Kadri Kuura SA3

M. Friedmani "Valikuvabadus", peatükk "Hällist hauani"
Referaat

1932. aasta presidendivalimisteks oli USA majandus jõudnud oma sügavaimasse madalseisu. Niisugune olukord moodustas hea stardiplatvormi demokraatide kandidaadile Franklin Delano Rooseveltile, kes oli poliitikas uus nägu. Roosevelti seljataga seisid noored, peamiselt kõrgkoolidest värvatud nõuandjad, kes uskusid, et valitsuse ülesandeks on üksikisikuid saatuselöökide eest kaitsta ja kontrollida majanduse funktsioneerimist üldsuse huvides.
Roosevelti ametissevannutamisest 4. märtsil 1933 sai USA-s poliitiline veelahe mitmes mõttes. Muutusid üldsuse arusaamine valitsuse rollist ja valitsusele tegelikult kuuluv roll. Ühendriikide asutamisest 1929. aastani polnud kõigi tasandite võimude kulutused kunagi ületanud 12 protsenti rahvatulust, alates 1933. hakkasid need numbrid kasvama ning 80nda-tel moodustasid mittesõjalised kulutused rahvatulust umbkaudu kolmandiku.
Demokraatlikult parteilt presidendikandidaadiks nimetamist vastu võttes lubas Roosevelt rahvale Uut Kurssi. Uus Kurss, nii nagu see 1930ndail aastail ilmavalgust nägi, hõlmas programme, mis olid kavandatud majanduse põhistruktuuri reformimiseks, samuti programme, mis pidid tagama julge oleku ebaõnne korral - sotsiaal- ja tööpuuduskindlustuse ning riikliku abi. Programmide koostamisel kasutati Bismarcki Saksamaa, Inglismaa fabiaanide ja keskteed käiva Rootsi varasemaid kogemusi.
Uue Kursi raames algatatud ja neist välja arenenud hoolekandeprogrammid on saanud laialdase kriitika osaliseks, samas nõutakse jätkuvalt nende edasist laiendamist. Programmide läbipõrumine ei ole juhuslik, selle juured peituvad halbade vahendite kasutamises heade eesmärkide saavutamiseks, probleemiks on ka arvukas bürokraatia, keda programmid sigitavad ja kes nende kasutamisest kasu lõikavad.
Sotsiaalkindlustus. Ühendriikide suurim föderaalne heaoluprogramm sotsiaalkindlustus kehtestati 1930. aastail ja on sestpeale aina laienenud. Sotsiaalkindlustussüsteemi juures on leitud hulgaliselt vajakajäämisi. Esiteks on seos individuaalsete panuste ja saadava toetuse vahel äärmiselt lõtv. Töötavate isikute palgast kogutud makse kasutatakse toetuste maksmiseks pensionile jäänud isikutele või nende ülalpeetavatele. Mingit pensionifondi, millest hakkaksid toetusi saama täna makse maksvad töötajad tegelikult akumuleeritud ei ole.
Väljamaksed ei sõltu toetusesaaja poolt sissemakstust ega tema finantsolukorrast, nad ei taga seniste sissemaksete õiglast tagasisaamist ega puudustkannataja tõhusat abistamist. Raha hulk, mida isik hakkab saama, sõltub sellest, kas ta sattus töötama sotsiaalkindlustusega hõlmatud tootmisharus ja kui kaua ta seal töötas.
Sotsiaalkindlustuse finantsprobleemid johtuvad ühest lihtsast tõsiasjast: süsteemilt makseid saavate inimeste arv on suurenenud ja suureneb jätkuvalt kiiremini kui nende töötajate arv, kelle palka saab maksustada nende maksete finantseerimiseks.
Sotsiaalkindlustus tahendab põhimõtteliselt ka raha üleandmist halvemal järjel olijatelt paremal järjel olijatele, sest vaesed asuvad üldiselt tööle varasemas eas ja maksavad seega makse kauem, kuna aga madala sissetulekuga isikute eluiga on keskmise" lühem kui suurema sissetulekuga isikutel, saavad nad toetusi vähem aega. Toimib Directori seadus: "Riiklikke kulutusi tehakse eeskätt keskklassi huvides ja finantseeritakse maksudega, mis suures osas lasuvad vaestel ja rikastel."
