1. SISSEJUHATUS

Rose & Milton Friedman käsitlevad teose "Valikuvabadus" 4.peatükis "Hällist hauani" sotsiaalpoliitika kujunemist, selle efektiivsust riikide majandusarengute languste ja tõusude taustal. Peaküsimuseks on nende käsitluses riigivõimu roll ja vastutus ning individuaalne vastutus heaolu tagamisel. Need on küsimused, mis on aktuaalsed muuseas ka tänases Eestis. Kuigi käesoleva teose kirjutamise ajast on hulk aega möödas, on teos jätkuvalt aktuaalne ja tähelepanuväärne. Paljud toonased tähelepanekud ja ennustused on realiseerunud ning Eesti kontekstis lugedes on palju, millele tasuks mõelda enne ühe või teise sammu astumist.

Autorid juhivad tähelepanu tõigale, et kolmekümnendatel toimus USA-s üldine ideoloogiline muutus: "... varasemast usust individuaalsesse vastutusse, laissez -faire'i, sealhulgas detsentraliseeritud ja piiratud valitsusse oli saanud üldine usk sotsiaalsesse vastutusse, tsentraliseeritud ja võimsasse valitsusse". Seega oli tekkinud usk, et valitsuse funktsiooniks on kaitsta üksikisikuid saatuselöökide eest ja kontrollida majanduse toimimist nn. üldistes huvides. Tekkis riiklik omand ja tootmine. Kõik see, mis hakkas realiseeruma kolmekümnendatel, oli esmakordselt sõnastatud Edward Bellamy romaanis "Vaadates tagasi" ja tõenäoliselt omas ajas mõjus utoopilise fantaasiana. Ometi väärib see toonane fantaasia täieliku tsiteerimist:
o "Ühelgi inimesel pole ei enda ega oma laste peale mõeldes vaja enam muretseda homse pärast, sest riik tagab igale kodanikule toidu, hariduse ja mugava ülalpidamise hällist hauani".
See mõtteavaldus on olnud peibutis, mille realiseerumise poole aegade vältel on püüelnud nii kommunismiehitajad (sest see olnuks tõeline kommunism) kui kapitalismi arendajad. Igaüks omal moel. Kommunismi ja kapitalismi vahendid e. ressursid olid erinevad, nende päritolu oli erinev. Ning see, kuhu nimetatud ideoloogia arendamisel välja on jõutud, on nii läänemaailmas kui postkommunistlikes maades näha ja tunda. Sealhulgas ka Eestis. Läänemaailmas on tuntav tendents, et kulutused ületavad talutavuse piire, samas kasutegur e. efektiivsus on madal. Idablokimaades kukkus varasem süsteem kokku seoses majandusformatsiooni muutustega. Vajadused on suuremad kui ressursid, mida kasutada saab. Samas on loomis faasis sotsiaalkindlustus - ja sotsiaalse kaitse süsteem. Seega on peatükis "Hällist hauani" mõtlemisainest küllaldaselt.

2. MOODSA HEAOLURIIGI SÜND

Moodsa heaoluriigi sünni olulised ajaloolised juured peituvad Saksa impeeriumi sotsiaalkindlustuse laiahaardelises süsteemis Otto von Bismarcki juhtimisel. Nimelt kehtestas Bismarck töölistele õnnetus-, haigus- ja vanaduskindlustuse. Ühelt poolt oli tegu nö. ülemklasside hoolega alamklasside eest ja teisalt kavala poliitikaga: nimetatud meetmed tagasid töölisklassile teatavad tagatised, mida neil varem polnud Ja see omakorda tagas töölisklassi suurema lojaalsuse riigile ning mis kokkuvõttes õõnestas sotsiaaldemokraatide poliitilist köitvust. Muuhulgas märgivad autorid, et nii aristokraatiasse uskujad (keda Bismarck esindas) kui vasakpoolsed jagavad ühist usku tsentraliseeritud valitsemisse (käsukorras).Erisused ilmnevad selles, kes peaks valitsema - kas sünniga määratud eliit või väidetavate teenete järgi valitud eksperdid. Nii üks kui teine kuulutab rahva heaolu edendamist ja arvavad endid teadvat lihtrahvast paremini, mida rahvas vajab. Võimule saades aga rahuldatakse endi huve "üldise heaolu" sildi all.

