|
KODUTUS KUI SOTSIAALNE
PROBLEEM - PÕHJUSI JA SELETUSI TARTU LINNA TÄISEALISTE
KODUTUTE NÄITEL
4. ARUTELU
Töö viimases osas arutletakse järgmistel teemadel:
isikute erinevatel eluperioodidel kuhjunud sotsiaalsed riskid,
mis on soodustanud või vallandanud kodutuks jäämise,
kodutuse mõju isiku elule, kodutusest väljapääsemise
strateegiad ja kodutuks jäänud isikute ühiskonnapoolsed
ootused ning tegurid, millega peaksid sotsiaaltöötajad
arvestama nn 'uuema põlvkonna' kodututele teenuse osutamisel.
Käesoleva uurimustöö valim (6 isikut) ei ole piisav
selleks, et teha laiapõhjalisi üldistavaid järeldusi,
samas püüab see kaasa aidata kodutuse fenomeni olemuse
mõtestamisele ja teadvustamisele. Uurimustöö
tulemused on mõeldud kodutuse kui sotsiaalse nähtuse
paremaks mõtestamiseks.
4.1. Kodustust soodustavad ja/või vallandavad faktorid
Kõre (2003) esitab kokkuvõtvalt Narvas 1998. aastal
läbiviidud kodututealase uuringus toodud järeldused,
et erinevate spetsialistide arvates on Eestis kodutust põhjustavate
individuaalsete tegurite mõju tugevalt võimendatud
(eriti sotsiaaltöötajate poolt) struktuursete teguritega
(eluasemepoliitika üliliberaalsus, tööhõivepoliitika
passiivsus, erivajadustega inimeste rehabiliteerimine, puudujäägid
sotsiaalkindlustuse ja -abi süsteemis). Selles võib
näha sotsiaaltöötajate institutsioonikesksust
ja vähest tähelepanu indiviidile ning oma vastutuse
äraandmist. Teisest küljest võivad sotsiaaltöötajad
laiendada struktuursete tegurite mõistet individuaalsetele,
mis on tugevalt ühiskonnapoolt mõjutatud. Johnson
& Cnaan'i (1995) järgi on indiviidist lähtuvad
põhjused kriminaalne tegevus, narkootiliste ainete liigtarbimine,
lapsepõlves kogetud negatiivsed elamused, konfliktid pereliikmetega,
vaimsed häired jne. Kokkuvõttes ei saaks ju ka neid
faktoreid pidada ainult isiku enda tahtest sõltuvateks.
Eelpoolmainitud struktuursed faktorid mõjutavad autori
arvates vägagi neid ühiskonnaliikmeid, kes on ohustatud
eelnevate elusündmuste riskidest ning toetava sotsiaalse
võrgustiku nõrkusest või puudumisest. Üldjuhul
mainitakse leevendavate struktuursete faktorite puudujääke,
aga ei mainita ennetavate ebatäiuslikkust (nt erikoolide
vähesust, laste- ja noorte vabaaja veetmise võimaluste
piiratust) ning ühiskonnapoolset turvalisust, perekonna
väärtustamist jne.
Käesolevast uurimusest selgus, et kuuest uuritavast neljal
olid hiljemalt 14. eluaastaseks välja kujunenud teatavad
riskid deviantse käitumise väljendumiseks. Tuginedes
eelnevatele uurimistulemustele võib väita, et lapsepõlves
on olemas hulk negatiivseid tegureid, mis enamasti võimenduvad
pärast bioloogilistest vanematest lahutamist. Samuti võib
kodutust mõjutada varane eraldumine perekonnast ning hoolitsuse
ja toetuse puudumine peale 18-ndat eluaastat (Vt lk 12 käesolev
töö). Autori arvates on lapsepõlve sotsiaalseid
riske põhjendamatult vähe kajastatud kodutuse geneesi
kirjeldamisel ning nende seostamist mõju avaldamisega
hilisemale kodutusele täiskasvanueas.
