VANGIDE ELUKVALITEET - Referaat sotsiaalpoliitikas

TARTU ÜLIKOOL AVATUD ÜLIKOOL
PÄRNU KOLLEDZ

Sotsiaalteaduskond
Sotsiaaltöökorraldus

Evelin Orav

VANGIDE ELUKVALITEET

Referaat sotsiaalpoliitikas

Pärnu 2000

Sisukord

Sissejuhatus

"Ma suudan vastupanud kõigele, välja arvatud kiusatusele!"
/Oscar Wilde/

See väide sobib ideaalselt iseloomustama paljude vangide maailmapilti, sest inimesest on kujunenud läbi aastatuhandete oma harjumuste ori, mis on küll õpitud ning neist võib vabaneda, kuid see on äärmiselt keeruline. Nii on ka kinnipeetavad suuremas osas karistus! kandmas vara või inimvastaste kuritegude eest, milline käitumine on selle töö autori arvates omandatud keskkonnalt ja perekonnalt, kus inimene kasvab. Selle suurepärase kirjaniku tabav ütlus kirjeldab ka peamist põhjust, miks inimesed, kes on juba kinnipidamisasutuses viibinud, sinna jälle ringiga tagasi satuvad, kuigi teavad, et see piirab nende isiku- ja liikumisvabadust. Kuritegu sooritades vähendab inimene nii ühiskonna kui ka enese elukvaliteeti. Seega on teatud käitumismall nii suureks kiusatuseks, et sammu ei jäeta astumata isegi siis, kui tegu on seadusevastane.

Seepärast on käesolev töö jagatud põhimõtteliselt kahte ossa: esimeses osas vaadeldakse üldist elukvaliteeti ja seda tagavaid faktoreid või nende puudumist Eesti ühiskonnas ning teises osas annab töö autor ülevaate vangide elukvaliteedist kinnipidamisasutustes. Töö eesmärgiks on selgitada, mis tõstaks vangide elukvaliteeti. Kuid samas ei tekitaks neis kunagi soovi minna kergema vastupanu teed ning uuesti kinnipidamisasutusse sattuda.

l. ELUKVALITEET

1.1. Elukvaliteedi mõiste.

Euroopalikus mõttes tähendab elukvaliteet iga inimese heaolu, eriti silmas pidades tervist, keskkonna kvaliteeti ning sotsiaalse elu kvaliteeti (http://www.femirc.ee/5rpelukv.htm).
Avalikkuse seas valitseb ettekujutus, et elukvaliteet on laiaulatuslik omaduste ja karakteristikute kogum, mis on ise tasakaal heade omaduste ja nõrkuste vahel (http://oudekki.geo.ut.ee/inimtool/reteraadid/oppivmaj/referaat peetersoo).

Elukvaliteedi mõiste on igale inimesele erinev, mõnele tähendab see sooja tuba, toitu, riideid ja töökohta, teisele luksusjahti, margiveini ja puhkust soojal maal. Kuna aga Eesti elanikkonnast suurem osa elab vaesuspiiril või veidike üle selle, ei saa me siinkohal rääkida luksusest, mis tekitab elukvaliteedi. Eelkõige tuleb kõne alla ikkagi esmatarbevajaduste rahuldamine või rahuldamatus, mis tekitab turvatunde puudumise inimeses ning sellega kaasneb elukvaliteedi hindamine madalaks või veelgi drastilisem - puudulikuks.

1.2. Elanike elukvaliteet ja sellega kaasnev madal turvatunne.

"Elanikkonna madal elukvaliteet ja ebakindlus tuleviku suhtes eluliselt olulistes valdkondades on üks Eesti olulisemaid probleeme. Kui majanduslikel põhjustel satuvad suured sotsiaalsed kihid ühiskonnas äärmuslikku olukorda, võib see tulevikus hakata pidurdama Eesti sotsiaalmajanduslikku arengut tervikuna. Sotsiaalne turvalisus on oluline tegur tagamaks ühiskonna integratsiooni nii majanduslikust kui sotsiaalsetest aspektidest lähtudes. Ebakindluse allikateks on eelkõige:
a) majanduslik olukord - töökoha kaotamise oht ja sellega seoses võimalus kergesti langeda marginaalsesse gruppi. Samuti maksumaksja raha eest garanteeritud arstiabi ja haridusteenuste vähenemine ning tasuliste teenuste osakaalu suurenemine olukorras, kus majanduslik toimetulek on suure osa inimeste jaoks kriitilisel piiril. On suurenenud vajadus toetada materiaalselt oma vanemaid või teisi pereliikmeid.

b) ebakindlus enda ja oma perekonna füüsilise kaitstuse suhtes (sh hirm kuritegevuse ees ja mure arstiabi kättesaadavuse pärast);
c) ebakindlus oma riigi ja rahva tuleviku suhtes ehk mure rahvusliku identiteedi kaitstuse pärast. Kuigi see probleem ei ole enam nii oluline kui ta oli iseseisvuse taastamisel eelnenud ja vahetult järgnenud aastail, ei ole ta siiski ka täiesti kadunud.

Sotsiaalseks probleemiks on nii elanikkonna keskmiselt (absoluutselt) madal elatustase võrreldes Euroopa arenenud riikidega kui ka samal ajal praeguse elatustaseme (suhteline) erinevus meil paljudes valdkondades väärtusnormiks kujunenud Põhjamaade elatustasemega võrreldes. (Eesti inimene võrdleb end ja oma riiki üha rohkem Soome ja Rootsiga). Suurem osa ühiskonnast ei saa arenenud riikidest pärit elustandardeid ja norme järgida kuna need ei ole kooskõlas inimeste tegelike majanduslike võimalustega. Näiteks, noor lastega perekond ei saa endale muretseda vajalikke majapidamismasinaid, vanaema ei saa tihti lastelastele teha kingitusi või anda isegi kommiraha, kuigi seda peetakse ühiskonnas üldiselt normiks. Madalast elatustasemest tulenevale ebakindlusele lisavad ohutunnet inimeste (perekonna) majandusliku tuleviku suhtes hinnatõusud infrastruktuuri kulutustele, töökohtade koondamised ja firmade pankrotid. Võimaliku töökoha kaotamisega seotu moodustab terve probleemide kompleksi - tööhõive tervikuna, oskustööliste ettevalmistamine ja kvalifikatsiooni vastavus vajadustele, ümber- ja täiendõpe. Selles valdkonnas on uuringuid tehtud võrdlemisi vähe (või on nad pooleli).

