Herbert Hooveri ðansse ahistas suur majanduskriis. Paljud inimesed olid jäänud töötuks. Selle aja igapäevane vaade oli leivasaba või tänaval puu- ja juurvilju müüv töötu. Rahapoliitikas, mis oli teinud tavalisest majanduslangusest katastroofilise seisukorra, tuli süüdistada sõltumatut Föderaalreservi Süsteemi. President ei saanud põgeneda vastutuse eest Franklin Delano Roosevelt oli presidendi valimistel demokraatide kandidaat. Ta oli New Yorgi osariigi kuberner ja uus nägu poliitikas, mis oli väga optimistlik. Tema valimiskampaania toimus vanade mallide alusel. Võidu puhul lubas Roosevelt kärpida valitsemiskulusid ja tasakaalustada eelarved. Kujunes välja Uus Kurss, mida FDR oli lubanud ameerika rahvale, kui ta Demokraatlikult Parteilt võttis vastu presidendikandidaadiks nimetamise.
1860-1932 olid vabariiklased olnud presidendiametis 56 ja demokraadid 16 aastat. Järgneval 48 aastal oli asi hoopis vastupidi (1932-1980). Demokraadid olid presidendiametis 32 ja vabariiklased 16 aastat. Ühendriikide asutamisest 1929. aastani polnud kõigi tasandite võimude - föderaalosariigi- ja kohalike võimude kulutused kunagi, välja arvatud suurte sõdade ajal, ületanud 12% rahvatulust;
2/3 sellest moodustasid osariikide ja kohalike omavalitsuste kulutused. Peale 1933. aastat pole valitsuse kulutused kunagi olnud väiksemad kui 20% rahvatulust. Hetkel on nad rohkem kui 40%. Pärast 1946. aastat pole mittesõjalised kulutused kunagi olnud väiksemad kui 16% rahvatulust.
Roosevelt vannutada ametisse 4.märtsil 1933-aastal. Sellel ajal oli majandus väga suures madalseisus. Kaks päeva peale ametivannet käskis Roosevelt sulgeda kõik riigi pangad. Ta käivitas pöörase programmi - Kongressi eriistungijärgu "sada päeva". Programmide koostamiseks võisid nõuandjad kasutada Bismarcki Saksamaa, Inglismaa fabiaanide ja keskteed käiva Rootsi varasemaid kogemusi. Uus Kurss kajastas kõiki ideid väga selgelt. Uus Kurss hõlmas ka programme, mis pidid tagama julgeoleku ebaõnne korral.
Teine maailmasõda katkestas Uue Kursi, kuid samal ajal tugevdas tunduvalt selle aluseid. Tööpuuduse likvideerimine, sõjamaterjalide tootmine tegi Ühendriikidest "demokraatliku arsenali", tingimusteta võit Saksamaa ja Jaapani üle. Peale sõda esimene vastuvõetud seadus oli 1946. aastal tööhõiveseadus. Sõja lõpus tundus, et majanduse tsentraliseeritud plaanimine kuulub tulevikku. Valitsus oli siis suuresti laienenud. Briti valitsus katsetas hakata määrama, milliseid töökohti tohivad inimesed pidada - Riigistatud tootmisharud osutusid Suurbritannias, Rootsis, Prantsusmaal ja Ühendriikides nii ebaefektiivseteks ja tekitasid suuri kahjusid.
Hoolekande vallas on suunamuutus põhjustanud kümnenditele plahvatuse eriti pärast seda, kui president Lyndon Johnson kuulutas 1964. aastal "sõja vaesusele". Uue Kursi sotsiaalkindlustuse, tööpuuduskindlustuse ja otsese abi programmid laiendati uutele rahvastikurühmadele; väljamakseid suurendati; lisati Medicare, Medicaid, toidutalongid ja paljud muud uued programmid.
Heade kavatsustega alustatud programmide korduv läbipõrumine ei ole juhuslik. See ei ole lihtsalt teostusvigade tagajärg. Läbikukkumise sügavad juured peituvad halbade vahendite käsutamises heade eesmärkide saavutamiseks. Hoolimata nende programmide nurjumisest tugevneb surve neid laiendada.
Esimene moodne riik, kes võttis küllalt laias ulatuses seda liiki heaolumeetmeid, mis on muutunud populaarseteks enamikus tänapäevaühiskondades, oli taasloodud Saksa impeerium "raudse kantsleri" Otto von Bismarcki juhtimisel. Ta kehtestas 1880 aasta algul sotsiaalkindlustuse laiahaardelise süsteemi, pakkudes töölistele õnnetus-, haigus- ja vanaduskindlustust. Vanaduspensionide seadus tagas igale vähemalt 70. aastasele isikule, kelle sissetulek oli väiksem teatud summast, saaja varasemale sissetulekule vastava nädalapensioni. Riikliku kindlustusseaduse sihiks oli kahe eesmärgi saavutamine
1. Iga isik kes teeb Ühendatud Kuningriigis tööd, peab vanuses 17-70 aastat olema kindlustatud haiguse puhul.
2. Iga selline isik, kes töötab teatavail teenindusaladel, peab olema kindlustatud tööpuuduse vastu.

Nagu Bismarcki omadki, illustreerivad need varased Briti meetmed aristokraatia ja sotsialismi hõimlust. 1904-aastal lahkus Winston Churchill tooride parteist, aristokraatide erakonnast, et asuda Liberaalsesse Parteisse. Suurbritannia tänane väljanägemine võlgneb rohkem tänu XIX sajandi tooride põhimõtetele kui Karl Marxi ja Friedrich Engelsi ideedele.
