Hällist hauani.
Referaat sotsiaalpoliitikas.

1932-aasta presidendivalimistega said alguse suured muutused Ameerika Ühendriikides. Uus president Franklin Roosevelt hakkas teostama Uut Kurssi, et saada üle Ameerika majanduses valitsevast sügavast depressioonist. Reformide väljatöötamiseks kutsuti kokku ajutrust, mille liikmed olid peamiselt kõrgkoolidest. Reformide koostamisel võeti aluseks Bismarcki Saksamaa, Inglismaa fabiaanide ja keskteed käiva Rootsi varasemaid kogemusi. Uue Kursi programmid hõlmasid sotsiaalkindlustuse, tööpuuduskindlustuse ja riikliku abi. Lisaks veel ajutisi programme kriisist väljumiseks, mis hiljem muutusid alalisteks ning neile lisandus palju uusi programme.
Uue Kursi katkestas Teine maailmasõda, kuid tugevdas samas selle aluseid. Suurenes riigieelarve ning valitsus saavutas laiaulatusliku kontrolli majanduselu üksikasjade üle. Peale sõda tundus, et majandust peakski tsentraliseeritult planeerima, kuid pikapeale pole see end õigustanud ja nüüdseks on jäänud tsentraalse kontrolli alla vaid üksikud majandusharud. See pole aga vähendanud usku võimsasse keskvalitsusse. Valitsuse uueks suunaks võeti heaoluprogrammid ja tsentraalne reguleerimine.
Alates 1964. aastast on hoolekandevõrk kiiresti laienenud. Uue Kursi programme laiendati uutele rahvastikurühmadele ning suurendati väljamakseid; samuti lisati uusi tervishoiu, elamuehitus ning muid abiprogramme. Tervishoiu, Hariduse ja Hoolekande Ministeeriumi eelarve kasvas maailma suuruselt kolmandaks eelarveks. Tulemuseks on aga ebatõhus, läbinähtamatu ja rahaliselt mitteteostatav süsteem, mille alternatiiviks oleks negatiivse tulumaksu kehtestamine.
Kolm riiki-Saksamaa, Suurbritannia ja Rootsi-kellest Roosevelt oma Uue Kursi loomisel eeskuju võttis, on oma programmide teostamisel saavutanud märkimisväärset edu, kuid nii Suurbritannia kui Rootsi on üha kasvavates raskustes süsteemi ülalpidamisega. Suur maksukoormus, kõrged valitsemiskulud, inflatsioon tekitavad inimestes pahameelt.
Vaatame kuidas toimib aga Ühendriikide heaolusüsteem. Suurim föderaalne heaoluprogramm on sotsiaalkindlustus - vanadus-, toitjakaotus-ja töövõimetuspensionid ning tervisekindlustus. Alates selle kehtestamisest 1930. aastail on ta pidevalt laienenud ja muutunud järjest ebaefektiivsemaks. Sotsiaalkindlustuse finantsprobleemid tulenevad makseid saavate inimeste arvu pidevast kasvust ja makseid tegevate töötajate pidevast vähenemisest. Nende suhe on langenud l:171t l:31e. Samuti on individuaalsete panuste ja saadavate toetuste seos äärmiselt lõtv, tehtud maksetega ei koguta raha mitte endale, vaid nende arvelt teostatakse makseid praegustele abivajajatele. Seega võib juhtuda, et tulevikus abivajaduse tekkides ei pruugi inimene toetust saada määral, mille ta oma maksetega on välja teeninud, kuna näiteks tulevased maksumaksjad kas ei suuda või ei ole huvitatud nende toetamisest. Ka riikliku abi süsteem on samavõrd ebaefektiivne. Abiraha saajate nimekiri pikeneb pidevalt, toetuse saajad ei ole huvitatud sellest, et uuesti tööle asuda. Bürokraatiamasin suureneb pidevalt, levinud on korruptsioon. Hoolekandeprogrammide hulk on pidevalt kasvanud ja muutunud käsitlematuks segapudruks, kattudes üksteisega ja andes võimaluse pettusteks. Samas ei jõua raha paljude abivajajateni.