Madal elatustase ning selle kõige olulisemaks probleemiks pidamine inimeste poolt on sotsioloogiline fakt, mis kordub uuringust uuringusse. Madal elatustase on muutunud sedavõrd oluliseks probleemiks, et 37% (Saar Poil, detsember 1997) küsitletutest arvab, et nad oleks nõus oma huve kaitsma isegi poliitilise protesti vormis. Kuigi riskigruppide ja majanduslikult pareminikindlustatud inimeste mured on mõnevõrra erinevad, ühendab inimesi üldine ebakindlus tuleviku suhtes.
Oht sattuda kuritegevuse ohvriks on paari aasta taguse olukorraga võrreldes veidi rohkem tahaplaanile jäänud, kuid siiski oluline turvalisuse faktor. Kuigi inimeste hoiakud on sissetulekugruppide, haridustaseme ja vanusegruppide lõikes mõnevõrra erinevad, on linn/maa lõikes kõige elulisemad probleemid seejuures üsna vähe erinevad.

Tuleb arvestada, et suure osa inimeste majanduslik ebakindlus on kestnud juba pikemat aega (mõnel sotsiaalsel grupil krooni tulekust peale). Mingil ajal võib ka Eestis kujuneda olukord, kus väliste tegurite mõjul riskigruppi sattunud inimeste lojaalsuse ressursid hakkavad ammenduma, mille tagajärjel võivad süveneda protesti-või minnalaskmise meeleolud. Selliste meeleolude süvenemise tendentsi näitavad (1997.a. maikuus läbi viidud) küsitluste tulemused, mille alusel näiteks elanike suhtumine seaduste järgimisse on pehmelt öeldes "leige". Sellega on väljendatud tõsist kahtlust Eesti õigussüsteemi demokraatliku toimimise suhtes.

Mitmed probleemid on juba leidnud käsitlemist ja osalist uurimist akadeemiliste institutsioonide poolt (muulaste kodakondsus ja integratsioon, ka tööturu uuringud jm). Siiski ei ole kõigi oluliste probleemide kohta infot piisavalt. On näiteks raske prognoosida, kuivõrd osade inimeste sotsiaalne abitus on nn, õpitud abitus (eelmise reziimi pärand) või kuivõrd see on tingitud üleminekuühiskonna makromajanduslikust muutumisest ja asjaoludest, mida inimestel endil pole võimalik ka kõige parema tahtmise juures kohapeal muuta. Eraldi tuleks käsitleda töötute inimeste tegelikke võimalusi marginaalsest olukorrast välja tulla. Oluline oleks kompleksselt käsitleda sotsiaaltagatiste süsteemi efektiivsust. Kas praegused toetused/abirahad (eluasemetoetus, lastetoetus, töötu abiraha) jõuavad tegelikult abivajava inimeseni?" (http://www.riigikogu.ee/osakonnad/msi/tell70.html)

Kõik eelmainitud probleemid vähendavad elanike elukvaliteeti. Et tendents ei süveneks on riik oma institutsioonidega välja töötanud toetuste süsteemi, mis aitab inimestel oma eluga toime tulla, kuid tekib küsimus: kas pole see elukvaliteedi vähendamine, kui riik teeb oma kodanikest abivajajad? On ju üks kvaliteetse elu märke see, kui saadakse ise oma eluga hakkama, ilma teiste toetuseta. Siit tuleneb selle töö teema lõputu nõiaring - madal elustandart viib inimese kuritegelikule teele, kuritegevus vähendab kogu elanikkonna eluvaliteeti, mille tulemusena aitab riik oma kodanikel toime tulla, viies nad sellega abivajaja staatusesse, mis omakorda mõjub inimesele abitust tekitavalt ning elukvaliteeti hävitavalt.

2. VANGIDE ELUKVALITEET

2.1. Mõisted.

Kinnipeetav - on vanglas vabadusekaotust kandev süüdimõistetu (Vangistusseadus, RT I 2000,58, 376).
Vangla - on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille ülesandeks on vabadusekaotuse, aresti ja eelvangistuse täideviimine (Vangistusseadus, RT I 2000,58, 376).

2.2. Olukord vanglates täna.

Kuritegevus on ühiskonna lahutamatu osa, nii väidavad teoreetikud, kuid ikka püütakse vähendada selle mõju või rakendada tööle mudeleid, mis kaugemas tulevikus kaotaksid taolise nähtuse üleüldse. Käesoleva sajandi alguses väitis Winston Churchill, et riigi tsiviliseerituse taset saab määratleda selle abil, kuidas see riik kohtleb oma kurjategijaid (R. Kreem, Sotsiaaltöö teooria ja praktika. Tartu 1995; kl. 366 - 376). Kuritegevuse tase näitab meie ühiskonna elukvaliteeti. Kahjuks ei ole näitajad võrreldavad Euroopa tasemega. Mida rohkem inimesi viibib vanglates, seda madalam on ühiskonna elustandart nii vangistuses olevatele isikutele, kui väljasolijatele. "Selle teadmise taustal on vangistuses olevate inimeste suur osakaal, ca 300 vangi 100 000 inimese kohta. Eesti ühiskonnale talumatult suur. Näiteks Soomes on see näitaja 60 vangi 100 000 inimese kohta." (EV Sotsiaalministeerium, Eesti sotsiaaltöö I kongress "Sotsiaaltöö muutuvas ühiskonnas" ettekanded, Tallinn 1998; lk 69-78)

Eestis on praegu 10 vanglat:
o Harku
o Keskvangla
o Keskvangla haigla
o Maardu
o Murru
o Pärnu
o Rummu
o Tallinna
o Viljandi
o Ämari