Uut Kurssi mõjutas Rootsi 1936. aastal, mil pealkirjastas markii Childs oma raamatu "Rootsi, kesktee" .Rootsi kehtestas 1915.aastal kohustuslike vanaduspensionide sissemakselise süsteemi. Lisaks hiljem kehtestatud tööpuuduskindlustusele edendas Rootsi laiaulatuslikult riiklikku tööstusomandit, riiklikku elamuehitust ja tarbimiskoperatsiooni. Suurbritannia ja Rootsi, need kaks riiki, mida kaua on kõige sagedamini peetud edukateks heaoluriikideks, on langenud üha suurenevatesse raskustesse. Rahulolematus on kasvanud mõlemas riigis. Suurbritannia on avastanud - et üha raskem on finantseerida kasvavaid valitsuskulusid. Maksudest on saanud tähtsamaid pahameeleallikaid. Rahulolematus tõusis dramaatiliselt pinnale tooride partei kaalukas valimisvõidus 1979. aastal; see võit saavutati Margaret Thatcheri lubadusega drastiliselt muuta valitsemissuunda - Rootsi on tulnud toime märksa paremini kui Suurbritannia. Ta ei osalenud kahes maailmasõjas ja lõikas oma neutraliteedist majanduslikku kasu. Kuid viimasel ajal on Rootsi tundnud neidsamu raskusi, mis Suurbritannia. Kõrget inflatsiooni ja suurt tööpuudust, vastasseisu kõrgetele maksudele, mistõttu paljud on emigreerunud rahulolematust sotsiaalprogrammidega. Ühendriikides on kõige drastilisem näide New York. Seda linna juhtinud Robert Wagner ütles 1965. aasta eelarvekõnes, et ei soovita teil lubada, et rahandusprobleemid seaksid piire meie kohustustele rahuldada linnarahva olulisi vajadusi. Pankrot hoiti ära üksnes föderaalvalitsuse ja New Yorgi osariigi abiga, vastutasuks loovutas linn kontrolli oma asjade üle, muutes osariigi- ja föderaalvalitsuse rangelt valvatavaks eeskostealuseks. Üks õnnelik asjaolu oli see, et New Yorgil pole võimu raha emigreerida.
Ühendriikide suurim heaoluprogramm oli sotsiaalkindlustus-, vanadus-, toitjakaotus- ja töövõimetuspensionid ning tervisekindlustus. Sotsiaalkindlustus ja tööpuuduskindlustus kehtestati 1930-aastal selleks, et võimaldada tööinimesel pensionileminekuks ja ajutiseks töötaolekuperioodiks ise üht-teist kõrvale panna, vältides seega heategevuse armuleivale sattumist. Mõlemad programmid alustasid piskust, mõlemad on tänaseks uskumatult paisunud. Sotsiaalkindlustus kehtestati 1930.aastal ja sestpeale on seda eksitavate siltide ja petliku reklaami abil laiendatud. Jäetakse mulje, et töötajate "toetusi" finantseeritakse nende "vabatahtlikest panustest". Täna makse maksvale töötajale ei anna pensionifond mingit tagatist, et nad pensionile jäädes hakkavad toetust saama. Sotsiaalkindlustus ei ole mingis mõttes kindlustusprogramm, kus individuaalsed maksed tagavad ekvivalentse kindlustustoetuse. Sotsiaalkindlustuse pikaajalised finantsprobleemid lähtuvad ühest lihtsast tõsiasjast - süsteemilt makseid saavate inimeste arv on suurenenud ja suureneb jätkuvalt kiiremini kui nende töötajate arv, kelle palka saab maksustada nende maksete finantseerimiseks. 1950. aastal oli iga toetusesaaja kohta 17 töötajat, 1970. aastal ainult 3; kui selline tendents jätkub on XXI sajandil neid paremal juhul ainult 2.
Lisaks aastas sotsiaalkindlustuse peale kulutatud 130 miljardile dollarile moodustavad nende programmide kulud umbes 90 miljardit aastas. Seda on 10x rohkem 1960 aastal kulutatust. Hoolekandeprogrammide kulutused moodustasid umbes 3500 dollarit allpool vaesustaset elava isiku ehk 14000 dollarit nelja liikmelise perekonna kohta - 2x rohkem vaesustasemest endast. Selge on see, et raha ei läinud ainult vaestele. Osa raha langes hoolekandekelmide saagiks.
