2000. aasta aprill.

Töötusest Eesti Vabariigis

Eesti esimesed 242 töötut registreeriti riiklikes tööhõivetalitustes 1991 aasta mais. Kuni 1992 aastani oli töötus suurem linnades, järgnevatel aastatel kasvas töötus maal kiiremini (Sotsiaaltrend 1998).

Tööpuuduse ulatuse hindamiseks ning selles toimuvate muutuste analüüsimiseks kasutatakse töötuse määra ehk tööpuuduse määra näitajat. Töötuse määra all aga mõistetakse töötute osatähtsust töötajate ja töötute koguarvust. Selle definitsiooni kohaselt oli Eestis registreeritud töötuse määr 1995 aastal 5,5% (ajakiri Sotsialltöö, 1997). 1996 aastal oli töötuse määr maal 11% ja linnades 10%, kusjuures selleks ajaks olid töötutest rohkem kui pooled pikaajaliselt (üle 12 kuu) töötud olnud. (Sotsiaaltrend 1998).

1999 aastal oli Eesti keskmine töötuse protsent 5,3 ja Viljandimaal 5,1%. Kõige suurem töötusetase on Ida-Virumaal - 8,8 ja kõige väiksem töötuse tase on Pärnumaal: 2,6%. (alus ITA statistika 1999).

Registreeritud töötus ei peegelda kaugeltki tegelikku olukorda, kuna ainult pooled tööotsijatest registreerivad end tööhõivetalitustes. Selleks, et saada ülevaadet tööturul toimuvatest protsessidest, tuleb abiks võtta sotsiaalsed uuringud.

Selleks ,et objektiivselt võrrelda tööturul toimuvaid protsesse ja tööpuuduse taset , tuleb töötu mõiste defineerimisel kasutada ILU ( Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ) definitsiooni , mille kohaselt töötu on vähemalt 16 aastane isik, kes ei tööta, kes otsib tööd ja on võimeline kahe nädala jooksul tööle asuma. 1991. aastal loodi Eestis Riigi Tööturuamet, (alus: Vabariigi Valitsuse määrus nr 110, 31.05.1990).

Tööturuameti ülesanneteks on:
1. Riigi tööturupoliitika elluviimise korraldamine, tööturupoliitika ja programmide väljatöötamises osalemine
2. Töötu sotsiaalse kaitse korraldamine
3. Riigi tööhõivetalituste töö juhtimine ja nende tegevuse korraldamine.
4. Registreeritud töötute statistika kogumine, töötlemine, edastamine, tööturul toimuvate protsesside analüüsimine ja prognoosimine.

Riigi tööhõivetalituste ülesanneteks on:
1. Oma teeninduspiirkonnas riigi töötuturupoliitika elluviimine.
2. Töötute registreerimine, neile töötu riikliku abiraha ja ühekordse toetuse määramine ja maksmine.
3. Tööturuteenuste (teave vabadest töökohtadest) osutamine.
4. Töötu riikliku abiraha määramine ja maksmine.

26.oktoobril 1994 võttis Riigikogu vastu "Töötu sotsiaalse kaitse seaduse".
Seadus jõustus 1995.aasta 1. jaanuaril. Nimetatud seadus kasutab mõistet "töötu" järgmises tähenduses : Töötu - riigi tööhõivetalitluses registreeritud isik, kes on hõivamata töö või tööga võrdsustatud tegevusega.

Seaduse eesmärgiks on tööpuuduse korral riigi tööhõivetalituste tööturuteenuste osutamise ja töötu riikliku abiraha maksmise õiguslik reguleerimine.
Seadus sätestab töötuks registreerimise korra, arveloleku aja, tööturuteenused, abiraha suunise ja maksmise korra ning töötu õigused ja kohustused. Üldjuhul on õigus olla töötuna registreeritud kuni 180 päeva järjest. Sotsiaalministri 07.02.1995.a. määrusega nr 9 seadustati 'Töötu riikliku abiraha maksmine". Töötu igakuine abiraha on aeglaselt kasvanud:
o 1995. 180kr
o 1996. 240 kr
o 1997. 300 kr
o 1999. 400 kr

Sotsiaalhoolekande seadus võeti vastu 08.02.1995 aastal ja jõustus 01.04.1995.a.
Lisaks töötu abirahale on Eesti kodanikul Sotsiaalhoolekande seaduse alusel õigus taotleda omavalitsustest toimetulekutoetust ja täiendavaid sotsiaaltoetusi. Toimetulekutoetust on õigus saada isikul, kelle kuusissetulek on alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri.
Toimetulekutoetuse määramisel ja maksmisel v&otil
10. Tulu väärtpaberite ja erastamisväärtpaberite müügist
11. Stipendiumid
12. Honorarid
13. Intressid krediidiasutustelt ja hüvitisfondilt
14. Muu sissetulek (loteriivõidud, tasu ühekordse või juhutöö eest)