"Eesti kümnes kinnipidamisasutuses viibis l. jaanuari 1995 a. seisuga 4401 inimest. Nende hulgas 2595 süüdimõistetut, 1731 eeluuritavat või kohtuotsuse ootajat, 5 arestanti ja 70 interneeritut. Süüdimõistetutest 48 olid naised, 50 alaealised. Keskvanglas viibis 1728, Murru vanglas 1175, Rummu vanglas 436, Ämari vanglas 390, Tallinna vanglas 244, Viljandi Noortevanglas 35, Harku Naistevanglas 48 (neist 3 alaealist ) ja Maardu vanglas 157 kinnipeetavat. Süüdimõistetutest kandis vabaduskaotuslikku karistust esimest korda 1020, teist korda 578, kolmandat ja neljandat korda 467 ning rohkem kordi oli vanglasse sattunud 530 inimest. Süüdimõistetute üldarvust on eestlasi 1262. Keskmine karistusaeg on 4,7 aastat. Möödunud aastal põgenes 17 vangi, kätte saadi 22 jooksus olnud kinnipeetavat. Osa neist oli põgenenud juba varem. 1994. aastal registreeriti vanglates 5781 reziimirikkumist. Alkohoolseid jooke avastati 676, uimasteid 501, keelatud esemeid 868 korral. Paljudes vanglates ei ole vangidel töötamise võimalust. Ligi 1100 vangist Murru vanglas on tööd vähem kui 30%-1. Neist 21% töötab vangla tööstuses ja ülejäänud vangla majandustöödel, ligi 200 kinnipeetut õpivad vangla koolis. Komplekteerimata on 390 vanglaametniku kohta. Täitevametis ja vanglates töötab üle 800 EV kodaniku. Riigikeelt valdab 384 mittekodanikust töötajat.
Vangistuses hoitakse eraldi mehi ja naisi, alaealisi ja täiskasvanuid, eeluurimisaluseid ja kohtu poolt süüdi mõistetud, esmakordselt karistatuid ja korduva vabadusekaotusega karistatuid, aresti ja vabadusekaotusega karistatuid, isikuid, kes kannavad eluaegset vabadusekaotust, isikuid, kellele on mõistetud surmanuhtlus, isikuid, kes asuvad karantiinireziimil esmakordselt kinnipidamiskohta saabunuina, ja isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Kinnipidamisreziime on kolm: karantiini-, üld- ja soodustusreziim." (A. Toomsoo, Täisealiste ja alaealiste kuritegevus, Tallinn 1996; lk. 39)

"Kriminaalõigussüsteemi traditsioonilisteks eesmärkideks on olnud kontroll ja karistus. Nüüd on neile lisandunud täiendavad ootused, et vangla teeks võimalikult vähe kahju ning edendaks seaduskuulekuse arengut." (Ajakiri "Sotsiaaltöö," 6/1998, lk.18-19)

2.3. Kinnipeetavaid puudutavad õigusaktid.

Eesti vabariigi seadusandlikul organil Riigikogul on tavaks saanud seadusi vastu võttes need võimalikult täpselt ära määratleda, mis väldiks nendest kõrvalehoidmise. See muudab nad aga väga pikaks ja lohisevaks ning tihti tuleb sisse viia muudatusi, sest Eesti on alles "muutuste kiirteel." Nii on ka kinnipeetavaid ja vanglaid puudutavaid seadusi palju, kuid siinkohal püüab töö autor välja tuua põhilisemad, mis mängivad olulist rolli vangide elukvaliteeti puudutavates küsimustes.

Kõige olulisemad ja rohkem eluvaldkondi määratlevad seadused on:
o Vangistusseadus (RT I 2000,58,376), mis jõustus l. dets. käesoleval aastal. See sätestab vanglakaristuse täideviimist, vastuvõtmist, hariduse-ja töövõimalusi, vanglavälist suhtlemist, olmetingimusi ja tervishoidu, sotsiaalhoolekannet, distsiplinaarset mõjutamist ja julgeoleku tagamist, vabastamist ning teisi vanglaga seotud sätteid.
o EV Haridusseadus (RT 1992, 12, 192), määratleb õppimisvõimalused vanglas.
o Põhikooli ja gümnaasiumi seadus (RT I 1993, 63, 892), sätestab vanuselised piirangud õppijatele.
o Kutseõppeasutuse seadus (RT I 1998, 64/65, 1007), mis võimaldab vangidel omandada kutset koos hariduse omandamisega.
o Tervishoiukorralduse seadus (RT I 1994, 10, 133) määratleb kinnipeetavatele osutatavad tervishoiuteenused.
o Kriminaalhooldusseadus sätestab vangist vabanenute jälgimise ning nende ühiskonda sulandumise.
o Jälitustegevuse seadus (RT I 1994, 16, 290) määratleb jooksikute sanktsioonid.

Nendest seadustest tulenevalt toimib elu vanglas nii, nagu ta seda teeb. Vastavalt seadustele on paika pandud ka kinnipeetavate õigused ja kohustused, mille järgi tegutsedes täidab vang seadusekuulekuse nõuet, mis on seaduserikkuja vanglasse paigutamise üheks eesmärgiks.

2.4. Vangide õigused ja kohustused.

Kinnipidamisreziimist ja sisekorraeeskirjadest tulenevate kitsendustega on kinnipeetaval õigus:

o arstiabile
o kirjavahetusele ja telefonikõnedele administratsiooni kontrolli all
o käsi- ja postipakkide ning rahakaartide saamisele ja saatmisele administratsiooni kontrolli all
o kokkusaamistele perekonnaliikmete, sugulaste ja lähedaste inimestega
o saada üld- ja kutsealast haridust, praktilist kutseõpetust ja sotsiaalõpet
o osaleda kultuurilistes või religioossetes üritustes
o administratsiooni loal ja kontrolli all tegeleda huviala või individuaaltööga ning omada ja kasutada selleks vajalikke tööriistu;
o esitada avaldusi ja kaebusi
o valida tööd nende töökohtade vahel, mida vanglaasutuse administratsioon pakub ja saada töötasu kehtestatud korras

Kinnipeetaval on õigus hoida enda juures järgmisi toiduaineid ja esemeid (kinnipeetavale kuuluvate esemete üldkaal ei tohi ületada 50 kilogrammi):

leiva- ja saiatooted
soolakala
rasvained
juust
kuivad kondiitritooted
juur ja- puuviljad
konservid
piimatooted
kuivsupid
kohv, kakao, tee
halvaa
kompvekid (v.a. karamell)
mesi
riide- ja saapaharjad, saapamääre
kellad
raadio, magnetofon, televiisor;
veekiirkeetja (tehase toodang võimsusega kuni 0,5 kW)
riietus, jalatsid, peavarjud ja voodivarustus - vastavalt kehtestatud normidele
kruus, lusikas
kargud, kepid, proteesid arsti loal
õpikud ja õppevahendid
kirjandus kuni 5 raamatut kinnipeetava kohta
kirjapaber, vihikud, pliiatsid, sulepea, ümbrikud, postkaardid, margid
male, kabe, doomino - l komplekt
isiklik kirjavahetus, fotod, albumid
suitsetamistarbed, tubakatooted
spordidress
peegel, mehhaaniline või elektripardel
naiskinnipeetaval on lisaks eelnenule õigus hoida enda juures pearätte,
retuuse, rinna- ja sukkahoidjaid, marlit, vatti, juuksenõelu

Naiskinnipeetav võib hoida enda juures oma kuni kolmeaastast last, vastavalt Täitemenetluse seadustikuga kehtestatud korrale.