Ka ei saa mainimata jätta 1908. aastal Suurbritannias vastu võetud vanaduspensioni seadust ja 1911. aastal kehtestatud riiklikku kindlustusseadust.
o Vanaduspension tagas igale vähemalt seitsmekümneaastasele isikute, kelle sissetulek oli väiksem teatud summast, saaja varasemale sissetulekule vastava nädalapensioni. Selle saamine ei eeldanud varasemaid sissemakseid ning see oli käsitletav vaesteseaduse sätete laiendina millel oli mainitust küll üks oluline erinevus - pension oli õigus, mille vastuvõtmine ei toonud selle vastu võtjale kaasa mingeid õiguslikke kitsendusi ega märgistamisi.
o Riiklik kindlustusseadus omas kahte eesmärki:
1) iga isik ... kes teeb Ühendatud Kuningriigis tööd ... peab vanuses 17 - 70 aastat olema kindlustatud haiguse puhuks e. meie mõistes ravikindlustus;
2) iga isik, kes töötab teatavail seadusega määratletud teenistusaladel, peab olema kindlustatud tööpuuduse vastu e. töötuskindlustus.
Erinevalt vanaduspensionist oli see süsteem sissemaksuline ning seda nii töötaja tööandja kui valitsuse poolt.
Oma olemuselt kujutas riikliku kindlustusseaduse rakendumine tõsist revolutsiooni Suurbritannia tavapärases praktikas ja põhjustas üksjagu vaidlusi.

Ka Rootsi kehtestas 1915. kohustusliku vanaduspensioni sissemakselise süsteemi, mille kohaselt olid pensioniõiguslikud kõik alates 67. eluaastast olenemata isiku finantsolukorrast. Pensioni suurus sõltus vaid isiku poolt teostatud sissemaksetest ning sissemakseid täiendati valitsusfondidest. Hiljem kehtestati ka tööpuuduskindlustus. Siit ka Rootsi riiklik elamuehitus, tööstusomand ja tarbimiskooperatsioonid.

3. HEAOLURIIGI TULEMUSED

Suurbritanniat ja Rootsit on pikka aega peetud heaoluriikideks. Seda mõtet tõenäoliselt jagavad paljud (võib - olla enamik) eestlased. Kõik see, mis on meist kaugemal ja olnud kaua kättesaamatu, tundub ju hea ja ilus. USA tundub paljudele võimaluste ja unistuste maa. Ometigi on need heaoluriigid jõudnud sügavasse kriisi.

Friedmanide teos on kujutatud tuginedes seitsmekümnendate ja varasemate aastate andmetele. Seega on põhjust vaadata kujutatut teatavalt distantsilt. Ja peab ütlema, et kõik see, mis oli aktuaalne toona, on tänasekski seda.

Tänaseks on sisseviidud hulk kulude kokkutõmbamise meetmeid. See pole olnud ega ole kerge. Nii nagu eestlased võib - olla ei pruugi aru saada heaolukriisi põhjustest ja olemusest neis ja veel paljudes teisteski riikides, nii on ka nendes riikides sisemiselt raske põhjendada sotsiaal- ja tervishoiukulutuste kärpimist. Ollakse harjunud ju teatud süsteemiga, teatud tagatistega ning sageli ei mõeldagi - kas ja kui efektiivne see süsteem ja need garantiid on, kas harjumuspärase standarti hoidmine pole ehk muutunud liiga kulukaks riigi maksumaksjatele jne... Sellele suurem osa eestlastest ei mõtle, silmade ees terendab just see sama heaoluriik oma elatustaset säilitava kindlustussüsteemi, ülimalt ammendava sotsiaalabi, tasuta arstiabi, hariduse ja paljude muude garantiidega. Vaadates tänast elatustaset, st. vaesust küsib nii mõnigi: kas me tahtsime sellist riiki? Vaatamata kõigele on meie riigil ainukordne võimalus jätta kordamata need sammud, mis heaoluriigid kriisi on viinud ja tasuks meenutada ka põhjuseid, miks üks meile hästituntud (heaolu)riik kriisini ja lõpuks lagunemiseni jõudis. Vastasel juhul võime väga lihtsate vahenditega end hukutada ja taas küsida: kas me seda tahtsime? Järgnevalt aga Friedmanite nägemused heaoluriigi kriisi põhjustest.

