International'i liige.
Järgnev materjal on kokku pandud Eesti SOS Lastekülade Ühenduse tellimusel ning püüab anda ülevaadet laste hoolekande olukorrast Pärnu maakonnas. Raport on üheks allikaks mille põhjal SOS Lastekülade Ühendus hindab Pärnu maakonna ja linna vajadust lasteküla järele.
Raporti esimene osa tugineb Pärnu Maavalitsuse riiklike sotsiaalprogrammide ja koolituse spetsialisti Monika Koppeli poolt koostatud ülevaatele mis käsitleb laste ja noortetööd Pärnu maakonnas 1997 aastal (Ecos-Ouverture projekti materjalide põhjal). Seda on korrigeeritud (ning 1998 a. puudutavad andmed lisatud) Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalhoolekandeameti peaspetsialist Raul Kivi poolt.
Teises osas antakse ülevaade 1998 a. augustis valdade sotsiaaltöötajate seas läbiviidud ankeetküsitlusest. Küsitluse käigus uuriti sotsiaaltöötajate eelistusi erinevate hoolekandevormide suhtes, selgitati kui palju lapsi hoolekandeteenuseid kasutavad ja palju neid tulevikus vajaks, millised oleks võimalused laste hoolekande arendamiseks kohapeal jms. Teise osa lõppu on lisatud ka mõned laste ja noortega tegelevate asutuste juhatajate arvamused lastekülast kui võimalikust hoolekandevormist Pärnumaal. Teise osa autoriks on Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalhoolekandeameti peaspetsialist Raul Kivi.
1. Lastega tegelemine Pärnumaal.
1.1 Sotsiaaltöötaja roll omavalitsuste laste- ja noortetöös
Lastekaitsetöötaja ametikoht maakonna tasandil kaotati 3-4 aastat tagasi ja kogu lastekaitsetöö delegeeriti omavalitsustesse. Omavalitsuste sotsiaaltöötajad töötavad enamuses omavalitsustes üksi ning suure töökoormuse tõttu ei jõua teha ideaaltasandil lastekaitse- ja noortetööd. Ideaalis peaks olema igas omavalitsuses eraldi lastekaitsetöötaja, kes tegeleb preventiivse tööga, hoiab pidevalt sidet kõikide koolide ja lasteaedadega omavalitsuse piires, teab ja jälgib kõiki probleemsete perede lapsi ning tegeleb noore kriminogeense kontingendi ümberkasvatustööga. Peaks olema loodud võrgustik, kus kogu info lastega toimuva kohta liiguks omavalitsuses operatiivselt ja jõuaks kõigi asjast huvitatuteni.
1.2 Laste ja noortetöö Pärnumaa omavalitsustes aastal 1997
Lastetöö Pärnumaa omavalitsustes on koondunud klassikaliselt kooli ja kultuurimaja ümber, kus tegutsevad erineva tasemega ja erineva sagedusega huvi- ja spordiringid. Tavaliselt on ringid lastele tasuta ja omavalitsus maksab juhendajale palga (v.a. Pärnu linn). Vallavalitsustes töötavad spordi, kultuuri-ja haridusnõunikud, kes kordineerivad ja korraldavad laste ja noorte ringitööd. Sotsiaaltöötajal on nendega tihedad kontaktid (nt. Sauga, Vändra vald).
Maalapsele on suurimaks takistuseks transport, mis liigub harva ja ei lase kaugemate külade lastel ringides osaleda. Linnas on küll palju huviringe, kuid need on tasulised ja paljude vanemad ei jõua nende eest maksta.
Omavalitsuse sotsiaaltöötaja asub tegevusse siis, kui laps on hätta sattunud ja sotsiaaltöötajani jõuab signaal koolist, kaaskodanikelt või ühiskondlikult organisatsioonilt.
Mõned sotsiaaltöötajad (n:Vändra alevi ja Häädemeeste) võtavad ise regulaarselt kontakti kooli, politsei ja lasteaiaga, et saada infot probleemsete laste olukorrast.
Vändra alevi lastekaitse töötaja koostab nädalaks plaani, kuhu planeerib töö saabunud signaalide põhjal. SOS olukorrad lahendab kohe.
Sotsiaaltöötaja külastab signaali korral last ja tema vanemaid, erinevates valdades toimuvad kodukülastused erineval moel. Sotsiaaltöötaja võib lapse juurde koju minna üksi, kahekesi (et hiljem oleks tunnistaja olemas), koos laste hoolekande komisjoniga või koos mõne spetsialistiga (õpetaja, noorsoopolitseinik). Kodukülastusel vesteldakse ja kontrollitakse saadud signaali tõelevastavust, püütakse anda nõu. Tuginetakse isiklikule elukogemusele ja juurdeloetud tarkusele.
Pere materiaalsete raskuste puhul on sotsiaaltöötajal võimalik korraldada lapse toitlustamine ja söögi eest tasumine.
Lastekaitseliidu projekti raames on võimalik vajaliku kvalifikatsiooniga inimese olemasolul palgata omavalitsusse pereabistaja.
Kui nõuanded ja eelpoolnimetatud võimalused lapse olukorda ei paranda, siis asub sotsiaaltöötaja otsima võimalust lapse ajutiseks või alaliseks paigutamiseks mujale.
Lapse paigutamisel perest eraldi tugineb sotsiaaltöötaja sotsiaalhoolekande seaduse 5 ptk.§ 25-le (”Lapse eraldamine kodust ja perekonnast”), mis ütleb, et:
(1) Lapse võib sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast ainult järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel:
Perest eemaldamisel saab lapse paigutada kas sugulaste juurde, valla turvakodusse (Sauga, Vändra vald, Häädemeeste), ajutiselt Pärnu Pereabikeskusesse, kasuperesse (sinna paigutamist korraldab maavalitsuse spetsialist ) või lastekodusse.
Sotsiaaltöötajate suur töökoormus ei võimalda piisavalt tegeleda ennetava tööga, paljudel juhtudel jääb sotsiaaltöötaja ülesandeks vaid (toimunu) tagajärgede likvideerimine. Toimiva preventatiivse tegevusena võib mainida beebipakkide komplekteerimist ja nende pidulikku kätteviimist pärast lapse sündi (Kaisma), sünni pidulikku tähistamist (Tori), perepäevade korraldamist ja rahalist toetust lapse sünni puhul (Sindi) ning psühholoogide poolt korraldatavat perekoolitust (Audru, Vändra alev).
Paljudes omavalitsustes püütakse midagi enamat pakkuda ka probleemideta perede lastele. Neile korraldatakse suvelaagreid (Tori, Sauga,Vändra vald), käiakse ekskursioonidel (Tori, Kaisma, Koonga), korraldatakse väljasõite ja kontserte (Kaisma), tehakse vabast ajast näiteringi (Kaisma), muretsetakse otse tootjatelt koolitarbeid ja korraldatakse nende müüki (Kaisma, Vändra alev), toetatakse peresid lasteaiamaksu ja huviringide maksu tasumisel (Tori, Sauga, Häädemeeste), sekkutakse kooliprobleemidesse ja kaitstakse lapsi õpetajate vägivalla eest (Vändra alev), ollakse lastele usaldusisikuks (Vändra alev).
Et teha oma tööd professionaalselt, tunnevad sotsiaaltöötajad vajadust täiendkoolituse ja juhendamise järele. Samuti leiavad nad, et omavahelisi kohtumisi võiks olla rohkem, u. 2-4 korda kuus. Need kohtumised annaksid võimaluse rääkida oma probleemidest, mis neid rõhuvad, samal ajal saaks töötajad saaksid ka juhiseid ja edasiõpet.
1.3 Ülevaade lastega tegelevatest hoolekandeasutustest Pärnumaal
1.3.10 Pärnu Maavalitsus – Lõuna 2 a, Pärnu, tel 79712 (isiku -ja perekaitse spetsialist)
Funktsioon maakonnas:
Perspektiivis: lepitamine (alaealiste kurjategijate lepitamine ohvrite või kahjukannatanuga, vanemate lepitamine abielulahutuse korral, et korraldada lapse elu).
Tulevikuperspektiivis lastekodud kaovad ja litsenseeritud kasupered hakkavad omavalitsustele laste hooldamisteenust müüma. Litsentsi saab koolituse ja pereuuringu läbinud kasupere, kes spetsialiseerub siis vastavalt n. puuetega lapse hooldusteenuse pakkumisele,
Praegu takistab Eestis kasuperede litsenseerimist kokkulepe puudumine EV-s aktsepteeritava kasupere koolitamisprogrammi osas (ei ole otsustatud, millisele maailmas kasutusel olevale metoodikale hakkab programm tuginema ja kes finantseerib koolitusprogrammi sisseostmist).
Esimene (kirjalik, kolmepoolne) ametlik kasupere leping Pärnumaal sõlmiti 24 mail 1993 .a. Tali vallas elanud elanud kaksikutele (perehoolduse korraldamiseks Audru vallas). 1993 aasta detsembris taotles laste varjupaik “Oliver” Pärnu Maavalitsuselt toetust projektile, mille sisuks oli kasuperede süsteemi loomine. Tänu Maavalitsuse toetusele eraldati projektile kokku 122 456 krooni (perioodiks 01.10.94 – 30.09.95).
Pärnu Maavalitsuse juhtimisel sai 1997 aasta jaanuaris algatatud “Pärnumaa kasu- ja adoptiivperede projekt”. Projekti raames koolitati 21 kasu- ja adoptiivpere vanemat. Koolitus sisaldas lapse arengupsühholoogiat, suhtlemisõpetust, erinevaid teraapiaid.