Täiskasvanueas esines uuritavatel mitmeid erinevaid asjaolusid,
mis soodustasid kodutuks jäämist. Nendeks olid töökaotus
(koondamine, ettevõtte pankrot, isiklikud konfliktid tööandjaga),
madalad sissetulekud võrreldes eluruumi kasutamise eest
tasutava üürisummaga (töötu abiraha, töövõimetuspension,
töötasu). Kõrge tööpuuduse taseme
ja madala konkurentsivõime tõttu (õpingute
varane katkestamine) sõlmiti mitmel juhul tööandjaga
suuline tööleping. See ei kohustanud tööandjat
tagama töötajale sotsiaalseid garantiisid. Ravikindlustuse
puudumise tõttu satuti haigestumise korral materiaalsetesse
raskustesse, töölepingu puudumine ja nn ümbrikupalga
maksmine tekitab ebakindlust ning töötasu lepitust
vähem või hoopis tasumata jätmist.
Töötus võib olla tõrjutuse tekkimise
eelduseks kui ka põhjuseks nagu alkoholitarbiminegi. Pikaajalised
töötud kogevad majanduslikke, sotsiaalseid ja emotsionaalseid
töötusest põhjustatud tagajärgi, mis neid
ühiskonnaelust eraldavad. Samas võib aga ka indiviidi
ja grupi tasandil kujuneda töötus tõrjutuse
tagajärjeks: katkenud haridustee, tööandjad võivad
koondada (tõrjuda) neile mingitel põhjustel mittesobivaid
(madalam haridustase, vanglast vabanenud).
Peamised individuaalsed riskid antud uurimuses olid: kriminaalne
taust (vanglast vabanenud), tervisliku seisundi halvenemine,
mis põhjustab pikaajalise töölt eemaloleku (k.a.
invaliidistumine), keerulised pereprobleemid (lahutused, perevägivald,
alkoholism).
Eelpooltoodud riskifaktorid on iseloomulikud kiirete ühiskondlike
muutuste ajastule. Durkheim'i ja Merton'i (1910; viide Aimre,
2001) anoomia teooria kohaselt tingib hälbivust anoomia.
Ühiskonna tasandil avaldub see normatiivsete käitumisstandardite
ning ühiste arusaamade ja veendumuste nõrgenemises
või kadumises. Indiviid on aga ängistusseisundis,
desorganiseerunud ja ühiskonnast isoleerunud.
Käesolevas uurimuses eristusid selgelt kaks gruppi isikuid.
Ühed olid need, kellel puudusid olulised riskid lapsepõlves.
Nende isikute riskid vallandusid täiskasvanueas seoses üleminekuaja
ettevõtete reorganiseerimise ja pankrotistumise tõttu
tekkinud töökaotusest ning õnnetusjuhtumitest
tingitud tervisekahjustustega (sh invaliidistumine), mis ei võimaldanud
või ei võimalda töötamist. Samas olid
nad riskide vallandumise hetkeks kaotanud olulise sotsiaalse
tugivõrgustiku osa oma lähedaste näol.
Teise grupi moodustasid need, kelle sotsiaalsed riskid avaldusid
juba varases lapsepõlves. Nende kodutuks jäämine
oli tingitud elu jooksul kuhjunud riskidest, mida madalate sotsiaalsete
oskuste ja toetava tugivõrgustiku puudumise tõttu
ei oldud suutelised lahendama.
Kokkuvõtvalt võib väita käesoleva uurimustöö
teoreetilise ja empiirilise osa põhjal, et kodutus on
nii ühiskonna toimimisest põhjustatud valupunktide
kui ka isikliku elu sotsiaalsete riskides kumuleerumise tagajärg.
4.2. Kodutuse mõju isikule
Uurimuses selgus, et kodutus mõjutab kodu kaotanud isikut
mitmeti ning seab piirangud teatud vajaduste rahuldamiseks. Maslow
(1970; viide Allardt, 1976) on loonud teooria inimeste vajaduste
mõistmiseks, mille kohaselt inimene ei ole motiveeritud/suuteline
liikuma kõrgema taseme vajaduste poole enne, kui madalama
taseme vajadused ei ole täidetud.
