Õppejõud: Kai Kotka

SA- 99-2
Sotsiaaltöö korraldus
Riina Redlich

Keskseks küsimuseks on: kuidas tagada kodanike toimetulek sotsiaalsete riskide korral töötustoetuse, tervisekindlustuse, õnnetusjuhtumi vastu kindlustamise töövõimetus- ja vanaduspensioni ning peretoetuste abil. Lõpuks peab heaoluriik suutma tagada ka sotsiaalabi (õppetoetus, invaliidide toetus, eluasemetoetus) et keegi ei langeks äärmisse viletsusse ja vaesusse (Malvet, Mikkola 1998, 14).

Eesti on üleminekuperioodis, kus peamiseks kõneaineks on integratsioon. Sotsiaalpoliitika vallas on esimene samm tehtud (Eesti kirjutas Euroopa Sotsiaalhartale alla 1998. aasta mais), ees ootab Euroopa Liidu Liikmeks astumine eeldatavasti aastatuhande esimesel kümnendil. Eesti on alla kirjutanud ja ratifitseerinud Euroopa inimõiguste koventsiooni - tsiviil- ja poliitiliste õiguste olulise seaduste kogu, moodustades ühtlasi ka sotsiaalkaitse valdkonna peamise koodeksi, mille alusel on üksikisikul võimalik riigiga kohut käia. Sotsiaalhoolekande vallas määratlevad Euroopa standardid esmalt toimetulekutoetust. Euroopa Sotsiaalharta sisaldab miinimumstandardeid lastele, perekondadele, vanuritele, puuetega inimestele ja võõrtöölistele ja nende täitmisega ei teki Eestil erilisi raskusi.

Komistuskiviks teel Euroopa Liitu on hetkel veel:

o hoolekandes viibivate isikute inimõigused
o teenuste struktuuri parem väljatöötamine
o vähemusrahvuste õigused
o rahvatervis
o töötervishoid ning turvalisus
o Inflatsioonimäära peab piirama vähemalt 3%-ni (Euroopa Majandus-ja Rahaliidu lubatav inflatsioonitase)
o Välisvõla suurust tuleb vähendada, see võib takistada sotsiaalsektori arengut

Ülaltoodu põhjal võib tõdeda, sotsiaalküsimustes ei ole Eesti veel kaugeltki valmis ja küps, kuid teel heaoluriiki arenenud Euroopa mõistes on ta juba kindlasti.
Omavalitsuse ülesandeks on tagada oma valla elanikele minimaalne toimetulek, eesmärgiga leevendada nende vaesust ning aidata tõsta nende toimetuleku taset. Ka sellega ei tohi üle pingutada. Kriitika heaoluriikide kohta 1960 Pekka Kuusi: Heaoluriigid õpetavad õpitud abitust riigipaternalistlik süsteem viib inimeste initsiatiivi alla, kõrge töötuabiraha ei stimuleerigi inimest enam tööle. Näide Eesti.
Sotsiaalpoliitika ülesanne on eraldada teatud elusituatsioonid ja sotsiaalsed riskid majanduslikest teguritest ja selles osas heaoluriigid erinevad sedavõrd, kui palju on kindlustusorientatsioon eraldatud turusituatsioonist. G. Esping - Andersen (1990) on toonud välja olulise nõude heaoluriigile: töötamisest sõltumatult toimetuleku võimaldamine, inimesel on võimalik elada ühiskonnas ka siis, kui tal pole ressursse ja võimeid osaleda tööturul. Vahendiks on siin tulude jaotus ja subsideeritud sotsiaalteenused (Urponen 1997).

Heaoluriikides on erinevaid eeliseid. Kui Inglismaa näiteks on teenustekeskne ja Saksamaal on prioriteediks tuludejaotuste süsteem, siis Eestis on taasiseseisvumisest alates töötatud välja sotsiaalteenuste nimistut, arendatud avahoolduse süsteemi ja samas ka sotsiaalkindlustust (heaoluriigi kõige esimene ja põhilisem vahend). Kui aga arvestada, et edukas majanduspoliitika on kõige parem sotsiaalpoliitika (ainult rikkuse loomisega on võimalik rikkust ümber jaotada neile, kes ei suuda mingil põhjusel täie pingega töötada), on riigi majanduskasv see vahend, mis aitab lahendada paremini sotsiaalprobleeme. Siit jõuan edasi Eesti lähituleviku olulise ülesande juurde: tööjõuturu arendamine (kõrge tööhõive tase on heaolu oluline komponent).
Kuna heaolu on tulenev mitmetest allikatest, kuulub siia hulka ka vabatahtlik hoolekanne. Arvan, et Eestis on see päris kõrgelt arenenud -jõudsalt on edenenud Eesti kristlik hoolekanne, pereringis või naabrite abi kasutamine on Eestis läbi sajandite kasutusel olnud.
Sotsiaalne integratsioon ei ole majandusliku tausta kõrval sotsiaalpoliitikas vähem tähtis: ühiskonnasisesed moraalikokkulepped, abiandmise väärikus jne. Eesti Vabariigi Sotsiaalhoolekandeseadus sätestab kliendi saladuse hoidmise kohustuse, perekonnaseadus laste ja vanemate vastastikused kohustused.
Lõpetan Marju Lauristini sõnadega teaduslikul konverentsil Rapla maavalitsuses 1998.a. märtsis: "Sotsiaalpoliitika all mõistetakse tavaliselt sotsiaalhoolekannet, mitte aga inimeste mõttelaadi. Mõttelaadi muutmine ja nõrgematega harjumine võimaldab neid aga edaspidi aidata." Kaasinimeste mõistmist ja nõrgematega arvestamist ei saa osta ega müüa. Preventiivne töö sotsiaalhoolduses peab tegelema ka hoiakute kujundamisega, ühiskondliku eituse ennetamisega, positiivse hinnangu tekitamisega sotsiaalpoliitikasse.

KASUTATUD KIRJANDUS
Avaldatud allikad

Malvet, Merle. Mikkola. Matti (1998). Sotsiaalhoolekanne. Helsingi. 14

Avaldamata allikad
Urponen, Kyösti (1997). TPÜ sügissemestri loengumaterjal. Käsikiri. Tallinn.