Õppejõud: Kai Kotka
Eriala: sotsiaaltöö korraldus
Kursus: l
Koostanud: Margit Kaldre

Heaoluriik on ebaefektiivne, sest teatud juhtudel tekitab sõltuvuse ülalpidamisest

Heaoluriigi eesmärkideks on võrdsema ühiskonna loomine ja üksikisiku kaitsmine tema elu jooksul. Riiklikud toetused on hädasolevate perekondade päästmisel olulise tähtsusega.
Ent paraku hoolekande poolt antavad hüved tekitavad sõltuvuskäitumist. Mida kättesaadavamad on toetused, seda suurem on sõltuvuse ohu tekkimise võimalus. Pikaajaliste toetuste puhul on moraalne oht suurem kui lühiajaliste toetuste puhul. Nimelt, pika aja jooksul kujunevad välja sotsiaalsed harjumused ja sellist olukorda hakatakse pidama normaalseks. Tulemuseks võib olla järjest suurenev tendents sotsiaalabi taotleda.
Eelolev kinnituseks toon alljärgneva näite. Töötu saab igas kuus töötu abiraha. Lisaks sellele saab suurem osa töötutest toimetulekutoetust, mis on küll väike, ent see-eest stabiilne sissetulek. Abirahasaajal kaob motivatsioon teha tööd, sest nn kodusistumise eest saab ta peaaegu samapalju raha, kui töötamise eest. Tekib nn vegeteeriv kontingent inimesi, kelle jaoks eraldab riik igal aastal eelarvest olulise summa raha, samal ajal, kui ta võiks seda raha eraldada investeeringuteks, ettevõtluse arendamiseks jms.
Niisugune olukord, kus maksumaksjad maksavad makse, et osaliselt ülal pidada nn kodusistujate kontingenti, võib viia selleni, et maksumaksja ei olegi enam huvitatud suurte kasumiste teenimisest/näitamisest. Väheneb töötajate motivatsioon teenida suuremat (ametlikku) palka. Neil tekib õigustatud küsimus - milleks peame üleval pidama neid inimesi, kes ise midagi ühiskonna heaks ei tee?
Kokkuvõtteks: riik ise on soodustanud nn kodusistujate kontingendi tekkimise makstes neile kõikvõimalikke toetusi ja seda kõike üllal eesmärgil - toetada hädasolijaid. Antud juhul võiks heaoluriiki võrrelda mehega, kes saeb oksa, kus peal ise istub.