SISSEJUHATUS
Tuntud filosoof Wittgenstein on öelnud, et filosoofia
ei tohi mingil viisil sekkuda tegelikku keelekasutusse, lõpuks
võib ta seda ainult kirjeldada. Filosoofia lihtsalt asetab
kõik meie ette ning ei seleta ega tuleta midagi. Ta jätab
kõik nii nagu on.
Valisin selle teema sellepärast, et kuna kõik
me anname lubadusi, siis on ju huvitav teada, mida arvab nende
andmistest Soome kuulus filosoof Georg Henrik von Wright. Samas
on ka hea teada, et kuidas oma lubadustest n.ö lahti öelda
ja seda see tuntud filosoof ridade vahel ka õpetab.
I
Mis on lubadus? St mis laadi asjad on lubadused? Millise kategooria
alla kuuluvad lubadused?
Lubadus ei ole lausung ega lause ega üldse miski, mida
võiks nimetada keeleliseks kategooriaks. Samuti
pole lubadus akt (tegu) ega suhe lubaduse andja ja lubaduse saaja
vahel. Ka oleks väär öelda, et lubadus on teatud
liiki kohustus. Ent samas on lausung, lause,
akt (tegu), suhe ja kohustus
kõik vajalikud selleks, et anda rahuldavat käsitlust
lubadustest.
Lubadused kuuluvad samasse kategooriasse nagu kokkulepped
ja lepingud. Tavakeeles nähtavasti puudub selle kategooria
jaoks nimetus- ja pole tarvidust hakata talle siinkohal nime
välja mõtlema.
Lubadus ei ole tegu, kuid lubamine või lubaduse andmine
ilmselt on inimesele omane tegu. Seda laadi teole on iseloomulikud
järgmised tunnused:
(a) Säärast tegu ei saa toime panna üksipäini.
Ta nõuab kahte osapoolt, lubaduse andjat (lubajat) ja
lubaduse saajat (lubaduse võtjat). Need kaks on inimolendid.
Ma jätan kõrvale juhu, kus lubadus antakse kollektiivselt
või ühiselt mitme toimija poolt, samuti juhu, kus
lubaduse saajaid on rohkem kui üks. Tundub, et need juhud
on oma olemuselt sarnased praegu vaadeldava lihtsama juhuga.
Kui lubamisakte ei saa sooritada üksi eelmainitud mõttes,
siis ei ole rangelt võttes võimalik
anda lubadust iseendale. Ometi teeme me mõnikord asju,
mida me kirjeldame kui lubaduse andmist iseendale. Mulle tundub
siiski, et lubadused iseendale on lubadused ainult teatavas analoogilises
mõttes. Ma jätan siinkohal esitamata selle arvamuse
põhjendused. Neil on pistmist mõistega omama
kohustust kellegi suhtes Möödaminnes olgu märgitud,
et tõotused ja vanded on lubadustega suguluses. Näib,
et nad erinevad lubadustest muuhulgas adressaadi iseloomu poolest:
viimased ei pruugi olla inimolendid.
(b) Lubamisakti sooritamine, tema nii-öelda
füüsikaline aspekt seisneb selles, et lubaja pöördub
lubadusevõtja poole- kas suuliselt või kirjalikult-,
kasutades seejuures iseloomulikku sõnalist vormi.¹
Seda verbaalset sooritust võiksime nimetada ütluseks
(sõna laias tähenduses).
Inglise keeles on tavapäraseks sõnaliseks vormiks,
mida kasutatakse lubamisel, ma luban; sellele järgneb
väljend asja kohta, mida lubatakse, nt fraas tulla
sind vaatama homme hommikul. Tavapärasel vormil on
variante. Ma annan oma sõna on teine vorm.
Hiljem osutan ma veel ühele võimalikule alternatiivsele
vormile, mis erineb mõlemast väljendist- ma
luban ja ma annan oma sõna- selle poolest,
et ta ei ole kindlasti kõneviisis lause.
