Ivonny Lindquist - MÄNGUTERAAPIA

Enamus vaimse puudega lastest on ühel või teisel moel teadlikud oma erilisusest. Nad kardavad ebaõnnestuda, pelgavad end reeta - sageli on neilt nõutud liiga palju. Sellesse rühma kuuluvad lapsed pole kõik vaimselt alaarenenud - on ka käitumisprobleemseid ning psühhomaatiliste häiretega lapsi.
Esmaülesandeks on toetada laste enesekindlust ja selgitada, et keegi ei püstita võimatuid nõudeid: lapsi aktsepteeritakse sellistena nagu nad on.

Raske arengupuudega lapsed

Olulisim on stabiilsus (sama palat ning põetaja), sest uued asjad muudavad arengupeetusega lapsi rahutuks. Mänguteraapias võivad nad teisi häirida, kuna erutuvad kõigest ülearu.
Rahutu patsient vajab ka lisapersonali, kellele mänguterapeut võib jätta lelusid ning seletada nende kasutusotstarvet. Järgmisel päeval räägib last hoidnud õde ehk imestunult, kui tore neil oli ja kui kenasti kõik õnnestus. Aga sama sageli võib juhtuda, et haige heidab lelud põrandale, rebib paberid katki, hammustab kõike ettejuhtuvat vms., ning põetaja sõnul ei tasu millegi uuega üldse üritadagi. Siis tuleks seletada, et ehk on patsient parasjagu sellises arenguetapis, kus nii tehaksegi: kui terve beebi viskab asju põrandale, me vaid naerame ning korjame kõik üles - samamoodi tuleks toimida nüüdki.
Voodi külge võib kinnitada rõõmsavärvilisi asju, mida laps saab ise puudutada, lüüa, hammustada vms. Kui haige näib rahulolevana, võib lasta tal jätkata; pakkuda näiteks värviliste piltidega ajakirju - las rebib ja kortsutab lehti, surub pallideks ning viskab.
Last ei tohi võõrutada ta arengutasemele vastavatest tegelustest. Tuleb mõista, et sellise haigusega lapsed võivad vahel ka taandareneda, olles kohati lapsikumad kui tavaliselt (nt ebastabiilse ümbruse tõttu). Aitab rahustav rääkimine - soovitavalt sõnu korrates - või ka ümisemine, laulmine, peasilitamine, käest kinni hoidmine. Enamasti annab see soovitud efekti.
Oluline on meeles pidada, et lapsesse suhtutagu alati mitte vanuse, vaid arengutasemele vastavalt.

Mõõdukas arengupeetus

Osalise vaimse alaarenguga lapsed sobivad mänguteraapiasse probleemitult. Esmalt on nad ehk veidi nõutud: erinevaid asju on liigagi palju. Aga varsti leitakse lemmiknurk või sõbralik kaaslane, kelle toiminguid üritatakse jäljendadagi.
Nad sulanduvad hämmastavalt kiiresti rühma, kuid mõned lapsed eelistavad siiski ka üksindust. Korraldades muinasjutulugemist, õmblustundi või nukupidu, tuleks vaimse alaarenguga laps istuma panna personali lähedusse. Kui sellest piisab, ei pea ta tingimata olema süles; kuid soovitavalt hoitakse tal käest kinni - nii peab ta rühmas üllatavalt hästi vastu.
Vaimse puudega patsientidele tuleb pakkuda meeldivaid tegelusi, millega nad ka toime tulevad. Näiteks kui teismeline tüdruk kardab, et teised märkavad ta saamatust, võiks kutsuda ühte ruumi kõik samaealised näiteks head muusikat kuulama. See tundub nii ohutu, et toogi tüdruk osaleb. Mõne aja pärast ütleme: "Meil on värve, millega võiksite kaunistada pudeleid või mida iganes. Tulge vaatama ja valima!" Teiste seas tuleb arengupeetusega tüdrukki. Kui kõik värvivad midagi, tunneb temagi olevat grupi liige - sama hea kui teised.
Vanad EKG-paberid on hea materjal maalimiseks. Suurtele lastele teeme sõrmevärve tapeediliimist ja pulbervärvidest, mida võib kasutada mitmeti - lisaks joonistamisele ka pudeleid/purke ning raamatuid kaunistades, või kujundatakse nendega maske.
Kliistrist ja saepurust või kliistrist ja tselluloositupsudest tehtud tökat on suurepärane mängumaterjal. Lapsed võivad teha sellest maastikuid vanadele puzlekarpidele, või kujundada mustreid pudelitele - seejärel üle värvides. Maalitud massile võib kinnitada oksi, seemneid, lehti ja lilli, ka riisiteri, herneid, ube jms.
Suuri ja väikseid, poisse ja tüdrukuid, haigeid ja terveid veetleb alati vaba looming, fantaasiarikas mäng. Olen kohanud keskealisi õpilasi, kes unustavad aja ja koha, kui saavad tegelda millegi meeldivaga.
Endassetõmbunud, hirmunud lapse saavutused on ehk pisut tagasihoidlikumad, mida teised ei pruugi ju tingimata märgata. Üldiselt üksteise töid ikka kiidetakse - ohtralt ja sõbralikult. Sageli kohtab lapsi, kes algul on ebalevad, peagi aga unustavad ümbruse sootuks. Nad istuvad omaette ümisedes, silmad säravad ning põsed õhetavad.
Vaimse alaarenguga inimesed on tegevusteraapias vägagi edukad.
Sageli korraldame ka nukuteatrit ja "orkestrit", kus arengupeetusega lapsed löövad aktiivselt kaasa. Samuti võimaldame neil mängida liiva ja veega.