Riiklik abi. Erinevalt sotsiaalkindlustusest on hoolekandesüsteemi vigu hakatud laialdaselt möönma. Kaebusi tekitab programmide arvukus ning see, et nad dubleerivad teineteist. Iga programm vajab elluviimiseks oma bürokraatiat, viimase loomiseks ja ülalpidamiseks kulub aga raha. Hoolekandeprogrammidele kulutatakse ligikaudu 100 miljardit dollarit aastas, kui kogu see raha läheks vaeste kätte, ei oleks neid enam olemas. Osa rahast kulub tüsedapalgaliste bürokraatide ülalpidamiseks, osa läheb inimestele, keda kuidagi puudustkannatajateks pidada ei saa, osa langeb hoolekandekelmide saagiks. Hoolekandeprogrammide kaitseks võib siiski öelda, et erinevalt sotsiaalkindlustuse saajatest on nende summadega subsideeritavate inimeste sissetulek siiski madalam, kui nende inimeste keskmine sissetulek, kes maksavad nende abistamiseks makse.
Elamusubsudiiumid 1965. asutati Elamu- ja Linnaarengu Ministeerium. Föderaalsed elamuprogrammid said alguse elamute ehitamisel väikese sissetulekuga perekondadele, seda täiendati korterite ehitamisega keskmise sissetulekuga perekondadele, hiljem lisandusid "üüritoetused". Esialgsete eesmärkide seisukohalt on need programmid silmatorkavalt läbi põrunud. Rohkem on hävitatud vanu elamuid kui ehitatud uusi. Riiklikud elamukompleksid on sageli muutunud vaesteaguleiks ja kuritegevuse, eriti noorsookuritegevuse taimelavaks.
Linnauuenduse programm võeti vastu sihiga likvideerida vaesteurkad. Programmi käigus hävitati aga "iga uue korteri kohta, millest enamiku pidid hõivama keskmise ja kõrgema sissetulekuga valged, neli varasemat korterit, millest enamiku asukad olid mustad". Varasemad elanikud olid sunnitud kolima mujale, muutes sageli mõne teise piirkonna "urbanismi roostehaigusest nakatatud alaks".
Elamuprogrammidest on kasu lõiganud omanikud, kelle valdused on ostetud riiklikuks elamuehituseks, keskmise ja kõrgema sissetulekuga perekonnad, linnadesse rajatud ostukeskuste ehitajad ja asukad. Samal ajal on odavad üürimajad isegi seal, kus neid tahtlikult ei hävitatud, üürikontrolli ja muude niisuguste meetmete toimel allakäinud.
Arstiabi. Meditsiin on viimane heaolusfäär, kus valitsuse roll on plahvatuslikult kasvanud. Ajavahemikus 1965-1977 arstiabi summaarsete kulude osakaal rahvatulus kahekordistus. Laienenud on ka meditsiinirajatised, kuid mitte nii kiiresti kui kulutused. Vältimatuks tagajärjeks on olnud arstiabi maksumuse ning arstide ja teiste meditsiiniteenuste tarnijate sissetulekute järsk kasv.
Ühendriikide meditsiinisüsteem võtab eeskuju Suurbritannia ja Kanada süsteemidest, Suurbritannia süsteem on aga osutunud ebaõnnestunuks. Max Gammon väidab: mida bürokraatlikum on mingi organisatsioon, seda ulatuslikumalt kaldub kasutu töö välja vahetama kasuliku. Ta illustreerib oma teooriat haiglateenustega Suurbritannias 1965-1973. Selle perioodi jooksul suurenes haiglapersonal 28 protsenti, haldus- ja kontoritöö jõud aga 51 protsenti. Hõivatud voodikohtade arv vähenes seevastu 11 protsenti. Samas oli kogu aja voodikoha järjekorras 60 000 inimest.
Ühendriikides esitatakse meditsiini ühiskonnastamise põhjenduseks peamiselt kaks argumenti: esiteks, arstiabi on kallinemise tõttu enamikule ameeriklastele kättesaamatu; teiseks, ühiskonnastamine teeb arstiabi teatud määral odavamaks. Esimese kohta võib öelda, et inimestel tuleb maksta nii või teisiti, kas otse enda nimel või valitsusbürokraatide vahendusel. Teise võib aga kõrvale jätta seniks, kui keegi suudab leida näite, kus valitsus teeb midagi odavamalt kui eraettevõtlus.