3.1. Sotsiaalkindlustus
Sotsiaalkindlustuse kriisi käsitletakse USA näitel, kus sotsiaalkindlustus on suurim föderaalne heaoluprogramm. Sotsiaalkindlustus jaguneb alljärgnevalt:
o Vanaduspension
o Toitjakaotuspension
o Töövõimetuspension
o Tervisekindlustus.
Sisuliselt sama on ka meie olemasolev sotsiaalkindlustussüsteem kui jätta välja erinevused nüanssides. Friedmanid nimetavad ühendriikide sotsiaalkindlustust pühaks lehmaks, keda ükski poliitik puutuda ei tohi. Samas on süsteem kaebuste objekt: kindlustusest hüvitiste saajad: kindlustussummad (pensionid) pole piisavad harjunud elatustaseme säilitamiseks versus sotsiaalkindlustus maksete maksjad: maksud on liiga rängad. Tööandjad leiavad, et need maksud tekitavad tööpuudust - lisatööjõu palkamine tööandjatele liiga kulukas, töötul pole töökoha hankimisest oluluist kasu jne. Kõigil on teataval määral õigus. Mis puutub töötuskindlustusse, siis kehtestati see 1930. aastail eelkõige selleks, et võimaldada ajutise töötaoleku ajal toime tulla ilma muude toetusteta heategevuselt jm. hoolekandeteenusteta ja motiveerid inimest võimalikult kiiremini taas tööle asuma. Toimima see idee aga hakanud pole.

Sotsiaalkindlustus vanaduspensioni ja toitjakaotuspensioni mõttes kehtestati nagu eelminegi 1930. Aastatel ning tema põhiidee oli äärmiselt lihtne: tööaastate jooksul maksavad palgalised, nende paikajad ja iseseisvatt töötavad inimesed (FIE-d) vabatahtlikke sotsiaalkindlustuspanuseid ... Kui teenistus lõpeb või väheneb pensionile mineku tõttu, muutub töövõimetuks või sureb, hakatakse igakuiselt maksma hüvitust selle teenistusosa korvamiseks, miile perekond on kaotanud. Nimetatud maksed kogutakse fondidesse. Inimestele selgitatakse maksete maksmise vajalikkust kui endile kindlustuse kogumist vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse või töötuse puhuks. Tegelikkuses aga toimub väljamaksete tegemine sellesamase, värskelt kogutu arvelt. Inimese makstud maksude koguväärtusel pole mingit pistmist sellega, missugust hüvitist ta ise tulevikus saama võib hakata. Need summad pole ekvivalentsed. Sotsiaalkindlustuselt makseid saavate isikute hulk suureneb sama jätkuvalt kui väheneb maksumaksjate hulk. Seega läheb raha noortelt vanadele, nö solidaarsus, lapsed peavad ju omi vanemaid ülal pidama - kuid kes peab kord ülal need, praegu makse maksvad inimesed, kelle kohta tulevikus on tunduvalt vähem maksumaksjaid. Lisaks kõigele sisaldab see ülekandmise süsteem veel ühe nüansi - halvemal majanduslikul järjel olijad garanteerivad paremal järjel olijaid: vaesed hakkavad varem/noorematena tööle ja makse maksma ning surevad noorematena, jõudmata ise oma kogutud hüvedest kindlustust/pensioni saada! (Kas pole tuttav?)

Lisaks eeltoodule tugevdab seda toimet veel üks nüanss: Toetuse mahaarvamisel tulumaksust on seda suurem väärtus, mida suurem on toetusesaaja muu sissetulek. Väljamaksete piiramine 65 - 72-aastaste isikutega võtab aluseks üksnes nende aastate jooksul teenitu ja mitte muud sissetulekuallikad - nii ei võta miljon dollarit dividende õigust saada sotsiaalkindlustustoetust.

3.2. Riiklik abi.
Autorid märgivad, et hoolekandesüsteemi vigu on hakatud laialdaselt möönma. Abirahasaajate nimekirjad pikenevad kõigele vaatamata. Bürokraatia liigutab meelsasti pabereid selmet inimesi teenida. Kellele kord juba abiraha määratakse, vabaneb sellest raskelt. Ühiskond jaguneb kahte kihti: ühed maksavad makse ja teised saavad abi. Tekkinud on "abisaajad", kes elatuvad erinevatest programmidest pärit abirahatðekkidest, kusjuures mitte kehvasti ning mingit huvi neil tööle asumiseks pole. USA on kuhjunud üle erinevatest abiprogrammidest, tihti neid kõiki ei teatagi. Riik finantseerib neid üha rohkem (kuigi räägitakse kokkutõmbamise vajadusest Ja mõndagi on kokku tõmmatud), kulutused aina kasvavad ja ... abivajajad saavad ühtlasi vähem abi. Teatavasti kaasneb iga abiprogrammiga bürokraatia, millel on omane paisuda. Seega läheb üha suurem "aur" bürokraatia ülalpidamiseks, kopsakateks palkadeks. Autorid leiavad, et kui kõik need fondid läheksid vaeste kätte, poleks vaeseid enam olemas - nad kuuluksid vähemalt lahedalt toimetulijate hulka. Siit võiks olla mõtlemisainest ka meie riigile oma hoolekandesüsteemi arendamisel - ohumärgid on selgesti kätte näidatud.

