SISSEJUHATUS

Tuntud filosoof Wittgenstein on öelnud, et filosoofia ei tohi mingil viisil sekkuda tegelikku keelekasutusse, lõpuks võib ta seda ainult kirjeldada. Filosoofia lihtsalt asetab kõik meie ette ning ei seleta ega tuleta midagi. Ta jätab kõik nii nagu on.

Valisin selle teema sellepärast, et kuna kõik me anname lubadusi, siis on ju huvitav teada, mida arvab nende andmistest Soome kuulus filosoof Georg Henrik von Wright. Samas on ka hea teada, et kuidas oma lubadustest n.ö lahti öelda ja seda see tuntud filosoof “ridade vahel” ka õpetab.


I

Mis on lubadus? St mis laadi asjad on lubadused? Millise kategooria alla kuuluvad lubadused?

Lubadus ei ole lausung ega lause ega üldse miski, mida võiks nimetada “keeleliseks” kategooriaks. Samuti pole lubadus akt (tegu) ega suhe lubaduse andja ja lubaduse saaja vahel. Ka oleks väär öelda, et lubadus on teatud liiki kohustus. Ent samas on “lausung”, “lause”, “akt (tegu)”, “suhe” ja “kohustus” kõik vajalikud selleks, et anda rahuldavat käsitlust lubadustest.

Lubadused kuuluvad samasse kategooriasse nagu kokkulepped ja lepingud. Tavakeeles nähtavasti puudub selle kategooria jaoks nimetus- ja pole tarvidust hakata talle siinkohal nime välja mõtlema.

Lubadus ei ole tegu, kuid lubamine või lubaduse andmine ilmselt on inimesele omane tegu. Seda laadi teole on iseloomulikud järgmised tunnused:

(a) Säärast tegu ei saa toime panna üksipäini. Ta nõuab kahte osapoolt, lubaduse andjat (lubajat) ja lubaduse saajat (lubaduse võtjat). Need kaks on inimolendid.
Ma jätan kõrvale juhu, kus lubadus antakse kollektiivselt või ühiselt mitme toimija poolt, samuti juhu, kus lubaduse saajaid on rohkem kui üks. Tundub, et need juhud on oma olemuselt sarnased praegu vaadeldava lihtsama juhuga. Kui lubamisakte ei saa sooritada üksi eelmainitud mõttes, siis ei ole “rangelt võttes” võimalik anda lubadust iseendale. Ometi teeme me mõnikord asju, mida me kirjeldame kui lubaduse andmist iseendale. Mulle tundub siiski, et lubadused iseendale on lubadused ainult teatavas analoogilises mõttes. Ma jätan siinkohal esitamata selle arvamuse põhjendused. Neil on pistmist mõistega “omama kohustust kellegi suhtes” Möödaminnes olgu märgitud, et tõotused ja vanded on lubadustega suguluses. Näib, et nad erinevad lubadustest muuhulgas adressaadi iseloomu poolest: viimased ei pruugi olla inimolendid.