Maakonna andmetel on 1998 a. (augusti seisuga) sõlmitud 19 kasupere lepingut. 10 lepingut on sellised, mille puhul riigi poolt makstakse hooldajale 300 kr. kuus lisaraha.
1.3.11 Pärnu lastekodu – Niidupark 4, Pärnu, tel 36488, faks 35594
Lastekodu asub Pärnu Maavalitsuse haldusalas, laps suunatakse lastekodusse maavalitsuse suunamiskirjaga ja kohtuotsuse põhjal. Kohtule teeb hagiavalduse omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Üldjuhul on tegu alkohoolikute või vaimselt haigete vanematega või kui vanem kohtleb last julmalt või kuritarvitab muud moodi oma vanemlike õigusi. Kohus otsustab, kas võtta vanematelt ära vanemlikud õigused, kasvatuslikud õigused või tunnistada vanemad teovõimetuks. Tõestusmaterjalina kasutatakse väljavõtteid politsei dokumentatsioonist (kui vanematel on olnud politseiga tegu), lasteaia või koolipoolseid tunnistusi või iseloomustusi, kodukülastusakte, meditsiinilist dokumentatsiooni.
Lapsevanemal on õigus külastada oma last lastekodus, kui see ei kahjusta lapse huve (vanem on kaine ja ei ole agressiivselt meelestatud). Lapsel on õigus otsida oma vanematega kontakti ja seda soodustatakse. Omavalitsuse eriloal ja kohaliku sotsiaaltöötaja vastutusel on lapsel õigus lühiajaliselt viibida oma vanematekodus (nädalavahetusel, koolivaheajal). Lastekodu tegutsemine tugineb (sotsiaalministri määrusega kinnitatud) “Lastekodude põhimäärusel”.
Parim variant oleks lapsele, kui ta satuks kohe kasuperesse, kuid kasuperede vähesuse tõttu on siiani kasutusel lastekodu. Lepingulisi tugiperesid oli Pärnu Lastekodul 1997 a. 14 (laps elas aastaringselt peres) ning peresid, kus laps sai olla nädalavahetusel ja koolivaheaegadel oli 20. Pere ei saa lapsega tegelemise eest mingit raha. Pere, kes soovib olla tugi- või kasupere, peab läbima pereuuringu psühholoogide juures. Kasuperede otsimisega tegeleb lastekodu koostöös Pärnu maavalitsuse isiku -ja perekaitse spetsialistiga. Lastekodust on seni lapsendatud 3 last.
1997 a. oli lastekodus 75 kohta ja neist olid pidevalt täidetud. 68. Eelkooliealisi lapsi oli 8 (sh. 1 autist), kooliealisi 60 (s.h. 14 käis kutsekoolis ja 6 abikoolis, 20 Niidupargi põhikoolis)
Pärnu Lastekodus on tehtud ka eraldi rühm väikelastele. 1998 a. I poolaastal oli selles rühmas 12 last vanuses 4-12 a.
1998 aasta esimesel poolel oli lastekodus 26 last Pärnu linnast, 4 Sindi linnast ja 9 valdadest. Endiselt oli 14 last tugiperedes.
Lapsed elavad üksi või kahekesi toas. Rühmade suurus on 13-15 eri vanusega last grupis.
Koolieelikud on segarühmas, vanemad lapsed on tingituna maja eripärast tüdrukuterühmas või poisterühmas.
Kui varem püüti luua tegutsemisvõimalusi oma majas, siis nüüd püütakse suunata lapsi võimalikult rohkem oma majast välja. See annab neile julgust ja kogemust suhtlemiseks välismaailmaga. 1997 a. suvel töötasid kõik lapsed, kes soovisid ja teenisid taskuraha. Samal aastal käisid lastekodul külas Viiratsi ja Inju lastekodu kasvandikud, vastukülastuskäik tehti Inju lastekodusse. Lapsed osalesid laagrites mitmel pool üle Eesti (Urumarja, Uulu).
Juba 5-6- klassi lapsed käivad abiks köögis ja teevad kodutöid nii lastekodus kui peredes, mida nad külastavad. Lisaks igapäevasele õppele ja hooldusele pakutakse põhikoolis õppivatele viimase klassi õpilastele võimalust osaleda toiduvalmistamiskursustel.
1997 a. töötas lastekodus 35 inimest, neist vahetult lastega 27 (sh. 2 eripedagoogi, logopeed, psühholoog, 2 tööinstruktorit, muusikaõpetaja). Laste parema kasvatamise huvides vajaks lastekodu juurde ühte kasvatajat. Praegu raskendab kasvatustööd asjaolu, et puudub eraldi rühm vaimse puudega lastele. Sellised lapsed vajavad rohkem (ja spetsiifilisemat) hoolitsust ning nendele pühendudes võib tegelemine n.ö. “tavalastega” ebapiisavaks jääda.
Laps on lastekodus viibimise ajal kuni 18 eluaastani täielikul riiklikul ülalpidamisel. Kui kohalikul omavalitsusel ei ole võimalust toetada last õpingute lõpuni, siis teeb seda riik. Peale 18-aastaseks saamist või õpingute lõppu peab laps alustama iseseisvat elu. Lastekodu peab (koostöös omavalitsusega kust laps lastekodusse sattus) muretsema lapsele elamispinna ja abistama töökoha leidmisel. Lastekodu alustab omavalitsuse teavitamist juba 2 aastat enne lastekodulapse ellu saatmist. Lastekodul on õigus keelduda lapsele pakutavast elamispinnast, kui see ei vasta elementaarsetele elamistingimustele. Omavalitsusel lasub moraalne vastutus lastekodulapse kohanemise eest.
Pärnu Linnavalitsus eraldas 1998 a. lastekodule 20 000 krooni, see summa oli mõeldud lastele taskuraha maksmiseks.
Tavaperekonnas kasvanud lastel jäävad tundmatuks mitmed (eelkõige psühholoogilised) probleemid mis lastekodus kasvanud lastel ette tulevad. Nii näiteks on lastekodulapsel raske oma asju ajada ametiasutustes, neil on puudu oskusest enese eest seista, enda nimel esineda ja üksi asju alustada.
Teiseks on paljud lastekodulapsed harjunud saama, neis on tekkinud veendumus, et neil on õigus saada ilma midagi vastu andmata. Lastekodust lahkudes tekib seetõttu konflikt ühiskonna poolt esitatavate nõuete ja elluastujate ootuste vahel.
Kolmandaks probleemiks on ühiskonnas levinud viltuvaatamine lastekodulapsele. Ühiskond suhtub lastekodulapsesse kui potensiaalsesse kurjategijasse ja tulevasse asotsiaali. See suhtumine väljendub koolis näiteks kaasõpilaste käitumises, õpetaja suhtumises (kes on alati valmis lastekodulapsele tema staatust meelde tuletama) jms. Ajakirjandus kajastab pidevalt negatiivseid juhtumisi lastekodulastega, kuid ei ole rääkinud ühestki positiivsest juhtumist. Pärnu Lastekodu kogemus räägib aga sellest, et pärast esialgset ðokki (elluastumisel) tuleb enamus neist oma eluga rahuldavalt toime..
Lastekodu direktori Tõnis Luki sõnul on lastekodus suhteliselt vähe selliseid lapsi, kes võiksid edasi kasvada SOS lastekülas. Enamik lastekodukasvandikke ei ole kogenud, mida tähendab elada perekonnas, kus on armastav isa ja ema. Seepärast ei olegi midagi imestada, et laps, kes on elanud ühes lastekodus mitmeid aastaid hakkab seda koduks pidama. Direktor peab oluliseks, et lastekodukasvandik saaks kasvada ühes lastekodus täisealiseks saamiseni. Nii leitakse endale lõpuks sõbrad, oma kool ja õpetajad, tekib turvatunne. Lastekodust lastekülla saaks lapsi valutumalt üle viia siis, kui nad pole lastekoduga veel kohanenud (pole seda võtnud oma ‘koduna’). Samuti leevendab üleminekuraskusi sõprade olemasolu uues asutuses (st. näiteks õdede-vendade koos üleviimist). Hetkel on Pärnu lastekodus vähemasti 1 suurpere (4 last) kes võiks tulevikus elada lastekülas.
1.3.12 Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse noortekodu – Tööstuse 21a, Pärnu, tel. 44347
Maja on mõeldud lastekodust või vanglast vabanenud noortele ajutiseks koduks, kus nad noortemaja töötajate toel saavad dokumente korda ajada, otsida tööd ja kindlat elukohta.
Pakutavaks teenusteks on:
Pereseaduse järgi peab omavalitsus, kust noor on lastekodusse sattunud, tagama talle pärast täiskasvanuks saamist elukoha. Probleemiks on, et sageli pole noorel mingit sidet selle vallaga enne olnud ja ka vallal pole elamispinda ega tööd pakkuda. Sellisel juhul võetakse noor ajutiselt noortekodusse ning omavalitsus maksab noortekodule ülalpidamiskulud, kuni leitakse sobiv lahendus (noor saab tööd ja leiab ise elukoha).
Noortekodu tegutseb alates 1996 aastast ja on Eesti Orvuna Kasvanute Liidu liige. Orvuna Kasvanute Liidu kaudu on noortekodu töötajad saanud tööalast koolitust.
