SISUKORD

Sissejuhatus
Mis on narkootikum?
Kuidas narkomaania tekib?
Mis maksab meile narkomaania ja narkokuritegevus?
Narkootikumid ja tagajärjed
Narkootikumide levimus elanikkonna hulgas
Kokkuvõte
KASUTATUD KIRJANDUS

Sissejuhatus

Viimastel aastatel on järjest rohkem hakatud rääkima narkootikumidest ja narkomaaniast. See, mida räägitakse, oleneb sellest, kes räägib. Nii on raske jõuda selgele arusaamisele, mida tegelikult tähendab narkootiline aine ja selle tarvitamine.

Kunagi varem pole need ained Eestis nii kiiresti ja nii laialt levinud kui praegu. Eesti ja teised sotsialistlikud maad on praegu olukorras, kus arenenud maad olid 1960. aastate lõpul ja 70-ndate esimesel poolel. 1980. aastate lõpust on hakatud narkootikumide tarvitamine Euroopas jälle kasvama. Kui arenenud maades on välja kujunenud selged seisukohad ja lähenemisviisid sellele probleemile, samuti mitmesugused abisaamise võimalused, siis meil tuleb see tee alles läbi käia. [5:3]

Mis on narkootikum?

Sõna narkootikumid tähistab kõnekeeles aineid, millel on enesetunnet muutev toime. Tekib sõltuvus ja nendest loobumine on väga raske, kui mitte võimatu.

Meditsiinilises mõttes on narkootikum aine, mille mõju kesknärvisüsteemile väljendub eeskätt tundlikkuse ja teadvuse seisundi muutuses. Organism kohaneb ainega nii, et samasuguseks toimeks on vaja järjest suuremat annust. Mõningaid narkootikume kasutatakse valuvaigistamisel ja psüühikahäirete puhul. Ravimitena aga ei kasutata kõiki selliseid aineid, sest osal neist on kahjulik kõrvalmõju ravitoimest tugevam ning nad on seetõttu ohtlikud.

Igapäevases kõnekeeles kasutatakse veel mitmeid sünonüüme, nagu sõltuvusained, mõnuained, uimastid, meelemürgid ja ka psühhoaktiivsed ained. Need peegeldavad selle ainegrupi toime erinevaid külgi.

Maailma Terviseorganisatsioon on määratlenud uimastid kui ained, mida võidakse kuritarvitada mittemeditsiinilisel otstarbel, sõltumata sellest, kas nende kasutamine on seadusega lubatud või mitte. Seega on alkohol ja tubakas samuti uimastid.

Narkootikumiks võib nimetada vaid sellist ravimit või muud ainet, mis on ametlikult narkootikumiks tunnistatud kas rahvusvahelise või ühe riigi dokumendiga. Ka Eestis on selline dokument (Eesti Vabariigi Tervisehoiuministeeriumi määrus nr 30 "Narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite (ainete) kasutamise ja turustamise kord", mis on vastu võetud 27 nov. 1992.a).

Narkootikumide kasutamine on seadusega keelatud, lubatud on see vaid rangelt meditsiinilistel näidustustel. [5:6]

Kuidas narkomaania tekib?

Narkomaania tekib tavaliselt uimastite manustamise tagajärjel vaatamata sellele, kas tarvitamine on juhuslik või süstemaatiline. Põhiliselt kulgeb protsess järgmiselt: + algne eufooria - küllaltki lühiajaline (omane näiteks oopiumile) + talumusjärk - tekib aeglaselt ja on ajutine. Maks suudab ja jõuab veel uimasti lammutada ning soodustada väljumist. + psüühilist ja füüsilist laadi sõltuvus - seda iseloomustavad klassikalised ärajätunähud. + ärajätunähud - tekivad 12-48 tundi pärast uimastite tarvitamise katkestamist.

Sõna narkomaania tähistab kõnekeeles aineid, millel on enesetunnet muutev toime. Tekib sõltuvus ja nendest loobumine on väga raske, kuid mitte võimatu.