(b) Lubamisakti “sooritamine”, tema nii-öelda füüsikaline aspekt seisneb selles, et lubaja pöördub lubadusevõtja poole- kas suuliselt või kirjalikult-, kasutades seejuures iseloomulikku sõnalist vormi.¹ Seda verbaalset sooritust võiksime nimetada ütluseks (sõna laias tähenduses).
Inglise keeles on tavapäraseks sõnaliseks vormiks, mida kasutatakse lubamisel, “ma luban”; sellele järgneb väljend asja kohta, mida lubatakse, nt fraas “tulla sind vaatama homme hommikul”. Tavapärasel vormil on variante. “Ma annan oma sõna” on teine vorm. Hiljem osutan ma veel ühele võimalikule alternatiivsele vormile, mis erineb mõlemast väljendist- “ma luban” ja “ma annan oma sõna”- selle poolest, et ta ei ole kindlasti kõneviisis lause.
Väärib märkimist, et lubaja verbaalne toiming lubaduse andmisel seisneb sageli ainuüksi jaatavas vastuses lubadusevõtja küsimusele ”kas sa lubad, et…?” Mulle tundub, et lubadustest kirjutanud filosoofid on kaldunud ignoreerima lubadusevõtja rolli lubamisaktis, või käsitlemalubamist ühekülgselt ainult lubaja vaatevinklist. Kui keegi pöördub minu poole sõnadega “ma luban sulle, et p” ja kui ma pole palunud tal teha p, tunneksin ma tõenäoliselt hämmastust ja piinlikkust. Tekivad küsimused: “Mida ta silmas peab?”, “Kas ta teeb äkki nalja?”. Kui ma ei suuda mõista, miks ta peaks mulle lubama antud asja teha, tõenäoliselt keelduksin astumast temaga lubaja-lubadusevõtja suhtesse. (Nii lubaduse võtmine kui ka tema andmine on teatud laadi tahtlik tegu.) Tema verbaalne toiming ei moodustaks sel juhul lubamisakti.
Asja, mida lubatakse, nimetan ma edaspidi lubaduse objektiks. Lubaduse objektiks on üks või mitu tulevast tegu (ja/või teost hoidumist) lubaja poolt. Lubadused käivad tingimata tuleviku kohta. Ei saa lubada, et ollakse midagi teinud. Ega ka seda, et miski on nii ja naa- näiteks et kaks korda kaks on neli. Küll on aga võimalik anda kinnitusi [assurances] sääraste asjade kohta. (Kinnitused näevad mõnikord välja nagu “lubadused, mis käivad mineviku kohta”. )[wright:199-202]

(c) Lubamisaktis tekib lubaduseandjal kohustuslubadusevõtja suhtes. See on kohustus teha lubatud asja (lubaduse objekti).
Seda, et x-il on y suhtes kohustus teha teatud asju (või hoiduda teatud asjadest), võib nimetada “normatiivsekssuhteks” x ja y vahel. Lubamisakti edukas sooritamine kehtestab niisiis kahe toimija vahel normatiivse suhte. Tuleks märkida, et lubamisaktidest sugenevad kohustused on erilist laadi. Ma nimetan neid siin kohustusteks isikute suhtes. Mitte iga kohustus, mis inimesel võib lasuda, ei ole kohustus mõne teise inimese (või inimeste) suhtes. Kui x-il on kohustus y suhtes, siis öeldakse, et y-il on teatav õigus x suhtes, nimelt õigus nõuda või taotleda, et x täidaks oma kohustuse (st peaks oma lubadust). Säärastel õigustel on mõnikord juriidiline tähendus. See õiguse mõiste on minu arvates loogiliselt üsna erinev sellisest õiguse mõistest, mille korral õigusevaldajal lubatakse teha teatud asja ja ühtlasi keelatakse teistel takistada õigusevaldajat seda asja tegemast, kui ta peaks otsustama oma õigust kasutada.

II

Millal, millistel asjaoludel ütleme me, et lubadus on antud, st lubamisakt on edukalt sooritatud? [wright:202]

Tundub, et ei ole võimalik täpselt öelda, kuidas tuleb sõnu kasutada, selleks et tekiks lubadus. Isegi kui sõnu kasutatakse kavatsusega anda lubadus, ei ole see piisav tagatis, et lubadus anti. Sest too, kellele sõnad olid suunatud, ei pruugi adekvaatselt reageerida. Ta võib-olla pole isegi võimeline astuma teise toimijaga lubaja-lubadusevõtja suhtesse.[wright:203]

Ehkki sõnade kasutamine pole iseenesest piisav, et lubamisakt toimuks, on sõnade või märkidekasutamine selle jaoks tarvilik. Lubamine hõlmab “olemuslikult” keele kasutamist. Lubaduste andmine ja võtmine on seepärast võimalik ainult selliste olendite puhul, kes suudavad suhelda üksteisega sümbolite kaudu.[wright:203-204]