Noortekodus on 17 kohta, 1997 aastal viibis seal 26 inimest. 1998 a. augustini on teenust pakutud 16 inimesele. Vanemaid kui 30 ja nooremaid kui 18 ei soovita noortekodusse võtta, aga on tehtud ka erandeid.
Noortekodu põhikontingent on väikse vaimupuudega noored, pärit lastekodudest, eriinternaatkoolidest ja vanglatest. Käesoleval aastal on noortekodusse pöördunud ka 4 noort kellel oli tekkinud peresisene konflikt. Neil juhtudel on noored suunatud psühholoogi ja (pere)lepitaja juurde. Kohapeal hoolitseb noortekodu kasvandike eest 2 töötajat. Kasvataja-psühholoog ja sotsiaalkasvataja nõustavad noori nii hingehädades kui ka õpetavad täitma dokumente, selgitavad, kuidas käituda ametiasutustes ja julgustavad noori suhtlema.
Noortekodu elatub 1128–kroonisest kohamaksust kuus, mille maksavad teenuse ostjad. Osaliselt kuulub hinna sisse ka toitlustamine. Noortekodus töötab supiköök, seal saavad süüa nii noortekodu enda kasvandikud kui ka teised materiaalselt vähekindlustatud isikud.
Materiaalset abi noortekodu käigushoidmiseks saadakse ka välismaalt ja kohalikult omavalitsuselt. Läbi Punase Risti toetab Pärnu Linnavalitsus majas asuva supiköögi käigushoidmist. Pärnu maakond eraldas 90 000 krooni projektile mille eesmärgiks on noortekodu kasvandike efektiivsem töölerakendamine. Praegu veavad noored vanuritele suppi laiali, teevad voodipesu komplekte jms. Tänu Rootsi abile on olemas õmblusmasinad ja ka kangas, millest noored õmblevad voodipesu nii oma maja tarbeks kui ka müügiks väljaspool maja.
Suvel on noortele leitud võimalus töötada taludes, sel moel omandatakse töö- ja elukogemusi ning teenitakse taskuraha.
Maja traditsioonideks on ühine sünnipäevade tähistamine koostöös “Endiste Lastekodulaste Ühendusega”. Kaks korda kuus toimuvad koosolekud, kus arutatakse kõike, mis majaelanikega seondub.
1.3.13 Pärnu Pereabikeskus – Supeluse 1, Pärnu, tel 45227
Loodud 1997. a. detsembris, lastehoolekandekeskuse “Oliver” ja perenõuandla baasil.
Pereabikeskusesse on koondunud kogu Pärnu linna lastekaitsealane tegevus ja teenused.
Keskuse koosseisu kuuluvad 4 lastekaitsespetsialisti, 1 kasuperespetsialist ja 2 psühholoogi.
Tänaseks pakutakse 7 teenust: varjupaigateenus, päevakeskuseteenus, sotsiaalnõustamine, tugiisikuteenus, kasupereteenus, psühholoogi teenused ning töö käitumishälvikutega (koostöös Pärnu Lastekaitse Ühinguga). Pereabikeskuse töötajad osalevad ka eestkosteks vajalike dokumentide vormistamisel.
Varjupaigateenust pakutakse Pärnu linna lastele ja nende vanematele, lepingu alusel ka maakonna klientidele (leping sisaldab teenuse hinda ja on koostatud vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele).
Peamiseks põhjuseks, miks lapsed satuvad vajavad varjupaika, on probleemid vanematega (laps on hooldamata, toitmata, vanemad on töötud, arusaamatused suhetes) ja kooliga.
Info hädasoleva lapse kohta, kes vajab varjupaika jõuab pereabikeskusesse erinevate institutsioonide (politsei, sotsiaaltöötaja, meditsiiniasutused, kool, lasteaed) kaudu või pöörduvad lapse sugulased, naabrid, tuttavad või laps ise varjupaika. Kui on saabunud signaal hädasoleva lapse kohta, läheb pereabikeskuse töötaja kohale ja tutvub olukorraga.
Läbirääkimistel kohalolevate isikutega selgitatakse võimalust paigutada laps ajutiselt mujale ja kui muid variante pole, siis tuuakse laps ja vajadusel tema vanemad pereabikeskusesse.
Maakonda lapse järele ei sõideta.
Kui laps on pärit maakonnast, võtab kasvataja või lastekaitsespetsialist ühendust omavalitsuse sotsisaaltöötajaga. Seni kuni sots. töötaja omavalitsuses otsib lahendust probleemile ja suhtleb vanematega, saab laps psühholoogilist abi, toitu ja peavarju turvakodust.
Hoolekandeseaduse järgi võib laps olla varjupaigas 2 kuud ja teenuse eest tasub omavalitsus, kust laps on pärit.
1997 a. töötas varjupaigas 6 kasvatajat . Tööl oli korraga üks kasvataja, vahetus kestis 24 tundi.
Varjupaiga kliendil on kohustus abistada personali majapidamistöödes (koristada, abistada toidu valmistamisel, koristada maja ümbruse territooriumi) ja teha aktiivselt koostööd nõustajatega, et aidata kaasa oma probleemi lahendamisele. Kui klient ei ole valmis tegema koostööd ja ei allu korrale (joomine ja suitsetamine, vastuhakk kasvatajale) on ta sunnitud lahkuma. Lahkumisest teatatakse vanematele ja sotsiaaltöötajale.
Pärnu linnas on tõhusaks vahendiks kontakti loomisel ajutine lasterahade peatamine koostöös pensioniametiga. Kui vanemad ei ole huvitatud probleemide lahendamisest, alustatakse kohtumenetlust. Kohtuasja algatamise Pärnu linna elanike vastu otsustab Pärnu linna laste hoolekande komisjon, mis käib koos vastavalt vajadusele ja koosneb spetsialistidest (2 inimest haridusametist, lastekaitse ühingust, Shalomist, noorsoopolitseinik, psühhiaater). Samas komisjonis otsustatakse ka Pärnu laste erikooli suunamise küsimused.
Kui vanemad on huvitatud probleemi lahendamisest, pakutakse neile igakülgset nõustamist (perenõuandla, psühhiaater).
Koju tagasi saab klient minna siis, kui probleem vanemate ja laste vahel on lahendatud ning olukord kodus on paranenud (vanemad on asunud tööle või kindlustanud muul moel laste esmavajadusi tagava sissetuleku, vanemad on näidanud, et on asunud probleemi lahendama ja on käinud spetsialistide juures nõustamisel). Üle 10 aastase inimese puhul arvestatakse ka tema soovi kojuminemise suhtes. Järelkontrolli perekonna olukorra suhtes teeb kohalik sots.töötaja.
Varjupaigas viibis 1997 a. 283 last, nendest 140 olid Pärnu linnast ja 143 teistest omavalitsustest.
1998 a. I poolaastal pakuti varjupaigateenust kokku 120-le inimesele.
Päevakeskuse teenust osutatakse Pärnu linna ja (lepinguga ka) maakonna omavalitsuste elanikele. Eesmärgiks on võimaldada peredele, kes ka peale sotsiaaltoetuste saamist ei ole materiaalselt võimelised lapsi panema lasteaeda, päevast laste hooldust. Lastega tegeldakse ja neid toitlustatakse. Päevakeskusesse suunab lapse kohalik sotsiaaltöötaja tuginedes lapsevanema avaldusele.
Päevateenust osutati 1998 a. esimesel poolaastal 146-le inimesele.
Pereabikeskuse juhataja Andres Siplase väitel on sellest kontingendist, kes pereabikeskuses ajuti viibib (päevane või ööpäevane hooldus e. varjupaigateenus) siiski u. 2-5 last aastas, kellele ei õnnestu kasuperet leida ja kes vajaksid paigutamist lastekodusse või mõnda muusse sarnasesse asutusse (lastekülla).
Sotsiaalnõustamise puhul nõustatakse:
1998 aasta esimesel poolel osutati lastekaitsespetsialistide poolt sotsiaalnõustamist 142 juhul.
Pereabikeskus osutab ka tugiisikuteenust. Tugiisik on inimene, kes aitab oma isiku ja olemasoluga leida abivajajas positiivset ressurssi. Ta peab olema lapse ja pere poolt aktsepteeritud, usaldatav inimene, kes oskab sõnastada probleeme ja on hea suhtleja.
Tugiisikuteenuse eest tasub abivajaja. Kui abivajaja teenuse eest maksta ei jõua, siis on võimalik tema rahaline toetamine sotsiaalasutuse poolt. Tugiisikuteenuse levikut piirab hetkel rahaliste vahendite nappus, samuti pole pole kerge leida vajaliku koolitusega inimesi.
Koostöös abivajajaga koostab tugiisik ajagraafiku, kuhu pannakse kirja sõnastatud probleemid, lahendamisevõimalused ja ajakava (1 kuni 3 kuud). Töö tulemuslikkust kontrollib lepingu sõlminud sotsiaalasutus (leping on kolmepoolne).
Peres hooldamise (e. kasupere) võimalust kasutatakse kõige sagedamini laste puhul, kes ei saa mingil põhjusel oma kodus kasvada. Näiteks juhul, kui vanemad ei tule toime oma lapse kasvatamise ja hooldamisega, neil ei ole võimalik seda teha majanduslike või muude raskuste tõttu. Et vältida lapse sattumist kriisiperest otse lastekodusse, paigutataksegi ta ajutiselt, lühemaks ajaks hooldus- ehk kasuperesse. Seda lootuses, et bioloogiline pere saab sotsiaaltöötajate ja nõustajate abiga raskustest jagu ning laps võib oma koju tagasi pöörduda.