Kinnipeetav on kohustatud:
o säästlikult ja heaperemehelikult suhtuma vangla varasse
o kohusetundlikult töötama ja osalema õppetöös
o hoidma puhtad elu-, olme- ja teenistusruumid ning töökohad, täitma isikliku hügieeni nõudeid
o kandma rinnas kehtestatud näidise järgi valmistatud nimesilti
o kohtumisel vangla töötajatega või asutust külastavate ametiisikutega tervitama neid püsti seistes
o olema teiste kinnipeetavate vastu viisakas
o mitte väljuma lokaaltsooni territooriumilt ilma administratsiooni loata
o mitte hoidma enda juures keelatud esemeid või toiduaineid või lubatud toiduaineid ülekoguses
o mitte võõrandama või teiste käsutusse andma oma isiklikuks tarbimiseks olevaid esemeid, tooteid või aineid, samuti mitte neid teistelt omandama või laenama
o mitte mängima laua- või muid mänge materiaalse või muu kasu saamise eesmärgil
o mitte rikkuma kirjavahetuse kohta kehtivat reeglistikku
o mitte tegema endale või teistele kinnipeetavatele tätoveeringuid
o mitte käsutama hüüdnimesid ja zargooni
o mitte pidama loomi ja linde
o mitte riputama seintele, kappidesse ja mujale fotosid, reproduktsioone, ajakirjade väljalõikeid jm
o mitte riputama oma magamiskoha ette eesriiet, mitte seadma magamiskohti sisse olme- või teenistusruumides, mitte vahetama administratsiooni loata omavahel magamiskohti.

2.5. Vangidele osutatavad teenused.

Eesti kinnipidamisasutused on väga suured ja kohmakad oma toimelt. Seal ei ole võimalik tegeleda iga inimesega eraldi, nagu seda üks sotsiaaltöötaja tegema peaks, et olla tasemel klienditeenindaja. Kord kuus 5 minutit on selgelt vähe, kuid paraneda saab olukord alles siis, kui hakatakse looma väiksema mahutavusega vanglaid, kus maksimaalne täituvus on 120 inimest. Kui rääkida teenustest, mida vangla kinnipeetavale pakub, siis esmakordsele vangile pakub vangla eelkõige võimalust saada kurjategijaks selle sõna kõige otsesemas tähenduses, sest rohkem kui l aasta kestev vangistus kaotab soovi tehtut heastada, kahetsuse ja hirmu, asemele tulevad vajadus omandada vanglakäitumise põhivõtted, olla kalk ja külm ning võõranduda ühiskonnast (Ajakiri "Sotsiaaltöö," 3/2000, lk.30-33; 4/2000, lk. 30-31).

Teenused, mida vangidele võimaldatakse, on eri kinnipidamisasutustes reeglina samased. Neil on õigus omada samu garantiisid, mida riik pakub oma teistele kodanikele, kuid seda oluliselt teistsuguses mahus ja viisil, sest neile on kindlustatud ülalpidamine riigi poolt ning nad ei pea muretsema oma toidu, eluaseme ja riiete eest maksmisega.

Kinnipeetaval on vanglas võimalik saada:
o nõustamisteenust sotsiaaltöötajalt, kes aitab tal kohaneda vanglas, lahendab kinnipeetava vangisoleku ajal tema dokumentatsiooniprobleeme ning on talle toeks sellesse olukorda sattumise põhjuste analüüsimisel ning lahenduste leidmisel
o tervishoiuteenust
o haridusteenust nii baas-, kesk-, kui kutsehariduse omandamiseks
o ta peab töötama, kui selleks on võimalus; enamus vange seda ka soovivad, kuigi paljudel pole selleks võimalust töökohtade nappuse tõttu (lisa l)

o oma vaba aja sisustamiseks on neil võimalik kasutada sportimisteenust, raamatukoguteenust, mõnel pool ka arvutikasutamisteenust ning osaleda muusika ja piiblitundides, mängu -ja juturingides.

Töö autor koostas ka vangide elukvaliteeti mõõtva küsitluslehe, kus püütakse kinnipeetavatelt teada saada nende elukvaliteedi muutus vanglasse sattudes, mis selle põhjustajateks olid ning millist rolli mängib vägivald kinnipeetava elus ja selle kvaliteedi kujundamisel (lisa 2).

2.6.Tulevikusuunad.

Muutused on alati olnud valulised, ükskõik, mis eluvaldkonnas neid läbi viiakse, kuid samas on need väga vajalikud ning ilma ei toimu arengut, mis viiks meid arenenud maade hulka.
Vangide elukvaliteedi tõstmise eesmärgil, ning EU-ga liitumise tähe all, on Eesti kinnipidamisasutused viimaste aastate jooksul üle elanud hulganisti muudatusi. Suurel määral on vanglaid ümber ehitatud vastamaks euronõuetele, kuid sisu on kahjuks jäänud samaks. Selle vea parandamiseks kehtib l. detsembrist uus Vangistusseadus, millega kinnipeetavad ise sugugi rahul ei ole, sest nende õigusi kärbitakse inimeste kasuks, kellele vangid kahju on tekitanud.

Pikemas perspektiivis on suund Eesti kinnipidamissüsteemis võetud avahooldusele, nagu seda viiakse ellu kogu hoolekandesüsteemis. Väga oluline on õige probatsioonipoliitika väljakujundamine. Selleks vajame heal tasemel korrektsioonitööd vangidega, mis valmistaks kinnipeetavaid naasma ühiskonda seadusekuuleka kodanikuna (Ajakiri "Sotsiaaltöö," 5/1998, lk. 20 - 21). Eestit aitab sel alal siia elama asunud SRK programmide peaspetsialist, magister James W. Hilborn, kelle teadmised vangidest ja vangistused ning korrektsioonitööst ja probatsioonist on väga mahukad; kogutud on need mitmete aastakümnete jooksul erinevatest riikidest ja süsteemidest, mis teeb tema olemasolu Eesti riigi seisukohalt ülivajalikuks (lisa 3).