Toimetuleku toetuse suurus ühe isiku kohta on 500 krooni (so koefitsient 1,0) ja iga järgnev pereliige saab 400 krooni kuus (so koefitsient 0,8).
Valla - või linnavalitsus võib määrata ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi riigieelarvest - vastavalt omavalitsuses kehtestatud tingimustel ja korras. Selline toetuste maksmine kestis kuni 1998. aasta lõpuni. 1999 aastal eraldas Sotsiaalministeerium maakondadele kuni 5% täiendavat sotsiaaltoetust, kuid vajadus on ca 15%. Täiendav lisatoetus oli näiteks arstirohtude ja paljulapseliste peredele riiete ostmiseks mõeldud toetus.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse §29 järgi peaks riik korraldama ja abistama tööotsijaid töö leidmisel. Tegelikus elus see paragrahv siiani ei toiminud. Olukorda muudab tõenäoliselt projekt:" Aktiviseerimiskeskuste loomine"

Tööturul vähese konkurentsivõimega isikute aktiviseerimise projekt viidi ellu 8-s maakonnas, sealhulgas ka Viljandimaal, (alus - EV sotsiaalministri käskkiri 252, 22.10.1998).

Projekti eesmärgiks oli :
o aidata leida tööd isikutel , kes ilma kõrvalise toeta sellega ise hakkama ei saa;
o tekitada/taastada tööharjumus inimestes, kes on pikemat aega olnud ilma tööta; samal ajal ei ole huvitatud töö leidmisest;
o aidata kohalikel ettevõtetel luua uusi töökohti, suurendades seeläbi tööhõivet.

Töötu õigused:
1. teavet vabade töökohtade kohta tööandja poolt esitatud tingimustel; töövahendust;
2.teavet tööturukoolituse võimaluste ja töötu kaitsega seotud õigusaktide kohta.

Tööhõivetalitusest taotleda:
1. tööturukoolitust ja õppestipendiumi;
2. tööturutoetust;
3. hädaabitööd.

o Töötul säilib õigus saada töötu abiraha:
Hädaabitööl oldud aja eest.
Kui ta on keeldunud talle mittesobivast tööst . (Sobiv töö on töö, mida isik tööhõivetalitluse otsuse põhjal oma hariduse, erialase ettevalmistuse, töökogemuse, tervisliku seisundi, soolise sobivuse ja elukoha kauguse tõttu töötamiskohast on võimeline tegema ja mis tagab vähemalt palga alammäära suuruse töötasu.

Kui ta on keeldunud tööturukoolitusest järgmistel põhjustel:
o vanaduspensioni eani on jäänud vähem kui 5 aastat
o on esitanud arstitõendi , mille kohaselt pakutav , õpitav eriala või amet ei sobi tema tervisliku seisundi tõttu
Pärast tööturu koolituse läbimist, kui temast mitteolenevatel põhjustel ei asu koheselt tööle.
Erandina ei nõuta eelnevalt hõivatust töö või tööga võrdsustatud tegevusega isikutelt, kes tööhõivetalitusse pöördumisele eelnenud 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva:
o Kasvatasid emana, ema puudumisel või ema töötamise ajal isana või eestkostjana lapsinvaliidi või alla 7- aastast last;

o Viibisid haiglaravil;
o Omasid invaliidsusgruppi;
o Hooldasid haiget, invaliidi või vanurit Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.

Viimasel kolmel aastal on tegelik töötus (töötud ja registreeritud tööotsijad) püsinud stabiilsena 10% piirimail. Eestis on tegu strukturaalse tööpuudusega, palju on vakantseid töökohti, kuna paljud inimesed ei ole tööturul konkurentsivõimelised, mis omakorda tähendab, et osa inimesi on eemal nii tööturult kui ka aktiivsest ühiskondlikust elust.
Hädas ei ole mitte ainult need, kes on juba töötud, kitsas on käes ka nendel inimestel, kes täna küll veel töötavad, kuid võivad töökohast järjest kasvavatest nõudmistest mahajäämise tõttu ilma jääda.

Tööpuuduse likvideerimisel on oluline, et praegused pikaajalised töötud saaksid võimaluse kasutada tööturu teenuseid ja -koolitust.