Hooldamine toimub valla- või linnavalitsuse ja pere vahel sõlmitud lepingu alusel. Leping lapse hooldamiseks sõlmitakse tavaliselt kolmest kuust kuni aastani. Kohalik omavalitsus ja pere lepivad kokku lapse vajadustes ning ülalpidamisrahas. Kasuperel on õigus saada kõiki lapsele määratud toetusi ja pensione, võimalusel toetust kohalikult omavalitsuselt. Lepingut pikendatakse, kui bioloogilises peres pole (kasvatus)tingimused sobivaks muutunud ning kasupere pakutav hooldus lapse vajadusi rahuldab. Vajadusel võib kasvatusele anda ka kestvama vormi - eestkoste.
Kasuperesse (ja eestkostele) antakse tavaliselt vaid neid lapsi, kelle vanematelt pole ära võetud vanemlikke õigusi. Sellest tulenevalt on kasuperes kasvaval lapsel õigus hoida sidemeid oma vanemate ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see on ohtlik lapse tervisele ja arengule või seab ohtu hooldajate turvalisuse. Kasuperel on kohustus lapse bioloogiliste vanematega läbi arutada kõik need probleemid, mis puudutavad tema kätte usaldatud last, näiteks kooli- või elukohavahetusega seonduv. Kui lapsevanem on ühel päeval jälle suuteline oma last ise kasvatama, kasvab laps edasi oma pärisvanemate juures.
1997 aastal sõlmiti ja täideti kasupere leping 8 perekonnaga ning kohaliku omavalitsuse kulud vastavale hooldusele olid 47900 kr.
Pärnu Pereabikeskuse andmetel oli 1997 aastal Pärnus eestkostel 95 last. 1998 a. augusti seisuga oli Pärnus 90 eestkostel olevat last.
Töö teismeliste käitumishälvikutega
Koostöös Pärnu Lastekaitse Ühinguga korraldatakse suviseid töölaagreid, kus Pereabikeskuse (endise laste varjupaiga “Oliveri”) poolne osa hõlmab transporti ja toitlustamist.
Pärnu Pereabikeskusese juhataja Andres Siplase sõnul on Pärnu linnas endiselt päevakorral tänavalaste probleem. Linnas oleks võimalusi tänavalastega tegelemiseks (abikeskus “Shalom”), kuid raskusi on laste praktilise ülesleidmisega.
1998 aastal on Pärnu Pereabikeskuse poolt Puiatu erikooli suunatud 4-5 last, Tapa erikooli 2 last, Kaagvere erikooli 5 last (vanus 12-15 a.).
1997 aastal ei suunatud Pärnu Pereabikeskuse poolt Pärnu lastekodusse mitte ühtegi last.
1.3.14 Pärnu Pereabikeskuse psühholoogiateenistus - Kuninga 19, Pärnu, tel 40047
(1997 a. detsembrini Perenõuandla nime all)
1997 a. võeti psühholoogide poolt vastu 1930 klienti, neist 794 inimest vajas psühhoteraapiat ja 569 sai konsultatsioone. Pöörduti isiklike muredega, paari ja pereprobleemidega, kasvatusprobleemidega, samuti tööprobleemidega.
Teenistus teeb pidevat koostööd kohalike psühhiaatrite, koolipsühholoogide, sotsiaaltöötajate, arstide ja pedagoogidega.
Kuna Pärnu haigla juures puudub psühhiaatria osakond, tehakse koostööd Tallinna, Tartu ja Jämejala psühhohaiglatega; haiglaravijärgset rehabilitatsiooni (sh. pereteraapiat) on hõlpsam korraldada kohapeal.
Psühholoogiateenistus teostab (pereabikeskuse või maavalitsuse tellimusel) uuringuid perede kohta, kes soovivad pakkuda kasupere teenust või kedagi lapsendada.
1.3.15 Tugikodu Maarja - Lõuna tn. 2a, Pärnu, tel 43545
Suunitlus - nõrga v. keskmise vaimupuudega, füüsilise puudega ja liitpuudega laste hooldamine, õpetamine ja rehabilitatsioon (füsioteraapia).
1997 a. oli tugikodus 18 kohta, keskmiselt oli kohal 15 last Võimalik oli kasutada päevahoiuteenust või panna laps nädalrühma. Nädalarühmas oli 4 kohta ja need olid 1997 a. pidevalt täidetud.
Tugikodus töötab 6 kasvatajat. Lastega käiakse muuseumis, kohvikus, teatris, suvel rannas. 1997 a. võeti osa tavapärasest suvelaagrist Tahkuranna Lastepäevakodus.
1997 a. osaleti Rahvusvahelisel Vaimupuudega Inimeste kunstisümpoosionil Chaplini kunstikeskuses.
Puudelapsed osalevad Kuninga tn. Põhikooli õppetöös või käivad tugikodus õpetajad laste juures. Lastel on tutvustatud ka arvuti kasutamise võimalusi.
Tugikodu teeb koostööd Pärnu Oscarshamni sõprusühinguga.
1998 a. esimesel poolaastal oli tugikodus 17 kohta, pidevalt oli kohal 15-16 last. Suvel viidi läbi nädalane puhkelaager Taali koolis, selles osales u. 20 last. Laagri üheks eesmärgiks oli anda (puudega) laste vanematele võimalus (lastega tegelemisest) puhata.
1.3.16 Pärnu Puuetega Isikute Päevakeskus -Tammsaare 5, Pärnu, tel 44889
Suunitlus - toimetulekuõpetus ja erinevad tegelusprogrammid vaimupuuetega noortele.
Keskus tegutseb alates 1996. aastast. Päevakeskus mahutab 20 kerge ja keskmise vaimupuudega noort vanuses kuni 26 aastat. Teenindatavate piirarvu 20 määrab majanduslik seis ja ruumide suurus. Klient maksab keskuses ise oma toiduraha (praegu 100.-kr kuus) ja transpordikulud (üks klient kasutab invataksot, teised tulevad bussiga).
Noortele antakse toimetulekuõpetust (raha tundmine, poeskäimine, avalduste täitmine) veidikene ajalugu ja loodusõpetust. Nende noorte eripäraks on kiire unustamine ja seepärast korratakse õpitut tihti. Üks osa tööst on diskussioonid noori huvitavatel teemadel (psühholoogia, seks, inimsuhted), kus nad ise saavad ja julgevad avaldada arvamust. 1997 a. anti toimetulekuõpetust 15-le vaimupuudega noorele. Noored võtsid osa suvelaagrist ja ekskursioonist, osalesid oma töödega kunstinäitusel Chaplini kunstikeskuses ja Vaimsete Puuetega Noorte Keskuses Tallinnas.
1998. a. on kavas käivitada projekt “Kaitstud töökoht”. Selle raames antakse puudega inimesele koolitus, mis võimaldab tal tööle asuda. Praegu raskendab nende inimeste töölerakendamist sellise töökeskuse puudumine, kus puudeinimestele ametioskusi antakse või täiendatakse.
Koostööd tehakse abikooliga ja Puuetega Inimeste Kojaga.
1.3.17 Pärnu Linna Haridusameti Õpiabikeskus - Riia mnt. 1b, Pärnu, tel 40133
Teenused: - tegelemine kooli vältivate lastega, järelaitamine.
Teenindab nii linna kui maakonna lapsi. Spetsialistidest töötavad logopeedid, eripedagoog (defektoloog), psühholoog ja lepingutega teevad koostööd erinevate koolide aineõpetajad.
Laps, lapsevanem või õpetaja võib pöörduda otse õpiabikeskusesse ja see on tasuta.
Õpiabikeskus tegeleb lastega, kes mingil põhjusel ei saa koolis hakkama. Lapsega ja tema vanematega vesteldakse ning lapse võimekust testitakse. Tulemuste põhjal otsustatakse, millist konkreetset abi laps vajab. Kui õpiraskuste põhjuseks on käitumisprobleemid, asub perega tööle psühholoog. Psühholoog otsib nihestunud suhete põhjusi koostöös pere ja vajadusel pedagoogidega. Koolidel on võimalik tellida psühholoogi loenguid.
Logopeedilist abi vajavad lapsed saavad kõneravi järelaitamistundides (5-6 liikmelised grupid). Kui lapse õpiraskused on tingitud võimete vähesusest, siis tegeleb temaga eripedagoog. Eripedagoog kutsub vastavalt vajadusele kokku ka komisjoni, kelle ülesandeks on otsustada, kas lapsel poleks parem õppida abikoolis. Otsusel on soovituslik iseloom, sest lõpliku otsuse langetab lapsevanem.
Kui laps vajab individuaalseid järelaitamistunde mõnes õppeaines, siis on võimalik leppida kokku keskuse poolt aktsepteeritud pedagoogidega .Tund on tasuline (~ 25.-kr)
1.3.18 Usaldustelefon - Kuninga 19, Pärnu, tel 43333
Pärnu usaldustelefon töötab 10ndat aastat ja töötajaid on praegu 10.
Kliendile on usaldustelefoni teenus tasuta, s.t. klient ei maksa sellel telefoninumbril helistamise eest. Lastega seonduvatest probleemidest saab rääkida (ja lahendust otsida) ka Pereabikeskuse telefonil 43-439.
Usaldustelefonil vastavad pedagoogid ja tegevpsühholoogid. Iga kuu 20-ndal kuupäeval on kohal keegi kogudusest.