Käitumisprobleemsed lapsed

Kui haiglasse tuleb käitumisraskustega lapsi, on meie esmaülesandeks nendega kontakteerumine ning jälgimine. Mõned ei räägi algul üldse, vaid tõmbuvad kõrvale. Teised ütlevad otse välja, et eelistavad rahu. Vastame siis nii, et mõistame nende kodunemis-soovi vägagi hästi, aga paneme ühe toreda raamatu, veidi paberit ja värvilisi kriite lauale - kui aeg tundub venivat, võib sealt midagi võtta.
Järgmisel päeval ehk ütleme: "Ilmselt imestad, kust saame nii palju asju oma kärusse. Tule mänguteraapia ruumi - siis näed, kust need asjad kõik pärit on. Kui tahad millegagi tegelda - palun; ja kes ei taha, ka hästi."
Üldiselt uudishimu varem või hiljem võidab ning laps tuleb kaasa. Siis sisendame patsiendile, et meie ei sea mingeid nõudeid, kuid nemad võivad küll oma soove esitada.
Mitmed lapsed, kes hiljem osutuvad eriti aktiivseteks, on algul ahistunud. Hirmunud - nii poisid kui tüdrukud - pagevad meeleldi nukunurka. Seal nad mängivad tavaliste ja tuttavate asjadega, ning teevad uurimisretki teistesse põnevatesse mängunurkadesse. Millestki kohkudes minnakse kohe oma turvalisse nukunurka tagasi.
Võib ka juhtuda, et laps, kes nädala jooksul pole lausunud sõnagi, ütleb "nägemist" mängutelefoni; või räägib hoopis nukuga.

Kord jälgisin poissi, kes toodi haiglasse, kuna ta ei rääkinud. Polnud teada, kui palju ta õieti arugi sai. Ta mängis ometigi nukunurgas nagu teisedki - keetis kohvi, kattis kandikut, pühkis põrandat jne. Siis leidis ta mängu-vaibaklopperi. Poisi silmad välkusid rõõmsalt kui ta haaras klopperi, keeras nuku kõhuli ning hakkas teda vastu selga taguma. Seejärel mängis ta teiste asjadega ning peagi peksis nukku edasi. Panime nähtu oma raportisse kirja. Sotsiaalne uurimus näitas, et poiss oli tihti saanud samal moel peksa oma isalt: "Kuna ta oli nii rumal ega mõistnud, mida talle öeldi."

Mitmed lapsed lähevad liivakasti või maalinurka, kartes midagi puudutada või ennast määrida. Anname talle siis põlle, käärime käised üles ja näitame, et kõike saab ju pesta. Algul sorgivad nad ühe sõrmega, siis teisega, paludes seejärel luba minna end pesema.
Peseme liiva ära ja ütleme: "Näed, kui lihtsalt see käis. Ürita veel, siis peseme su uuesti puhtaks." Enamasti nad esimesel päeval rohkem ei julge, aga edaspidi tulevad ja mängivad rõõmsalt edasi.

Teismelised

Paljud teismelised eelistavad varjud omaette nurka, et üksi mingit pilli näppida või lihtsalt mõtiskleda. Vahel tulevad nad ka välja, vaatamaks, mida teised teevad, aga naasevad peagi oma "koopasse" tagasi. Sageli on äsja haiglasse saabunud tõredad nii personali kui teiste patsientide suhtes. Siis on suurem lootus õnnestunult kontakteeruda siiski eakaaslastel, kes ühtlasi võiks uustulnukale ka haiglat tutvustada.
Saades midagi teada kodu-taustast, mõistetakse noore käitumist juba paremini. Ilmneda võib armastuse defitsiit, julm kasvatus, alkohoolikutest vanemad, vägistamine, kambad, nuusutamine, abort vms.

