Piia Praks
SA99

4.märtsil 1933 vannutati ametisse F.D.Roosevelt. Majandus oli oma sügavamas madalseisus. Roosevelt koos "ajutrustiga" kavandas Uut Kurssi, mis lubas lahendusi. Roosevelti ajutrusti liikmed uskusid sotsiaalsesse vastutusse, tsentraliseeritud ja võimsasse valitsusse. Nad uskusid, et valitsuse funktsioon on kaitsta üksikisikuid "hällist hauani". Rooseveltile programme koostades käsutasid nad Bismarcki Saksamaa, Inglismaa fabiaanide ja keskteed käiva Rootsi kogemusi.
1)1880. aastate algul kehtestas Bismarck laiahaardelise sotsiaalkindlustuse süsteemi, pakkudes töölistele õnnetus-, haigus-ja vanaduskindlustust. Tema motiivid kujutasid endast segu pater-nalistlikust hoolest alamklasside eest ja kavalat poliitikat.

2)Suurbritannias rakendati alates 1908. aastast vanaduspensioni seadust ja 1911. aastast kehtestatud riiklikku kindlustussea-dust. Vanaduspension oli otsene abiraha. Riiklik kindlustussea-duse süsteem oli sissemaksuline, mida pidid finantseerima tööandjad, töövõtjad ja valitsus.

3)Rootsi kehtestas 1915. aastal kohustuslike vanaduspensionide sissemaksulise süsteemi. Pensioni maksti kõigile pärast 67-aas-taseks saamist, olenemata isiku finantsolukorrast ja sõltus varem sisse makstud summadest. Sissemakseid täiendati valitsus-fondidest. Lisaks kehtestati tööpuuduskindlustus ja edendati riiklikku tööstusomandit, riiklikku elamuehitust ja tarbimis-kooperatsiooni.

Edukad heaoluriigid. Suurbritannia ja Rootsi, on langenud üha suurenevatesse raskustesse: kõrge inflatsioon ja suur tööpuudus; vastuseis kõrgetele maksudele.
Ühendriikides on New York kõige dramaatilisem näide, milliseid tulemusi annab püüe teha head valitsusprogrammide abil. Nagu näiteks:

SOTSIAALKINDLUSTUS on Ühendriikide suurim föderaalne heaolupro-gramm, mis hõlmab vanadus-, toitjakaotus- ja töövõimetuspensione ning tervisekindlustust. Sotsiaalkindlustuse eelarve on kolossaalne, ometi on see sügavates finantsraskustes. Noored nurisevad kõrgete maksude üle, mis neil tuleb tasuda vanurite toetuse finantseerimiseks ning vanad ei suuda säilitada loodetud elatustaset. Individuaalsete panuste (s.o. palgast võetud maksude) ja saadava toetuse seos on äärmiselt lõtv. Sotsiaalkindlustus on pigem teatud maksu ja teatud maksete Üleandmise programmi kombinatsioon. Sotsiaalkindlustuse finantsprobleemid johtuvad tõsiasjast, et süsteemilt makseid saavate inimeste arv on suurem kui töötajate arv, kelle palka saab maksustada. RIIKLIK ABI kehtestati kitsikuses elavate inimeste jaoks lootuses, et see tööhõive paranedes likvideeritakse ja et abistamisülesande võtab enda peale sotsiaalkindlustus. Tegelikult pikenevad abirahasaajate nimekirjad hoolimata rikkuse suurenemisest. Riik jaguneb üha rohkem kahte kodanikeklassi- üks klass saab abi" teine maksab selle kinni. Abirahast elavatel on vähe huvi sissetulekut teenida.

ELAMUSUBSIIDIUMIDE programmid said alguse elamute ehitamisest väikese siisetulekuga perekondadele. Pärast sõda lisati linnade uuendamise programm ja laiendati riiklikku elamuehituse programmi korterite ehitamisega keskmise sissetulekuga perekondadele.

Hiljem tulid juurde "üüritoetused"- valitsuse üürisubsiidiumid eravalduses olevate elamute jaoks. Esialgsete eesmärkide seisukohalt on need programmid läbi põrunud. Ühendriikide elamuolud on paranenud eelkõige eraettevõtluse kaudu. ARSTIABI on viimane heaolusfäär, kus valitsuse roll on laienenud. Rööbiti valitsuse lisakulutustega on kiiresti kasvanud eratervisekindlustus. Riiklik tervisekindlustus on eksitava sildistamise näide: puudub omavaheline seos sellel, mida maksate, ja sellel, mida teil on kindlustusega õigus saada. MIKS ON KÕIK NEED PROGRAMMID PETTUMUSE VALMISTANUD? Heade kavatsustega alustatud programmide läbipõrumise juured peituvad halbade vahendite käsutamises heade eesmärkide saavutamiseks. Side maksude ja individuaalsete maksete ning kulutuste vahel, on äärmiselt lõtv. Praktikas kalduvad hääletajad nagu seadusandjadki pidama silmas, et nende programmide eest, mille poolt seaduseandja hääletab otseselt ja hääletaja kaudselt, maksab keegi teine. Pole ime, et kulutatu hulk kasvab plahvatuslikult.

MIDA TULEKS ETTE VÕTTA?
Pakutud on üleminekuprogrammi, mis võiks tugevndada insividuaalset vastutust, teeks lõpu rahva jagunemisele kaheks klassiks, kärbiks valitsuskulutust, bürokraatiat, tagades samal ajal igale inimesele kindla peavarju, et keegi ei peaks kannatama äärmist viletsust. Programmil on kaks olulist komponenti:esiteks negatiivse ja positiivse tulumaksu ühendamine, teiseks hakata järkjärgult inimestelt nõudma, et need ise teeksid ettevalmistusi pensionileminekuks. See tagaks kindla miinimumi kõigile puudustkannatajatele olenemata nende kitsikuse põhjustest, kahjustades vähem sõltumatust või huvi oma olukorra parandamise vastu. Negatiivne tulumaks on spetsiifiliselt orienteeritud vaesuseprobleemile, mis annab abi sularahas ja on üldine. Oluline on hoida subsiidiumimäär mõistlikul tasemel, et mitte nõrgendada abisaajate stiimulit abistada end ise. Negatiivne tulumaks teeb tarbetuks määratu suure ametnikkonna, kes praegu haldab arvukaid hoolekandeprogramme. Abi andjaks toimetulematuse korral oleks eraheategevus.

MIS ON POLIITILISELT TEOSTATAV?
Et saada poliitiliseks reaalsuseks, peab see plaan tagama hoolekandest elavatele inimestele korraliku toetuse, kätkema endas' tugevat stiimulit tööd teha ja olema maksumuselt mõistlik. Ja kõike kolme peab ta tegema üheaegselt. See on imeilus unistus, kuid kahjuks pole praegu vähimatki lootust seda teoks teha. Kuid see, mis pole poliitiliselt teostatav täna, võib muutuda poliitiliselt teostatavaks homme.