Peamiseks täiskasvanute muredeks on peresuhted, abikaasadevahelised pinged ja töötusest põhjustatud probleemid. Lapsed helistavad vähe ja seda ka tavaliselt siis kui üksi kodus olles hirm peale tuleb. Samas on väga aktiivsed helistajad noored. Noorte peamisteks muredeks on armastusega seotud probleemid, soovimatu rasedus, ärilised ebaõnnestumised ja ootamatute võlgade teke, sõbra või armastatuga juhtunud õnnetus. Nõustaja kuulab ja püüab analüüsida koos helistajaga olukorda. Vajadusel soovitab pöörduda perenõuandlasse või noorte nõustamise keskusesse. Omatakse informatsiooni ka teiste sotsiaalasutuste ja abivõimaluste kohta.
1.3.19 Pärnu Noorte Nõustamiskeskus – Malmö 19, Pärnu, tel. 45362
Suunitlus – kriisiabi, noorte (sh. kooliõpilaste) nõustamine suhtlemisküsimustes, meditsiinilised nõuanded (hügieeni ja seksuaalküsimustes), abi suhete planeerimisel, seminaride ja teabepäevade korraldamine, ankeetküsitluste läbiviimine.
Noorte Nõustamiskeskus tegutseb Pärnus alates 1996 a. novembrist. Keskus on Eesti Pereplaneerimise Liidu Liige, selle kaudu saavad keskuse töötajad mitmesugust koolitust. Keskuses töötavad naistearstid, ämmaemandad ja psühholoog.
Ämmaemandad nõustavad noori nii individuaalselt kui väikeste gruppidena seksuaalelu valdkonda puudutavates küsimustes ja käivad loenguid pidamas koolides.
Psühholoog tegeleb noortega, kellel on probleeme, mida arst ja ämmaemandad ei ole pädevad nõustama. Põhilised probleemid, millega noored on praegu pöördunud on olnud pereplaneerimine, rasestumisvastased vahendid, noorte seksuaalne küpsemine. Töötavad ka noorte endivahelised vestlusgrupid ja keskuses on hulgaliselt kirjandust ja videomaterjali, mida saab loengutel kasutada või kohapeal vaadata.
Loengud ja konsultatsioon on tasuta, naistearstil ei ole visiiditasu.
1997 a. viidi individuaalset nõustamist läbi 1024 juhul, peeti 184 tundi loenguid kokku 1886 noorele, toimus 3 seminari ja 1 õppepäev.
1.3.20 Shalomi abikeskus – Papiniidu 8, Pärnu, tel. 24786
“Shalom” on erinevate kirikute vaheline heategevuslik organisatsioon. “Shalom” vahendab riideabi materiaalselt vähekindlustatud peredele, tegeleb tänavalaste ja nende vanematega, pakub arstiteenust mittekindlustatud inimestele.
1997 aastal korraldas keskus tänavalastele suvelaagri “Meelespea“ kus osalesid vähekindlustatud ja asotsiaalsetest peredest lapsed (andmed selliste laste kohta saadi “ Oliverist”). Laagris oli kaks 10 päevast vahetust. Siiani on säilinud paljude laagris osalenud laste ja nende vanematega hea kontakt ja “Shalom “ toetab neid edaspidigi.
Koostöös noorsoopolitseiga viidi 997 a. kevadel-suvel läbi kriminaalpreventsiooni projekt mis hõlmas ühtekokku 44 problemaatilist noort. Tegevus algas 10 päevase skaudilaagriga, järgnenud 30 päeva tehti tööd Audru maasikapõllul ja pärastlõunati toimusid üritused. Ka nende noortega on säilinud kontaktid ja kord kuus toimuvad kokkusaamised.
1998 a. suvel viidi noortele läbi 3-päevane jalgsimatk, samuti toimus 3 päevane laager Kastnas (tänavalastele, lastekodulastele ja turvakodu Oliver kasvandikele).
Töö tänavalastega on raske ning uusi inimesi, kes suudaksid ja oskaksid lastega töötada on vähe. Sellega seoses otsitakse koostööd kõikide organisatsioonide ja üksikisikutega.
1.3.21 Lastekaitse Ühing – Supeluse 1, Pärnu, tel 31011
Suunitlus - lastekaitsealane töö, laste vahendamine suvelaagritesse, nõustamine.
Tegu on ühiskondliku organisatsiooniga, mille liikmed ei saa oma töö eest materiaalset hüvitust.
Põhitegevuseks on olnud viimastel aastatel vähekindlustatud perede laste suvelaagrite tuusikute vahendamine. Vabariikliku Lastekaitseühingu kaudu on olnud võimalik paljudel Pärnumaa lastel olla erinevates lastelaagrites üle vabariigi (rahaliselt doteeritud tuusikutega). Ühingu rolliks on olnud nende laste leidmine, tuusikute jaotus ja transpordi organiseerimine.
Juba 2 aastat on Pärnu lastekaitseühing korraldanud Pärnu alaealistele õigusrikkujatele laagri. 1996 a. oli tegu töölaagriga, 1997 a. oli laagri eesmärgiks alternatiivsete mõjutusvahendite kohandamine. 1997 a. toimus laager Kõrgessaarel ja selles osales 15 noormeest vanuses 14-17 a. Laagrisse tulemine oli vabatahtlik. Kontingent leiti lastehoolekandekeskuse “Oliver” kartoteeki kasutades. Laagri eesmärgiks oli tutvumine noormeestega, et näha nende probleeme ja toetada neid uute oskuste õpetamisega ning seeläbi vältida uusi õigusrikkumisi. Nädala jooksul said noored nn ”eluõpet”, see seisnes enese eest hoolitsemises, ise toidu valmistamises, koristus- ja ehitustöös. Tähtsat rolli etendasid vestlusringid noorte isiklikest probleemidest. Pärast laagrit on noormeestega korduvalt kohtutud ja arutatud edaspidise koostöö võimaluste üle. On plaanis hakata sama grupiga tegema rollimänge ja pakkuda neile läbi mängu võimalust kogeda ohvrirolli. Laagrit finantseeris Sotsiaalministeerium ja toetas laste varjupaik “Oliver”.
Jõudumööda tegeleb Ühing ka nende inimeste nõustamisega, kes pole oma probleemidele leidnud lahendusi ametnikega suheldes. Ühingust on võimalik saada materjali õppimisvõimaluste kohta vabariigi koolides.
Ühingu initsiatiivil käivitati 1998 a. lepitusteenistuse projekt, selle eesmärgiks on leida lapsele soodne lahendus hoolimata (vanemate) purunenud peresuhetest. 1998 a. esimesel poolel on lepitatud 2 peret, töö käib veel 3 perega. Lepitusteenistus saab enamuse teabest (abivajavate perede kohta) läbi Pereabikeskuse.
1.3.22 Pärnu Paljulapseliste Perede Liit – Tallinna mnt. 49-a, Pärnu
Suunitlus - paljulapseliste perede toetamine, abi asjaajamisel ametiasutustes, humanitaarabi vahendamine peredele, ürituste korraldamine peredele.
PPPL kuulub Eesti Lasterikaste Perede Liitu ja ühendab umbes 300 peret Pärnumaal. Ühingusse kuuluvad ka üksikvanematega pered.
PPPL poolt korraldatavad traditsioonilised üritused on emadepäev, isadepäev, lastekaitsepäeva spordipäev ja jõulud. Igal suvel on kaks kokkutulekut - vabariiklik ja Pärnumaa kokkutulek Nasa talus.
Hasartmängumaksust on läbi projekti saadud raha toetamaks kriisi sattunud paljulapselisi peresid. Kui saadakse teada paljulapselisest perest kus vanemad on jäänud töötuks või on sattunud õnnetusesse siis on võimalik peret toetada ühekordse toiduabiga (väärtus umbes 500.-kr).
Rahaliselt on toetatud - suure pere lapsi koolilõpu puhul (avalduse põhjal), matuste puhul jms.
Paljulapselistel peredel on aidatud koostada õigusalast dokumentatsiooni ja ajada asju ametiasutustes (pensioniamet, kohus, viinaravile suunamine).
Üheks tegevussuunaks on Rootsist saadud humanitaarabi vahendamine peredele. Selle tarvis kogub liidu juhtkond teavet abivajavate paljulapseliste perede kohta, saadab Rootsi andmed vajaminevate riiete ja jalanõude suuruste kohta ja pere saab Rootsist juba spetsiaalselt nendele sobivate riietega komplekteeritud abipaki. Paki transpordib kohale PPPL. PPPL on avatud kõigile soovijatele ja soovib teha koostööd kõigi teiste organisatsioonide ja üksikisikutega.
1.3.23 Pärnumaa Üksikvanemate Liit – Kuninga 15, Pärnu, tel 43701
Suunitlus - üksikvanemate sotsiaalnõustamine, perepoliitika mõjutamine (lapsekeskseks), seminaride korraldamine, infokirjanduse väljaandmine, tasuline toimetulekuteenus asutustele ja eraisikutele jms.
Üksikvanemate Liidu poolt osutatavad toimetulekuteenused on järgmised;
1.3.24 Pärnumaa Punase Risti Selts – Kuninga 19, Pärnu, tel 43553
Suunitlus - meditsiiniliste abivahendite laenutamine, humanitaarabi vahendamine, Orvuna Kasvanute Ühenduse supiköögi toetamine, lastelaagrite korraldamine, esmaabiringi käigushoidmine.