Käeolevas töös selgus, et Maslow poolt välja
toodud inimese põhivajadustest (füsioloogilised vajadused,
vajadus turvalisuse, emotsionaalse läheduse, adekvaatse
enesehinnangu ja eneseteostuse järele) on kodutu isiku puhul
rahuldatud vaid väike osa esmatasandi e füsioloogilisi
vajadusi. Kõik ülejäänud vajadused on rahuldamata.
Vajaduste täitmata jätmine tekitab erineval tasandil
erinevaid aistinguid ja tundeid. Maslow teooriale toetudes võiks
vajaduste mitterahuldamisest tingituid põhjusi käesoleva
uurimustulemuste põhjal kokkuvõtvalt esitada järgnevalt:
|
Inimese vajadused |
Rahuldamata vajadustest põhjustatud nähud |
|
1. FÜSIOLOOGILISED |
Janu, nälg, nõrkus, väsimus, valu |
|
2. TURVALISUS |
Ebakindlus, hirm, kartused |
|
3. EMOTSIONAALSED |
Üksildus, endassetõmbumine, kibestumine, eemaletõugatus |
|
4. ENESEHINNANG |
Süütunne, läbikukkumine, kimbatus, 'mind
pole kellelegi vaja' |
|
5. ENESETEOSTUS |
Frustratsioon, mõttetus, kasutus, igavaus, stagnatsioon |
Kodutus avaldab mõju nii isiku vaimsele kui ka füüsilisele
tervisele. Uurimusest selgus, et mõju vaimsele tervisele
on suurem kui füüsilisele. Kodutuks jäänud
isikul puudub privaatsus, näiteks puudub koht isiklike asjade
hoidmiseks, mis omakorda takistab uute lähisuhete loomist.
Ootuspärane tulemus oli seegi, et kodutute toimetulek on
sõltuvuses klimaatilistest tingimustest (suvel lihtsam,
talvel keerukam), mis viitab autori veendumuse kohaselt kodutute
isikute vajaduste rahuldamatajäämise primaarsele tasemele.
Uurimustöös selgus huvipakkuv nähtus - kodutud
teevad katsetusi omavahelise toetusvõrgustiku loomiseks.
Nad moodustavad toimetulekugruppe, milledes järgitakse omi
norme ja väärtusi ning püütakse abistada
ja toetada konkreetsesse võrgustikku kuuluvaid võrgustikukaaslasi
- tekib n-ö 'omasid-ei-jäeta-hätta'-efekt. Sellistesse
gruppidesse sattumine suurendab aga tõrjutust indiviidi
ja ühiskonna vahel veelgi. Gruppide moodustamine võib
tunduda küll efektiivsena füsioloogilise toimetuleku
saavutamiseks, kuid teisalt viib see veelgi sügavamasse
sotsiaalsesse tõrjutusse e eemaldusmisse ühiskonnast.
Süvenevad lõhed sotsiaalsete normide ja isikliku
saavutuse vahel. Sellega kaasnevad sotsiaalsest käitumisest
tingitud probleemid - häbitunne laste ja tuttavate ees,
sidemete kadumine tööjõuturul viibivate inimestega,
mistõttu on hiljem raske sinna uuesti siseneda. Toimub
algse mitteformaalse tugivõrgustiku hõrenemine,
mis viib lõpuks selle täieliku kaotuseni. Kujuneb
uus võrgustik kodutute toimetulekugrupi vormis, mis omakorda
ei ole funktsionaalne kodutute isikute resotsialiseerumisel ühiskonda.
4.3. Kodutusest väljapääsemise
strateegiad
Käesolev uurimus näitas, et ükski respondent ei
olnud kodutuksjäämist vabatahtlikult valinud, vaid
soovisid sellest olukorrast väljuda. See, et siiski mõned
võivad kodutuse valida oma elustiiliks vabatahtlikult,
näitab Inglismaal 1999. aastal läbiviidud sotsiaalse
tõrjutuse alane uurimus, mille kohaselt 5% kodututest
on kodutuks olemise valinud omal soovil (Westwater, 2001).