Üks teismeline tüdruk korraldas skandaali, kui teda üritati lastekodust haiglasse viia. Temaga koos olnud abiline ütles, et teist korda ta seda protseduuri läbi teha ei taha.
Algul oli tüdruk ettevaatlik ja mossis, kuid sulas vähehaaval üles. Ta hakkas omale kotti õmblema ja tegi karbikesi isiklike asjade jaoks. Kord soovis ta õmmelda vakstust loomi - nii endale kui teistele. Tegelikult oli ta käeliselt üsna kohmakas ja alguses õmbleski nagu 7-aastane, aga harjutades tuli tast tõeline vaksturiide-looma-spetsialist.
Siis teatati, et tüdruk viiakse üle noortekodusse, kuna sinna oli õnnestunud hankida talle koht. Noor neiu tõusis voodis istukile ning silmad pildusid tuld, kui ta hüüdis - "Ma ei lähe sinna mitte iialgi! Hüppan kasvõi rongist maha." Tüdruk oli endast väga väljas, aga lõpuks siiski nõustus - tingimusel, et mina läheksin koos temaga; mida ma ka tegin.
Lihtsustamaks asja otsustasin, et kuna minna tuleb nagunii, siis vähemalt mitte vangina. Läksime reisi jaoks uusi asju ostma: kosmeetikakotti, huulepulka, lõhnavett ja muid väikeseid asju, milles võiks matkal abi olla.
Koolis võttis meid vastu juhataja, kes näitas tüdrukule ta toa kätte. Uuel kaaslasel oli voodi kohal riiulil pilte ning kaarte omastelt ning kallimalt. Uustulnuk näitas kohe oma vakstuloomi ja muid asju, mida oli haiglast teinud. Need oli ainsad esemed maailmas, mis polnud antud vihatud ametnike poolt.
Ja need isetehtud asjad kujunesidki heaks suhte-sõlmimis-vahendiks. Teisedki lapsed imetlesid töid, mistõttu tüdruku ümber oli korraga rohkesti lapsi. Üsna hea algus uues kohas!

Järgmine näide on tüdrukust, kes viibis meil paar tundi päevas - nii aitasime omal moel seda osakonda, kus patsient ülejäänud aja viibis. Tal oli meeletu temperament, ning esines ka ootamatuid emotsionaalseid purskeid. Välja nägi ta päikseline ja veetlev, mistõttu meile tüdruk meeldis.
Ta pidi olema meil kaks tundi, aga juba esimesel päeval tahtis ta peale lõunat tagasi tulla. Raskusi meil temaga küll ei olnud: tüdruk käitus sama päikseliselt kui väljagi paistis - abistas teisi, oli rõõmus - väikelapsed armastasid teda, sest ta hoolitses nende eest enesestmõistetavalt ja loomulikult.
Sageli juhtub, et kohanemisraskustega noored puhkevad õitsele kui võivad kellegi teise eest hoolitseda. Nii saavad nad anda ja kogeda armastust headtegeval moel.

Saamaks kontakti noortega tuleb neile sisendada hoolimist. Teesklus ja näitlemine ei aita - see paljastub peagi. Õnneks pole raske neisse sümpaatiaga suhtuda.

Üks mu esimesi patsiente oli psühhosomaatiliste vaevuste käes kannatav tüdruk, kes lapsendati 6-aastaselt. Enne seda viibis ta mitmetes erinevates kodudes.
Tüdruku kasuvanemad tegid tema heaks kindlasti kõik, mis võimalik, aga laps oli käitumiselt nii äärmuslik, et sageli tekkis tülisid, millele too reageeris äärmiselt tugevate kõhuvaludega. Igal aastal viibis laps pikemat või lühemat aega haiglas.
Minuga kohtudes oli ta 14-aastane, ning kõigi arvates vägagi võimatu. Tüdruk luges salaja teiste haiguslugusid; kuulas pealt mida keegi ütles palatist möödudes ning rääkis seda kõike edasi patsientidele ning nende lähedastele. Teda peeti mütomaaniks (inimeseks, kellel on haiglaslik vajadus valetada).
Kord nägin teda lamavat ja riideid disainivat. Küsisin, kas talle meeldib joonistada ja värvida. Ta vastas: "Ei, aga mida muud võiks siin ka teha?"
Segasin tüdruku nähes mõningaid värve, ta innustus kõigest hoolimata, hakates joonistama lustlikke, värvilisi pilte. Personal kutsus neid töid "Brita moejoonistusteks". Kui ta oli sellega mõni aeg tegelenud, hakkas ta tegema toredaid karikatuure: papp oma prouaga; talupoeg ja tema naine; kunstnik oma naisega jne.
Tüdruk sai ka savi ja voolis eitesid ja taatisid. Kääridegi abil tegi ta omapäraseid kujundeid. Teda hakati pidama kunstnikuks - ja kunstnikud on loomulikult ju veidi erilised. Pinge langes. Enam ei nõutud, et ta oleks hästikasvatatud noor neiu - teda aktsepteeriti just sellisena nagu ta oli. Tüdruk toibus tasapisi ning kõhuvaludki kadusid.