Lisaks eelmainitule näeb Justiitsministeerium tulevikusuundadena veel uute vanglate loomist, vanade reorganiseerimist. Vanglate Keskhaigla ületoomist Pärnusse, järelvalvesüsteemide tõhustamist ja vägivalla vähendamist vanglates. Selle kõige teostamiseks on lähitulevikus plaanis investeerida l 242 940 000 krooni, mida rahastab riik oma vahenditest ja välisabist ning projektidest (http://www.just.ee/ kinnipidamiskoht_systeem.htm).

Kokkuvõte

Elukvaliteet - nii lai mõiste, kuid samas väga üheselt haaratav. Vist ei leidu inimest, kes ei oskaks täpselt öelda, mis see on, õigemini, mis on elukvaliteet tema jaoks. Nii võib igaüks üsna kindlalt väita, et tema elukvaliteet on madalam, kui ta seda sooviks, sest inimene tahab alati rohkemat, kui hetkel võimalik. Samas on soovide poole püüdlemine edasiviivaks jõuks meie elus.

Oma soove rahuldavad ka kurjategijad, kuid selleks ebaseaduslikke teid kasutades nad just nendeks muutuvadki, kellena just siinkirjutaja selliseid inimesi nimetas. Kurjategija satub vanglasse, kus tal on õigus kõigile tingimustele ja teenustele, millele tavainimeselgi, ainus piirang, mis on karistusena ette nähtud ja teistsugune kui vabaduses on liikumispiirang. See tingimus on vangi elukvaliteeti piiravaks teguriks. Elukvaliteedi vähendajateks aga loetakse kinnipidamisasutuste olmetingimusi ja sealset hierarhiat.

Et tõsta vangide elukvaliteeti, viiakse vanglaid vastavusse kaasaja nõuetega - nn. euroremont, väiksemad kinnipidamisasutused, koolitatud personal, vägivalla vähendamine, seadustiku muutmine ja täiendamine. Tulemuslikum oleks aga korrektsiooni- ja probatsioonisüsteemi rakendamine, mille abil tõuseks vangide elukvaliteet, sest nad õpiksid elama ilma vajaduseta kurja teha.

Kasutatud kirjandus

1. Vangistusseadus (RT I 2000,58,376)
2. Mikkola, Malvet Sotsiaalhoolekanne, Karelactio 1998
3. Kreem, Sotsiaaltöö teooria ja praktika. Tartu 1995
4. EV Sotsiaalministeerium, Sotsiaaltöö muutuvas ühiskonnas, Tallinn 1998
5. Toomsoo, Täisealiste ja alaealiste kuritegevus, Tallinn 1996
6. Ajakiri Sotsiaaltöö, 5/1998 lk. 20-21
7. Ajakiri Sotsiaaltöö, 6/1998 lk. 18 - 19
8. Ajakiri Sotsiaaltöö, 3/2000 lk. 30 - 33
9. Ajakiri Sotsiaaltöö, 4/2000 lk. 30-31
10. http://www.femirc.ee/5rp elukv.htm
11. http://www.riigikogu.ee/osakonnad/msi/tell70.html
12. http://oudekki.geo.ut.ee/inimtool/referaadid/oppivmaj/referaat peetersoo
13. http://www.just.ee/strateegia/vanglad.htm
14. http://www.ngonet.ee/srk/abi_v/16oigus.html
15. http://www.just.ee/kinnipidamiskoht_systeem.htm

LISA 1

Riigikontroll anaüüsis Harku, Rummu ja Ämari vangla omatulu kujunemist ja kasutamist. Omatulu saavad vanglad peamiselt toodangu realiseerimisest. Riigikontroll leidis, et vanglad ei ole suutnud tagada kinnipeetavaid tööga. Riigikontrolli peakontrolör Raivo Linnas ütles, et tööhõive on hetkel vangide olulisim hõive võimalus, mistõttu tööhõive vähenemine võib ohustada vanglate peamiste eesmärkide saavutamist ühiskonna ees. Tema sõnul tuleb täiendada ka kinnipeetavate väljaõpet, et see oleks suunatud nende iseseisvale toimetulekule ühiskonnas ning et õpetatavad erialad kajastaks muutusi tööjõuturul.
Praegu on suur osa vangidest tööta - tööga olid hõivatud eelnevatel aastatel Ämari Vanglas veerand, Rummus kolmandik vangidest. Silmapaistvalt head tulemused vangide tööhõive tagamisel on saavutanud Harku Vangla - üle 90%.
Tööhõive parandamiseks on vajalikud suuremahulised investeeringud. Tootmisvahendid on moraalselt ja füüsiliselt amortiseerunud ning toodangul puudub sisuliselt nõudlus kuna kvaliteet on madal. Juhul, kui vanglate tootmistegevusse raha ei paigutata, on oht, et tootmistegevus vanglates väheneb lähema paari aasta jooksul tunduvalt või lõpeb üldse.

Sven Soiver
Riigikontrolli pressinõunik
6400787

LISA 2

Tere!

Olen TÜ Pärnu Kolledzi kolmanda kursuse sotsiaaltöökorralduse üliõpilane Evelin Orav. Viin läbi uuringut vangide elukvaliteedist kinnipidamisasutustes.

Oleksin väga tänulik, kui vastaksite minu 10-le küsimusele.

Ankeet on anonüümne. Selle tulemusi kasutatakse uuringu kokkuvõtete tegemiseks, mis on vajalik minu uurimustöö kirjutamiseks.

Küsitluslehe täitmisel tõmmake sobiva vastusevariandi järel olevasse kasti rist. Osadele küsimustele võite pakkuda mitut vastusevarianti ning 5, 6,10 teha omapoolseid vajalikke täiendusi.

Tänan!

1. SUGU

M

N

2. VANUS

... - 25

26 - 35

36 - 45

46 - ...

3. VIIBITE KINNIPIPAMISASUTUSES

1. KORDA

2. KORDA

3. VÕI ROHKEMAT KORDA

4.. KUIDAS HINDATE OMA ELUKVALITEEDI MUUTUST PÄRAST SÜÜDIMÕISTVAT KOHTUOTSUST VANGLASSE SATTUDES?

LANGES TUNDUVALT

LANGES VEIDI

El MUUTUNUD ERITI

TÕUSIS VEIDI

TÕUSIS TUNDUVALT

5. MILLES VÄLJENDUS TEIE ELUKVALITEEDI MUUTUS?

LIIKUMISVABADUSE PIIRATUS

TEISTSUGUNE TOIDUMENÜÜ

HOBIDE, HARRASTUSTE MUUTUS

ÕPPIMA ASUMINE

TÖÖLEASUMINE

....