Riiklikud ning omavalitsuslikud elamuprogrammid on paljudes kohtades läbi kukkunud. Üüritoetused ja uute elamute ehitamine pole andnud oodatud tulemust. Riiklikud elamukompleksid on sageli muutunud vaesteaguleiks ja kuritegevuse taimelavaks. Algselt ette nähtud vaeste olukorra leevendamiseks on neist programmidest abi olnud pigem omanikele kelle valdused on ostnud riik elamuehituseks ning keskmise või kõrgema sissetulekuga perekonnad, kes on endale neis majades eluaseme soetanud. Vaesed aga tõrjuti uutesse vaeste linnaosadesse, mis tekkisid vanade kaotamisel.
Meditsiin on viimane heaolusfäär, kus valitsuse roll on oluliselt suurenenud. Kulutused meditsiinile on mitmekordistunud. Koos valitsuse lisakulutustega on kiiresti kasvanud eratervisekindlustus. Riiklikus tervisekindlustuses nagu teisteski sotsiaalkindlustustes puudub seos sissemaksete ja saadavate meditsiiniteenuste vahel, vastupidiselt erakindlustusele. Seetõttu on tohutult suurenenud kulutused med. teenustele ja kogu meditsiinisüsteemile. Samas ei olda rahul teenuste kvaliteediga. Ühiskonnastunud meditsiin pole ennast õigustanud ka heade näidetena toodavates Suurbritannias ning Kanadas. Selle tõestuseks on erameditsiiniasutuste hulga kiire kasv nendes riikides.
Miks on kõik need programmid pettumuse valmistanud? Miks on vaatamata õilsatele ja humaansetele eesmärkidele jäänud tulemused saavutamata? Üheks põhjuseks on otsese seose puudumine maksete tegemise ja saamise vahel. Kui käsutatakse kellegi teise raha enda huvides või teiste raha kellegi teise huvides ei motiveeri see inimest säästlikusele. Teiseks ei toimi süsteem efektiivselt. Selleks, et toetust saada tuleb sellesse teha sissemakseid ja reaalne rahaline võit võib jääda saamata. Ka ei jõua raha tegelike abivajajateni.
Tegelikult poleks tohtinud enamikku praegustest hoolekandeprogrammidest üldse käivitada. Sel juhul oleks praegused abisaajad enda eest ise hoolt kandvad isikud. Üleminekuprogrammi suuremale omavastutusele pole praegu poliitilistel, ideoloogilistel jm. põhjustel võimalik käivitada, küll aga see visandada tulevikusuundade selgitamiseks.
Üheks võimaluseks oleks kehtestada negatiivne tulumaks, mis tagaks perekonnale minimaalse tulu, vältides samal ajal massilist bürokraatiat, säilitades samal ajal isikliku vastutuse ja üksikisikule stiimuli töötada ja teenida piisavalt, et tasuda makse, mitte aga lunida subsiidiumi. Allesjäävat hulka perekondi kes pole võimelised ennat ülal pidama toetaks eraheategevus. Sotsiaalkindlustuse aheldamine kõrvaldaks tema praeguse pärssiva toime tööhõivele, see aga tähendaks suuremat jooksvat rahvatulu. See kasvataks isiklikke sääste ning tooks enesega kaasa suurema kapitalimoodustuse ja sissetuleku kõrgema kasvutempo. See stimuleeriks erapensionisüsteemide arengut ja laienemist ning tugevdaks sel moel paljude töötajate turvalisust.
Ehkki selline programm pole praegu teostatav võib ta muutuda teostatavks tulevikus. Vajadus selle järele suureneb üha, kuna praegune süsteem ei õigusta end enam. Pillamine on masendav, samuti mõjub ta hävitavalt ühiskonna koele: nõrgendab perekonda, nõrgendab stiimuleid töötada, säästa ja uuendada, vähendab kapitali akumulatsiooni ja piirab vabadust.