Miks on kõik need programmid pettumuse valmistanud? Uue ajastu köidikul oli abivajajaid vähe, abi finantseerimiseks vajalikke maksumaksjaid aga palju - nii tuli igaühel maksta pisisumma, millest kokku moodustus märkimisväärne abi väheste puudusekannatajate tarvis. Hoolekandeprogrammide laienedes numbrid muutusi ja nüüd tõstetakse raha ühest taskust teise. Kõigi hoolekandeprogrammide puhul kulutatakse võõrast raha. Sotsiaalkindlustuse kaudu saadud sularaha võib saaja kasutada suvaliselt, riikliku elamuehituse puhul kasutatakse aga võõrast raha võõraste tarbeks. Seaduseandjad hääletavad kellegi teise rahakulutamise poolt, bürokraadid kulutavad kellegi teise raha kellegi kolmanda peale. Paljud programme rakendavad bürokraadid üritavad saada raha pigem enda kui teiste jaoks.. See seletab, miks nii paljud programmid kipuvad tooma kasu pigem keskmise ja kõrgema sissetulekuga rahvastikurühmadele kui vaestele, kelle tarvis nad on plaanitud.
Enamikku praegustest hoolekandeprogrammidest poleks tohtinud üldse käivitada, ent nüüd, kui need on olemas ei saa neid lihtsalt üleöö tühistada. On pakutud üleminekuprogrammi, mis asendaks hoolekandesüsteemi eriprogrammide virrvarri üheainsa kõikehõlmava programmi - negatiivse ja positiivse tulumaksu ühendamisega ja hakkaks järk-järgult inimestelt nõudma, et nad ise pensionileminekuks ettevalmistusi teeksid. Negatiivse tulumaksu põhimõte on lihtne: kui sissetulek on maksuvabast alussummast suurem, tasub isik maksu, mille suurus sõltub maksumäärast, mida võetakse eri suurusega sissetulekutelt Kui sissetulek on maksuvabast alussummast väiksem, saab isik subsiidiumi, mille suurus sõltub subsiidiumimääradest, mis kehtivad kasutamata alussumma eri suuruste korral. Negatiivne tulumaks kindlustaks igale perekonnale minimaalse tulu, vältides samal ajal massilist bürokraatiat, säilitades suurel määral isikliku vastutuse ja üksikisikute stiimuli töötada ja teenida piisavalt, samuti teeb see tarbetuka määratu suure ametkonna, kes praegu haldab arvukaid hoolekandeprogramme. Sotsiaalkindlustuse ahendamine kõrvaldaks aga tema praeguse pärssiva toime tööhõivele, mis tooks kaasa suurema jooksva rahvatulu.
Negatiivse tulumaksu elemente sisaldavaid programme on pakkunud kolm presidenti (Nixon, Ford ja Carter), kuid igakord on poliitiline surve sundinud neid esitama olemasolevate programmide lisana, samuti on subsiidiumimäär kõigil kordadel liiga kõrge olnud. Negatiivse tulumaksu peamiseks takistuseks praegused on toetusesaajad, programmidest kasu saavad osariigi- ja kohalikud ametnikud ning programme haldav hoolekandebürokraatia, Martin Anderson väidab: "Et saada poliitiliseks reaalsuseks, peab see plaan tagama hoolekandest elavatele inimestele korraliku toetuse, kätkema endas tugevat stiimulit tööd teha ja olema maksumuselt mõistlik Ja kõike kolme peab ta tegema üheaegselt". Konflikt tuleneb sellest, missugust tähendust omistatakse sõnadele "korralik", "tugev" ja "mõistlik". Seni, kuni poliitiliselt on võimatu kärpida väljamakseid isikutele, kes praegu saavad arvukate kehtivate programmide kaudu suurt toetust, ei ole võimalik negatiivset tulumaksu kehtestada.
Järeldus. Tervishoiu, Hariduse ja Hoolekande Ministeerium kulutab jätkuvalt raha tervishoiule, meditsiini- ja tervishoiuteenuste kulud tõusevad, meditsiinilise hoolduse kvaliteet aga ei parane. Haridusega seotud kulutused on lakke karanud, rahulolu hariduse kvaliteediga aga vähenenud, ameerika kodaniku keskmine elatustase on kõrgem kui kunagi varem ajaloos, hoolekandenimekirjad aga aina pikenevad. THHM-i enda arvestuste järgi, kaotas ta ühe aastaga pettuste, kuritarvituste ja raiskamiste läbi rahahulga, millest piisanuks rohkem kui 100 000 maja ehitamiseks, igaühe maksumuseks rohkem kui 50 000 dollarit Ülepaisutatud programmid nõrgendavad perekonda, stiimuleid töötada, säästa ja uuendada, vähendavad kapitali akumulatsiooni ja piiravad inimeste vabadust.