3.3. Elamusubsiidiumid
Alates Uue Kursi algusest on USA valitsuse elamuehituse programmid aina laienenud. Loodi ka vastav ministeerium. Riiklike programme täiendavad osariikide ja linnavalitsuste vastavad programmid. Eesmärgiks oli ehitada väikese sissetulekuga perekondadele, mis hiljem laiendati keskmise sissetulekuga perekondadele ja kehtestati üüritoetused. Kogu seda valdkonda peavad autorid täielikult ebaõnnestunuks. Tõenäoliselt tänu no elamuprogrammidele on kasvanud kuritegevus, eriti noorte ja laste hulgas, palju on tekkinud vaesteaguleid. Leiti, et kõik see, mis tuleb kätte ilma omapoolse pingutuseta, viib inimesed ükskõiksusele oma omandi ja elukeskkonna suhtes. Odavad üürimajad on enamast alla käinud.

Allakäigu vastukaaluks on loodud "higiaktsionäride" ühendused, kes oma kätega loovad endile kodud, korrastavad elukeskkonna. Mis ise tehtud, seda osatakse hoida ja väärtustada. Ja seda tuleb vististi lugeda eluasemeprogrammi positiivseks õppetunniks. NB! Kas sama slummistumine ei toimu mitte Tallinna mägedel ja mujal paneelmajade asumites. Kunagi tasuta saadu korda tegemine ja korrashoidmine on meilgi probleem. Kodu lõpeb seal, kus sulen oma isikliku korteri ukse, edasi tulgu mistahes - on levinud suhtumine.

3.4. Arstiabi.
Meditsiin on valdkond, kus valitsuse roll on üha laienenud (st. oli). Kulutused tervishoiule on jätkuvas kasvufaasis olnud, püütud on parandada arstiabi kvaliteeti. Vaatamata sellele on erameditsiin kasvanud. See on kergitanud meditsiiniteenuste hindu ja arstide sissetulekuid. Riikliku arstiabi eest üha kallima hinna küsimine on sundinud riiki küsima , mida ta siiski makstud raha eest ja mis tasemel saab, dikteerima oma nõudmisi sisu ja taseme suhtes. Riiklikult garanteeritud arstiabi on nö ühiskonnastatud meditsiin, kus riik dikteerib protseduure, reglementeerib arvete suurust ja lubatavat sisu, osutatava abi taset. Loomulikult on riigil huvi muuta oma tervishoiuasutused efektiivsemaks ja samas kulutada vähem. Üksikindiviid kaob selle bürokraatia sisse, patsiendist saab umbmäärane ühik. Samas huvitab inimest väga täpselt see. missugust ja millisel tasemel ravi tal on võimalik tema poolt teostatud sissemaksete eest saada. See aspekt on peamine, miks järjest enam võidavad populaarsust eraravikindlustused, erakliinikud. Riikliku ravikindlustuse ja arstiabi bürokraatia on viinud järjekordade tekkimiseni, riiklike haiglate jõude seismisele ning personaliga ülepaisutamisele. Seda ka Inglimaal. Autorid leiavad, et ühiskonnastatud meditsiinil pole mingit õigustust ja see on seisukoht, millega mul jääb vaid nõustuda.

4. HEAOLURIIGI EKSIRADA

Autorid esitavad küsimuse, mida siin kordan: Miks on kõik need programmid pettumuse valmistanud? Olid ju eesmärgid õilsad ja humaansed. Miks pole eesmärke saavutatud? Vastus on neile küsimustele geniaalne: kulutatakse vastavalt sellele kelle raha kulutamiseks on ning mis eesmärgil kulutusi tehakse. Kokkuvõtlikult öeldes on kulutamiseks neli võimalust:
1) kulutatakse enda raha endale
2) kulutatakse enda raha kellegi teise jaoks
3) kulutatakse kellegi teise raha enda jaoks
4) kellegi teise raha kulutatakse kellegi teise jaoks.
Vastavalt sellele toimub ka säästmine. Kõige efektiivsemalt kulutatakse/kasutatakse enda raha oma huvide rahuldamiseks. Säästmise huvi on enda raha kulutamisel ka kellegi teise jaoks, kuid väärtusskaala lastakse allapoole. Kulutades enda raha isiklikul otstarbel tahame ju loomulikult saada nö. täie raha eest võimalikult kvaliteetset kaupa/teenust. Kellegi teise raha enda huvides kulutamisel säästmise huvi kui selline pea puudub, kuid meil on stiimul saada võimalikult täit väärtust. Madalaima väärtuskategooriaga kulutamiseks tuleb lugeda võimalust kus keegi teine kulutab kellegi teise raha. Sellist raha kasutust võib sõna otseses mõttes lugeda raiskamiseks, sest mingit stiimulit efektiivsuse osas pole.