6. MILLISEID ELUKVALITEETI TÕSTVAID TEENUSEID PAKUTAKSE TEILE KINNIPIDAMISASUTUSES?

NÕUSTAMISTEENUS

HARIDUSTEENUS

TERVISHOIUTEENUS

PSÜHHOLOOGILINE ABI

TÖÖTAMISVÕIMALUS

VABAAJATEENUS

....

7. KAS OLETE KOKKU PUUTUNUD VÄGIVALLAGA KINNIPIDAMISASUTUSES?

JAH

El

8. KELLE POOLT ON VÄGIVALD TULNUD?

KAASVANGIDE

VANGLA TÖÖTAJATE

KASUTATE ISE VÄGIVALDA

9. TEIE POOLT KOGETUD VÄGIVALD ON OMA LOOMULT

FÜÜSILINE

VAIMNE

SEKSUAALNE

10. KIRJUTAGE, PALUN, OMA ARVAMUS ELUKVALITEEDIST KINNIPIDAMISASUTUSES. MIS ON TEIE ARUSAAM ELUKVALITEEDIST ÜLDSE NING MIS TINGIB SELLE OLEMASOLU VÕI PUUDUMISE VANGLAS?

.................................................................................................................................

LISA 3

Kas puurid või korrektsioonitöö?
James W. Hilborn
SRK programmide peaspetsialist, magister

Käesoleval ajal taotleb Vanglate Amet olemasoleva süsteemi vastavusse viimist Euroopa Liidu vanglatöö reeglitega. See on hea ja vajalik, aga mitte piisav. Vaja on astuda veel radikaalsem samm ja küsida, miks käsutame sanktsioone või vangistust? Mida tahame nende abil saavutada?

Vanglakaristuse piiratus
Oleme silmitsi fundamentaalse vajadusega saavutada eesmärgi selgus. Peame aktsepteerima seda, et demokraatlikus ühiskonnas on vanglakaristusega saavutatul väga olulised vajakajäämised. Vangistamine on "väga kallis ja tõsiste majanduslike raskustega riikides on see sageli ka väheste ressursside kehv kasutamine majanduslikus mõttes ... kindlasti on massiline vangistamine üheks kõige vähem efektiivseks meetodiks kuriteole reageerimisel ... Kui vanglareform on majanduslike raskustega riikides võimalik, siis tuleb prioriteediks seada vanglasse saadetavate inimeste arvu järsk vähendamine ja odavamate, ent mitte vähem efektiivsele kogukondlike karistuste kasutuselevõtmine" (Vivien Stern, Rahvusvahelise Vanglareformi peasekretär).

Vanglakaristuse alternatiivid pole Baltimaades veel laialt kasutusel. Vangistatavate inimeste arvu vähendamine nõuab muutusi poliitikas ja karistuste määramises. On oluline, et probatsiooni (meil kriminaalhooldust) ja teisi kogukondlikke alternatiive hakatakse pidama normaalseks reaktsiooniks kuriteole (nagu Rootsis) ning vangistamisi ebaharilikuks ja ainult teatud juhtudel rakendatavaks reaktsiooniks. Selliste alternatiivide loomine nõuab lühiajalises plaanis teatud lisakulutusi, kuid pikemas perspektiivis viivad kogukondlikud karistused olulise kokkuhoiuni väiksema arvu vangide näol.
Vanglareform sõltub kriminaalõiguse tööjuhiste ümberorienteerimisest. Peame uuesti läbi mõtlema kuritegevuse kontrollimise traditsioonilised eesmärgid ja mehhanismid ning suunama piisavad ressursid kuriteoga tekitatud kahju tervendamisele ja kuritegude ennetamisele.
Vanglakaristus on üks peamisi vahendeid mida riik rakendab kuritegevuse kontrolliks ja kurjategijate karistamiseks kasutab. Peame riigile teadvustama, et kuritegevuse kontrollimise funktsioon ei ole seesama, mis kriminaalpreventsiooni funktsioon. Kuritegevuse kontrollimine ei ole kriminaalpreventsioon. Kui rakendame kurjategija karistamiseks selliseid kriminaalsanktsioone nagu vanglakaristus, ei tegele me kuritegevuse ennetamisega.

Nõukogude penoloogias (karistusi käsitlev õigusteaduse osa) oli kurjategija riigi poliitiline vaenlane. Oli loogiline sõdida kuritegevuse ja kurjategija vastu. Nõukogude süsteemis oli vangla riigi heaks tehtava sunnitöö koht. Nõukogude süsteemis oli vangla loodud karistusasutuseks. Vangla oli sotsiaalse kaitse jn vaenlase eraldamise mehhanismiks.

Tänapäeva korrektsioonisüsteemides saadetakse kurjategijad karistuseks vanglasse -vabadusekaotus ongi karistus, mitte halvad tingimused vanglas. Sama näide kasvatusest on see, kui saadate lapse karistuseks halva teo eest mingiks ajaks tema tuppa. Ta on paar tundi "kinni". Kui te talle veel paar vopsu annate, on see juba teine karistus.

Enamik vange naaseb kogukonda. Moodne korrektsioonisüsteem peab tagama selle, et ta on valmis tagasi pöörduma seaduskuuleka kodanikuna.

Vanglakaristust tuleb rakendada nende puhul, keda ei saa teisiti karistada, kes kujutavad endast tõsist ohtu kogukonnas ja kes ilma vanglasanktsioonita seadusele ei kuuletu. Sellega, et vanglakaristus on kahjulik, nõustuvad kõik. Enamikku kurjategijaist saab efektiivselt mõjutada kogukonnas mittevangistuslike korrektsiooniprogrammidega. Seega tuleb vangistamist rakendada piiratud ulatuses. Parimal juhul on vanglakaristus hädavajalik väikseim pahe. See pole lahenduseks üldisemale sotsiaalsele probleemile ega kuritegevusele omaette võetuna.

Vene Föderatsioon ja Ameerika Ühendriigid säilitavad siiani kõrge vangistuste taseme, mis on viinud tohutule vanglapopulatsioonile. Vanglasüsteemil pole ressursse, et pakkuda teenuseid nii suurele arvule inimestele. Massiline vangistamine kaldub esile kutsuma inimõiguste hooletussejätmist ja isegi vangide kuritarvitust. Amnesty International avaldas äsja aruande inimõiguste rikkumisest Ameerika vanglates.

Eestis on alustatud vangistuse taseme vähendamisega, nii nagu Soome seda tegi 1970. aastal. Riik saab vanglakaristuste taset oluliselt vähendada, kui selleks on olemas poliitiline tahe. Uus kriminaalhooldussüsteem ja suurenev ennetähtaegse vabastamise rakendamine peaksid vähendama vanglaasukate arvu.