Väärib märkimist, et lubaja verbaalne toiming
lubaduse andmisel seisneb sageli ainuüksi jaatavas vastuses
lubadusevõtja küsimusele kas sa lubad, et
?
Mulle tundub, et lubadustest kirjutanud filosoofid on kaldunud
ignoreerima lubadusevõtja rolli lubamisaktis, või
käsitlemalubamist ühekülgselt ainult lubaja vaatevinklist.
Kui keegi pöördub minu poole sõnadega ma
luban sulle, et p ja kui ma pole palunud tal teha p, tunneksin
ma tõenäoliselt hämmastust ja piinlikkust. Tekivad
küsimused: Mida ta silmas peab?, Kas ta
teeb äkki nalja?. Kui ma ei suuda mõista, miks
ta peaks mulle lubama antud asja teha, tõenäoliselt
keelduksin astumast temaga lubaja-lubadusevõtja suhtesse.
(Nii lubaduse võtmine kui ka tema andmine on teatud laadi
tahtlik tegu.) Tema verbaalne toiming ei moodustaks sel juhul
lubamisakti.
Asja, mida lubatakse, nimetan ma edaspidi lubaduse objektiks.
Lubaduse objektiks on üks või mitu tulevast tegu
(ja/või teost hoidumist) lubaja poolt. Lubadused käivad
tingimata tuleviku kohta. Ei saa lubada, et ollakse midagi teinud.
Ega ka seda, et miski on nii ja naa- näiteks et kaks korda
kaks on neli. Küll on aga võimalik anda kinnitusi
[assurances] sääraste asjade kohta. (Kinnitused näevad
mõnikord välja nagu lubadused, mis käivad
mineviku kohta. )[wright:199-202]
(c) Lubamisaktis tekib lubaduseandjal kohustuslubadusevõtja
suhtes. See on kohustus teha lubatud asja (lubaduse objekti).
Seda, et x-il on y suhtes kohustus teha teatud asju (või
hoiduda teatud asjadest), võib nimetada normatiivsekssuhteks
x ja y vahel. Lubamisakti edukas sooritamine kehtestab niisiis
kahe toimija vahel normatiivse suhte. Tuleks märkida, et
lubamisaktidest sugenevad kohustused on erilist laadi. Ma nimetan
neid siin kohustusteks isikute suhtes. Mitte iga kohustus, mis
inimesel võib lasuda, ei ole kohustus mõne teise
inimese (või inimeste) suhtes. Kui x-il on kohustus y
suhtes, siis öeldakse, et y-il on teatav õigus x
suhtes, nimelt õigus nõuda või taotleda,
et x täidaks oma kohustuse (st peaks oma lubadust). Säärastel
õigustel on mõnikord juriidiline tähendus.
See õiguse mõiste on minu arvates loogiliselt üsna
erinev sellisest õiguse mõistest, mille korral
õigusevaldajal lubatakse teha teatud asja ja ühtlasi
keelatakse teistel takistada õigusevaldajat seda asja
tegemast, kui ta peaks otsustama oma õigust kasutada.
II
Millal, millistel asjaoludel ütleme me, et lubadus on
antud, st lubamisakt on edukalt sooritatud? [wright:202]
Tundub, et ei ole võimalik täpselt öelda,
kuidas tuleb sõnu kasutada, selleks et tekiks lubadus.
Isegi kui sõnu kasutatakse kavatsusega anda lubadus,
ei ole see piisav tagatis, et lubadus anti. Sest too, kellele
sõnad olid suunatud, ei pruugi adekvaatselt reageerida.