Käesolevast uurimusest selgus, et kodutuksjäänud
isikutel esines rohkem ebaefektiivseid kui efektiivseid toimetulekustrateegiaid
ja nende käsutuses oli vähe toimetulekuvahendeid kodutusest
väljumiseks. Efektiivsemad strateegiad (registreerunud sotsiaalkorteri
järjekorda ja/või tööhõiveametis,
hea koostöö sotsiaaltöötajaga jne) olid neil,
kes olid vähem aega olnud kodutud ning kellel oli lapsepõlvest
kaasas vähem riske (Lisa 4).
Kui inimesed on juba äärmusliku tõrjutuse seisundis,
on neil ilma ühiskonnapoolse toetuseta raske, kui mitte
võimatu, oma kodutuse probleemi lahendada. Nad on minetanud
võime adekvaatselt ühiskonnas pakutavaid hüvesid
kasutada. Kodutusest väljumist mõjutab ka kodutuks
olemise aja kestus ning toetava tugivõrgustiku olemasolu
ja iseloom. Sotsiaalvõrgustikku puudutavad uurimustulemused
näitavad, et hea võrgustik on tähtis toimetuleku,
tervise ja eluea osas (Korp, 2003). Teatavasti on aga enamusel
kodututel sotsiaalne toetav võrgustik katkenud ning kujunenud
ümber ühiskonda tagasiaitamise suhtes vähetoimivaks.
4.4. Ootused ühiskonnapoolsele abile
Intervjueeritud kodutute ootused ühiskonnapoolsele abile
olid üllatavalt tagasihoidlikud. Ootustes domineeris lootus
töö ja elukoha saamisel. Üldjuhul süüdistati
hoopiski ennast antud olukorda sattumisel - riigile ega valitsusele
ei tehtud suuri etteheiteid. Seda kinnitavad ka eelnevad uuringud,
mille põhjal on vaeste ja tõrjutute hulgas levinud
arvamus, et nad on ise süüdi oma olukorras, sellest
tulenevad ka alaväärsuskompleksid ja häbi pöörduda
kellegi poole abi saamiseks (Aimre, 2001). Ilmselt on abi mitteküsimine
seotud ka olulisel määral alanenud enesehinnangu ja
enese madala väärtustamisega. Osa uuritavaid leidis,
et riik elab oma elu ja nemad oma, milles sisaldub selge vihje
- olles äärmuslikult sotsiaalselt tõrjutud ei
peeta ennast enam selle ühiskonna liikmeks. Vaid üks
intervjueeritav oli siiski arvamusel, et rohkem võiks
olla riigi, sh linnavalitsuse poolset usaldust ja tähelepanu
kodutute suhtes. Riigiinstitutsioonid ja kodanikud ei ole tihtilugu,
ja seda eriti nõrkades ning kujunemisjärgus demokraatiates,
usaldussuhetes võrdväärsed partnerid - kodanikud
on oma õigustest liiga vähe informeeritud, seda kasutavad
ära avalikud institutsioonid, mistõttu ei tekigi
vastastikuseid usaldussuhteid (Seligman, 1997). Autori arvates
on kodutud üks haavatavamaid sotsiaalseid gruppe, kelle
seaduslik kaitse peaks olema riigi poolt tagatud. Nemad ise ei
ole suutelised oma õigusi ja vajadusi kaitsma, pigem süüdistavad
nad iseennast oma olukorra kujunemises.
4.5. Millega peaksid arvestama sotsiaaltöötajad
nn 'uuema põlvkonna' kodututele teenuse osutamisel
Kodutust on oma tekkimise algusaegadest saati kohalike võimukandjate
poolt sageli vaadeldud kui 'kellegi teise probleemi' (Dallos
& McLaughlin, 1993). Keskajal olid 'ullikeste laevad'
(ingl. k: ship of fools), millesse koguti tänapäeva
mõistes linna vaimse puudega ja toimetulekuraskustes 'tüütud
inimesed'. Aeg-ajalt saadeti see paat pärivoolu kusagile
minema, teadmatusse. Tänapäeval on asi õnneks
küll teistsugune, kuid probleemid ei kao, vaid tekivad ja
muutuvad koos ühiskonna arenguga.
