MOODSA HEAOLURIIGI SÜND

Esimene moodne riik, kes võttis kasutusele küllalt laias ulatuses seda liiki heaolumeetmeid, mis on muutunud populaarseteks enamikus tänapäeva ühiskondades, oli taasloodud Saksa impeerium "raudse kantsler!" Otto von Bismarcki juhtimisel. 1880 aasta algul kehtestas ta sotsiaalkindlustuse laiahaardelise süsteemi, pakkudes töölistele õnnetus-, haigus- ja vanaduskindlustust.
1930 aastail vastu võetud sotsiaalkindlustusmeetmete vahetumad eelkäijad olid abinõud, mida Suurbritannias rakendati alates 1908 aastal vastuvõetud vanaduspensioni seadusega ja 1911 aastal kehtestatud riikliku kindlustusseadusega.
Riikliku kindlustusseaduse, mis võeti vastu Suurbritannias sihiks oli saavutada:
1. Iga isik, kes teeb tööd, peab vanuses 17 kuni 70 aastat olema kindlustatud haiguse puhuks st tuleb tagada raha oma haiguse ravimiseks.
2. Iga isik, kes töötab teatavail teenistusaladel, mis määrab käesolev seadus, peab olema kindlustatud tööpuuduse vastu e kindlustatud toetusega, mis ta saab töötuseperioodi jooksul.
Erinevalt vanaduspensionist oli see süsteem sissemaksuline. Teda pidid finantseerima osalt tööandjad, osalt töövõtjad, osalt valitsus. Selle seadusega võttis riik endale uued ja Võib-olla koormavad kohustused ning annab palgateenijatele uued ja väga ulatuslikud õigused. Oma sissemaksulise iseloomu kui ka kindlustavate kontinentide poolest kujutas see seadus vanaduspensionide seadusest veelgi suuremat eemaldumist varasemast praktikast.

HEAOLURIIGI TULEMUSED

Suurbritannia ja Rootsi, need kaks riiki, mida on kõige sagedamini peetud edukateks heaoluriikideks, on langenud üha suurenevatesse raskustesse. Suurbritannia on avastanud, et üha raskem on finantseerida kasvavaid valitsuskulutust. Maksudest on saanud tähtsamaid pahameeleallikaid. Pahameelt on mitmekordistanud inflatsiooni mõju, samuti on suurenenud tööpuudus. Valitsus on sunnitud lahti ütlema kohustusest kanda hoolt täieliku tööhõive eest.
Rootsi on tundnud neidsamu raskusi, lisaks vastuseisu kõrgetele maksudele ja rahulolematust sotsiaalprogrammidega.
Ühendriikides on dramaatilisem näide New York. USA suurim föderaalne heaoluprogramm on sotsiaalkindlustus. Sotsiaalkindlustustoetusi saavad inimesed nurisevad, et need on ebapiisavad sellise elatustaseme tagamiseks millega nad on harjunud. Sotsiaalkindlustuse makse maksvad isikud peavad neid jälle liiga rängaks taagaks.
Sotsiaalkindlustus ei ole mõttes kindlustusprogramm, kus individuaalsed maksed tagavad ekvivalentse kindlustustoetuse. Sotsiaalkindlustus on pigem teatud maksete ülekandmise programmi kombinatsioon.
Directori seadus "Riiklikke kulutusi tehakse eeskätt keskklassi huvides ja finantseeritakse maksudega, mis suures osas lasuvad vaestel ja rikastel."

HEAOLURIIGI EKSIRADA

Uue ajastu köidikul tundus kõik olevat korras. Abivajajaid oli vähe, abi finantseerimiseks vajalikke maksumaksjaid aga palju - nii tuli igaühel maksta pisisumma, millest kokku moodustus märkimisväärne abi väheste puudustkannatajate tarvis. Kulutuste lihtne liigitamine näitab, miks kogu see protsess ebasoovitavate tulemusteni viib.