Ma ei poolda seda, et Balti vanglasüsteem peaks sarnanema Taani või Kanada omale. Siin pole selleks vajalikke ressursse. Lisaks on igal Balti riigil unikaalne kultuur ja erinevad vajadused. Ometi seisneb osa Baltimaade tsiviilühiskonna suunas liikumisest vajaduses järele mõelda, mis on vangistuse eesmärgiks nüüdisaegses demokraatlikus ühiskonnas.

Terve vangla
Dr. Andrew Coyle Rahvusvahelisest Vanglauuringute keskusest väidab, et uue aastatuhande vanglad (loeng Allan Nixoni mälestuseks 1998) peaksid tagama selle, et vanglates:

" Inimeste olukord ei peaks vanglakogemuse mõjul halvenema
" Neid tuleks julgustada sooritatud kuritegude üle kriitiliselt mõtlema
" Neil tuleks mõelda tehtud kahju parandamise viisidele ja kuriteo ohvritele hüvituse pakkumisele
" Neile tuleks anda võimalus enda parandamiseks
" Neid tuleks julgustada end ette valmistama kogukonda tagasipöördumiseks

Enamik inimesi nõustub nende eesmärkidega. Need on kriminaalpreventsiooni eesmärgid. Kuritegu ja meie reaktsioon sellele on sotsiaalse tervise teema.

Põhjamaade mudel

Euroopa Liidu vanglareeglid tagavad, et vanglakeskkond loob turvalise, kindla ja inimliku kontrolli. Ometi ulatub kaasaegse korrektsioonisüsteemi eesmärk kaugemale ainult kindla ja turvalise vangistuskoha pakkumisest. Taani vangla ja probatsioonitöö peamiseks eesmärgiks on anda oma panus kriminaalsuse vähendamisse. Üks Suurbritannia noorte kinnipidamiskoha direktor väljendas seda nii "Me hoiame neid kindlalt ja turvaliselt, meie eesmärgiks on ära hoida järgmist kuritegu". Vanglakaristus tuleb korraldada niisugusel moel, et see ühtlasi aitaks kaasa kriminaalpreventsioonile.

Peame aru saama, et vangistuse rakendamine kuritegevuse kontrollimiseks ei ole seesama, mis kriminaalpreventsioon. Kui rakendame kurjategija karistamiseks sellist sanktsiooni nagu vangla, siis ei tegele me kuritegevuse ärahoidmisega. Pigem reageerime minevikus toimunud kuriteole. Ometi saab korrektsiooniasutus töötada vangistuse negatiivse mõju minimaliseerimise ja edaspidiste kuritegude ennetamise heaks.

Selleks et vähendada vangistuse negatiivset mõju ja edendada kurjategija arengut, on Põhjamaad välja töötanud Põhjamaade minimalismi mudeli. Põhjamaade mudel on katse luua piisavalt tervet vanglakeskkonda. See ei nõua tohutut hulka raha. See nõuab põhjalikku muutust mõtlemises.

Põhjamaade põhimõtted on järgmised:

- Normaliseerimine. Vangla ja kriminaal-hooldusteenuse igapäevased tööd on seotud normaalse eluga kogukonnas. Kui inimene on vanglas, siis peab vanglaelu sarnanema elule väljaspool nii palju, kui julgeolekureeglid seda võimaldavad.

- Avatus. Vangla ja kriminaalhooldusteenused tuleb organiseerida nii, et kurjategijal oleksid head võimalused kontaktide loomiseks ja säilitamiseks eluga kogukonnas. Olin hiljuti Hollandi vanglas, kus vanglaõuel paiknes rida telefonikabiine, et vang saaks helistada, kellele ja millal tahes.

Samuti tuleb maksimaalselt tugevdada kontakte vangla ja kriminaalhooldusteenuste vahel. Inimestel on õigus teada, mida kriminaalõigussüsteemis tehakse ja neile tuleb anda võimalus osaleda kõigis selle aspektides. Uus informatsioonivabaduse eelnõu projekt peaks aitama kindlustada tõelist avatust. See tähendab seda, et Vanglate Amet peab üldsust ja vanglareformi ning kurjategijate rehabiliteerimise alal töötavaid valitsusväliseid organisatsioone aktiivselt informeerima ja tegema nendega koostööd.

Isikliku vastutuse praktiseerimine. Vangla ja kriminaalhooldusteenused tuleb korraldada nii, et kurjategijal on võimalus välja arendada vastutustunne, eneseväärikus ja eneseusaldus ning motiivid aktiivseks kuriteovabaks eluks.

Turvalisus, kindlus, hooldus ja sotsiaalhooldus kõigile. Vangla ja kriminaalhooldusteenused peavad tagama, et kohtu otsus viiakse ellu, pöörates seejuures vajalikku tähelepanu nii kogukonna kaitsmisele kuritegevuse eest kui ka vangi kaitsmisele teiste inimeste agressiooni või kahjulike mõjude eest. See tähendab ka vanglapersonali töötingimuste parandamist. Kui me ei väljenda austuste ja hoolitsust korrektsioonitöötajate suhtes nende turvalisuse ja heaolu kindlustamisega, kuidas saame siis oodata, et nad hooliksid vangidest?

Jõu kasutamine viimase võimalusena. Vangla ja kriminaalhooldusteenused peavad jõumeetodeid kasutama viimase sekkumisvahendina. Nõukogude penoloogias oli kurjategija riigi vaenlane. Moodsas demokraatlikus ühiskonnas on ta ühiskonna täieõiguslik liige; riigi kohus on teenida ja kaitsta kõiki ühiskonnaliikmeid. ÜRO Inimõiguste Deklaratsioon, Euroopa Liidu vanglareeglid näevad ette, et riik piirab jõuvahendite rakendamist ja et vastutab nende kasutamise eest ka vangide puhul.