Ta võib-olla pole isegi võimeline astuma teise
toimijaga lubaja-lubadusevõtja suhtesse.[wright:203]
Ehkki sõnade kasutamine pole iseenesest piisav, et
lubamisakt toimuks, on sõnade või märkidekasutamine
selle jaoks tarvilik. Lubamine hõlmab olemuslikult
keele kasutamist. Lubaduste andmine ja võtmine on seepärast
võimalik ainult selliste olendite puhul, kes suudavad
suhelda üksteisega sümbolite kaudu.[wright:203-204]
Ma mainin ja käsitlen siinkohal lühidalt eel kolme
asja, mida võib pidada tarvilikeks tingimusteks (lisaks
sõnalise vormi kasutamisele, et võiks
tõsiselt öelda, et lubamisakt on (edukalt) sooritatud
või et kahe toimija vahel on olemas lubaduseandja- lubadusevõtja
suhe. Siinkohal ei väideta, et need neli tarvilikku tingimust
ühiselt moodustavad piisava tingimuse. Ega väideta,
et on võimalik sõnastada tarvilikke ja piisavaid
tingimusi selle üle otsustamiseks, millal on need neli tarvilikku
tingimust mingil kindlal juhul täidetud.
(a) Tarvilik tingimus lubaduse tekkimiseks ehk kehtestumiseks
on see, et asjaosalised pooled, st lubaja ja lubadusevõtja,
teavad, mida teevad, kui nad annavad ja võtavad lubadusi.
Võiksime öelda ka nii, et nad peavad olema tuttavad
lubamise institutsiooni ja tavaga. Kui laps on õppinud
rääkima ja ütlema ma luban
,
siis see ipso facto ei tähenda, et ta võib anda ja/või
võtta lubadusi. Võime lubamisakti sooritada eeldab
mõlema lubamises osaleva toimija teatavat kontseptuaalset
küpsust.
(b) Faktist, et lubamisaktid kutsuvad esile kohustusi, võime
dedutseerida järgmise tarviliku tingimuse, selleks, et võiks
öelda, et säärane akt on sooritatud: lubaja peab
olema võimeline sooritama säärast laadi (säärase
kategooria) tegu, millesse lubatud tegu kuulub. (Küsimus,
kas ta suudab sooritada seda individuaalset tegu, mis täidaks
tema lubaduse, ei puutu küsimusse, kas ta on andnud lubaduse
või ei.) Kui on selge, et lubaja ei suuda sooritada säärast
liiki tegu, mida ta ütleb end lubavat (nt ujuda üle
Atlandi ookeani), siis me tunnistame tema sõnad nonsensiks
ega käsitle neid nii, nagu moodustaksid nad lubaduse.
(c) Lõpuks võib faktist, et lubamisaktid kutsuvad
esile erilist laadikohustusi, mida ma nimetasin kohustuseks isikute
suhtes, ammutada järgmise tarviliku tingimuse, selleks et
võiks tõeselt öelda, et on sooritatud lubamisakt:
lubamise objekt peab kujutama endast lubadusevõtja mingit
huvi, peab olema tema jaoks hüve, miski, mida ta tahab või
tervitab. Mulle näib, et mõistel kohustus isiku
suhtes on niisugune loogiline joon, et säärane
kohustus saab kellelgi lasuda ainult sel tingimusel, et kohustuse
täitmine on tolle isiku huvides, kelle suhtes on see kohustus.
Et näha huvide tähtsust lubamises, on kasulik vaadelda
tingimusi, millal lubadused tavaliselt tekivad. Algatus
kuulub harilikult lubaduse võtjale mitte lubajale.
Mõnikord juhtub, et akt, mis iseenesest ei paku lubadusevõtjale
huvi, muutub tema huviks selle tagajärjel, et seda mainitakse
sõnalises vormis ma luban
.
Kui kellelegi pakutakse lubaduse objektina midagi, mille vastu
tal puudub igasugune huvi, siis ta kas hakkab selle asja vastu
huvi tundma ning astub pakkujaga lubadusevõtja-lubaja
suhtesse või keeldub säärasesse suhtesse astumast.
Teisel juhul see, mida võimalik lubaja ütles ja tegi,
ei moodustanud lubamisakti.
Mõnikord juhtub, et lubadusevõtja kaotab huvi
lubaduse objekti vastu, enne kui lubadus on täidetud. Siis
lubaja vabaneb, nagu me ütleme, kohustusest oma sõna
pidada. Lubaduseandja-lubadusevõtja suhe lakkab olemast,
haihtub.