Lapsed, kellel esineb krampe

"Krambiga lapsed" käituvad sageli omapäraselt, eriti haiglas, kus vahel antakse neile ka uusi ravimeid. Mõned muutuvad kiuslikeks või äraolevaiks ning neil võib esineda väikeseid korduvaid krampe. Sellistel juhtudel tuleb jääda haige lähedusse.
Üldiselt tuleks vältida nendest episoodidest rääkimist. Juhtumid pannakse kirja, et saaks jälgida haiguse kulgu, muidu aga üritatakse neist vaikselt mööda minna. Kui tegu on tõsisema haigushooga, hoitakse teisi patsiente eemal ning võimaldatakse haigele rahu.
Välditagu pingeid ja püritagu rahulikkusele. Mõned "krambilapsed" muutuvad üliaktiivseteks, rahututeks ning jonnakaks. Siis väldime ülearuseid impulsse ning viime neid mänguteraapiasse sellisel ajal päevast, mil seal on veidi rahulikum. Kui võimalik, lastagu lapsel midagi kaasa võtta oma palatis mängimiseks. Enamasti nad rahunevad imehästi mõne aja möödudes.

Allergikud ja suhkruhaiged

Mõned neist on äärmiselt tundlikud, vajades tavaliselt eriravi. Kuna need lapsed satuvad haiglasse sageli ja peavad seal ka kaua viibima, kodunevad nad üldjuhul ruttu - muutudeski nagu "maja lasteks". Nad teavad suurepäraselt, kus miski asub, tuues vajalikke asju nii endale kui teistele. Me kutsume neid ka abilisteks, julgustades sellega üha enam personali aitama. See ongi hea võimalus vabastada neid enese jälgimise raskest vaevast. Mida vähem mõeldakse oma haigusele, seda paremini end ka tegelikult tuntakse.
Pikalt haiglas viibinud patsient vajab erilist suhet, mis kunagi ei teki lühiaegse haige puhul. Just staaþikatele tuleb korraldada rõõmsaid mälestusi, mida nad oma sõpradele edasi rääkida saaks - selle asemel, et mäletatakse vaid süste.

Üks suhkruhaige tüdruk oli olnud kaua haiglas. Nägin teda kord kibedasti nutmas - laps oli lootnud, et saab tähtsaks peresündmuseks koju. Aga kuna analüüsi-tulemused polnud korras, pidi ta veel mõneks ajaks jääma. Tegin talle ettepaneku minna õhtul koos kontserdile - pisarad lõppesid kohe.
Hiljem tüdruk ja ta ema rääkisid, et see lihtne liigutus jäigi lapse helgeimaks mälestuseks haiglast.

Isiklik abi

Psüühiliste vaevustega lapsed vajavad personali lähedust ning tähelepanu eriliselt; loomulikult ka rahulikku ümbrust ning sama häid mänguvõimalusi kui eakaaslased.
Haiglas tuleks keskenduda lastega töötava personali täiendkoolitusele. On lausa ime, kui tõhusalt mõjutavad kursused suhtumisi: patsiendid muutuvad kohe isiksusteks. Et Juss pissib püksi, enam isegi ei ärrita - selle asemel keskendatakse nendele asjadele, millega poiss toime tuleb.
Tehtagu selgeks, mis on lapsele oluline, mis mitte. Ei piisa, et patsient oleks söönud ja puhas ning palat korras. Vähemalt sama oluline on õppida isikliku osalemise tähendust ja saada realistlik käsitlus ravil olevatest lastest. Endalt tuleks pärida, miks patsient on selline. Kuidas saaks teda aidata, tervenemist mõjutada? Kuidas teha neist tasakaalukaid inimesi, pannes neid endid oma saatuse kujundamisele kaasa aitama.
Lapsed vajavad rutiine ning kindlaid norme, aga ennekõike palju armastust ning kannatlikkust.

9. TÖÖ VANEMATEGA

Meie töös on vanematega suhtlemisel oluline roll - paraku probleemne. Tundub, nagu arstid, õed ja vanemad ise ei mõistaks üldse, et mänguterapeut peab leidma kontakti nende laste vanematega, kes on olnud patsientideks mitmete kuude jooksul.
Korduvalt on otsustatud lapse kojusaatmise üle vägagi rutakalt. Laps ise kuuleb sellest tavaliselt viimasena - just enne minekut, veidi enne vanemate saabumist, et siis lõplikult majast kaduda; ilma, et mänguterapeut saaks häid soove kaasa öelda.
Vaid väga raskelt haigete ja puudelaste vanematega jõuab tegevusterapeut tutvuda lähemalt.
Vanemate nõustamine vajab rohkelt aega, kuid igal juhul peaks nendega suhtlemiseks olema enam võimalusi. Kuidas sujub meie koostöö vanematega? Eeskätt üritame jagada juhtnööre ning nippe lapse treenimiseks.