Te olete kulutaja
	Kelle huvides kulutatud
Kelle raha	Teie	Kellegi teise
Teie	1	2
Kellegi teise	3	4

Kõik hoolekandeprogrammid langevad 3 kategooriasse. Seaduseandjad hääletavad kellegi teise raha kulutamise poolt. Hääletajad, kes valivad seaduseandjaid, hääletavad küll teatud mõttes selle poolt, et kulutada oma raha enda peale, kuid seda mitte 1 kategooria täies tähenduses.
Praktikas kalduvad hääletajad nagu seaduseandjadki pidama silmas, et nende programmide eest, mille poolt seaduseandja hääletab otseselt ja hääletaja kaudselt, maksab keegi teine. Pole ime, et kulutatu hulk kasvab plahvatuslikult. Paljud, sealhulgas programme rakendavad bürokraadid, üritavad saada raha pigem enda kui teiste jaoks.

Inimeste püüdel keerata valitsusprogramm enda kasuks on kaks tagajärge:
1. See seletab , miks nii paljud programmid kalduvad tooma kasu pigem keskmise ja kõrgema sissetulekuga rahvastikurühmadele kui vaestele, kelle tarvis need on plaanitud.
2. See, et ülekande vastuvõtjate summaarne võit on väiksem ülekantud raha hulgast

MIDA TULEKS ETTE VÕTTA ?

Enamikku praegustest hoolekandeprogrammidest poleks tohtinud üldse käivitada. Sel juhul oleks paljudest praegu neist sõltuvatest inimestest riigi hoolealuste asemel saanud enda eest ise hoolt kandvad isikud. Praegu hoolekandest sõltuvaid inimesi tuleb abistada, ent samal ajal tuleb julgustada inimeste organiseeritud siirdumist hoolekandenimekirjadest tavalistele palgalehtedele.
Pakutud on kõikehõlmavat reformi, mis teeks tõhusamalt ja inimlikumalt ära selle, mida nii ebaefektiivselt ja ebainimlikult teeb meie praegune hoolekandesüsteem. See tagaks kindla miinimumi kõigile puudustkannatajatele olenemata nende kitsikuse põhjustest, kahjustades võimalikult vähe nende iseloomu, sõltumatust või huvi oma olukorra parandamise vastu. Asendada hoolekandesüsteem negatiivse tulumaksuga. Sotsiaalhoolekande ahendamine kõrvaldaks tema praeguse pärssiva toime tööhõivele, see aga tähendaks suuremat jooksvat rahvatulu. See kasvataks isiklikke sääste ning tooks enesega kaasa suurema kapitalimoodustuse ja sissetuleku kõrgema kasvutempo. See stimuleeriks erapensionisüsteemi arengut ja laienemist ning tugevdaks sel moel paljude töötajate turvalisust.

MIS ON POLIITILISELT TEOSTATAV?

Vastuvõetava negatiivse tulumaksu poliitilised takistused kuuluvad kahte omavahel seotud liiki. Neist silmatorkavamateks huvigruppideks on toetuse saajad ning hoolekandebürokraatia. Varjatum takistus on konflikt nende eesmärkide vahel. Kõik radikaalse hoolekandereformi kavad sisaldavad kolme osa, mis on poliitiliselt ülitundlikud.
1. Toetuse baastase, mis tagatakse näiteks neljaliikmelisele hoolekandest elavale perekonnale.
2. Mil määral programm mõjutab hoolekandest elava isiku huvi tööd leida või rohkem teenida
3. Maksumaksja lisakulud
Et saada poliitiliselt reaalseks, peab see plaan tagama hoolekandest elavatele inimestele korraliku toetuse, kätkema endas tugevat stiimulit tööd teha ja olema maksumuselt mõistlik Ja kõike kolme peab ta tegema üheaegselt.

JÄRELDUS

Pillamine on masendav, kuid see on ülepaisutatud paternalistlike programmide pahedest väikseim. Nende peapahe on toime meie ühiskonna koele. Nad nõrgendavad perekonda, nõrgendavad stiimuleid töötada, säästa ja uuendada, vähendada kapitali akumulatsioon ja piiravad meie vabadust. Nimelt need on põhikriteeriumid, mille alusel tuleks nende üle otsustada.