Pärast tagasihoidlikku algusi Uue Kursi aastail on valitsuse elamuehituse programmid kiiresti laienenud. 1965. aastal asutati uus kabinetiministeerium - Elamu- ja Linnaarengu Ministeerium. Selle personalis oli 20 000 inimestest kes maksavad välja 10 miljardit dollarit aastas. Esialgsete eesmärkide seisukohalt on need programmid silmatorkavalt läbi kukkunud.
New York subsideeris keskmise sissetulekuga isikute elamuid, mida õigustati püüdega ära hoida keskmise tuluga perekondade pagemine linnast. Neid kortereid subsideeritakse keskmiselt 200 dollari jagu kuus.
Meditsiin on viimane heaolusfäär, kus valitsuse roll on plahvatuslikult laienenud. Ajavahemikus 1965-1977 arstiabi summaarsete kulude osa rahvatulus kahekordistus. Riiklik tervisekindlustus on jälle eksistava sildistamise näide. Säärases süsteemis puudub omavaheline seos sellel, mida te maksate ja sellel, mida teil on kindlustusega õigus saada, nagu see sünnib erakindlustuses. Arstid pagevad Briti tervishoiusüsteemi eest. Umbes kolmandik nii palju arste, kui on meditsiini koolide lõpetajaid, emigreerib iga aasta Suurbritanniast. Ühendriikides esitatakse meditsiini ühiskonnastamise põhjendamiseks kaks argumenti:
1. Arstiabi on kallinemise tõttu enamikule ameeriklastele kättesaamatu.
2. Ühiskonnastamine teeb teatud määral arstiabi odavamaks. Viimase võib tähelepanemata jätta - vähemalt seni kus valitsus teeb midagi säästlikumalt kui eraettevõtlus.

Miks on need programmid rahvale ainult pettumust valmistanud? Kindel on see, et nende programmide eesmargid olid väga õilsad ja humaansed. Kuid miks pole neid eesmärke siis saavutatud? Uue ajastu alguses tundus kõik korras olevat - Hoolekandeprogrammide laienedes kõik numbrid muutusid. Tänapäeval me kõik tõstame juba raha ühest taskust teise.
Enamikku praegustest hoolekandeprogrammidest poleks üldse tohtinud käivitada. Pakutud on niisugust üleminekuprogrammi, mis võiks tugevdada individuaalset vastutust, teeks lõpu rahva praegusele jagunemisele kaheks klassiks, kärbiks nii valitsuskulusid kui ka praegust massilist bürokraatiat, tagades samal ajal igale inimesele kindla peavarjult keegi ei peaks kannatama äärmist viletsust - Kahjuks tundub sellise programmi jõustumine praegusel ajal selge utoopiana. Negatiivse tulumaksu põhiidee on lihtne - kui me vaid tungime läbi suitsukattest, mis varjab positiivse tulumaksu olulisi jooni. Kehiva positiivse tulumaksu järgi lubatakse teil saada teatud mahuga sissetulekut ilma mingit maksu tasumata.
Kõigele vaatamata jäävad endiselt abi vajama mõned perekonnad, kes ühel või teisel põhjusel pole võimelised ise toime tulema - Kuhu mahub sellesse ehkki poliitiliselt teostamatusse unelmasse sotsiaalkindlustus. Parim lahendus ühitada negatiivse tulumaksu kehtestamine sotsiaalkindlustuse ahendamisega praeguste kohustuste täitmise käigus. Selleks tuleb teha järgmist:
1.Tühistada viivitamatult palgalehemaks.
2. Jätkata kõikidele sotsiaalkindlustuse osalistele toetuse maksmist, millele neil on õigus praeguse seaduse alusel.
3. Määrata kindlustuse väljateeninud töötajatele vanadus-, töövõimetuse- ja toitjakaotuspensioni, millele neil kehtiva seaduse järgi on õigus oma seniste maksude ja teenistuse põhjal, arvates selle maha palgalehemaksu tühistamisest johtuva tulevaste maksude vähenemise.
4. Määrata igale töötajale, kes pole kindlustust veel välja teeninud, kapitaalsumma, mis oleks võrdne tema enda või tööandja poolt tema nimel tasutud maksude kogusummaga.
5. Lõpetada igasugune edasine toetuste akumuleerimine.
6. Finantseerida 2., 3. ja 4. punkti makseid üldistest maksufondidest ning valitsuse obligatsioonide väljaandmisega.

Vastuvõetava negatiivse tulumaksu poliitilised takistused kuuluvad kahte omavahel seotud liiki. Impeerium, mida hilise ajani valitses Tervishoiu-, Hariduse- ja Hoolekande Ministeerium, on iga aasta üha rohkem kulutanud raha tervishoiu peale. Põhitagajärjeks on olnud lihtsalt meditsiini- ja tervishoiuteenuste kulude tõus ilma meditsiinilise hoolduse kvaliteedi vastava paranemiseta. Haridusega seotud kulutused on lakke karanud. Miljardeid dollareid kulutatakse iga aasta hoolekandele. Selline pillamine on masendav.