Laps peab kasvama iseseisvaks indiviidiks

Puudelapse vanematele rõhutame, et arendada tuleb lapse kõiki meeli, tasakaalustamaks häirunut. Aga ei saa unustada ka sotsiaalset ning emotsionaalset poolt, mida puudelapsed ning nende vanemad peaksid mõistma juba varakult. Kõne- ja kuulmispuudega või vaimse alaarenguga laste vanematele peab korduvalt meenutama, et lastega tuleb palju rääkida, seejuures oma diktsiooni jälgides. Lapsega suheldagu nii, et too saaks jälgida huulte liikumist, ilmeid ja silmi.
Näitame vanematele, kuidas puudelapsed mängivad koos teistega, kuidas nad innustavad üksteist - on oluline, et puudelaps saaks võimalikult palju aega veeta koos eakaaslastega.
Kuigi sellest on palju räägitud ja kirjutatud - kõik vanemad pole asjaga ikka kursis.
Emad, kes tahaks anda lapsele rohkem iseseisvust (et too elaks võimalikult normaalset elu) ei suuda selles alati veenda ülejäänud ümbrust. Sugulased ja sõbrad soovivad igal juhul sekkuda ning ise otsustada, mis on lapsele parim. Nad kohkuvad ema käitumist nähes: kui ema tahab õpetada last ise riietuma ja sööma, nimetatakse seda vahel lausa kalkuseks. Seega vajab ema kedagi, kellele helistada või kirjutada, saamaks nõu ja tuge.

Vanemaid tuleb aktiviseerida

Raskesti haigete laste vanemad osutavad sageli imetlusväärset vaprust, aga neidki tuleb toetada. Sellest, et lapsevanem võib koos lapsega haiglas viibida, on muidugi tervenemisele palju abi. Sageli väga haigedki lapsed tahavad tulla mänguteraapiasse koos emaga. Lapsed saavad lelusid oma palatisse kaasa võtta ja me näitame, kuidas pedagoogilisi mänguasju kasutada nii, et ema ja laps töötaksid koos. Kui nad ei saa tulla mänguteraapiasse, läheme ise nende juurde. Üritame last innustada millegagi tegelema - viime lilli ja lehti või midagi sellist, mida laps on soovinud. Vahel kui personali napib, valvame lapse juures emaga vaheldumisi - et temagi saaks hetke lõõgastuda.

Isasid kohtab liiga harva

Emad hindavad haiglas olles just seda, et näevad lapse kohanemist pealt. Sageli kujuneb mänguteraapia tuba vägagi koduseks: emad istuvad ühes nurgas koos - kududes või muud käsitööd tehes; lapsed mängivad omavahel.

Emad saavad sel moel jälgida mänguterapeudi tööd ning veenduvad, et me ei tee vahet haiglas üksi või koos emaga olevatel lastel. Emad saavad aimu ka sellest, millega laps tegeleks siis, kui oleks haiglas üksi.

Mitmed emad tulevad hiljem - käies paranenud last arstile näitamas - ka mänguteraapia kabinetti, saamaks uusi treeninguvihjeid.

Ühes kapis säilitame patsientide poolt meile kingitud käsitöid. Lapsed muutuvad meeletult rõõmsaks, kui näevad, et nende ammu tehtud asjad on ikka veel alles. Need esemed on ka heaks innustajaks uutele haigetele ning nende vanematele.

Olen peamiselt rääkinud emadest, kuna nendega kontakt on lihtsalt parem. Vahel siiski tundub, et isadki huvituvad haigetest lastest üha enam. Ometi sooviksime neid veelgi sagedamini näha.

10. TÄHTIS PUBLIK

Haigla arstil peaks olema pidev kontakt mänguterapeudiga - seejuures arsti nõuanded lapse jõuvarude ning prognoosi osas on muidugi otsustavad. Mida tihedam on koostöö pedagoogiliste jõudude ning raviva personali vahel, seda õnnelikumaks kujuneb olukord kõigi osaliste jaoks.

1967.a. sügisel alustati meie lastekliinikus maakonna liikumispuudega laste (eriti CP-laste) süsteemset uuringut, mille eesmärgiks oli aidata neil ühiskonna nõuetega paremini kohaneda. Siis hakkas kujunema ka suurepärane rühmatöö.
Lapsed viibisid haiglas üldiselt 2-3 nädalat, selle aja jooksul uuriti neid meditsiiniliselt ning hinnati nende võimeid. CP-lapsed vajavad stardile pikka eelsoojendust - esimest korda nendega kohtudes võib hinnangutes eksida.
Kord nädalas kogunes kogu meeskond: arst, osakonna vanemõde, kuraator, raviterapeut, pedagoog ja mänguterapeut.
Arst selgitas lapse haigust. Seejärel esitas igaüks oma nägemuse kõne all olevast patsiendist. Tegime muuhulgas motoorikateste, mis kaardistasid füüsilisi võimeid ja taju.
Kuraator selgitas sotsiaalset tausta, pedagoog kirjeldas õpiprobleeme koolis; mängu- ja raviterapeut esitasid oma nägemuse arendustegevusest ning milliseid tehnilisi abivahendeid seejuures vajatakse.
Me vestlesime, võrdlesime oma käsitlusi ja lõpuks jõudsime üksmeelele, kuidas last ja tema vanemaid paremini aidata.