Punane Rist on juba 5 aastat korraldanud lastelaagreid meditsiinist huvitatud keskkooliõpilastele ja puudustkannatavate perede lastele. Plaanis on muuta igasuvine laager pikemaks - 3 kuud ja vahetada iga 20 päeva pärast uued lapsed.
Pärnus käiakse koolist kooli ja kutsutakse meditsiinihuvilisi esmaabi ringi. Punase Risti esindajad on olemas ka Kilingi - Nõmme, Sindi, Pärnu - Jaagupi ja Audru kooli juures.
1.3.25 Noorsoopolitsei
Pärnumaal töötab 8 noorsoopolitseiniku (4 Pärnus, Vändras, Sindis, P-Jaagupis ja Kilingi-Nõmmes), kes oma töös juhinduvad EV politseiseadusest.
Üheks noorsoopolitsei tegevusalaks on loengute vormis läbiviida kriminaalpreventatiivne töö (üldprofülaktika) Selle käigus käivad noorsoopolitseinikud koolides ja lasteaedades pidamas tasuta loenguid politseitööst, õigusnormidest, õigusrikkumistest, narkomaaniast jms. Loenguid illustreerivad lastele eakohased lüümikud.
Koostöös liikluspolitseiga korraldatakse jalgrattalubade saamiseks vajalikku väljaõpet, vigursõiduvõistlusi, liiklusmänge. Selle töö eesmärgiks on informeerida lapsi ja samas saada neile lähedaseks.
Noorsoopolitseinikud tahavad eriliselt rõhutada oma koostöövalmidust kõikide sotsiaaltöö tegijatega. Parandamaks laste ja noorte olukorda ja ennetamaks õigusrikkumisi. on nad valmis kaasa lööma või algatama projekte koostöös kõikide ühiskondlike organisatsioonidega ja sotsiaaltöötajatega.
Kui alaealine on juba sooritanud kuriteo, siis on politsei ülesanne teatada juhtunust sotsiaaltöötajale, kellel tuleb hakata alaealisega kasvatustööd tegema.
Suurimaks (kuritegevuse) riskifaktoriks peab noorsoopolitsei laste tegevusetust ja koolikohustuse mittetäitmist.
2. Ankeetküsitluse lühikokkuvõte
Raporti koostamise ühe etapina saadeti Pärnumaa valdadele (vt. joonis, lisa 1) laiali küsimustik laste hoolekandest (vt. lisa 2.)
Kokku saadeti laiali 22 ankeeti sh. 19. vallale ja kolmele linnale (Pärnu, Sindi, Kilingi-Nõmme). Täidetuna laekus tagasi 20 ankeeti (91%). Järgnevalt on ära toodud 20 ankeedi põhjal tehtud kokkuvõte, enamjaolt on tulemus saadud aritmeetilise keskmise arvutamise teel.
Keskmiselt 4,6 / 3,6 aastat
2. Millised toiminguid teostate seoses laste hoolekandega (oma igapäevatöös)?
(1- võimalikult vähe, 2 – erandjuhtudel, 3 – mõnikord, 4 – tihti, 5 – eelistan seda alati)
1 2 3 4 5
Eestkoste 5% 10% 42% 21% 21% keskmine 3,4 sh. vastamata 1
Lastekodu 72% 22% 1% 0% 0% keskmine 1,3 sh. vastamata 2
Kasupere 11% 11% 11% 42% 26% keskmine 3,6 sh. vastamata 1
Lasteküla 20% 53% 20% 0% 6% keskmine 2,2 sh. vastamata 5
Lapsendamine 18% 12% 35% 12% 24% keskmine 3,1 sh. vastamata 3
Erikool 28% 72% 0% 0% 0% keskmine 1,7 sh. vastamata 2
4. Mitu last Teie vallast on hetkel
Kasuperes kokku 24 keskmiselt 1,2 / 1,2 (sh. Pärnu linnast 15)
Eestkostel kokku 162 keskmiselt 8,1 / 4,9 (sh. Pärnu linnast 90)
Lastekodus kokku 58 keskmiselt 3,1 / 1,5 (sh. Pärnu linnast 26)
Erikoolis kokku 37 keskmiselt 1,9 / 1,4 (sh. Pärnu linnast 15)
Mujal kokku 5 keskmiselt 0,3 / 0,4 (4 lastekülas, 1 väikelastekodus)
5. Mitu last vajaks teie vallas praegu eemaldamist perest ja paigutamist mujale
Kasuperesse kokku 28 keskmiselt 1,4 sh. 11 juhul selgusetu (lahter täitmata v. kriips)
Eestkostele kokku 23 keskmiselt 1,1 sh. 14 juhul selgusetu ( -- V --)
Lastekodusse kokku 3 keskmiselt 0,1 sh. 18 juhul selgusetu ( -- V --)
Lastekülasse kokku 27 keskmiselt 1,3 sh. 17 juhul selgusetu ( -- V --)
Erikooli kokku 22 keskmiselt 1,1 sh. 16 juhul selgusetu ( -- V --)
Mujale kokku 0 keskmiselt 0,0 sh. 20 juhul selgusetu ( -- V --)
6. Mis vanuses on lapsed, kes eelnevat teenust vajaksid? 1 –15 a. ( 10 ankeedi alusel)
7. Mitu last vajaks tulevikus (teie vallas) eemaldamist perest ja paigutamist mujale
(lastekodusse, kasuperesse, lastekülasse)?
Kokku 34 last keskmiselt 6,8 (5 ankeedi alusel) sh. 15 korral vastamata.
8. Kas ja kuipalju te maksate praegu kasupere teenuse eest ühe lapse kohta kuus?
Vaid 3 korral vastuseks konkreetne arv (300-700 kr.), nende kolme keskmine oli 500 kr.
14 juhul küsimus vastamata (kriips), 3 korral vastuseks “erinevalt”.
9. Kuipalju on teil tulevikus võimalik maksta kasupere teenuse eest ühe lapse kohta kuus?
7 juhul on pakutud vastuseks konkreetset arvu (300-1000 kr.), nende keskmine 685 kr.
13 juhul pole summat märgitud.
10. Kas ja kuipalju on teil võimalik maksta lasteküla teenuse eest (juhul kui see teenus läheb tasuliseks) ühe lapse kohta kuus?
4 juhul märgitud konkreetne summa (300-1500 kr.), nende keskmine 950 kr, 1 juhul märgitud vastuseks “ vastavalt teenushindadele”, 15 juhul pole summat märgitud.
11. Milliseid võimalusi näete ise laste hoolekande arendamiseks omas vallas?
kasuperenduse arendamine - 5 korral
individuaalne töö peredega - 4 korral
laste ja noorte perede nõustamine - 2 korral
laste jätmine oma valda - 2 korral
turvapaiga loomine (turvakodu, varjupaik) – 2 korral
vastamata – 3 juhul
leida võimalus pere toetamiseks riigi poolt, tugiisiku teenuse arendamine, laste suvise tööhõive suurendamine, avahoolduse arendamine, preventatiivne töö, sotsiaaltöötaja ja lastekaitse spetsialisti ametikoha loomine - 1 korral
2.1. Ankeedi koostamisest
Asudes ankeeditulemusi analüüsima, leidis selle koostaja ka mõned omapoolsed vead. Nii näiteks ei arvestanud ta piisavalt maakonna huvi ankeedi vastuste suhtes ja jättis välja selgitamata ankeedi täitjate täpsed andmed (kontaktandmed, ametikoha nimetused). Seetõttu on konkreetsete abinõude kasutuselevõtmine (esile kerkinud probleemide lahendamiseks maavalitsuse poolt) mõnel juhul pisut raskendatud. Osad vallad olid kontaktandmed ankeedile siiski märkinud.
Järgmise veana võiks ära tuua küsimuse nr. 3 sõnastust. Küsimus oli ankeedis kujul “Millist hoolekandevormi sooviksite näha rakendatuna oma valla lastele?”. Tundub, et vähemalt ühel juhul on seda tõlgendatud mitteootuspäraselt. Sellel juhul oli vastatud, et kõiki väljapakutud hoolekandevariante sooviks (sotsiaaltöötaja) näha võimalikult vähe. Ilmselt on vastaja tahtnud sel moel näidata, et ta eelistab lapse kasvamist lapse enda vanemate juures. Arvatavasti oleks küsimuse tegelik mõte olnud kergemini mõistetav järgmisel kujul; “Millist hoolekandevormi sooviksite näha rakendatuna oma valla lastele, kui laste kokkujäämine oma vanematega osutub ebasoovitavaks?”
Pisiveana võib mainida küsimustiku numeratsiooni ebatäpsust (1, 2, 3, 4, 5, 5, 6, 7, 8, 8, 9)
Järgnevalt on ankeedi koostaja pisut pikemalt lahti seletanud ja üldistanud sotsiaaltöötajate poolt täidetud ankeetide vastuseid.
1. Kui pikalt olete töötanud laste hoolekandega seotud ametikohal (mitu aastat?
Vastajad on laste hoolekandega seotud ametikohal töötanud keskmiselt 4,6 aastat, tegelik olukord on arvutuslikust mõneti erinev. Nimelt oli kahes ankeedis see küsimus jäetud vastamata ning ühes ankeedis oli lastega töötmise ajaks märgitud 27 aastat. Ilmselt arvas vastaja oma staazi hulka ka nõukogude ajal tehtud tööd.