Narkomaania leviku ja vormid määravad paratamatud ja juhuslikud tegurid. Paratamatu on näiteks meie rassiline kuuluvus. Ajalooliselt on välja kujunenud eri rassidel erinev tolerants meelemürkide suhtes. Asiaadid suitsetavad rahumeeli kanepit ja oopiumi, ent ei talu alkoholi: see põhjustab raske mürgituse ja väga kiire sõltuvuse. Eurooplastega on vastupidi: viina võib juua aastaid, ilma et sõltuvust tekiks, ent opiaadid ja hašhis võtavad hinge kiiresti oma võimusesse. Indiaanlane närib jälle kokat ja meskaliini, põhjarahvaste iidseks mõnuallikaks on olnud punased kärbseseened. Rassiline kuuluvus seega määrab suuresti ka somaatilise vastusurve narkootilistele ainetele, millele juhuslike teguritena lisanduvad individuaalsed ja soolised iseärasused-mehed on altimad proovima, ent naistel on väiksem taluvus. [4]

Mis maksab meile narkomaania ja narkokuritegevus?

Eestis annab uimastikaubandus umbes 200-le inimesele vähemalt riigi keskmise kuupalga suuruse sissetuleku; umbes kahekümnele inimesele Eestis aastasissetuleku 1 miljon või enamat krooni. Tallinna Politseiprefektuuri narkotalituse komissar Kalev Mõtus teab narkodiilerit, kes uimastimüügist teenis aastas maksuvaba tuluna 800 000 krooni. Narkoäri annab võimaluse huvitavateks elamuslikeks ekperimentideks umbes 100 000-le Eesti elanikule. Sealhulgas umbes 5000 isikule, kes süstib iga päev endale heroiini ning teisele 5000 inimesele, kes tarvitab iga päev erinevaid narkootikume, sealhulgas kuritarvitab ka retseptiravimeid.

Arstiravimeid tarbib Eestis umbes 70% elanikest, hulgitarbijaid on umbes 10% elanikest. Ühes aastas tarbivad Eesti elanikud ravimeid ligikaudu 1 miljardi krooni eest, see kogus aastatega pidevalt tõuseb.

Vanuseliselt on uimastitarbijad täielikult erinevad: uimastitarbijad on 15-25 aastased, ravimite hulgitarbijad põhiliselt alates 50-ndast eluaastast.

1 gramm heroiini maksab 2000 krooni. 5000 heroiinisõltlast kulutab kuus igaüks 30 000 krooni, see tähendab heroiininarkomaanide Eesti siseturu tarbimine on umbes 150 000 000 krooni ehk 150 miljonit krooni kuus, aastas 1 miljard 800 miljonit krooni üksnes Eesti siseturul tarvitatavat heroiini. Selle koguse raha kokkusaamiseks varastab ja röövib narkomaan võõrast vara. Röövitud vara hindamisel peab arvesse võtma seda, et ära saab ta ebaseaduslikult omandatud vara müüa umbes 50% tavalisest turuhinnast, seega heroiinisõltlased röövivad aastas varandust umbes 3 miljardi ja 600 miljoni krooni eest.

Juhutarbijate koguarv on suur – 90 000 isikut, kuid kui võtame tagasihoidlikult, et nad vaid 1 kord aastas pruugivad 200 krooni eest mingit narkootilist ainet, siis nende tarbijate tulumaht oleks 18 miljonit krooni. [2]

Narkootikumid ja tagajärjed

Peale selle, et narkootiliste ainete kasutamine tekitab varem või hiljem sõltuvuse on nende pruukimisel ka teisi olulisi ja palju tõsisemaid tagajärgi, mis võivad isegi lõppeda surmaga.

Müstiline haigus! Mõrtsukalik viirus! Kahekümnenda sajandi katk! Ravimatu tõbi! Inimkonna hukk! Jne., jne… ikka järjest süngemates toonides. Nii on kommenteeritud AIDS-i. [3: 3]

AIDSi tekitaja on HIV- viirus. HIV on lühend ingliskeelsest nimetusest Human Immunodeficiency Virus (inimese immuunpuudulikkuse viirus). Sellel viirusel on ehituse erinevuse alusel kaks varianti- HIV1 ja HIV2. Nende kahjustav toime inimese immuunsüsteemile on sarnane: nad ründavad ja hävitavad vere valgeliblede üht alaliiki T4 (CD4)- lümfotsüüte ja monotsüüte/makrofaage. Inimese nakatumisel immuunpuudulikkuse viirusega kujuneb algul välja HIV- viirusekandlus, mis aastate möödumisel läheb üle HIV-haiguseks ehk –tõveks. [1: 3]

USA Haiguste Kontrolli Keskuse 1991. aasta andmete alusel omasid erinevad HIV- viiruse nakatumisteed järgmist esinemissagedust:
• Suguline levik 63%
• Ühiste süstalde ja nõelte kasutamine narkomaanide poolt 28%
• Doonorivere ja verepreparaatide ülekandmine 3%
• Nakatunud emalt lootele raseduse ajal 2%
• Ebaselge levikutee 4% [1:4]