Hoolekandeprogrammid kuuluvad kulutamise/kasutamise iseloomult kolmandasse, neljandasse kategooriasse ning seega efektiivsusele lootmine on siin püha helesinine unistus. Kusjuures programme haldav bürokraatia kuulub hüve saamise mõttes kolmandasse kategooriasse, st nende puhul on eelkõige huvi kasutada maksumaksja raha enda huvides või nagu ütlevad autorid - nad võtavad lõunast osa, tellides loomulikult endile maitsva eine. Nii on riiklikult finantseeritavatesse hoolekandeprogrammidesse juba eos sisse kirjutatud korruptsioon ja tüssamine. Lisaks sellele, et heaoluprogrammid kuuluvad oma olemuselt 3. - 4. kategooriasse. sisaldavad nad veel üht olulist ohuallikat, mis seisneb küsimuses: kust tulevad riiklike abiprogrammide rahalised vahendid ning mil viisil? Loomulikult saab kellegi teise raha kulutada ju ainult siis, kui seda kelleltki ära võtta e. teisisõnu - riigil on võim kehtestada erineva suurusega kohustuslikke makse. See aga on jõu kasutamine, mis mõistagi on halb vahend - kipub korrumpeerima parimatki eesmärki. Niisiis ohustab heaoluriik seni kasutatud mõttes tegelikult meie vabadust. Niisiis on aeg ümber vaadata käibiv heaoluriigi paradigma ning luua uus. See on küli aeganõudev protsess, kuid kindlasti mitte tulutu.

5. KOKKUVÕTE

Heaoluriigid on jõudnud kriisi. Seda eelkõige kulutuste kasvu ja efektiivsuse languse tõttu. Oma aja kohta edumeelsed riiklikult finantseeritavad sotsiaalprogrammid sõid ja söövad endid ise, tahame seda või mitte. Siin on tegu vaat' et loodusseadusega ning iseloomustama sobib situatsiooni vanasõna "oma nahk on lähemal".

Lähtudes eelpool mainitud raha kulutamist/kasutamist iseloomustavatest kategooriatest, saaksid nö. noored/uued heaoluühiskonda rajavad riigid panna aluse uuele heaoluriigi paradigmale. Eelkõige tuleb kriitiliselt üle vaadata riiklikult osutatavad sotsiaalprogrammid ja sihtrühmad. Ei saa eitada riiklike programmide vajalikkust, kuid igal meetmel on oma optimaalne toime aeg, mille ületamisel hakkab programm enda bürokraatiat tekitama ja toitma. Sellises faasis meetmed on raiskamine ja tuleks kas lõpetada või omandi ja finantseerimise vormi muuta. Kindlasti tuleks sotsiaalkindlustuses tehtavad maksed (pensionid, töötus, ravikindlustus etc.) personaliseerida. Ühiskonnastatud maksed ei motiveeri indiviidi ega tööandjat neid tasuma, pigemini annavad võimaluse "halli" majanduse vohamiseks. Sanktsioonidest ja ähvardustest pole tulu, ümbrikupalk ei kao Eestist niipea. Inimene tahab elada nüüd, siin ja praegu ja ega ta noorest peast pensionile mõtle.

Kui vähegi võimalik, tuleks vältida võimalusi, kus kasutada/kasutada on kellegi teise raha, kas enda või kellegi teise huvides. Teise raha enda huvides kasutamine on teadagi mis ja nö võõrast raha võõrastele kasutades suhtutakse rahasse ja selle eest saadavasse suhteliselt ükskõikselt ja lohakalt, mis tingib ülemäärase raiskamise ning millel pole eesmärgiga lõpuks võimalik sidet leida. See tundub olema peamine sõnum, miks heaoluriik senises mõttes USA - s. Suurbritannias, Rootsis, Soomes jne on kriisi jõudnud.