Ma mainin ja käsitlen siinkohal lühidalt eel kolme asja, mida võib pidada tarvilikeks tingimusteks (lisaks “sõnalise vormi” kasutamisele”, et võiks tõsiselt öelda, et lubamisakt on (edukalt) sooritatud või et kahe toimija vahel on olemas lubaduseandja- lubadusevõtja suhe. Siinkohal ei väideta, et need neli tarvilikku tingimust ühiselt moodustavad piisava tingimuse. Ega väideta, et on võimalik sõnastada tarvilikke ja piisavaid tingimusi selle üle otsustamiseks, millal on need neli tarvilikku tingimust mingil kindlal juhul täidetud.

(a) Tarvilik tingimus lubaduse tekkimiseks ehk kehtestumiseks on see, et asjaosalised pooled, st lubaja ja lubadusevõtja, teavad, mida teevad, kui nad annavad ja võtavad lubadusi. Võiksime öelda ka nii, et nad peavad olema tuttavad lubamise institutsiooni ja tavaga. Kui laps on õppinud rääkima ja ütlema “ma luban…”, siis see ipso facto ei tähenda, et ta võib anda ja/või võtta lubadusi. Võime lubamisakti sooritada eeldab mõlema lubamises osaleva toimija teatavat “kontseptuaalset küpsust”.

(b) Faktist, et lubamisaktid kutsuvad esile kohustusi, võime dedutseerida järgmise tarviliku tingimuse, selleks, et võiks öelda, et säärane akt on sooritatud: lubaja peab olema võimeline sooritama säärast laadi (säärase kategooria) tegu, millesse lubatud tegu kuulub. (Küsimus, kas ta suudab sooritada seda individuaalset tegu, mis täidaks tema lubaduse, ei puutu küsimusse, kas ta on andnud lubaduse või ei.) Kui on selge, et lubaja ei suuda sooritada säärast liiki tegu, mida ta ütleb end lubavat (nt ujuda üle Atlandi ookeani), siis me tunnistame tema sõnad nonsensiks ega käsitle neid nii, nagu moodustaksid nad lubaduse.

(c) Lõpuks võib faktist, et lubamisaktid kutsuvad esile erilist laadikohustusi, mida ma nimetasin kohustuseks isikute suhtes, ammutada järgmise tarviliku tingimuse, selleks et võiks tõeselt öelda, et on sooritatud lubamisakt: lubamise objekt peab kujutama endast lubadusevõtja mingit huvi, peab olema tema jaoks hüve, miski, mida ta tahab või tervitab. Mulle näib, et mõistel ”kohustus isiku suhtes” on niisugune loogiline joon, et säärane kohustus saab kellelgi lasuda ainult sel tingimusel, et kohustuse täitmine on tolle isiku huvides, kelle suhtes on see kohustus.

Et näha huvide tähtsust lubamises, on kasulik vaadelda tingimusi, millal lubadused tavaliselt tekivad. “Algatus” kuulub harilikult lubaduse võtjale – mitte lubajale. Mõnikord juhtub, et akt, mis iseenesest ei paku lubadusevõtjale huvi, muutub tema huviks selle tagajärjel, et seda mainitakse sõnalises vormis “ma luban…”.

Kui kellelegi pakutakse lubaduse objektina midagi, mille vastu tal puudub igasugune huvi, siis ta kas hakkab selle asja vastu huvi tundma ning astub pakkujaga lubadusevõtja-lubaja suhtesse või keeldub säärasesse suhtesse astumast. Teisel juhul see, mida võimalik lubaja ütles ja tegi, ei moodustanud lubamisakti.

Mõnikord juhtub, et lubadusevõtja kaotab huvi lubaduse objekti vastu, enne kui lubadus on täidetud. Siis lubaja vabaneb, nagu me ütleme, kohustusest oma sõna pidada. Lubaduseandja-lubadusevõtja suhe lakkab olemast, haihtub.