Inimese, kes kasutavad ravimite või narkootikumide süstimiseks teistelt laenatud süstlaid ja nõelu ning vahepeal ei pese neid hoolega, seavad end suurde nakatumisohtu, sest kasutamisel võib alati süstlasse ja nõela sisse alles jääda märkamatu hulk verd. Lisaks, kui inimene on juba viirusekandja, kiirendab narkootikumide kasutamine haigestumist, sest need kahjustavad inimese immuunsüsteemi. Haiguse saabumine lükkub kindlasti edasi, kui viirusekandja lakkab kasutamast narkootikume. [1:9]

16. veebruaril 2004 aastal avaldatud Eesti narkoolukorra raport ei toonud just rõõmsaid sõnumeid: uimastite kasutamisest tingitud surmade arv on hüppeliselt kasvanud. Aastal 2002 suri Eestis narkootikumide kasutamise tõttu 80 inimest – ligi kaks korda enam kui varasemal aastal. Kui palju Eestis täpselt narkosõltlasi on, ei tea keegi. Sotsiaalministeeriumi andmetel ulatub arv 15 tuhandeni.

Tõsi, uimastitest veelgi suuremat tapatööd teeb Eestis alkohol. Aastas sureb alkoholimürgitusse ligi 300 inimest. Kui sellele lisada veel kaudsed alkoholi tarvitamisest tingitud surmad, tõuseb arv veelgi. Pole kahtlust, et peale narkomaaniavastase võitluse tuleb senisest enam tegelda ka alkoholipoliitikaga.

Samas on ilmselge, et narkomaania on ühiskonnale veelgi ohtlikum kui alkoholism. Tekib ju heroiinisõltuvus viinasõltuvusest kiiremini ja mõjub indiviidile laastavamalt. Peale selle on süstitavate narkootikumide kasutamine otseselt seotud HIV-i levikuga. [6]

Narkootikumide levimus elanikkonna hulgas

Enne 1990ndaid oli narkootikumide kasutamine Eestis suhteliselt harva esinev nähtus. Põhilised ained, mida tarbiti, olid unimagunast kodusel teel valmistatud nn moonitee ehk moonikompott ning marihuaana (kanepiprodukt). Äärmiselt haruldased olid sünteetilised amfetamiini-tüüpi ja ecstasy-rühma ained, samuti ka heroiin.

1990ndate keskelt alates hakkas Eesti narkoturule lisanduma uusi aineid ning narkootikumide tarbimine suurenes kiiresti. Sellest tulenevalt hakati narkomaaniat vaatlema kui sotsiaalset probleemi, mida tasub uurida.

Eestis läbi viidud elanikkonnaküsitlused (NORBALT 1994, Elanikkonnaküsitlus 1998) näitavad, et narkootikumide tarbimine täiskasvanud elanikkonna hulgas on järjekindlalt kasvanud. Kui 1994. aastal oli ebaseaduslikke uimasteid proovinud 1,4% täiskasvanud elanikkonnast, siis 1998. aastal oli seda teinud juba 6,3%. Uimastite kasutamine ja nendega eksperimenteerimine oli iseloomulik eelkõige nooremale vanuserühmale. Osaliselt võib seda seletada küsitluses ilmnenud asjaoluga, et uimastid on ennekõike noortele kergelt kättesaadavad: 1998. aastal oli 36% noortele vanuses 18–24 pakutud narkootikume. Seejuures on meeste seas uimastikasutamine sagedasem kui naiste hulgas ning venekeelse elanikkonna uimastitarbimine suurem eestlaste omast (Elanikkonnaküsitlus 1998; NORBALT 1994).

2000. aastal viis sotsioloog Airi-Alina Allaste Narvas läbi kvalitatiivse uurimuse noorte mitte-eestlaste riskikäitumisest, mille käigus viidi läbi 43 intervjuud võtmeisikutega (lapsevanemad, noortega tegelev personal ja teismelised) ja fookusgruppidega, mis andsid väärtuslikku informatsiooni noorte mitte-eestlaste elustiili, riskikäitumise ja nende probleemide kohta Ida-Virumaal.