Kaasaja sotsiaaltöös tuleks enam tähelepanu pöörata
sellele, kuidas kasutada kodutu isiku enda järelejäänud
ressursse, kuidas taastada enesehinnangut ja luua tingimusi eneseväärtustamise
paranemiseks. Selleks on vaja välja selgitada kodutuks jäänud
isikute endi nii efektiivsed kui ka ebaefektiivsed strateegiad
kodutusest väljumiseks ning aidata tal omandada lihtsaid
sotsiaalseid oskusi. Käesoleva uurimustöö intervjuude
läbiviimise käigus koges töö autor väga
selgelt sotsiaaltöötajatepoolset vajadust indiviidikeskse
lähenemise järele - sügavamalt käsitleda
ja uurida kliendi olukorda just tema taustast lähtudes,
aidates teda paremale toimetuleku tasemele tema oma ressursse
ja arengupotentsiaale rakendades. Scherr'i (1999) väitel
pööratakse arenenud riikides üha enam tähelepanu
kommunikatsiooni ja suhete tähtsustamisele ning sotsiaalse
tõrjutuse vähendamisele. See tähendab, et sotsiaaltöötaja
tegeleb juba varakult riskiperedega ning püüab ennetada
marginaliseerumist.
Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi osakonnas tegeletakse praegu
põhiliselt kodutute baasiliste (toit, riided, ajutine
peavari) ja mõningal määral ka stabiliseerivate
(tasuta linnaarsti teenus, dokumentide vormistamine) vajaduste
rahuldamisega. Kindlasti oleks vajadus abi osutamisel diferentseerida
abisaajaid lähtuvalt kodutuks olemise aja kestusest, vaimse
ja füüsilise tervise probleemidest jne. Kuna vältimatu
sotsiaalabi osutamise teenus on suhteliselt uus, siis oleks tööks
kodututega sotsiaaltöötajatel vajalik läbida täiendav
erialane ettevalmistus. Veel parem, kui kohalikul omavalitsusel
oleks üks spetsialist, kes on pädev ja huvitatud koordineerima
tööd kodututega.
Tõhustamist vajab koostöö teiste institutsioonidega
(psühhiaatriahaigla, tööhõiveamet, linna-
ja perearst, kodakondsus-ja migratsiooniamet, kirikud, varjupaik
jne). Tartu puhul tuleks kindlasti alustada koostööd
Tartu vangla sotsiaaltöötajatega. Tartusse oleks hädavajalik
luua rehabilitatsioonikeskus kodutuse ennetamiseks. Koostöö
on oluline, sest tegutsetakse ühise eesmärgi nimel
- et abivajajate probleeme tulemuslikult lahendada ja samaaegselt
stimuleerida abivajajaid ka ise oma probleeme lahendama.
Olulise vajadusena ilmnes kodutuks jäänud isikutele
päevaseks ajaks rakenduse leidmine. Preventiivseks tööks
kuritegude vähendamisel ja isiku toimetulekuvõime
parandamisel soovitavad paljud autorid teenuste pakkumise suurendamist
- eriti tegevuse organiseerimist päevasel ajal. Tartu linnavalitsus
võiks mõelda kodutute päevakeskuse loomisele
Tartusse. Vajadus selle järgi ilmselt on olemas. Pauluse
kiriku töötajate sõnul kujuneb talveperioodil
supiköögist nn alternatiivne 'päevakeskus', mis
samas takistab nende igapäevast tööd. Samas pole
kodututel ka kusagile mujale minna.
Lisaks võiks luua kohalike omavalitsuste vahel ka üldise
andmebaasi vältimatu sotisaalabi taotlejate kohta. Tartu
linnal võiks olla kodutute interneti kodulehekülg,
mis võimaldaks vahendada kodutute vajadusi ning võimalikku
pakutavat abi linnakodanike poolt (toit, riided, töö,
vaba elamispind jne). Informatsiooni edastamine ja vahetamine
kaasaks ka kogukonda abistamisprotsessi ning vähendaks diferentseeritust
ühiskonnaliikmete vahel.
