Rose ja Milton Friedmani raamatu "Valikuvabadus"neljas peatükk "Hällist hauani"räägib hoolekandesüsteemi loomisest Ameerika Ühendriikides, sealse hoolekandesüsteemi kitsaskohtadest ja võimalikest tulevikuperspektiividest.
1932. aastal oli USA majandus sügavas kriisis. Igapäevane nähtus oli leivasaba või tänavanurgal õunu müüv töötu; tööd polnud miljonitel inimestel. Rahvas oli kaotanud usu valitsevasse majandussüsteemi ning ka senisesse juhtkonda. Kui seni olid riiki juhtinud vabariiklased, siis nüüd valiti presidendiks demokraat Franklin Roosevelt, kes hakkas ellu viima Uue Kursi nimelist poliitikat, mille abil ka kriisit väljuti. Uus Kurss tähendas riigi osakaalu suurenemist peaaegu igas eluvaldkonnas. Uue Kursi väljatöötajad ja elluviijad uskusid, et valitsuse funktsioon on kaitsta üksikisikuid saatuselöökide eest ja kontrollida majanduse funktsioneerimist "üldiste huvides", isegi kui selleks võis vaja minna riigi omandit ja tootmisvahendite käsutamist . Nad arvasid, et valitsuse, eriti keskvalitsuse sekkumine on kõigi hädade õige ravim. Friedmanid Uue Kursi autorite seisukohti eriti ei jaga, aga olgu kuidas on, toona tuldi USA-s tänu riigi aktiivsele sekkumisele kriisist välja.
Seoses Uue Kursiga loodi muuhulgas ka sotsiaalkindlustuse, tööpuuduskindlustuse ja riikliku abi programmid. Kuna viletsus oli suur, loodi need programmid kiirustades, nad olid ebatäiuslikud ja pillavad, ent otsese viletsuse leevendamisel ja rahva usalduse taastamisel saavutati siiski märkimisväärset edu. Teine maailmasõda katkestas Uue Kursi ( edaspidi UK ), aga samas tugevdas selle aluseid, kuna sel ajal riigi mõju suurenes veelgi.
1964. aastal kuulutas president Lyndon Johnson sõja vaesusele. UK sotsiaalkindlustuse, tööpuuduskindlustuse ja otsestebi programmid laiendati uutele rahvastikurühmadele, väljamakseid suurendati, lisati Medicare, Medicaid, toidutalongid ja paljud muud uued programmid. Laiendati elamuehituse ja linnauuendusprogramme. USA hoolekandesüsteem hakkas järjest paisuma - 1953. aastal oli Tervishoiu, - Hariduse-ja Hoolekande Ministeeriumi (THHM ) eelarve kaks miljardit dollarit, 1978. aastal 160 miljardit dollarit. See oli maailma suuruselt kolmas eelarve . Suuremad olid vaid kogu USA valitsuse ja kogu NSVL valitsuse eelarved. Praeguseks on sotsiaalkindlustussüsteem taevani kerkinud kulutuste tõttu finantsraskustes. Hoolekandesüsteemiga ei olda rahul, ent samas avaldavad eri programmidest kasu saavad isikud survet nende laiendamiseks (esimeste hulgas on arvukas bürokraatia, mida need programmid "sigitavad").
Nüüd natuke moodsa heaoluriigi sünnist. Moodne heaoluriik sai alguse Bismarcki aegselt Saksamaalt. 1880-ndate algul kehtestas Bismarck laiahaardelise süsteemi, pakkudes töölistele õnnetus, - haigus-ja vanaduskindlustust. Suurbritannias loodi vastav süsteem 1908. vastuvõetud riikliku vanaduspensioni seadusega j a 1911. kehtestatud riikliku kindlustusseadusega. Need Suurbritannias rakendatud abinõud olid 1930-ndatel USA-s loodud süsteemi vahetuks eelkäijaks.
Heaoluriigid on peaaegu kõikjal sattunud raskustesse. Kasvavaid valitsuskulutusi on üha raskem finantseerida. Kõrgete maksude suhtes valitseb suur vastuseis. Samas jääb maksumaksjaid üha vähemaks, sest arenenud riikides elanikkond vananeb. 1950. aastal oli iga toetusesaaja kohta 17 töötajat, 1970-kolm, ja 21. sajandi algul umbes kaks töötajat. Seepärast on üha rohkem hakatud pöörduma erasektori (eraarstide, eratervisekindlustuse, erahaiglate ja erapuhkekodude) poole. Ehkki seni on veel domineeriv riiklik sektor, kasvab erasektor kiiresti.