Eesti on 2 korda osalenud Euroopa kooliõpilaste alkoholi ja narkootikumide kasutamise võrdlevas küsitlusuuringus (ESPAD).[1] Kooliõpilaste uuringutest ESPAD 1995 ja 1999 ilmneb, et ebaseaduslikke uimasteid proovinud õpilaste arv on kahekordistunud. Kui 1995. aastal oli mõnda uimastit proovinud 12% Tallinnas elavatest 15–16-aastastest õpilastest, siis 1999. aastal oli seda teinud juba 23%. Esmaseks narkootikumiks 15–16-aastaste noorte seas oli kanep. 70% õpilastest, kellel on kogemusi illegaalsete uimastitega, oli alustanud kanepist. Õpilaste arv, kes olid proovinud kanepit on kasvanud 7,2%lt 1995. aastal 12,7%ni 1999. aastal (The 1995 and1999 ESPAD Report).

2001 aasta UNICEFi 9–17-aastaste noorteuuringu “Eesti noored arvavad, et…” tulemustest selgus, et 76% vastanute sõpradest oli proovinud tubakat, 63% alkoholi, 14% oli nuusutanud kahjustavaid aineid ning 17% tarvitanud narkootikume. Tubakasõltuvuses tunnistas olevat oma sõpruskonnast 39%, alkoholist 10%, kahjulike ainete nuusutamisest 3% ja narkootikumidest 4% vastanutest. Uuringust “Narkootikumide tarbimise ja narkootikumide kaubandusega seotud lapsed ja noored: kiire ülevaade” (“Children and Adolescents Involved in Drug Use and Trafficking: A Rapid Assessment”) (Kalikova, Kurbatova, Talu 2002) selgus, et enamus intervjueeritud lastest, kes olid seotud uimastikaubandusega, olid ise narkootikumide tarbijad ja nende endi poolt levitatavate narkootikumidega eksperimenteerijad. Suure osa valimist moodustasid koolist väljalangenud õpilased; valimis leidus ka tänavalapsi. Laste perede finantsolukord varieerus väga rikastest väga vaesteni, mis annab tunnistust sellest, et majandusli k olukord ei mõjuta laste sattumist narkootikumide ja prostitutsiooni küüsi.

Uurimus näitas, et lapsed alustasid 13–16 aastaselt uimastitega kaubitsemist ning samal ajal ka tarvitamist. Uimastikaubandusega tegelema hakkamise põhjusteks oli eelkõige lähedaste sõprade mõju, kes olid eelnevalt juba kaasatud, soov rikastuda, teiste sissetulekute puudus ja võimalus saada tasuta narkootikume.

Käesoleval hetkel ei ole uuemaid andmeid uimastite levimuse kohta elanikkonnas, samuti pole seni läbi viidud ühtegi ulatuslikumat levimusuuringut spetsiifilistes riskirühmades (näiteks sünteetiliste stimulantide tarbijad, veenisüstivad narkomaanid jne). [7]

Kokkuvõte

Demokraatlik ühiskond garanteerib inimesele mitmeid õigusi ja vabadusi. See on hea ja õige, kui inimene suudab otsustada, millist neist vabadustest järgida ja millist mitte. Kõik sõltub sellest, kuidas me tahame elada ja mida saavutada. Kui me ei taha vaevata end otsustamise ja valimisega ning teeme kõike, mis pähe tuleb, siis on paratamatu, et me ei suuda ette näha oma tegutsemise tagajärgi ning võime põhjustada kas endale või teistele midagi sellist, mida me üldse ei tahtnud. Siis peame tehtu parandama või, kui see ei ole võimalik, sellega elama.

Vabaduse vahel valimine ongi vajalik selleks, et vältida soovimatuid tagajärgi, see tähendab elus edukalt toime tulla. õigused ja vabadused on aga seotud vastutusega. Suurema osa vastutusi teeb inimene ise, teised saavad vaid nõu anda. üks selliseid valikuid on ka narkootikumide proovimine või neist loobumine, keeldumine, hoidumine. [4]

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Kutsar, Kuulo. 1994. AIDS ja suguhaigused. Tallinn Eesti Riigikaitse Akadeemia.
2. Põld, Tiiu. 16.11.1999 . Läbi kohtupingi tagasi narkoärisse.- Postimees.
3. Rõigas, Elmar. 1988. Omandatud immuunpuudulikkuse sündroom AIDS. Tallinn Valgus.
4. Säde, Kaire. 2003. Narkootikumid ja narkomaania.- http://www.miksike.ee/referaadid/narkomaania.htm, 07. jaanuar, 6 kb 25.02.2004
5. Wahl, Mark Daniel, Eik, Ellu. 1998. Narko. Avita.
6. 17.02.2004 . JUHTKIRI: Halvad uudised.- Eesti Päevaleht.
7. Eesti Uimastiseire Keskus.- http://eusk.tai.ee/index.php?id=1624, 10.09.2004