Arvestades 17 ülejäänud ankeedi põhjal laste hoolekandega seotud ametikohal töötamise aega tuleb vastavaks staaziks keskmiselt 3,8 aastat. Sellise staaziga sotsiaaltöötajaid võib pidada piisavalt kompetentseteks andmaks vastuseid ankeedis esitatud küsimustele.
Sotsiaaltöötajad teostavad oma igapäevatöös kõiki küsimuses 2 märgitud toiminguid – alates info vahetusega ametiasutuste ja sotsiaaltöötaja vahel ja lõpetades dokumentide vormistamisega lapse erikooli suunamiseks. Neist - dokumentide vormistamist vanemlike õiguste äravõtmiseks, lapse lapsendamiseks võtmiseks või lapse erikooli suunamiseks teostatakse tunduvalt vähem (4-6 juhtu 20-st). Põhjuseks on asjaolu, et nende küsimustega tegeleb enamasti Pärnu Maavalitsus või alaealiste komisjon.
3. Millist hoolekandevormi sooviksite näha rakendatuna oma valla lastele?
Paikkonna lastele hoolekandevormina soovitakse kõige enam näha kasuperet ja eestkostele võtmist. Nende teenuste all mõeldakse inimese hooldamist talle sobivas perekonnas, eemal tema bioloogilis(t)est vanema(te)st. Kasuperede ja eestkoste üheks eeliseks on asjaolu, et lapse vanematele säilitatakse (sageli) nende vanemlikud õigused. Kui lapsevanem on ühel päeval jälle suuteline oma last ise kasvatama, kasvab laps edasi oma pärisvanemate juures. Ehk on just seetõttu vastavat hoolekandevormi hinnatud kõrgemalt kui ülejäänuid. Kasuperede ja eestkoste positiivseks küljeks on (tavaliselt ka) vastava teenuse pakkumine omavalitsuse territooriumil. Sel moel säilub lapse tavapärane keskkond ning hõlbustub sotsiaaltöötaja kontroll tema arengu üle.
Eestkoste seadmisel ja korraldamisel lähtutakse perekonnaseadusest. Eestkoste seatakse isikute huvide kaitseks, kes vaimse puude või vaimuhaiguse tõttu on tunnistatud teovõimetuks või laste üle, kellel puuduvad vanemad või kes on jäänud vanemliku hoolitsuseta. Eestkoste seadmise otsustab kohus eestkosteasutuse avalduse alusel.
Nagu kasupere puhul nii on ka eestkostepere puhul lapse eest kostmise esmane õigus uuel perel.
Eestkosteperel on suuremad õigused kui lapse bioloogilistel vanematel. Eestkoste vormistatakse sageli sugulaste vahel, näiteks hakkab last kasvatama tema vanaema.
Küsitluse andmetel on sotsiaaltöötajatele (mõnikord) vastuvõetav ka lapsendamine kui hoolekandevorm, seda on tunduvalt enam eelistatud kui lasteküla, lastekodu ja erikooli. Tavaliselt on lapsendamise puhul lapse bioloogilis(t)elt vanema(te)lt vanemlikud õigused ära võetud. Lapsendamine tekitab lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused. Lapsendamise eeliseks (teiste hoolekandevormide ees) peaks olema püsivama sideme loomine lapse ja lapsendajate vahele, turva ja kodutunde teke.
Võrreldes kasuperesse või eestkoste alla määramisega on tee lapsendamiseni pikk ja keeruline, sest otsus peab saama ainuõige ja kaitsma lapse huvisid. Lapsendamist reguleerivad perekonnaseadus ja sotsiaalhoolekandeseadus.
Lastekülade eesmärk on aidata lapsi, kes on jäänud orbudeks, kelle vanemad on neid hüljanud või ei suuda kanda nende eest vanemlikku hoolt. Nagu lastekodugi puhul vajab lastekülla paigutamine enam aega (ja läbimõtlemist) kui muud hoolekandevormid. Märkides oma eelistusi laste hoolekandevormi kohta on märgata sotsiaaltöötajate vähesemat informeeritust lastekülast kui ühest võimalikust hoolekandevormist, 25% ankeedi täitnutest pole sellele küsimusele vastanud. Siin kerkib üles vajadus omavalitsuste täiendavaks teavitamiseks lasteküla olemusest ja seal pakutavatest võimalustest. Lasteküla on hoolekandevormina siiski eelistatum kui lastekodu ja erikool, viimaseid peetakse sobivaks vaid erandjuhtudel. Lastekodu, lasteküla ja erikooli muudab sotsiaaltöötaja silmis ebasoodsamaks asjaolu, et vastavad asutused asuvad omavalitsusest kaugel, side lapse ja valla vahel nõrgeneb ning väheneb sotsiaaltöötaja võimalus kasvatusprotsessi kontrollida.
Täpselt on teadmata, miks eelistatakse erikooli lastekodule. Oletatavasti on sotsiaaltöötajatel lihtsalt parem ülevaade käitumishälvetega lastest ning seega selgemini tajutavam ka vajadus nende erikooli paigutamiseks. Tõenäoliselt on erikoolide hulka arvatud ka mitmesugused sanatoorsed või ravisuunitlusega eri(internaat)koolid ning nendesse paigutamine on soositum juba lapse tervisest lähtuvalt.
Erikoolidesse kui kasvatusasutsustesse võib suhtuda mitmeti, kuid politsei toob välja positiivse poolena hariduse omandamise. Erikoolis on laps sunnitud (midagigi) õppima, seevastu kodus olles on tal võimalus õppimisest kõrvale hoida, samuti on välditud tänavatel hulkumist kui kuritegude potentsiaalset allikat.
4. Mitu last Teie vallast hetkel kasutab erinevaid hoolekande teenuseid? (kasupere, eestkoste, lastekodu, erikool, muu)
Kõige rohkem lapsi on Pärnu maakonnas eestkostel. Maakonnavalitsuselt saadud andmetel oli 1998 a. esimese poolaasta seisuga eestkostel 168 last (sh. Pärnu linnast 90), täidetud ankeetide põhjal 162 last. Kuigi eestkostealuste laste arv on erinevates valdades tugevasti muutunud (nt. Saarde 16st eestkostealusest lapsest on eestkoste alla jäänud 8), on nende laste arv kokkuvõttes jäänud samale tasemele. See vihjab asjaolule, et eestkoste on üks paindlikumaid laste hoolekande vorme ja võimaldab (lastega seonduvate) probleemidele piisavalt kiiresti reageerida.
Lisaks eestkostele on palju lapsi ka lastekodus, täidetud küsitluslehtede andmetel oli seal kokku 58 last. Suuremal osal valdadel (14 juhtu) lapsi lastekodu(de)s pole ning enamus lastekodulapsi on pärit Pärnu linnast (40). See asjaolu langeb kokku ka valdade sotsiaaltöötajate eelistustega – lastekodu kui võimalikku hoolekandevormi ei hinnata eriti kõrgelt ning püütakse kasutada muid hoolekandevorme. Kuna Pärnu lastekodu andmetel on seal vaid 26 last Pärnu linnast, võib arvata, et ülejäänud 14 last on mujal väikelastekodudes üle Eesti.
Et selgitada välja laste arvu, kes on pärit Pärnumaalt kuid viibivad lastekodudes väljaspool Pärnu maakonda helistaski raporti koostaja läbi ka Eesti suuremad lastekodud (Kopli, Mustamäe,. Tilsi, Viiratsi, Inju, Kohtla-Järve, Narva, Sillamäe, Voka, Väikemõisa, Maidla ja Tartu lastekodu). Neist vaid ühes (Viiratsi) lastekodus oli 1 Pärnu maakonnast pärit laps.
Sarnaselt lastekodulastega, pärineb enamus erikoolis viibivatest lastest samuti Pärnu linnast. Ankeetide andmetel on erikoolides kokku 37 last sh. 15 Pärnu linnast. Raporti koostaja tehtud kõnede põhjal selgus, et Kaagvere erikoolis oli 3 tüdrukut ja Puiatu erikoolis 7 poissi Pärnumaalt. Tekib küsimus, millistes erikoolides on ülejäänud (ankeedivastustes märgitud) lapsed. Ilmselt on vastajad erikoolide all mõelnud ka sanatoorseid või puudega lastele mõeldud eri(internaat)koole.
Kasuperedes on valdadest suhteliselt vähe lapsi – küsimustiku andmetel kokku 24 last, sh. 15 Pärnu linnast. Kasuperendus on alles algusjärgus ning sellest tulenevalt pole nende arv kuigi suur. Arvestades aga sotsiaaltöötajate (ja maavalitsuse) soosivat suhtumist sellesse hoolekandevormi, on lähitulevikus oodata nende arvu olulist suurenemist.
5. Mitu last vajaks teie vallas praegu eemaldamist perest ja paigutamist mujale?
(kasuperesse, eestkostele, lastekodusse, lastekülasse, erikooli, mujale)
Suuremas osas ankeetides oli etteantud valikutele jäetud vastamata või vastatud kriipsuga. Usutavasti on neil juhtudel tahetud öelda, et hetkel pole (vallas) ühtegi last, kellele peaks märgitud hoolekandeteenust pakkuma.