Erinevate autorite ja empiiriliste uurimuste põhjal võib
kokkuvõtvalt öelda, et kaasaegses sotsiaaltöös
kodutute inimestega on olulisim:
- arendada laiemat arusaamist ning mõistmist täisealiste
kodutute vajadustest;
- olla võimeline ära tundma erinevate kodutute
alagruppidele iseloomulikke tunnuseid;
- möönma, et abi osutamine ja saamine muutub enam
keerukamaks ning raskemini kättesaadavaks, seda olukorras,
kus selle järele on kasvav vajadus;
- arendada meetodeid kodutute olemasolevate toimetulekuressursside
parimaks rakendamiseks.
Eelpooltoodu eeldab ühiskonnapoolse stigmatiseerituse
vähendamist ning sotsiaalse sidususe suurendamist. Teenuse
osutamisel tuleb arvesse võtta ka kodutusega kaasnevaid
sotsiaalseid probleeme. Vajalik on tunda kodutute erinevaid alagruppe
ning nendele iseloomulikke käitumismustreid.
Kokkuvõte
Kodutuse kui sotsiaalse probleemi lahendamise ja tekkimise
ennetamist vaadeldakse erinevates riikides erinevalt, sõltuvalt
nende riikide sotsiaalmajanduslikust ja poliitilisest arengust
ning kodanikuühiskonna ühtsusest. Ida- ja Kesk-Euroopa,
sh. Eesti iseärasuseks on ühiskondliku režiimi
vahetus, millega kaasnesid muutused eluasemepoliitikas ning sotsiaalhoolekande
sfääris.
Käesolevas töös uuriti riske ja riskide kuhjumist
inimese suhetes erinevate elukeskkondadega, mis on viinud neid
äärmuslikult tõrjutud sotsiaalse olukorrani.
Intervjueeriti 6 Tartu linna täisealist kodutut. Põhitulemused
võib kokku võtta järgmiselt:
1. Muutused kodutuse geneesis on tingitud üleminekuühiskondade
majanduslikest ja sotsiaalpoliitilistest muudatustest, jätkuvast
industrialiseerumisest, muutustest perekonnastruktuuris - suurenenud
on üheliikmeliste perekondade arv ja süvenenud üldine
individualiseerumine.
2. Kodutus on variatiivsete individuaalsete ja strukturaalsete
tegurite kumuleerumise tagajärg.
3. Kodutus avaldab isikule vaimset ja füüsilist mõju.
Kodutukaotuse geneesi käigus toimub algse mitteformaalse
tugivõrgustiku hõrenemine ning hiljem selle täielik
kadumine. Kujuneb uus ebafunktsionaalne võrgustik kodutute
isikute ühiskonda resotsialiseerumise suhtes.
4. Kodutute ühiskonnapoolsed ootused on tagasihoidlikud.
Kodu kaotanud isiku õigused peaksid olema rohkem riigi
poolt kaitstud.
5. Kodutute probleemide lahendamisel tuleb eristada kodutuse
strukturaalseid põhjusi personaalsetest. Suuremat tähelepanu
tuleks pöörata kodutuksjäänud isiku sotsiaalse
tugivõrgustiku toetamisele ning meetodite arendamisele,
kuidas kodutute olemasolevaid toimetulekuressursse parimal viisil
rakendada.
Kokkuvõttes võib öelda, et arenenud riikides
on üha suuremat tähelepanu hakatud pöörama
strukturaalsete ja personaalsete põhjuste eristamisele
kodutute probleemide lahendamisel. Viimastel aastatel on esile
kerkinud üks tähtis aspekt - kodutute õigustest
on hakatud rääkima. Samuti on leitud, et kodutud ei
ole ainult üks homogeenne segment ühiskonnas, vaid
grupp erinevaid isiksusi, kelledel igaühel neist on oma
nimi ja kodutuksjäämise lugu.