Mõnikord kasutatakse sõnalist vormi “ma luban…” isiku poole pöördumisel, teadesseejuures, et antud sõnalises vormis mainitud asi on selline asi, mida too isik väldib. Seda sorti “lubadust” nimetame me ähvarduseks.

Enamasti ei ole suurt vahet, kas inimene ütleb teisele “ma karistan sind, kui…” või ”luban, et karistan sind, kui …”. Aga on suur vahe, kas inimene ütleb teisele “ma teen nii, nagu sa palud” või “ma luban teha seda, mida sa palusid”. Esimesel juhul omab kaalu vaid kavatsuse deklareerimine- sõltumatult sellest, millist sõnalist vormi on kasutatud ähvarduse teatavakstegemisel. Karistusega ähvardamine ei saa eeldada lubaduse kohustavat iseloomu (ähvardava isiku suhtes). [wright:204- 209]

 

III

Kas sõnalist vormi “ma luban…” saab kasutada selle väitmiseks, et ma luban …? Või, kui anda küsimusele täpsem kuju: kas antud sõnalise vormi üht ja sama eksemplari saab kasutada nii lubamiseks kui selle vältimiseks, et ma annan lubaduse?

Tuleb teha vahet võimalusel, et sõnu “ma luban…” kasutatakse väite esitamiseks, ja võimalusel, et nad väljendavad tõest propositsiooni. Et nad võivad teha teist, selles pole minu arvates tarvis kahelda. Sõnad “ma luban…” väljendavad tõest propositsiooni siis ja ainult siis, kui peab paika, et ma luban… . Kuid faktist, et need sõnad tegelikult juhtuvad väljendama tõest propositsiooni, ei järeldu, et neid on kasutatud (tõese) väite esitamiseks. Sõnad, nii nagu nad on, võivad väljendada (tõest või väära) propositsiooni isegi siis, kui pole kedagi, kes antud propositsiooni” mõlgutaks” või “käsitaks”. Kuid võidakse väita, et sõnu ei kasutata väite esitamiseks, kui nende kasutaja ei kavatse neid niimoodi kasutada.

Kui sellega nõustuda, siis vastus küsimusele, kas ühtesid ja samu sõnu saab kasutada nii lubamiseks kui väitmiseks, et on antud lubadus, sõltub sellest, kas isikul võib olla ja kas ta võib “ühekorraga” teostada kaks kavatsust- anda lubadus ja väita, et antakse lubadus. Kuid nõustudes, et isikul võib olla kaks kavatsust ühes aktis, on üsna ilmne, et tavaliselt inimesel ei ole mõlemat kavatsust. Seepärast on ainult harvadel juhtudel nii, et sõnu “ma luban…” kuuldavale tuues ma sooritan nii lubamisakti kui väidan, et ma sooritan selle akti.

IV

Kas on tõsi, et me peaksime oma lubadusi pidama? Kas me peaksime tõesti oma lubadusi pidama? Kust- kui üldse mingist allikast- ammutab kohustus pidada lubadusi oma “siduva jõu”, oma “kehtivuse”? Ma ütlen edaspidi, et need ja samalaadsed küsimused on mingil ähmasel ja ebatäpsel viisilseotud lubaduste pidamise kohustuse alusega.

Niipalju kui ma aru saan, on sellel probleemil kaks üpris erinevat aspekti. Ma osutan neile kahe küsimusega, vastavalt, “kas lubadusi peaks pidama?” ja “kas ma pean tegema p, kui ma lubasin seda teha?”. Esimene küsimus käib (üldise) lubaduste pidamise kohustuse kohta, teine aga (otseselt või peamiselt) kohustuse kohta teha konkreetset asja, kuna seda on lubatud.

Tavakasutus ei tee teravat vahet “peaks” [ought] ja “peab”[must] tähenduse vahel. Siiski saab teatud vahet teha ja seda on oluline silmas pidada.