9 vastatud ankeedist nähtub, et kõige rohkem on lapsi, kes vajaksid kasuperesse paigutamist (kokku 28 sh, Pärnu linnas 5). Vastus langeb kokku ka ankeedi viimase küsimuse tulemusega, selle põhjal selgus, et kasuperes nähakse nähakse olulist ressurssi laste hoolekande parandamiseks kohapeal. Nähes küllaltki suurt nõudlust selle teenuse järele ning teades ka maavalitsuse vastutavate ametnike positiivset suhtumist kasuperedesse võib arvata, et tulevikus suureneb kasuperede hulk oluliselt. Kasuperede otsimine, koolitus, lepingute sõlmimine ja järelvalve toimub praegu Pärnu Maavalitsuse kaudu. Maavalitsus püüab kasuperedele tagada suuremat toetust ja parem koolitust, ikka selleks, et nad suudaksid oma kasulast alles hoida. Samuti soovitakse põhjalikumaks muuta uuringut mille käigus selgitatakse välja kasupere sobivus.
Mõneti üllatav oli tulemus, kus vaid 3 ankeedi alusel selgus, et kohest lastekülla paigutamist vajaks 27 last. Sh. ühes vallas oli lasteküla teenuse vajajaks märgitud 21 last. Sama valla sotsiaaltöötaja oli märkinud ka, et erikooli paigutamist vajaks 16 last. Millest antud valla probleemid tulenevad vajab täpsemat selgitamist.
Märkimisväärne on ka laste arv, kes sotsiaaltöötajate arvates vajaks kohest eestkostet – s.o. 23 juhtu, sealhulgas 5 juhul Pärnu linnas. Eestkoste ja kasuperede puhul tavaliselt säilib pärisvanema(te) kontakt lapsega, vastutus lapse kasvatamise eest on aga eestkostjal või kasuperel. On ilmne, et probleem (nt. alkoholism, hoolimatus, laste julm kohtlemine jms), mille pärast laps oma vanemate juurest eemaldatakse (ja eestkostele või kasuperesse paigutatakse) ei teki üleöö, vaid on eksisteerinud juba pikemat aega. Asjaolu, et sotsiaaltöötaja(d) pole seda märganud ja/või midagi ette võtnud võib viidata nii info puudusele, töötaja(te) suurele töökoormusele, vähestele oskustele kui ka väiksele initsiatiivile.
6. Mis vanuses on lapsed, kes eelnevat teenust vajaksid?
Sotsiaaltöötajate hinnangul on eelnevaid teenuseid vajavad lapsed vanusevahemikus 1–15 a. (10 ankeedi alusel). Enamuse varemnimetatud hoolekandevormide (eestkoste, kasupere, lapsendamine, lastekodu, lasteküla) puhul ei osutu vanus takistavaks teguriks, vanust tuleb rohkem arvestada vaid siis kui kasvatusasutuseks valitakse erikool.
7. Mitu last vajaks tulevikus (teie vallas) eemaldamist perest ja paigutamist mujale (lastekodusse, kasuperesse, lastekülasse)?
Täidetud ankeetidest selgus, et tulevikus vajaks mujale paigutamist 34 last. Vastav vajadus oli kõige suurem Pärnu linnas (kuni 15 last) ja Audru vallas (11 last). Märgatav on seos, et paikades kus on rohkem koheselt mingit teenust (nt. eestkostet) vajavaid lapsi (küsimus nr. 5), on suurem ka tulevikus mujale paigutamist vajavate laste arv.
Enamus valdasid (15 valda) olid küsimusele vastamata jätnud. Oletatavasti on põhjuseks asjaolu, et hetkel selliseid lapsi silmapiiril ei ole. St. probleemsete peredega tegeletakse ning uued probleemid (mis seonduvad laste eemaldamisega perest) võivad tekkida suhteliselt ootamatult. Seepärast ei osata ka nende võimalikku esinemissagedust hinnata.
Enamus valdu (14) olid sellele küsimusele vastamata jätnud. Üheks vastamatajätmise põhjuseks oli asjaolu, et antud vallas kasupere kui teenus lihtsalt puudus. Teisalt leidus ka 3 valda, kus sotsiaaltöötaja teadis kasuperede olemasolust kuid ei teadnud vastava teenuse hinda. Ilmselt oli neil juhtudel mittevastamise põhjuseks see, et kasupere teenuse eest tasus Pärnu Maavalitsus. Kolme valla vastuste alusel arvutatud kasupere teenuse keskmiseks maksumuseks kujunes 500 krooni kuus.
Rahalise hinnangu andsid 7 sotsiaaltöötajat ja arvestuslikult ollakse nende põhjal valmis tulevikus kasupere teenuse eest maksma keskmiselt 685 krooni kuus. 4 juhul viidati sellele, et iga juhtum on erinev ning sellest lähtuvalt võib ka makstav summa olla erinev. Kas tähendab see seda, et majanduslikult vähem kindlustatud kasuperedele ollakse nõus rohkem maksma kui majanduslikult paremal järjel olevatele peredele või on hoopis olemas mingid objektiivsed kriteeriumid kasupere poolt pakutava teenuse kvaliteedi hindamiseks ja (tehtud töö) astmeliseks tasustamiseks, ei tea käesoleva raporti koostaja öelda.
Valdade sotsiaaltöötajad ei osanud enamusel juhtudel hinnata ka seda, millised võimalused on vallal tulevikus maksta lasteküla teenuse eest. Ilmselt tuleneb see jällegi asjaolust, et töötajatel pole piisavalt teavet lasteküla teenuse olemusest ja seetõttu ei osata hinnata, kui palju selle eest maksta võiks. Nii oli üks vastaja kirjutanud otse – “Pole ettekujutust lasteküla majandamisest ega kujuta ette kulusid”.
Teisalt on ei otsusta sotsiaaltöötajad rahade kasutamist ainuisikuliselt, vastavate summade kasutamiseks vajatakse ka omavalitsuse nõusolekut. Kuna valdade eelarved on siiani olnud küllaltki pingelised siis raha leidmine mingi uue teenuse (nt. lasteküla) eest tasumiseks võib osutuda raskeks.
Neljal juhul olid orienteeruvad summad siiski välja pakutud, sotsiaaltöötajad olid (tulevikus) nõus lasteküla teenuse eest maksma keskmiselt 950 krooni kuus (ühe lapse kohta). Vastuste hulga vähesuse tõttu ei pole kommenteeritav kasupere ja lasteküla teenuse eest makstavate summade erinevus.
Uurides, milliseid võimalusi näevad sotsiaaltöötajad ise laste hoolekande arendamiseks omas vallas selgus, et oma probleeme soovitakse enam lahendada kohapeal. Ankeetide vastused viitavad kasuperede süsteemi toimimisele valdades, siiski pöörati tähelepanu vajadusele kasuperendust veelgi toetada ja arendada (20% vastanutest). Mitmed vastajad on oluliseks pidanud individuaalset tööd (probleemsete) peredega sh. laste ja noorte perede nõustamist. Täiendava turvapaiga (turvatoa, ajutise varjupaiga) loomise vajadust võis välja lugeda vaid kahe valla vastusest. Ühes vallas tunti puudust sotsiaaltöötaja ja lastega tegeleva spetsialisti ametikohast.
Tuginedes küsitluse tulemustele arvab raporti koostaja, et lapsi, kellele oleks raske leida eestkostjat või kasuperet ning keda võiks lastekodu asemel paigutada lastekülla pole (lähitulevikus) Pärnu maakonnas üle 40-ne.
Sotsiaalhoolekandeameti ja Pereabikeskuse juhtkond (juhataja, juhataja asetäitja, peaspetsialistid) hindavad lasteküla kui uue konkureeriva laste hoolekandeteenuse pakkuja lisandumist Pärnusse positiivseks. Säilitamaks lasteküla kui (tavapärasest) erinevat hoolekandevormi soovitakse Eesti Lastekülade Ühenduselt siiski suuremat aktiivsust oma õiguste eest võitlemisel ning Eesti kultuuriliste ja sotsiaalmajanduslike iseärasuste arvestamisel. Keila Lasteküla murettekitavate külgedena nähakse eelkõige emade suurt töökoormust ja puudujääke seal kasutatavas peremudelis (igal perel on eraldi ema ja asendusema kuid isapoolse kasvatuse pakkumine lasub vaid küla meistri, külavanema ja meeskasvataja õlgadel).
Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse noortekodu juhataja Andres Guffi andmetel on Pärnus täiesti võimalik leida 4-5 peret, kus ollakse nõus (ja võimelised) kasvatama lapsi, kes mingil põhjusel oma peres kasvada ei saa. Noortekodu juhataja sõnul tuleks selliseid peresid eelistada nii lastekodule kui ka lastekülale. Selliste perede väiksem koosseis (võrreldes lastekülaga) ja mõlema vanema olemasolu on head eeldused lapse arenguks. Vaja on veel tagada kasuvanemate täiendav koolitus ning kasuperes valitseva olukorra (regulaarne) kontroll.
Hr. Guffi sõnul oleks lasteküla üheks võimalikuks alternatiiviks muudele hoolekandevormidele kuid selle rajamisel peaks lähtuma eelkõige Pärnu maakonna vajadustest. Hetkel pole ette näha omavalitsuste majandusliku olukorra paranemist ning täiendavate võimaluste teket lasteküla teenuse eest tasumiseks (kui teenus läheb tasuliseks). Seetõttu tuleks (maakonna vajadustest suurema) lasteküla rajamisel teostada täiendav uuring teiste maakondade (omavalitsuste) maksevõimest ja nõudlusest lasteküla teenuse järele. Hr. Guff leiab, et praeguse seisuga kataks Pärnumaa vajaduse lasteküla järele täielikult neljast või viiest majast koosnev (u. kolmekümnele lapsele mõeldud) kompleks.