Kaasaja Eesti ühiskonna eesmärk võiks olla jõuda
olukorrani, kus kõik ühiskonnaliikmed osalevad väärikal
ja jõukohasel viisil väärtuste loomisel ning
saavad loodust/toodetust ka õiglasel moel osa. Praktikas
tähendab see kokkulepitud tegutsemist eelkõige neis
sotsiaalelu valdkondades, kus on kujunenud oht pikaajaliste vastasseisude/väljajäetuse
kujunemiseks - näiteks läbi põlvkondade ulatuv
vaesus, suletud muulasenklaavid, hariduslik tõrjutus,
perifeeriapiirkondade kujunemine jne.
Sotsiaalne tasakaal kui mõiste on teadagi metafoor. See
on hoiak, mis väljendab soovi vältida ühiskonnas
suuri erisusi ja vastasseise. Madala sidususega ühiskond
ei talu suuri riske ja teravaid vastuolusid. Miljoniline kogukond
ei saa endale lubada ootamatuid hüppeid olukorras, kus maandumispaik
on ebamäärane. Sotsiaalsed puhvrid ehk riskide ennetamise
poliitika peaks olema Eesti jaoks võtmeküsimuseks.
Preventsioon on palju odavam kui ravimine, kuid see nõuab
huvi, soovi tegeleda, ettenägelikkust ja poliitilist ning
administratiivset võimekust, et turumehhanismide tõrgetele
efektiivselt reageerida.
Kasutatud kirjandus
Aimre, I. (2001). Sotsioloogia. Sisekaitseakadeemia.
Tallinn: Ühiselu.
Allardt, E. (1976). Dimensions of Welfare. Porvoo.
Barnett, E., Casper, M. Letters. A Definition of 'Social
Environment'. American Journal of Pyblic Health. Mar 2001,
Vol. 91, Issue 3.
Clinard, M.B. (1974). Sociology of deviant behavior.
Ed by Holt, Reinehart & Winston. USA.
Dallos, R., McLaughlin, E. (ed). (1993). Social problems
and the family. The Open University. London.
Eatwell, J., Ellmann, M., Karlsson, M., Nuti, D.M., Shapiro,
J. (2000). Pehme riik, karm eelarve. Tallinn: AS Pakett.
Ezzy, D. (2002) Qualitative analysis: practice and
innovation. Crows Nest: Allen & Unwin
Gilman, S.E., Kawachi, I., Fitzmaurice, G.M., Buka, S.L.
Childhood adversity and the onset, recurrence, and remission
of major depression. Annals of Epidemiology. 2002, Vol.12,
Issue 7.
Hallik, L. (2001). Kodutus kui marginaliseerumise tulemus
- põhjusi ja lahendusi. Bakalaureusetöö. Tartu
Ülikool.
Holmes, C. The right to a home: housing rights for
homeless people. National Housing Conference. Brisbane.
October, 2001.
Johnson, A., Cnaan, R. Social work practice with homeless
persons: state of the art. Research on Social Work Practice.
19995, Vol.5, Issue 3.
Kõre, J. Kodutus ja sotsiaaltöö -
Eesti lahendused. Sotsiaaltöö. 2003,1.
Kährik, A. (ed). (2002). Eluasemepoliitika Euroopas
ja Eestis. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.
Kärkkäinen, S.-L. (ed). (1996). Homelessness
in Finland. National Research and Development Centre for Welfare
and Health. Gummerus Kirjapaino Oy, Jyväskylä.
Lagerspetz, M. Sotsiaalsete probleemide seminar.
Eesti Humanitaarinstituut. Sügissemester, 2002.
Mäntysaari, M. (1993). Sotsiaaltöö
küsimusi. Tallinn: EV Sotsiaalministeerium.
Scherr; A. Transformations in social work: from help towards
social inclusion to the management of exclusion. European
Journal of Social Work. 1999, Vol.2, No 1.
Schilling, J. (1997). Soziale Arbeit. Berlin: Luchterland.
Schuyt, K. (2002). Essays on economic, social and cultural
opportunities at global and local levels. The 30th International
Conference on Social Welfare. Rotterdam. June, 2002.