Mõnikord kasutatakse sõnalist vormi ma
luban
isiku poole pöördumisel, teadesseejuures,
et antud sõnalises vormis mainitud asi on selline asi,
mida too isik väldib. Seda sorti lubadust nimetame
me ähvarduseks.
Enamasti ei ole suurt vahet, kas inimene ütleb teisele
ma karistan sind, kui
või luban,
et karistan sind, kui
. Aga on suur vahe, kas inimene
ütleb teisele ma teen nii, nagu sa palud või
ma luban teha seda, mida sa palusid. Esimesel juhul
omab kaalu vaid kavatsuse deklareerimine- sõltumatult
sellest, millist sõnalist vormi on kasutatud ähvarduse
teatavakstegemisel. Karistusega ähvardamine ei saa eeldada
lubaduse kohustavat iseloomu (ähvardava isiku suhtes). [wright:204-
209]
III
Kas sõnalist vormi ma luban
saab
kasutada selle väitmiseks, et ma luban
? Või,
kui anda küsimusele täpsem kuju: kas antud sõnalise
vormi üht ja sama eksemplari saab kasutada nii lubamiseks
kui selle vältimiseks, et ma annan lubaduse?
Tuleb teha vahet võimalusel, et sõnu ma
luban
kasutatakse väite esitamiseks, ja võimalusel,
et nad väljendavad tõest propositsiooni. Et nad võivad
teha teist, selles pole minu arvates tarvis kahelda. Sõnad
ma luban
väljendavad tõest propositsiooni
siis ja ainult siis, kui peab paika, et ma luban
. Kuid
faktist, et need sõnad tegelikult juhtuvad väljendama
tõest propositsiooni, ei järeldu, et neid on kasutatud
(tõese) väite esitamiseks. Sõnad, nii nagu
nad on, võivad väljendada (tõest või
väära) propositsiooni isegi siis, kui pole kedagi,
kes antud propositsiooni mõlgutaks või
käsitaks. Kuid võidakse väita,
et sõnu ei kasutata väite esitamiseks, kui nende
kasutaja ei kavatse neid niimoodi kasutada.
Kui sellega nõustuda, siis vastus küsimusele,
kas ühtesid ja samu sõnu saab kasutada nii lubamiseks
kui väitmiseks, et on antud lubadus, sõltub sellest,
kas isikul võib olla ja kas ta võib ühekorraga
teostada kaks kavatsust- anda lubadus ja väita, et antakse
lubadus. Kuid nõustudes, et isikul võib olla kaks
kavatsust ühes aktis, on üsna ilmne, et tavaliselt
inimesel ei ole mõlemat kavatsust. Seepärast on ainult
harvadel juhtudel nii, et sõnu ma luban
kuuldavale tuues ma sooritan nii lubamisakti kui väidan,
et ma sooritan selle akti.
IV
Kas on tõsi, et me peaksime oma lubadusi pidama? Kas
me peaksime tõesti oma lubadusi pidama? Kust- kui üldse
mingist allikast- ammutab kohustus pidada lubadusi oma siduva
jõu, oma kehtivuse? Ma ütlen edaspidi,
et need ja samalaadsed küsimused on mingil ähmasel
ja ebatäpsel viisilseotud lubaduste pidamise kohustuse alusega.
Niipalju kui ma aru saan, on sellel probleemil kaks üpris
erinevat aspekti. Ma osutan neile kahe küsimusega, vastavalt,
kas lubadusi peaks pidama? ja kas ma pean tegema
p, kui ma lubasin seda teha?. Esimene küsimus käib
(üldise) lubaduste pidamise kohustuse kohta, teine aga (otseselt
või peamiselt) kohustuse kohta teha konkreetset asja,
kuna seda on lubatud.
Tavakasutus ei tee teravat vahet peaks [ought]
ja peab[must] tähenduse vahel. Siiski saab teatud
vahet teha ja seda on oluline silmas pidada.
Ma ütlen, et midagi peab tegema, kui selle tegemine on
(põhjuslikult) tarvilik mingi eesmärgi saavutamiseks.