Enne kui patsient läheb koju, vestleme vanematega - soovitavalt kogu rühma juuresolekul kui seda vaid saab korraldada. Arst seletab vanematele analüüsitulemusi ning ravimitega seonduvat; võtab kokku ravi eesmärgi ning tulemused; raviterapeut annab soovitusi treeningute asjus; mänguterapeut juhendab peenmotoorika ja sotsiaalsete oskuste arendamisel; kuraator nõustab sotsiaalaspektist. Meeskonda peavad kuuluma ka psühholoog ja logopeed.

Et laste heaks saaks midagi ära teha nii eritasemelises rühmas - kus ühtedel on kõrgharidus, teistel mitte - tuleks esmalt õppida koostööoskusi. Kuna mänguterapeudid on haiglatesse sattunud võrdlemisi hilja; ja enamasti oleme kas üsna üksi või suurema grupi sees, siis just meie peaksime ulatama käe kontakti otsides. Oleme kogenud, et esmalt tuleb pöörduda lastearsti poole, saamaks tuge ning abi laste tervise parandamisel.
Nagu eelnevast selgus - meie põhiroll osakondades pole käsitöö edendamine. Kuigi oskus luua lihtsate vahenditega meeldivat ümbrust on kõledates haiglates muidugi omal kohal. Kahjuks paljud märkavadki ennekõike ja ainult neid asju, mida koos lastega valmistame. Need äratavad huvi ja tekib küsimus - et mida me siis ikkagi teeme; kes me oleme. Märgatakse meie olemasolu. Sageli just seejärel on hea võimalus rääkida oma plaanidest, soovidest ja vajadustest - mänguteraapia tegelikust olemusest.
Kui personal tuleb mängutuppa ning näeb, kui õnnelikud on väikesed patsiendid ning mida kõike nad oma kätega teevad, ilmneb mõistmistki. Ja vahel koguni innustust. Me ei tohi väsida informeerimast arste - näitamaks, et mänguteraapia on ravi tulemuslikkuse oluline kindlustaja.

Mäletan, kui esimest korda läksin laost materjale tooma: sain pastaka, sinise ja punase pliiatsi, paar sukanõela, kudumisvardad ja halli lõnga. Suhtumine polnud vaenulik, kuid minu vajadusi ei mõistetud. Praegu aga - lisaks sellele, mida oleme palunud, saame palju rohkemgi - personal on hakanud mänguteraapia jaoks asju kõrvale panema (purke, pudeleid, kaste vms).
Ka puusepa- ja maalriosakonnas vaadati mind, "naisinimest", algul ebalevalt. Mu esimene katse nendega kontakteeruda oli siis, kui palusin puuseppadel nukuteatri lava korrastada. Vastutasuks pakkusin teatritruppi nende kohvipausi sisustama. Etenduse algul oli publik pehmelt öeldes ettevaatlik. Aga peagi vallandas meie etendus lapsemeele ja abivalmiduse, misjärel koostöö on jätkunud ning pidevalt arenenud.
Terapeutide ja laste "ühisorkester" teeb ringreise köögis, ladudes ja teistes haigla ruumides. Samas jagame laiali näiteks ülejäänud jõuluehted. Oleme korraldanud "pidusid" juhtkonnale, õdedele, abipersonalile, lühidalt - kõigile. Lapsed küpsetavad, katavad lauda, teevad laudlinu ning teenindavad külalisi. Viimased kohanevad oma rolliga ruttu ning on tore näha lapsi uhkusest õhetavate punapõsksete peoperemeestena.
Lisaks kaasame kõiki haiglas töötavaid praktikante, üritades neidki oma meetodisse integreerida. Kui nad edaspidi meie majja tööle tulevad, on kontakt juba saavutatud.