Nüüd lähemalt eri programmide mõningatest kitsaskohtadest. Näiteks sotsiaalkindlustus. Tsiteerin Friedmane: "Tasutavate maksude ja saadava toetuse vahel on küll seos, kuid see on parimal juhul viigileht, mis peab andma mingigi usutavuse tolle kombinatsiooni nimetamisele kindlustuseks... Naine, kes pole kunagi töötanud, kuid on maksimaalse toetuse pälvinud mehe lesk, saab täpselt sama summa, mille saab samas seisundis naine, kel lisaks õigus toetusele omaenda teenistuse põhjal. Rohkem kui 65-aastane isik, kes töötab ja teenib küllalt hästi, ei saa toetust ja et asi oleks veel häbiväärsem, peab ta maksma lisamaksu - öeldavasti selleks, et finantseerida toetust, mida talle ei maksta. Neid kirjeldusi võiks jätkata lõputult."
Riikliku abi saajate arv kasvab pidevalt, hoolimata rikkuse kasvust USA-s. Suur on bürokraatia. On teineteist dubleerivaid programme, leidub inimesi, kes saavad abi mitme programmi põhjal ja kelle sissetulek on seetõttu kõrgem USA keskmisest. Paljud abiraha saajad polegi huvitatud tööle asumisest.
Ka elamuehituse programmid on paljuski läbi kukkunud. Rohkem on hävitatud vanu elamuid, kui ehitatud uusi. Need pered, keda sunniti kolima kehvematesse elamutesse, hakkasid elama veelgi halvemini, sest nende kodud hävitati uusi vastu andmata. riiklikud elamukompleksid on sageli muutunud vaesteaguleiks ja kuritegevuse taimelavaks. Nt. Pruitt-Igoe' riiklik elamukompleks käis nii alla, et osa sellest tuli õhku lasta.
Arstiabi maksumus on tunduvalt kasvanud ning riiklik arstiabi süsteem pole vigane mitte ainult USA-s, vaid ka näiteks Suurbritannias. Seal oli 1976. aastal vähem haiglavoodeid kui 1948, mil Riiklik Tervishoiutalitus asjaajamise üle võttis. Kaks kolmandikku nendest voodeist paikneb haiglates, mis on ehitatud enne 1900. aastat erasektori poolt. 1973. oli voodikoha järjekorras umbes 600 000 inimest. Ka Suurbritannias on inimesed üha enam hakanud pöörduma erameditsiini poole.
Kahtlemata olid ülalpoolloetletud programmide eesmärgid õilsad ja humaansed, aga probleem on järgmine: kui programmide algusaastal oli maksumaksjaid palju ja abivajajaid vähe, siis aja möödudes programmid laienesid, suurenes bürokraatia, muutus demograafiline olukord ja asi hakkaski allamäge minema. Friedmani arvates poleks enamikku hoolekandeprogramme üldse käivitada tohtinud. Et nad aga nüüd olemas on, ei saa neid ka üleöö tühistada. Lahenduseks oleks programm, mis järkjärgult tugevdaks individuaalset vastutust, teeks lõpu rahva praegusele jagunemisele maksjateks ja toetusesaajateks, kärbiks valitsuskulutusi ja bürokraatiat, aga samal ajal kaitseks iga inimest viletsuse eest. Sellist programmi on aga Friedmanite hinnangul raske ellu viia, kuna takistavad mitmesugused ideoloogilised, poliitilised ja rakenduslikud probleemid. Üks võimalikke lahendusi oleks veel negatiivne tulumaks.
Kokkuvõte-praegu on USA hoolekandesüsteem sügavas kriisis. Noored nurisevad kõrgete maksude üle; vanad, et nad ei suuda säilitada seda elatustaset, mida neid on harjutatud lootma. THHM-i enda arvutuste järgi kaotas ta ühe aastaga pettuste, kuritarvituste ja raiskamise läbi rahasumma, millest piisanuks enam kui 100 000 rohkem kui 50000-dollarilise maja ehitamiseks. Pillamine on siiski Friedmani arvates hoolekandesüsteemi pahedest sekundaarse tähtsusega. Peapahe on see, et praegused hoolekandeprogrammid nõrgendavad perekonda, stiimuleid töötada, säästa ja uuendada ning piiravad vabadust.