Ma nimetan säärast tegutsemistarvilikkust praktiliseks
tarvilikkuseks. Küsimus, kas ma pean tegema p, kui olen
lubanud seda teha, on niisiis küsimus sellest, kas lubadusepidamine
on siin praktiline tarvilikkus (mingi eesmärgi seisukohalt).
Kasulik viis rünnata küsimust, kas oma sõna
pidamine on konkreetse lubaduse jaoks praktiline tarvilikkus,
on uurida, millised tagajärjed oleksid lubaduserikkumisel.
Kui see toob kaasa midagi säärast, millest lubaja hoidub,
mida ta ei tahaks endale osaks langevat, siis on tema jaoks tarvilik
pidada oma sõna, et sellest halvast pääseda.
(Kas sõnapidamine on ühtlasi piisav kõnealuse
eesmärgi saavutamiseks, on muidugi mõista teine küsimus.)
On selge, et lubaduse murdmine ei pruugi mingil individuaalsel
juhul üldse mõjutada lubaja heaolu. Ent samas on
selge, et see võib tema heaolu mõjutada tunduvalt-
ja mitmesugusel viisil. Osapool, keda ta on ülekohtuselt
kohelnud, võib püüda ise kätte maksta.
Või ta võib pöörduda kohtumõistmise
poole, et sundida lubajat oma sõna pidama või karistada
teda sõnamurdmise eest. Isegi kui lubaduse andjal pole
karta kumbagi neist kahest halvast, riskib ta sõna murdes
ära teenida karistuse, mis seisneb selles, et teda
ei usaldata kunagi - kuid tsiteerida Hume`i sõnu.
Karistust, mis seisneb selles, et inimest ei usaldata enam
kunagi, võiks nimetada ka väljaheitmiseks edasisest
osalusest lubamise praktikas (institutsioonis). Väljaheitmine
on asjaomase indiviidi jaoks karistus, see tähendab halb,
ainult sel juhul, kui osalus on hüve. Enamiku inimeste jaoks
on osalus hüve, mille püsiv kaotamine teeb nende elu
äärmiselt õnnetuks. Kuna see kaotus pole alati
lõplik ning ei järgne alati ühele ainsale sõnamurdmisele,
kipuvad inimesed unustama selle ränkust, kui neilt võetakse
lubamispraktikas osalemise hüved.
Kaalutlused, kas mingit konkreetset lubadust peab pidama,
formuleeritakse harilikult lubaduse sõna mitmesuguste
ebasoovitavate tagajärgedega seonduvate riskide (tõenäosuste)
terminites. Toimija võib olla esialgu valmis minema riskile,
mida ta hiljem kahetseb. Ta võib hakata mõtlema,
et ta oleks pidanud oma sõna pidama, arvestades seda,
mis juhtus tema sõnamurdmise tagajärjel. Ta oli vääralt
hinnanud praktilist tarvilikkust.
Püüe väita, et igal lubajal lasub alati praktiline
tarvilikkus oma sõna pidada, ei tundu realistlik. Arvata,
et praktiliselt kõigil toimijatel on enamasti tark oma
lubadusi pidada, on kaine mõistus.
KOKKUVÕTE
Täitsa huvitav on lugeda ühe filosoofi mõtteid
ühe kindla teema kohta ja huvitav on ka vaadelda, et kuidas
ta ühest väikesest sõnast lubadus
suudab nii palju kirjutada ja selle nii lahti harutada, et minusugusel
käib tema mõtte järgimine lihtsalt üle
jõu.
Kuuulus Saksa filosoof Marx on öelnud, et filosoofid
on maailma ainult mitmeti tõlgitsenud, kuid asi seisneb
selles, et seda muuta. Tabavalt öeldud, kui nad võiksid
seda ju natukenegi lihtsamas sõnastuses teha, et minusugusedki
sellest midagigi aru saaksid.
KASUTATUD KIRJANDUS
Georg Henrik von Wright. 2001. Filosoofia, loogika ja normid.
VAGABUND
|