Kuna lapsed veedavad palju aega ka haigla muu personali seltsis, ei piisa kui meie anname endast parima. Peame hoolitsema ka selle eest, et lapsed tunneks end hästi igal ajal. Mis on sellest abi, kui hangime ning tassime osakonda mänguvahendeid, aga keegi ei ärgita lapsi nendega mängima? Mis on kasu hästi sisustatud ruumidest, kui keegi ei saada lapsi sinna mängima? Kuidas saama lapsi oma tulekuga rõõmustada, kui nad kardavad koristaja riidlemist mahaaetud paberitükkide pärast.
Kui pedagoogid tulevad osakonda, näevad nad, mida lapsed teevad koos meiega. Ja meie saame infot laste õppimise kohta. Ka treener tuleb sageli vaatama, kuidas ta patsiendid meie juures töötavad. Ta näitab, kuidas laps peaks istuma ning seisma - sageli ta kasutab oma treeningutel meie abivahendeid.
Ja raamatukogutöötaja, kuraatori ning tööterapeutidega oleme tihedas kontaktis.
Igal hetkel peame kasutama pedagoogilisi oskusi. Ei saa vihastuda kui meie planeerisime lapsele küll midagi toredat, aga tegelikult viiaksegi ta hoopis analüüsidele: uuring ja ravi toimugu ikka kindlal ajal - enne mängu. Võimalik, et millalgi muutub graafik paindlikumaks ning mänguteraapia mahub päevakavva juba võrdväärsemalt protseduuridega.
Tuleb õppida austama teiste haridust ning oskusi; ja eriti meie töökoha - haigla - töörutiine.

11. MÄNGUTERAAPIA KUJUNEMINE

1959.a. mänguteraapiaga Rootsi Uumaja Keskhaigla väikeses lasteosakonnas alustades ei aimanud ma, et millalgi kujuneb sellest ülikooli mänguteraapia osakond.
Alguses oli mul ekslik ettekujutus lastest, keda hakkan ravima: arvasin, et kohtan nahahaigusi, pimesoolepõletikke, kõrvavalu või luumurde. Seega oli mu esimene patsient - kaugele arenenud vähiga väike poiss - mulle eneselegi ehmatuseks.
Osakonnas oli ka allergikuid, suhkruhaigeid, psühhosomaatilisi haigeid ja puudelapsi. Pelgasin neid steriilseid seinu, mille vahel nõnda haiged lapsed pidid veetma oma päevi, nädalaid, kuid - isegi aastaid. Koos lastega üritasime koridore ning palatite seinu veidi rõõmsamaks muuta - riputades igale poole pilte ning tekstiile. Riidetükikestest õmblesime rõõmsaid laudlinu; koos tegime vaksturiidest loomi ning kaltsunukke, värvisime puulelusid ja pudeleid - edaspidiste oksade ning lillede jaoks.
Üsna pea tuli õdesid teistestki osakondadest - nagu kirurgia, kõrva-, silma- ja nakkushaiguste osakonnast - küsima, et kas ma nendegi ruume ei taha teiseks muutma tulla.
Kuigi mu esimene mänguteraapia tuba oli alguses kõle ja tühi, küsisid lapsed ikkagi, et millal sinna minna saab? Kaunistasime oma väikest tuba koos. Siis kutsusime sinna ka haigla juhtkonna - mängisime ja laulsime neile. Lõpuks mõisteti ka kõrgemal, et mänguteraapia all mõtlesin ma midagi muud kui muinasjuttude vestmist voodi veerel - nii sain tasapisi raha juurde tegevuse arendamiseks.
Aja jooksul oleme 15 korda kolinud ja nüüd on meil eeskujulikult sisustatud mänguteraapia osakond. Sellesse kuulub kontor (mis on samas ka vestlusruum), suur mängutuba laudade, toolide, kappide ja pinkidega. Mööblit on igas suuruses, nii et ühes ruumis võiksid mängida kõik 3-15-aastased lapsed. Mänguasjad on laste käeulatuses - nad ise võivad valida ja võtta, mida soovivad. Puhketoas saab lõõgastuda ja lugeda, kuulata raadiot, vaadata televiisorit. Väikeses köögis võib küpsetada, süüa teha, pesta nukuriideid, triikida ning õmmelda õmblusmasinaga. Töökojas võib teha kõiksugu puutööd - seal on ka tööpinke. Suures "teismeliste-toas" on spordivahendid, matid, redelid jms; samuti lauatennis, nukuteater, plaadimängija ning erinevaid rütmipille, kangasteljed ja suurematele lastele sobivaid mänge. Koridor, mis ühendab omavahel kõiki neid ruume ja ka haiglakooli klasse, on sisustatud istmetega, liumäe, mänguonni, nukukapi ja liivakastidega (meil on kolm erinevat liivakasti). Koridorist pääseme nii ratastoolide kui vooditega otse õue, kus ilusa ilmaga saab murul aega veeta.
Meie mänguteraapia osakonda saavad tulla kõik haigla lapsed, kas jalgsi, ratastooli või lausa voodiga. Välja arvatud muidugi nakkushaiged. Uksed on avatud 8.30-11.00 ja 12.30-15.30. - et kõigil oleks võimalik leida protseduuride vahel mingi mänguaeg. Me arendame ja jälgime lapsi, teeme motoorikateste, vestleme vanematega jne. Korraldame ka üritusi, näitleme, tantsime, kutsume külalisi sünnipäevapidudele, jõuludeks, lihavõteteks jne.
Nende laste juurde, kes ei pääse mängima, läheb keegi meist ise - käru mänguasju täis. Igas osakonnas on meil veel täiendav kastitäis mänguasju, kus leidub midagi igas vanuses lastele. Meie ladudest võivad nii personal ning lapsevanemad võtta lelusid millal iganes. Külalisterapeut toob sellele lisaks täiendavat materjali lapse individuaalseks arendamiseks.
Lisaks oleme paigutanud mänguasju ooteruumidesse ning protseduuritubadesse. Soovime, et haiglasse sisenedes tajuks laps kohe, et on saabunud tema jaoks sisustatud keskkonda.
Loomulikult käivad 0-3 aastaste laste kohta samad reeglid nagu suurematelegi - nendegi ümbrus peab olema lastepärane. Kuna nii väikestele aga pole ümbruse ja personali pidev vahetumine hea, siis leiame, et nemad võiksid jääda oma osakonda mängima. Suuname ja innustame õde kasutama vabu hetki lastega tegelemiseks - ajal mil suuremad lapsed on meie juures, väheneb ju õe koormus, mille arvelt ta peaks tegelema just pisematega.
Kuna meie teame lastest üsna palju nende haigusloo väliseltki, viibib kord nädalas mänguterapeut ka osakonna koosolekutel ning informeerib arste lapse arengust. Ja igal pärastlõunal - kui lapsed on oma osakondadesse läinud - koguneme omavaheliseks nõupidamiseks. Räägime lastest ning planeerime järgmise päeva töid.
Iga päev käib meie juurest läbi umbes 100 last. Personaliks on meil 3 põhikohaga lasteaiaõpetajat ning üks poole kohaga töötav õde. Lisaks leidub alati ka praktikante ning vabatahtlikke õpilasi. Meie jaoks on oluline propageerida oma töövõtteid haiglas tervikuna - mida rohkem meist teatakse, seda parem lastele.
Kuna mänguteraapia osakonnaga liitub ka laenamisülesandeid, saame vanematele lisaks nõuannetele jagada/laenata vastavaid mänguasjugi - mis arendaks last haiglast koju pääsedes.
Kuna palju haiglas olevad lapsed ei suuda sõnaliselt oma soove ja vajadusi esitada, on just neile tähtis - õieti on neil selleks lausa õigus - väljendada end eriliste tegevuste kaudu; ja et lähedal oleks inimesi, kes suudaks neid sõnumeid ka õieti tõlgendada.