Ma ütlen, et midagi peab tegema, kui selle tegemine on (põhjuslikult) tarvilik mingi eesmärgi saavutamiseks. Ma nimetan säärast tegutsemistarvilikkust praktiliseks tarvilikkuseks. Küsimus, kas ma pean tegema p, kui olen lubanud seda teha, on niisiis küsimus sellest, kas lubadusepidamine on siin praktiline tarvilikkus (mingi eesmärgi seisukohalt).

Kasulik viis rünnata küsimust, kas oma sõna pidamine on konkreetse lubaduse jaoks praktiline tarvilikkus, on uurida, millised tagajärjed oleksid lubaduserikkumisel. Kui see toob kaasa midagi säärast, millest lubaja hoidub, mida ta ei tahaks endale osaks langevat, siis on tema jaoks tarvilik pidada oma sõna, et sellest halvast pääseda. (Kas sõnapidamine on ühtlasi piisav kõnealuse eesmärgi saavutamiseks, on muidugi mõista teine küsimus.)

On selge, et lubaduse murdmine ei pruugi mingil individuaalsel juhul üldse mõjutada lubaja heaolu. Ent samas on selge, et see võib tema heaolu mõjutada tunduvalt- ja mitmesugusel viisil. Osapool, keda ta on ülekohtuselt kohelnud, võib püüda ise kätte maksta. Või ta võib pöörduda kohtumõistmise poole, et sundida lubajat oma sõna pidama või karistada teda sõnamurdmise eest. Isegi kui lubaduse andjal pole karta kumbagi neist kahest halvast, riskib ta sõna murdes ära teenida “karistuse, mis seisneb selles, et teda ei usaldata kunagi ”- kuid tsiteerida Hume`i sõnu.

Karistust, mis seisneb selles, et inimest ei usaldata enam kunagi, võiks nimetada ka väljaheitmiseks edasisest osalusest lubamise praktikas (institutsioonis). Väljaheitmine on asjaomase indiviidi jaoks karistus, see tähendab halb, ainult sel juhul, kui osalus on hüve. Enamiku inimeste jaoks on osalus hüve, mille püsiv kaotamine teeb nende elu äärmiselt õnnetuks. Kuna see kaotus pole alati lõplik ning ei järgne alati ühele ainsale sõnamurdmisele, kipuvad inimesed unustama selle ränkust, kui neilt võetakse lubamispraktikas osalemise hüved.

Kaalutlused, kas mingit konkreetset lubadust peab pidama, formuleeritakse harilikult lubaduse sõna mitmesuguste ebasoovitavate tagajärgedega seonduvate riskide (tõenäosuste) terminites. Toimija võib olla esialgu valmis minema riskile, mida ta hiljem kahetseb. Ta võib hakata mõtlema, et ta oleks pidanud oma sõna pidama, arvestades seda, mis juhtus tema sõnamurdmise tagajärjel. Ta oli vääralt hinnanud praktilist tarvilikkust.

Püüe väita, et igal lubajal lasub alati praktiline tarvilikkus oma sõna pidada, ei tundu realistlik. Arvata, et praktiliselt kõigil toimijatel on enamasti tark oma lubadusi pidada, on kaine mõistus.

KOKKUVÕTE

Täitsa huvitav on lugeda ühe filosoofi mõtteid ühe kindla teema kohta ja huvitav on ka vaadelda, et kuidas ta ühest väikesest sõnast “lubadus” suudab nii palju kirjutada ja selle nii lahti harutada, et minusugusel käib tema mõtte järgimine lihtsalt üle jõu.

Kuuulus Saksa filosoof Marx on öelnud, et filosoofid on maailma ainult mitmeti tõlgitsenud, kuid asi seisneb selles, et seda muuta. Tabavalt öeldud, kui nad võiksid seda ju natukenegi lihtsamas sõnastuses teha, et minusugusedki sellest midagigi aru saaksid.


KASUTATUD KIRJANDUS

Georg Henrik von Wright. 2001. Filosoofia, loogika ja normid. VAGABUND


Muid (koolitus)materjale