Vanglakultuuri muutmine
Põhjamaade printsiibid nõuavad vanglakultuuri radikaalset muutmist, nõukogude süsteemi varemetest moodsa EL suunas. Kuigi vanglareformi kirjeldatakse harilikult kui tohutuid finantsressursse nõudvat olemasolevate füüsiliste struktuuride täiustamist, on see tegelikult sügav muutus mõtlemisviisis. See pole kergesti ega kiiresti lahendatav ülesanne. Hiljaaegu kommenteerisin ühele vangla direktorile Eesti vanglareformi kiiret edenemisi. Ta ütles: "Euroopa Liidu nõudmisteni on veel pikk maa".
Vanglasüsteem nõuab selget missioonitunnetust. näiteks Kanada Korrektsiooniteenistus väidab, et ta on kriminaalõigussüsteemi osa ja tema panus ühiskonna kaitsmisse seisneb kurjategijate aktiivses julgustamises saamaks seaduskuulekateks kodanikeks, ning samal ajal mõistliku, turvalise, kindla ja inimliku kontrolli rakendamises.

Moodsat vanglasüsteemi iseloomustab seaduste järgimine ja inimõiguste austamine kõigis menetlustes. Vangla missioon ei seisne üksnes kohtuotsuse elluviimises, vaid ka individuaalse kasvu edendamises ja seaduskuulekama elustiili toetamises.

Kriminaalõigussüsteemi traditsioonilisteks eesmärkideks on olnud kontroll ja karistus. Nüüd on neile lisandunud täiendavad ootused, et vangla teeks võimalikult vähe kahju ning edendaks seaduskuulekuse arengut.

Vanglakeskkond peaks olema nii normaalne ja avatud, kui võimalik. Kurjategija peab vastutama oma igapäevaste toimingute eest, kuid seejuures tuleb respekteerida kurjategija inimõigusi. Vangistuse paratamatut kahju tuleb maksimaalselt vähendada ning ühtlasi täita kohtu korraldust. Vanglakeskkond peaks võimalikult palju püüdma ennetada kurjategija võimalikku kuritegevust.
Kanada Korrektsiooniteenistuse ülem Ole Ingstrup ütles hiljuti oma töötajatele: "Meie pole vangla, meie oleme korrektsiooniteenistus. Ei piisa sellest, et meil on puhtad ja kindlad puurid. Vanglakeskkond peab ühtlasi olema ka tervise edendamise kohaks.

Korrektsiooniteenistus peab osalema kuriteoga põhjustatud kahju tervendamises ja kuritegevuse ennetamises. Kontroll ja karistus peavad olema tasakaalus tervenemise ja preventsiooniga. Eksisteerib rahvusvaheline konsensus selle kohta, et nüüdisaegsed korrektsioonisüsteemid peavad taotlema sellist tasakaalu. Seesugune tasakaal nõuab indiviidi kriminogeensete vajaduste ja tema poolt kehastatava ohu mõõtmisi ning tegelemist nii nende vajadustega kui ohu vähendamisega. Kurjategijaid tuleb informeerida neid puudutavatest otsustest ning nad peavad saama nende tegemises aktiivselt ja vastutusega osaleda. Samuti peab neile antama võimalus tekitatud kahju heastamiseks ohvrile ju kogukonnale.

Tasakaalustatud ja restoratiivne õigus

Ameerika Ühendriikide Õigusinstituudi noorsooõiguse ja kuritegevuse ennetamise osakond on välja töötanud tasakaalustatud ja restoratiivse õigusmudeli (TRÕ), mis peab asendama avalikkuse turvalisuse kindlustamisel läbikukkunud traditsioonilist retributiivset õigust.

TKO mudelis on kolm tüüpi kliente: ohver, kurjategija ja kogukond. Iga kliendi vajadused tuleb tasakaalustada ülejäänute omadega. Iga klient nõuab õigussüsteemilt, kui see on tõesti restoratiivnc, erinevat kohtlemist. (vt.joonis)

Professionaalse korrektsioonitöötaja roll

Et jõuda terve vanglani, mis edendab kriminaalpreventsiooni ja restoratiivset õigust, on vaja reformida vangla, see aga sõltub eesliinil olijatest - korrektsioonitöötajatest. Nad peavad hakkama nägema oma rolli mitte ainult "meeste valvurite ja hoidjatena" vanglapuurides, vaid korrektsioonitöötajatena, kes edendavad kogukonna tervendamist ja kriminaalpreventsiooni. Et see toimuks, vajame suurt investeeringul ümberõppesse ja ümberstruktureerimisse. Vivien Stern märgib, et "paljude iseseisvunud riikide ja Ida-Euroopa maade vanglatöötajad moodustavad osa sõjaväelisest struktuurist, on kehvasti tasustatud ja puudulikult, kui üldse koolitatud, ilma igasuguse ajendita isikliku initsiatiivi rakendamiseks". Selline ebaprofessionaalsetest vangivalvuritest koosnev personal tuleb ümber kujundada hästikoolitatud, hästitasustatud professionaalseteks korrektsioonitöötajateks. Nad peavad olema välja õpetatud ja tasustatud sama hästi kui kriminaalhooldustöötajad, politseinikud jne. Kui me nendesse ressurssidesse ei investeeri, kukuvad meie vanglareformi katsed läbi. Need inimesed on väärt meie toetust ja austust tänu raskele ülesandele, mille täitmist neilt oodatakse.
Me ootame nendelt kontrolli ja retributsiooni tasakaalustamist tervendamise ja kriminaalpreventsiooniga. Olen töötanud vanglareformi ja kurjategijate rehabiliteerimise alal üle 25 aasta. Parimad terapeudid, keda kunagi olen kohanud, olid korrektsioonitöötajad, mitte psühholoogid ega sotsiaaltöötajad. Eesti võib endale saada kaasaegse korrektsiooniteenistuse, kui otsustab, et tahetakse tõesti rohkem kui puure ja ollakse valmis eraldama selleks vajalikke ressursse. Vangistamise tase ja olemus ühiskonnas on poliitiline otsus, mis ütleb ühiskonna kohta rohkem, kui kuritegevuse tase.

Joonis

Klient
Eesmärgid
Väärtused

Ohver Vastutus Kui pannakse toime kuritegu, siis eksisteerib kohustus ohvrite ja kogukonna ees.
Nõutavad on restitutsioon ja hüvitamine.
Ohvrile tehtud kahju tuleb tervendada

Kurjategija Oskuste arendamine Vanglasse sattunud kurjategijad peavad sealt vabanema võimekatemana kui enne vangistamist.
Vangistus ei tohi kurjategijat kahjustada, pigem peab see suurendama tema prosotsiaalseid hoiakuid, väärtusi ja oskusi.

Kogukond Kogukonna kaitsmine Õigussüsteem peab kaitsma kogukonda vanglas olevate kurjategijate eest.
Kogukond peab nägema, et õiglus toimib ja et võimaliku kuritegevuse riski vähendatakse

Muid (koolitus)materjale