AJALUGU

Juba aastal 1909 alustas lasteaiaõpetaja Bärbi Luther haiglalaste aktiviseerimistööd Helsingis. Ta innustas põhjamaiseid kolleege sama asjaga jätkama - aastal 1912 alustatigi mänguteraapiaga ka Stockholmis.
Kuigi algus oli üsna varajane, hoogustus meetod laiemalt alles 1950-ndail. Samal ajal käivitus ka ulatuslik aitamistöö CP-laste heaks - treenimisest räägiti üha enam ning seni tõrjutud lapsi hakati arendama. Esmavaimustuses peaaegu ununes, et lisaks motoorikale kujuneb laps ka vaimselt, sotsiaalselt ja emotsionaalselt. Algas tihe koostöö ravivõimlejate ja lasteaednike vahel (viimased nimetatakse Rootsis koolieelseteks õpetajateks). Ravivõimlemisterapeudid esindasid meditsiinilist suunda ning pedagoogid oma liini.
Märgati, et tee laste ravimiseks kulgeb mängu kaudu. Mäng on lapsele tööks, tema tegutsemismotiiviks. Mängu abil õpitakse ka sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi - laps õpibki eeskätt mängides. Sellele olid haiglaõpetajad tuginenud kogu aeg, aga eriti CP-laste treeningutel tunnistati mäng põhilisemaks ravivõtteks. Ja hakatigi rääkima mänguteraapiast.
Enne seda mõeldi mänguteraapia all erilist psühhoteraapiat. 1960-ndate alguses mõisteti lõpuks, et ka vaimse alaarenguga laste ravile tuleks senisest suuremat tähelepanu pöörata. Ja selleks tööks eriti sobivaiks peeti lasteaiakasvatajaid.
Kujunes täiendkoolitussüsteem nende alushariduse spetsialistidele, kes soovisid tööle asuda haiglatesse. Nii see kõik algaski

Täname Rootsi Instituuti Stockholmis, kes finantseeris Balti- ja Põhjamaade OMEPi ühiskonverentsi Eestis 4.-6.10.2000 ja võimaldas prof. I. Lindquistil pidada külalisloengu Tallinna Pedagoogikaülikoolis

Suur tänu ka Rootsi OMEP-i esindajale pr. Gunilla Kalderenile igakülgse toe eest.