Siplane, A. (2001). Bioloogiliste sidemete katkemise
seostest hälbiva käitumisega. Magistritöö.
Tallinn: TPÜ.
Schwandt, T.A. (1997). Dictionary of Qualitative
inquiry. Sage Publication: USA.
Swärd, H. (1999). Homelessness in Sweden - discussion,
patterns, and causes. European Journal of Social work. Vol.
2, No. 3.
Internetis avaldatud materjalid:
Allaste, A.-A. (2001). Miks Narva teismelised kasutavad
uimasteid? Elukeskkonna seosed probleemkäitumisega.
Tallinn: Eesti Humanitaarinstituut[WWW] http://www.ehi.ee/.
(05.09.02).
Baltimore City Services. (2000). 2000 consolidated
plan narrative homeless [WWW] http://www.ci.baltimore.md.us/
( 09.12.02).
Cambridge Police Department. Homeless person in Cambridge
2000-2001 [WWW] http://www.ci.cambridge.ma.us/.
(01.06.03).
EV Sotsiaalministeerium. Sotsiaalala terminoloogia.
[WWW] http://www.sm.ee/. (18.02.03).
Ginter, J. (1998). Säästev areng ja sotsiaalne
õiglus [WWW] http://www.tartu.ee/.
(15.12.02).
Korp, E. Võrgustikutöö võimalused
lapse aitamisel. Tallinna Pedagoogika Ülikool [WWW] http://www.lasteturva.ee/.
(16.05.03).
Kuddo, A. (2002). Seminarimaterjalid. Eesti Tööandjate
Keskliit. http://www.ettk.ee/.
09.05.03.
Merchants Quay Ireland. Direct Services: homeless services
[WWW] http://www.mqi.ie/. (06.01.03).
Medecins Sans Frontieres (MSF). (2003). Homelessness
and hardship in Moscow [WWW] http://www.msf.org/countries/page.
(29.04.03).
National Coalition for the Homeless (NCH). Illegal
to be homelessness: The criminalization of homelessness in the
United States [WWW] http://.nationalhomeless.org.
(30.12.02).
National Survey of Homeless Assistance Providers and Clients
(NSHAPC). (1996). Homelessness: programs and the people they
serve - highlights report [WWW] http://www.huduser.org/
(06.09.02).
NYC Department of Homeless Services (NYCDHS). About
the department: Adult services: description of program [WWW]
http://www.nyc.gov. (06.09.02).
Saava, A. jt. (2002). Eesti rahva tervis 1991-2000.
Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituut. [WWW] http://www.arth.ut.ee/.
(08.01.03).
Shelter. Housing and Homelessness [WWW] http://www.shelter.org.uk.
(30.08.02).
St Mungo's Homelessness Agency. Older homeless people's problems
and needs [WWW] www.mungos.org. (06.09.02).
Ontario Public Health Association. Resolution on health
impacts of homelessness [WWW] http://www.apolnet.org/.
(05.09.02).
Ouellette, N.M.(2002). Have the needs of the homeless
changed over the past decade? An empirical assessment [WWW] http://apha.confex.com. (09.12.02).
Phelan, J. (1997). The stigma of homelessness: the
impact of the label 'homeless' on attitudes toward poor persons.
Social Psychology Quarterly. Standford University [WWW] http://www.standford.edu/.
(12.12.02).
Resource Information Service. Homeless Pages [WWW]
http://www.homelesspages.org.uk/.
(15.09.02).
Seattle & King County. Public Health News [WWW]
http://www.metrock.gov/.
(14.12.02).
University of California, San Francisco (UCSF). What
are homeless people's HIV prevention needs? [WWW] http//www.epibiostat.ucsf.edu.
(09.12.02).
Westwater, D. (2001). Working with elderly rough sleepers
on the street [WWW] http://www.mungos.org.
(09.12.02).
Sotsiaalhoolekande seadus. RT I 2001, 98, 617. [WWW]
http://seadus.ibs.ee/seadus/aktid/.
(20.03.03).
|